Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali
Kriminaalasi
H.P süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 4. novembri 2014. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatav H.P ja tema kaitsja advokaat Gennadi Kull, vanemprokurör Eve Soostar Eve Soostar
Prokurör
Kaitsja
H.P Elukoht: XXXXXXX XX-XX, XXXXXX (vahistatud, viibib Tallinna vanglas, Magasini 35, Tallinn), ik: XXX, Eesti Vabariigi kodanik; XXXXXXXXXXXX; emakeel: eesti; ei tööta. Karistatus: kolm kehtivat kriminaalkaristust (viimati Harju MK 17.05.2012.a. otsusega KarS § 121 järgi 8 kuud vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 472 tunni ulatuses. Karistus kantud 24.08.2013) Gennadi Kull
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 4. novembri 2014. a kohtuotsus H.P (H.P) suhtes jätta muutmata ja süüdistatava, kaitsja ning prokuröri apellatsioonid rahuldamata.
2.Mõista välja H.P-lt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 72,00 eurot.
Kaitsjatasu tasuda ühe kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a nr EE89101022003XX96011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „H.P, 1-14-7302, menetluskulud“. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 2. veebruaril 2015. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 04.11.2014 otsusega üldmenetluses tunnistati süüdi H.P KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistusaeg karistusaja hulka ja arvestati karistuse kandmist alates tema kahtlustatavana kinnipidamise päevast, s.o. 20.03.2014.a. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tõkend tühistatakse. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti välja H.P-lt riigituludesse sundraha 532,50 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti H.P-lt välja riigituludesse 1105 eurot, sh. kohtuarstliku ekspertiisi kulu 84 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelsel uurimisel 216 eurot ja kohtumenetluses 804 eurot, koopiakulu 1 euro. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et H.P võib menetluskulud tasuda ositi 10 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Sama otsusega rahuldati osaliselt JJ tsiviilhagi, s.t. VÕS § 130, § 132 lg 1 ja lg 2, § 134 lg 2 ja lg 5 ning § 1043 alusel välja mõista H.P-lt kannatanu JJ kasuks 776 eurot varalise kahju ja 1000 eurot mittevaralise kahju hüvituseks. Jäeti rahuldamata JJ tsiviilhagi varalise kahju osas 30 euro nõudes (s.o. rikutud džempri osas – kahju on tõendamata) ja mittevaralise kahju osas 1000 euro ulatuses.
2.H.P süüdistatakse selles, et tema 5.03.2014.a. õhtul XXXXXXX XX/X, XXXXXX, asuvas majas lõi ühel korral KM rusikaga näo piirkonda, löögi tulemusena hakkas kannatanul verd jooksma ninast ja kõrvast, talle oli põhjustatud füüsilist valu ja tervisekahjustused: pea piirkonna hulgivigastused. Samuti tungis ta eelnimetatud aadressil, korteris nr XX kallale JJ, haaras temal riietest, lõi teda parema käe rusikaga nina piirkonda, löögi tulemusena hakkas J. J -l ninast verd jooksma. Seejärel paiskas H.P J. J põrandale ja surus oma põlvega tema jalad vastu maad ning surus enda sõrmed tugevalt J. J-le silmadele. Seejärel lõi H.P kannatanut rusikaga mitu korda vastu nägu, üks löökidest tabas kannatanu lõuga, teine vasakut kätt, millega naine püüdis enda nägu katta. Samuti võttis H.P kannatanul kätega kaelast kinni ja kägistas teda. Oma tegevusega põhjustas H.P J. J-le füüsilist valu ja tervisekahjustused- vasaku silmakoopa murru, pindmised pea-, sääre-, käe-, kaela- ja rindkerevigastused. Seega oma tahtliku tegevusega pani H.P toime teise isiku tervise kahjustamise peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise tulemusel, so KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Oma otsuses maakohus leidis, et käesolevas asjas vaidlus puudub järgmistes asjaoludes: kannatanu KM ja kannatanu JJ on tekitatud kehavigastused, mis on tõendatud objektiivsete tõendite, s.o. meditsiinidokumentidega. Muuhulgas on väljaspool kahtlust, et kehavigastused tekkisid löökidest tömbi esemega ja kukkumisest vastu tömpe pindu. 2(9)
Kuidas kannatanutele vigastused tekkisid, selles langevad süüdistatava ütlused kannatanute ja tunnistajate ütlustest lahku. Süüdistatava sõnul tema K.M löönud ei ole ning ainsaks kehaliseks kontaktiks J.J- ga oli vastastikune rüselus, mille algatas J.J ning tema oli sunnitud ennast kaitsma. Maakohtu hinnangul on H.P ütlused ses osas vastuolus teiste tõenditega, need on ennastõigustavad ja ebausaldusväärsed. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistajate ja kannatanute omavahel riimuvate ütlustega.
