Kohtulahend

Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai või pidi teada saama vaidlustatavast kohtumäärusest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kristian XXX süüdistatakse KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kelmuse toimepanemises, nimelt selles, et tema tekitas OÜ XXXesindajale XXXebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, lubades talle osalemist XXX vallas, XXX külas asuva XXX kinnistu arendusprojektis, lubades selle eest kinnistu väljaarendamist ja varalist kasu kinnistu realiseerimisest. Nii sõlmis K. XXX OÜ XXX esindajana 02.03.2006 investeerimislepingu OÜ-ga XXX, keda esindas XXX ning OÜ XXX kandis 02.03.2006 OÜ XXX arvelduskontole nr XXXXXXXXXXX summa 25 400 000.- Eesti krooni. Saadud raha aga kandis Kristian XXX teistele isikutele varasema võlgnevuse katteks, jättes saadud raha kinnistu arendamiseks kasutamata. Eelistung nimetatud asjas toimus 04.11.2014.a. Eelistungil esitas K. XXX kaitsja taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 järgi seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Nimetatud taotlus põhineb asjaolul, et K. XXX suhtes on rikutud nii KrMS § 2742 lg-st 1 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest tulenevat isiku õigust enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul. Kaitsja juhib tähelepanu faktile, et K. XXX esitatud süüdistus puudutab sündmusi, mis toimusid aastal 2006, seejuures kui menetleja ei oleks 18.10.2010 kohaldanud K. XXX vara arestimist, oleks kuritegu juba käesolevaks hetkeks aegunud. Kaitsja leiab, et kuna kriminaalmenetlust alustati 09.04.2008.a., sama aasta 4. novembril kuulati K. XXX kahtlustatavana üle, tema suhtes kohaldati 04.12.2008.a. tõkendit - elukohast lahkumise keeldu, siis isiku ebakindel olukord on kestnud kokku ligikaudu 6 aastat. Arvestada tuleb aga asjaolu, et tegemist ei ole juriidiliselt keerulise kriminaalasjaga, kriminaalasja esemeks on II astme süütegu, mis hõlmab ainult ühte tegu, kuid asjas on kogutud 17 köidet materjali, millest enam kui pooled aga sisaldavad pangakontode väljavõtteid ja äriregistritoimikute koopiaid. Kaitsja leiab, et võrreldes süüdistuses kajastatud teoga ei ole materjalide hulk asjakohane ja toimik on ilmselgelt ülekoormatud. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatav pole menetluse läbiviimist takistanud ega põhjustanud oma käitumisega menetluse venimist, vaid kohtueelse menetluse venimist on põhjustanud üksnes riigivõimu käitumine. Nimelt on enamus kriminaalasjas tähtsust omavad tõendid kogutud aastatel 2009.a.-2010.a. Sisuliselt aga kriminaalasja kohtueelne menetlus seisis ajavahemikul veebruar 2010 kuni mai 2011 ja detsembrist 2011 kuni 30.04.2014.a., seega rohkem kui 4 aastat. Lisaks sellele tuleb kaitsja arvates arvestada sellega, et käesoleva kriminaalasja puhul puudub avalik menetlushuvi isiku karistamise vastu ning ka kannatanu õiguste ja huvide rikkumisest ei saa rääkida, kuna asjas ei ole tsiviilhagi esitatud. Samuti ei ole prognoositav lõpliku kohtulahendini jõudmise aeg ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada, kuna menetlusaeg on olnud juba käesolevaks ajaks ilmselgelt ebamõistlikult pikk. Süüdistatav K. XXX oli nõus kriminaalmenetluse lõpetamisega seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

Prokurör ei nõustunud kaitsja seisukohaga, ta möönab , et kriminaalasja menetlemine on tõepoolest olnud tavalisest pikem, kuid arvestades esitatud süüdistuse eripära, leiab, et mõistlik menetlusaeg ei ole ületatud. Prokuröri arvates on tegemist keeruka ja mahuka kriminaalasjaga, milles on olnud vaja analüüsida väga palju dokumente ning need on kogutud 17 toimikuköitesse. Tõendamiseseme asjaolud puudutavad investeerimisega seotud kelmust, mille tõendamine ei ole lihtne ning mingit viivitamist ei ole toimunud. Prokurör esitas kohtule ka väljavõtte menetlustoimingute teostamisest alates kriminaalmenetluse alustamisest ja asus seisukohale, et menetlus on pikemaks veninud eelkõige sealhulgas ka seetõttu, et kriminaalmenetlust püüti mitmel korral lõpetada, kuid lõpetamine tühistati korduvalt. Kannatanu esindaja ühines prokuröri seisukohaga ja leidis, et mõistlik menetlustähtaeg ei ole ületatud. Samuti ei nõustunud ta süüdistatava kaitsja seisukohaga nagu oleks süüdistatava vabadust kohtueelse menetluse käigus piiratud, sest tema suhtes kohaldatud tõkend- elukohast lahkumise keeld- kehtib vaid 1 aasta.

