Eesistuja Andres Parmas, liikmed Sten Lind ja Orvi Tali
Kriminaalasi
I.R-i süüdistus KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja Kaitsja
Tõlk
Kaitsja Peeter Malve (ik: XXX) varem kriminaalkorras I.R karistatud 18. mai 2012. a Harju Maakohtu otsusega KarS § 121 ja § 266 lg 1 järgi vangistusega 6 kuud tingimisi KarS § 73 alusel katseajaga 3 aastat; elukoht XXXXXXX XX/X-XX, Tallinn; töökoht I OÜ, XXXXXXXXX Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar Irina Leetberg
Kohtuistungi sekretär
Liina Kaev
Süüdistatav
Prokurör
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsus I.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi muutmata ning apellatsioon rahuldamata.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.I.R-ile esitati süüdistus KarS § 121 järgi selles, et 10. mai 2014. a kella 3.40 paiku XXX XX juures Tallinnas, osutades taksojuhina teenust NL-le, keeldus ta vaatamata NL-u palvele tööle panemast taksomeetrit ning avaldamast enda ja taksofirma nime. Kui NL püüdis vaadata tema töötõendit, haaras I.R tal juustest ja sakutas, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Samuti püüdis I.R NL-ut taksost välja toimetada, rebides teda riietest ja püüdes enda kätte haarata mobiiltelefoni, millelt politseisse helistades kannatanu endale abi kutsus. Eelkirjeldatud tegevuse tulemusena põhjustas I.R kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused – marrastused ja hematoomid labakätel, samuti pealae naha punetus ning palpatoorne valulikkus vasaku reie tagumise lihasgrupi piirkonnas.
2.Harju Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsusega tunnistati I.R KarS § 121 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 240 päevamäära (päevamäära suurus 3.20 eurot), s.o kokku 768 eurot. Rahaline karistus tuleb tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. KarS § 65 lg 2 alusel moodustati I.R-ile liitkaristus Harju Maakohtu 18. mai 2012. a otsusega mõistetud ära kandmata karistusega. Liitkaristuseks mõisteti rahaline karistus 768 eurot ja vangistus 6 kuud, millest kandmata osa, s.o 5 kuud ja 28 päeva jäeti KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et I.R ei pane 3 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestati alates 18. maist 2012. Rahaline karistus jäeti iseseisvalt täitmiseks. I.R-ile tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld jäeti jõusse kuni kohtuotsuse jõustumiseni. I.R-ilt mõisteti kriminaalmenetluse kuludena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest välja sundraha 532,50 eurot.
3.1.Maakohus leidis, et I.R-i süü on leidnud tõendamist. Sündmuste käigu kohta on süüdistatav ja kannatanu andnud lahknevaid ütlusi.
3.2.Nii on kannatanu selgitanud, et takso oli vaba ja ta avaldas taksojuhile soovi sõita ööklubi „Vabank“ juurde. Taksojuht vastu ei vaielnud, kuid soovis saada sõidu eest 5 eurot. Kannatanu keeldus ja palus tööle panna taksomeeter. Taksojuht soovis jätkuvalt sõidu eest 5 euro tasumist. Kannatanu teistkordsele nõudmisele taksomeeter tööle panna, hakkas süüdistatav hoopis sõitma, kuid mitte selles suunas, kus asub ööklubi „Vabank“. Kannatanu küsis korduvalt, kuhu ta sõidab, taksojuhi ja -firma nime. Süüdistatav seda ei öelnud, vaid keeras auto armatuurlaual oleva taksojuhi teenindajakaardi teistpidi. Kannatanu hakkas muretsema ja püüdis kahe istme vahelt seda kaarti, kus peal taksojuhi nimi, õigetpidi keerata. See ei õnnestunud, kuna süüdistatav haaras tal juustest ja tiris nii, et ta tundis meeletut valu. Taksojuht peatas auto Kalev SPA taga pimedas pargis pärast seda, kui kannatanu helistas häirekeskusele. Süüdistatav avas auto tagumise ukse, istus tagaistmele ja hakkas teda taksost välja lükkama, riietest sikutama. NL tundis riiete sikutamisest valu, sest juuksed jäid ka vahele. Nende vahel toimus tagaistmel rüselus.
