1-14-6939/32 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1.1.1.Süüteokoosseis Esimene episood (21.03.2014. a Merimetsa Selver) Selver AS avalduse ning ostutšeki (II kd lk 4, 6), õigusvastase teo toimepanemise akti (II kd lk 7-8), tunnistaja XXXütluste (II kd lk 9-10), asitõendi vaatlusprotokolli koos fototabeliga (II kd lk 27-28) ning L.U kahtlustatavana antud ütlustega (II kd lk 17-20) on tõendamist leidnud, et L.U , viibides 21.03.2014. a kella 10:33 ajal Tallinnas aadressil Paldiski mnt 56 asuvas Selver AS-ile kuuluvas kaupluses Merimetsa Selver, võttis sealt süüdistuses nimetatud ripsmetušid (30 tk) ja huuleläiked (4 tk) kokku väärtusega 480,40 eurot. Seejärel eemaldas kaupluses olles triipkoodid ning pani kaubad endale kilekotiga põue ning möödus kaupluse kassadest, jättes kauba eest tasumata. Tegu jäi L.U ’l lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu. L.U ütlustest nähtub, et L.U ’l ei õnnestunud süütegu lõpule viia, kuivõrd ta peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni peale kassadest möödumist (II kd lk 19). Seetõttu analüüsib kohus L.U poolt toimepandud tegu edasi varguse katse koosseisu skeemi järgi. L.U tunnistas oma ütlustes (II kd lk 19) end täielikult 21.03.2014. a varguse katse episoodis süüdi. L.U selgitas, et 21.03.2014. a kella 09:45 paiku läks ta Merimetsa Selverisse, et sealt midagi varastada. Riiulilt, kus on kosmeetika, võttis ta ripsmetušše ja huuleläikeid, arvu ei mäleta, aga palju. Seega sai L.U aru, et varastatu väärtus on niivõrd suur ehk ületab 64 eurot, et tegemist on juba kuriteoga KarS § 199 lg 1 mõttes, mitte väärteoga KarS § 218 lg 1 mõttes. Suuremalt osalt ripsmetuššidelt ja huuleläigetelt eemaldas L.U triipkoodid. Mitmelt see ei õnnestunud, neid ta kriimustas küünega. Asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab seda, et L.U ’l õnnestunus triipkoodide kleepsud eemaldada vaid 34 tootest 18-l ning osadel on kleepsud osaliselt kraabitud (II kd lk 27-28). Triipkoode eemaldas ja kriimustas selleks, et turvaväravad ei hakkaks tööle. Kogu kauba pani seejärel läbipaistvasse kilekotti, mille oli võtnud sealtsamast poest, ja siis jope alla. Seejärel läks ta kassa poole ja möödus kassadest kaubaga maksmata kauba eest. Pärast seda pidas kinni turvamees, kellele ta andis vabatahtlikult kauba välja. Varastas selleks, et kaupa maha müüa ja saada raha elamiseks. Süüdistatava ütlused on vastavuses tunnistaja XXX ütlustega (II kd lk 10), mille kohaselt oli ta 21.03.2014. a kell 10:20 Merimetsa Selveris turvatöötajana tööl ning nägi, kuidas naisterahvas valge jope ja musta värvi pükstega võttis riiulist palju kosmeetikat ja pani omale jope alla. Seejärel liikus naisterahvas väljapääsu poole, möödus kassade liinist kauba eest 5 (22)

1-14-6939 maksmata ja läks välja kell 10:33. Kokku võttis naisterahvas 34 toodet, millelt olid triipkoodid eemaldatud. Õigusvastase teo toimepanemise aktist (II kd lk 7) nähtub, et õigusvastase teo toime pannud isikuks on L.U, kes anti 21.03.2014. a kell 12:40 üle Kesklinna politseijaoskonna politseiametnikule. L.U isiku ja asjade läbivaatuse protokollist (II kd lk 16) nähtub samuti asjaolu, et tal oli seljas valge jope ja musta värvi (teksa-)püksid. Seega oli L.U see isik, keda tunnistaja kosmeetikakaupu võtmas nägi. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et L.U teoplaan oli võtta Merimetsa Selverist võimalikult palju kosmeetikatooteid, panna need märkamatult jope põue alla ning kauplusest väljuda kauba eest tasumata ja need hiljem raha saamise eesmärgil maha müüa. Arvestades veel asjaolu, et L.U enda sõnade kohaselt läkski kauplusesse eesmärgiga sealt midagi varastada, siis pani ta kohtu hinnangul varguse katse toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Eelnevalt väljatoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et L.U asus vahetult koosseisu täitmisele. Nimelt murdis L.U kosmeetikatoodete omaniku (Selver AS-i) valduse nendele võttes kosmeetikatooted ja pannes need endale jope alla. Selver AS-i avaldusest ning ostutšekist nähtub, et ta võttis kokku 30 ripsmetušši ning 4 huuleläiget koguväärtusega 480,40 eurot (II kd lk 4, 6). Kuid L.U ei jõudnud veel enda valdust võetud kosmeetikatoodetele kehtestada, sest ta peeti koheselt pärast kauplusest väljumist turvatöötaja poolt kinni, mistõttu ei olnud L.U ’l võimalust sündmuskohalt lahkuda ja vabalt vallata ja käsutada (s.t maha müüa) võetud kosmeetikatooteid. Seega on tõendamist leidnud, et L.U täitis varguse katse koosseisu. Kuivõrd L.U püüdis varastada kaupa koguväärtuses 480,40 eurot (II kd lk 4, 6), siis pani ta toime kuriteona varguse katse. Süstemaatilisuse osas KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes võtab kohus seisukoha pärast kõikide episoodide eraldi analüüsimist. Teine episood (06.04.2014. a XXX kasutuses olev sõiduauto) Kannatanu XXX ütluste (I kd lk 15-19, 25-27), äratundmiseks esitamise protokolli koos fototabeliga (I kd lk 22-24) ning L.U ütlustega (I kd lk 46-47, 52-55) on tõendamist leidnud, et L.U 06.04.2014. a ajavahemikul kella 02:00-st kuni kella 04:00-ni Tallinnas aadressil Kari 4 juurde pargitud ning XXX kasutuses olevast sõiduautost Volvo V70 reg/nr XXX võttis XXX kuuluvad kaks paari päikeseprille Rayban maksumusega 100 eurot paar, kogumaksumusega 200 eurot. Kannatanu XXX ütlustest (I kd lk 19, 26) nähtub, et ajavahemikul 02:30-08:50 varastati mh temale kuuluvad kaks paari päikseprille Rayban väärtusega 100 eurot paar ehk koguväärtusega 200 eurot. L.U tunnistab samuti enda ülekuulamisel antud ütlustes, et päikseprillid olid talle võõrad ehk ei kuulunud temale, vaid kannatanule (I kd lk 46a). TsÜS § 50 lg 2 järgi on päikseprillid vallasasjad. Seega on tõendamist leidnud, et teo objektiks oli L.U’le võõrad vallasasjad – kaks paari päikseprille. Kannatanu XXX 06.04.2014. a ja 09.06.2014. a ütlustest (I kd lk 17-19, 26) nähtub, et 06.04.2014. a kutsus ta naisterahva enda juurde. Naisterahvas saabus umbes 02:30 ajal. Ajavahemikul 02:30-08:50 varastati mh temale kuuluvad kaks paari päikseprille Rayban väärtusega 100 eurot paar ehk koguväärtusega 200 eurot. 29.04.2014. a ütlustes selgitab kannatanu lähemalt, et ta läks oma autoga koos naisterahvaga sularaha välja võtma. Sularaha võttis välja kahel korral, kell 01:59 ja 02:04. Sularaha väljavõtmise ajal istus naisterahvas 6 (22)

