1-14-7174/17 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist Urmas Vaherile mõistetud karistuse ning temalt RT kasuks 11464,35 euro väljamõistmise osas. 3.1 Kaitsja leiab, et kohus ei ole Urmas Vaherile vangistuse mõistmist piisavalt põhjendanud. Kohus on märkinud vaid seda, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt jalaga näkku ja kehasse. Need asjaolud on kuriteo kvalifitseerivaks asjaoluks ega saa olla piisav põhjendus vangistuse mõistmiseks. Urmas Vaherile mõistetud karistus on liialt karm, sest isik on varem kohtu poolt karistamata, tegu on toime pandud kaks aastat tagasi, pärast seda ei ole ta õigusrikkumisi toime pannud, tal on perekond ning kindel elu- ja töökoht. Kuna Urmas Vaher töötab autojuhina, siis on tal välislähetuses viibides keeruline talle kohtu poolt pandud kohustusi täita. Sagedase välislähetuses viibimise kohta lisab kaitsja apellatsioonile Urmas Vaheri töökoha iseloomustuse täienduse. Kaitsja leiab, et Urmas Vaheri karistamisel on võimalik piirduda mõistliku suurusega rahalise karistusega, sest tal on piisav sissetulek ning krediidiasutuste ega kolmandate isikute ees kohustusi ei ole. 3.2 Lisaks sellele leiab kaitsja, et ei ole põhjendatud tsiviilhagi rahuldamine hambaraviga tekkivate kulude hüvitamiseks. Kriminaalasja materjalide juurde on küll lisatud ühe hambaravikliiniku hinnakirja väljavõte, kuid see ei ole piisav tõend tsiviilhagi rahuldamiseks. Vaatamata VÕS § 128 regulatsioonile leiab kaitsja, et antud juhul ei ole põhjendatud selline oletuslik ravikulude võimalik ettehüvitamine. Esiteks ei ole kaitsja arvates selge, kust selline hinnakiri võetud on ning teiseks tuleks asjas arvestada asjaoluga, et ligi kahe aasta vältel ei ole kannatanu sellist ravi vajanud. Kannatanu on seda ise kohtuistungil kinnitanud. Kaitsja arvates on möödunud ajavahemik juhtunust kuni kohtuistungini maakohtus küllalt pikk, et teoga põhjustatud võimalikud terviserikked ning konkreetsed ravivajadused ilmneksid. Ka ei ole eluliselt usutav ega mingiligi moel tõendatud, et osundatud võimalik ravivajadus ja sellega seonduvad kulud lähiajal ilmneks. Kulude tekkimisel on kannatanul õigus esitada vastav nõue tsiviilkohtumenetluses.

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ning kannatanu vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kaitsja esitas koos apellatsiooniga ringkonnakohtule Urmas Vaheri töökoha iseloomustuse täienduse, milles taotletakse süüdistatavale rahalise karistuse mõistmist. Vastuseks sellele kohtukolleegium selgitab, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium 29. novembri 2010. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, so asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja 1. märtsi 2010. a otsus nr 3-1-1-2-10). Kuna apellatsioonile lisatud iseloomustuse täienduses ei viidata kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele maakohtus ning sellele asjaolule ei viidata ka apellatsioonis, siis jätab kohtukolleegium selle dokumendi tähelepanuta. Samal põhjusel oleks ka maakohus pidanud jätma kaitsja taotluse süüdistatava iseloomustuse asja materjalide juurde võtmiseks rahuldamata. Samuti prokuröri poolt esitatud süüdistatava karistusregistri väljavõtte. Lühimenetluses dokumentide vastuvõtmisega on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid kohtukolleegium ei tunnista seda rikkumist oluliseks, sest kohus ei ole apelleeritud kohtuotsuses karistuse mõistmise osas süüdistatava iseloomustusele viidanud ning karistusregistri andmetele on kohtul endal juurdepääs. 5.2 Kaitsja leiab, et kohtuotsuses on Urmas Vaherile vangistuse mõistmine motiveerimata ning tema karistamisel võiks piirduda rahalise karistuse mõistmisega. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Seega kuriteokoosseis KarS § 121 järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Käesoleva asja materjalidest nähtub, et Urmas Vaher lõi kannatanule korduvalt käte ja jalgadega näkku ja kehasse, millega ei tekitanud talle mitte ainult füüsilist valu, vaid ka hulgaliselt kehavigastusi. Ta lõi kannatanut jalaga näkku isegi veel siis, kui viimane maas lamas. Seega ei olnud tegemist mitte ühe löögiga. Kuna Urmas Vaheri tegevus ei piirdunud mitte ainult kannatanule valu tekitamisega, vaid ta tekitas talle käe- ja jalahoopidega mitmeid kehavigastusi, siis märgitakse maakohtu otsuses õigesti, et tema süü suurust arvestades ei ole rahalise karistuse mõistmine võimalik. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et maakohus ei ole vangistuse mõistmist põhjendanud. KarS § 121 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Urmas Vaherile on mõistetud karistuseks vangistus üheksaks kuuks, mida on KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud ühe kolmandiku võrra ning mõistetud karistuseks kuus kuud vangistust. Seega on mõistetud Urmas Vaherile vangistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna Urmas Vaher on kohtu all esmakordselt, siis pidas kohus võimalikuks jätta talle mõistetud vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Kohtukolleegium on seisukohal, et Urmas Vaherile mõistetud karistuse liik ja määr on kooskõlas kehtiva kriminaalseadusandluse ja Riigikohtu senise praktikaga, mistõttu alus kohtuotsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas puudub. 5.3 Kaitsja taotleb jätta kannatanu kasuks välja mõistetud hambaravi hüvitis rahuldamata põhjusel, et kannatanu ei ole kuni käesoleva ajani uut hammast paigaldanud ning suvalise hambapolikliiniku hinnakiri ei tõenda hambaravi tegelikku hinda. Kohtukolleegium nende seisukohtadega ei nõustu. Esmalt viidatakse apelleeritud kohtuotsuses põhjendatult VÕS § 128 lg-le 3, mille kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Seega võib kahju tekkimisel olla esialgu kahju täpne suurus teadmata ning see võib selguda tulevikus. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kannatanu on käinud 3. juunil 2014. a hambaarsti juures vastuvõtul seoses kaebusega, et üks hammas veidi liigub. Hambaarsti arvamuse kohaselt on tegemist 32-se hamba vähese liikuvusega, mille põhjuseks on lühenenud hambajuur. Niisugused kaebused tekivad traumade tagajärjena ja ei ole ravitavad. Kuna tegemist on esihambaga, siis parimaks lahenduseks oleks implantaadi paigaldamine. Seega ei ole kannatanu hammas käesolevaks ajaks veel eemaldatud ning implantaati paigaldatud. Kahtlemata läheb tal seda aga lähemal ajal vaja. Seetõttu ei