ESITATUD APELLATSIOONID
3.Süüdistatava H.P kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull esitas apellatsiooni, milles vaidlustab maakohtu otsust tervikuna seoses asjaoluga, et maakohus on tuginenud otsuse tegemisel ebausladusväärsetele tõenditele. Apellandile jääb selgusetuks, kui mitte keegi tunnistajatest ei näinud, et H.P oleks K.M löönud, kuidas saab maakohus teha tõsikindlaid järeldusi, et H.P lõi K.M nii, et sellel hakkas kõrvast verd tulema. Samas on tunnistaja NR rääkinud, et K.M nägu oli verine, kuid mitte keegi teistest tunnistajatest seda ei näinud. Peale JJ ei kinnitanud keegi, et K.M oleks ninast verd tulnud. Keegi tunnistajatest ei kinnitanud ka seda, et oleks näinud, et J.J-l oleks olnud mingeid verejookse. Nähti küll näol punetust ja kaelal kriimustusi, kuid nende tekkemehhanism on selgusetu. Nii H.P kui ka J.J kinnitavad, et neil oli rüselus. Rüseluse alguses kukkusid nad maha ja J.J kukkus põrandale küljega ning H.P kukkus tema otsa. Vigastused võisid tekkida ka rüseluse käigus. Nii H.P kui ka J.J selgitasid, et nende kehad eritu kannatanu keha oli pidevas liikumises. Kaitsja järeldab, et J.J rabeles H.P püüdele saada kannatanu käed kätte, energiliselt vastu. Ei ole välistatud, et kriimustused kaelal ja näos tekkisid rüseluse ajal. H.P selgitas, et tema ei ole tahtlikult J. J löönud. Vaidlust ei ole selles, et J.J oli see, kes tuli K.M tuppa eesmärgiga ajada sealt H.P välja. Eeltoodut kinnitas ka tunnistaja KF Seega võib uskuda pigem H.P selgitust, et J.J hakkas esimesena kasutama füüsilist vägivalda H.P suhtes. H.P ei olnud mingit vajadust kasutada J.J suhtes vägivalda. Kaitsja märgib, et puutuvalt K.M kehavigastustesse, siis ekspert möönab, et kehavigastused võisid tekkida kas kukkumisest või tömbi esemega löömisest. KrMS § 7 lg 3 sätestab, et kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kaitsja osundab, et ka maakohus nõustus asjaoluga, et mitte keegi tunnistajatest ei ole näinud, et H.P oleks K.M löönud. Apellant leiab, et kohus on kohtuotsust põhistades tuginenud vastuolulistele ja tõendamata faktidele. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsus täies ulatuses ning teha asjas uus lahend, millega mõista H.P talle inkrimineeritud kuritegudes õigeks. Kannatanu tsiviilhagi jätta rahuldamata.
4.Süüdistatav H.P vaidlustab maakohtu otsust tervikuna ning märgib, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne, puudulik ning kohtulikul arutamisel oli rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Süüdistatav märgib, et asjas kogutud tõenditele ei vasta kohtuotsuses fikseeritu, et tunnistaja K.F oleks H.P ära tundnud kui meest, kes läks kallale K.M naabrinaisele. Sellist asja pole tunnistaja K.F kunagi väitnud. Süüdistatav märgib, et ka kannatanute K.M ja J. J ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna J.J valetas kohtule, K.M on aga alkoholisõltlane ning kohtulikul uurimisel pidevalt muutis oma ütlusi ning ei saanud kohtu küsimustele üheselt vastata. K.M rääkis kohtule verisooni, mis oli talle edasi räägitud J. J poolt.