1-14-6939 autos. Pärast raha andmist naisterahvale läksid nad lahku. Umbes kella 04:00 ajal tuli naisterahvas uuesti külla ning jäi kuni hommikuni umbes 08:00-ni. Kella 08:50 ajal ärgates avastas kannatanu korterist asjade varguse ning hiljem autot kasutades ka selle, et autost oli varastatud kaks paari päikseprille. Kuna auto oli lukus, siis päikseprillid sai kannatanu arvates varastada naisterahvas sel ajal, kui tema tänaval sularahaautomaadist raha välja võttis. Kannatanu on äratundmiseks esitamisel tundnud enda juurde kutsutud naisterahvana ära L.U (I kd lk 22-24). L.U ütlustest (I kd lk 46a) nähtub, et hetkel, mil kannatanu XXX oli sularahaautomaadi juures raha välja võtmas oli tema autos ning võttis esiistmete vahelt kaks paari päikseprille, sest ta arvas, et XXX maksab talle vähem kui peaks. Pärast seda läksid nad lahku 1,5 tunniks, pärast mida läks ta uuesti kannatanu juurde. Päikseprillid müüs hiljem maha. Seega murdis L.U kannatanu valduse päikseprillidele sellega, kui võttis need kannatanu teadmata endale ning seejärel mõned minutid hiljem lahkus. Arvestades asjaolu, et peale seda, kui kannatanu oli sularahaautomaadi juurest tagasi tulnud, L.U ’le raha andnud ning viimane läks kannatanu juurest ära, siis oli L.U’l võimalus kehtestada võetud päikseprillidele uus ehk enda valdus. Kuivõrd süüdistatav viis varguse lõpule autost päikseprillidega lahkumisega, käsitleb kohus seda eraldi varguse episoodina ja kohtu hinnangul ei oma tähendust asjaolu, et süüdistatav pöördus samal päeval 1,5 tunni möödudes kannatanu juurde tagasi. Eeltoodud põhjustel on täidetud ka objektiivse koosseisu teine element – äravõtmine. L.U on oma ütlustes väljendanud, et ta võttis päikseprillid, sest ta arvas, et kannatanu maksab talle vähem kui lubatud (I kd lk 46a). Seega L.U tahtiski kannatanu jätta oma omandist – päikseprillidest – ilma. Lisaks on L.U andnud ütlusi, et ta müüs need prillid (koos muude asjadega) hiljem maha (I kd lk 46a). Seega tahtis L.U prillid enda kasuks pöörata ehk need maha müüa ja saadud raha endale võtta. Võttes arvesse asjaolu, et L.U on isik, keda on korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud varguste toimepanemise eest (IV kd lk 79-80, 82-85), teab ta väga hästi, milline tegevus vastab vargusele. Seega pidi ta aru saama, et tal ei ole õigust võtta kellelegi teisele kuuluvaid asju endale ega neid ilma omaniku nõusolekuta ka maha müüa. Ühtlasi pidi L.U mõistma, et päikseprillide koguväärtus ületab 64 eurot, mis on väärteona toimepandud ja kuriteona toimepandud varguse piiriks. Eelnevast hoolimata läks L.U aga ära koos kannatanule kuuluvate päikseprillidega ning müüs need hiljem maha. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et L.U pani varguse toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Eeltooduga on tõendamist leidnud varguse toimepanemine. Kolmas episood (06.04.2014. a XXXasuv korter) Kannatanu XXX ütluste (I kd lk 15-19, 25-27), äratundmiseks esitamise protokolli koos fototabeliga (I kd lk 22-24), asitõendite vaatlusprotokollide (I kd lk 32-38), järelpärimisega AS-le Tavid (I kd lk 56-59) ning L.U ütlustega (I kd lk 46-47, 52-55) on tõendamist leidnud, et L.U 06.04.2014. a ajavahemikul kella 04:00-st kuni kella 08:50-ni Tallinnas aadressil XXX asuvast korterist võttis XXX kuuluva sülearvuti, kuldketi, fotoaparaadi koos koti ja teise objektiiviga, videokaamera, tahvelarvuti ning ruuteri koguväärtuses 3772,79 eurot. Kannatanu XXX ütlustest (I kd lk 16pöördel-17, 19, 26) nähtub, et ajavahemikul 02:30-08:50 varastati temale kuuluvad järgmised esemed: sülearvuti, kuldkett, fotoaparaat koos koti ja teise objektiiviga, videokaamera, tahvelarvuti iPad ja ruuter. L.U tunnistab samuti enda ülekuulamisel antud ütlustes, et eelnimetatud esemed olid talle võõrad ehk ei 7 (22)