KOHTUMÄÄRUSE MOTIIVID

Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, ära kuulanud menetluspoolte seisukohad, jõuab alljärgnevatele järeldustele. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 koostoimes Põhiseaduse § 14. Mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) tõlgenduse kohaselt vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma ning seetõttu on menetlejal kohustus astuda samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (RKL 3-1-1-3-04). EIK lahendite kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema siis, kui isikule on ametlikult teatavaks saanud kahtlustus, et ta on toime pannud kuriteo. Samuti tuleb menetlusaja kulgemise alguseks lugeda muud ametivõimude toimingud, mis viitavad riigipoolsele kuriteokahtlusele ning mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vahistamine, läbiotsimine, vara arest) Ülaltoodust lähtuvalt tuleb antud asjas menetlusaja kulgemise algust Kristian XXX suhtes arvestada alates 04.11.2008.a., s.o päevast, mil tema esimest korda kahtlustatavana üle kuulati ja ta sai teada enda suhtes tõusetunud kuriteokahtlusest. Seega on kriminaalmenetlus EIÕK art 6 lg 1 tähenduses Kristian XXX suhtes kestnud käesoleva määruse koostamise hetkeks üle 6 aasta. EIÕK väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse menetluse kogupikkust kestusega kuni kaks aastat tavalistes (mitte keerulistes) asjades mõistlikuks. EIÕK on asunud seisukohale, et kui menetlusele on kulunud üle kahe aasta, siis peab kohus juba põhjalikumalt uurima, kas siseriiklikud asutused on protsessi käigus kohase hoolsusega tegutsenud. Lisaks leitakse, et prioriteetsetes asjades võib kohus üldhoiakust kõrvale kalduda ja tuvastada rikkumise ka vähem kui kaks aastat kestnud menetluse korral. Keerulistes asjades võib kohus aga lubada pikemat menetlusaega, ent pöörab siis erilist tähelepanu selgelt ülemäärastele tegevusetuse perioodidele. Siiski on EIÕK väljendanud selgelt hoiakut, et pikem lubatud menetlusaeg on harva kogukestusega üle viie aasta ja peaaegu mitte kunagi rohkem kui kaheksa aastat.

Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) süüdistatava või tema kaitsja (kaebaja) käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König v. Saksamaa, otsus 28.juunist 1978, p-d 99 ja 111; XXX jt v. Venemaa, otsus 3.juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-100-09, p 17; 3-1-1-43-10 p 30. Eelpoolnimetatud kriteeriume arvesse võttes analüüsibki kohus ka käesoleva kriminaalasja menetlusaja kestuse mõistlikkust.

RKKK3-1-1-43-19).

Menetletava kriminaalasja näol on tegemist ühe süüdistatavaga ja ühe kuriteoepisoodiga kriminaalmenetlusega, mis ei kajasta ühtegi eelpoolloetletud aspekti, mille alusel võiks seda pidada keskmisest keerukamaks. Ainuüksi asjaolu, et kriminaalasja köiteid on kokku 17, ei võimalda kohtu hinnangul pidada kriminaalasja keerukaks, kuna nii kaitsja kui ka prokurör tõdesid, et mitmed köited sisaldavad üksnes äriregistritoimikute koopiaid ning pangakontode väljavõtteid. Seega leiab kohus, et käesoleva kriminaalasja materjalide kogus ei tähenda automaatselt kriminaalmenetluse keerukust ning materiaalõiguse aspektist ei saa käesolevat kriminaalasja keerukaks pidada.

