Kohtulahend

Tsiviilhagid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

KrMS § 180 lg 1 alusel välja järgmised

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha II astme kuriteo eest 532,5 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel toimikust koopia tegemise tasu 0,45 eurotKrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kannatanute esindajale maakohtu menetluses osalemise eest makstud tasu 1498,14 eurot.KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldada J.E tasuda menetluskulusid võrdsete osade kaupa 12 kuu jooksul (169,26 eurot kuus). Kannatanute esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu 652,8 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel välja Eesti Vabariigilt .

mõista

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval, kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanu ja tsiviilkostja saavad kassatsiooni esitada üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

sooritamist selliselt, et ei veendunud, kas mööda reguleeritud ülekäigurada ületab teed jalakäijaid. Seetõttu sõitis ta ülekäigurajale välja, jättes kohandamata oma sõiduki kiiruse selliseks, et ta suudaks peatada oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja mis tahes etteaimatava takistuse ees, milleks on jalakäija liikumine ülekäigurajal, ei andnud teed eesõigust omavale jalakäijale KP-le, sõites jalakäijale reguleeritud ülekäigurajal otsa. Kannatanu kukkus otsasõidu tulemusel asfaldile, saades tervisekahjustused, millesse ta 05.06.2012 kella 10.00 ajal haiglas suri.

alustamiseks kõikide asjaoludega. Seega prokuratuur ei saanud kuni kriminaalmenetluse alustamiseni kuidagi otsustada menetluse andmete avaldamise lubatavust. Seega kohtuväline menetleja rikkus J.E kui ühe liiklusõnnetuses osaleja õigust tutvuda liiklusõnnetuses kogutud materjalidega. Lisaks leidis maakohus, et kuigi kohtule ei ole edastatud materjale, mis viitavad sellele, kas J.E kuni kriminaalmenetluse alustamiseni oli menetlusaluseks isikuks või mitte, kuid ta oli liiklusõnnetuses üks osaleja ja seega temale oleks pidanud kindlasti tutvustama VtMS § 19 õigusi ja kohustusi s.h tal oli õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse aga nende tutvustamine kohtule esitatud materjalidest ei ole tuvastatav.

liiklusõnnetuse akti lisaga, siis on see skeem joonistatud 30.05.2012 ajavahemikul 17.4518.10. J.E skeemi koostamisele ei kaasatud ning sellepärast sellelt tema allkiri ka puudub. Tegemist ei ole menetlusnormide rikkumisega, kuna skeemi koostamisele J.E kaasamine ei ole KrMS § 151 lg 4 järgi kohustuslik. Sündmuskohal tegi avariipolitseinik RR 39 fotot nii liinibussist kui sündmuskohast. See vormistati ühe fototabelina, mis käib nii sündmuskoha vaatluse kui 30.05.2012 koostatud sõiduki vaatlusprotokolli kohta. Seega on fotod kohtumaterjalides olemas. Kohtu seisukoht bussi poolt jäetud pidurdusjälgede kauguse puudumisest vöötraja algusest on ekslik, need on skeemilt üheselt näha. Seega on võimalik täpselt tuvastada hetk, millal bussijuht reageeris ohule. Bussi esirattad pidid olema pidurdamisel pidurdusjälgede alguspunktis, mis liigutab bussi vöötrajast ristmiku poole. Arvestades, et liiklusõnnetuse järgselt asus buss vöötrajal, ei saanud kokkupõrge jalakäijaga olla mitte kuidagi väljaspool ülekäigurada, vaid pidi olema ülekäigurajal. Vastasel juhul oleks bussi asukoht peale liiklusõnnetust pidanud olema samuti väljaspool ülekäigurada. Skeemil nähtuvad 2 bioloogilist veretaolist jälge. Bioloogiliste jälgede järgi on võimalik üheselt öelda, kus asus kannatanu asfaldil peale liiklusõnnetust. Kannatanu asukohale viitab ka tunnistaja DP’i poolt antud ütlus, et ta nägi „ . Lisaks bussi asukohale peale liiklusõnnetust, mis tõendab jalakäijale otsasõitmist ülekäigurajal, tõendab jalakäija viibimist ülekäigurajal ka tunnistaja DP, kes on andnud ütlusi, . Ka sündmuskoha fotodelt nähtub, et valgusfoor, mis jalakäija liikumist reguleerib, asub täpselt kohakuti ülekäigurajaga. Samuti nähtub fotodelt, et ülekäigurada asub vahetult ristmikul. Seega on tõendamist leidnud, et jalakäija ületas Veerenni tänavat mööda ülekäigurada. Prokurör märgib, et J.E-le on süüdistuses ette heidetud mitmete liiklusseaduse sätete eiramist, mis kogumis põhjustasid antud liiklusõnnetuse. Kohus on otsuses ainult järeldanud, et kannatanu ei kõndinud liiklusõnnetuse ajal vöötrajal, kuid kohus ei ole põhjendanud teiste J.E-le ette heidetud liiklusseaduse sätete rikkumisi, mis tähendab, et sisuliselt on kohtuotsus põhjendamata, millega kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Prokurör leiab, et kohus on kannatanu RP kohtueelses menetluses avaldatud ütlused avaldanud ebaseaduslikult, kuna RP ütlused ei olnud deponeeritud. Prokuröri hinnangul ei ole süüdistatava J.E ütlused usaldusväärsed ning need tuleb tervikuna tõendite hulgast välja arvata. Süüdistatav on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et peale seda kui jalakäija oli tema bussist peatuses maha läinud, ta rohkem jalakäijat ei näinud enne kui õnnetus oli toimunud. Kohtus rääkis süüdistatav, et nägi kannatanut peale bussist väljumist veel bussist paremal Luite tänaval, siis bussist vasakul Luite tänaval oleva liiklusmärgi juures, siis liikumas liiklusmärgi juurest kõnniteele ja sellega seoses siis ka Veerenni tänava poole ning lõpuks vahetult enne kokkupõrget bussi ees. Seega on süüdistatava poolt kohtus antud ütlused jalakäija asukoha ja liikumise osas täielikult erinevad kohtueelses menetluses antud ütlustest. Erinevaid ütlusi põhjendas süüdistatav kohtus sellega, et kohtueelne ülekuulamine ei olnud piisavalt detailne ning seoses peavaludega ei 5 (19)