3.3.Süüdistatav I.R andis kohtuistungil kannatanu ütlustele vastupidiseid ütlusi. Süüdistatava ütlustest nähtub, et tema poolt juhitav takso ei olnud vaba, ta ootas klubi „Venus“ ees klienti ja seetõttu palus NL-ul autost lahkuda, mida viimane ei teinud, vaid üritas auto tagaistmelt auto esipaneeli pealt haarata taksojuhi teenindajakaarti. Sellise tegevuse käigus tõmbas kannatanu kogemata maha ka taksomeetri. Süüdistatav ärritus selle peale, palus veelkord naisel autost lahkuda, mida viimane ei teinud. Süüdistatav otsustas sõita politseipatrulli otsima. Ta sõitis kõigepealt Viru tänavale, sealt Aia tänavale, kuid ühtegi patrulli
ei kohanud ja otsustas sõita Kolde tänaval asuvasse politseijaoskonda. Kui Kalev SPA hotelli taga üritas kannatanu järjekordselt teenindajakaarti haarata, peatas ta auto ja palus uuesti naisel autost väljuda. Seda naine ei teinud. Ta sõitis veel 200 meetrit edasi ning peatas auto. Väljunud autost palus ta ka kannatanul autost väljuda, kuid naine hakkas huligaanitsema – ei lasknud avada tagumist ust, hoidis kahe käega ukse nupust kinni ja karjus. Palvele autost väljuda, viskus tagaistmele pikali ja vehkis jalgadega. Kui süüdistatav üritas naiseni jõuda, sai kingakontsaga vastu kõhtu. Süüdistatav helistas politseisse, samal ajal helistas ka kannatanu. I.R eitas süüdistuses kirjeldatud tegevust, mis seisnes juustest ja riietest tirimises ja telefoni enda kätte haaramises, milliste tegevuste tulemusena kannatanu tundis valu ja sai tervisekahjustused.
3.4.Maakohtu hinnangul on kannatanu ütlused usaldusväärsed ja kummutavad süüdistatava vastanduvad ütlused. Niisuguseks järelduseks andis maakohtule põhjust esmalt asjaolu, et kannatanu helistas esimesena ja juba sõidu ajal politsei häirekeskusse ja palus abi põhjusel, et taksojuht sõidutab teda teadmata suunas, sikutas teda juustest ja tuli seejärel taksot peatades „tema ust lõhkuma“. Samuti andis kannatanu juba häirekeskusse helistades ütlusi, et taksojuht keeldus taksomeetrit käima panemast ja nõudis sõidu eest konkreetset rahasummat ning ei lubanud kannatanul tutvuda teenindajakaardiga, vaid selle asemel ründas teda. Maakohtu hinnangul ei ole usutav, et kannatanu mõelnuks vahetult sündmuse toimumise ajal taksojuhi sellise tegevuse välja. Ka kannatanu hilisemad ütlused on olnud häirekeskusele tehtud kõnedes räägituga kooskõlas. Häirekeskusse helistades oli kannatanu endast väljas, emotsionaalne ja lõpuks lausa karjuv. Selles kontekstis ei saa nõustuda süüdistatava hinnanguga, et kannatanu hädaabinumbrile helistamisega püüdis endale alibit kindlustada, pigem oli selline soov süüdistataval, kes samuti pärast kannatanu esimest kõnet helistas politseisse
3.5.Kaitsja etteheited kannatanule, millega ta püüdis kannatanu ütluste usaldusväärsust kõigutada, on kohtu arvates ebaolulised ja spekulatiivsed. Nii ei ole võimalik asjas uuritud tõendite põhjal teha oletusi selle kohta, kas NL pidanuks taksojuhi teenindajakaarti nägema ka tagaistmelt ilma selle poole eraldi küünitamata. Samuti pole midagi taunitavat selles, kui klient küsib taksojuhilt tema nime ja taksoettevõtte nime. Samas jääb arusaamatuks, miks peaks taksojuht, kes pole midagi valesti teinud, püüdma varjata oma nime teenindajakaardi tagurpidi pööramisega.
