Kohtulahend

APELLATSIOONIDE SISU:

Süüdistatav vaidlustab maakohtu poolt mõistetud karistust ja S AS tsiviilhagi. Apellant leiab, et maakohus on karistanud teda liiga rangelt. Prokurör lubas temale, et taotleb 2 aastast vangistust, mida siis omakorda 1/3 võrra vähendatakse, kuid pettis teda ja taotles 6 kuud pikemat karistus. 2 aastase vangistusega oleks tema nõis olnud. Maakohus ei ole arvestanud seda, et 14 episoodis jäid vargused alla 64 euro. Ta

tunnistab, et pani toime kuriteod, kuid väidab, et selleks oli temal olemas põhjus – vanglast välja tulles ei olnud tal muud võimalust äraelamiseks, süüdistab ühiskonda. Süüdistatav arvab, et selliste väikeste varguste eest peaks olema vangistusmäär lühem. Ka palub arvestada seda, et ta ei varastanud mitte füüsilistelt isikutelt. Ka arvab süüdistatav, et maakohus on eksinud tsiviilhagi väljamõistmise osas episoodides, mis oli toime pandud koos S.Kuznetsoviga. S.Kuznetsovi osas eraldati kriminaalasi kohtumenetluses. Apellandi arvates pidanuks maakohus välja mõistma kahjusummad solidaarselt ka S.Kuznetsovilt. Süüdistatava kaitsja adv. L.Viil vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistuse osas nin g taotleb selle lühendamist. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega karistusmäära valikul ja esitab omapoolsed väited, miks peaks tema arvates olema karistusmäär lühem. Maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul Z.E karistust kergendav aks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Süüdistatav on kohtueelsel menetlusel tunnistanud temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemist ja andnud üksikasjalikke ütlusi kuritegude toimepanemise asjaolude kohta. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et süüdistatava kahetsust võib lugeda siiraks. Kaitsja leiab, et Z.E koostöö õiguskaitseorganiga on märkimisväärne. Z.E on kohtueelses menetluses ülekuulamistel ja ka kohtuistungil avaldanud kahetsust, samuti valmisolekut hüvitada põhjustatud kahju. Z.E käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuisungil ja ka kohtueelses menetluses annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja karistust kergendav asjaolu esineb, asus kohus seisukohale, et lühemaajaline karistus ei täidaks oma eesmärki. Kohus ei ole selles kontekstis veenvalt põhjendanud 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusmäära kohaldamist. KarS § 56 lg 1 teisest lausest tulenevalt tuleb lisaks isiku süüle võtta karistuse mõistmisel arvesse ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Kuigi Riigikohtu praktika (vt RKKKo 3-1-1-99-06) kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku teost, ei tohi lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. Seda põhimõtet on ka maakohtu otsuses rõhutatud. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et süüdistatava eelnev korduv õigusvastane käitumine on seisnenud põhiliselt varavastaste süütegude toimepanemises. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Z.E ei ole pannud toime raskeid kuritegusid ning vargused on aset leidnud süüdistataval ajutiselt töö puudumise ning sellest tekkinud materiaalse probleemide tõttu. Süüdistataval ei ole sõltuvust narkootilistest ainetest. Z.E on omandanud eriala ja töökogemused, kuid kahjuks ei ole tal pikema aja jooksul õnnestunud leida erialast tööd. Süüdistatava resotsialiseerumine on võimalik lühemaajalise vangistuse ärakandmise järel. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et Z.E suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale reaalse vangistuse sanktsiooni keskmises määras. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud

vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3 -1-1- 55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus ja kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavate isikute ring. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS § -st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3 -1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Z.E-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks Z.E karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangis tus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonides esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. Z.E näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem 12-l korral olnud kohtu poolt karistatud ja enamasti varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 27.12.2013.a. ja vähem kui kolme nädala pärast hakkas jälle varastama . Vaidlustatud kohtuotsusega on ta mõistetud süüdi 31 varguse episoodis ja mõistetud on 2 aasta ning 3 kuuline vangistus, mis lühimenetluse sätteid kohaldades tähendab 1 aasta 6 kuud ja 10 päeva vangistust. Käesoleval juhul ei saa kuidagi suhtuda tõsiselt väitesse, et selline karistus 31 varguse eest on ülemäära range karistus. Karistusmäär jääb alla sanktsiooni keskmäära ning arvestades, et tegemist on 31 varguse episoodiga, milline faktor on süü suurust ilmestavaks, on enam, kui selge, et kõigi apellatsioonides esinevate asjaoludega, mis annavad võimaluse mõista karistust allapoole sanktsiooni keskmäära on juba arvestatud. Õigesti on maakohus märkinud, et muuhulgas tuleb arvestada ka seda, et isikut, kes kohe peale vanglast vabanemist hakkab uuesti kuritegusid toime panema, ei saa kohelda karistusõiguslikult leebemalt, kui eelmise otsusega. Selline seisukoht tuleneb otseselt Riigikohtu otsusest 3-1-1-58-13, kus Riigikohus on märkinud, et . Eelmise kohtuotsusega mõisteti Z.E-le kahe varguse eest 1 aasta vangistust. Ainuüksi matemaatilised arvutused lubavad kindlalt väita, et 31 varguseepisoodi eest mõistetud 2 aasta ja 3 kuud ei ole sisuliselt selline karistusmäär, mis võrreldes eelmise kohtuotsusega mõisteud karistusega kujutab rangemat karistusõiguslikku kohtelmist. Korduvalt kuritegusid toime pannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmin e. Z.E puhul on alust väita, et ta ei pane kuritegusid toime vaid vanglatingimustes ning mida pikem on karistusmäär, seda väiksem on tema poolt uute kuritegude toimepanemise risk ja harvem kuritegude toimepanemine. Sisuliselt kinnitab sedasama oma apellatsioonis ka süüdistatav ise, kui ta väidab, et ta ei ole võimeline vabaduses ära elama ilma varguseid toimepanemata. Kohtukolleegium on seisukohal, et Z.E osas ei esine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistust . Iga karistus, mis jääb alla KarS prg. 199 lg 2 sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära, on juba tema jaoks soodne/kerge karistus arvestades süüdistatava isikut, tema süü suurust ja suhtumist õiguskorda . Karistus peab olema adekvaatne toimepandule. Seega apellantide taotlus vähendada veelgi süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonides ei ole ka esitatud ühtegi asjaolu, mida apellatsioonikohus saaks arvestada. Süüdistatava taotlusel mõista vaidlustatud otsusega välja kuriteoga tekitatud kahju ka S.Kuznetsovilt puudub seaduslik alus. S.Kuznetsovi, kui võimalikku kuriteo kaastäideviijat ei ole süüdi mõistetud vaidlustatud kohtuotsusega. Ühiselt kuriteo toime pannud isikute näol on tegemist solidaarvõlgnikega VÕS prg. 65 lg 1 mõttes ja nad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt (VÕS prg.137 lg 1). Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud Z.E ja Q.X poolt kahju

tekitamise õigusvastasus VÕS prg. 1045 lg 1 p.5 alusel. Seega tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada isikul või isikutel , kelle käitumine kahju tekitamisel on tunnistatud kohtuotsusega õigusvastaseks e. antud juhul vaidlustatud kohtuotsusega süüdi mõistetud Z .E ja Q.X Nikoforoval. Asjaolu, et tulevikus võib osutuda solidaarvõlgnikuks ka Semjon Kuznetsovei õigusta maakohtu poolt ei osavastutuse kohaldamist ega kahju osalist hüvitamist. Kohtukolleegium märgib, et sellised olukorrad, kus ühe või mitme kuriteo toimepanija suhtes menetletakse kriminaalasja eraldi, on sagedased. Kohtupraktikas toimub sellistel juhtudel kahju hüvitamise otsustamine järgmiselt. Kogu tekitatud kahju mõistetakse välja isikult, kes esmalt mõistetakse süüdi. Kui hiljem mõistetakse süüdi veel mõni sama teo toimepanija (täideviija või osavõtja), siis mõistetakse ka temalt (neilt – solidaarselt) välja samuti kogu tekitatud kahju ning hilisema(te)sse kohtuotsus(te)sse märgitakse, et kahju kuulub solidaarselt hüvitamisele koos esimese kohtuotsusega süüdimõistetud ja solidaarselt vastutavate isikutega, kellelt on samuti kahju välja mõistetud. Kõik ülejäänud kahju hüvitamist puudutavad toimingud toimuvad täitemenetluses. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohaga, mis on väljendatud küll aastatetaguses, kuid ka käesoleval ajal siiski arvestatavas otsuses 31-1-115-01. Käesoleval juhul on tegemist kahjuga, mis on tekitatud mitmete kümnete varguseepisoodidega ja erinevad episoodid on pandud toime erineva arvu isikute poolt – ühe, kahe, kolme. S.Kuznetsovilt on tema osa välja mõistetud 2.12.2014.a. otsusega ja see on 369,18 eurot. Edasine arvestus toimub täitemenetluses. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § -st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüd istatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 48 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks ning KrMS prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda ning kohtukolleegium mõistab käesoleva määrusega need süüdistatavalt välja.

Julia Katškovskaja

Urmas Reinola

Meelika Aava

/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.