Kohtulahend

Eelistung nimetatud asjas toimus Harju Maakohtus 04.11.2014. Eelistungil esitas K. Kesneri kaitsja taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 järgi seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Harju Maakohus otsustas 07.11.2014 rahuldada süüdistatava Kristian Kesneri kaitsja esitatud taotluse kriminaalasja menetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku tähtaja möödumisega ja lõpetas menetluse kriminaalasjas Kristian Kesneri suhtes tema süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Maakohtu seisukoht Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 koostoimes Põhiseaduse § 14. Mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) tõlgenduse kohaselt vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma ning seetõttu on menetlejal kohustus astuda samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks

(RKL 3-1-1-3-04).

EIK lahendite kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema siis, kui isikule on ametlikult teatavaks saanud kahtlustus, et ta on toime pannud kuriteo. Samuti tuleb menetlusaja kulgemise alguseks lugeda muud ametivõimude toimingud, mis viitavad riigipoolsele kuriteokahtlusele ning mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vahistamine, läbiotsimine, vara arest) Ülaltoodust lähtuvalt tuleb antud asjas menetlusaja kulgemise algust Kristian Kesneri suhtes arvestada alates 04.11.2008.a., s.o päevast, mil tema esimest korda kahtlustatavana üle kuulati ja ta sai teada enda suhtes tõusetunud kuriteokahtlusest. Seega on kriminaalmenetlus EIÕK art 6 lg 1 tähenduses Kristian Kesneri suhtes kestnud käesoleva määruse koostamise hetkeks üle 6 aasta. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) süüdistatava või tema kaitsja (kaebaja) käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-100-09, p 17; 3-1-1-43-10 p 30. Eelpoolnimetatud kriteeriume arvesse võttes analüüsiski kohus ka käesoleva kriminaalasja menetlusaja kestuse mõistlikkust.

(RKÜK 3-3-1-85-09; RKKK3-1-1-43-19).

Menetletava kriminaalasja näol on tegemist ühe süüdistatavaga ja ühe kuriteoepisoodiga kriminaalmenetlusega, mis ei kajasta ühtegi eelpoolloetletud aspekti, mille alusel võiks seda pidada keskmisest keerukamaks. Ainuüksi asjaolu, et kriminaalasja köiteid on kokku 17, ei võimalda kohtu hinnangul pidada kriminaalasja keerukaks, kuna nii kaitsja kui ka prokurör tõdesid, et mitmed köited sisaldavad üksnes äriregistritoimikute koopiaid ning pangakontode väljavõtteid. Seega leiab kohus, et käesoleva kriminaalasja materjalide kogus ei tähenda automaatselt kriminaalmenetluse keerukust ning materiaalõiguse aspektist ei saa käesolevat kriminaalasja keerukaks pidada.

Ülaltoodud menetluse kulgemist jälgides, nähtub alljärgnev. Kogu kriminaalmenetlus on süüdistatava Kristian Kesner suhtes kestnud kokku üle 6 aasta, seejuures on oluline arvesse võtta, et menetletakse kuriteosündmust, millest on möödas juba 8 aastat. Kriminaalmenetluses on koguperiood, mille vältel mingeid menetlustoiminguid ei ole tehtud või mille vältel kriminaalasja materjalid on liikunud erinevate asutuste vahel, kestnud ajaliselt 3 aastat ja 9 kuud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et nimetatud kriminaalasja menetlemine on ületanud igasuguse mõistliku menetlusaja piiri.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.11.2011 otsuses kriminaalasjas nr 3-11-81-11 väljendatud seisukoha kohaselt on kohtul kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes. Kohus leidis, et antud juhul ei ole mõistliku menetlusaja riivet võimalik korvata pelgalt K. Kesnerile tulevikus määratava karistuse vähendamisega. Hinnates K. Kesneri suhtes tulevikus tehtava kohtuotsuse jõustumise perspektiivi, eriti juhul kui kriminaalasi läbib kõik kohtuastmed ning arvestades kohtupraktikas väljakujunenud menetlustähtaegu, on alust eeldada, et lõpliku lahendini jõutakse mitte varem kui 2016.aasta alguses, samas aegub isikule inkrimineeritav kuritegu lõplikult märtsis 2016.a. seoses KarS § 81 lg 6 sätestatud tähtaja saabumisega. Maakohus nõustus süüdistatava kaitsja seisukohaga selles, et kriminaalmenetluse lõpetamisega ei saa lugeda kannatanu õigusi ja huve riivatuks, kuna kriminaalasjas puudub tsiviilhagi. Seega leidis kohus, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Määruskaebuste sisu: Prokurör ei nõustu Harju Maakohtu 07.11.2014 määrusega ja taotleb selle tühistamist. Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist ei ole keskmisest keerukama kriminaalasjaga. 20.03.2013 kohtuasjas nr 3-1-1-95-12 märkis Riigikohus, et „Hinnates, kas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb arvestada, et kas kriminaalasja asjaolud on keerulised.“ Antud kriminaalasjas on tegemist keeruka investeerimisalase kelmusega, milles kelmuse koosseisu tuvastamiseks on vajalik tuvastada, mis eesmärgil kelmus toime pandi. Selleks on olnud vajalik tuvastada kogu tehingute ahel pärast kannatanu poolt raha ülekande tegemist kuni lõpuni. Samuti on olnud vajalik tuvastada asjaolu, et tegelikult selle raha eest kannatanule antud lubadusi ei täidetud ja saadud raha ei tagastatud. Maakohus on oma määruses märkinud, et “kriminaalasja võib pidada keskmisest keerukamaks, kui selles on väljendunud näiteks tõendite vastuolulisus.“ Prokuröri hinnangul ongi sellise olukorraga käesolevas kriminaalasjas tegemist. Tõendite vastuolulisuse tõestuseks on prokuröri hinnangul ka asjaolu, et kriminaalasja alustamise üle toimus põhjalik õiguslik vaidlus, mis lahenes Tallinna Ringkonnakohtu arvamusega, mille kohaselt ringkonnakohus pidas vajalikuks kriminaalasja menetlemist alustada. Samuti on tõendite vastuolulisust näitavaks asjaolu, et kriminaalasja menetlemise käigus on kahel korral kriminaalasi lõpetatud, kuid kõrgemalseisev prokuratuur ja ringkonnakohus on leidnud, et menetluse jätkamise alused on olemas ja kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud ennatlik. Keerukaks on muutnud antud kriminaalasja menetlemise ka asjaolu, et Kristian Kesneri suhtes on menetletud antud kriminaalasja raames ka teisi kuriteoepisoode, mis oma sisult ei ole olnud samuti lihtsad. Kristian Kesnerile on kriminaalasjas olnud esitatud kahtlustus ka KarS § 201 lg 2 p 2 ja KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, mis seisnesid selles, et ajavahemikul 20.06.2005-28.11.2007 kandis Kristian Kesner enda pangakontole äriühingu OÜ B (pankrotis) rahalisi vahendeid kokku 13 751 240.- krooni. Äriühingu pankrotimenetluse käigus viidi OÜ B (pankrotis) majandustegevuse uurimiseks läbi raamatupidamise erikontroll, mis tuvastas, et NR ja K. Kesneri poolt OÜ B (pankrotis) rahade omandamine ei olnud seotud OÜ B (pankrotis) ettevõtlusega. Erikontrolli tulemusena selgus,

