Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 7. novembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava Z.S
Prokurör
Marge Voogma
Süüdistatav
Z.S, isikukood: XXX, elukoht: XXXX, varem kriminaalkorras karistamata.
Kaitsja
vandeadvokaadi abi Janar Urres
süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses kaitsja advokaat Janar Urres
RESOLUTSIOON:
1.Viru Maakohtu 7. novembri 2014 otsus jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.
2.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Hansa Law Offices kasuks 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot) vandeadvokaadi abi Janar Urrese poolt süüdistatav Z.S-ile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
3.KrMS § 185 lg 2 alusel mõista punktis 2 nimetatud menetluskulu välja Z.S-ilt . Süüdistatavalt välja mõistetud kaitsjatasu tuleb 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700002666 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Viru Maakohtu 07.11.2014 otsusega mõisteti Z.S KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi 3-aastase katseajaga kohaldamata. Kannatanu A.K. kasuks mõisteti Z.S-ilt välja varaline kahju summas 559,83 eurot.
2.Z.S-ile on esitatud süüdistus selles, et tema, 17.07.2012 kella 16.00 paiku Rakveres Tuleviku tn 3 maja hoovis ähvardas A. K. tekkinud tüli käigus vägivallaga ja tungis talle kallale, haaras tal riietest kinni ning tahtis käega lüüa, mille peale A. K. võttis autost sõrgkangi ja tõrjus sellega Z.S eemale. Seejärel võttis Z.S kannatanu autost puuprussi ja hakkas sellega A. K. ründama, mille peale kannatanu jooksis eemale. Z.S jooksis A. K. järgi ja kui kannatanu maha kukkus, siis hakkas puuprussiga kannatanut peksma ja lõi maas lamavale kannatanule puuprussiga korduvalt vastu pead ja keha ning vastu käsi, millega kannatanu kaitses pead löökide eest. Z.S põhjustas oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused - vasaku küünarvarre murd, põrutushaavad pealael ja vasakul ülahuulel, hematoomid vasakul õlavarrel ja paremal põlvel. Seega Z.S , lüües teist inimest, põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohus leidis, et Z.S poolt KarS § 121 sätestatud kuriteo toimepanemine on tõendatud kogumis: kannatanu A. K. , tunnistajate K.K. ja L. K. ütlustega, patsiendikaardi ja perearstitõenditega.
3.1.Maakohus märkis, et kannatanul ei olnud mingit põhjust sündmust välja mõelda. Kannatanu ütlused on kooskõlas ning haakuvad kohtumenetluses uuritud tõenditega: patsiendikaardi ja perearstitõendiga kannatanu vigastuste rohkuse ja tekkepõhjuste osas, tunnistaja K. K. ütlustega, kes nägi pealt kui Z.S õi korduvalt maas lamavat ja ennast kaitsvat A. K. kaikaga vastu ühte ja teist külge ning vastu pead. Lisaks kinnitavad kannatanu ütlusi, et teda peksis Z.S puuprussiga ja et temal kukkus sõrgkang jooksu ajal käest maha, tunnistaja L. K. ütlused, kes nägi, et A. K. kõrval vedelesid kolm verist puuprussi tükki ja keset hoovi vedeles sõrgkang. Asitõendi vaatlusprotokolliga on kindlaks tehtud, et pruss, millega kannatanut peksti, oli ligi 1,5 m pikkune ja 3,5 x 5 cm laiune puupruss. Maakohus leidis, et nimetatud tõendid kinnitavad, et kannatanut peksis tahtlikult Z.S.
3.2.Maakohtule ei olnud Z.S ütlused, et A. K. teda esimesena ründas, usutavad ega lange kokku asjas tuvastatud tehioludega. Maakohus märkis, et Z.S võttis omaks, et ta ei lubanud kannatanul rohkem laudu sauna panna, mis kannatanu sõnul kõlas ähvardusena: „ Kui sa veel ühe laua siia seina lööd, saad kohe vastu hambaid“. Z.S sõnul plaanis A. K. koos oma emaga tund aega toas midagi, täpsustamata mida. Maakohtu hinnangul nähtub aga A. K. ja tunnistaja L. K. ütlustest, et A. K. käis toas lühikest aega ja L. K. pidi koheselt pärast riietumist ja asjade võtmist alla kuuride juurde tulema. Seega ei viibinud A. K. maakohtu hinnangul toas 5-10 minutit. Z.S sõnul tagurdas A. K. bussi tema kuuri ette nii, et ta ei pääseks käruga oma kuuri. Samas kinnitas ta ise hiljem, et auto ja kuuri vahele jäi kahe meetrine vahe. Sama märkis ka A. K. , et ta jättis ruumi piisavalt, et Z.S saaks käruga edasi-tagasi sõita. Eeltoodule tuginedes ei leidnud maakohtu hinnangul tõendamist, et kannatanu plaanis koos emaga Z.S suhtes vägivallategu ja A. K. parkis kuuriukse oma autoga kinni nii, et Z.S ei pääseks kuurist välja või ei saaks teha asjatoimetusi kuuris. -2-
3.3.Maakohus tuvastas, et konflikti põhjuseks oli Z.S pahameel A. K. sauna kasutamise suhtes, mis vallandas edasise sündmuste ahela. Maakohtu hinnangul ei olnud eluliselt usutav, et ründavas positsioonis olev isik jääb ootama, millal teda sõrgkangiga lüüakse. Maakohtu hinnangul olid usutavamad kannatanu ütlused sündmuse käigu osas, et pärast ähvarduse väljaütlemist haaras Z.S kannatanu fliisist kinni ja tahtis lüüa. Maakohus, hinnates Z.S väljaöeldud lauset, leidis, et Z.S väljaöeldu läheb kokku tema edasise tegevusega. Z.S haaras kannatanu õlast kinni ning tahtis lüüa, kuid kannatanu võttis kangi ja hakkas ennast kaitsma ehk tõrjuma Z.S rünnet.
