Janar Kallari süüdistuses KarS § 121, § 323 ja § 275 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 12. novembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava Janar Kallari kaitsja advokaat Heiki Kuningas
Prokurör
Ülle Hõrak
Süüdistatav
Janar Kallari, isikukood: 39112086533, elukoht: XXXX, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud.
Kaitsja
advokaat Heiki Kuningas
RESOLUTSIOON:
1.Tartu Maakohtu 12. novembri 2014 otsus tühistada osaliselt, s.o Janar Kallari süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 275 järgi.
2.Janar Kallari süüdistuses KarS § 275 järgi õigeks mõista.
3.KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus 8 kuud vangistust ja KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristus jätta muutmata.
4.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
5.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel ja Partnerid kasuks 216 eurot (sh käibemaks 36 eurot) advokaat Heiki Kuninga poolt süüdistatav Janar Kallarile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6.KrMS § 185 lg 2 alusel mõista punktis 5 nimetatud menetluskulu välja Janar Kallarilt. Süüdistatavalt välja mõistetud kaitsjatasu tuleb 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99914700032394 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 12.11.2014 otsusega mõisteti J. Kallari KarS § 121, § 323 ja § 275 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristusega 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 23.04.2014 otsusega mõistetud liitkaristuse 1 aasta vangistust võrra ning J. Kallarile mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. J. Kallarilt mõisteti menetluskuludena riigituludesse välja: sundraha 532,50 eurot, sundtoomise kulu 49,40 eurot, kutsete saatmise kulu 24,56 eurot, riigi õigusabi tasu ja kulu 688,32 eurot. Kannatanutele ja tunnistajatele kohtumenetlusest osavõtmisega seoses hüvitamisele kuuluvad kulud jättis maakohus täielikult J. Kallari kanda.
2.J. Kallarile on esitatud süüdistus selles, et tema 28.04.2014 Põlvamaal XXX vallas XXX külas XXX kella 22.00 paiku lõi tahtlikult rusikaga vähemalt kahel korral J.P. peapiirkonda, millega tekitas viimasele vasaku kõrva kohale ja taha valuliku piirkonna ja kõrvalesta kohale juustega kaetud peanahale turse. Seega pani J. Kallari toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse J. Kallarit selles, et tema 09.05.2014 kella 13.24 ajal Põlvamaal XXX l helistas mobiiltelefoninumbrilt XXX J.P. mobiiltelefonile ja ähvardas J.P. tema tervise kahjustamisega ja tapmisega, kui kannatanu ei võta tagasi kannatanuna antud ütlusi, kus J.P. süüdistas J. Kallarit tema ründamises 28.04.2014. J.P. teostas 30.04.2014 kriminaalmenetluses oma õigusi ja andis kannatanuna ütlusi selle kohta, kuidas 28.04.2014 õhtul J. Kallari teda kehaliselt väärkohtles. J. Kallari ütles 09.05.2014 telefonivestluses J.P. le, et kui J.P. küla peal näeb, lööb ta kuvaldaga maha. J.P. l oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna viimane oli teda juba eelnevalt (28.04.2014) peksnud. Seega pani J. Kallari toime kannatanu suhtes ähvardamise tervise kahjustamise tekitamise ja tapmisega, et takistada kannatanut täitmast oma kohustusi ja teostamast oma õigusi kriminaalmenetluses ja maksta kannatanule kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses, s.o KarS § 323 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse J. Kallarit selles, et tema 28.04.2014 kella 23.55 ajal Põlvamaal teel XXX külast Põlva linna Võru tn. 12 asuvasse Põlva politseijaoskonda Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Põlva politseijaoskonna patrullsõidukis nr. 6778 solvas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Põlva politseijaoskonna patrullteenistuse ülemkonstaablit M.M., kes täitis oma ametikohustusi, kui toimetas alkoholijoobes J. Kallarit avalikust kohast (XXX bussijaamast) Põlva politseijaoskonna kainestuskambrisse. J. Kallari nimetas ülemkonstaablit M. M „mendiks“, „kitseks“, „kukeks“, „litsiks“, „homoks“ ja „pederastiks“. Seega pani J. Kallari toime ametikohustusi täitva politseiametniku solvamise, s.o KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo. J. Kallari tunnistab ennast esitatud süüdistuses süüdi osaliselt, tunnistades ennast süüdi politseiametniku solvamises, kuid eitades süüd J. P kehalises väärkohtlemises ning ähvardamises.