3.6.Maakohus leidis, et kaudselt kinnitavad kannatanu versiooni toimunust ka sündmuskohale saabunud politseiametniku MU ütlused selle kohta, mida ta vahetult eelnevalt tajutu mõju all olevalt kannatanult sündmuskohal kuulis. Kohus arvestas neid ütlusi KrMS § 66 lg 21 p-le 2 tuginedes. MU andis ütlusi, millest nähtuvalt rääkis kannatanu, et teda sakutati juustest ja taksojuht tuli talle kallale. Kannatanu oli endast väljas ja nuttis. Kannatanu oli küll alkoholi tarvitanud (joobeks mõõdeti 0,44 mg/l), kuid tema käitumine oli adekvaatne.
3.7.Tunnistajana üle kuulatud IK ütlusi selle kohta, et kannatanu oli taksot otsides ilmselgete joobe tunnustega ja käitus ebaadekvaatselt, maakohus aga usaldusväärseiks ei pidanud. Sellised väited on kummutatud politseiametnik MU ütlustega, kes on kinnitanud, et kannatanul ei nähtunud koordinatsioonihäireid ega alkoholi liigselt tarvitanule omast käitumist. Kohus märkis seejuures, et IK ei olnud võimeline algsel ülekuulamisel kannatanut identifitseerima, kuid mitu kuud hiljem kohtus on väitnud, et tundis ta kindlalt ära. Kohtu hinnangul seab seegi asjaolu tunnistaja ütluste usaldusväärsust üksnes täiendavalt kahtluse alla.
3.8.Samuti pidas maakohus usaldusväärsemaiks kannatanu ütlusi selle kohta, et I.R-i takso oli vaba, mitte I.R-i vastupidiseid ütlusi. Kohus selgitas, et vastasel korral, kui I.R tõepoolest oodanuks juba kokku lepitud klienti, poleks ta saanud ööklubi eest
kannatanuga lahkuda. Samuti olnuks loogiline, et kui konflikti kulg vastanuks süüdistatava kirjeldatule, oleks politsei algselt välja kutsunud hoopis tema või kutsunud appi samas viibinud teised taksojuhid. Selle asemel aga hoopis sõitis ta kannatanuga minema.
3.9.Maakohus pidas ainetuks ka kaitsja väljatoodut, et taksojuhil on õigus keelduda joobnud kliendi teenindamisest ja transportida ta kliendi kulul lähimasse politseiasutusse. See väide on iseenesest asjakohane, kuid I.R ei püüdnud seda võimalust järgida.
3.10.Patsiendikaardi alusel luges kohus tuvastatuks NL-ul just selliste vigastuste olemasolu (marrastused ja hematoomid käelabadel, pealae naha valulikkus ja punetus, palpatoorne valulikkus reie tagaküljes), mille tekitamist juustest tirimise ja kähmluse käigus ta süüdistatavale ette on heitnud. Kohtu hinnangul oli taksojuhil võimalik haarata tagaistmelt auto armatuurini küünitava kannatanu juustest.
3.11.Maakohtu hinnangul oli I.R-i kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Tegemist on teise isiku tervise kahjustamisega ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemisega. Sellist kvalifikatsiooni õigustab nii toimunu objektiivne pilt kui ka kannatanu poolt subjektiivselt tajutu. I.R pani kuriteo juustest tirimise osas toime kavatsetult, sest selles väljendus tema sihipärane käitumine. Teised tervisekahjustused tekitas I.R kannatanule rüseluse käigus kaudse tahtlusega.
3.12.Kohus selgitas muu hulgas, et kohtus uuritud asitõendi – häirekeskusse tehtud kõnede vaatlusprotokollis sisaldub ebatäpsus. Nimelt on protokollis valesti kajastatud I.R-i häirekekusse tehtud kõne kellaaeg, mille puhul on kõne algusajas eksitud kahe minutiga. Kohus selgitas, et selline eksimus, siiski ei mõjuta vaatlusprotokolli kui tõendi usaldusväärsust, sest ebatäpsus on muude tõendite abil kõrvaldatav ja seetõttu on ebatäpsus protokollis hinnatavgi lihtsalt trükiveana.