3.4.Maakohtu hinnangul ei leidnud kinnitust Z.S poolt kohtus öeldu, et ta kaitses ennast ja hakkas kannatanut taga ajama selleks, et sõrgkang kui tapariist A. K. vasakust käest ära võtta. Maakohus luges need ütlused ennast õigustavateks. Maakohus viitas tunnistaja K. K. ütlustele, mille kohaselt kaitses A. K. end Z.S löökide eest käed ja jalad ettesirutatuna, mis kinnitab, et kannatanu vasakus käes ei olnud sõrgkangi. Maakohus tugines siinkohal ka tunnistaja L. K. ütlustele, mille kohaselt oli sõrgkang hoovis maas, mis kinnitab, et kannatanu on andnud sõrgkangi käest lahti laskmise kohta õigeid ütlusi. Seega leidis maakohus, et Z.S ütlused kannatanu löömise tehiolude kohta on vastuolus tunnistaja K. K. ütlustega. Eeltoodud põhjendustel luges maakohus tõendatuks, et Z.S põhjustas 17.07.2012 sündmuse käigus A. K. vasaku küünarvarremurru, põrutushaavad pealael ja vasakul ülahuulel, hematoomid vasakul õlavarrel ja paremal põlvel. Kiirabis fikseeriti koheselt tüli käigus saadud vigastused: põrutushaav pealael, põrutushaav vasakul ülahuulel, mis õmmeldi. Samuti fikseeriti küünarluumurd, mis pandi lahasesse. Maakohtule oli usutav, et arvestades kannatanu vigastuste rohkust, ei peetud vajalikuks märkida hematoome vasaku õlavarre piirkonnas ja paremal põlvel, kuna need vigastused ei vajanud esmaabi. Perearsti tõendiga on ka need vigastused fikseeritud. Maakohus pidas usutavaks, et isik, kes on kukkunud vastu maad ja keda on korduvalt löödud vastu käsi, on need vigastused saanud arutatava sündmuse käigus. Maakohus luges Z.S ütlused oma halvast tervisest ja eelkõige käte löögijõu nõrkusest mitteusaldusväärseks, kuna tunnistaja K. K. ütluste kohaselt lõi Z.S kannatanut korduvalt puuprussiga vastu külgi ja ühe korra vastu pead, mis kinnitab Z.S võimet puuprussi hoida ja seda peksmisvahendina kasutada. Lisaks kinnitavad kannatanule tekitatud vigastused, et Z.S käte löögijõud oli tugev. Maakohtu hinnangul Z.S tuvastatud üldhaigestumine 70 % ja pool aastat hiljem toimunud (luu- ja liigesehaiguse) operatsioon ei kinnita, et Z.S ei oleks jaksanud kannatanule süüdistuses märgitud vigastusi tekitada.
4.Maakohus leidis, et tehioludest lähtuvalt pani Z.S vägivallateo toime tahtlikult, otsese tahtlusega.
5.Maakohus Z.S eos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud. Maakohus ei pidanud usaldusväärseteks Z.S ütlusi osas, et tema oli sunnitud ennast kaitsma A. K. ründe eest. Maakohus märkis, et süüdistatava ütlused ei haaku kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Samuti viitas maakohus sellele, et Z.S tunnistas ka ise, et teda ärritas juba pikemat aega A. K. käitumine ja toimetamine nende hoovis ning ka sel korral läks tema A. K. keelama, kuigi mingit tõsiselt võetavat põhjust selleks ei olnud. Maakohtu jaoks oli igati usutav ja loogiline, et kannatanu võttis enda kaitseks sõrgkangi ja Z.S võttis puuprussi, et vastu rünnata. Maakohus märkis, et kannatanu poolt Z.S tahtlik löömine ei ole tõendamist leidnud, kui üldse, siis võis ta kogemata Z.S tabada. Maakohus ei pidanud siinkohal usaldusväärseks, et kannatanu tekitas Z.S-ile väidetava tõsise vigastuse, kuna sellisest vigastusest tulenev veri oleks koheselt Z.S tähelepanu pälvinud ja ka löögiga kaasnevat valu oleks Z.S koheselt tundnud. Sellisel juhul oleks Z.S politseile oma vigastamisest koheselt teada andnud või oleks seda politseijaoskonnas märganud. Tunnistaja K.R. sõnul, kui tema sündmuskohale jõudis, süüdistataval väliseid vigastusi ei näinud. Samuti ei mäleta tunnistaja, et Z.S oleks avaldanud, et ta on viga saanud. Seetõttu ei ole maakohtu hinnangul usutav Z.S väide, et ta sai selle sündmuse käigus tõsise -3-
vigastuse. Maakohus leidis, et Z.S poolt esitatud tõendid ei kinnita tema ütlusi, sest arstil käis ta tunduvalt hiljem, seega võis ta vigastuse saada hiljem ning teistel asjaoludel. Maakohtu hinnangul ei tõenda esitatud foto vigastuse saamist 17.07.2012, kuna ei ole tuvastatav, millal, kus ja kellest need on tehtud. Lisaks märkis maakohus, et A. K. suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, sest tõendamist ei leidnud, et kannatanu Z.S tahtlikult lõi.
