emakeel eesti keel, X-XXXXXXXX XXXXXXX, kriminaalkorras karistatud kolm korda, viimati Harju Maakohtu 23.jaanuari 2013. a otsusega KarS § 199 lg 2 pde 4, 7 ja 8 järgi 1-aastase vangistusega, mille kandmisest vabastati KarS § 74 lg 1 alusel kaheaastase katseajaga Eve Jundas
RESOLUTSIOON
Jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 31.10.2014. a otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud 72 eurot jätta riigi kanda.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule
kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohtu 31.10.2014. a otsusega mõisteti A.U süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati 250 päevamäära ehk 800 euro suuruse rahalise karistusega. Kohus määras KarS § 66 lg 1 alusel, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes 80 eurot kuus. A.U mõisteti süüdi selles, et ta juhtis 3.augustil 2013.a. kella 12.00-13.00 paiku Rapla maakonnas Kohila vallas Urge teel auto teele tagasitõmbamise ajal ja seejärel vasakust teeservast teisele teeservale paigutamisel sõiduautot Mercedes Benz registrimärgiga XXX XXX. Karistust põhistades märkis kohus järgmist: “Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid süüdistatava tegevuses ei ole. Arutatavad teod on toime pandud 24.oktoobril 2011.a. alanud katseajal. Katseaeg lõppes 24.oktoobril 2013.a. Süüdistatav on KarS § 424 järgi varem kaks korda karistatud. Seepärast ei saa tema süüd arutatavas kuriteos lugeda väikeseks. Kriminaalasi saabus kohtusse 06.juunil 2014.a. s.o. enam kui seitse kuud pärast katseaja lõppu. KrMS § 306 lg. 1 p. 6-1 kohaselt tuleb kohtul otsuse tegemisel muude küsimuste hulgas otsustada ka karistuse kergendamine mõistliku menetlusaja ületamise korral. Kohus leiab, et kuriteo liiki ja asjaolusid arvestades tuleb mõistlik menetlusaeg lugeda antud juhul ületatuks, mistõttu ei ole enam otstarbekas pöörata täitmisele ühe aastast vangistust, milline on mõistetud 2010 ja 2011.aastal toime pandud kuritegude eest. Karistuse liigi valikul peab kohus vajalikuks arvestada ka asjaolu, et vahemaa, mille A.U autoga politseiametniku nähes läbis, oli lühike ja ka politseiametnik tunnistas, et tee ääres seisnud auto takistas liiklust. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ta tegeleb töö otsimisega ja soovib edaspidi elada õiguskuulekalt. Kohus leiab, et süüdistatava poolt uute süütegude ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki täidab antud juhul ka rahaline karistus, sest selle täitmata jätmise korral on võimalik kohaldada asenduskaristust. Süü suurust ja kergendavate asjaolude puudumist arvestades peab rahalise karistuse määr olema vähemalt pool selle karistusliigi suurimast võimalikust määrast.“
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes palub tühistada maakohtu otsuse A.U-le mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega karistada A.U KarS § järgi 2 aastase vangistusega, mida suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 23.01.2013 otsusega mõistetud ära kandmata 1-aastase vangistuse võrra, mõises liitkaristuseks karistuseks 3 aastat vangistust. Prokurör leiab, et A.U-le mõistetud karistus on liiga leebe ega vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus jättis arvesse võtmata A.U süü, tema varasemad samasugused rikkumised ja karistuse eripreventiivse eesmärgi. Apellant toob välja, et A.U on 18 kehtivat väärteokaristust. Väärteokorras on teda karistatud NPALS, LS ja KarS § 218 alusel rahatrahvide ja arestiga. Karistusregistri andmetel on osa temale mõistetud rahatrahvid asendatud üldkasuliku tööga: 150 tundi, 30 tundi ja 120 tundi. Nimetatud asjaolu näitab, et A.U ei soovi või ei ole võimeline tasuma rahatrahve.
