Kohtulahend

Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

Kaitsja sellise arvamusega ei nõustu. Süüdistatava ütlustest nähtub, et kannatanu kukkus mitmeid kordi, sealhulgas vastu ukselinki ja põrandat. On ju ilma erilise tõestuseta selge, et kui inimene mitu korda kukub, siis tekivad ka vigastused erinevatesse kohtadesse. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et ta ise kukkus kannatanule peale. Eksperdi arvamus, et kukkudes paneb inimene instinktiivselt käed ette ei vasta siiski tõele, sest antud juhul oli kannatanu väga purjus ning tema liigutused häiritud. Ekspert on oma põhjendustes maininud, et tegemist on tömbile traumale iseloomulike tervisekahjustustega, mis võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega. Seega ekspertarvamust analüüsides võib teha järelduse, et need võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega, mis sisuliselt tähendab, et need võisid tekkida kõva tömbi eseme mõjul, näiteks kukkumisel vastu ukselinki ja vastu põrandat. Löögi kõva tömbi esemega saab inimene ka siis, kui ta kukub vastu kõva, tömpi eset. Kohtuistungil ekspert selgitas, et tömp trauma võib tekkida löökidest, kukkumisest, survest. Need on iseloomulikud tömptrauma tervisekahjustuste tekkemehhanismile. Kohus ei ole neid ütlusi arvesse võtnud. Kohtus ülekuulatud tunnistajad on andnud põhiliselt ütlusi, et nad nägid kannatanut lamamas selja peal koridori põrandal, kusjuures tema nägu oli verine ja sinakat värvi. Koridoris oli palju verd. Süüdistatav seisis tema kõrval. Kohus on teinud ebaõiged järeldused tunnistaja SM ütlustest, mis KrMS § 289 lg 1 alusel avaldati. Ütlustest nähtub järgmist: tunnistaja viibis 07.12.2013.a. oma kodus XXXXXXXX XXX XX ja ärkas umbes kella 16.00 paiku selle peale, et vastu tema korteri ust ja seinu käisid põmakad, millest tunnistaja ehmus. Need ütlused kinnitavad täielikult süüdistatava ütlusi, et kannatanu kukkus mitmel korral vastu korteri ust ja ukselinki. Tunnistaja kuulis „tümpsude“ vahepeal meesterahvaste hääli, millest üks oli vali ja nõudlik, teine vaikne. Seejärel mürtsud jätkusid, jätkus ka küsimuste ja nõudmiste esitamine agressiivsel toonil ja teise vaiksed vastused. Ka need ütlused ühtivad süüdistatava ütlustega, kes nõudis korduvalt kannatanult, et see võtaks jalad alla ja tuleks koju. Loomulikult võisid need nõudmised olla vihasel toonil, kuna kannatanu lõtv keha oli väga raske ning süüdistataval ei jätkunud jõudu, et kannatanut tassida. Edasi refereerib kohus tunnistaja ütlusi: Uksesilmast tunnistaja nägi, kuidas seisev mees tegi mõlema jalaga kordamööda löömisliigutusi lamaja suunas... Seejärel seisev mees kummardus, tegi midagi kätega, küsis midagi ja hakkas uuesti jalgadega löömise liigutusi tegema ja ütles: „Ma löön su maha.“ Tema hääl oli väga vihane.. Nendest ütlustest teeb kohus järelduse, et süüdistatav peksis kannatanut käte ja jalgadega intensiivselt. Kaitsja arvates siiski tunnistaja ütlustest sellist järeldust teha ei saa, sest tunnistaja ei näinud, kas süüdistatav ka tegelikult kannatanut lõi või mitte. Ja kui isegi oletada, et süüdistatav lõi kannatanut, siis ei saa teha järeldust, kas see oli tugev löömine või ainult jalaga togimine. Edasi ütleb tunnistaja, et kuulis ka lohistamise häält, mis samuti ühtib süüdistatava ütlustega selle kohta, et hiljem ta lohistas kannatanut ukse poole, et teda koju tassida.