5.1.Seoses võimaliku hädakaitsega märkis maakohus järgmist. Maakohtu hinnangul ei ole tuvastatud vahetut ega vahetult eesseisvat kannatanust lähtuvat ohtu. Maakohus leidis vastupidiselt, et Z.S oli see, kes ründas A. K. esimesena, peale mida kannatanu võttis enda kaitseks kätte sõrgkangi ja vabanedes Z.S haardest, põgenes joostes. Z.S, selle asemel, et lasta A. K. ära minna, jooksis talle prussiga järgi ja vaatamata sellele, et kannatanu kukkus maha, lõi puuprussiga maas lamavat kannatanut vastu külgi, käsi, nägu ja pead. Maakohus, hinnates Z.S tegevust A. K. suhtes KarS § 28 lg-st 1 lähtuvalt leidis, et hetkel, mil Z.S lõi puuprussiga kannatanut, ei viibinud ta hädakaitseseisundis, sest A. K. teda vahetult ei rünnanud ega olnud alust ka eeldada, et võiks toimuda vahetu rünne. Hindamaks, kas tegemist võis olla eksimusega õigustavas asjaolus (KarS § 31 lg 3 järgi) tuleb esmalt vastata küsimusele, kas teo tehiolusid ja sündmustikku silmas pidades oli isiku eksimus adekvaatne. Maakohus, hinnates teo tehiolusid ja sündmustikku tuvastas, et Z.S-ilei olnud põhjust endale ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, vaid ta põhjendamatult asus kannatanut esimesena ründama.
6.Maakohus märkis, et Z.S end toimepandud teos süüdi ei tunnistanud. Maakohus süüdistatava käitumises karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Maakohus märkis, et õiguskorra kaitsmise huve silmas pidades peab kohus isikule, kes kannatanule põhjustab vägivallateoga hulgaliselt tervisekahjustusi, mõistma karistuse sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras. Eripreventiivses mõttes on Z.S varem karistamata isik, mistõttu on võimalik, arvestades tema isikuomadusi ja süü suurust, teda mõjutada süütegusid toime panemast tingimusliku vangistusega. Maakohus ei pidanud põhjendatuks mõista isikule, kes kuriteosündmuse ajal ja ka pärast seda pole ülesnäidanud vähimatki kahetsust, rahalist karistust, kuna selline karistus ei avaldaks isikule mingit mõju. Eeltoodud põhjendustel mõistis maakohus Z.S-ile karistuseks KarS § 121 järgi 1 aasta vangistust, mida tingimuslikult ei kohaldata 3 aastase katseaja jooksul.
7.Kannatanu A. K. tsiviilhagi osas märkis maakohus järgmist. Maakohus tuvastas, et kanntanu A. K. on kandnud seoses vägivallateoga kulutusi: visiiditasu 3,20 eurot, ravimitele kokku 16,90 eurot. Saamata jäänud töötasu summas 539,73 eurot. Seega on tsiviilhagi hinnaks kokku 559,83 eurot. Maakohus leidis, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning tuleb välja mõista Z.S-ilt, kes põhjustas kannatanule tervisekahjustuse. Z.S kaitsja apellatsioon
8.Z.S kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse Z.S talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.
9.Esmalt märgib kaitsja, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, mistõttu on Viru Maakohus kohtuotsuse sisustamisel põhjendamatult eelistanud kannatanu seisukohti.
9.1.Kaitsja märgib, et süüdistatava ja kannatanu ütlused on olulistes punktides vastuolulised: kes algatas konflikti; kes ründas esimesena; mis hetkel ja põhjusel võttis A. K. enda kätte sõrgkangi; mis hetkel lasi A. K. sõrgkangist lahti; millal see maha kukkus ja milliselt ja mis põhjusel kasutas Z.S puuprussi. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus kõigi ülaltoodud vastuolude kõrvaldamisel tuginenud peaasjalikult A. K. ütlustele, märkides, et kohtu hinnangul ei ole kannatanul mingit põhjust sündmust välja mõelda. Kaitsja kohtu sellekohase põhjendusega ei nõustu ning leiab, et -4-
kannatanul võis olla mitmeid põhjusi, miks asuda oma ütlusi välja mõtlema või vähemalt olulisel määral võimendama, luues 17.07.2012 toimunust ebatõese ja võimendatud pildi, milles tema oli kannatanu, keda lihtsalt ohjeldamatult peksti. Kaitsja märgib, et puudub vaidlus selles, et Z.S lõi A. K. puuprussiga (vaidlus esineb selles, millisesse piirkonda, kuidas ja millisel põhjusel). Kaitsja väite kohaselt võis A. K. üheks ütluste muutmise põhjuseks olla pahameel selle üle, et ta puuprussiga pihta sai ning soov selle eest lasta Z.S karistada. Teiseks põhjuseks võib kaitsja hinnangul olla see, et A. K. suhtes alustati kriminaalmenetlust KarS § 121 alusel. A. K. soov jätta mulje endast kui kannatanust, võis tingitud olla eesmärgist mitte saada kriminaalkorras karistada. Lisaks märgib kaitsja, et A. K. ja Z.S vaheline läbisaamine ei ole hea, mistõttu võis see täiendavalt mõjutada A. K. valeütluste andmisele või vähemalt oma ütluste muutmisele teatud aspektides. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohtu põhjendus, et A. K. ei olnud mingit põhjust ütlusi välja mõelda, ei vasta tõele.