3(9)
Ka tunnistaja K.F teab juhtunust ainult K.M sõnadest, mistõttu ka K.F ütlused ei saa olla usaldusväärsed. Apellant leiab, et ka tunnistaja N.R ütlused on ebausladusväärsed. Kohus tegi meelevaldse järelduse, et J. J-l õnnestus süüdistatava haardest vabaneda tänu sellele, et korteri ukse tegi lahti N.R ning süüdistatava tähelepanu keskendus viimasele. Selliseid ütlusi keegi peale kannatanu pole kohtuistungil andnud. Apellant märgib, et kõik kohtu poolt tõenditena kasutatud ja usaldusväärseteks tunnistatud ütlused on tegelikult omavahel vastuolus. Süüdistatav märgib, et ta koheselt lahkus K.M korterist, kui sealt läksid ära N.R ja J.J. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et tema lahkus K.M korterist enne kella 20.00, politsei oli aga välja kutsutud kell 21.18. Ka politseisse tehtud kõne on apellandi arvates väga segane ja seega arusaamatu, miks sellist kõnet üldse tõsiselt võeti. Apellant märgib, et just J.J tuli teda K.M korterist välja ajama, tema pani süüdistatavale käed külge ja hakkas välja tirima, mille tagajärjel kaotas tasakaalu, kukkus ja saigi endal fikseeritud kehavigastused. Seda pidi nägema K.F, kuid millegi pärast ei soovinud tunnistaja kohtus tõtt rääkida. Tegelikult just kannatanu J.J on toime pannud süüdistatava suhtes vägivallateo, kui hakkas korterist välja tirima. Süüdistatav vaidlustab ka J. J poolt esitatud tsiviilhagi. Apellant leiab, et kogu sündmus oli J. J poolt lavastatud alusetu rikastumise eesmärgil. Apellant leiab, et tsiviilhagi on tõendamata ning ei ole millegiga tõendatud, et kannatanul oli üldse mingi kett kaelas. Apellant palub maakohtu otsus tühistada ning teda KarS § 121 järgi õigeks mõista.
5.Prokurör vaidlustab maakohtu otsust süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Prokurör leiab, et maakohus õigustatult karistuse küsimuse puhul pidanud vajalikuks märkida, et H.P on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud elu- ja tervisevastaste kuritegude eest ning nimetatud asjaolu näitab H.P parandamatult üleolevat ja ükskõikset suhtumist olulistesse väärtustesse nagu inimese elu ning kehaline puutumatus. Kohtu hinnangul (ning sellega nõustub täiel määral ka apellant) oli KarS § 121 dispositsiooni piires H.P teo (tegude) tagajärg pigem äärmuslikult raske kui keskmine või väike. Eeltoodut arvestades on kohus jälgitavalt jõudnud veendumusele, et rahaline karistus ei mõjutaks H.P edaspidi käituma õiguskuulekalt ning läheks vastuollu ühiskonna usaldusega õiguskorra vastu. Kokkuvõtvalt asus kohus seisukohale, et H.P tuleb karistada reaalse vangistusega. Samas leidis kohus, et H.P tuleb karistada sanktsiooni keskmisest määrast madalama karistusega, motiveerides kõnealust seisukohta kahe peamise põhjendusega: Kannatanu K.M kutsus endale külla sisuliselt võõra inimese, kuigi võhivõõrastega on konfliktide, sh füüsilise vägivalla ohvriks langemise oht märkimisväärselt suurem kui n.ö. tavaolukorras; Kannatanu J.J, saades teada, et naaberkorteris on võõras mees, kellest K.M soovib vabaneda, otsustas pingelisse olukorda sekkuda, selle asemel, et tagada K.M julgeolek muude, efektiivsemate meetoditega, s.t. kutsuda ta enda korterisse varju ning vajadusel kutsuda politsei. Seega valis J.J tema käsutuses olevatest käitumisvariantidest vabatahtlikult kõige riskantsema, minnes temale tundmatut, eeldatavalt alkoholijoobes olevat meesterahvast korrale kutsuma. Apellant asub seisukohale, et eelnimetatud asjaolusid ei saa lugeda arvestatavaks H.P karistusmäära otsustamisel. H.P oli ka varem K.M külas käinud, kannatanul puudus igasugune alus eelduseks, et H.P võib vägivaldseks muutuda kui kannatanu mõne tunni möödudes tema lahkumist soovib. Samuti ei olnud kannatanu J. J-l alust eeldada, et H.P teda ründab kui ta naabri palvel temal lahkuda palub. Lisaks peab apellant vajalikuks märkida, et isegi juhul kui kannatanute käitumist nimetada ettevaatamatuks selles sisalduva riskiteguri tõttu, ei saa seda mingil juhul pidada vägivaldsust provotseerivaks. Pigem on see kinnitus H.P vägivaldsusele kalduvast isikust, omadusest