1-14-6939 kuulunud temale, vaid kannatanule (I kd lk 46a). Kõik eelnimetatud asjad on vallasasjad. Seega on tõendamist leidnud, et teo objektiks olid L.U’le võõrad vallasasjad. Kannatanu XXX ütlustest (I kd lk 16pöördel-17, 19, 26) nähtub, et umbes kella 04:00 ajal tuli tema korterisse aadressile XXX naisterahvas intiimteenuseid osutama. Naisterahvas pidi jääma kuni hommikul kell 08:00-ni ning kuna kannatanul sularaha ei olnud, siis pidi ta hommikul minema raha välja võtma ja selle naisterahvale andma. Kannatanu jäi magama ning ärkas 08:50 ajal ning avastas, et korterist on võetud ülal nimetatud asjad. Ärkamise ajal oli korteriuks suletud, kuid lukustamata. Kannatanu on äratundmiseks esitamisel tundnud enda juures käinud naisterahvana ära L.U (I kd lk 22-24). L.U on andnud ütlusi (I kd lk 46a, 53), mille kohaselt 06.04.2014. a öösel läks ta uuesti kannatanu juurde – korterisse aadressil Sõle 65-41, kus ta osutas intiimteenuseid. Kannatanu lubas maksta 400 eurot, kuid selleks pidi minema sularahaautomaadi juurde. Kannatanu pakkus, et käiks sularahaautomaadi juures hommikul. Peale intiimteenuste osutamist jäi kannatanu magama. Enda sõnade kohaselt ei viitsinud L.U jääda ootama kuni kannatanu üles ärkab ja sularaha välja võtma läheb, vaid otsustas võtta korterist asju kaasa n-ö tasuna. Kaasa võttis ta fotoaparaadi kotis, tahvelarvuti, mobiiltelefoni taolise eseme, sülearvuti, videokaamera ning kuldketi. Tavidile müüs samal päeval kuldketi. Seda kinnitab ka AS-lt Tavid saadud vastus järelpärimisele (I kd lk 58). Samuti kõik teised asjad peale mobiiltelefoni taolise eseme, videokaamera ja iPad’i müüs maha. Maha müümata asjad andis L.U politseile välja ning asitõendite vaatlusprotokollide kohaselt on tegemist tõepoolest kannatanult varastatud esemetega, kuivõrd seerianumbrid ja välimus kattuvad kannatanu ütlustes avaldatuga ning kannatanu esitatud dokumentides märgituga (võrdle I kd lk 32-38 ja I kd lk 19-21, 26). Eelnevast nähtub, et L.U võttis kannatanu korterist kannatanule kuuluvad asjad ilma kannatanu nõusolekuta ning lahkus ja müüs osa asju maha. Sellise tegevusega murdis L.U kannatanu valduse oma asjadele ning kehtestas võetud asjadele oma valduse. Eeltoodud põhjustel on täidetud ka objektiivse koosseisu teine element – äravõtmine. L.U on andnud ütlusi (I kd lk 46a), et ta ei viitsinud oodata hommikuni kuni kannatanu ärkab ja läheb sularaha välja võtma. Selle asemel võttis ta korterist kaasa asju n-ö tasuna osutatud teenuste eest. Seega L.U tahtiski kannatanu jätta eelnimetatud asjadest ilma. Lisaks on L.U andnud ütlusi, et ta müüs osa võetud asjadest hiljem maha (I kd lk 46a). Seega tahtis L.U võetud asjad enda kasuks pöörata ehk need maha müüa ja saadud raha endale võtta. Võttes arvesse asjaolu, et L.U on isik, keda on korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud varguste toimepanemise eest (IV kd lk 79-80, 82-85), teab ta väga hästi, milline tegevus vastab vargusele. Seega pidi ta aru saama, et tal ei ole õigust võtta kellelegi teisele kuuluvaid asju endale ega neid ilma omaniku nõusolekuta ka maha müüa. Ühtlasi pidi L.U mõistma, et kõikide nende asjade koguväärtus ületab 64 eurot, sest eelkõige oli tegemist tehnikaga ning samuti oli ta kaasa võtnud suure meeste kuldketi. Eelnevast hoolimata läks L.U aga ära koos kannatanule kuuluvate asjadega ning müüs osa neist hiljem maha. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et L.U pani varguse toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Eeltooduga on tõendamist leidnud varguse toimepanemine.

1-14-6939 Neljas episood (25.06.2014. a XXX korter) Kannatanu XXX ütluste (III kd lk 2-5, 6-9), tunnistajate XXX(III kd lk 13-17), XXX (III kd lk 18-22) ja XXX ütlustega (III kd lk 27-31), äratundmiseks esitamise protokollide (III kd lk 23-26, 32-35) ning L.U kahtlustatavana antud ütlustega (III kd lk 52-56) on tõendamist leidnud, et L.U öösel vastu 25.06.2014. a viibides korteris aadressil Tallinn XXX, võttis XXX kuuluva mobiiltelefoni LG D505 Optimus F6 väärtusega 168 eurot. Kannatanu XXX ütlustest (III kd lk 5, 8) nähtub, et ajavahemikul 24.06.2014. a kella 22:00-st kuni 25.06.2014. a kella 01:00-ni võeti korterist aadressil XXX tema mobiiltelefon LG D505 Optimus F6 Black. Kriminaaltoimikus sisalduvast arvest nähtub, et 23.05.2014. a on XXX ostnud omale mobiiltelefoni LG D505 Optimus F6 Black (III kd lk 9). Seega on telefoni näol tegemist XXX kuuluva vallasasjaga, mis oli L.U jaoks võõras. Kannatanu ütlustest (III kd lk 5) nähtub, et 24.06.2014. a vastu 25.06.2014. a viibis ta tuttaval külas aadressil XXX. Kella 22:00-st ta magas ning tema telefon laadis. Tuttav XXX kutsus lõbutüdruku ja nad viibisid teises toas. Teised ütlesid, et tüdruk lahkus kella 01:00 paiku korterist. Telefoni kadumise avastas kannatanu hommikul kella viie ajal. XXX sõnul sisenesid nad koos tüdrukuga ka tuppa, kus tema, s.t kannatanu, magas. Seetõttu leiab kannatanu, et tüdrukul oli võimalus tema telefon ära võtta. Tunnistaja XXX andis ütlusi (III kd lk 17), et 24.06.2014. a oli ta koos XXX, XXX ja XXX tema üüritavas korteris. Tunnistaja sõnul kutsus tema lõbutüdruku, kes saabus kella 20:00 ajal ja oli korteris umbes 2 tundi. Samal ajal kui tema oli tüdrukuga, siis samas toas magas XXX. Arvatavasti oli telefon XXX kõrval ja selleni oli võimalik diivanilt, kus tunnistaja koos tüdrukuga oli, ulatuda. Kella 22 ajal tüdruk lahkus korterist ja tunnistaja lukustas ukse. Hommikul XXX avastas, et telefoni ei ole. Peale tüdruku korteris võõraid inimesi ei olnud ega käinud. Tunnistaja XXX (III kd lk 22) kinnitab nii kannatanu kui XXX ütlusi. Kuid XXX mäletab, et tüdruk lahkus kella 23 ajal korterist ning ta nägi tüdrukut peegelpildist. XXX saatis neiu ukseni ja lukustas seejärel ukse. Äratundmiseks esitamisel tundis XXX ära L.U kui tüdruku, kes käis korteris (III kd lk 23-26). Tunnistaja XXX(III kd lk 31) kinnitab samuti teiste ütlusi, öeldes, et XXX kutsus endale tüdruku. Neiu lahkus korterist kella 22 paiku. Tunnistaja leiab, et neiu võis XXXi telefoni varastada hetkel, kui ta oli koos XXX suures toas, kus magas XXX. Teised ütlesid, et nad olid pannud magava XXX juurde diivanile tema telefoni enne kui neiu saabus. Äratundmiseks esitamisel tundis XXX neiuna, kelle XXX oli kutsunud ja kes korteris käis, ära L.U (III kd lk 32-35). Kahtlustatavana ülekuulamisel on L.U öelnud (III kd lk 56), et teda kutsuti jaaniööl ühte korterisse. Aga muud ta väga ei mäleta, sest oli narkootikumide ja psühhotroopsete ainete mõju all, kuid mäletab, et müüs telefoni ära, kuid kuhu, seda ei mäleta. Seega on nii kannatanu, tunnistajate kui ka L.U ütlustega tõendamist leidnud, et ainus võõras, kes jaaniööl korteris oli, oli L.U. Samuti oli tal olemas ka võimalus telefoni võtta, sest viibis ka selles toas, kus magas XXX ja tema kõrval oli mobiiltelefon. L.U tunnistab ka telefoni võtmist ning selle edasist maha müümist. Kohus on seisukohal, et eeltoodud põhjustel on tõendatud, et L.U murdis XXX valduse mobiiltelefonile ning kehtestas sellele korterist väljudes oma valduse. Mistõttu on täidetud ka objektiivse koosseisu teine element – äravõtmine.