mäletanud ta sündmusi piisavalt täpselt, kuid sündmused tulid detailselt meelde 2013 suvel peale süüdistusakti kätte saamist. Prokuröri taotlusel avaldati J.E’i kohtueelses menetluses antud ütlused ka nende detailsuse osas, millest nähtub, et kokkuleppelise kaitsja juuresolekul andis J.E detailsed ütlused kahel leheküljel, kus ta on ise soovinud veel täpsustada ütlusi omaalgatuslikult selle kohta, et peale bussist väljumist ta kaotas kannatanu oma vaateväljast. Samuti ei puuduta peavalu olemasolu kuidagi isiku mälu. Seega ei suutnud J.E kohtus selgitada arusaadavalt ütluste erinevuse põhjuseid, asudes kohtus ütlusi andes süüdistama hoopis jalakäijat, kes liikus tema hinnangul väljaspool ülekäigurada. Jalakäija asukoht ja liikumine sündmuskohal on liiklusõnnetuse üks olulisemaid nüansse, milles süüdistatav on oma ütlusi oluliselt kohtus muutnud ehk prokuröri hinnangul on süüdistatav andnud diametraalselt erinevaid ütlusi. Erinevalt kohtu seisukohast leiab prokurör, et tõendid kogumis kinnitavad seda, et J.E on süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud. Lisaks eespool nimetatud liiklusõnnetuse aktile ning sellele lisatud skeemile, sündmuskoha vaatlusprotokollile ja sõiduki vaatlusprotokollidele koos fotodega tuleb arvestada järgmisi tõendeid. AS Signaal vastus koos fooriskeemiga tõendab sündmuskohal olevate fooride tööd ning aitab hinnata ka tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Antud tõenditest nähtub, et J.E-le Luite tänaval ja jalakäijale Veerenni tänaval põlesid foorides rohelised tuled samaaegselt. Samal ajal põles punane foorituli fooris, mille ees seisis tunnistaja DP. Ka tunnistaja PT andis ütlusi, et nägi bussi liikumas rohelise tulega ristmikule välja. Seega kinnitab fooriskeem tunnistajate ütlusi, mis lisavad kaalu tunnistajate ütluste usaldusväärsusele. Tunnistajate DP ja PT ütlused on ka omavahel kokkulangevad, kuigi nad nägid sündmust erinevatest suundadest. Mõlemad tunnistajad paigutavad jalakäia Veerenni tänavat ületama valgusfoori juurest, mille ees, nähtuvalt fotodest, asub ka vöötrada. Mõlemad tunnistajad on andnud ütlusi, et jalakäija ületas Veerenni tänavat rohelise fooritulega. Seda kinnitab ka fooriskeem. Mõlemad tunnistajad on ristküsitluse paremaks arusaamiseks joonistanud kohtus skeemi ning on paika pannud jalakäija liikumissuuna ja asukoha, mis on ülekäigurajal. Tunnistaja DP nägi, kuidas jalakäija alustas liikumist ja kuidas buss alustas vasakmanöövrit ning nägi jalakäijat kuni buss jalakäija ära varjas. Järgmisel hetkel nägi ta jalakäijat bussi eest eemale paiskumas. Tunnistaja PT nägi jalakäijat hetkel, kui ületas risti bussi tagant väljaspool ülekäigurada Luite tänavat ning jalakäija seisis Veerenni tänava ääres ülekäiguraja ees ning ootas rohelist foorituld. Kui buss hakkas liikuma ristmikule välja ehk bussi jaoks põles roheline tuli, alustas liikumist ka jalakäija, kuid rohkem tunnistaja PT ei näinud, sest oli sündmuskohale selja pööranud kuni kuulis liiklusõnnetust ning jooksis sündmuskohale. Mõlemad tunnistajad oskasid kirjeldada üheselt kannatanu asendit õnnetusejärgselt. Seega saab järeldada, et tunnistajad mäletasid üldiselt juhtunut ning nende ütlused on usaldusväärsed. Liiklusõnnetuse skeem ja fotod näitavad üheselt bussi asukohta peale liiklusõnnetust (fotod nr 1-7), mille kohaselt ei ole buss vöötrada ületanud. Samuti on fotodelt näha bussi asend

