Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

alusel ja kohtu õiglasel äranägemisel. Hagiavalduses leiti, et olemas on VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud erandlikud asjaolud, sest õe surm oli TP-le emotsionaalselt raske kogemus.

3 (9)

Kohtukolleegium luges tõendatuks, et KP ületas sõiduteed ülekäigurajal, J. Tšervjalkovil jäi see aga märkamata, kuna ta unustas pärast ristmikul vastu tulnud parempööret tegeva auto läbi laskmist veenduda, et liikuma hakkamine on ohutu. Ringkonnakohus leidis, et I.H tegutses ettevaatamatult. Ringkonnakohus nentis, et maakohus ei ole andnud hinnangut kannatanute tsiviilhagidele. Kohtukolleegium nentis aga, et kuna maakohus mõistis I.H õigeks, ei olnud maakohtul aga tsiviilhagide osas otsustamisruumi, vaid KrMS § 310 lg 2 kohaselt oli ainsaks võimaluseks jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuigi ringkonnakohus mõistis I.H KarS § 423 lg 1 järgi süüdi, leidis kohtukolleegium, et T ja RP-i tsiviilhagid mittevaralise kahju nõudes tuleb jätta rahuldamata. Kohtukolleegium tõdes, et VÕS 134 lg 3 näeb ette, et isiku surma puhul võivad surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on nii tsiviilhagis kui tsiviilkostja vastuses viidatud lahendis (09.04.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08) selgitanud, et kuna seadus nõuab erandlike asjaolude esinemist, ei anna mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks alust lähedase inimese kaotuse fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusvalu kui selline. Viimased kaasnevad väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult iga lähedase isiku surmaga. Ka on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud, et selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, kuna needki kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 31-1-26-11 04.05.2011. a tehtud otsuse punktis 18 manitsenud ka kriminaalasju lahendavaid kohtuid ülalkirjeldatud seisukohtadest kinni pidama. Just ülaltoodud asjaoludele tugineb aga kannatanu RP-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes, mistõttu ei saa ringkonnakohus seda rahuldada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Ringkonnakohus selliseid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud. Kohus märkis, et KP ei viibinud liiklusõnnetuse toimumise ajal sündmuskohal. Samuti leidis kohus, et ei ole alust rääkida sellistest lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisematest üleelamistest, mis kujutaksid endast erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus märkis, et KP-il ei esinenud selliseid väliseid vigastusi, mis oleksid saanud olla teda külastanud lähedastele tugevalt häirivad, samuti oli ta kogu haiglas oldud aja teadvuseta, mistõttu ei saa rääkida sellest, et KP oleks näinud pealt seda, kuidas saadud vigastused tekitavad KP-ile kannatusi (nt suurt valu), nii, et see oleks omakorda põhjustanud KP-ile üleelamisi.

4 (9)

lahendi, siis, vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 tuleb ka need menetluskulud riigilt välja mõista. Ka tuleb vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 riigilt välja mõista kannatanute poolt kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kantud kulutused 388,80 eurot. Riigikohus märkis aga, et ei saa lahendada menetluskulude küsimust lõplikult, sest kassaator ei ole täpsustanud, millises ulatuses tuleb menetluskulu riigilt välja mõista TP-i ning millises ulatuses RP-i kasuks. Kolleegium leiab, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus on kannatanutel ja nende esindajal võimalus nõuet täpsustada ja omakorda ringkonnakohtul võimalus kohtukulude küsimus lõplikult lahendada.

8.1 Kannatanute esindaja teavitas, et RP loobub mittevaralise kahju nõudest kui perspektiivitust. Samas jääb RP esitatud tsiviilhagi juurde varalise kahju hüvitamise nõudes. Raske puudega RP ja liiklusõnnetuses hukkunud KP elasid koos. RP hindas õe panust tema ülalpidamisse ja ühiste kulude kandmisse 200 eurole kuus. Seoses menetluskuludega märgib kannatanute esindaja, et kuigi õigusabileping on sõlmitud mõlema kannatanuga, on tekkinud õigusabikulud TP-i kanda. Seega tuleks õigusabikulud mõista välja TP-i kasuks. TP taotleb aga, et väljamõistetavad õigusabikulud kantaks advokaadibüroo arvele. 8.2 Tsiviilkostja esindaja palub jätta apellatsioon rahuldamata ning jätta menetluskulud apellantide kanda. Tsiviilkostja esindaja märgib, et kuna Riigikohus jättis Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2014. a otsuse TP-i nõude osas muutmata, on Tallinna Ringkonnakohtu otsus TP-i nõude osas jõustunud ning TP-i nõue jäänud rahuldamata. Sellest tulenevalt on tsiviilkostja esindaja seisukohal, et rahuldamata tuleb jätta ka RP-i nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks. RP-i varalise kahju hüvitamise nõude kohta leiab tsiviilkostja, et see on alusetu ja tõendamata ning tuleks jätta rahuldamata. RP ei ole tõendanud ühtegi nõude aluseks olevat asjaolu ega ka nõude esitamise õiguslikku alust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