3.Maakohus leidis, et J. Kallari poolt KarS §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemine on tõendatud kogumis: kannatanu J.P. kohtuistungil antud ütluste, tunnistajate M.O., R.K., M.P. -2-
ütluste, tunnistaja T.P. kohtueelses menetluses antud ütluste, kannatanu M. M ütluste, tunnistaja T.H. ütluste ning kannatanu J.P. ravilooga.
3.1.Maakohus märkis, et kannatanu J.P. ning tunnistajate M.P. ja T.P. ütluste kohaselt lõi J. Kallari J.P. rusikaga mitmel korral pähe. Ei kannatanu ise ega nimetatud tunnistajad pole kinnitanud seda, et löömisele oleks eelnenud mingi sõnavahetus või vägivalda oleks kasutanud ka J.P. J. Kallari suhtes. Süüdistatava J. Kallari ütlused luges maakohus vastuolulisteks. Süüdistatav eitas kannatanu suhtes vägivalla kasutamist täielikult, mis olid maakohtu hinnangul vastuolus kõigi teiste tõenditega (kannatanu, tunnistajate T.P. , M.P. , M. O ütlused) kui ka J. Kallari enda poolt vahetult juhtunu järgselt R. K avaldatuga (et korteris läks kakluseks), andis maakohtu hinnangul alust kahelda süüdistatava ütluste usaldusväärsuses selles osas, et ta kannatanut ei löönud. Maakohtu arvates kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses alust kahtlemiseks ei olnud, kuna need on toimunu asjaolude kirjeldamisel olulises osas kattuvad. Tunnistaja M. O ütluste kohaselt on küll löömine olnud kahepoolne, st J. Kallari ja J.P. lõid teineteist. Samuti viitab kahepoolse löömise toimumisele J. Kallari poolt majast väljumisel R. K avaldatu (et läks kakluseks ja ta sai peksa). Kannatanu ise ning tunnistajad T. P, M. P pole aga vastastikust löömist kinnitanud. Sellised vastuolud ei olnud aga maakohtu hinnangul antud asja lahendamise seisukohast määrava tähendusega. Olulisem oli see, et kõigi nimetatud isikute ütlustest nähtub otseselt asjaolu, et süüdistatav lõi kannatanu J.P. .
3.2.Hinnates uuritud tõendeid kogumis luges maakohus tõendatuks, et sündmus, kus ühise alkoholitarvitamise käigus J.P. elukohas J. Kallari lõi J.P. korduvalt rusikaga vastu pead, leidis aset 28.04.2014 hilisõhtul.
3.3.Kannatanu J.P. ei osanud kinnitada, mitu korda J. Kallari teda 28.04.2014 pea piirkonda lõi, kuid on konkreetselt rääkinud kahest löögist. Ka tunnistajate M.P. ja T.P. ütlustest nähtuvalt oli lööke rohkem kui üks, sest tunnistajad on rääkinud peksmisest. Kuna kannatanu konkretiseeris üksnes kahe löögi olemasolu, luges maakohus tõendatuks, et J. Kallari 28.04.2014 hilisõhtul XXX XXX korteris lõi J.P. rusikaga pea piirkonda vähemalt kahel korral.
3.4.Kannatanu kinnitas, et tal oli valus ja peas tekkis turse. J.P. l tekkinud vigastused on fikseeritud J.P. raviloos, millest nähtuvalt 29.04.2014 on J.P. l kindlaks tehtud vasaku kõrva kohal ja taga palpatooselt valulik piirkond ning kõrvalesta kohal juustega kaetud peanahal palpeeritava turse 3x4 cm. Maakohtu arvates J.P. l kindlaks tehtud tervisekahjustuse iseloom ning selle paiknemine on kooskõlas tema ütlustega sellest, et eelmisel päeval on J. Kallari teda pea piirkonda vähemalt kahel korral löönud. Maakohtu hinnangul ei viidanud ükski tõend võimalusele, et kannatanu oleks oma vigastused saanud kusagil mujal kui 28.04.2014 õhtul oma elukohas J. Kallari löömise tagajärjel. Maakohus leidis, et kannatanut kahel korral rusikaga pea piirkonda löömise pani süüdistatav toime otsese tahtlusega ning tervisekahjustuse tekitamise vähemalt kaudse tahtlusega. Lüües teist inimest kahel korral rusikaga vastu pead möönab teo toimepanija maakohtu hinnangul mistahes tagajärje saabumist. J. Kallari süüd ja teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Eeltoodule tuginedes kvalifitseeris maakohus J. Kallari poolt toimepandu KarS § 121 järgi.