6 (19)

peale õnnetust, mis annab meile ka täpselt aimu, millise nurga alt buss manöövrit tegi, sest arvestades bussi pikkust, asub bussi tagumine osa õnnetusejärgselt kohas, kus buss seisis enne ristmikule väljasõitu. Kui buss selliselt asetada tagasi liikumise alguspunkti, on arvestades fotosid bussist, võimalik juhikohalt näha kogu sündmuskohta s.h vasakule ülekäiguraja algusesse, kus tunnistajate ütluste kohaselt viibis jalakäija. Fototabelitelt on üheselt tuvastatav ka kannatanu asukoht peale kokkupõrget, sest asfaldile on jäänud verejäljed. Kannatanu lebas vahetult peale vöötrada. 3.2 Kannatanute esindaja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav KarS § 422 lg 1 järgi süüdi, rahuldada kannatanute RP ja TP mittevaralise kahju hüvitamise hagid ning hüvitada kannatanute menetluskulud. Vastuseks maakohtu seisukohale, et tõendite kogumisel on tehtud vigu ja rikutud J.E õigusi, märgib kaitsja, et KrMS ei näe ette, et kahtlustatav või süüdistatav peaks osalema sündmuskoha vaatlusel. Pealegi ei olnud J.E vaatluse ajal menetlusosaline – alustatud oli väärteomenetlust, J.E oli üle kuulatud tunnistajana. Apellant on seisukohal, et vaatamata süüdistatava mitteosalemisele sündmuskoha vaatlusel on vaatlusprotokoll, skeem ja fotod siiski kasutatavad tõendina. Hinnata tuleb neis tõendites kajastuva informatsiooni asjakohasust ja usaldusväärsust. Apellant nõustub maakohtuga, et skeem ei saa tõendada kannatanu viibimist ülekäigurajal, kuid skeemil on märgitud noolega mitte jalakäija asukoht, vaid üldsõnaliselt liikumissuund. Jalakäija asendi tuvastamiseks tuleb kasutada teisi tõendeid. Maakohus pidi hindama vaatlusprotokolli, skeemi ja fototabeleid kooskõlas muude tõenditega. Maakohus on oma otsuses üllatuslikult heitnud menetlejale ette J.E üle kuulamata jätmist. Tegelikult kuulati J.E 30.05.2012 kell 18.10 (so 40 minutit pärast liiklusõnnetust) tunnistajana üle. Seda on süüdistatav kinnitanud ka kohtuistungil antud ütlustes. Maakohus on keskendunud kitsalt küsimusele, kas jalakäija viibis liiklusõnnetuse toimumise ajal ülekäigurajal. Maakohtu otsusest ei nähtu aga hinnangut jalakäija käitumisele ega ka põhjuslikku seost jalakäija hukkumise ja tema võimalike liiklusnõuete rikkumise vahel. Kannatanute esindaja märgib, et sündmuskoha vaatlusprotokolli ja skeemi kõrvale jätmise korralgi nähtub liiklusõnnetuse sündmuskohal tehtud fotodest, et buss seisab liiklusõnnetuse järgselt ülekäiguraja peal. Isegi bussi esiosa kõige etteulatuvam (vasak) nurk on ülekäiguraja piirides, st buss ei ole ka liiklusõnnetuse järgselt seisma jäädes ületanud veel ülekäigurada. Süüdistatava ütluste kohaselt ta bussi ei liigutanud pärast liiklusõnnetuse toimumist kuni politsei saabumiseni. Nimetatud asjaolu tõendab kahtlusteta, et kokkupõrge bussi ja jalakäija vahel ei saanud toimuda pärast ülekäigurada. Seega pidi kokkupõrge jalakäija ja bussi vahel toimuma kas ülekäigurajal või enne ülekäigurada. Süüdistatav on andnud ütlusi, et kokkupõrge jalakäijaga toimus pidurdamise lõppfaasis. Kuivõrd buss peatus ülekäigurajal selle tagumise piiri lähedal, siis pidi kokkupõrge bussi ja jalakäija vahel toimuma ülekäigurajal. Välistatud on kokkupõrke toimumine pärast ülekäigurada, kuna buss ei