1.2.1.Süüteokoosseis L.U ’le on esitatud süüdistus KarS § 200 lg 2 p 8 järgi ehk röövimises relvana kasutatava esemega. Nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks on vajalik analüüsida, kas teo objektiks oli võõras vallasasi, kas see asi võeti ära, kas asja äravõtmiseks kasutati vägivalda, kas asjale kehtestati uus valdus ning kas asja äravõtmisel kasutati relvana kasutatavat eset. Kannatanu XXX(IV kd lk 2), tunnistaja XXX(IV kd lk 31) ja L.U ütlustest (IV kd lk 73-74) nähtub, et L.U võttis ära kannatanule kuuluva mobiiltelefoni väärtusega 400 eurot. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest, et tema hotellituppa tulnud naisterahvas võttis telefoni ja tegi ettepaneku, et annab telefoni tagasi kui kannatanu talle maksab. Siis tekkis rüselus ja rünne ning kannatanu põgenes hotellitoast esimesele korrusele administraatori laua juurde. Hetke hiljem väljus liftist ka naisterahvas koos meesterahvaga, naisterahvas vestles valvelaua töötajaga ning naiste- ja meesterahvas lahkusid kiirustades hoonest. Tunnistaja XXX ütlustest selgub, et kui nad L.U’ga hotellist põgenesid ja Linnahalli ning Kopli poole jooksid, siis L.U näitas talle telefoni, mille oli võtnud meesterahva hotellitoast. L.U kahtlustatavana antud ütlustest nähtub, et ta märkas hotellitoas öökapil olevat mobiiltelefoni ning võttis selle. Meesterahvale ütles, et telefoni saab tagasi siis, kui raha on ära maksnud. Meesterahvas haaras L.U ’st kinni, et telefoni tagasi saada ning viimane pani telefoni kiiresti endale jope taskusse. Edasi toimus rüselus ja lõpuks jooksis meesterahvas hotellitoast välja ja L.U ka tema järel. Alla retseptsiooni jõudes ütles, et ta läheb välja suitsu tegema ja seejärel läks ta koos Alekseiga, kes oli vahepeal tema kõne peale hotelli tulnud, hotellist välja. Seejärel ütles L.U Alekseile, et kuna ta on tagaotsitav, siis nad peavad ära jooksma ning seda nad tegidki. Linnahalli treppidest alla jõudes avastas L.U, et tal oli meesterahva 11 (22)

1-14-6939 telefon ikka veel taskus. Ta võttis telefoni taskust välja ja viskas mere ääres olevate kivide juurde ära. Seega nähtub eeltoodud isikute ütlustest, et teo objektiks oli võõras vallasasi – kannatanu XXX kuuluv mobiiltelefon. Ühtlasi tõendavad eelpool refereeritud ütlused, et kannatanult võeti ära tema mobiiltelefon L.U poolt. Samuti kehtestas L.U hotellist välja minnes ka telefonile uue ehk enda valduse. Asjaolu, et telefoni äravõtmiseks kasutas L.U vägivalda, tõendavad nii kannatanu XXX(IV kd lk 2-2pöördel) kui ka L.U ütlused (IV kd lk 73-74). Kannatanu ütlustest nähtub, et naisterahvas võttis telefoni ja tegi ettepaneku, et annab telefoni tagasi, kui kannatanu talle maksab. Seejärel naisterahvas helistas kellelegi ja kannatanu hakkas appi hüüdma, mispeale võttis naine liigendnoa tõenäoliselt oma taskust paremasse kätte ja nõudis uuesti raha. Naisterahvas lõi kannatanut kolm korda liigendnoaga, milledest esimene löök tabas püsti asendis pea piirkonda vasaku kõrva juurde, teine vasakut puusa ja reie piirkonda ning kolmas juba lamades asendis paremale poole rindkere piirkonda. Peale naisterahva rünnet õnnestus kannatanul hotellitoast välja joosta. L.U on andnud ütlusi, mille kohaselt kui ta oli võtnud mobiiltelefoni, siis meesterahvas palus, et ta annaks telefoni tagasi. Seepeale vastas L.U , et kannatanu saab telefoni tagasi, kui ta maksab raha. Seejärel hakkas meesterahvas L.U ütluste kohaselt temast kinni haarama, et telefoni tagasi saada, kuid tema pani telefoni omale taskusse. Meesterahvas haaras tema jopehõlmast ühe käega kinni ja teise käega üritas tema taskust telefoni tagasi saada. Meesterahvas lõi teda ühe korra rusikaga kõhtu ja tõukas voodi peale pikali ja hakkas kägistama. L.U andis ütlusi, et kuna ta teadis, et tal on jope taskus küüneviil, siis ta otsis küüneviili üles ja torkas jõuga meesterahvast ühe korra reie piirkonda, kuna meesterahvas ei tulnud tema pealt ära, siis haarast ta meesterahval käest kinni ja sel hetkel võis paremas käes olev küüneviil tabada meesterahva kaela, sest seepeale lasi meesterahvas temast lahti. Seejärel püüdis L.U takistada meesterahvast hotellitoast väljumast, kuid meesterahvas tõukas ta eest ära ja jooksis ära alla hotelli administratsiooni juurde. Eelnimetatud isikute ütlustest nähtub, et pärast seda, kui L.U oli telefoni ära võtnud ja endale taskusse pannud, siis hakkas kannatanu telefoni tagasi nõudma, kuid L.U telefoni tagasi ei andnud. Seepeale püüdis kannatanu füüsiliselt L.U’lt telefoni tagasi võtta, kuid see ei õnnestunud ja L.U kasutas kannatanu füüsilistele pingutustele telefoni tagasi saada vastukaaluks küüneviili, millega tekitas kannatanule vigastusi. Kannatanule tekitatud vigastused nähtuvad ka tema läbivaatuse protokollist ja sellele lisatud fototabelist (IV kd lk 8-13) ning Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisist ning raviteenuste arvest (IV kd lk 5-7, 19-21). Seega on tõendamist leidnud ka asjaolu, et L.U kasutas kannatanu vastu vägivalda selleks, et kannatanu ei saaks tagasi oma mobiiltelefoni. Kohus on seisukohal, et küüneviili saab pidada relvana kasutatavaks esemeks. Kannatanu arvas, et teda rünnati hoopis liigendnoaga, mitte küüneviiliga (IV kd lk 2). Seega nägi küüneviil kannatanu jaoks välja relva taolise muu esemena – noana. Lisaks nähtub kriminaalasja materjalidest, et küüneviiliga tekitati märgatavad haavad kannatanule. Tunnistaja XXXon andnud ütlusi (IV kd lk 31), millest nähtuvalt ei mäleta ta, kuidas kannatanu välja nägi ja mis riided tal seljas olid, kuid talle hakkas kohe silma veri. Tunnistaja nägi, et kannatanu kaela peal oli lõikehaav ja sealt oli tulnud verd. Tunnistaja XXX on andnud ütlusi (IV kd lk 33), mille kohaselt jooksis fuajeesse soome meesterahvas, kellel oli kael verine ning ühe jala peal auk pükstes. L.U ütlustest (IV kd lk 74) selgub, et küüneviil oli 10 cm pikk, millest pool oli metallist ja küüneviili ots oli kolmnurkne, peaaegu terav. Ühtlasi andis L.U ütlusi, et retseptsiooni juures nägi ta, et meesterahval voolab kaela piirkonnast kõrva juurest palju verd. Eelnevast nähtub, et küüneviili saab pidada relvana kasutatavaks muus esemeks ka seetõttu, et seda sai kasutada ründevahendina ning see ka tekitas märgatavaid vigastusi.