17.09.2009.a.-19.02.2010.a. ülekuulamised ja vara arestimine, kohtueelse menetluse kokkuvõte. Järgneb periood 4 kuud, menetlustoimingud puudusid kuni 17.06.2010.a. 18.06.2010.a. kriminaalmenetlus lõpetati. Järgneb periood 4 kuud kuni kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tühistati Riigiprokuratuuri poolt 18.10.2010.a. Peale menetluse lõpetamise määruse tühistamist järgneb periood 7 kuud, mil kriminaalasjas ei tehtud ühtegi menetlustoimingut, kuni 18.05.2011.a. 19.05.2011.a.-31.01.2012.a.- isikute ülekuulamised, läbiotsimine. 04.04.2012.a. kriminaalmenetlus osaliselt lõpetati ning 29.05.2012.a. kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamine. Järgneb periood 2 kuud, menetlustoimingud puudusid kuni 09.08.2012.a. 10.08.2012.a. toimus käesolevas kriminaalasjas viimase tunnistaja ülekuulamine ning sellele järgnes periood 5 kuud, mil menetlustoimingud puudusid kuni 09.01.2013.a. 10.01.2013.a. kriminaalmenetlus osaliselt lõpetati. Sellele järgneb periood 1 aasta ja 3 kuud, mille jooksul ei tehtud ühtegi menetlustoimingut, kuni 02.04.2013.a. 03.04.2014.a. -30.04.2014.a. vara arestimine, kolmanda isiku kaasamine, süüdistusakti kohtusse saatmine. 30.04.2014.a. –04.11.2014.a. I astme kohtu eelistung, kriminaalmenetluse lõpetamine seoses isikule inkrimineeritud teo aegumisega, I astme kohtu määruse tühistamine Ringkonnakohtu poolt, menetlus Riigikohtus. Ülaltoodud menetluse kulgemist jälgides, nähtub alljärgnev. Kogu kriminaalmenetlus on süüdistatava Kristian XXX suhtes kestnud kokku üle 6 aasta, seejuures on oluline arvesse võtta, et menetletakse kuriteosündmust, millest on möödas juba 8 aastat. Kriminaalmenetluses on koguperiood, mille vältel mingeid menetlustoiminguid ei ole tehtud või mille vältel kriminaalasja materjalid on liikunud erinevate asutuste vahel, kestnud ajaliselt 3 aastat ja 9 kuud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et nimetatud kriminaalasja menetlemine on ületanud igasuguse mõistliku menetlusaja piiri.

K. XXXi suhtes on käesolevas kriminaalmenetluses kohaldatud tõkendit - elukohast lahkumise keeldu alates 2008.a. Siinjuures ei nõustu kohus kannatanu esindaja seisukohaga nagu oleks nimetatud tõkend piiranud K. XXX liikumist vaid 1 aastaks. Enne 01.09.2011.a. kehtinud KrMS

§ 128 lg 3 redaktsiooni muutmist kehtis elukohast lahkumise keeld kuni nimetatud tõkendi tühistamiseni. Seega on süüdistatava liikumisvabadus olnud piiratud ligi 3 aastat. Sedavõrd pikaajaline elukohast lahkumise keeld süvendas arvestatavalt ka riivet isiku õigusele asja menetlemisele mõistliku aja jooksul. Lisaks sellele arvestab kohus asjaolu, et nimetatud kriminaalasjas esitati kahtlustus ka K. XXX abikaasale XXX , tema suhtes kohaldati samuti tõkendit ja arestiti ka tema vara. Kriminaalmenetlus XXX suhtes lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu alles 30.04.2014.a. Hinnates kõigi eelpoolnimetatud kriteeriumide alusel menetlusaja kestust mõjutada võivate tegurite olemasolu kogumis, leiab kohus, et tegemist ei ole keskmisest keerukama ja mahukama kriminaalasjaga, kriminaalasja senine menetlus on kestnud põhjendamatult pikka aega ning menetluse venimist ei ole põhjustanud süüdistatav. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida olukorda, et süüdistatav peaks jääma oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda, kuid praeguses kriminaalasjas on süüdistatav K. XXX on olnud nimetatud olukorras umbkaudu 6 aastat, mis on ilmselgelt ületanud igasuguse mõistliku menetlusaja piiri. Eeltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on oluliselt rikutud süüdistatava K. XXX õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. KrMS § 2742 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul kriminaalmenetluse lõpetada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.11.2011 otsuses kriminaalasjas nr 3-11-81-11 väljendatud seisukoha kohaselt on kohtul kohustus lahendada isiku taotlus menetlusaja ebamõistlikkuse tuvastamiseks igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes. Kohus leiab, et antud juhul ei ole mõistliku menetlusaja riivet võimalik korvata pelgalt K. XXX tulevikus määratava karistuse vähendamisega. Hinnates K. XXX suhtes tulevikus tehtava kohtuotsuse jõustumise perspektiivi, eriti juhul kui kriminaalasi läbib kõik kohtuastmed ning arvestades kohtupraktikas väljakujunenud menetlustähtaegu, on alust eeldada, et lõpliku lahendini jõutakse mitte varem kui 2016.aasta alguses, samas aegub isikule inkrimineeritav kuritegu lõplikult märtsis 2016.a. seoses KarS § 81 lg 6 sätestatud tähtaja saabumisega. Siinkohal tuleb nõustuda süüdistatava kaitsja seisukohaga selles, et kriminaalmenetluse lõpetamisega ei saa lugeda kannatanu õigusi ja huve riivatuks, kuna kriminaalasjas puudub tsiviilhagi. Seega leiab kohus, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Vastavalt KrMS § 2742 lg 2 tuleb menetluse lõpetamise määrusest teavitada kohtu esimeest.

(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Julia Vernikova

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.