1-14-10394/26 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Määratud tähtajal esitas ringkonnakohtule oma kirjalikud seisukohad Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Mariana London. Prokuratuuri hinnangul on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsus kohtuasjas nr 1-14-10394 põhjendatud ja seaduslik. 18.12.2014 toimunud istungil kinnitas süüdistatav, et ta on nõus esitatud süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni, nõutava karistuse liigi ja määraga. Nii kokkuleppe sõlmimisel kui ka kohtuistungil selgitati R. Hansenile ühtlasi ka asjaolu, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb tal menetluskulude hüvitamise kohustus. Kohtuistungil nõustus R. Hansen kokkuleppega, väljendades kokkuleppes oma tõelist tahet ja nõustus temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmisega. Küll aga esitas R. Hanseni kaitsja kohtule taotluse menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks ja nende ajatamiseks maksimaalsele perioodile, kuivõrd R. Hansenil puudub igasugune vara. Prokuratuur märgib, et maakohus vähendas KES §-dest 261, 273 ja kohtupraktikast lähtudes osaliselt R. Hansenilt väljamõistetavaid menetluskulusid, nimelt väljamõistetavat DNA-ekspertiisi summat ning mõistis R. Hansenilt välja summa, mis vastab DNA ekspertiisiks esitatud ja ekspertiisi käigus uuritud analüüsiobjektide arvule. Seoses menetluskulude hüvitamisega on Riigikohus lahendis nr 31-1-105-12 selgitanud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (3-1-1-38-11). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega – arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Prokurör märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdistatava maksejõuetusele. R. Hansen ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Prokuratuur möönab, et vangistuses viibimise ajal on rahaliste kohustuste täitmine küll raskendatud, kuid ainuüksi see asjaolu ei ole mõjuvaks põhjuseks menetluskulude vähendamiseks. Siinkohal tuleb arvestada Riigikohtu seisukohaga, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa automaatselt välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (31-1-105-12). Puutuvalt viidatud Riigikohtu lahendisse märgib prokuratuur, et vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kuivõrd R. Hansenit karistati pikaajalise vangistusega, pidas kohus asjakohaseks kohaldada tema suhtes KrMS § 180 lg 3 sätestatut ning võimaldas temalt välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud tasuda ositi seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja jooksul. Lõpuks juhib prokurör tähelepanu asjaolule, et R. Hanseni võimaliku varatuse küsimuses ei saa mööda vaadata asjaolust, et ta mõisteti süüdi suures koguses narkootilise aine omandamises, milline kuritegu eeldab rahaliste vahendite olemasolu ja see tegur annab alust järeldada, et tema varaline seisund võimaldab tal ositi tasuda menetluskulusid.

1-14-10394 osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu 23.11.2012. a määrus kriminaalasjas nr 31-1-105-12 p 7). R. Hansen ei ole aga maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Mis puudutab määruskaebuses esitatud väidet, et R. Hansenil ei ole vanglas tööd, siis on maakohus juba märkinud, et vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Andmeid ei ole selle kohta, et R. Hansen ei oleks tervislikel põhjustel võimeline vangistuses tööd tegema. Seega ei tuvastanud ka ringkonnakohus aluseid, mis võimaldaks R. Hansenilt välja mõistetud menetluskulusid vähendada ja jätta neist osa riigi kanda. Maakohus on menetluskulude väljamõistmisel aga arvestanud, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas raskendatud ning rahuldas kaitsja taotluse, võimaldades R. Hansenil KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul. Tegemist on kohtupraktikas omaksvõetud menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud maksimaalse tähtajaga, mille kohus on antud juhul R. Hansenile vastu tulles ka võimaldanud. Maakohtu otsuses märgitud igakuise makse suurust ei saa pidada a priori nii suureks, et tekiks kahtlus, kas isik on võimeline seda tasuma. Nimelt on igakuise makse suurus pisut üle 1/3 kuupalga alammäärast. Käesoleval juhul ei ole süüdimõistetu esitanud määruskaebuses ühtegi uut asjaolu, mida maakohus juba ei oleks menetluskulude väljamõistmisel arvestanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.