1-14-6939 Kõikidel eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et L.U on täitnud KarS § 200 lg 2 p-s 8 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu. Röövimise subjektiivse koosseisu esimeseks elemendiks on tahtlus, mis peab katma kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Samuti peab teo toimepanijal esinema ebaseadusliku omastamise eesmärk. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et L.U ’l puudus ebaseadusliku omastamise eesmärk, mistõttu ei ole subjektiivne koosseis täidetud ning L.U tegevuses ei ole täidetud KarS § 200 lg 2 p-s 8 sätestatud süüteokoosseis. L.U ütlustest (IV kd lk 74-75) nähtub, et Linnahalli treppidest alla jõudes avastas ta enda taskust kannatanu telefoni, misjärel võttis ta telefoni taskust välja ja viskas Linnahalli juures oleva mere ääres olevate kivide juurde ära. Edasi läksid nad koos XXX Volta peatusesse, sealt trammi peale, sõitsid Angerja peatusse ja jalutasid niisama edasi. Samuti selgitas süüdistatav, et ta arvas, et ta ajas hotellitoad segamini. Ta oli kutsutud (intiimteenust osutama) eesti meesterahva poolt tuppa 486, kuid süüdistataval jäi meelde number 468, mistõttu ta läks valesse hotellituppa. Sellise eksimuse tõele vastavust kinnitavad ka tunnistaja XXXütlused (IV kd lk 28-29), mille järgi oli ta ööl vastu 23.11.2014 Tallinnas hotellis Tallink Spa toas 486 ja tellis endale tütarlapse hotellituppa. Tütarlaps lubas tulla, aga ei tulnud. Kohtuistungil selgitas L.U (II kd lk 127), et ta Linnahalli juures mere ääres märkas, et tal on taskus kannatanu telefon ja hirmust viskas selle telefoni ära. Telefoni viskas seetõttu ära, et telefoni aku ei olnud eemaldatav ja seda oleks saanud jälitada, aga ta teadis, et on tagaotsitav. Kui telefoni aku oleks olnud eemaldatav, siis oleks ta selle eemaldanud ja lasknud kellelgi viia telefoni hotelli administraatori juurde tagasi. Telefoni võttis kannatanult ainult seepärast, et teda hirmutada, aga pärast rüselust jooksid kõik toast välja ja telefon ununes taskusse. Seega nähtub L.U ütlustest, et tal ei olnud eesmärki telefoni endale jätta. Kui L.U ei oleks olnud tagaotsitav või kui telefonil oleks olnud aku eemaldatav, siis oleks ta telefoni lasknud kellelgi teisel tagasi viia. Lisaks nähtub nii kohtueelses menetluses kui kohtus antud ütlustest, et L.U sai ise ka aru, et on toimunud eksitus (IV kd lk 127; II kd lk 74). On ka loogiline, et kui L.U sai aru, et ta oli nõudnud raha valelt inimeselt ja teda ilma asjata ka löönud küüneviiliga, siis ei soovinud ta sellelt isikult lisaks veel ka telefoni ära võtta. Nimetatud põhjustel leiab kohus, et L.U ’l ei olnud ebaseadusliku omastamise eesmärki, mistõttu ei hakka kohus analüüsimagi tahtlust, kuivõrd subjektiivne koosseis igal juhul puuduks. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et L.U tegu ei saa kvalifitseerida röövimisena relva taolise muu esemega ning kohus peab analüüsima, kas L.U tegevus vastab mõnele muule kuriteokoosseisule.