4.Maakohus leidis, et J. Kallari poolt KarS §-s 323 sätestatud kuriteo toimepanemine on tõendatud kogumis: kannatanu kohtuistungil antud ütluste, tunnistajate U.P. ja S.P. ütlustega.
4.1.Kannatanu on kinnitanud, et süüdistatav helistas talle 09.05.2014 ja ähvardas kuvaldaga maha lüüa, kui kannatanu avaldust tagasi ei võta. Süüdistatav on kannatanule helistamist üldse eitanud. Kannatanu enda ütluste kohaselt ja ka tunnistaja S. P on kinnitanud, et vahetult peale telefonikõnet 2014 mais avaldas kannatanu S. P, et keegi ähvardas teda ära tappa. Ka tunnistaja U. P ütluste kohaselt on ta J.P. lt kuulnud, et keegi oli teda ähvardanud. Ka on tunnistaja S. P kinnitanud, et J.P. oli peale tema kodukohast tulnud kõnet hirmunud ning kartis koju minna. -3-
Maakohutu arvates tegi asjaolu, et J.P. oli vahetult peale telefonikõnet sellest S. P rääkinud, kellele oli märgatav ka J.P. hirmunud olek, kannatanu ütlused kõne toimumisest ja selle sisust usaldusväärseks. Samas J. Kallari ütluste usaldusväärsust vähendab asjaolu, et tema ütlused on ka 28.04.2014 J.P. juures toimunu osas vastuolus muude tõenditega.
4.2.Maakohtu hinnangul võib kuvaldaga maha löömise ähvardust pidada tapmisega või vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamiseks. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Kannatanu kinnitusel pidas ta J. Kallari ähvardust ohtlikuks, kuna viimane oli teda varem rünnanud. J.P. hirmunud olekut peale telefonikõnet on kinnitanud ka tunnistaja S.P. . Nii kannatanu enda kui S.P. i ütlused tõendavad, et kannatanu tõesti kartis ähvarduse täideviimist. Asjaolu, et J. Kallari oli juba varem kannatanu suhtes vägivalda kasutanud, andis kannatanule alust pidada telefonikõnes esitatud ähvardust reaalseks. Ähvarduse sisu arvestades, leidis maakohus, et J. Kallari pidi ka ise aru saama, et kannatanu aadressil öeldut võib viimane võtta tõsiselt. Väljend „löön kuvaldaga maha“ on maakohtu hinnangul üheselt mõistetav igale normaalse elukogemusega inimesele.
4.3.Samuti tuvastas maakohus, et J.P. oli kannatanuna ütlusi andnud 30.04.2014 ning ütluste andmine võimaliku kuriteo kohta on tulenevalt KrMS §-dest 38 lg 1 ja 66 lg 3 kannatanu õigus ja ühtlasi kohustus. Et süüdistatav oli 28.04.2014 kannatanut kehaliselt väärkohelnud ning kriminaalmenetlus oli käimas, on alust arvata, et süüdistatava telefonikõne oli seotud just sel päeval juhtunuga. Maakohtu hinnangul viitab just J. Kallari telefonikõne sisu otseselt asjaolule, et J. Kallari oli teadlik, et kannatanu on tema kohta politseis mingeid ütlusi andnud. Telefoni kõne sisust nähtus maakohtu hinnangul J. Kallari soov ähvardada kannatanut just selle eest, et ta üldse politsei poole pöördus ning ühtlasi ka soov, et kannatanu edaspidi oma õigusi ja kohustusi enam ei täidaks. Seega on süüdistatav kannatanut ähvardanud eesmärgiga takistada kannatanut täitmast oma kohustusi ja teostamast oma õigusi kriminaalmenetluses ja maksta kannatanule kätte tema õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses. Maakohus leidis, et J. Kallari pani teo toime kavatsetult ning kvalifitseeris J. Kallari poolt toimepandu KarS § 323 järgi.
5.Maakohus luges tõendatuks ka süüdistuse politseiametniku solvamises KarS § 275 järgi.
