P.K süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- 25 lg 2 Harju Maakohtu 21 novembri 2014 lühimenetluses
otsus
Prokurör
Kaitsja ja süüdistatav P.K, ik: XXX, varem korduvalt kriminaal ja väärteokorras karistatud, kinni peetud 19.11.2014 Ringkonnaprokuröri abi Natalia Duškina
Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
1.Jätta süüdistatava P.K ja tema kaitsja põhjendamatud läbi vaatamata.
apellatsioonid kui ilmselt
2.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista P.K-lt Eesti Vabariigi kasuks 48,00( nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
SÜÜDISTUS:
1.P.K süüdistatakse selles, et ta, isikuna, kes on varasemalt korduvalt toime pannud vargusi (teda on korduvalt karistatud KarS § 199 alusel, viimase aasta jooksul karistatud 03.01.2014, 31.01.2014, 08.02.2014, 25.08.2014 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg2 järgi), jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt ja uuesti, viibides 19.11.2014 kella 21.13 paiku R AS asuvas K kaupluses aadressil XXXXXXXXXX XXXX X,Tallinn, võõra vallasasja omastamise eesmärgil üritas võtta kaupa koguväärtusega 19,98 eurot, kuid ei viinud kuritegu lõpule, kuna pärast kassa läbimist oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Kaup ei ole rikutud ja on tagastatud kauplusele. Oma sellise tegevusega P.K isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, pani toime süstemaatilise varguse katse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas P.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistas vangistusega 5 (viis) kuud. Vähendas P.K-le mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõistis kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolme) kuu ja 10 (kümme) päeva pikkuse vangistuse. KarS § 68 lg 1 järgi luges P.K karistusaja alguseks tema kinnipidamise päeva, so 19.11.2014. Kohaldas P.K suhtes tõkendit vahistamine.
APELLATSIOONID:
3.Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 21. novembri 2014. a otsus ei ole põhjendatud P.K-le mõistetud karistuse osas. Süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on P.K süüdi tunnistatud ühes katse-staadiumisse jäänud kauplusevarguses, kannatanutele kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Kuigi süüdistatav varastas alkoholi, ei soovinud ta seda ära juua, vaid kavatses brändi maha müüa ja sellest saadud raha eest süüa osta. P.K poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike - 19,98 eurot.. P.K tegu vastab KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisule üksnes seetõttu, et on varasemalt varguste eest karistatud. Samuti ei ole süüdistatav oma teoga täitnud kuriteokoosseisu mitut erinevat kvalifitseerivat tunnust, millest tulenevalt ei ole alust hinnata tema süüd suuremaks.
Väiksele süüle viitab ka asjaolu, et tegemist oli kauplusevargusega, s.o vähem ühiskonnaohtliku vargusega. Olen seisukohal, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa rääkida toimepanija suurest ega keskmisest süüst. Käesolevas asjas ei ole karistust kergendavate asjaoludena arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohus on otsuses märkinud, et P.K küll väljendas kohtueelses menetluses oma puhtsüdamlikku kahetsust, kuid tema käitumise alusel saab tulla järeldusele, et kahetsus ei ole siiras. Antud juhul pole selline põhistus puhtsüdamliku kahetsuse mittearvestamiseks piisav. Tuvastatav on, et süüdistatav tunnistas oma süüd temale inkrimineeritud kuriteoepisoodis, süüdistatava ütlused ei ole olnud mingilgi määral ennastõigustavad. Seega on tegemist täies mahus süü tunnistamisega, mis võib tähendada puhtsüdamlikku kahetsust. Lühimenetluses on arvestatavad isiku kahtlustatavana kohtueelses menetluses antud ütlused, milles isik oma süüd tunnistas ja tehtut kahetses. P.K käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt kahtlustatavana ülekuulamisel väljendanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Antud juhul pole karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmine põhjendatud ega seaduslik. Erinevalt maakohtust karistust kergendava asjaolu arvestamine peaks tooma kaasa uue otsusega leebema karistuse mõistmise. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule, karistust kergendav asjaolu aga esineb, asus kohus seisukohale, et minimaalmääras karistus ei täidaks oma eesmärki. Eeltoodu alusel kaitsja leiab, et P.K poolt käesolevaks ajaks vahi all oldud aeg, mis arvestatakse reaalselt ärakantud vangistusena, on piisav karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest kaitsta õiguskorda ja saavutada karistuse eesmärgid. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 21. novembri 2014. a otsus P.K-le karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega mõista P.K-le kergem karistus, lugedes selle kantuks.