et B (pankrotis) püsiv maksejõuetus tekkis 2007.a lõpul, ajal millal NR ja K. Kesner kasutasid ettevõtte käibevahendeid enam kui 13 miljoni krooni väärtuses. Prokuröri hinnangul eeldab juriidiliste isikute majandustegevuses toimepandud kuritegude tõendamine oluliselt suuremat tõendusmaterjali, hõlmates tihtipeale kogu juriidilise isiku majandustegevusest ülevaate saamist ja on seotud materiaalõiguslikult keerukate probleemidega. Näiteks kriminaalasjas nr 3-1-1-84-10, milles käsitletavaks kuriteoks oli ettevõtte raamatupidaja poolt fiktiivsete arvete alusel ettevõtte kontolt rahaliste vahendite omastamine, Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud kriminaalasja nii tõenduslikust kui ka õiguslikust küljest keskmise keerukusega asjaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.11.2010 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-84-10). Nimetatud kaasusega võrreldes oleks õigustatud pidada käesolevat kriminaalasja keskmisest keerukamaks kriminaalasjaks. Samuti viitab antud kriminaalasja keerukusele tunnistajate suur arv – kokku 25 tunnistajat. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et kriminaalasja keerukusele võib viidata ka tunnistajate suur arv (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-11-95-12). Kusjuures viidatud kohtuasjas oli kohtusse kutsutud tunnistajaid kõigest 13. Prokuröri hinnangul on kohus põhjendamatult heitnud prokuratuurile ette menetluse seiskumist. Prokurör möönab, et kriminaalasja menetluses on olnud vähema aktiivsusega menetlemise perioode, kuid mitte sellises mahus nagu on kohus märkinud kohtumääruses. Prokuröri hinnangul ei ole antud juhul tegemist menetluse sellisel määral seiskumisega, mis annaks alust kohaldada mõistliku menetlusaja põhimõtte kohaldamist. Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et 19.02.2010 kuupäevale järgnes 4 kuuline periood, mille jooksul ei tehtud menetlustoiminguid. Nimelt esitas prokurör maakohtule väljavõtte kriminaalmenetlusregistri elektroonilisest andmebaasist, millest nähtuvalt saadeti kriminaalasi 19.02.2010 prokuratuuri ja 18.06.2010 koostati kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Arusaadavalt ei ole sellise keerukusega kriminaalasjas võimalik toimiku materjalidega tutvuda ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust koostada ühe päevaga. Samuti ei nõustu prokurör maakohtuga selles, et 18.06.2010 kriminaalmenetluse lõpetamisele järgnes menetluse seiskumine kuni kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tühistamiseni Riigiprokuratuuri poolt 18.10.2010. Arusaadavalt ei ole ka Riigiprokuratuuri poolt sellise keerukusega kriminaalasjas võimalik toimiku materjalidega tutvuda ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse seaduslikkuse osas seisukohta võtta ühe päevaga. Samuti ei nõustu prokurör maakohtuga selles, et peale menetluse lõpetamise määruse tühistamist järgneb periood 7 kuud, mil kriminaalasjas ei tehtud ühtegi menetlustoimingut, kuni 18.05.2011. Kriminaalmenetlusregistri elektroonilises andmebaasi väljavõttest nähtub, et 28.01.2011 on kriminaalasja toimik saadetud prokuratuuri ja 15.02.2011 on prokurör andnud uurimisasutusele korralduse. Seega võiks pidada seiskumiseks antud juhul kõigest 3 kuu pikkust perioodi. Samuti ei nõustu prokurör maakohtuga selles, et pärast 29.05.2012 kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamist järgnes periood 2 kuud, kus menetlustoimingud puudusid kuni 09.08.2012. Prokuröri hinnangul ei seisne kriminaalmenetlus ainuüksi Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlustoimingute tegemises. See seisneb suuresti ka menetlustaktika, menetlusplaani välja töötamises, mille jaoks on vajalik tutvuda olemasolevate tõenditega ja analüüsida neis sisalduvat infot. Nii nagu eelpoolnimetatud juhtudel, kus prokurör pidi juhiste andmiseks kriminaalasja materjalidega tutvuma, on ka viimatinimetatud perioodi puhul