6.Karistust mõistes leidis maakohus, et J. Kallari süüd ei saa pidada väikeseks. J. Kallari on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kes on uued kuriteod toime pannud vaid mõne päeva möödudes pärast eelmise kohtuotsuse tegemist. Seega ei teinud J. Kallari eelmisest karistusest mingeid järeldusi. Maakohus viitas Tartu Maakohtu 23.04.2014 otsusele, selle tegemise aluseks olnud kokkuleppele ning karistusregistri teatisele, millest nähtuvalt on J. Kallarit ka varem karistatud vägivallategude toimepanemise eest. Seega on J. Kallari isik, kellele ongi omane kasutada teiste isikute suhtes füüsilist või verbaalset vägivalda ning tegemist ei ole juhuslike tegudega. Maakohus pidas süü suuruse määratlemisel oluliseks ka seda, et J. Kallari on ühe ja sama kannatanu (J.P. ) suhtes toime pannud kaks kuritegu. Samuti suurendab maakohtu hinnangul süü suurust asjaolu, et J. Kallari on toime pannud erinevat laadi süütegusid – nii isikuvastase, õigusemõistmise vastase kui avaliku rahu vastase kuriteo. Maakohus luges karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust üksnes politseiametniku solvamise episoodis. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohtu hinnangul ei esinenud. Kuna J. Kallari varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud ei ole, pidas maakohus põhjendatuks J. Kallarit kõigi temale süüks arvatavate kuritegude eest karistada raskemaliigilise karistuse, s.o vangistusega. Kuna märkimisväärselt rasket tagajärge J. Kallari maakohtu hinnangul siiski ei põhjustanud, leidis maakohus, et vangistused võivad olla lühemaajalised. Kuna kuriteod on toime pandud katseajal, mõistis maakohus liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel, pöörates täitmisele ka eelmise tingimisi mõistetud vangistuse.
-4-
J. Kallari kaitsja apellatsioon
7.J. Kallari kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist J. Kallari süüdimõistmises KarS § 121 ja § 323 järgi ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse J. Kallari süüdistuses KarS § 121 ja § 323 järgi õigeks ning vähendatakse liitkaristust, mõistes karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust ja asendatakse see ühiskondlikult kasuliku tööga. Süüdistuses KarS § 275 järgi tunnistas J. Kallari ennast süüdi, mistõttu apellatsioonkaebus süüdistuse ja kohtuotsuse seda osa ei käsitle. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole seaduslik J. Kallari süüdimõistmise osas KarS § 121 ja § 323 järgi, mistõttu on ebaõige ka mõistetud liitkaristus.
8.Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus J. Kallarile KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse osas ei ole kooskõlas asjas uuritud tõenditega, sest tõendites esinevad olulised vastuolud, mis on jäänud kõrvaldamata.
8.1.Kaitsja kohaselt on maakohus jätnud lahendamata vastuolu tunnistajate T.P. ja M.P. ütluste vahel. M.P. kohaselt T.P. magas ning kannatanu korteris toimunud sündmusi ei näinud. Siinjuures maakohus möönis, et tunnistaja T.P. magas korteris, kuid peab siiski võimalikuks, et tunnistaja nägi kannatanu löömist. Kohtuotsusest ei nähtu tõendite analüüsi, mis lahendaks tõendite vahelise vastuolu. Nii tunnistaja M.P. kui M.O. ütluste kohaselt T.P. magas – kui tunnistaja magas, siis ei saanud ta korteris toimuvat näha. Tunnistaja T.P. ei olnud võimalik kohtuistungil üle kuulata ja seetõttu tema ütluste tõesust kontrollida. Eeltoodud põhjustel ei ole kaitsja hinnangul põhjendatud tunnistaja T.P. ütlustele tuginemine, mis on vastuolus KrMS § 61 lg 2 mõttega.
8.2.Kaitsja leiab, et kui kannatanu ja tunnistajad ei mäleta nii olulist asjaolu nagu sündmuse aeg, siis ei ole võimalik kindel olla ka teistes kannatanu ja tunnistajate ütluste tõesuses. Sama puudutab kaitsja hinnangul ka löökide arvu, mis ei ole vähetähtis asjaolu. Ei ole tõendatud, et kannatanu sagedasti peksa saaks, mis võiks sündmuste ajad segamini ajada. Antud asjaolu seab kahtluse alla kannatanu ja tunnistajate S.P. i ning M.P. ütlused tervikuna. Eeltoodu on viinud ebaõigete järeldusteni ning ebaõige materiaalõiguse kohaldamiseni. Põhjendamatult on eelistatud kannatanu ja tunnistajate T.P. ja M.P. ütlusi, millega on rikutud KrMS § 61 lg-t 1.