9.2.Täiendavalt toob kaitsja välja vastuolud kannatanu A. K. enda ütluses. Esmalt viitab kaitsja kohtus antud ütlustele, mille kohaselt väitis A. K. algselt, et sõrgkang kukkus tal maha siis, kui ta jooksma hakkas. Veidi hiljem vastab kannatanu aga teisiti, kirjeldades oma kukkumist ning selgitades, et sõrgkang läks tal käes lahti sellel hetkel – lendas minema samasse lähedale. Kannatanu selgitab sealjuures, et sõrgkang jäi temast võib-olla poole meetri kaugusele. Eeltoodule tuginedes leiab kaitsja, et kannatanu ütlused on sõrgkangi maha kukkumise ja hiljem selle asukoha osas vastuolulised. Kaitsja on seisukohal, et seega jõudis kohus ekslikult seisukohale, et A. K. käes olnud sõrgkang kukkus maha jooksmise ajal. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et A. K. ütlustest ei nähtu, et sõrgkang oleks tal maha kukkunud poole jooksmise pealt nagu järeldub kohtu motiveeringust. Arvestades, et Z.S ja A. K. olid A.sad, kes sellel hetkel konflikti nägid ning A. K. ütlused on selles osas vastuolusid täis, tuleb usutavaks pidada Z.S poolt kirjeldatut. Kohtus antud ütlustest nähtuvalt väidab A. K. , et tema löömine võis kesta 3-4 minutit, mille käigus andis süüdistatav talle väidetavalt kusagil 10 lööki. Samuti väidab kannatanu, et ta karjus kõvasti, et tähelepanu äratada. Teisalt nähtub tunnistaja K. K. ütlustest, et ta kuulis imelikku häält, tal oli vaja paar sammu astuda nurga taha ning seejärel nägi ta toimunud intsidenti. K. K. nägi kolme lööki. Kaitsja märgib, et arvestades K. K. poolt antud seletusi on reaalne, et A. K. karjumisest sündmuskohale jõudmiseni (paar sammu nurga taha) läks kõige konservatiivsema lähenemise juures 20-30 sekundit. A. K. väidetest järelduks justkui Z.S lõi esimese paarikümne sekundiga tema pihta ca 7 hoopi ning seejärel ca 1 hoobi minutis. Viimati kirjeldatu ei lähe kokku kannatanu enda, süüdistatava ega ka tunnistaja K. K. ütlustega ning on juba oma olemuselt ebareaalne. Kaitsja rõhutab, et ta tõi A. K. ütlustes olevad vastuolud välja ka maakohtu istungil, kuid sellest hoolimata ei nähtu kohtuotsusest, et maakohus oleks eelkirjeldatud vastuolusid vaaginud ning seejärel veenvalt põhjendanud, miks kohus vastuoludele vaatamata peab A. K. ütlusi usutavamaks.
10.Kaitsja on seisukohal, et süüdistatav oli KarS § 28 lg 1 kohaselt hädakaitseseisundis. Maakohus on otsuses leidnud, et käesolevas asjas pole tuvastatud vahetut ega vahetult eesseisvat kannatanust lähtuvat ohtu. Kaitsja märgib, et kohtu põhjendused rajanevad ennekõike sellel, et kohtu hinnangul lasi A. K. sõrgkangist lahti jooksmise ajal, millest tulenevalt tegi kohus järelduse, et Z.S ei saanud esineda mingisugust vahetut või vahetult eesseisvat ohtu. Kaitsja märgib veelkord, et maakohtu järeldus sõrgkangi osas ei ole põhjendatud ning asjaoludest nähtuvalt oli sõrgkang A. K. käes ka siis, kui Z.S temalt seda puuprussiga käest ära lööma asus. Kaitsja leiab, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et nii-öelda ründerelva võttis esimesena kätte A. K. . Kaitsja kohaselt ei tohiks vaidlust olla ka selles, et sõrgkang on ründerelvana elule oluliselt ohtlikum kui seda on puupruss. Süüdistatav on kohtule selgitanud, et A. K. tuli talle -5-
sõrgkangiga kallale. Maakohus on põhjendamatult lähtunud sõna-sõna vastu ütlustes A. K. olukorra kirjelduse versioonist. Z.S selgitas kohtus, et ta sai A. K. löögist sõrgkangiga pihta vasakule käele ning sellest tekkis talle korralik haav. See, et Z.S sai sõrgkangiga löögi A. K. nähtub: 1) Z.S ütlustest; 2) A.M. ütlustest; 3) K. K. ütlustest, kus ta viitab murul olevale verele, mis ei olnud tema jaoks loogilises kohas, viidates, et A.K. kiirabiautosse viies viimane justkui sellest kohast mööda ei kõndinud. Kaitsja hinnangul on tõenäoline, et nimetatud veri kuulus hoopis A. Hiiskule, mis tekkis sinna sõrgkangi löögi tagajärjel; 4) Kaitsja poolt kohtule esitatud patsiendikaardist nr R220963; 5) Pilt Z.S küünarvarrest. Kaitsja on seisukohal, et vahetut rünnet ei lõpeta veel see, kui ründaja mõned (ca 10 meetrit) eemale liigub, omades jätkuvalt ründerelva enda käes. See, et sõrgkang oli A. K. käes nähtub: 1) Z.S ütlustest; 2) A. K. enda ütlustest – kuigi isik algselt väidab, et kui ta eemale liikuma hakkas, siis kukkus tal sõrgkang maha, kuid