4(9)
lahendada talle ebameeldivaid situatsioone füüsilise väärkohtlemise abil. Nimetatud asjaolu kinnitab ka tema varasem käitumine. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p 14). Apellant leiab, et H.P karistuse määra valikul tuleb arvestada juba eelkäsitletud tegureid, aga lisaks ka asjaolu, et ta rakendas põhjendamatult vägivalda kahe naisterahva, seega eelduslikult füüsiliselt nõrgema isiku suhtes, lisaks on üks kannatanu, KM invaliid. Süüdistatav kohtus tehtut ei kahetsenud, õigustades enda käitumist ebausaldusväärsete ja eluliselt ebausutavate väidetega. Eripreventiivset eesmärki silmas pidades peab seega märkima, et süüdistatav ei ole senini oma tegevusele õiget hinnangut andnud ega oma väärtushinnanguid muutnud. Karistuse mõistmisel peab üldpreventiivsest aspektist arvestama ka asjaolu, et isikud peavad suhtuma lugupidavalt ja hoolivalt kaaskodanikesse ning hoiduma vägivallategudest teiste inimeste suhtes. Apellandi hinnangul on alust seisukohavõtuks, et H.P süü ei ole kooskõlas KarS § 121 järgi ettenähtud sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega, tema süü on suurem, mistõttu esinevad alused karistuse keskmisest määrast kõrvalekaldeks ja temale sanktsiooni maksimummäära lähedase karistuse mõistmiseks. Prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 04.11.2014 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-14-7302 H.P süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi osaliselt temale mõistetud karistuse osas ning teha uus kohtuotsus, millega mõista H.P-le KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsioonides toodud väidetega leiab, et esitatud apellatsioonid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
7.Kohtukolleegium esmalt märgib, et kaitsja Gennadi Kull esitas kaks sisuliselt identset apellatsiooni 05.12.2014 ja 07.12.2014. Viimases apellatsioonis märkis kaitsja, et süüdistatav soovib olla üle kuulatud ja istungist osa võtta. Süüdistatav H.P on esitanud apellatsiooni 08.12.2014, milles ta väljendab, et ei nõua suulist menetlust ning nõustub kirjaliku menetlusega. Sellest tulenevalt järeldas ringkonnakohus, et süüdistatav ei soovi suulist menetlust ning kaitsja ja süüdistatava vahel on toimunud arusaamatus. Ringkonnakohus määras 15.01.2015 kriminaalasja läbivaatamist kirjalikus menetluses ning määras seisukohtade ja taotluste esitamise tähtajaks 26.01.2015. Nimetatud kuupäevaks pooltelt seisukohti ega taotlusi ei saabunud, seega järeldab kohtukolleegium, et süüdistatav jätkuvalt nõustub kriminaalasja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
8.Esitatud apellatsioonis taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 järgi. Kohtukolleegium eelkõige märgib, et asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi
5(9)
süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu J. J ja K.M ning tunnistajate N.R ja K.F ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava kaitseversiooni toimunust ja nimelt sellest, et purjus kannatud J.J ja K.M on ise endale kukkumistega kehavigastusi tekitanud. Kohtukolleegium osundab, et nii kaitsja, kui ka süüdistatav oma apellatsioonides kordavad samu väiteid ja seisukohti, mis olid nende poolt välja toodud maakohtus. Maakohus on süüdistatava kaitseversiooni põhjalikult vaaginud ning kummutanud kannatanute ning tunnistajate omavahel riimuvate ütlustega ning kannatanutel objektiivsete meditsiiniliste leidudega. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, maakohtu siseveendumuse tekkimise käik on lugejale selge ja jälgitav, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