arusaadav, et olukorras, kus kõrgemal seisev prokurör tühistab menetluse lõpetamise määruse ja saadab kriminaalasja edasiseks menetlemiseks, on vajalik edasine menetlus planeerida (millised toimingud, millises järjekorras teha). Samuti ei nõustu prokurör maakohtuga selles, et 10.01.2013 kriminaalmenetluse osalisele lõpetamisele järgnes periood 1 aasta ja 3 kuud, mille jooksul ei tehtud ühtegi menetlustoimingut, kuni 02.04.2014 (kohtumääruses ilmselt ekslikult kuupäev 02.04.2013). Kohus jättis antud juhul tähelepanuta, et prokurör valmistus sellel perioodil kriminaalasja kohtusse saatmiseks ja andis kriminaalasja materjalide koopiad kaitsjale üle 13.12.2013, millele järgnes kaitsja poolne kriminaalasja materjalidega tutvumise periood kuni 27.01.2014 ja kaitsja poolt esitatud taotluste lahendamine ning süüdistusakti koostamine. Süüdistusakt oli valmis 30.04.2014 ja see saadeti samal kuupäeval kohtusse. Seega võiks heal juhul selle perioodi puhul ette heita prokurörile, et tal võttis liiga kaua (08.05.2013 kuni 13.12.2013) aega nendes keerulistes asjaoludes selgusele jõudmiseks ja kaitsjale koopiate üleandmiseks. Seega kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et ehkki kogu menetlus Kristian Kesneri suhtes on kestnud 6 aastat, ei ole olnud tegemist kriminaalmenetluse venimisega sellises mahus (3 aastat ja 9 kuud) nagu on märkinud maakohus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on osutanud menetluse mõistliku aja rikkumisele näiteks olukorras, mil kassatsioonimenetluse tulemina sedastati, et kriminaalasi tuleks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu saata alama astme kohtule uueks arutamiseks, kuid uue kohtuliku arutamise käigus väidetavalt toimepandud kuriteod aeguksid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.12.2009 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1100-09). Maakohtu määrusest nähtuvalt tõdeb maakohus, et “Hinnates K. Kesneri suhtes tulevikus tehtava kohtuotsuse jõustumise perspektiivi, eriti juhul kui kriminaalasi läbib kõik kohtuastmed ning arvestades kohtupraktikas väljakujunenud menetlustähtaegu, on alust eeldada, et lõpliku lahendini jõutakse mitte varem kui 2016.aasta alguses, samas aegub isikule inkrimineeritav kuritegu lõplikult märtsis 2016.a. seoses KarS § 81 lg 6 sätestatud tähtaja saabumisega.” Arvestades, et antud kriminaalasjas menetletavate kuritegude absoluutne aegumistähtaeg saabuks 02.03.2016, ei saa prokuröri hinnangul täie kindlusega väita, et edasise menetluse käigus kuritegu aeguks, mistõttu Riigikohtu seisukohast lähtudes oleks antud juhul ennatlik kohaldada kriminaalmenetluse lõpetamist. Lisaks on ka maakohus oma määruses leidnud, et lõpplahendini jõudmine kõikide kohtuastmete läbimise järgselt on võimalik enne kuriteo aegumist. Prokurör leiab, et juhul kui tulevikus, sõltuvalt, millal otsuste tegemiseni erinevates kohtuastmetes jõutakse, tekib mõistliku menetlusaja möödumise olukord, on kohtutel võimalik eelkõige rakendada muid meetmeid süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks. “Kui kohus leiab, et isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine sõltuvalt kohtuasja eripärast iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist” (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.02.2004 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.12.2009 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-09). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17.08.2011 lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 selgitanud, et “mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema

suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist.” Antud kriminaalasja puhul on tegemist raske kuriteoga väga suure (25,4 miljonit krooni, s.o 1 623 355,87 eurot) varalise kahju tõttu. Kuritegude raskusest tulenevalt ei saaks kohus koheselt kriminaalmenetlust lõpetada, vaid kohus peab kaaluma muid meetmeid. Antud juhul on võimalik süüdimõistmise korral süüdimõistetute karistust kergendada ja sellega kompenseerida pikemat menetlust. Eeltoodust tulenevalt ei ole prokuröri hinnagul käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus oleks aset leidnud sedavõrd pikaleveninud kriminaalmenetlus, et sellest saaks järeldada süüdistatavate õiguste olulist riivet. Maakohus on ennatlikult lõpetanud kriminaalasja Kristian Kesneri suhtes seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, kuna prokuröri hinnagul ei ole tegemist mõistliku menetlusaja ebaproportsionaalse rikkumisega tulenevalt kriminaalasja keerukusest ja kuriteo raskusest. Samuti ei saa tõsikindlalt väita, et mõistlik menetlusaeg mööduks edasise menetluse käigus ja ei oleks võimalik rakendada muid meetmeid (sealhulgas süüdimõistmise korral karistuse kergendamist). Kannatanu esindaja taotleb samuti maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasjas kiirendatud korras menetluse jätkamist. Kaebaja väidab, et kohtu järeldused ja arutluskäik mõistliku menetlusaja möödumisest on otsitud ja puudulikult põhjendatud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendused ei ole loogilised ega õiglaselt mõtlevale ja ausale inimesele arusaadavad. Määruses on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Oma veendumust põhjendab kannatanu esindaja alljärgnevalt: Kriminaalasja keerukuse üle ei saa kohus enne tõenditega tutvumist otsustada ja kohtu järeldused selle kohta, et tegemist ei ole eriti keeruka kriminaalasjaga, tuginevad üksnes süüdistatava arvamusele ja ei ole millegagi tõendatud. Kohus on jätnud infopuudusest ja teadmatusest tulenevalt tähelepanuta, et selles kriminaalmenetluses on olnud mitmeid erinevaid kuriteoepisoode, milles on nii Kesnerile kui ka Rle kahtlustus esitatud, kuid osad kuriteod on aegumise tõttu lõpetatud tõkendi kohaldamata jätmise tõttu. Samas ei tähenda see seda, et neid kuritegusid ei oleks sooritatud. Seda asjaolu tõendab kaebuse esitaja Riigiprokuratuuri 23.05.2012 kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise määrusega (lisa 1), milles on antud põhjalik ülevaade sellest, millega kriminaalmenetluses tegeletud on ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega 10.01.2013 (lisa 2), kus kirjeldatakse teisi kuritegusid, milles Kesner ja R olid kahtlustatavad ja millistes episoodides nende kuritegelik tegevus täpselt kirjas on, kuid tõkendi kohaldamata jätmise tõttu aegusid. Samuti jätab vaidlustatav kohtumäärus mulje, et maakohus ei ole vaevunud tutvuma süüdistusaktis nimetatud tõenditega, mille uurimist prokurör kohtuistungil taotleb. Tõendite loetelust on näha, milliseid asjaolusid ja tõendeid on kriminaalmenetluses uuritud ja seoseid otsitud. Tõendid sisaldavad mh nt OÜ B erikontrolli audiitoraruannet, mille maht on 72 lehekülge, samuti erinevate pankrotihaldurite aruandeid. Süüdistatava Kesneri kogu nn „äritegevus“ seisneski selles, et välja petetud raha kanti läbi sidusettevõtete mitmele erinevale juriidilisele ja füüsilisele isikule edasi, tehes fiktiivseid ning absurdsetel tingimustel tehinguid, mille tulemusel võeti lõpuks välja petetud raha sularahas välja. Väide, et uuritud on põhjendamatult kaua ja süüdistatava huve riivates mitte eriti keerulist kuritegu, on alusetu ja asjaolusid ning tõendeid analüüsides asjatundmatu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kuidagi nõustuda kohtu seisukohaga, et tegemist ei ole eriti keeruka kriminaalasjaga. Leian ka seda, et taunitav ja lubamatu on anda kohtu poolt hinnang enne seda, kui kohus on põhjalikult analüüsinud kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid.