hiljem juhtunut selgitades räägib, et tegelikult oli sõrgkang kukkumisel ikkagi tema vahetus läheduses (väidetavalt ca poole meetri kaugusel). Z.S on kohtule selgitanud, et tema üks ja A.us puuprussi löökide eesmärk oli saada pihta A. K. käele ning lüüa tal kang käest. Seega tegutses Z.S prussiga A. K. lüües jätkuvalt hädakaitseseisundis. Isegi kui jõuda järeldusele, et Z.S hädakaitseseisund lõppes sel hetkel, kui A. K. asus eemale liikuma (kaitsja sellega ei nõustu), peab kaitse oluliseks rõhutada järgmist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et A. K. liikus eemale, Z.S liikus temale järele ning seejärel mõlemad isikud kukkusid. Hetkel, kus Z.S, olles pikali, tema vahetus läheduses on A. K., sõrgkang käes ning kes just paar hetke tagasi on löönud teda selle sõrgkangiga – on selge, et Z.S tundis potentsiaalset vahetult eesseisvat ohtu oma elule ja tervisele. Ei ole ebatõenäoline, et kui A. K. oleks püsti jõudnud (eriti veel esimesena), oleks ta oma poolelijäetud rünnet jätkanud. Sellises olukorras oli Z.S igal juhul hädakaitseseisundis, olenemata sellest, kas see hetkeks vahepeal lõppes, ning puuprussiga sõrgkangi käest lüües ei olnud ta tegu õigusvastane ning seega ei ole täidetud ka KarS § 121 süüteokoosseis. Kaitse rõhutab, KarS § 28 lg 3 kohaselt võimalus vältida rünnet (nt joosta ise ära) ei välista õigust hädakaitsele. Samuti peab kaitse oluliseks KarS § 28 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et hädakaitse seisundis tegutseja peab teadma kindlalt või pidama silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse.
11.Kaitsja märgib, et isegi kui kohus leiab, et Z.S ei olnud hädakaitseseisundis, oli tegemist eksimusega õigustavas asjaolus (KarS § 31 lg 1). KarS § 31 lg 1 sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Z.S selgitas kohtuistungil, et kui A. K. võttis kätte sõrgkangi, tundis ta ohtu enda tervisele seoses potentsiaalse vahetult eesseisva ründega. Samuti selgitas Z.S, et võttis puuprussi eelkirjeldatud ründe tõrjumiseks. Isegi kui oletada, et A. K. tegelikuks eesmärgiks ei olnud Z.S ründamine, arvas Z.S ekslikult, et tegutseb õigustava asjaolu tingimustes.
12.Ringkonnakohtu 11.12.2014 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 23.12.2014.
12.1.23.12.2014 esitas Z.S endapoolsed täiendavad seisukohad. Süüdistatav märgib, et A. K. võttis bussi põrandalt sõrgkangi ja hakkas Z.S ründama. Taganedes haaras Z.S bussist prussi ja hakkas A. K. sellega eemale tõrjuma. Kuna A. K. Z.S-ile enam lähedale ei pääsenud, hakkas A. K. eemale jooksma, misjärel kukkus tal sõrgkang käes. Z.S läks A. K. järgi (joosta ei saa Z.S viimased 2 aastat) ning kukkus samuti. Z.S -6-
seletuste kohaselt sai tema esmalt püsti ning tegi mõned löögid puuprussiga, et sõrgkangi A. K. käest kätte saada. Puupruss läks katki ning sõrgkang kukkus samaaegselt A. K. käest ära, misjärel lõi Z.S kangi jalaga eemale. Z.S selgitab, et A. K. on agressiivne iseloom ning ta on ennegi Z.S-ile kallale läinud. Lisaks märgib Z.S , et A. K. ei ela selles majas, kuid käib selle maja elanike asju varastamas. A. K. toob päeval oma bussiga laudu ja öösel segab inimeste rahulikku elu. See, kustkohast A. K. neid laudu koguaeg võtab, ei huvita politseid, uurijaid ega prokuröri. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
13.Ringkonnakohus, andnud menetlusosalistele võimaluse seisukohtade esitamiseks, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsiooniga, uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungi protokolle, leiab, et Viru Maakohtu 7.11.2014 otsus on seaduslik ja apellatsioonis toodud argumendid ei too kaasa otsuse tühistamist.
14.1.Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11).
14.2.Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). 14.3 KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtuotsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-92-11).
15.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kriminaaltoimiku materjalide ja tõenditega põhjalikult tutvunud ja oma seisukohti otsuse põhiosas jälgitavalt motiveerinud (kd 2 lk 100105) ning kolleegium nõustub sellekohaste maakohtu põhjendustega ja seetõttu neid täielikult ei korda, vastates vaid apellatsioonis esitatud olulisematele väidetele.