9.Kohtukolleegium märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et H.P saabus 5.03.2014.a. koos KF ja KM viimase elukohta, kus tarvitati alkoholi. Seejärel K.M-H.P naabrinaine J. J abiga korterist välja ajada, mis lõppes sellega, et K.M ja J. J-le olid tekitatud hulgalised kehavigastused. Lisaks kannatanu J. J ütlustele, kes varasemalt ei tundnud süüdistatavat, seega puudus tal alus süüdistatavat rõõnata, kehavigastuste tekitamist J. J-le H.P poolt kinnitavad ka tunnistajad K.F ja N.R. Tõepoolest, ei avaldanud tunnistajad maakohtus, et nägid pealt kuidas süüdistatav J.J-t peksis. Samas N.R, et nägi K.M korteris põrandal lamavat J. J ning võõrast meest, kes oli kuri, mille järel jooksis tunnistaja J. J korterisse tagasi, et kutsuda politsei. Tunnistaja K.F kinnitas aga, et kannatanu ja süüdistatav hakkasid rüselema, kukkusid põrandale. Mõlemad tunnistajad nägid seejärel J. J-l kehavigastusi, mis olid hiljem fikseeritud meditsiinise dokumentatsiooniga ning isiku läbivaatuse protokolliga koos fototabeliga. Lisaks sellele J.J koheselt teatas tunnistaja N.R-le, et süüdistatav peksis teda läbi ning oleks tal „peaaegu silmad välja pigistanud“. Enda peksmisest tundmatu mehe poolt teatas J.J koheselt ka politseisse. Kuigi tunnistajate K.F ja N.R üksnes kaudselt tõendavad süüdistuse versiooni, et J. J-t peksis läbi H.P , tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et kannatanu J.J kogu kriminaalmenetluse vältel andnud juhtunu kohta detailseid ütlusi, milles puuduvad usaldusväärsust kahtluse alla seadvad vastuolud ning riimuvad teiste tõenditega. Kohtukolleegium juhib seejuures tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele,
6(9)
täpsemalt öeldes ütlustele. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks RKKKo 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Käesoleval juhul on tõendikogumina olemas kannatanu J. J järjekindlad ütlused selle kohta, kuidas H.P ründas ja peksis teda vastuseks tema palvele K.M korteris lahkuda ning meditsiiniline dokumentatsioon, millega objektiivselt on tõendatud J. J-le kehavigastuste tekitamine. Nimetatud otseste tõenditega on täielikult kooskõlas kaudsete tõenditena tunnistajate K.F ja N.R eelviidatud ütlused. Väärib tähelepanu, et kannatanu J.J-l oli muude kehavigastuste hulgas fikseeritud vasaku silmakoopa murd, mis riimub kannatanu ning tunnistaja N.R ütlustega, et H.P oleks tal „peaaegu silmad välja pigistanud“. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Vaadeldava kaasuse kontekstis rääkis kannatanu tunnistaja N.R- le silmade väljapigistamisest süüdistatava poolt vahetult peale juhtunut, seega kohtul puuduvad alused kahelda nii kannatanu, kui ka tunnistaja N.R ütluste usutavuses. Kohtukolleegium nõustub eeltoodust tulenevalt maakohtuga täielikult, et isegi kui kannatanu käitumine mingilgi moel ajendas H.P tema suhtes vägivalda tarvitama, puuduvad käesolevas asjas vähimadki viited hädakaitsele, eksimusele teo keelatuses või muudele vastutust välistavatele või kergendavatele asjaoludele.
10.KM süüdistatava poolt kehavigastuste tekitamise osas märgib kohtukolleegium, et nõustub süüdistatava apellatsioonis toodud seisukohaga, et K.M teab juhtunust eelkõige teise kannatanu J. J sõnadest. Sellele vaatamata, leiab kohtukolleegium nagu maakohuski, et ka selles osas süüdistatava süü on täielikult kinnitamist leidnud. Kohtukolleegium märgib, et kannatanu J. J ja N.R ütlustega on tõendamist leidnud, et K.M tulnud J. J käest abi otsima selleks, et tülikaks muutunud külaline H.P K.M korterist välja ajada. Kuigi J.J kohtumenetluse jooksul, et juba siis K.M ninast tuli verd ning K.M lõi tema nina veriseks just süüdistatav, loobus prokurör H.P süüdistusest, et tema tekitas K.M mitut lööki, seega süüdistatakse H.P löögi tekitamises ühiskoridoris. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks kaitsja apellatsioonis toodud väide, et keegi tunnistajatest ei näinud kuidas süüdistatav K.M lõi, seega on vale maakohtu järeldus, et just süüdistatava löögi tulemusena K.M kõrvast verejooks tekkis. Maakohus on veenvalt analüüsinud K.M löögi tekitamise osas saadud tõendikogumit – eelkõige tunnistaja K.F ja kannatanu J. J ütlusi, kes mõlemad kuulsid K.M kiljatust ning seejärel koridori vaadates nägid seal lamavat K.M, kelle kõrvast tuli verd. Seejuures tunnistaja K.F kinnitas, et süüdistatav oli sel hetkel lahkumas, kannatanu J.J kuulis kuidas süüdistatav enne lahkumist ähvardas K.M, viibutas näpuga. Kohtukolleegium on veendumusel, et nii K.F, kui ka J. J ütluste põhjal on võimalik kujundada tõendikogumit, mis võimaldab teha tõsikindlat järeldust, et viibides lühikest aega üksinda K.M-ga koridoris süüdistatav lõi kannatanut, mis tekitas viimasel verejooksu kõrvadest. Nimetatud objektiivne tagajärg on kinnitatud ka