Loomulikult võiks iga kriminaalmenetluse kestus olla kannatanu huvides võimalikult lühike, kuid paraku on just viimasel ajal avalikult teatavaks saanud Eesti Vabariigi kriminaalmenetlusalane võimetus, eriti majanduskuritegude uurimisel. Käesoleval juhul, kus vaatamata kriminaalmenetluse läbiviimiseks vajalike ressursside nappusele on siiski jõutud keerulises kuriteos süüdistusakti kohtusse saatmiseni, leiab kohus, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. See tähendab tegutsemist vastuolus õigusriigi põhiprintsiipidega ja Põhiseadusega, kuna kannatanu õigustatud ootus riigivõimu kaitsele jääb segastel ning arusaamatutel motiividel ära. Mööda ei saa vaadata ka faktist, et heites ette politseile ja prokuratuurile liigset venitamist kriminaalmenetluse läbiviimisel on just sama maakohtu enda tegevus põhjustanud ca pooleaastase põhjendamatu viivituse kriminaalasja menetlemisel. Teatavasti tegi maakohus 16.06.2014 määruse, millega lõpetas kriminaalmenetluse seoses kuriteo aegumisega vaatamata sellele, et kohtule oli saadetud nii prokuratuuri kui ka kannatanu esindaja poolt kirjalikud seisukohad selle osas, et kaitsja esitatud taotlus sisaldas ebaõigeid viiteid kehtetule seadusele ja aegumisega kaitsja poolt esitatud (ning ka muudel) motiividel seda kriminaalasja kuidagi lõpetada ei tohiks. Maakohtu ebaõige määrus küll tühistati ringkonnakohtu poolt, kuid menetlustähtaega viivitas maakohtu arusaamatu tegevus siiski ca 5 kuu võrra. Määrusest ei loe kuidagi välja, et maakohus teeks etteheiteid enda tegevusele menetluse venitamisel, kuigi selleks on kõiki asjaolusid arvestades enam kui küllaga põhjust. Mis puutub kannatanu huvide ja õiguste riivesse põhjusel, et prokuratuur ei ole edastanud koos süüdistusaktiga tsiviilhagi, siis KrMS § 306 lg 1 p 11 näeb ette, et kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus mh küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Miski ei sega kohut otsustamast, et kuriteoga tekitatud ja tõendatud kahju tuleb hüvitada. Maakohtu määruse juures on häiriv ka asjaolu, et kohus ei ole üldse vaadanud kuriteoga tekitatud kahju suurust ning jätnud hindamata süüdistatava isiku. Süüdistatavale on esitatud süüdistus varavastases kuriteos, kus kohtu alla antud episoodis on kuriteoga tekitatud kahju suurus 1 623 355,87 eurot. Määruskaebusele lisatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on märgitud, et NR ja K.Kesneri tegevuse tulemusena omastati teistes episoodides äriühingute vara enam kui 13 000 000 krooni (830 851,43 euro) suuruses summas. Seega on süüdistatav välja petnud või omastanud vara väga suures ulatuses, so kokku ca 2,5 miljonit eurot ning sellise isiku puhul tuleb kõike tema tegevusega seonduvat igal juhul ja eriti põhjalikult uurida. Maakohtule tuleb ette heita ka käsitlusviisi, kus kohus määruses möönab, et jõustunud lahendini jõudmine kriminaalasjas on tõenäoline 2016 aasta alguseks, aga kuritegu aegub alles 2016 märtsis. Seega jääb määrusest vastuseta küsimus, miks enne aegumistähtaja saabumist olukorras, kus isiku lõplik süüditunnistamine (ja otsuse jõustumine) raskes varavastases kuriteos on tõenäoline, otsitud põhjustel ja igat võimalust kasutades üritatakse vältida kriminaalmenetluse jätkamist. Kohus ei ole mõistlikult kasutanud oma diskretsiooniõigust. Tallinna Ringkonnakohtu 24.novembri 2014.a. määrusega anti menetlusosalistele võimalus esitada oma kirjalikke seisukohti esitatud määruskaebuste osas kuni 8.detsembrini 2014.a. Oma seisukohad esitasid kannatanu lepinguline esindaja adv. M.Traat ja süüdistatava lepinguline kaitsja adv. D.Teplõhh. Kannatanu esindaja märkis oma kirjalikus seisukohas järgmist.

Maakohus on muuhulgas menetluse lõpetamise määruses leidnud, et kuna puudub tsiviilhagi, ei oleks justkui kannatanu õigusi selles menetluses rikutud. Sel põhjusel pean vajalikuks lisada järgmist: Kannatanu on tsiviilhagi prokuratuurile esitanud. Prokuratuur seda kohtule saadetud süüdistusaktile ei lisanud. Tsiviilhagi lisamist või mittelisamist süüdistusaktile ei saa kannatanu oma tegevusega kuidagi mõjutada. Riigikohus on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-10 p-des 7.3-7.4.3 öelnud, et: KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Osutatud sätte teisest alternatiivist "või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju" järeldub, et kohus on teatud juhtudel õigustatud ja kohustatud otsustama kannatanu nõude rahuldamise ka juhul, kui kohustatud isiku vastu ei ole tsiviilhagi esitatud. Kannatanu nõude lahendamine KrMS § 306 lg 1 p 11 alternatiivis 2 nimetatud korras on olemuslikult võrreldav tsiviilkohtumenetluses ette nähtud hagita menetlusega, milles kohtul on samuti aktiivne roll, sh menetluse algatamise õigus (TsMS § 476 lg 1). Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise otsustamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teise alternatiivi alusel ilma tsiviilhagita tuleb kõne alla alljärgnevate eelduste üheaegsel olemasolul. Esiteks on kannatanu nõude lahendamine KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras ilma tsiviilhagita võimalik ja vajalik üksnes juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et väljaspool kriminaalmenetlust jääksid kannatanu seadusest tulenevad õigused ja huvid tõhusa kaitseta. See tähendab, et väljaspool kriminaalmenetlust ei oleks kannatanu tõenäoliselt võimeline kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet kohasel ja tõhusal viisil esitama või oleks see tema jaoks ebamõistlikult koormav. Hinnates kannatanu võimalust kaitsta oma õigusi ja huve väljaspool kriminaalmenetlust tuleb muu hulgas arvestada, milline on kannatanu tervislik seisund ja varaline olukord; kas kannatanu teadmised ja oskused võimaldaksid tal astuda oma õiguste kaitseks minimaalselt vajalikke menetluslikke samme, nt taotleda riigi õigusabi; kuivõrd keerukas on konkreetne õigusvaidlus; kas on tõenäoline, et kohustatud isik võib mõjutada kannatanut oma nõuet mitte esitama jne. See alus esineb, kuna süüdistatav Kristian Kesner on pankrotis ja ilma süüdimõistva kohtuotsuseta kannatanul tema vastu nõuet ei ole. Teiseks ei tohi kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine isikult, kelle vastu pole tsiviilhagi esitatud, olla vastuolus kannatanu tahtega. KrMS § 306 lg 1 p 11 teine alternatiiv ei anna kohtule pädevust otsustada kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist olukorras, kus kannatanu ei soovi kriminaalmenetluses nõuet süüdistatava vastu esitada. Selliselt toimides rikuks kohus kannatanu TsMS §-st 4 tulenevat õigust otsustada, kas üldse, kelle vastu ja millise sisuga nõue esitada. Kannatanu tahtega ei ole vastuolus Kesnerilt kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine. Süüdistataval või tsiviilkostjal, kellelt KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitis välja mõistetakse, peab vaatamata tsiviilhagi puudumisele olema tõhus võimalus esitada kannatanu nõudele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. See omakorda eeldab seda, et süüdistatavale või tsiviilkostjale oleks tagatud aegsasti teave selle