16.Süüdistatav Z.S-ile KarS § 121 järgi süüks arvatud tegu on toime pandud 17.07.2012. Alates 01.01.2015 sisseviidud seadusemuudatusega on KarS § 121 süüteokoosseis kolmelõikeline. KarS § 121 lg 2 sanktsioon (kuni 5 aastat vangistust) on käesoleval ajal raskem kui varem kehtinud KarS § 121 sanktsioon (kuni 3 aastat vangistust). KarS § 121 lg 2 p 1 koosseisulise tunnusena on sisustatud kehaline väärkohtlemine, millega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt 4 nädalat. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas oma süülise tegevusega kannatanule muude vigastuste hulgas ka küünarvarre murru ja kannatanu viibis haiguslehel 17.07.2012 – 28.09.2012. Pärast 01.01.2015 toimepanduna oleks süüdistatava tegevus ilmselt kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Kuna nimetatud süüteokoosseis (raskema sanktsiooni tõttu) aga kohaldamisele ei kuulu, on Z.S tegu endiselt kvalifitseeritav varasema KarS § 121 järgi.
17.Apellatsiooni kohaselt on põhiküsimuseks asjaolu, et süüdistatav Z.S kirjeldab toimunu tehiolusid kannatanust erinevalt ja väidab, et teda ennast rünnati kannatanu poolt. Seega tuleb apellatsiooniastmes tuvastada, kas maakohtus uuritud tõendid on küllaldaselt usaldusväärsed, mis kinnitavad süüdistatava süüd, või tuleb siiski asuda seisukohale, et oma vägivaldse tegevusega kannatanu suhtes süüdistatav hoopis kaitses ennast. Kaitsja märgib apellatsioonis, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, mistõttu on Viru Maakohus kohtuotsuse sisustamisel põhjendamatult eelistanud kannatanu seisukohti. -7-
Ringkonnakohus märgib selguse mõttes koheselt, et kindlasti ei ole käesolevas asjas tegemist A.ult nn sõna-sõna vastu olukorraga, sest kriminaalasjas on peale kannatanu ütluste veel isikulised tõendid (tunnistajad K. K., L.K., A.M. , K.R. ), samuti dokumentaalsed tõendid (patsiendikaart, perearsti tõend, asitõendi vaatlusprotokoll). Eelnimetatud tõendite uurimise pinnalt kujunes ringkonnakohtul samuti siseveendumusele rajanevalt kindlus Z.S tegevuses süüdistuses kirjeldatud vägivallas. Pole alust kahtlusteks, et süüdistatav realiseeris kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu ja põhjustas kannatanule otsese tahtlusega füüsilist valu ja tervisekahjustused.
18.Kaitsja toob apellatsioonis välja rida detaile, mis väidetavalt kinnitavad kogutud tõendites sisalduvat vastuolulisust. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis märgitud mõningaid lahknevusi ei saa kindlasti pidada sedavõrd kaalukateks, millised seaks kahtluse alla Z.S tegevuse süüdistuses kirjeldatud asjaoludel. Mingil määral vastuolusid sekundaarse tähendusega detailides ilmneb kohtupraktikas pea igas üldmenetluses lahendatavas kriminaalasjas. Samas, kui vastuoludeks nimetatu on kohtuotsuse motiivides ja järeldustes valdavas osas analüüsivalt põhjendamist leidnud ja kõrvaldatud, ei pea tõusetuma veel kahtlus süüdistatava süüs tervikuna.
19.Kannatanu on andnud maakohtus (lk 34-38) detailseid ütlusi toimunu asjaoludest ja maakohus on neid põhjalikult uurinud. Kannatanu ütluste kohaselt esmalt süüdistatav ähvardas sõnaliselt „saad kohe vastu hambaid“ ja seejärel kui kannatanu hakkas sõidukist prussi välja võtma, ründas süüdistatav teda vasakult poolt ja haaras kannatanu vasakust õlast kinni. Lüüa süüdistatav ei jõudnud, sest kannatanu haaras autost sõrgkangi, et süüdistatavat eemale tõugata ja tema rünnet tõrjuda. Sõrgkangi kättevõtmise mõte oli Z.S mitte lüüa, vaid eemale peletada. Kannatanu tahtis sõrgkang käes hoovist ära joosta, kuid süüdistatav haaras autost puuprussi ja hakkas sellega kannatanut taga ajama. Kannatanul oli kingapael lahti, see jäi teise kinga alla ja umbes 10 meetri kaugusel autost ta kukkus. Sõrgkang kukkus tal seejärel käest. Süüdistatav kukkus samuti, kuid sai enne kannatanut püsti ja hakkas kannatanu pihta puuprussiga hoope jagama, esmalt kohe pähe. Kannatanu püüdis käsi enda ees hoida, et prussilöögid teda surmavalt ei vigastaks. Ise ta millegagi vastu lüüa ei saanud, sest hoobid A.ult tulid ja lööke võis olla kuskil kümmekond. Kõrvalmajast olid inimesed välja tulnud ning kannatanu karjus kõvasti, et tähelepanu äratada. Selleks ajaks oli kannatanul peahaav ja käeluu puruks. Kannatanu arvamuse kohaselt lõpetas süüdistatav tema peksmise seetõttu, et tunnistaja K. K. ilmus lähedale. Löökide tagajärjel oli süüdistatava käes olnud puupruss purunenud tükkideks. Varsti tulid kohale politsei ja kiirabi, kuid kes need kutsus, ta ei tea. Pärast seda kui kiirabi viis ta haiglasse, nägi kannatanu ema, et Z.S oli kuskilt maast üles võtnud sõrgkangi ja selle kuuri viinud.