Rahalise karistuse mõistmine õige ka seetõttu, et selline karistuseliik ei ole täitnud oma eesmärki ega mõjutanud A.U hoiduma uue samalaadse kuriteo toimepanemisest. Nimelt on A.U 3 kehtivat kriminaalkaristust: 1) Harju Maakohtu 23.01.2013 otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi mõistetud 1aastane vangistus katseajaga 2 aastat; 2) Harju Maakohtu 24.10.2011 otsusega KarS § 424 järgi mõistetud 1-aastane vangistus katseajaga 2 aastat; 3) Harju Maakohtu 19.02.2009 otsusega KarS § 424 järgi mõistetud rahaline karistus 766,94 EUR, mis asendati Harju Maakohtu 09.11.2011 määrusega 160 tunni üldkasuliku tööga. Varasemad A.U-le samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistused ei ole oma eesmärki täitnud. Prokurör leiab, et põhjendamatult leebe karistusõiguslik kohtlemine tekitab süüdistatavas pigem karistamatuse tunde kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduda. Riigikohtu 17.06.2013 otsuse p-des 8 ja 10 märgitakse, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toimepanevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest ning seda, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Prokurör leiab, et A.U-le mõistetud karistus tuleb tühistada ka üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt. Ta viitab Riigikohtu seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. See, et tegemist on tõsise õigusrikkumisega, peab leidma selge väljenduse süüdlasele mõistetud karistuse näol (otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03). Apellant märgib veel , et A.U ei ole kohtuistungil end süüdi tunnistanud ega talle süüks arvatavat tegu kahetsenud. Samuti tuuakse apellatsioonis välja, et A.U puudub mootorsõiduki juhtimisõigus.
3.Apellatsioonile esitatud vastuses leiab A.U kaitsja, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Kaitsja leiab, et maakohus on õigesti arvestatud KrMS §-s 306 lg.1 p. 6-1 sätestatud karistuse kergendamise võimalusega seonduvalt mõistliku menetlustähtaja ületamisega. A.U süüdistati 03.08.2013. a toime pandud kuriteos, kriminaalasi saadeti kohtusse 10 kuud hiljem –06.06.2014.a. Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole otstarbekas pöörata täitmisele 2010. ja 2011. a toime pandud kuritegude eest mõistetud üheaastast vangistust, kuna 24.10.2011.a. alanud katseaeg lõppes 24.10.2013. a. Maakohusse saabus kriminaalasi üle seitsme kuu hiljem ja kriminaalasja arutati alles 27. ja 28. 10. 2014. a. Pärast 03.08.2013. a on A.U elanud seadusekuulekalt. Maakohus on õigesti arvestanud ka asjaoluga, et vahemaa, mille A.U politseiametnike nähes läbis, oli lühike ja ka politseiametnik tunnistas, et tee ääres seisnud auto takistas liiklust.
Kaitsja ei pea õigeks prokuröri väidet, et rahaline karistus, arvestades süüdimõistetu varasemat karistatust, ei täida nii üld- kui eripreventiivse eesmärki. A.U tunnistab oma eelnevaid rikkumisi ega vaidlusta sisuliselt prokuröri apellatsioonis nimetatud asjaolusid ja kaalutlusi. Maakohtu otsuse motiivid karistuse kergendamise osas seoses mõistliku menetlustähtaja ületamisega kaaluvad üles prokuröri poolt apellatsiooni argumendid. Kaitsja märgib, et A.U palub arvestada, et alates 19. jaanuarist 2015. a on tal võimalus asuda tööle OÜ-s C XXXXXXXX XXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXXX kuutasuga 1100 eurot. Ka eelnäidatud tööle asumise võimaluse ja seaduskuuleka elu alustamisega tulevikus on maakohus arvestanud. A.U on juba asunud oma rahaliste kohustuste täitmisele. Ta on tasunud Rahandusministeeriumile käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse alusel kokku 360 eurot.