Arvestades, et röövimise koosseis on liitkoosseis, mis koosnedes vargusest (KarS § 199) ja vägivallast (KarS §-d 118-122), siis kõik varguse objektiivse koosseisu tunnused esinevad ka röövimise objektiivse koosseisu tunnuste juures. Kuivõrd kohus eelnevalt tuvastas, et L.U täitis röövimise objektiivse koosseisu, siis on tõendatud ka varguse objektiivse koosseisu esinemine KarS § 199 lg 1 mõttes. Seda põhjusel, et ülalpool analüüsitud tõenditega on tõendamist leidnud, et L.U võttis ära talle võõra vallasasja (XXXkuuluva mobiiltelefoni, võttes selle öökapi pealt ära) ning murdis mobiiltelefoni senise valduse ja kehtestas sellele uue ehk enda valduse sellega, kui pani mobiiltelefoni enda taskusse ega tagastanud seda kannatanu palve peale ning jooksis hotellist välja, kus kannatanul ei olnud enam võimalust teostada oma telefoni üle valdust, vaid L.U ’l oli võimalik pärast hotellist väljajooksmist teha telefoniga seda, mida ta soovib. Samas jällegi leiab kohus, et kuivõrd subjektiivse külje osas puudus L.U ’l mobiiltelefoni omastamise eesmärk (vt. tõendite analüüsi röövimise subjektiivse koosseisu juurest), siis ei ole L.U täitnud varguse süüteokoosseisu, mistõttu ei saa teda ka varguse eest vastutusele võtta. Siiski on tõendamist leidnud asjaolu, et L.U võttis ära temale võõra vallasasja ning viskas selle ära mere ääres olevate kivide juurde. Kohus leiab, et L.U selline tegevus võib vastata KarS §-s 203 sätestatud kuriteo ehk asja rikkumise ja hävitamise objektiivsele koosseisule. Nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks peab esmalt tegemist olema võõra asjaga. Samuti peab see võõras asi olema hävitatud või rikutud ning sellise tegevusega peab olema tekitatud olulist kahju. Eelnevalt on juba tõendamist leidnud, et tegemist oli võõra asjaga – XXX mobiiltelefoniga. Samuti on tõendamist leidnud, et kuivõrd L.U viskas mobiiltelefoni mere äärde kividele ja arvestades, et kannatanu ei ole oma telefoni siiani kätte saanud, siis tuleks lugeda asi hävitatuks. Samas eeldab hävitamise koosseis olulist kahju. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 1 kohaselt on oluline kahju selline, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrusega nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2014. a 355 eurot. Seega oluline kahju 2014. aastal on 3 550 eurot. Kannatanu XXX ütlustest nähtub, et telefoni väärtus on 400 eurot (IV kd lk 2). Et kannatanu esitatud tsiviilhagi kohaselt on telefoni väärtus 348,90 eurot (IV kd lk 15), mida kinnitavad ka kriminaalasja materjalide juures olevad telefoni ostudokumendid (IV kd lk 18, 23), loeb kohus telefoni väärtuseks 348,90 eurot. Kuna mobiiltelefoni väärtus jääb alla olulise kahju suurust, ei ole L.U teos täidetud KarS §-s 203 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis ning teda ei saa võtta vastutusele kuriteo toimepanemise eest KarS § 203 järgi. Kuigi L.U tegevuses puuduvad kuriteo tunnused, siis KarS § 218 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib tegemist olla väärteoga, täpsemini asja hävitamine KarS § 203 mõttes, millega ei tekitatud olulist kahju, sest kõik muud objektiivse koosseisu tunnused peale asja väärtuse on käesoleval juhul täidetud. Seega esinevad L.U teos väärteo tunnused. Kuivõrd kohtu hinnangul ei vasta L.U tegevus telefoni äravõtmisel ja hävitamisel ka 14 (22)

Kohus on seisukohal, et kannatanu XXX(IV kd lk 2), tunnistajate XXX(IV kd lk 30pöördel31) ja XXX(IV kd lk 33-34) ning L.U ütlustega (IV kd lk 73-75), samuti IdaTallinna Keskhaigla epikriisi (IV kd lk 5, 7, 20-21) ning kannatanu läbivaatuse protokolliga (IV kd lk 8-13) on tõendatud, et L.U kahjustas teise isiku tervist KarS § 121 mõttes. Kannatanu ütlustest (IV kd lk 2-2pöördel) nähtub, et naisterahvas lõi teda kolmel korral. Esimene löök tabas teda püsti asendis vasaku kõrva juurde, teine löök puusa ning reie piirkonda ning kolmas tabas teda voodis lamades paremale poole rindkere piirkonda. Kannatanu lisas, et ründe järel tundis ta valu ja talle tekitati vigastused – vasaku kõrva alla lahtine torkehaav 1cm, vasakul reie pinnal lahtine haav 1cm ja paremal rindkere poolel lahtine haav. Epikriisist selgub, et XXXtuvastati lahtine kaelahaav (vasaku kõrva alune lahtine torkehaav 1 cm), samuti lahtine puusa- ja reiehaav (vasaku reie pinnal lahtine haav 1 cm) ning rindkerehaav (paremal pool lahtine haav), mille välispõhjuseks on rünne kehalise vägivallaga (IV kd lk 5, 20). Haavu tuli õmmelda (IV kd lk 5, 20). Kannatanu läbivaatamise protokollist ilmneb, et XXX on nähtav pea piirkonna vigastus vasakul kõrva all olev torkehaav, parema reie tagakülje torkehaav ning paremal rindkere alaküljel torkehaav (IV kd lk 8). Läbivaatuse protokollile lisatud fototabeli fotodelt nr 6-7 ja 13-14 nähtuvad samuti nimetatud vigastused (IV kd lk 11-13). Tunnistaja XXX(IV kd lk 31) on andnud ütlusi, mille kohaselt kui ta oli jõudnud hotelli neljandale korrusele, siis nägi ta meesterahvast jooksmas ning L.U ’t tema järel. Tunnistaja ei mäleta, milline see mees välja nägi või mis riided tal seljas olid, kuid talle jäi kohe silma veri. Tunnistaja nägi, et tema kaela peal oli lõikehaav ja sealt oli tulnud veri. Tunnistaja XXX andis ütlusi (IV kd lk 33), et ta kuulis hotellis karjumist ja seejärel jooksis fuajeesse soome meesterahvas, kellel oli kael verine ja samuti oli tal ühe jala peal auk pükstes. L.U ütlustest (IV kd lk 73-74) nähtub, et tal oli jope taskus küüneviil ja ta võttis selle välja ning torkas jõuga meesterahvast ühe korra reie piirkonda. Meesterahvas aga ei lasknud teda lahti ja seepeale haaras ta meesterahva käest kinni ja võis olla, et paremas käes olnud küüneviil tabas kuidagi meesterahva kaela. Retseptsiooni juures nägi, et meesterahval voolab kaela piirkonnast vasakult poolt kõrva juurest palju verd. Arvestades, et kannatanu ütlused langevad kokku epikriisis kirjeldatud kolme vigastusega ning kolme vigastust kinnitab ka kannatanu läbivaatuse protokoll, siis tuleb L.U ütlusi selles osas, et tema lõi kannatanut vaid ühe korra ja teine kord võib-olla kogemata, lugeda ebausaldusväärseteks. Eeltoodust nähtub, et L.U lõi kannatanut kokku kolmel korral ning iga löögi tulemusena tekkis kannatanul nähtav kehavigastus torkehaava näol. Seega esinevad L.U tegevuses kõik KarS § 121 alt-s 1 (teise isiku tervise kahjustamine) sätestatud objektiivse koosseisu tunnused. Subjektiivse külje osas leiab kohus, et L.U tegutses tervisekahjustusi tekitades vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. L.U on andnud järgmisi ütlusi: (IV kd lk 73). L.U ütlustest nähtub, et selleks, et vabaneda meesterahva haardest, lõi ta täiesti teadlikult ning meelega kannatanut nii kõvasti kui jaksas, et viimane tunneks piisavalt valu, et ta lahti laseks. Seega leidis L.U, et küüneviiliga jõuga löömine oli hädavajalik selleks, et kannatanu ta lahti laseks. Lisaks pidi L.U vähemalt võimalikuks pidama, et kui ta jõuga lööb küüneviili teisele 15 (22)