4.P.K märgib, et elab koos isaga, kes on eakas ja haige inimene ning kellel on üksinda raske tasuda kommunaalmakse ja üldiselt toime tulla. Palub vähendada mõistetud karistust ning piirduda juba kantuga. Lubab edaspidi seadusi mitte rikkuda.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
5.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille sisuline arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.
6.Mõlemas apellatsioonis on vaidlustaud mõistetud karistust ning on taotletud uue karistuse, mis võrduks juba vahi all viibitud ajaga, mõistmist. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse kui ka kuni 5 aastase vangistuse. Maakohus on kergemaliigilise karistuse kohaldamata jätmist põhistanud ning kuna sellekohast taotlust pole esitatud, ei pea kolleegium vajalikuks selles osas oma põhjendust esitada. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi keskmine määr. Antud juhul on selliseks määraks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Maakohus on süüdlasele mõistnud 5 kuulise vangistuse. Sellise karistuse määra, mis on seaduses ettenähtud minimaalsele vangistuse tähtaja ligilähedane, on kohus mõistnud arvestades süü suurust. Eelkõige asjaolu, et tegemist on kauplusest toimepandud vargusega, et toimepandu jäi katsestaadiumisse, et kannatanule varalist kahju ei tekkinud. Seega on kohus karistuse mõistmisel juba arvestanud kaitsja apellatsioonis esitatud ülaltoodud asjaoludega. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ega ka sellest tulenevalt arvestanud. Samuti ei arvestanud kohus karistust kergendava asjaoluna süüdistatava poolt väljendatud kahetsust, süü tunnistamist. Eeltoodud järeldust on vaidlustanud kaitsja, leides, et kui süüdistatav süüd tunnistab ning oma kahetsust väljendab on kohus kohustatud ka karistuse mõistmisel sellega arvestama. Kohtukolleegium nendib, et Riigikohus on tõepoolest korduvalt sedastanud( nt otsus 3-1-1-7711), et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Samas on aga ka leitud, et kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus ei tulene materjalidest, on paljasõnaline ning vastuolus süüdistatava tegeliku käitumisega, puhtsüdamlik kahetsus puudub. Antud juhul on kohus põhistanud, miks ta ei hinda süüdistatava poolt väljendatud kahetsust puhtsüdamlikuna ega arvesta karistuse mõistmisel. Kolleegium maakohtu põhistuse ja järeldusega nõustub. Varguse toimepanemiselt kinni peetud isiku poolt oma süü tunnistamine pole kolleegiumi seisukohalt selliseks asjaoluks, mis annaks aluse tõdeda tema kahetsuse puhtsüdamlikkust. Kaitsja poolt viidatud materiaalsete probleemide lahendamine varguste toimepanemiste teel pole asjaoluks, mis annaks aluse veelgi lühendada järjepidevalt kuritegusid toimepannud isikule mõistetud 5 kuulist vangistust. Kolleegium leiab, et mitte igasugune verbaalne kahetsuse väljendamine pole alati hinnatav kui siiras ja puhtsüdamlik. Kui isik, vabanedes eelmise karistuse kandmiselt koheselt jätkab süütegude toimepanemisi, näitab tema käitumine, et järjekordselt väljendatud kahetsus pole tõsiseltvõetav ega siiras. Kolleegium märgib, et kuigi karistuse mõistmisel on oluliseks isiku süü suurus, tuleb siiski arvestada ka isiku varasema käitumisega ja tema suhtumisega õiguskorda. Kolleegium leiab, et mõistetud karistus on P.K isikuandmeid arvestades äärmiselt leebe, mistõttu puuduvad igasugused seaduslikud alused karistusmäära veelgi vähendada.
7.Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätab kohtukolleegium apellatsioonid läbi vaatamata.
8.Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga 48,00 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud apellatsiooni koostamine ja ajakuluks 1 tund. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, kuna on kooskõlas KrMS § 175 lg 2 p 4 ettenähtuga. Kaitsja on tõepoolest koostanud apellatsiooni ja kuigi selles on vaidlustatud vaid mõistetud karistust, saab 1 tunnist ajakulu pidada mõistlikuks ja põhjendatuks.
KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu P.K kanda.
Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/
Pavel Gontšarov /allkirjastatud digitaalselt/
Sten Lind /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.