3.13.Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud.
3.14.I.R-ile karistust mõistes asus maakohus seisukohale, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka leebema karistuse kui vangistuse abil. Kuna KarS §121 sanktsiooni raamid näevad ette ka rahalise karistuse võimaluse, oli see maakohtu hinnangul kohane karistusliik. Küll aga tuli maakohtu hinnangul moodustada liitkaristus mõistetavast rahalisest karistusest ja varasema kohtuotsusega mõistetud ära kandmata tingimuslikult kohaldamata jäetud vangistuslikust karistusest. Liitkaristuse moodustamisel jättis maakohus mõistetud rahalise karistuse iseseisvaks täitmiseks. Rahalise karistuse määra osas leidis maakohus, et I.R-i süü võimaldab karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmist määra, kuid sellele lähedasena, sest kannatanule rakendatud vägivald ei olnud raske ega intensiivne, tekitatud tervisekahjustused olid suhteliselt kerged ja kannatanu ei vajanud vägivallateo järgselt mingit erilist arstiabi. Samuti puudusid nii süüd raskendavad kui ka kergendavad asjaolud. Kohus võttis aga arvesse, et I.R-i on juba samalaadse kuriteo eest karistatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.I.R-i kaitsja Peeter Malve esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, I.R-i õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 121 järgi ja kaitsjatasu hüvitamist I.R-ile.
4.1.Apellant ei nõustu maakohtuga seisukohaga, nagu oleks I.R-i süü tõendamist leidnud, vaid tema arvates on maakohtu järeldused ebaõiged ja meelevaldsed. Kaitsja arvates rajaneb süüdimõistev kohtuotsus kannatanu kohati vastuolulistele ütlustele ja nendega omakorda mitte kokku langevatele politseiametnikust tunnistaja MU ütlustele.
4.2.Kaitsja hinnangul on maakohus ilmselgelt ebaõigesti tuvastanud selle, nagu oleks süüdistatav selgitanud, et kui Kalev SPA hotelli taga üritas kannatanu järjekordselt teenindajakaarti haarata, peatas ta auto ja palus uuesti naisel autost väljuda. Seda naine ei teinud. Ta sõitis veel 200 meetrit edasi ning peatas auto. I.R ei ole aga kohtuistungil viimati märgitud lauset öelnud. Tegelikult peatas I.R auto Aia tänaval Kalev Spa juures vaid korra – siis kui NL proovis teist korda takso armatuurlaualt teenindajakaarti haarata.
4.3.Kaitsja arvates on maakohus jätnud NL-u ütluste analüüsimisel arvestamata selle, kui palju jäi I.R-ile tegelikult aega, et toime panna kannatanu väitel toimunud teod – auto tagaukse avamise olukorras, kus kannatanu seda aktiivselt takistas, kannatanu autost välja sikutamise püüde ja selle käigus kannatanuga rüselemise. Apellant leiab, et kõike seda ei oleks I.R suutnud kolme minuti jooksul, mis jäi kahe häirekeskusse tehtud kõne vahele, suutnud toime panna. Ses kontekstis leiab apellant, et süüdistatava selgitus toimunust on usutavam. Nimelt on süüdistatav väitnud, et ta püüdis peale auto peatamist avada oma auto tagaust, kuid kannatanu takistas seda, käitus ebaadekvaatselt, oli agressiivne ja karjus. Seepeale nägi I.R, et vajab kõrvalist abi ja helistas politseisse. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et ka üks kannatanu versioonidest toimunu kohta kattub pea täielikult I.R-i selgitusega.
4.4.Olukorras, kus NL oli auto tagaistmel pikali ja vehkis teda autost välja toimetada üritava I.R-i suunas jalgadega, polnudki süüdistataval võimalik talle tahtlikult haiget teha. Kui I.R püüdis kannatanut riietest haarata, võisid tema pikad juuksed kogemata süüdistavale pihku jääda ja kannatanu võis kogeda juuste sikutamist ning haiget saada. Samuti pole maakohus kohast tähelepanu pööranud kannatanu selgitusele, et auto tagaistmele pikali heites lõi ta oma pea vastu auto ust ära. Just siis võis ta saada ka peavigastuse, mis hiljem arsti juures fikseeriti ja mille põhjustamist püütakse I.R-ile süüks arvata.