8.3.Kaitsja hinnangul on maakohus, lugedes süüdistatava ütlused mitteusaldusväärseks, eiranud Riigikohtu poolt antud juhiseid (28.05.2014 otsus nr 3-1-1-131-13), mille kohaselt tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud andma hinnangu süüdistatava ütlustele selle kohta, et ta kannatanu juures viga sai. Kui süüdistatav sai viga kannatanuga toimunud konflikti käigus, siis muudab see oluliselt süüdistuses kirjeldatud tegu. Kaitsja leiab, et süüdistatava sellekohased ütlused langevad kokku tunnistaja M.O. ütlustega, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus kaklus. Jättes tõendikogumist välja süüdistatava ütlused osas, mis kirjeldavad vigastuste saamist, on see viinud ebaõigetele lõppjäreldustele ja tinginud ebaõige materiaalõiguse kohaldamise ning ebaõige süüdimõistmise.
8.4.Kaitsja märgib, et tunnistajate M.O. ja R. K ütlused annavad aluse väiteks, et toimus kannatanu ja J. Kallari vaheline kaklus. Maakohus ei ole seda asjaolu välistanud. Lähtudes tunnistaja M.O. ütlustest, sai füüsiline konflikt alguse kannatanu käitumisest. Tunnistaja M.O. ütluste kohaselt tõukas kannatanu süüdistatavat, millest väljendub otsene rünne ja selle tõrjumine on süüdistatava õigus. Kui ei ole kohaldatav KarS § 28 lg 1, siis on võimalik kohaldada KarS § 58 lg-t 2. Maakohus ei ole tunnistajate M.O. ja R. K ütlusi mitteusaldusväärseteks tunnistanud. Selliste põhjenduste puudumise tõttu ei ole kohtuotsus põhjendatud, mistõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
9.Kaitsja leiab, et arvestades asjaolu, et J. Kallari on ebaõigesti süüdi tunnistatud KarS § 121 järgi, on maakohus ebaõigesti J. Kallari süüdi tunnistanud ka KarS § 323 järgi.
9.1.Kaitsja märgib, et kannatanu on kehalise väärkohtlemise episoodis andnud vastuolulisi -5-
ütlusi, ei suuda anda ütlusi sündmuse aja ja toimunu asjaolude kohta, kuigi kuulati vahetult peale sündmust üle. Need asjaolud seavad kaitsja hinnangul kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Sel põhjusel on alust kahelda kannatanu ütluste usutavuses ähvardamise episoodis.
9.2.Kaitsja märgib, et kohtus uuritud tõendite alusel ei ole kohtu hinnangul helistamise kellaaega ega telefoninumbrit võimalik tuvastada, kuna keegi ülekuulatutest pole seda avaldanud ning puuduvad ka muud tõendid. Küll aga võib kannatanu ütlustele tuginedes lugeda tuvastatuks, et tegemist oli 09.05.2014. Seetõttu on otseseks tõendiks vaid kannatanu ütlused, kelle väitel J. Kallari helistas. J. Kallari eitas sellise kõne toimumist. Kaitsja leiab, et tunnistaja S.P. i ja kannatanu ütlused ei lange kokku juba selles, et tunnistaja rääkis kahest nooremast poisist, kannatanu väitel oli J. Kallari talle üksi helistanud. See tähendab, et kannatanu on esitanud tunnistajale fakte, millised ei lange kokku kannatanu enda ütlustega. Tunnistaja ei toeta seega kannatanu ütlusi. Samuti ei edasta kaitsja hinnangul tunnistaja U. P ähvardamise üksikasju, mis võiks kannatanu ütlusi kinnitada.
10.Kaitsja märgib, et KarS § 121 ja § 323 äralangemise korral, oleks isikule mõistetav liitkaristus 1 aasta ja 3 kuud. Kaitsja leiab, et KarS § 69 lg 1 kohaselt esinevad materiaalsed alused üldkasuliku töö kohaldamiseks. 1 aasta ja 3 kuu pikkusele vangistusele vastab 910 tundi üldkasulikku tööd ning maksimaalne töö tegemise tähtaeg võib olla kuni 24 kuud. Kaitsja, arvestades tundide suur hulka, leiab, et otstarbekas oleks määrata töö tegemise ajaks 24 kuud. Samuti leiab kaitsja, et J. Kallarile tuleb kindlasti kasuks töö tegemise ajal toimiv kriminaalhooldus.