kohta, milliste asjaolude alusel milline nõue tema vastu kriminaalmenetluses võidakse rahuldada. Samuti tuleb menetlusosalisele anda mõistlik aeg võimaliku nõude suhtes oma seisukoha kujundamiseks. Ka see nõue on täielikult täidetud. Süüdistusaktist ja sellele lisatud tõenditest on üheselt ja selgelt näha, millise kahju hüvitamist kannatanu taotleb ja süüdistataval on olnud piisavalt aega ja võimalusi tema vastu esitatud kahjunõudega tutvuda. Süüdistatava kaitsja märkis kirjalikus seisukohas järgmist. Kaitsja ei pea määruskaebusi õigeteks ja vaidleb nendele täies ulatuses vastu. Selles vastuses soovin rõhutada üksnes järgmist. Muu osas jääb täielikult juba maakohtule esitatud taotluse ja seisukohtade juurde. Nõustuda ei ole võimalik prokuratuuri seisukohaga, et tegemist on keskmisest keerukama kriminaalasjaga. Süüdistusakti kohaselt ei ole tegemist investeerimisalase kelmusega (so KarS §-ga 211), vaid tavalise kelmuse koosseisuga (ehk KarS §-ga 209), kus väidetavalt ei ole süüdistatav täitnud endale lepinguga võetud kohustused. Nn lepingukelmuste õiguslik kohtupraktika ja selle teema teoreetiline käsitus on piisavalt hästi Eestis valgustatud. Seega ei ole tegemist õiguslikku keskmisest keerukama vaidlusega. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata, et eeluurimist teostas majanduskuritegude talitus – spetsialiseeritud asutus, kellel on vaieldamatu vastav ettevalmistus ja praktiline kogemus teostada eeluurimist isegi rasketes majanduskuritegudes. Menetluse juhtimise teostas samuti majandusalaste kuritegude menetlemisele spetsialiseeritud prokuratuuri üksus – korruptsiooni- ja majanduskuritegude osakond. Seega oleks tegelikult pidanud menetlus antud asjas olema teostatud isegi keskmisest asjast kiiremini. Ka faktiliste asjaolude kogum asjas (lähtudes süüdistusaktist) ei ole keskmisest kriminaalasjast mahukam. Selle asja kogu vaidlus tegelikult taandubki küsimusele, kas süüdistatav tekitas kannatanule väära ettekujutuse või mitte. Süüdistuse kohaselt oli süüdistataval kohustus saadud raha eest kinnistud välja arendada. Kaitseakti kohaselt aga selles lepitud kokku ei olnud ja leping sellist kohustust ette ei näe. Eelikõige pooled ise ja lepingu tekst võimaldavadki nimetatud küsimuses selgust saada. Seega ei ole võimalik nõustuda prokuratuuri seisukohaga, et tegemist on keskmisest keerulisema kriminaalasjaga. Lisaks rõhutab kaitsja, et kriminaalasja toimik on tegelikult ülekoormatud tarbetu materjalidega (nt köide 6 sisaldab tervikuna erinevate äriühingute äriregistrite toimikute koopiad; köide 7 – äriühingute majandusaastate aruanded, köide 4, 5, 9, 10 – panga väljavõtted, köide 10 sisaldab üksnes äriregistri väljatrükid ja pankaväljavõtted), millest enamus on jäetud analüüsimata ja tõenditena ei kasutamata (vt süüdistusakt). Nõustuda ei ole võimalik ka prokuratuuri seisukohaga, et prokuratuuris asja „seismist“ ei ole toimunud. Kaitsja suutis tutvuda kriminaalasja materjalidega ca 1,5 kuuga (13.12.2013 – 28.01.2014, sh jäävad ka riiklikud pühad). Seega oli ajavahemik poolteist kuud piisavalt, et ka menetlust juhtival prokuröril tutvuda asja materjalidega, kujundada oma seisukoht ja vajadusel anda vastavad korraldused tõendite kogumiseks. Ei ole mõistlik ja otstarbekas tutvuda asja materjalidega korduvalt. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud määruskaebused, tutvunud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on oma määruses esitanud kõik mõistliku menetlusaja rikkumise kriteeriumid ning oma seisukohti