4.5.Kaitsja hinnangul on põhjendamatult loetud ebausaldusväärseks tunnistaja IK ütlusi, sest need – erinevalt maakohtu hinnangust – ei olnud eri menetlusetappidel omavahel erinevad. IK on veenvalt selgitanud, miks ta ei tundnud kohtueelses menetluses foto järgi kannatanut ära, kuid nähes teda kohtus elusuuruses, tundis kannatanu ära. Põhjus oli selles, et äratundmiseks esitamisel oli kannatanu välimus ja soeng oluliselt erinev sellest, millisena IK teda tegelikult nägi.
4.6.Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud tõendite kogumis hindamise kohustust ja on teinud süüdimõistva kohtuotsuse eelarvamustest ning oletustest lähtuvalt. Eelväidetut kinnitab apellandi arvates maakohtu seisukoht, et NL-ul puudus põhjus süüdistatava peale valetada. Kaitsja leiab, et kannatanu tegevuse põhjal võib teda iseloomustada julge ja sihikindla inimesena, kes on võimeline enda soovide realiseerimiseks kasvõi valetama, et karistada nt taksojuhti selle eest, et see talle teenust ei osutanud. Seevastu I.R puudus igasugune põhjus temalt taksojuhina teenuse osutamist soovinud NL-ule haiget teha. Usutav on pigem see, et NL, olles alkoholijoobes ja mõistnuna, et teda tahetakse soovitud sõidusuunast vastassuunas politseisse sõidutada, tahtis taksojuhile vastu hakata, helistada politseisse ja pöörata olukord taksojuhi kahjuks, süüdistades teda endale kallale tungimises.
5.Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsiooni juurde ja palusid selle rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et see on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegium, vaadanud läbi apellatsiooni ja kuulanud ära menetlusosaliste kohtuistungil avaldatud seisukohad, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks ning maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus ja seda alljärgnevatel põhjendustel.
7.Maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
8.Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja I.R-i õigeksmõistmiseks.
9.Kohtukolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-11-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Arutataval juhul on kolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 2 lk 91-97) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Maakohtu hinnang tõenditele on antud kriminaalmenetlusõiguse normide kohaselt. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu hinnangutega ka sisuliselt, mistõttu ei ole KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt maakohtu põhjenduste kordamine vajalik. Alljärgnevalt lisab aga kolleegium apellandi väidetele vastates omapoolsed põhjendused.
10.Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohtu otsus rajaneb kannatanu kohati vastuolulistele ütlustele ja nendega omakorda mitte kokku langevatele politseiametnikust tunnistaja MU ütlustele. Kolleegium sellise väitega ei nõustu, märkides, et maakohus on asjas kogutud tõendeid vaaginud igakülgselt, jõudes põhjendatud järeldustele ses osas, millised isikulised tõendid on usaldusväärsed ja milliste usaldusväärsus on tõendite kogumite põhjal kummutatud.
11.Apellandi arvates on maakohus eksitavalt märkinud, nagu peatanuks süüdistatav Aia tänaval Kaelv Spa taga oma auto kahel korral, sõites kahe peatumise vahel veel 200 m.
Väidetavalt ei ole süüdistatav midagi sellist väitnud. Kolleegium juhib sellega seoses tähelepanu süüdistatava ütlustele maakohtu istungil 25. septembril 2014, mil süüdistatav on esmasküsitluses kaitsja sellekohasele küsimusele vastanud järgmist: „...Pöörasin Viru tänavale. Sealt Aia tänavale. Ma teel ei näinud ühtegi patrulli. Otsustasin minna politseisse Kolde tänaval. Kui olime Kalev SPA juures oleva hotelli juures, üritas ta uuesti kaarti haarata. Siis peatasin auto, ütlesin, et mine autost välja, ta ei läinud. Sõitsin veel umbes 200 meetrit, siis peatasin auto.“ Seega on nimetatud apellatsiooni väide ebaõige. Lisaks märgib kolleegium aga, et isegi kui maakohus oleks ekslikult märkinud, et I.R peatas auto kahel korral ja sõitis kahe peatumise vahel veel 200 m, ei saanuks see muuta kohtu hinnangut ülejäänud sündmustikule. See, kas auto peatati ühel või kahel korral, ei oma mingit mõju ühelegi tõendamiseseme seisukohalt kriitilisele asjaolule.