7 (19)

jõudnud üle ülekäiguraja. Enne ülekäigurada kokkupõrke toimumise välistab süüdistatav oma ütlustega. Kannatanute esindaja peatub siiski ka versioonil, mille kohaselt võis jalakäija ületada sõiduteed väljaspool ülekäigurada. Apellant märgib, et LS § 24 lg 1 sätestab jalakäijale 5 alternatiivset kohta sõidutee ületamiseks – . Seadusandja on kehtestanud need kohad loeteluna, puudub hierarhia. See tähendab, et jalakäijal on võrdne õigus kasutada kõiki neid kohti sõidutee ületamisel. Ristmiku definitsioonist tulenevalt on ülekäigurajale eelnev sõidutee osa käsitatav ristmikuna ning sõidutee ületamine oli lubatud nii ülekäigurajal, kui enne ülekäigurada asuval teeosal kui ristmiku osal. Kannatanute esindaja viitab veel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.12.2000 lahendile nr 31-1-104-00 ja 11.06.2003 lahendile nr 3-1-1-63-03, milles Riigikohus on andnud hinnangu mootorsõidukijuhi kohustustele ülekäigurajale lähenedes. Läbivalt on Riigikohus jaatanud nö ülekäiguraja eelse situatsiooni erilisust. See tähendab, et lähenedes ülekäigurajale peab juht valima kiiruse, et ta suudaks sõiduki peatada enne ülekäigurada. Kui jalakäija ületab sõiduteed enne ülekäigurada, siis võimaliku kokkupõrke korral enne ülekäigurada on võimalik jalakäijale ette heita liiklusnõuete rikkumist. Kuid seda üksnes juhul, kui sõidukijuht peatab sõiduki enne ülekäigurada, sest sõidukijuhi kohustus on valida kiirus, et vajadusel peatada sõiduk enne ülekäigurada. Ka kannatanute esindaja leiab, et süüdistatava ütlused on kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses diametraalselt erinevad selles, millal ja kus süüdistatav nägi enne liiklusõnnetuse toimumist jalakäijat. Seetõttu on süüdistatava ütlused selles osas ebausaldusväärsed ning tõendina mittelubatavad. Samas leiab kannatanute esindaja, et süüdistatava ütlustest nähtuvalt ta tegelikult ei kontrollinud ega veendunud, kas ülekäigurajal on sõiduteed ületavaid jalakäijaid. Täiesti lubamatu ning hoolimatu on süüdistatava suhtumine, et alustades vasakpööret vaatab ta üksnes pöörde alguses, kas keegi on astunud ülekäigurajale, kuid pöörde ajal ta rohkem sellele tähelepanu ei pööra. Antud liiklussituatsioonis pidi süüdistatav andma teed ka vastuliikuva ning parempööret sooritava sõiduki juhile, mis sundis süüdistatavat pidurdama või liikuma oluliselt aeglasema kiirusega. Asjaolu, et vastuliikuva sõiduki juht samuti pööret lõpetades pidi teed andma jalakäijale, ei ole antud olukorras tähtis, kuna kokkupõrget ei toimunud. Süüdistatava ohtlikku liiklemishoiakut iseloomustavadki kõige selgemini tema ütlused, milles ta õigustab end halva nähtavusnurgaga vasakule ning ohutuses veendumisega üksnes enne manöövri alustamist, mitte aga manöövri ajal. Apellant leiab, et asjassepuutumatud on süüdistatava ning maakohtu viited jalakäija halvale nägemisele. Maakohus on KrMS § 306 lg 1 p 11, 310 lg 2 ja 3, 312 p 8 nõudeid rikkudes jätnud andmata hinnangu kannatanute esitatud tsiviilhagidele. Apellant palub ringkonnakohtul vaadata läbi esitatud tsiviilhagid ning mõista solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt kannatanute kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Samuti on maakohus KrMS § 181 lg 1, 189 lg 2, 190 p 1 nõudeid eirates jätnud lahendamata menetluskulude jaotuse.