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Kohus leiab, et käesoleval juhul on L.U suhtes välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine. L.U ei ole töökohta ega muud seaduslikku sissetulekuallikat (I kd lk 46, 52, 54, 69; II kd lk 17, 42; III kd lk 52; IV kd lk 72). Samuti puuduvad Maksu- ja Tolliametil andmed L.U tulude kohta (I kd lk 70-71; II kd lk 43-44; III kd lk 6061). Kaitsja viitas samuti kohtuistungil, et L.U ’l ei ole korrapärast sissetulekut (II kd lk 128 pöördel). Lisaks eelnevale on L.U’l karistusregistri väljavõtte kohaselt 29 kehtivat väärteokaristust, millest 24 korral on talle karistuseks mõistetud rahatrahv, kuid kõik rahatrahvid on tasumata (IV kd lk 80-87). Eelnevast nähtub, et L.U ’l ei ole piisavat sissetulekuallikat, et end ära elatada, rääkimata veel rahalise karistuse (või varasemate rahatrahvide) tasumisest. Seetõttu on L.U puhul karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. L.U süü suurust mõjutab esmalt varastatu väärtus. Nelja episoodi peale kokku L.U varastas või püüdis varastada asju kokku väärtuses üle 4600 euro (II kd lk 79-80; III kd lk 72pöördel-73). Sealjuures hagisid on L.U vastu seoses vargustega esitatud kokku summas 3648,40 eurot (I kd lk 40; II kd lk 52-53; III kd lk 10-12). Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 1 kohaselt on oluline on kahju selline, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrusega nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2014. a 355 eurot. Seega oli oluliseks kahjuks 2014. aastal kahjusumma alates 3 550 eurost. Eelnevast nähtub, et L.U põhjustas oma tegudega kokku kahju, mis tuleb lugeda oluliseks, mistõttu on tegemist mõnevõrra alla keskmisele süü suurusele viitava asjaoluga. Süü suurust mõjutab ka toimepandud episoodide arv. Antud juhul on L.U pannud toime kokku neli varguse episoodi. Kuivõrd KarS § 199 lg 2 p 9 koosseisu täitmiseks on vajalik vaid kolme varguse või varguse katse 16 (22)

1-14-6939 episoodi olemasolu, siis viitab nelja episoodi toimepanemine keskmisest väiksemale süü suurusele. Lisaks arvestab kohus ka asjaoluga, et L.U pani vargusi süstemaatiliselt toime otsese tahtlusega, mis on tahtluse liikidest keskmine vorm. Seega nimetatud asjaolu viitab samuti keskmisele süü suurusele. Eelneva kõrval loeb kohus L.U süüd suurendavaks asjaoluks seda, et ta jätkas varguste toimepanemist pärast viimase kohtuotsuse kuulutamist ning üldkasuliku töö tegemise ajal. L.U puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguste osas kohtueelses menetluses (I kd lk 46a, 53, 55; II kd lk 19; III kd lk 56). Kohtuistungil jäi L.U eeluurimisel antud ütluste juurde (II kd lk 126 pöördel). Kohtul ei ole alust kahelda L.U poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes L.U teos ei esine. Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et L.U süü on keskmisest väiksem, mistõttu peaks temale mõistetav karistus jääma sanktsiooni alammäära ja keskmise määra vahele. Kohus võtab karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise ehk 1/2 KarS § 199 lg-s 2 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast, milleks on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. L.U ’l on kolm kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude eest, millest ühel korral on teda karistatud ka süstemaatiliste varguste eest (IV kd lk 79-80). Olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest jätkab kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Arvestades, et L.U ’t on viimasel korral karistatud varguse eest 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse tõttu 4 kuuni (IV kd lk 91), peab käesolevas kriminaalasjas mõistetav karistus olema karmim selleks, et mõistetav karistus võiks üldse mingit eripreventiivset mõju L.U puhul omada. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et L.U viimane karistus oli 6 kuud vangistust, võib käesoleval juhul temale mõistetav karistus jääda alla sanktsiooni keskmise, kuid peab olema üle 6 kuu pikkuse vangistuse. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et kuigi vargused on kõige tüüpilisemad toimepandavad kuriteod Eestis, ei või käesoleval juhul isikut siiski karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Võttes arvesse L.U süü suurust, samuti üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus L.U ’le KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

1-14-6939 viimastel päevadel. Samal ajal kui kohus teeks otsuse mõned päevad hiljem, siis võiks ja peakski kohus arvestama juba muutunud ehk antud juhul isiku jaoks kergema sanktsiooniga tulenevalt KarS § 5 lg-st 2. Nendel põhjustel võtab kohus aluseks alates 01.01.2015. a kehtiva KarS-i redaktsiooni, mille KarS § 121 lg 1 näeb karistusena ette kas rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Juba eelnevalt otsuse punktis 2.1. toodud põhjuseid kordamata leiab kohus, et käesoleval juhul on välistatud rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine L.U suhtes. Seetõttu on L.U puhul karistusliigina võimalik kohaldada vaid vangistust. L.U süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et ta lõi küüneviiliga kannatanut kolm korda. Arvestades, et koosseisu täitmiseks piisaks ka vaid ühest löögikorrast, siis kolme lööki tuleb lugeda süüd suurendavaks asjaoluks. Teiseks arvestab kohus ka asjaolu, et L.U pani kehalise väärkohtlemise toime vähemalt otsese tahtlusega, mis on tahtluse liikidest keskmine vorm. Seega nimetatud asjaolu viitab isiku keskmisele süü suurusele. L.U puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes. Lisaks märgib kohus, et L.U ei ole ei kohtueelses uurimise staadiumis (IV kd lk 73-75) ega kohtumenetluses (II kd lk 126 pöördel-128pöördel) avaldanud juhtunu osas kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes L.U teos ka ei esine. Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et L.U süü on keskmisest mõnevõrra suurem ning talle tuleks mõista sanktsiooni keskmist määra ületav karistus. Kohus võtab karistuse määra mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmise määra ehk 1⁄2 alates 01.01.2015. a kehtiva hakkava KarS § 121 lg-s 1 sätestatud vangistuse sanktsiooni määrast (kuni 1 aasta). Sanktsiooni keskmine on seega 6 kuus kuud vangistust. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. L.U karistusregistri väljavõtte (IV kd lk 79-87) kohaselt on tal kolm kehtivat kriminaalkaristust ning 29 kehtivat väärteokaristust, kuid mitte ükski karistust ei ole mõne isikuvastase süüteo toimepanemise eest. Kõik kriminaalkaristused on seoses varavastaste kuritegude toimepanemisega. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul vajalik L.U süüle vastavat karistust karmistada, vaid on võimalik karistuse vähendamine kuni sanktsiooni keskmiseni. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole vajalik mõista isikule karistust suuremas määras võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ja eripreventiivsetele vajadustele. Võttes arvesse L.U süü suurust, samuti üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus L.U ’le KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