ka põhjendanud. Määruskaebuste esitajad maakohtu seisukohtadega ei ole nõustunud, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaebustes toodud väidete ja omapoolsete õigustustega maakohtu seisukohti ka ümber lükatud. Omalt poolt märgib kohtukolleegium määruskaebustes esitatud väidete osas järgmist. Kriminaalasjas pole vaidlust kriminaalmenetluse kestuse alguse ja pikkuse kindlaksmääramise üle. Menetluse kestuse arvestus lõpeb menetluse lõpuga. See on ajahetk, kui lahendit ei saa enam vaidlustada. Selleks oleks käesoleval juhul kohtuotsuse jõustumise aeg. Siis lõpeb isiku õigusliku olukorra ebamäärasus. Teada on ka kindel kuriteo aegumise kuupäev. Tänaseks päevaks on kriminaalmenetlus arutatavas kriminaalasjas kestnud üle 6 aasta- menetlusaja kulgemise algust arvestatakse Kristian Kesneri suhtes alates 04.11.2008.a., s.o päevast, mil ta esimest korda kahtlustatavana üle kuulati ja ta sai teada enda suhtes tõusetunud kuriteokahtlusest. Kuriteo aegumise tähtaeg on 2016.a märtsi alguses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a kohtumääruses nr 3-1-1-63-13 märgitu kohaselt olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, peab kohus, otsustamaks, kas asja edasine menetlemine on põhjendatud, hindama ka seda, millise aja jooksul on selles asjas tõenäoliselt võimalik jõustunud kohtuotsuseni jõuda. Juhul, kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, vältimaks olukorda, kus süüdistatava õiguste juba alanud rikkumine jätkub veel pikka aega. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev. Kui mõistlik menetlusaeg on juba möödunud ja ühtlasi on alust arvata, et kriminaalasja lahendamiseni ei jõuta enne, kui kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel muutub möödapääsmatuks, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata sellele, et menetluse lõpetamise ajal oleks süüdistatava õiguste rikkumine heastatav ka muul viisil. Kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud ka juhul, kui kriminaalasja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10009, p 17 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-13, p 12). Kohtukolleegium alustab sellest, et arvestades käimasolevat menetlusstaadiumi ja eelseivat aega kuni kuriteo aegumiseni (1 aasta ja 2,5 kuud) on perspektiiv, et kaebajate poolt eesmärgiks seatud süüdimõistev kohtuotsus jõuaks jõustuda järelejäänud aja jooksul, olematu. Seejuures ei ole tõsiseltvõetav kannatanu esindaja kaebuses esitatud taotlus kiirendatud korras kriminaalmenetluse jätkamiseks. Ka ei ole määravat tähtsust kiiremini kaebajate soovitud lõpplahendini jõudmiseks sellel, kas käesoleval juhul apellatsioonikohus otsustab, et kriminaalasi tuleb tagastada maakohtule edasise menetluse jätkamiseks või jätab maakohtu määruse muutmata ja see tühistatakse ning kriminaalasi saadetakse maakohtusse Riigikohtu poolt. Mõlemal juhul on määrus edasikaevatav 10 päeva jooksul. Kui edasikaebeõigust on vaja kasutada süüdistataval algab tema kaebetähtaja arvestamine alates määruse tõlke saamisest, kuna tegemist on isikuga, kelle emakeeleks on vene keel. Olenemata lahendist on ilmselge, et määrusega mitte rahule jäänud pool kasutab ka edasikaebeõigust. Riigikohus otsustab kriminaalasja menetlusse võtmise või sellest keeldumise reeglina kahe kuu jooksul, praktikas on erandlik, kus see aeg on lühem. Arvestades, et tegemist on n.ö. „tundliku“ ja aktuaalse teemaga, mis kohtupraktikas vajab ühtlustamist ning mis on pälvinud ka EIK huvi, siis on tõenäoline, et Riigikohus peab vajalikuks oma seisukoha käesolevas asjas esitada ja seda just siis, kui otsustus oleks käimasolevas menetlusstaadiumis süüdistatava suhtes kahjulik. See aga omakorda tähendab seda, et kuskil 2015. a märtsis määraks Riigikohus asja kassatsioonimenetluses läbivaatamise kuupäeva. Arvestades Riigikohtu praktikat, lükkuks oletatav läbivaatamise kuupäev paremal juhul maikuusse. Lahendi koostamiseks kulub

tavaliselt vähemalt 1 kuu, kuid sageli ka rohkem. See aga omakorda tähendaks seda, et maakohtus algaks üldmenetlus peale puhkusteperioodi – järgmise aasta augustis-septembris. Järelejäänud poole aasta sisse peaks niisiis mahtuma esimese astme kohtumenetlus (üldmenetlus), s.h. motiveeritud kohtuotsuse kirjutamine ja tõlkimine; ja seejärel võimalikud kaebemenetlused. Siinjuures märgib kohtukolleegium veel seda, et isegi, kui jätta vahele kassatsioonimenetlus käesoleva määruse osas, siis ka see ei taga just süüdimõistva kohtuotsuse korral selle jõustumist enne aegumistähtaja saabumist, sest eelnevalt arvestas kohtukolleegium siiski minimaalseimaid võimalikke menetluse kulgemise tähtaegu. On tõenäoline, et arutatavas asjas aeguks kriminaalasi hiljemalt apellatsioonimenetluses. Kindlasti ei ole võõras ka olukord, kus just ennustatava edasise menetluse kulgemise ajal haigestuvad need, kes selle ajani on paistnud silma tugevate ja tervete inimestena. Kõige dramaatilisem on ilmselgelt aga madalam astme kohtutele olukord, kus on kulutatud ajaressurssi ja kõik lõpeb Riigikohtus menetluse lõpetamisega seoses aegumisega. Kohtukolleegiumi seisukohast piisab juba eeltoodud prognoosist selleks, et jätta esitatud määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Kuna aga kohtukolleegium ei nõustu mitmete määruskaebustes esitatud seisukohtadega põhimõtteliselt, siis esitab alljärgnevalt oma seisukoha ka küsimuses menetluse kestuse mõistlikkuse kohta teiste hindamiskriteeriumide osas. Vaidlus puudub selles, et süüdistatav ega tema kaitsja ei ole mingilgi moel kaasa aidanud senise menetluse kestmisele üle kuue aasta. Vaidlust ei saa olla ka selles, et kuus aastat kriminaalmenetlust on väga pikk aeg ning kohtupraktikas omaksvõetud menetluse mõistlikku kogupikkust kuni kaks aastat tavalistes (mitte keerulistes) asjades, ületab see kolm korda. Menetluse kestus on käesoleval juhul ka põhjus, mis sunnib kohut põhjalikult uurima, kas riigiasutused on kriminaalmenetluses tegutsenud kohase hoolsusega. Kuus aastat on inimese elus pikk aeg, see on piltlikult öeldes aeg, mis kulub vastsündinul kooliküpsuse saavutamiseks. Ehk veel piltlikumalt võib öelda, et kui süüdistataval sünnib menetluse alguses laps, siis menetluse lõpuks on ta juba mitmendat aastat koolilaps. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 sisaldab samuti õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja seda on tunnustanud ka Eesti õigussüsteem. Viimaste aastate kohtupraktikas on Riigikohus tuletanud põhiõiguse menetlusele mõistliku aja jooksul PS §-st 14, mis räägib seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesandest tagada isikute õigused ja vabadused. Koostoimes PS §-ga 15 tuleneb neist sätetest põhiõigus tõhusale kohtumenetlusele. Põhiõigus tõhusale menetlusele, mis on sätestatud PS §-s 14, hõlmab muu hulgas õigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. Õigus menetlusele mõistliku aja jooksul peab tagama, et mõistliku aja jooksul lõpetataks isiku ebakindel õiguslik olukord, milles ta viibib tema vastu esitatud kriminaalsüüdistuse tõttu. Sellele õigusele vastab kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Hilinenud õigusemõistmine ei taga õiguskindlust ja õigusrahu, mis on õigusriigi nurgakiviks. Ka Riigikohus on rõhutanud, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel on oluline riigivõimu käitumine ja mõistliku menetlusaja rikkumine ei seisne mitte kohtuasja läbimises erinevatest kohtuastmetes ja seda mitmeid kordi, vaid selles, et lõpplahendini jõudmine viibib riigi tegevusetuse tõttu (3-1-1-138-13, p 18). Kohtukolleegiumi hinnangul on vastuvõetamatu tegevusetus, mis esineb selles, et teatud aja jooksul ei võeta mingeid protseduurilisi meetmeid. Maakohus on oma määruses välja toonud tegevusetuse perioodid ajavahemikul 2008 kuni 2014 ja neid on olnud 7 perioodi erinevate pikkustega- 2 kuud, 4 kuud, 5 kuud, 7 kuud, 8 kuud ja 15 kuud. Kui kogu kohtueelse menetlusfaasi kestus oli 9.04.2008 kuni 30.04.2014 e pisut üle 6 aasta, siis sellest ajast üle poole e 3 aastat ja 9 kuud moodustavad tegevusetuse perioodid. Prokuröri poolt esitatud