19.1.Tunnistaja K. K. selgitas maakohtus üksikasjalikult, mida ta süüdistatava vägivaldsest käitumisest pealt nägi. „Näen üks mees oli selili keset hoovi, see oli A.. Käed ja jalad on ette sirutatud enesekaitseks ja teine mees Aleksandr, äigas talle esiteks vastu ühte külge kaikaga.“ Siis kui süüdistatav lõi kannatanut juba kaikaga pähe, sai tunnistaja ehmatusest üle ja jooksis suure kiiruga majja. Nähtu põhjal arvas tunnistaja, et süüdistatav on enda tegevuse üle täielikult kontrolli kaotanud. Konkreetselt nägi tunnistaja pealt kahte lööki kannatanu keha piirkonda ja ühte pähe. Kaigas, millega süüdistatav lõi oli u.5-6 cm läbimõõduga ja 1,50 – 1,60 meetrit pikk (lk 38-41).
19.2.Tunnistaja L. K. , kes on kannatanu ema, teadis kirjeldada sündmusi sellest hetkest, kui ta kuulis õues kisa, jooksis õue, nägi poega verisena pikali maas ja tema ümber olid prussi tükid, mis oli kolmeks. Sõrgkang oli hiljem hoovis, kuskil bussi läheduses maas (lk 42-43). Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et süüdistataval nad mingeid väliseid vigastusi ei näinud.
19.3.Tunnistaja A.M. , kes on süüdistatava elukaaslane, kinnitas maakohtus (lk 45-47), et jooksis kisa peale õue trepi peale, nägi süüdistataval kaigast käes ja kannatanut pikali maas, kuid midagi rohkem ta öelda ei oska. -8-
20.Maakohus analüüsis põhjalikult süüdistatava ütlustes sisalduvat kaitseversiooni, mille kohaselt hakkas süüdistatav kannatanu bussi kõrvalt mööda minema, kui sai ootamatult bussi kõrval seisnud kannatanu käest sõrgkangiga vastu küünarvart löögi. Seepeale haaras ta autost prussi, lükkas kannatanu prussiga eemale ja kannatanu hakkas seepeale jooksma. Süüdistatav läks kannatanule järgi ja tahtis temalt sõrgkangi ära võtta. Siis kannatanu kukkus, samuti kukkus süüdistatav, kuid sai varem püsti ja „2-3 lööki A. panna, pruss läks katki“ ja seejärel lasi kannatanu sõrgkangi käest maha (lk 47-50). Süüdistatava ütluste kohaselt hakkas ta kannatanut prussiga taguma seetõttu, et tahtis temalt kangi käest ära võtta. Lõi ta aga kindlasti kannatanu käe pihta, mitte pähe ja tuvastatud peavigastuse osas pakub välja, et kannatanu kukkus lähedalasuva kruusa või kivihunniku otsa. Löökide tagajärjel läks pruss katki ja murdus kolmeks tükiks. Seega osaliselt süüdistatav kinnitab oma vägivaldset tegevust, kuid väidab, et tegi seda enesekaitseks, kuna kannatanul oli lõpuni sõrgkang käes, samuti eitab ta kannatanule prussiga pähe löömist. Maakohus on muuhulgas ümberlükkavalt motiveerinud, miks ei saa nõustuda süüdistatava kaitseväitega, et kannatanu ründas süüdistatavat esimesena. Asja materjalidest avaldub, et konflikti käivitajaks oli süüdistatava vastumeelsus kannatanu sauna kasutuse suhtes ja pärast kannatanu aadressil ähvarduse väljaütlemist alustas ta kannatanu aktiivset ründamist, mis kulmineerus puuprussiga löökide ja vigastuste tekitamisega. Pärast seda kui süüdistatav oli haaranud kannatanul ootamatult õlast, haaras viimane enesekaitseks sõrgkangi, et sellega tõrjuda süüdistatava Z.S rünnet. Edasiselt võttis süüdistatav endale kätte tugeva puuprussi ja alustas kannatanu tagaajamist, kes kukkus. Maakohus luges põhjendatult ennastõigustavaks süüdistatava väite, et ta kaitses ennast ja hakkas kannatanut taga ajama seetõttu, et sõrgkang kannatanu A. K. käest ära võtta. Tuvastamist pole leidnud, et kannatanul oli maaslamavana käes sõrgkang kui süüdistatav teda puuprussiga lööb. Süüdistatava kaitseväide, et tal oli vaja ennast kaitsta maaslamava ja sõrgkangiga relvastatud kannatanu A. K. vastu, on ümberlükatud eelkõige tunnistaja K. K. ütlustega, kes nägi lähedalt kannatanut ennast kaitsmas süüdistatava prussilöökide eest käte ja jalgadega veheldes, kuid ei näinud sel hetkel kannatanu käes sõrgkangi. Hiljem nägi sõrgkangi õues maas tunnistaja L. K. , mis kinnitab ka kannatanu ütlusi, et sõrgkangi oli ta enne mahakukkumist juba käest lasknud. Kaitseväitena väheveenvalt esitatu, et süüdistatava halb tervislik seisund (üldhaigestumine 70 % ulatuses) ei võimaldanud puuprussiga kannatanut lüüa, on ümber lükatud lisaks kannatanu ütlustele tunnistaja K. K. ütlustega, kes nägi süüdistatavat kannatanu pihta aktiivselt puuprussiga lööke tegemas. Maakohus on samuti analüüsinud kaitseväidet, mille kohaselt kannatanu lõi süüdistatavat sõrgkangiga ning nõustuvalt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et äärmisel juhul võis kannatanu süüdistatava tõrjumisel kogemata tabada süüdistatavat, kuid kindlasti ei saanud tegemist olla tõsise iseloomuga tervisekahjustusega, sest üldjuhul oleks süüdistatav sellest avaldanud ka kohalekutsutud politseitöötajatele ja kiirabibrigaadile. Kohalviibinud tunnistajad ei kinnita, et süüdistatav oleks neid sündmuskohal teavitanud kehavigastuse tekitamisest. Maakohtule esitatud fotode põhjal järeldas kohus õieti, et pole tuvastatav vigastuse ajaline seos uuritava sündmusega 17.07.2012 ja kannatanu A. K. osas oli kriminaalmenetlus lõpetatud.