8 (19)

4.1 J.E palub apellatsioonidele esitatud vastuses jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu õigeksmõistev otsus muutmata.

4.2 Tsiviilkostja palub esitatud vastuses samuti jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Vastuses leitakse, et kumbki apellantidest ei ole tõendanud VÕS § 134 lg 3 rakendamise eeldusi ehk kahju olemasolu ega ka erandlike asjaolusid. Tsiviilkostja esindaja märgib, et VÕS 134 lg-le 3 kohaselt võivad isiku surma puhul nõuda tema lähedased surma põhjustajalt mittevaralise kahju hüvitamist erandlike asjaolude esinemisel. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Riigikohtu seisukoha kohaselt ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Kumbki kannatanu ei ole aga erandlikke asjaolusid ega ruumilist lähedust hukkunuga kahju tekkimise ajal tõendanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9 (19)

eksperdiarvamust, millest nähtuvad KP surma põhjustanud vigastused (otsuse p 1.4), pöördudes seejärel taas tagasi liiklusõnnetuse asjaolude juurde, kirjeldades ilmaolusid, liiklusõnnetuse kohas lubatud sõidukiirust, teeolusid jmt (otsuse p 1.5). Tõendite analüüsi vahele on pikitud süüdistusaktis esitatud teokirjeldus (p 1.7-1.7.1) ning kohtumenetluse poolte seisukohti (1.7.6). Selle tõttu, et kohus on otsuse põhistused ehitanud üles tõendikeskselt, kusjuures tõendeid käsitletakse ükshaaval, on lugejal raske jälgida seda, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks. Samas on kohus otsuses oma argumendid J.E õigeksmõistmise kohta esitanud ning kokkuvõtvalt on võimalik aru saada, et maakohus mõistis J.E õigeks, kuna luges tõendatuks, et KP ületas sõiduteed väljaspool ülekäigurada ja ilmus seetõttu J.E juhitud bussi ette ootamatult. Seega oli pooltel võimalik esitada maakohtu otsusele sisulisi vastuväiteid, vaieldes vastu nii kohtu poolt tõenditele antud hinnangule kui neist tehtud järeldustele, mida apellandid on ka teinud. Eelöeldust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus sellega, et maakohus on rikkunud otsuse põhistamisnõuet KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

10 (19)