põhjendused tegevusetuse perioodi kohta annavad aluse maksimaalselt 9 kuud lugeda ajaks, mil üks või teine prokurör mõtles, luges, jne. Ülejäänud aja on aga tegemist olnud „soikunud“ asjaga, millega aktiivselt ei tegeletud. Riigi käitumine kriminaalasja lahendamisel on menetlusaja mõistlikkuse hindamisel kõige olulisem kriteerium, sest üksnes siis, kui asja venimise on tinginud uurimisorganite või kohtu tegevus, on tegemist isiku põhiõiguse rikkumisega. Asja keerukus ja kahtlustatava või süüdistatava käitumine võib vaid välistada selle, et rikutakse põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaebajad ka põhjendamatult iseloomustanud käesolevat kriminaalasja kui keskmisest keerukamat ja mahukamat. Maksimaalselt saab iseloomustada arutatavat kriminaalasja, kui keerukat asja (mitte keskmisest keerukamat), mille lõpuleviimine võtab rohkem aega, ent keerukus iseenesest ei õigusta mitte iga kord menetluse pikkust. Mis puudutab kriminaalasja mahtu, siis toimiku materjalidega tutvumiseks kulutas kaitsja alla 1,5 kuu. Asjas on üksnes üks kuriteoepisood ja üks süüdistatav. Asjaolu, et uurimise ajal mingil momendil oli olemas ka teine kahtlustatav ning kahtlustus oli esitatud ka veel kahes kuriteos, ei oma kohtukolleegiumi seisukohast olulist tähtsust, kuna eelnevalt juba kohtukolleegium märkis, et menetlusaeg on olnud 6 aastat ja riigi tegevusetuseperioodid süstemaatilised ja intensiivsed. Riigikohus on 18.06.2010. a otsuses nr 3-1-1-43-10 p-s 24 väljendanud seisukohta, et olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi. Kuritegu, milles süüdistatavat süüdistatakse on varavastane süütegu, milles on olemas kannatanu, kes saab anda ütlusi ning tegemist on n.ö. tavakelmusega. Süüdistuse kohaselt on sisuliselt maskeeritud KarS §-s 209 kirjeldatud kuriteokoosseis tsiviilõigusliku lepinguga. Piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt on oluline, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega. Ehk siis sarnaste kelmuste lahendamisel on võtmeküsimuseks subjektiivse süüteokoosseisu tuvastamine. Tahtluse kujunemisel kelmusena kvalifitseeritava kuriteo puhul arvestatakse ka süüdistatava käitumise objektiivset külge nii enne kui pärast lepingu sõlmimist. Seega tegelikult on selliste vaidluste sisu selles, kas tegemist on nurjunud äritehinguga või kelmusega. Järelikult ei saa olla ka tegevusetuse perioodide õigustuseks mingid suured ja sisulised õiguslikud arutelud, vaidlused jms. Õiguspraktika on sellistes kuriteoasjades välja kujunenud. Tunnistajate arvuga ei saa ka õigustada tegevusetust. On õige, et nende ülekuulamisele aega kulub ja kohtukolleegiumil ei ole toimikut, et tuvastada konkreetselt ajakulu ülekuulamisprotokollide alusel, kuid süüdistusaktist nähtuvalt on protokollide pikkuseks enamuses 1-3 lehekülge (üks on 12 lk). Kriminaalasja ulatust iseloomustavaks teguriks on see, et kõik osalised – süüdistatava, kannatanu, tunnistajad jne mahuvad uurimist läbiviinud riigi territooriumile. Vaja ei ole olnud otsida kedagi välismaalt, nõuda väljastpoolt Eestit tõendeid, tegemist ei ole rahvusvahelise mastaapsusega skeemkuriteoga ega peitkuriteoga. Prokuröri viide Riigikohtu otsusele nr 3 1 1 95-12 ei ole käesoleval juhul asjakohane. Tegemist ei ole analoogiliste asjadega. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-1-1-95-12 p-s 15, et hinnates, kas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb arvestada, et süüdistus on esitatud ametialastes kuritegudes, mille asjaolud on keerulised ja tõendite, sh tunnistajate arv on suur. Samuti on lõpuni välja kujunemata süüdistuse aluseks olevate kuriteokoosseisude õiguspraktika. Süüdistatavate suhtes ei kohaldata nende vabadusõigust oluliselt riivavaid tõkendeid (vahistamine) ega ole taotletud karistusena reaalset vangistust. Sellest lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et selles kriminaalasjas ei ole tänaseks mõistlik menetlusaeg möödunud. Kui aga kriminaalasja edasisel menetlemisel tekivad kohtutel