3(9)

Sealjuures tunnistaja AG andis ütlusi, et tema tehes kõrvalruumis remonditöid, kuulis eemalt kui üks mees ütles, et tapan, raisk, kuid täpsest tekstist aru ei saanud. Ligemale minnes nägi kuidas süüdistatav lõi kannatanut jala ninaga vastu kannatanu vasakpoolset põske, kusjuures jalas olid süüdistataval pehmed jalatsid. Hiljem tunnistaja korrigeeris oma ütlusi, et jalaga löögid ei olnud tugevad. Süüdistatav rääkis, et üritas kannatanut koju tassida, sealjuures keeras ta kannatanu jõuga külje peale. Sellepeale tunnistaja ütles, et võiks rahulikumalt keerata sest kannatanu on teadvuseta. Seega tunnistaja ütlused ei kinnita otseselt, et süüdistatav oleks kannatanut peksnud. Ütluse kohta „ma tapan su, raisk. Ma löön su maha“ on süüdistatav selgitanud, et see on släng ning selle sisu ei ole tõsiseltvõetav. Tunnistaja IP andis ütlusi, et sündmuskohale minnes ta nägi, et kannatanu lamas koridori keskel poolistukil toetudes vastu seina. Tema nägu oli verine. Süüdistatav väljus ühest korterist ja püüdis kannatanut üles tõsta, et koju viia, ütles, sest kannatanu magab. Algselt tunnistaja ütles, et süüdistatav kannatanut ei löönud kuid hiljem lisas, et süüdistatav võttis kannatanul turjast kinni ning kukutas teda mitmel korral näoga vastu uksepideme metalläärist. Mis puudutab ütlustesse, et süüdistatav kukutas kannatanut vastu uksepideme metalläärist, siis see on seletatav, et kannatanu lõtv keha oli väga raske ning süüdistataval ei jätkunud jõudu kannatanut hoida. Tunnistaja PH andis ütlusi, et ta nägi koridoris kannatanut ja süüdistatavat, kusjuures süüdistatav lohistas kannatanut koridori otsas oleva trepi poole. Löömist ta ei näinud. Kannatanu nägu oli verine. Mees, kes oli kannatanu kõrval, ütles, et see on tema vend ning teda on vaja koju viia, ta tahab magada. Koridoris oli verd, ka seintel. Tunnistaja KL andi ütlusi, et sündmuskohale tulles ta nägi, et kannatanu lamas koridori põrandal, nägu verine, teine mees seisis tema kõrval. Küsimuse peale mis toimub, vastas süüdistatav, et pole midagi hirmsat, kannatanu lihtsalt magab. Kuna kannatanu hingas väga raskelt palus ta kannatanut külje peale keerata. Süüdistatav tõstis kannatanu üles, kuid lasi kannatanul maha kukkuda peaga vastu ukse metallist uksepiita. Kannatanu ise sündmusi ei mäleta, kuid mäletab sellele eelnenut. Kannatanu ütluste kohaselt elas ta oma venna Valboga koos. Tülisid nende vahel kunagi ei olnud. Valbo oli väga heasüdamlik ning abivalmis. Kannatanu ise armastas alkoholi tarvitada ning mõnikord üleliia. Süüdistatava vastu tal mingit viha ning pretensioone ei ole. Vastupidiselt kohtu arvamusele võib kokkuvõtvalt öelda, et ühegi tõendiga ei ole tõendatud süüdistatava süü sellises ulatuses nagu on esitatud süüdistus. Tõendite põhjal võib öelda, et kannatanul olnud vigastuste tekkimise täpne mehhanism on tõendamata. Võib eeldada, et osa vigastusi võisid kannatanul tekkida süüdistatava löökide tagajärjel jalaga (AG-i ütlused), kuid need löögid ei olnud nii intensiivsed ja tugevad, et oleksid põhjustanud kannatanul esinenud vigastused. Lähtudes tunnistajate IP, KL-i ütlustest lasi süüdistatav kannatanut üles tõstes sellel näoga kukkuda vastu metallist uksepakku, mille tagajärjel võisid tekkida vigastused pea piirkonnas. Samas on kõik tunnistajad väitnud, et kui nad jõudsid sündmuskohale, lamas kannatanu koridori põrandal, tema nägu oli verine, samuti oli verd koridori põrandal ja seintel. Kuidas kannatanu vigastused olid tekkinud, selle kohta tõendid puuduvad. Võib nõustuda süüdistatava ütlustega, et kannatanu, olles väga purjus ja kogukas inimene, ise kukkus mitmel korral näoga vastu ukselinki ja põrandat, mille tagajärjel tekkisid vigastused, samuti kukkus