11.Ringkonnakohtu 05.01.2015 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 20.01.2015. Prokuröri vastus apellatsioonile
12.Prokurör leiab, et J. Kallari kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud ning prokurör nõustub kõigi maakohtu järeldustega tõendite hindamisel.
12.1.Prokurör leiab, et kaitsja taotleb sisuliselt apellatsioonis tõendite nii-öelda ümberhindamist. Kaitseversiooni kinnitavate tõendite mitteusaldusväärseks lugemine ei ole kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine. Siinkohal ei nõustu prokurör apellandiga selles, et tunnistaja T.P. ütlustega arvestamine on vastuolus KrMS § 61 lg 2 mõttega ja kohtuotsuses puuduvad motiivid. Kohus on hinnanud tunnistaja ütlusi kogumis teiste tõenditega, seega ei saa väita, et kohus on ebaõigesti ja põhjendamatult eelistanud kannatanu ja tunnistajate P ja M.P. ütlusi. Samuti leiab prokurör, et kohus on süüdistatava ütluste väljajätmisel tervikuna järginud sellekohast Riigikohtu praktikat.
12.2.Samuti ei nõustu prokurör kaitsjaga, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistust KarS § 323 järgi. Kohus ei ole eelistanud kannatanu ütlusi, vaid on andnud hinnangu kogumis kõigile tõenditele.
12.3.Seoses hädakaitseseisundiga märgib prokurör järgmist. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et ei ole tõendatud õigusvastane rünne J. Kallari suhtes kannatanu poolt. Tuleb rõhutada, et ka süüdistatav J. Kallari ise ei ole kinnitanud, et korteris üldse oleks toimunud mingi kaklus. Uuritud tõendid ei kinnita, et kannatanu oleks käitunud provokatiivselt, seega ei olnud vajadust kohtul analüüsida KarS § 57 lg-s 2 sätestatu kohaldamist.
13.Tulenevalt karistusseadustiku muudatustest, peab prokurör oluliseks märkida, et KarS § 275 ei ole enam kriminaalkorras karistatav tegu. Vastavalt KarS § 5 lg-s 2 märgitule, tuleb antud sätet kohaldada tagasiulatuvalt, mistõttu kuulub maakohtu otsus J. Kallari süüdimõistmises KarS § 275 järgi tühistamisele.
14.Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning leiab niisamuti, -6-
et J. Kallarit tuleb karistada reaalse vangistusega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
15.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonis esitatud seisukohtadega ja vastuväidetega, samuti prokuröri vastusega ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus tuleb J. Kallari põhimõttelises süüditunnistamises KarS § 121 ja § 323 järgi jätta muutmata ning süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata. Maakohtu otsus J. Kallari süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 275 järgi tuleb aga tühistada seoses alates 01.01.2015 kehtiva muudatusega karistusseadustikus.
15.1.Vastuseks apellatsioonis esitatud seisukohtadele leiab ringkonnakohus järgnevat. Menetlusõigusest tulenevalt kohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-11-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11).
15.2.KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pooled on seda apellatsioonides taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12).
16.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja üldsõnalise väitega, et maakohtu otsus pole seaduslik J. Kallari süüditunnistamises KarS § 121 ja § 323 järgi. Apellatsioon ei sisalda selliseid kaalukaid vastuargumente süüdistusele ja maakohtu süüdimõistva otsuse motiividele, mis ajendaks ringkonnakohut maakohtu otsuse motiive ümber hindama. Arvestades kuritegude toimepanemise tehiolusid, on asja menetleja kogunud küllaldaselt asjakohast ja objektiivset tõendusteavet ning seda ka isikuliste tõendite osas. Ringkonnakohtu jaoks on maakohtu siseveendumuse kujunemine otsuse põhiosa motiivides ja järeldustes eelnimetatud süüdistustes jälgitav. Apellatsioonis nimetatud menetlusnormide rikkumine seoses motiivide puudumisega jääb tähelepanuta, sest maakohtu tõendite analüüsis esitatud järeldustega kaitsja poolt mittenõustumine ei pea veel tähendama kohtulahendi ebaseaduslikkust. Seega maakohtu otsuses uuritud tõendusteabest tehtud järeldusi pole alust ümber hinnata. Samuti ei saa maakohtu poolt kaitseversioonina esitatud väidete ümberlükkamist ja nende mitteusaldusväärseks lugemist pidada kriminaalmenetlusnormide oluliseks rikkumiseks.