12.Kaitsja leiab, et kannatanu ütlused on erinevatel menetluse etappidel olnud vastuolulised ja need on vastuolus ka tunnistajana üle kuulatud politseiametniku MU ütlustega. Kolleegium sellise hinnanguga ei nõustu. Kaitsja pole tegelikult menetluse kestel mingeid vastuolusid kannatanu ütlustes ja kannatanu ning MU ütluste vahel välja tuua suutnud. NL on juba alates esimesest hädaabikõnest ja ka kogu kriminaalmenetluses kestel andnud läbivalt ühetaolisi ütlusi selle kohta, mis asjaoludel, millises kronoloogilises järjestuses ja mil viisil sündmused aset leidsid. Vastupidi, just kaitseversioonis on püütud toimunut kohandada süüdistatava versiooniga vastavaks ja moonutada sündmustikku ning selle sotsiaalset tähendust süüdistatavale sobivas suunas. MU ütlused selle kohta, mida ta kannatanult sündmuskohal kuulis ja millises emotsionaalses seisundis ta kannatanut nägi, on kooskõlas nii kannatanu ütlustega kui ka muude tõenditega. Väidetav vastuolu, mis seisnevat selles, et NL oli enda ütluste kohaselt politsei saabudes autos, kuid politseiametniku väitel seisis kannatanu autost väljas ja nuttis, ei suuda mingilgi määral kõigutada kohtukolleegiumi hinnangut toimunule. See asjaolu on iseenesest täiesti ebaoluline ja igasuguse tähtsuseta tõendamiseseme asjaolude seisukohalt. Teisalt ei ole mingit sisulist vastuolu selle vahel, milline oli kannatanu vastus küsimusele, kus ta oli politsei saabudes ja selle vahel, milline oli MU selgitus talle sündmuskohal avanenud pildist. Kannatanu vastas, et ta oli politsei saabudes auto tagaistmel, hoides enda kaitseks käes oma terava kontsaga kinga. MU aga selgitas, et sündmuskohale saabudes oli naisterahvas taksost väljas, närvis ja nuttis. Naine oli ühel pool taksot ja taksojuht oli teisel pool taksot. Ta ei mäletanud aga, kas taksojuht oli juba autost väljas või tuli sealt välja. Neist ütlustest ei ole selge, millist hetke tegelikult kumbki silmas pidas. Võimalik, et NLu jaoks tähendas politsei saabumine hetke, mil ta nägi politseiauto saabumist, aga MU pidas sündmuskohale saabumise all silmas hetke, mil ta juba politseiautost väljununa jõudis I.R-i takso juurde. Kuna selle kohta ei ole asja arutamisel täpsustavaid küsimusi küsitud, siis teatud ebaselgus ses asjaolus on jäänud kõrvaldamata. Nagu aga eelpool märgitud, ei oma see tõendamiseseme asjaolude seisukohalt mingit tähtsust.
13.Kolleegium peab põhjendamatuks ka apellandi spekulatsioone teemal, et NL-u ja I.R-i hädaabikõnede vahele jäänud ca kolme minuti jooksul poleks I.R jõudnud talle süüks arvatud tegusid toime panna.
13.1.Esmalt märgib kolleegium sellega seoses, et autost väljumiseks, auto tagaukse avada püüdmiseks, selleks kannatanu vastupanu mahasurumiseks ja püüdeks kannatanut vägivaldselt autost välja toimetada ei pruugi kuluda rohkem kui kolm minutit. Seega on ebaõige juba kaitsja väide, nagu oleks eluliselt võimatu, et I.R talle süüks arvatud teod nimetatud ajavahemiku jooksul toime pani.
