Kohtulahend

tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, pani toime süstemaatilise varguse katse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Kohtuistungil süüdistatav P.L seletas, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. P.L nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Süüdistatav avaldas, et on andnud kohtueelses menetluses ütlused ning jääb nende juurde. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud ning süüdistatava poolt süüteo toimepanemine kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatud. Kohus kontrollis kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid: Prisma Peremarket AS avaldusest nähtuvalt palutakse vastutusele võtta kodanik, kes 18.01.2015.a kella 11.25 ajal pani kaupluses Kristiine Prisma, aadressiga Endla 45, Tallinn toime õigusvastase teo. Isiku juurest avastati maksmata kaupa (Vogue sigaretid) 28,80 euro väärtuses. Kaup oli korras ja tagastati kauplusele (tlk 2). 18.01.2015.a koostatud tunnistaja XXX ülekuulamise protokolli kohaselt oli ta tööl Kristiine Keskuse Prismas (Endla 45, Tallinn), kassade ees, kui ta sai keskuselt teate, et kinni tuleb pidada meesterahvas mustas nahktagis ja tumesinistes dressipükstes. Kui nimetatud isik oli läbinud kassarivi kell 11.25, pidas XXX ta kinni ja toimetas turvaruumi. Kontrolli käigus selgus, et isikul oli käes 8 pakki Vogue marki sigarette, mis kuuluvad AS-ile Prisma Peremarket ning mille eest ta ei tasunud. Kauba väärtus kokku 28,90 eurot. Kaup oli korras ja tagastatud poele (tlk 4). 18.01.2015.a koostatud tunnistaja XXX ülekuulamise protokolli kohaselt oli ta 18.01.2015.a tööl turvatöötajana monitoride taga Kristiine Prismas, Endla 45, Tallinn ning kell 11.21 märkas ta, et meesterahvas kassa nr 5 juures võttis 8 pakki Vogue sigarette ning jättis kauba omale kätte, aga varjas seda. Kui isik, kellel olid valgete triipudega mustad dressipüksid, tume jope ja müts ning beežid jalatsid, läbis kassa ja turvaväravad tasumata kauba eest, andis XXX kohe isiku kirjelduse ja info edasi kassarivi turvale ning kell 11.25 palus ta isiku kinni pidada. Kui isik nägi turvatöötajaid tema poole liikumas, jooksis ta tagasi kassasse. Isik peeti kinni kell 11.26 ning toimetati turvaruumi (tlk 5). P.L-i kahtlustatavana 18.01.2015.a antud, milles ta tunnistab ennast kuriteo toimepanemises süüdi. Tema ütluste kohaselt läks ta kauplusesse Prisma, Endla 45 ja pani toime sigarettide varguse katse. Ta võttis kassade juurest 8 pakki Vogue sigarette (mentooliga) ning neid pakke käes hoides viis ta need kassapiiridest välja, kauba eest tasumata. Kui ta kassast möödus, nägi ta, et turvatöötaja seisab tema ees ning ta astus sammu tagasi saali. Ta peeti kinni turvaväravate juures. Ta kahetseb tehtut. Samuti nähtub P.L-i ütlustest, et ta vabanes 09.01.2015.a Viru vanglast karistuse kandmiselt ning varguse pani ta toime eesmärgiga need asjad müüa, et raha saada toidu ostmiseks (tlk 14-16). Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on P.L 5 kehtivat kriminaalkaristust ja 9 kehtivat väärteokaristust (tlk 22-26). Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära süüdistatava seisukoha talle esitatud süüdistuse suhtes ning kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle

inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Kuriteo toime panemine P.L-i poolt on tõendatud lisaks süüdistatava süü omaksvõtule, ka tunnistajate XXX ja XXX ütlustega. Kõik eelpool nimetatud isikud on andnud omavahel riimuvaid ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Kohus peab vajalikuks märkida, et süüdistuse järgi üritas P.L võtta Prisma Peremarket AS-ile kuuluvat kaupa summas 28,90 eurot (8 pakki suitsu „Vogue“ maksumusega 3,60 eurot tükk), siis tegemist on trükiveaga, kuna 8x3,60 on 28,80, mitte 28,90. Kohtu hinnangul ei muuda märgitud ebatäpsus süüdistuse mahtu ega ka raskust ning sellest ei muutu ka kuriteo kvalifikatsioon. Seda, et tegemist on trükiveaga, kinnitab ka kriminaalasja materjalides sisalduv Prisma Peremarket AS avaldus, mille kohaselt avastati isiku juurest maksmata kaupa 28,80 euro väärtuses (tlk 2). Kohtueelses menetluses on süüdistatava P.L-i käitumine kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Riigikohus on lahendi 3-1-1-87-08 punktis 10 selgitanud, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Prokurör on P.L-ile esitatud süüdistuses osutanud, et süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 9 järgi annab alust Harju Maakohtu 20.06.2014.a otsus, millest nähtuvalt karistati P.L-i KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi ning Harju Maakohtu 16.07.2014.a otsus, millest nähtuvalt karistati P.L-i samuti KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi. Analüüsides arutuse all olevat varavastase kuriteo toimepanemise episoodi, nähtub, et see on toime pandud 9 päeva peale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmist. Arvestades süüdistatava karistusandmeid ja sellele järgnevat uut vargust teeb kohus järelduse, et süüdistatava jaoks on varguste toimepanemine põhiliseks elatusallikaks ja väljakujunenud elulaadiks, mistõttu peab kohus taolist käitumist varguste toimepanemiseks süstemaatiliselt KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes. Kuivõrd turvatöötaja pidas süüdistatava kinni ja temalt võeti kaup ära, jäi süütegu katse staadiumisse. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmise katsena selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 ettenähtud kuriteona. Kohus leiab, et P.L pani talle süüks arvatud kuriteo toime kavatsetult, sest ta ise on tunnistanud, et läks kauplusesse eesmärgiga varastada. Arvestades kauba koguseid ei varastanud ta enda tarbeks, vaid edasimüümiseks, mida ta ise ka on kinnitanud. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav P.L on täisealine ja kuritegude toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma tegude keelatusest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et täielikult on tõendatud P.L-i poolt KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi kuriteo toimepanemine. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning P.L tuleb süüdi mõista KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi. Karistus Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Prokurör taotles süüdistatava karistamist vangistusega. Kaitsja ja süüdistatav palusid kohtul määrata karistuseks tingimisi vangistus või üldkasulik töö. Karistuse mõistmisel P.L-ile peab arvestama kohaldatava karistuse üld- kui ka eripreventiivset mõju. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistatava suhtes, kes ametlikult ei tööta ning kes on jätnud tasumata temale varasemalt väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid, on rahalise karistuse kohaldamine välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine P.L-i suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga ning rahaline karistus ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. P.L-i on varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. P.L-i näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Ka ei ole eelnevad karistused,

mis on mõistetud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, mõjutanud P.L-i seaduskuulekalt käituma. Teda on varasemalt karistatud Harju MK poolt 20.06.2014.a vangistusega, mis asendati ÜKT-ga, kui ka reaalse vangistusega - Harju MK 16.07.2014.a otsus. Vaatamata eelnevalt mõistetud karistustele jätkab P.L kuritegude toimepanemist. Seega viidatud andmed rikkumiste toimepanemise kohta ning regulaarsed karistused viitavad üheselt sellele, et süüdistatav ei ole õiguskuulekas ega ole järeldusi teinud varasematest karistustest. Süüdistatav oma viimases sõnas taotles vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, mida toetas oma kaitsekõnes ka P.L-i kaitsja. KarS § 69 lg 1 sätestab, et kohus võib kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. P.L ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna P.L-i käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et P.L ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt just asjaolu, et P.L pani temale inkrimineeritava kuriteo toime vaid 9 päeva peale eelmise karistuse, s.o reaalse vangistuse, ärakandmist. Ka ei saa kohus jätta tähelepanuta, P.L-ile on Harju MK poolt 20.06.2014.a KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi karistuseks määratud vangistus asendatud ÜKT-ga, kuid vaatamata määratud karistusele, jätkas ta samalaadsete kuritegude toimepanemist, mis päädis järgmise kohtuotsuse tegemisega 16.07.2014.a. P.L-i suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Tema poolt toime pandu ei olnud juhuslikku laadi, vaid see on tema teadlik tegevus, sest ka kohtus kinnitas süüdistatav, et vargusi paneb ta toime raha saamise eesmärgil. Kohtul puudub igasugune usk, et P.L suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest. Karistuse määra valikul arvestab kohus kergendava asjaolu esinemist ja süüdistatava süü suurust. Arvestades, et P.L-i poolt toimepandud vargus jäi katse staadiumi, kahju ei tekkinud, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse küll alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, kuid mitte alammäära lähedasena. Prokurör pidas põhjendatuks taotleda P.L-i karistamist vangistusega 9 kuud ning kohus ei pea vajalikuks mõista rangemat karistust. Sellest põhimõttest lähtuvalt P.L-ile mõistetavaks karistuseks 9 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu vähendatakse kolmandiku võrra. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa

kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et P.L esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid menetluskulude tasumist puudutava küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. P.L on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo on toime pannud vahetult peale eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistusliku karistuse ärakandmist. Seega on P.L-i käitumine jätkuvalt õigusvastane, mis kinnitab kohtu veendumust, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet P.L-ilt resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta tervikuna süüdistatava kanda. Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (vt RKKKo 3-1-1-63-05). Seega mõistab kohus süüdistatavalt KrMS § 179 lg 1 alusel välja sundraha, mida KrMS § 2565 lg 2 tulenevalt kohus vähendab poole võrra. Lisaks sundrahale tuleb süüdistatavalt välja mõista täies ulatuses määratud kaitsjale makstud tasu. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul, kuna vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud, kuivõrd süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud. Arvestades menetluskulude suurust, käib nende ühekorraga tasumine P.L-ile ilmselgelt üle jõu. Kohus juhindub KrMS § 238 lg 2, § 2565 lg 1 p 2, lg 2. Aulike Salo Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.