§ 56 lg 1 – ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. Kohtukolleegium ei pea prokuröri etteheidet põhjendatuks. Maakohus ei ole tõepoolest detailselt argumenteerinud, miks ei esine kohtu hinnangul ühtegi loetletud liiklusseaduse rikkumist. Samas on maakohtu otsuses asutud seisukohale, et kuna tõendatud ei ole, et KP ületas sõiduteed ülekäigurajal, ei saa juhile ette heita, et ta jalakäijat ei märganud. See välistabki valdava osa süüdistuses ette heidetud liiklusnõuete rikkumistest. Kui jalakäija ületas sõiduteed keelatud kohas, nii et see oli juhi jaoks ootamatu, ei saa juhile ette heita seda, et ta ei veendunud oma manöövri ohutuses ega arvestanud jalakäijaga – usalduspõhimõtte kohaselt on liiklejatel õigus eeldada, et ka teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.09.2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-02). Ühtlasi märgib kohtukolleegium, et mitmed süüdistuses nimetatud mootorsõiduki juhi kohustused on kolleegiumi hinnangul omavahel üld- ja erinormi vahekorras ja seega saab põhjendatud olla vaid erinormi alusel tehtav etteheide. Nimelt on LS § 35 lg 1 erinorm nii LS § 17 lg 5 p 2 (mõlemad reguleerivad jalakäijale tee andmist manöövri lõpus, kuid LS § 35 lg 1 reguleerib teeandmiskohustust just reguleeritava ülekäiguraja korral) kui § 33 lg 1 ja § 35 lg 1 suhtes (mõlemad näevad ette juhi üldise kohustuse olla tähelepanelik jalakäija suhtes). Ülejäänud süüdistuses nimetatud väidetavate liiklusnõuete rikkumisega seoses tuleb märkida, et LS § 56 lg 1 ei saa olla J.E teole kohaldatav, kuna nimetatud säte näeb ette juhi kohustuse ristmikule lähenedes ja ei reguleeri seega ristmikul tehtavat manöövrit. Mis puutub vale sõidukiiruse valikusse, siis ei nähtu süüdistusest, et liiklusõnnetuse oleks põhjustanud just bussi kiirus pöördel. Sugugi ei saa ringkonnakohus nõustuda kannatanute esindaja seisukohaga, et KP-l oli õigus ületada ristmikku ka väljaspool ülekäigurada. Asjaolu, et LS § 24 lg 1 lubab jalakäijal ületada sõiduteed muuhulgas ka ristmikul, ei tähenda, et ristmikul võib jalakäija sõiduteed ületada vabalt kogu ristmiku piires ja seda isegi siis, kui ristmikul on tähistatud ülekäigurajad. See tuleneb esiteks juba LS § 24 lg-st 1 endast, kuna selles on rõhutatud, et ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu teed ületades ei tohi väljuda selle piirest. Seega ka juhul, kui ristmikul on tähistatud ülekäigurada, tuleb ületada sõiduteed ülekäiguraja piires. Veelgi enam, LS § 25 lg 4 teine lause sätestab, millisel juhul võib reguleeritaval ristmikul ületada sõiduteed mis tahes suunas. Seda võib teha juhul, kui roheline tuli lubab jalakäijal ristmikku ületada kõikidel sinna suubuvatel teedel korraga. Käesoleval juhul see foorigraafikust ja tunnistaja DP ütlustest nähtuvalt nii ei olnud. Seega on maakohus õigesti asunud seisukohale, et J.E süü tuvastamiseks on vaja välja selgitada, kas KP ületas sõiduteed ülekäigurajal või mitte.

11 (19)