13.2.Edasiselt juhib kolleegium tähelepanud aga sellele, et apellandi enda versioonis sisaldub vastuolu, mis juba iseenesest muudab ebausaldusväärseks argumendi liiga lühikesest ajavahemikust, panemaks toime süüdistuses kirjeldatud tegusid. Nimelt on kaitsja nõustunud, et süüdistatav väljus autost ja püüdis kannatanu takistamisest hoolimata avada tagaust ning kannatanut autost välja toimetada. Kaitsja on tsiteerinud ses kontekstis ka süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi ja seda alljärgnevalt: „Ma üritasin õues seistes oma vasaku käega seestpoolt tagumist ust lahti teha käepidemest, kuid kannatanu hoidis kahe käega ukse nupust kinni ja ei lasknud ust avada. Ma ütlesin, et astuge autost välja. Ta ei vastanud midagi, karjus ainult. Ütlesin, et ta tuleks autost välja. See inimene oli ebaadekvaatne, ei kuulanud midagi ja otsustasin ta politseisse viia, sest kartsin oma auto pärast. [...] Midagi ei vastanud, tal oli agressiivne käitumine, ta viskas tagaistmele pikali ja hakkas oma jalgadega vehkima. Ma üritasin temani ulatuda, kuid sain kingakontsaga vastu kõhtu. [...] Sain aru, et inimene ei kontrolli ennast enam ja tuleb kutsuda politsei. Ma võtsin telefoni ja hakkasin helistama, tema ka kuskile helistas samal ajal. Ma eemaldusin autost ja ta pani auto ukse lukku.“ Eelnevast nähtuvalt ei ole kaitsja tegelikult mitte midagi süüdistuses kirjeldatud sündmustikust eitanud ega selle toimumist kahtluse alla seadnud. Apellant püüab üksnes anda süüdistusest ja maakohtust erinevat õiguslikku hinnangut sellele, mil viisil tahtis I.R kannatanut enda autost välja toimetada. Süüdistus ja maakohus on toimunut hinnanud rüseluseks, mille käigus tekitas I.R kannatanule tahtlikult valu ja tervisekahjustusi. Apellant püüab toimunut kirjeldada aga kui püüdu ebaadekvaatset inimest autost välja toimetada, mille käigus sai haiget hoopis oma vara pärast hirmul olnud I.R ja kannatanu võis haiget saada üksnes kogemata.
13.3.Kolleegiumi jaoks on eelneva põhjal kaitsja versioon ajapuudusest kummutatud. Ilmne on ka see, et ajapuuduse varsioon pole ka kaitsja jaoks kunagi tõsiselt võetav olnud. Mis puutub õiguslikku hinnangut toimunusse, siis on apellandi versioon muude tõendite valguses kummutatud ja ainetu.
14.Apellandi arvates on põhjendamatult hinnatud ebausaldusväärseks tunnistajana üle kuulatud IK ütlused. Asjaolu, et IK ei suutnud kohtueelsel uurimisel läbi viidud äratundmiseks esitamisel kannatanut ära tunda, kuid kohtus tundis ta ära, on kaitsja arvates seletatav. IK on seda põhjendanud sellega, et kohtueelsel uurimisel talle äratundmiseks esitatud fotol oli kannatanul teistsugune soeng kui kriminaalasjas uuritavate sündmuste toimumise ajal. Maakohus pole seda selgitust aga põhjendamatult aktsepteerinud. Kolleegium siiski leiab, et maakohtu hinnang on veenev. IK nägi kannatanut 10. mai 2014. a varahommikul üksnes lühikest aega, läbi autoakna ja ei olnud kohtueelsel uurimisel võimeline teda ära tundma. Seejuures on ta – nähtuvalt maakohtu istungil KrMS § 289 järgi avaldatud kohtueelse ülekuulamise protokollist – kinnitanud, et ta ei ole suuteline seda naisterahvast ära tundma, nägu ei oska üldse kirjeldada. Ses olukorras ei saa tõepoolest soostuda kaitsja taotletavaga, nagu poleks IK ütlused olnud eri menetluse etappidel erinevad ja nagu poleks nende usaldusvääruses kahtlusi. IK selgitus, et kohtus tundis ta NL-us kannatanu ära, ei ole veenvad ja võib nõustuda maakohtu hinnanguga, et selline „ära tundmine“ võib olla tingitud pelgalt asjaolust, et NL oli kohtuistungi ajal kohtusaalis kannatanuna ära tuntav oma istekoha tõttu. Ringkonnakohtu jaoks on IK ütluste usaldusväärsust kõigutavaks teguriks ka asjaolu, et taksojuhil üldse on kuid säilinud eredad mälestused suvalisest tema auto ust katsunud ja sõita soovinud isikust, keda ta on varahommikusel ajal ööklubi juures ühe korra kohanud, temaga seejuures isegi vahetus kontaktis olemata. Seegi asjaolu pigem kinnitab maakohtu seisukohta, et IK ütlustesse ei saa suhtuda kui usaldusväärsetesse.