4(9)

süüdistatav ise kannatanu peale kui üritas viimast üles tõsta. Seega kaitsja arvates osa vigastusi tekkis kannatanul süüdistatava löökide tagajärjel, osa kannatanu enda kukkumise tagajärjel. Millised vigastused ühel või teisel juhul tekkisid, on võimatu kindlaks määrata. Ka ekspert ei saa kindlalt väita, et kannatanu vigastused ei saanud tekkida kukkumisel. Eksperdi arvamus on oletuslik ning see ei ole tõendatud. Asjaolu, et kukkumisel paneb inimene instinktiivselt käed ette ei pruugi antud juhul paika pidada. Arvestada tuleb sellega, et kannatanu oli väga purjus. Igal juhul on absoluutselt tõendamata, et süüdistatav peksis kannatanut tapmise eesmärgil. Vastupidi, süüdistatav püüdis kannatanut koju toimetada, kuid kuna see jalgu alla ei võtnud, siis võis süüdistatav ärrituda ning lüüa kannatanut. Süüdistatava poolt toime pandud tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mille ta pani toime kaudse tahtlusega. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada seda, et kannatanu oli ise väga tugevas alkohoolse joobe seisundis, mille tõttu ei olnud võimeline püsti seisma ja põhjustas sellega asetleidnud sündmuste jada. Samuti tuleb arvestada seda, et kannatanul puuduvad igasugused pretensioonid süüdistatava vastu. Enne seda sündmust oli nende vahekord igati normaalne ja süüdistatav suhtus kannatanusse heatahtlikult. Süüdistataval puudus igasugune motiiv ja tahtlus (ka kaudne tahtlus) kannatanut tappa. Karistuse mõistmisel on maakohus küll neid asjaolusid osaliselt arvestanud, kuid on jäänud siiski seisukoha juurde, et tegemist oli tapmise katsega. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, miks kohus on sellisele järeldusele jõudnud. Kaitsja leiab, et karistuse mõistmisel tuleks antud juhul kohaldada KarS § 74 lg-s 2 sätestatut ja määrata, et osaliselt ei pöörata karistust täitmisele. Kuna Valbo Mugur on viibinud vahi alla juba pikka aega, siis võiks piirduda reaalse vangistusega vahi all viibitud aja ulatuses ning ülejäänud osa mitte pöörata täitmisele, määrates talle katseaja kriminaalhooldaja kontrolli all.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(9)

tühistamiseks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Vastuseks apellatsioonidele märgib kohtukolleegium järgmist. 5.2 Vastuseks kaitsja apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava Valbo Muguri ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid tunnistajate ebaolulistele ütlustele ja kohtuarsti oletuslikule ekspertarvamusele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 5-14 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava Valbo Muguri kannatanu VH tapmise katses süüdi tunnistab. Süüdistuse kohaselt peksis Valbo Mugur kannatanut tapmise eesmärgil. Seevastu maakohus leidis, et kannatanut käte ja jalgadega pähe ja kehasse, so elutähtsatesse organitesse pekstes, pidas süüdistatav võimalikuks igasuguse tagajärje, so ka surma saabumist, mistõttu tegutses kaudse tahtlusega. Surm jäi saabumata vaid tunnistajate õigeaegse sekkumise ja arstiabi andmise tõttu. Seega leidis ka maakohus, nagu Valbo Mugur isegi, et tal kavatsetust oma venna tapmiseks ei olnud. Maakohus on oma otsuses põhjendanud põhjusliku seose olemasolu süüdistatava poolt kannatanule tekitatud eluohtlike kehavigastuste ja võimaliku surma saabumise vahel. Kohus märkis, et võttes arvesse kannatanule tekitatud vigastuste arvu, iseloomu ja intensiivsust inimkeha elutähtsatesse piirkondadesse, samuti seda, et vigastuste tekitamise lõppfaasis lamas kannatanu maas ja oli vastupanuvõimetu, pidas süüdistatav võimalikuks kannatanu surma saabumist peksmise tagajärjel ja kuigi ta otseselt surma ei soovinud, möönis ta seda. Seega pani ta VH tapmiskatse toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu 16. aprilli 2007. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise

6(9)

möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 või § 114 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surnuks peksta, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav Valbo Mugur peksis kannatanut pika aja jooksul rusikate ja jalgadega valimatult elutähtsatesse organitesse, so pähe ja rindkeresse. Süüdistataval olid jalas nahast poolsaapad (I kd tl 157-158) ning peksmine jätkus jõuliste jalahoopidega pähe ja rindkeresse ka pärast seda, kui kannatanu maha kukkus ning oli teadvuseta. Tunnistaja SM ütlustest nähtub, et ta nägi läbi uksesilma, kuidas süüdistatav maas lamavat meest käte ja jalgadega peksis ning lubas maha lüüa. Jalaga löömist ning maha löömisega ähvardamist nägi ka tunnistaja AG. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kannatanu peksmist ükski tunnistajatest ei kinnita. Peksmise tagajärjel tekitas süüdistatav kannatanule hulgaliselt eluohtlikke tervisekahjutusi, sealhulgas koljupõhimiku, ninaluude ning mõlema ülalõualuu murru. Tunnistajate ütluste kohaselt süüdistatav kannatanule abi ei osutatud, vaid jätkas peksmist. Peksmise lõpetas tunnistajate sekkumine. Seetõttu kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatav pani kannatanu VH peksmise toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega. Süüdistatava väiteid selle kohta, et ta ei ole VH-t löönud ning kannatanu on endale ise vigastused kukkudes tekitanud, peab kohtukolleegium ennastõigustavaks, sest kohtuarst AA on oma arvamuses (I kd tl 28) ja kohtuistungil antud selgitustes (I kd tl 192) selle võimaluse välistanud. Ekspert on kohtuistungil kategooriliselt kinnitanud oma varasemat arvamust, et kannatanule on tekitatud eluohtlikud kehavigastused vaid löömise tagajärjel. Kuna vigastusi on pea erinevates piirkondades hulgaliselt, siis ei ole nende tekkimine kukkumise tagajärjel võimalik. Samuti on ta selgitanud, et inimesel säilib refleks kukkumise käigus käed kaitseks välja sirutada isegi siis, kui ta väga purjus on. Seega ei vasta tõele kaitsja apellatsiooni väide selle kohta, et maakohus on arvestanud vaid ekspertiisiaktis toodud eksperdi arvamusega ning on jätnud tema kohtuistungil antud selgituse tähelepanuta. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide väitega, et maakohus on tunnistanud Vambo Muguri alusetult süüdi oma venna tapmise katses. 5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium Valbo Mugurile mõistetud karistusel. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus

7(9)

muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. KarS § 113 sanktsioon näeb ainsa karistusliigina ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Kohus mõistis Valbo Mugurile karistuseks kuus aastat vangistust, so sanktsiooni alammääras. Kohus võttis karistuse mõistmisel arvesse seda, et kuritegu jäi katse staadiumi ja kannatanu on süüdistatavale andestanud. Lisaks sellele tarvitas kannatanu koos süüdistatavaga ühiselt ohtralt alkoholi, millega asetas end ise vabatahtlikult ohtlikku olukorda. Kaitsja taotleb apellatsioonis jätta Valbo Mugurile mõistetud kuueaastane vangistus KarS § 74 lg 2 alusel osaliselt täitmisele pööramata. Valbo Muguril tuleb kohe ära kanda aeg, mis võrdub eelvangistuses viibitud ajaga. Ülejäänud vangistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele. Kohtukolleegium ei pea sellise taotluse rahuldamist võimalikuks, sest see ei ole kooskõlas karistusseaduse sätete, valitseva kohtupraktika ega Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas (3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06, 3-1-1-99) jätkuvalt rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-10-09). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et KarS §de 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuvalt osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, so igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Valbo Muguri poolt toime pandud kuritegu ei ole väikese raskusastmega, sest selle eest nähakse ette vangistus kuuest kuni viieteistkümne aastani. Tegemist on

8(9)

mõrva kõrval kõige raskema isikuvastase süüteoga. Seega välistab karistuse täitmisele pööramata jätmise juba ainuüksi Valbo Muguri süü suurus. Teiseks ei ole Valbo Muguri teo toimepanemise asjaoludes ega süüdlase isikus märkimisväärseid erisusi, mis võimaldaksid jätta talle mõistetud vangistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata. Kaitsja poolt viidatud asjaolusid on maakohus karistuse mõistmisel juba arvesse võtnud ja mõistnud talle seetõttu vangistuse sanktsiooni alammääras. Lisaks eelnevale on Riigikohtu kriminaalkolleegium 20. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-99-06 ja

/allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava

/allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla

/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.