jõudnud. Nii on maakohus otsuse punktis 1.9.5 märkinud, et KP liikumist väljaspool ülekäigurada kinnitavad tunnistaja PT ütlused selle kohta, et jalakäija oli küürakas ja ta kõnnak väga vaevaline ja aeglane, ning kannatanu õdede ütlused, et kannatanu oli vaegnägija, kuid ei kandnud prille. Suure osa maakohtu otsuses sisalduvast tõendite analüüsist moodustab sündmuskoha vaatlusprotokolli, selle juurde kuuluva skeemi ja fototabelite kriitika (otsuse punktid 1.11.3.6 ning uuesti 1.8.2-1.9.4). Seejuures on kohus ühest küljest avaldanud arvamust, et nende tõendite kogumisel on rikutud menetlusõigust (J.E on jäetud toimingute tegemisele kaasamata, talle pole esmalt alustatud väärteomenetluses tutvustatud tema õigusi jne), teisest küljest aga seadnud kahtluse alla tõendite sisalduva informatsiooni. Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas mõjutavad maakohtu arvates aset leidnud menetlusõiguste rikkumised kohtu hinnangut tõenditele. Otsuses ei ole märgitud, et kohus oleks lugenud mainitud tõendid lubamatuteks; vastupidi, kohus on otsuses käsitlenud ka tõendite sisu. Samas ei nähtu otsusest, et kohus oleks väidetavad menetlusõiguse rikkumised sidunud tõendite (eba)usaldusväärsusega. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sündmuskoha vaatlusel oleks rikutud menetlusõigust. Ei esialgu alustatud väärteomenetluse ega ka kriminaalmenetluse regulatsioon ei kohusta igal juhul sündmuskoha vaatlusse menetlusalust isiku või kahtlustatavat kaasama. KrMS § 83 lg 3, mis kehtib VTMS § 31 lg 1 kohaselt ka väärteomenetluses, näeb ette, et kahtlustatav kutsutakse vaatluse juurde, kui tema selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse. Seega on isiku kaasamine vaatlust toimetava menetleja ametniku diskretsiooniotsustus. Maakohtu otsusest ei nähtu, et J.E kaasamata jätmise tõttu oleks sündmuskoha vaatlus toimetatud ühekülgselt. Märkida tuleb seda, et kuigi toimiku lehtedel 3-4 olevas sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole J.E osalejana märgitud, nähtub toimiku 1. lehel olevast sündmuskoha vaatlusprotokollist, et sündmuskoha vaatlemisel on J.E-ga suheldud. Nimelt on vaatlusprotokolli kantud andmed, mis on selgelt saadud J.E-lt (tema enda isikuandmed, bussis viibinud inimeste arv, väide, et sõidukil puuduvad nähtavad vigastused). Nende andmete juures on ka J.E allkiri. Maakohtu väited selle kohta, nagu oleks J.E eest menetlusandmeid menetlusõigust rikkudes varjatud, on ekslikud. Kahtlustataval või süüdistataval on õigus tutvuda kriminaaltoimikuga KrMS § 2241 lg-s 1 sätestatud korras ning andmeid selle kohta, et J.E ei oleks olnud võimalust tutvuda kriminaaltoimikuga pärast seda, kui prokurör oli tunnistanud kohtueelse menetluse lõpule viiduks. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et vaatlusprotokolli juurde kuuluval skeemil kujutatud jalakäija liikumissuund (mööda vöötrada) on subjektiivne – see ei lähtu vaatluse ajal sündmuskohal säilinud jälgedest. Ka ei nähtu kummastki vaatlusprotokollist, et see väide tugineks sündmuse pealtnägijate selgitustele. Toimiku lehel 3 oleva protokolli kohaselt ei olnud vaatlusele kolmandaid isikuid kaasatud. Toimiku lehel 1 olevas vaatlusprotokollis on märgitud kahe tunnistaja andmeid, kuid protokollist ei nähtu, et neid oleks kaasatud ka vaatluse tegemisele, ning esitatud ei ole ka nende selgitusi, millest vaatlusel lähtuti. Seega mainitud skeem ei saa tõendada jalakäija suunda. See ei tähenda aga, et kõnealune skeem

12 (19)