kahtlused menetlusaja mõistlikkuses, on neil võimalik kasutada alates 1. septembrist 2011 kehtivaid ja KrMS §-s 2742 ning § 306 lg 1 p-s 61 nimetatud õiguskaitsevahendeid. K.Kesnerit ei süüdistata ametialase süüteo toimepanemises. Viidatud Riigikohtu lahendis analüüsis kohus mõistliku menetlusaja nõude rikkumist olukorras, kus kriminaalmenetlus oli Riigikohtu otsuse tegemise aja seisuga kestnud süüdistatavate suhtes üle nelja aasta. Juba seetõttu ei ole tegemist analoogsete olukordadega. Käesolevaks ajaks on kriminaalmenetlus K.Kesneri suhtes kestnud üle kuue aasta ning selle aja jooksul ei ole kriminaalasja sisuliselt kordagi arutatud ning nagu eelnevalt ennustatud ei ole mingit perspektiivi, et asja sisuline arutamine saaks toimuma lähikuudel. Mis puudutab kannatanu esindaja kaebust ja eelkõige selles tehtud etteheiteid maakohtule, mis on kaebaja hinnangul võtnud kogu menetluse kestusest väärtuslikud 5 kuud, siis kohtukolleegium märgib siinkohal järgmist. Kui kannatanu esindaja peab maakohtu määruse juures häirivaks seda, et maakohus ei ole üldse vaadanud kuriteoga tekitatud kahju suurust ning jätnud hindamata süüdistatava isiku, siis kohtukolleegiumit häirib kannatanu esindaja poolt määruskaebuses väljaöeldud mõtted nagu ei oleks maakohtu põhjendused õiglaselt mõtlevale ja ausale inimesele arusaadavad, arutluskäik ja järeldused on otsitud ja põhjendamata, et maakohus on tegutsenud oma otsustust tehes infopuuduses ja teadmatuses ning maakohtu seisukoht on asjatundmatu. Ka nahutab kaebaja maakohut, et määrusest ei loe kuidagi välja, et maakohus teeks etteheiteid enda tegevusele menetluse venitamisel, kuigi selleks on kõiki asjaolusid arvestades enam kui küllaga põhjust. Samuti süüdistab kaebaja kohut selles, et viimane on igat võimalust kasutades üritanud vältida kriminaalmenetluse jätkamist. Arvestades juba eelnevalt käesolevas määruses esitatud seisukohti, mis paraku ühtivad maakohtu seisukohtadega, on kannatanu esindaja etteheited asjakohatud ning saanud vastuse juba eelpool öelduga. Küll rõhutab kohtukolleegium veelkord, et praktiliselt kogu hinnatav menetlusaeg kuulub kohtueelse uurimise faasile ja kohtukolleegiumi hinnangul oli mõistlik menetlusaeg käesolevas kriminaalasjas kõiki eelpoolt öeldud asjaolusid arvestades pluss veel fakti, et tsiviilhagi prokurör kohtule ei esitanud, möödunud juba enne kriminaalasja kohtusse saatmist ning juba selles faasis esines alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Ka tuleb kannatanu esindajale selgitada, et mõistliku menetlusaja rikkumise küsimus ei ole mitte prokuratuur versus kohus, vaid siiski isik versus riik küsimus. Prokuratuuril olid olemas kõik alused kriminaalasja lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Tegemist ei ole pelgalt kohtu hinnanguga, vaid selline seisukoht on selgelt väljaloetav ka riigi peaprokuröri poolt k.a. juunikuus Riigikogus esitatud ülevaatest Riigikogu põhiseaduskomisjonile seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta 2013. aastal. Peaprokurör selgitas, et täpset tähtaega, millal mõistlik menetlusaeg võiks olla ammendatud, ei ole seaduses teadlikult ette nähtud, kuna kooskõlas EIK praktikaga sõltub see konkreetse asja keerukusest ja mahukusest ning menetluse käigust. Samas ollakse seisukohal, et juhul, kui isik on olnud kahtlustatav üle 4 aasta, hakkab üldjuhul mõistlik menetlusaeg lõppema. http://www.prokuratuur.ee/sites/www.prokuratuur.ee/files/elfinder/article_files/riigi_peaprok urori_ettekanne_pohiseaduskomisjonile_16_06_2014.pdf . Mis aga puutub kannatanu esindaja arusaama, et käeolevas kriminaalmenetluses eksisteerivad veel mingidki võimalused kannatanule tekitatud kahju väljamõistmiseks süüdistatavalt, siis ka siin ei nõustu kohtukolleegium kaebajaga. Vaidlust ei ole selles, et tsiviilhagi esitatud ei ole, see on jäetud läbi vaatamata juba maakohtus eelmenetluses ning selles osas on määrus jõustunud. Kannatanu esindaja tugineb KrMS § 306 lg 1 p – le 11, mida on Riigikohus kohaldanud ja mille kohaldamist teatud erandlikus olukorras selgitanud oma otsuses 3-1-1-10510. Osundatud sätte kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju.

Osutatud sätte teisest alternatiivist "või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju" järeldub, et kohus on teatud juhtudel õigustatud ja kohustatud otsustama kannatanu nõude rahuldamise ka juhul, kui kohustatud isiku vastu ei ole tsiviilhagi esitatud. Kannatanu nõude lahendamine KrMS § 306 lg 1 p 11 alternatiivis 2 nimetatud korras on olemuslikult võrreldav tsiviilkohtumenetluses ette nähtud hagita menetlusega, milles kohtul on samuti aktiivne roll, sh menetluse algatamise õigus (TsMS § 476 lg 1). Kohtukolleegium on veendunud, et KrMS prg. 306 lg 1 p11 teine alternatiiv on seaduses ettenähtud olukorraks, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse ja peab otsustama süüdistatavale tekitatud kahjude väljamõistmise küsimuse – lepingulise kaitsjale kulunud summad, alusetult vahi all viibitud aja eest ettenähtud hüvitis jms. Samas kohtukolleegium ei eita, et tõesti on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-105-11 tõlgendanud nimetatud sätet, kui kannatanu võimalust kahju hüvitamiseks, kuid otsuse lugejale on selge, et tegemist on erandliku olukorraga ja ka Riigikohus rõhutab korduvalt oma otsuses ja põhjendab ka miks, et see võimalus on siiski äärmiselt erakordne. Ka ei ole Riigikohtu otsuses käsitletud kaasuses ning käesolevas kriminaalasjas kannatanu isikud võrreldavad – ühel juhul on tegemist vaimse puudega füüsilise isikuga, teisel juhul juriidilise isikuga. Mis aga kõige olulisem siis viidatud Riigikohtu lahend jääb aega, kui tsiviilhagi esitamise kord ei olnud menetlusseadusega reguleeritud selliselt nagu see on alates 1.09.2011.a. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul õige ka maakohtu määruses märgitu, et tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas ei ole ning selle argumendiga õigustada edasist kohtumenetlust ei saa. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata.

Julia Katškovskaja

Andres Parmas

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.