21.Apellatsioonis leitakse, et kannatanul võis olla mitmeid põhjusi, miks asuda oma ütlusi välja mõtlema või vähemalt olulisel määral võimendama, luues 17.07.2012 toimunust ebatõese ja võimendatud pildi, milles tema oli kannatanu, keda lihtsalt ohjeldamatult peksti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus on vastuolude kõrvaldamisel tuginenud muuhulgas kannatanu A. K. ütlustele, märkides, et kohtu hinnangul ei ole kannatanul mingit põhjust sündmust välja mõelda või süüdistatava vägivaldset tegevust suurendada. Jääb arusaamatuks, miks peaks kannatanu süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevuse osas -9-
valeütlusi andma ja taoline kaitseväide ei avaldu jälgitavalt ka apellatsioonist. Samas aga kinnitab kannatanul tuvastatud objektiivne kehavigastuste üldpilt löökide tagajärjel tekitatud vigastuste arvukust (peas, õlavarre piirkonnas, jäsemetel). Paljasõnaliseks kaitseväiteks jääb samuti väheveenev seisukoht, mille kohaselt võis A. K. üheks ütluste muutmise põhjuseks olla pahameel selle üle, et ta puuprussiga pihta sai ning soov selle eest lasta Z.S karistada. Samuti on asjakohatu väide, et kuna A. K. ja Z.S vaheline läbisaamine ei olnud hea, siis võis see täiendavalt mõjutada A. K. valeütluste andmisele. Taolise kannatanu hüpoteetilise valekäitumise osas pole kriminaalasjas mingeid kinnitavaid tõendeid.
22.Apellatsioonis leitakse endiselt nagu maakohtuski, et süüdistatav oli KarS § 28 lg 1 kohaselt hädakaitseseisundis, kuid seda on maakohus juba analüüsinud ning ümber lükanud. Maakohus märkis õigustatult, et tuvastamist pole leidnud, ei vahetut ega vahetult eesseisvat kannatanust lähtuvat ohtu. Apellatsioonis jäetakse kaaluka asjaoluna tähelepanuta tõenditest tulenev fakt, et süüdistatav Z.S oli konflikti algatajaks ja esmaseks ründajaks, mitte kannatanu A. K.. Maakohus järeldas, et Z.S oli see, kes ründas A. K. esimesena, peale mida kannatanu võttis enda kaitseks kätte sõrgkangi ja vabanedes Z.S haardest joostes põgenes. On ilmselge, et kannatanu ei võtnud endale põhjuseta kätte sõrgkangi, vaid selle ajendiks oli süüdistatava eelnev õigusvastane tegevus, kus kannatanu tundis ohtu enda tervisele. Kindlasti oli kannatanul õigus kaitsetegevuseks ja sõrgkangi kättehaaramiseks, sest süüdistatav oli ähvardavalt tema suhtes lubanud kasutada vägivalda („saad kohe vastu hambaid“) ja asudes seejärel füüsilisse kontakti, haaras seejärel juba kinni kannatanu õlast. Z.S, selle asemel, et lasta A. K. ära minna, jooksis talle prussiga järgi ja vaatamata sellele, et kannatanu kukkus maha, lõi puuprussiga maas lamavat kaitsetut kannatanut vastu keha, käsi ja pead. Maakohus, hinnates Z.S tegevust A. K. suhtes KarS § 28 lg-st 1 lähtuvalt leidis, et hetkel, mil Z.S lõi puuprussiga kannatanut, ei viibinud ta hädakaitseseisundis, sest A. K. teda vahetult ei rünnanud ega olnud alust ka eeldada, et võiks toimuda vahetu rünne. Maakohus hindas samuti asjaolu, kas tegemist võis olla eksimusega õigustavas asjaolus (KarS § 31 lg 1 järgi) ning õigustatult püstitas küsimuse, kas süüdistatava eksimus oli uuritava sündmuse ja tehiolude puhul adekvaatne. Hinnates teo tehiolusid ja sündmustikku tuleb asuda seisukohale, et süüdistataval ei olnud põhjust endale ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, sest vihahoost ajendatuna asus ta relvastatuna puuprussiga põhjendamatult lööma maapinnale kukkunud relvitut kannatanut, kes ei kujutanud endast süüdistatava jaoks mingit ohtu ja kaitsetegevusena süüdistatava prussilöökide vastu sai kasutada A. käsi ja jalgu.
23.Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist.
23.1.Süüdistatava Z.S kaitsja J. Urres on ringkonnakohtule esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja poolt esitatud taotluse kohaselt Z.S-ile riigi õigusabi andmisele kulunud aeg, s.o 4 tundi, mõistlik ja põhjendatud.
23.2.KrMS § 185 lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sellest lähtudes peab Z.S hüvitama apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjakulud 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Tulenevalt eeltoodust jäävad Z.S tekkinud menetluskulud isiku enda kanda.
24.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 7.11.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau - 10 -
Maarika Kuusk
- 11 -
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.