17.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et maakohtu otsuses on rikutud tunnistaja T.P. ütluste hindamisel menetlusnorme, sest kohus on tunnistaja ütlusi hinnanud kooskõlas teiste isikuliste tõenditega, sealhulgas kannatanu ja tunnistaja M.P. ütlustega. Süüdistatav keeldus maakohtus ütluste andmisest ja seetõttu võttis kohus tõendina põhjendatult vastu süüdistatava kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused. Nende ütluste (lk 5961) kohaselt ei ole süüdistatav kannatanu suhtes vägivalda kasutanud. Maakohus on õigustatult leidnud, et kuna süüdistatava süü eitamisele rajatud ütlused on vastuolus tõenditega, mis kinnitavad tema vägivalda kannatanu suhtes, siis on põhjendatult kahtluse alla seatud ka J. Kallari sellekohaste ütluste usaldusväärsus. Kaitsja leiab veel, et kannatanu on kehalise väärkohtlemise episoodis andnud vastuolulisi ütlusi, ei suuda anda ütlusi sündmuse aja ja toimunu asjaolude kohta, kuigi kuulati vahetult peale sündmust üle. Need asjaolud seavad kaitsja arvates kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Sel põhjusel olevat alust kahelda kannatanu ütluste usutavuses ka ähvardamise episoodis. Ringkonnakohus märgib, et tõenditest tulenevalt oli uuritava sündmuse lahutamatuks osaks -7-
sündmuskohal viibinud isikute ühine aktiivne alkoholitarvitamine. Sellest tulenevalt oli kohalviibinutel hilisem sündmuste meenutamine kõigis detailides raskendatud. Vastuolud vähemolulistes detailides ei sea samas kahtluse alla toimunut kõige olulisemas, s.o süüdistatava poolt kannatanu põhimõttelist peksmist rusikaga pähe.
17.1.Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on kogutud infoteavet kõrvutades lugenud tõendatuks, et süüdistuses märgitud vägivallategu leidis aset 28.04.2014. Siinjuures on abipakkuvaks kannatanu J.P. ravilugu (lk 28), mille kohaselt pöördus J.P. 29.04.2014 perearst A. Kaldoja poole kaebusega, et eelmisel õhtul tungis tuttav isik kallale ja peksis teda kätega pähe. Maakohus on küll leidnud, et tõendites esineb mõningane vastuolu süüdistatava ja kannatanu vahel juhtunus, kuid asunud õigustatult seisukohale, et kuna süüdistatav ise kategooriliselt kannatanu peksmist eitab, mis on vastuolus teiste tõenditega, siis on põhjendatult alust kahelda süüdistatava ütlustes selles, et ta kannatanut pole löönud.
17.2.Ringkonnakohus leiab, et ilmselgelt on kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine asjakohatu ja otsitud. Kannatanu on ütlustes kinnitanud, et tal pole põhjust süüdistatava peale valetada ning vihavaenu tema vastu ei ole. J.P. on maakohtus detailselt kirjeldanud süüdistatava poolt toime pandud vägivalda (lk 72-73). Kannatanu kirjelduse kohaselt süüdistatav lõi teda ühe korra rusikaga pea piirkonda, siis ta tõstis kaitseks käe, aga süüdistatav lõi veel pähe ja oimu piirkonnas oli valus. Enne seda kui süüdistatav peksma hakkas mingit sõnavahetust neil omavahel polnud ja kannatanu ei saanudki aru, miks süüdistatav teda ootamatult peksma hakkas. Pärast peksmist pöördus ta perearsti poole. Tunnistaja M. P kinnitas maakohtu, et nägi kuidas J. Kallari läks J.P. le kallale ja peksis teda rusikatega pähe ning järgmine päev pöördus kannatanu arsti poole (lk 78 pöördel).
17.3.Enda isiku ähvardamise osas 09.05.2014 on kannatanu kirjeldanud süüdistatava tegevust järgmiselt. Olles vanemate juures, helistas süüdistatav talle ja ütles, et kui ta avaldust tagasi ei võta, „siis ta lööb teda kuvaldaga maha“. Kannatanu teadis, et kuvalda tähendab vene keeles suurt haamrit ja pidas seda ohtlikuks ning arvas, et süüdistatav võib nüüd ta elu kallale kippuda, kuna ta oli varasemalt teda rünnanud. Pärast seda süüdistatava telefonikõnet rääkis ta sellest kohe 10-15 minutit hiljem oma vanematele U.P. ja S.P.. Telefonikõnele järgnevalt oli ta umbes kuu aega vanemate elukohas ja ei julgenud XXX le koju minna, kuna kartis, et süüdistatav võib teda jälle rünnata (lk 73). Maakohtus tunnistajatena üle kuulatud U. P ja S.P. kinnitasid kannatanu ütlusi, et pärast pojale tulnud telefonikõnet oli pojal hirm, sest telefoni teel ähvardati teda maha tappa ja ta ei julgenud koju minna (lk 77).