i mittevaralise kahju hüvitamise taotluse suhtes ning vastavalt Riigikohtu otsuse juhtnööridele esitama oma seisukoha põhjendused. RP põhjendab 29.09.2012. a esitatud tsiviilhagis mittevaralise kahju hüvitamise taotlust sellega, et nad olid õega väga lähedased. Seega põhineb taotlus sisuliselt väitel, et mittevaraline kahju tekkis lähedase isiku kaotusest tingitud kaotusvalust. Kohtukolleegiumil ei ole kahtlust selles, et õe kaotamine toob endaga kaasa kaotusvalu. Paraku ei anna see VÕS 134 lg 3 kohaselt õigust saada mittevaralise kahju hüvitist. Nimetatud säte näeb ette, et isiku surma puhul võivad surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt tähendab nõue, et esinema peab „erandlik asjaolu“, seda, et mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks ei anna alust lähedase inimese kaotuse fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusvalu kui selline. Ka on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud, et selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole ka võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus – need kaasnevad lähedase kaotusega tihti ega ole seega erandlikud asjaolud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lähtunud samadest seisukohtadest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-11, p 18) ning ka käesolevas kriminaalasjas 3. novembril 2014. a tehtud otsuses kinnitab Riigikohus, et lähtuda tuleb ülal kirjeldatud seisukohtadest. Seega ei ole hagis kirjeldatud asjaolu – lähedased suhted liiklusõnnetuses hukkunud õe KP-iga – Riigikohtu praktikast tuleneva tõlgenduse kohaselt VÕS § 134 lg 3 alusel mittevaralise kahju väljamõistmiseks piisav (seda on ringkonnakohus tegelikult märkinud ka 07.03.2014. a otsuse 10. punkti teises lõigus, pärast mida asus kohtukolleegium käsitlema TP-i tsiviilhagi argumente).

7 (9)

tsiviilkohtumenetluse regulatsioon sätestab sarnase piirangu: TsMS § 651 lg1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kannatanute esindaja apellatsioonis taotlenud varalise kahju hüvitamist RP-ile, vaid, vastupidi, on rõhutanud, et taotleb mittevaralise kahju hüvitamist mõlemale kannatanule. Nimelt on kannatanute R ja TP-i esindaja vandeadvokaat I. Sirk esitanud ühe apellatsiooni mõlema kannatanu nimel. Apellatsioonis on sõnastatud taotlus järgnevalt: „2.2. rahuldada kannatanute RP-i ja TP-i mittevaralise kahju hüvitamise hagid.“ Seega on kannatanute esindaja sõnaselgelt märkinud, et taotleb mittevaralise kahju hüvitamist ja seda mõlema hagi puhul, millele viitab kasutatud mitmus: „mittevaralise kahju hüvitamise hagid“. Kui kannatanute esindaja oleks soovinud mõlema tsiviilhagi läbi vaatamist täies ulatuses, ei oleks taotluses selle täpsustamiseks, millise kahju hüvitamist apellant taotleb, üldse põhjust olnud. Apellatsiooni on esitanud vandeadvokaat, mistõttu tuleb eeldada, et taoline täpsustus on lisatud kaalutletult ja see peabki kandma sellist eesmärki, mis kasutatud sõnastusest ilmneb. Olukorras, kus apellatsiooni taotluses on RP-i tsiviilhagi taotlustest nimetatud ühte, teine aga jäetud nimetamata, ei näe ringkonnakohus võimalust mõista apellatsiooni teisiti, kui et apellant on taotlenud tsiviilhagis sisaldunud esialgsest kahest taotlusest ringkonnakohtus vaid ühe lahendamist. Lisada tuleb, et selliseks arusaamaks ei anna alust ainuüksi apellatsiooni taotluse sõnastus. Apellatsiooni p-s 5, milles apellant samuti refereerib seda, millises osas ta maakohtu otsust vaidlustab ja millise otsuse tegemist ta ringkonnakohtus taotleb, on märgitud: “Apellant vaidlustab I.H õigeksmõistmise ning palub Tallinna Ringkonnakohtul teha asjas uus kohtuotsus, millega mõista süüdistatava KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritavas süüdi ja välja mõista kannatanutele mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Samuti palub apellant lahendada menetluskulude jaotuse.“ Seega ütleb esindaja sõnaselgelt, et taotleb ainult mittevaralise kahju hüvitamist. Seda, et kannatanu RP on esitatud hagis taotlenud ka varalise kahju hüvitamist, ei ole üldse mainitud. Apellatsiooni punktis 14 märgib apellant: „Apellant palub ringkonnakohtul vaadata läbi esitatud tsiviilhagid ning mõista solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt kannatanute kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel.“ Kuigi ses punktis on räägitud tsiviilhagide läbivaatamisest, on ainsa taotlusena, mille lahendamist apellant soovib, nimetatud taas mittevaralise kahju hüvitamist. Seega toetavad ka teised apellatsiooni punktid apellatsiooni taotluste osas märgitut, mille kohaselt soovib apellant tsiviilhagide läbi vaatamist mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas. Apellatsioonis ei ole esitatud ka mingeid argumente, mis puudutaks RP-i varalise kahju nõuet ja näitaks seega, et apellant on taotlenud RP-i tsiviilhagi läbi vaatamist ka varalise kahju nõude osas. Seega, kuna RP-i esindaja ei ole esitatud apellatsioonis esitanud taotlust RP-i tsiviilhagi läbivaatamiseks ka varalise kahju nõudes, saab ringkonnakohus tsiviilhagi KrMS § 331 lgst 2 ja § 340 lg-st 4 tulenevalt lahendada üksnes apellatsioonis nimetatud mittevaralise kahju nõudes. Kuna ringkonnakohtule ei ole varalise kahju nõuet esitatud, ei ole ringkonnakohtul võimalik nimetatud taotlust ei lahendada ega jätta läbi vaatamata. Kuna aga Riigikohus on pannud ringkonnakohtule kohustuse esitada otsuses oma seisukoht selle taotluse suhtes ja 8 (9)

põhjendada seda, saab ringkonnakohus ka otsuse resolutiivosas selgitada vaid seda, et ringkonnakohus ei vaata seda taotlust läbi. Arvestades, et kriminaalmenetluse raames ei ole RP-i tsiviilhagi varalise kahju nõudes läbi vaadatud, on RP-il õigus esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras.

/allkirjastanud digitaalselt/

/allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

/allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.