2.3.2.Liitkaristuse hilisem mõistmine Harju Maakohtu 09.01.2014. a kohtuotsusega mõisteti L.U ’le lõplikuks karistuseks 9 kuud ja 28 päeva vangistust, mis asendada KarS § 69 alusel 596 tunni üldkasuliku tööga (II kd lk 58 pöördel). Üldkasuliku töö tegemiseks määrati 12 kuud (II kd lk 58 pöördel). Kõik käesolevas kriminaalasjas arutluse all olevad kuriteod panid L.U toime temale Harju Maakohtu 09.01.2014. a kohtuotsusega määratud üldkasuliku töö tegemise ajal (ajavahemikus 21.03.2014. a kuni 23.11.2014. a). KarS § 69 lg 7 sätestab, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega. Liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Seega tuleb üldkasuliku töö tegemise ajal toimepandud kuritegude eest mõistetud karistusele liita juurde eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistus. Kriminaalhooldusametniku vastuse kohaselt on L.U ’l 17.12.2014. a seisuga sooritatud 50 üldkasuliku töö tundi (IV kd lk 106-107) ning Harju Maakohtu 31.07.2014. a määruse kohaselt tuleb üldkasuliku töö tundidest arvata maha ka L.U poolt vahi all viibitud 11 päeva (IV kd lk 95). Arvestades, et L.U on temale määratud üldkasuliku töö tundidest ära teinud 50 tundi ning 11 päeva kinnipidamist on võrdne 22 tunni üldkasuliku tööga, siis on L.U ’l kokku tegemata üldkasuliku tööd 524 tundi (596-50-22) ehk kandmata 262 päeva vangistust, s.t 8 kuud ja 22 päeva vangistust. Eeltoodud põhjustel ja KarS § 69 lg 7 ning § 65 lg 2 kohaselt mõistab kohus L.U ’le liitkaristuse suurendades käesoleva kohtuotsusega mõistetud liitkaristust (vt otsuse p 2.3.1 – 11 kuud ja 29 päeva vangistust) Harju Maakohtu 09.01.2014. a kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 8 (kaheksa) kuu ja 22 (kahekümne kahe) päeva vangistuse võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud ja 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust. Karistusaja algust tuleb lugeda alates L.U tagaotsitavana kinnipidamisest ja vahistamisest, s.t alates 26.11.2014. a (II kd lk 116, 118-119).

5.Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks esmalt KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud kaitsjale (vandeadvokaat Juho-Enn Aule’le ja vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi’le) määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ehk antud juhul kokku 504 eurot – kohtueelses menetluses 264 eurot (II kd lk 58-59; III kd lk 70-71; IV kd lk 77-78, 110-111) ja kohtumenetluses 240 eurot (II kd lk 89-90, 108-109, 129-130). Samuti on kriminaalmenetluse kuludeks KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud, milleks käesoleval juhul kulus 1 euro (IV kd lk 109). Kriminaalmenetluse kuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul nii KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kui ka KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu II astme kuritegu. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus II astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrusega nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.2014. a 355 eurot. Seega tuleb KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel L.U ’l tasuda ka sundraha summas 532,50 eurot. Seega kokku peab L.U hüvitama menetluskulud summas 1037,50 eurot. 19.12.2014. a toimunud kohtuistungil palus L.U kaitsja Juho-Enn Aule kohtul ajatada menetluskulude tasumine põhjusel, et isikul ei ole korrapärast sissetulekut (II kd lk 128 pöördel). Kohus leiab, et ühekordse väljaminekuna tasuda menetluskulud summas 1037,50 eurot käib enamikule Eestis elavatest inimestest üle jõu, sealhulgas ka L.U ’le. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et L.U ’l ei ole töökohta ega muud seaduslikku sissetulekuallikat (I kd lk 46, 52, 54, 71; II kd lk 14, 17, 44; III kd lk 52, 61; IV kd lk 72). Seetõttu leiab kohus, et kaitsja taotlus anda menetluskulude tasumiseks pikem tähtaeg, tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel rahuldada. Kohus määrab, et L.U peab tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud kokku summas 1037,50 eurot ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest esimesel üheteistkümnel kuul igakuiselt 86,45 eurot ja kaheteistkümnendal kuul 86,55 eurot.

Kohus on seisukohal, et asitõenditega tuleb toimida järgmiselt. Esemete osas, mis on kohtueelses menetluses juba kannatanule tagastatud, ei pea kohus enam seisukohta võtma. Klaashelmes, puuteproov, sündmuskohajälgede kaart (2 tk), võrdlusjälgede kaart, XXX tsärk, teksapüksid ja võrdlusproov ning bioloogilise aine proov hotellitoa seinalt, ukselingilt ja voodilinalt on kõik KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes kuriteojäljega asjad või kuriteojäljest valmistatud jälendid või tõmmised, mis tuleb säilitada Põhja prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6 Tallinn. Ripsmetuššid False Lash Effect Fusion (Max Factor) 2 tk; Telescopic (L ́Oreal) 4 tk, Double Extension (L ́Oreal) 5 tk, Telescopic Waterproof (L ́Oreal) 3 tk, Telescopic (L ́Oreal) 4 tk musta värvi tuubis, Telescopic (L ́Oreal) 10 tk hõbedat värvi tuubis, False Lash Effect Fusion (Max Factor) 2 tk; huuleläiked Lipfinity (Max Factor) 4 tk; triipkoodidega kleepsud 18 tk, mis on pakendatud ühte karpi ja asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6 Tallinn, tuleb kohtu hinnangul KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võõrandada tsiviilhagide katteks. Ripsmetuššid ja huuleläiked iseenesest on rikkumata ja korras. Lihtsalt osadelt toodetelt on triipkoodiga kleebis eemaldatud. Seega on tegemist kaubaga, mida on võimalik realiseerida tsiviilhagide katteks. Kuivõrd kannatanu Selver AS, kellele kuuluvast kauplusest nimetatud tooted varastati, esitas nende esemete vargusega seoses tsiviilhagi (II kd lk 52), siis järelikult ei taotle kannatanu nende esemete tagastamist, vaid soovib kahju tekitajalt hoopis kahjuhüvitist. Nendel põhjustel leiab kohus, et eelnimetatud ripsmetuššid ja huuleläiked tuleb võõrandada tsiviilhagide katteks KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel. Prokurör on 17.12.2014. a süüdistusakti punktis 6 (IV kd lk 113) nimetanud asitõendina ka üht DVD-plaati Tallink SPA Hotel turvakaamerate salvestustega, mis on pakendatud ümbrikusse ja lisatud kriminaalasja materjalide juurde (IV kd lk 54). Kohus on seisukohal, et DVD-plaadi näol ei ole tegemist asitõenditega KrMS § 124 lg 1 21 (22)

Kohtulahend

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

SÜÜDISTUS

KOHTU PÕHJENDUSED