18.Apellatsioonis leidis kaitsja, et maakohus pole analüüsinud süüdistataval hädakaitseseisundi olemasolu süüdistuses KarS § 121 järgi. Samas ei nähtu ringkonnakohtu arvates tõenditest tulenevalt selleks üldse kaalutletud vajadust, sest maakohus on kogutud tõendusteabest tulenevalt leidnud, et pole tõendamist leidnud õigusvastane rünne süüdistatava J. Kallari suhtes kannatanu J.P. poolt. Kuna tõenditekogumis puudus teave kannatanu enda provokatiivsest või vägivaldsest käitumisest süüdistatava suhtes, siis ei tõusetunud maakohtu jaoks õigustatult vajadust analüüsida KarS § 28 lg 1 ja § 57 lg 2 sätete kohaldamist.
19.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida asja juures olevast materjalidest tulenevalt, et süüdistatava jaoks pole käesolev asi mitte juhuslik süüdistus vägivallas, vaid tema isikule ongi omane vägivaldne käitumismuster (sealhulgas löögid kaasinimestele näkku jne.). Sellekohase tõendusteabe esitas prokurör maakohtus (Tartu Maakohtu 23.04.2014 otsus), mis kinnitab J. Kallari kehtivat karistatust analoogsete kuritegude eest.
-8-
20.Süüdistust KarS § 275 järgi apellatsioonis ei vaidlustatud, kuid selles osas märgib ringkonnakohus järgmist. Alates 01.01.2015 on võimuesindaja solvamine KarS § 275 mõttes kehtetu ja käsitletav väärteona ning J. Kallari tuleb selles kuriteos õigeks mõista. Nimetatud asjaolu ei pea samas kaasa tooma 12.11.2014 Tartu Maakohtu otsusega KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamist. KarS § 121 järgi oli mõistetud karistuseks 6 kuud, § 323 järgi 4 kuud ja § 275 järgi 3 kuud vangistust ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel oli KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuseks 8 kuud vangistust. Liitkaristus KarS § § 64 lg 1 järgi ei ole ka pärast kuriteos KarS § 275 järgi õigeksmõistmist vastuolus maakohtu otsusega mõistetud liitkaristuse põhimõttega, kui liitkaristuseks jääb endiselt 8 kuud vangistust.
21.Apellatsioonist tuleneb alternatiivselt ka karistuste kergendamise taotlus, kuid ringkonnakohus leiab, et see jääb rahuldamata, sest maakohus on kõiki seaduses ettenähtud karistuse mõistmise asjaolusid kaalunud. Ringkonnakohus peab oluliseks maakohtu otsuses rõhutatut selles, et süüdistatava süüd ei saa pidada väikseks ja tegemist on noorusele vaatamata korduvalt karistatud isikuga, kes pani uued kuriteo toime mõned päevad pärast eelmise kohtuotsuse tegemist. Seega pole süüdistatav eelnenust vajalikke järeldusi teinud ja seaduskuulekale teele asunud. Põhjendatud karistusliik on seega vangistus, kuid preventiivse eesmärgi täidab ka vangistus, mis ei ole pikaaegne. Võimalik vangistuse asendamine ühiskondlikult kasuliku tööga kaalumisele ei tule.
22.J. Kallari kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks, analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 4,50 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 216,00 eurot (sh käibemaks 36,00 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. Olgugi, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse süüdistatava süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 275 järgi, toimub selline kohtu otsustus tulenevalt seadusemuudatusest ja apellatsiooni väliselt ning seega tuleb KrMS § 185 lg 2 alusel menetluskulud välja mõista J. Kallarilt.
23.Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuses J. Kallari süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 275 järgi ja mõistab ta selles kuriteos õigeks. Muus osas jääb kohtuotsus muutmata. Apellatsioon jääb rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
/allkirjastatud digitaalselt/
-9-
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.