15.Kaitsja on püüdnud kahtluse alla seada muu hulgas seda, et I.R tegutses NL-ut juustust sikutades talle tahtlikult valu tekitavalt. Kolleegium leiab, et kaitsja arutluskäik sellest, kuidas võisid NL-u juuksed I.R-ile kätte jääda (riietest tirimisel kogemata), on iseenesest loogiline ja võimalik stsenaarium olukorras, kus pikkade juustega ja vastu punnivat isikut püütakse autost välja tirida. Samas unustab kaitsja, et I.R tiris kannatanut esmakordselt juustest siis, kui viimane püüdis tagaistmelt ettepoole küünitades haarata taksojuhi teenindajakaarti. Ses olukorras on aga ilmne, et mingit riietest tirimisega kogemata kaasnevat juuste pihku jäämist aset leida ei saanud. Mingil juhul ei välistaks ses olukorras toimepanija tahtlust soov kaitsta oma vara, nagu täiesti põhjendamatult väidab apellatsioonis kaitsja. Mis puutub aga soovi toimetada ebaadekvaatset klienti autost välja, siis selleski osas ei saa kaitsjaga nõustuda ja seda põhjusel, et kaitsja versioon toimunust on tervikuna eksitav. Kolleegiumi hinnangul on maakohus veenvalt tuvastanud, et I.R ei püüdnud mitte lihtsalt kannatanut autost välja toimetada, vaid tegi talle juba eelnevalt sihilikult haiget ja vägivallatses kanntanu kallal ka teda autost välja toimetada püüdes. Tuleb ka märkida, et rüseluse käigus valu tekitamise puhul ei ole maakohus tuvastanud I.R-i tegutsemist kavatsetult, vaid kaudse tahtlusega. Ka selle järelduseni viinud põhistustega pole mingit põhjust mitte nõustuda. Seega on kaitsja arutlus üksnes kogemata juustest sikutamisest ainetu.
16.Kaitsja spekulatsioone, mis seonduvad I.R kannatanu ründamise motiivi puudumise ja vastupidiselt kannatanul I.R-i rõõnamise motiivi olemasoluga, peab kolleegium paljasõnalisteks spekulatsioonideks. Vähe sellest, et kaitsja ei suuda oma niisuguste kahtluste kinnituseks pakkuda mingeid tõsiselt võetavaid põhjendusi, lähevad need spekulatsioonid vastuollu ka elementaarse elukogemuse ja asjas kogutud tõenditega. Kaitsja arvates rõõnab NL I.R-i kättemaksuhimust, sest I.R keeldus teda teenindamast. Arvestades, et NL soovis vaidlusaluse sündmuse ajal sõita ühest ööklubist teise, ei viita mitte tema soovile hakata talle ebameeldivat taksojuhti kiusama, vaid pigem soovist jätkata pidutsemist. On ebatõenäoline, et sellises olukorras hakkaks keegi enda peoõhtut komplitseerima paratamatult ajamahuka, tülika ja ettearvamatute tulemustega intriigiga võhivõõra inimesega. Apellandi versiooniga läheb vastuollu ka see, et NL oli politseisse hädaabikõnesid tehes ilmselgelt endast väljas ja politsei sündmuskohale saabudes nuttis.
17.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 9. oktoobri 2014. a otsuse I.R-i KarS § 121 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Andres Parmas /allkirjastatud digitaalselt/
Sten Lind /allkirjastatud digitaalselt/
Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.