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust. Prokuröri hinnangul on maakohus mõistnud A.U-le liiga leebe karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Seoses sellega nendib ringkonnakohus, et maakohus on otsuse põhistusest nähtuvalt arvestanud kuriteo asjaolusid – kohus on välja toonud, et vahemaa, mille A.U autoga läbis, oli lühike ning ka politseiametnik tunnistas, et tee ääres seisnud auto takistas liiklust. Nendele argumentidele ei ole apellatsioonis mingisuguseid vastuväiteid esitatud. Mis puutub väitesse, et A.U ei kahetsenud toimepandud kuritegu, siis tuleb märkida, et maakohus on karistust mõistes võtnud arvesse, et karistust kergendavaid asjaolusid A.U puhul ei esine. Maakohus on otsuse põhistustest nähtuvalt arvestanud ka seda, et A.U on ka varem KarS § 424 järgi karistatud. Ka arvestas maakohus sellega, et A.U on käesolevas kriminaalasjas mõistetud rahalise karistuse kõrval teisi rahalisi kohustusi. Asjaolu, et isikut on varem sama karistusõiguse eriosa sätte alusel süüdi mõistetud, ei tähenda seda, et talle karistuse mõistmisel ei võiks enam valida kergemat karistuse liiki. Samuti ei tähenda see, et isik on varem sama sätte järgi süüdi mõistetud, seda, et iga järgnev karistus peab obligatoorselt olema eelnevast raskem. On küll õige, et kui isik paneb korduvalt toime samalaadseid kuritegusid, tuleb seda karistuse mõistmisel arvesse võtta, kuna see näitab isiku suhtumist õiguskorda ning seda, et eelnevad karistused ei ole suutnud mõjutada isikut õiguskuulekalt käituma. Samas tuleb arvestada, et KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Seega on karistuse mõistmisel määrava tähendusega toimepandud kuriteo tehiolud. See tähendab, et kui konkreetse kuriteo tehioludest lähtuvalt tuleb isiku süüd pidada väikseks, ei ole alust mõista talle igal juhul eelmisel korral mõistetust raskemat karistust. Nagu eespool mainitud, on maakohus toonud välja kuriteo tehiolud, millest ta karistuse mõistmisel lähtus. Ringkonnakohus leiab, et ka kohustus arvestada karistuse mõistmisel vastavalt KarS 56 lg 1 kohaselt muuhulgas õiguskorra kaitsmise huvisid ei välista karistusliigina rahalise karistuse valimist. Sellest lähtuvalt, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast liikluses olulist ohtu, ongi vastav tegu tunnistatud kuriteoks. Et aga seadusandja on selle kuriteo puhul näinud karistusliikidena ette nii rahalise karistuse kui vangistuse, ei anna üldine väide, et purjus juhtide süül hukkub riigis aastas kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, alust väita, et karistusliigina tuleb valida just vangistus.
Kõigi eelnevate argumentide puhul tuleb arvestada sellega, et maakohus lähtus veel ühest karistuse kergendamise alusest, milleks on mõistliku menetlusaja möödumine. Sel alusel võib kohus karistust kergendada vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 61. Mõistliku menetlusaja küsimust ei ole prokurör oma apellatsioonis käsitlenud. Seega tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus tuvastas, et menetluse mõistlik aeg on ületatud. Ringkonnakohus arutab kriminaalasja vastavalt KrMS 331 lg 2 kohaselt apellatsiooni piires ning KrMS § 340 lg 1 kohaselt võib apellatsiooni piirest erandkorras väljuda vaid süüdistatava kasuks. Seega peab ringkonnakohus v. A.U-le mõistetud karistuse õiguspärasuse kontrollimisel lähtuma sellest, et esineb KrMS § 306 lg 1 p-s 61 sätestatud karistuse kergendamise alus. See omakorda õigustab üldise praktikaga võrreldes pigem kerget karistust.
5.Eelnevast tulenevalt ja tuginedes krMS § 337 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsuse muutmata. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 jäävad seetõttu riigi kanda apellatsioonimenetluse kulud, mille moodustab riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu 72 eurot.
/allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind
/allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla
/allkirjastanud digitaalselt/ Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.