7(9)
meditsiinilise dokumentatsiooniga ning isiku läbivaatuse protokolliga koos fototabeliga, millega kannatanul on fikseeritud verejooks kõrvadest. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaadeldava kaasuse kontekstis on oluline arvesse võtta ka süüdistatava nii kuriteoeelne, kui ka –järgne käitumine. Tõsikindlalt on tuvastatud, et süüdistatav käitus agressiivselt, keeldus lahkumast K.M elukohast, kuhu ta oli toonud tarvitamiseks alkoholi. Kohtul pole kahtlust, et süüdistatav oli vihane K.M peale, kes nõudis tema lahkumist, peksis läbi K.M appi tulnud J. J ning lõi ka K.M. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava kiire lahkumine peale politsei välja kutsumist mõjutab kummutavalt tema kaitseversiooni, et teda ründas esimesena J.J ja ta oli sunnitud ennast kaitsma.
11.Kohtukolleegiumi veendumusel ei eksinud maakohus ka süüdistatavalt tsiviilhagi väljamõistmisel. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatava apellatsioonis ei tooda välja ühtegi argumenti, mis oleks maakohtu poolt jäänud käsitlemata. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta leidis, et kannatanul hambaproteesi rikkumine ning kuldketi kadumine on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega. Kannatanule tekitatud kahju on tema poolt ka dokumentaalselt tõendatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas ega pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium märgib, et kannatanul fikseeritud vigastused kaelas viitavad üheselt, et kannatanut kägistati tema enda hiljem kadunud ketiga. Ei ole midagi ebausladusväärset olukorras, et ilmselt šokiseisundis viibiv kannatanu avastas kaelaketi kadumist alles pöördumisel politseisse.
12.Süüdistatav ja tema kaitsja ei vaidlusta eraldi H.P-le mõistetud karistuse liigi ega määra. Süüdistatavale mõistetud karistust vaidlustab prokurör, nõudes H.P-le rangemat karistust. Kohtukolleegium leiab, et maakohus pole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel süüdistatavale KarS § 121 järgi karistuse mõistmise osas. Kohtukolleegium märgib, et alates 01.01.2015 jõusutnud Karistusseadustiku uue redaktsiooniga on muudetud kehalise väärkohtlemise eest ettenähtud karistuse sanktsiooni. KarS § 121 lg 1 järgi vangistuse ülemmääraks on 1 aasta vangistust. Ringkonnakohus ei tuvastanud H.P tegevuses koosseisulisi asjaolusid, mis viitaksid sellele, et süüdistatav on toime pannud kuriteo KarS § 121 lg 2 järgi, seega ei saa olla temale mõistetava vangistuse määr olla suurem, kui 1 aasta. Kohtukolleegiumi veendumusel ei kuulu aga süüdistatavale mõistetud üheaastane vangistus muutmisele. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Süüdistatava karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtukolleegium märgib, et H.P oli ka varem karistatud kehalise väärkohtlemise eest, kuid vastavaid järeldusi enda jaoks ei teinud ning jätkab analoogsete kuritegude toimepanemist, seega arvestades tema süü suurust ning karistuse eripreventiivsest eesmärkidest lähtuvalt temale mõistetud üheaastane vangistus on igati põhjendatud.
13.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. H.P kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull taotles apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 72,00 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata,
8(9)
siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad süüdistatava apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.
14.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 4. novembri 2014 otsuse H.P suhtes muutmata ja kaitsja, süüdistatava ja prokuröri apellatsioonid rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Orvi Tali
Ivi Kesküla
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.