oleks tervikuna tõendina ebausaldusväärne. Skeemi ristmikku, bussi ja liiklusõnnetuse jälgede paigutust kajastavad andmed tuginevad vaatlusprotokollis esitatud mõõtmisandmetele ja on seega kasutatavad. Maakohus on sündmuskoha vaatluse protokollile heitnud ette ka seda, et sellest ei nähtu, kui kaugel paikneb pidurdusjälgede algus jalakäijate ülekäiguraja servast. Maakohtu hinnangul oli see oluline, tegemaks kindlaks jalakäija ja bussi asukohta kokkupõrke momendil. Ringkonnakohus märgib, et kuigi sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole eraldi toodud välja pidurdusjälgede alguskohta, on see tuletatav teistest mõõtmisandmetest, mis on vaatlusprotokollis kajastatud. Bussi vasakpoolse esiratta pidurdusjälg algab Veerenni tn pikendatud servast 5,50 m kaugusel ja 2,50 m kaugusel Veerenni ja Veerenni põik tänavate ristumispiirist. Ülekäiguraja serv on 3,50 m kaugusel Veerenni ja Veerenni põik tänavate ristumispiirist. Seega algab vasaku ratta pidurdusjälg 1 m kaugusel ülekäigurajast. Ringkonnakohus möönab, et bussi parema esiratta pidurdusjälje alguse kaugust Veerenni ja Veerenni põik tänavate ristumispiirist ei ole sündmuskoha vaatluse protokollis märgitud. Küll on see kajastatud sündmuskoha skeemil, mille kohaselt oli see 1,6 m kaugusel ristumispiirist ja seega 1,9 m kaugusel ülekäiguraja servast (meenutagem, et buss oli pöördel). Arvestada tuleb sellega, et rattad ei asu bussi nurkades, mistõttu asus bussi esiosa pidurdamise alguses ülekäigurajale pidurdusjälje alguskohast lähemal. Seega alustas buss pidurdamist sisuliselt vahetult enne ülekäigurada. J.E ütluste kohaselt alustas ta pidurdamist siis, kui jalakäijat märkas ja otsasõit leidis aset pidurdusteekonna lõpul (t.l 126). Kannatanu esindaja täpsustavale küsimusele, kui kaugel oli tema juhitud buss ülekäigurajast, kui ta jalakäijat märkas, vastas süüdistatav: „Ma mõtlen, et vahetult enne sebrat“ (t.l 132 pöördel). Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt asus buss esiosaga ülekäigurajal (t.l 3), seda kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotod. Seega kinnitavad süüdistatava enda ütlused seda, et otsasõidu hetkel asus kannatanu ülekäigurajal. Lisaks sellele, et jalakäija asus bussilt löögi saamise hetkel ülekäigurajal, tuleb välja selgitada ka see, et jalakäija liiklus eelnevalt mööda ülekäigurada. Süüdistatav on veendunult väitnud, et KP ei asunud kindlasti ületama sõiduteed ülekäigurajal (t.l 127 pöördel). Ta vaatas ülekäigurada ja kedagi seal ei olnud (t.l 127, uuesti 131). Ka on süüdistatav andnud ütlusi, et enne manöövri algust nägi küll KP ristmiku lähedal, kuid sel hetkel ei liikunud ta Veerenni tänaval oleva ülekäiguraja poole, vaid ta oli Luite tänava pool, liikudes mitte ülekäiguraja poole vaid diagonaalselt ristmiku suunas. Sellest tulenevalt ei pidanud S. J.E teda enda jaoks pöörde sooritamisel takistuseks (t.l 125 pöördel). Maakohus on leidnud, et süüdistatava ütlusi ei ole ümber lükatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tõendid sisuliselt hindamata. Kohus ei ole hinnanud seda, kas selline sündmuste käik, nagu seda väitis süüdistatav, on eluliselt võimalik. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta tunnistajate ütluste asjakohase osa, väites, et tunnistajate ütlused ei kinnita, et jalakäija ületas sõiduteed mööda vöötrada. Esiteks esinevad küsitavused süüdistatava ütlustes. J.E kaitseversiooni kohaselt asus kannatanu enne bussi ette jõudmist tema jaoks nn pimedas nurgas, s.o kohas, kuhu ta bussi juhikohalt näha ei saanud. Selline pime nurk tekib nii süüdistatava (t.l 125) kui

13 (19)

spetsialisti EO ütluste (t.l 114) kohaselt juhul, kui jalakäija liigub bussi lähedal bussiga kõrvuti. Seega J.E versiooni kohaselt pidi kannatanu liikuma esmalt põiki üle ristmiku kuni bussi küljeni (bussini jõudmiseks pidi jalakäija ületama sõidutee teise suunavööndi) ja siis bussiga paralleelselt (t.l 134 pöördel). Seejuures pidi jalakäija liikuma bussist kiiremini, sest ta jõudis bussi ette. Ka süüdistatav ise on möönnud, et tema kirjeldatud kannatanu liikumisteed arvestades jääb arusaamatuks, kuidas sai jalakäija jõuda bussi ette, see oli tema jaoks üllatav. KP pidi selleks liikuma „väga kiiresti“ (t.l 133 pöördel). Tunnistajad on aga väitnud, et KP liikus aeglaselt (PT ütlused t.l 107 pöördel ja 109 pöördel, DP ütlused t.l 104). Seega seavad tunnistajate ütlused kahtluse alla võimaluse, et KP, liikudes ristmikku ületades esmalt bussini ja seejärel bussiga paralleelselt, jõudis bussist ette. Veelgi enam, erinevalt maakohtu otsuses väidetust, ületas KP mõlema tunnistaja ütlustest nähtuvalt sõiduteed ülekäigurajal. Liiklusõnnetuse ajal teisel pool ristmikku viibinud DP andis ütlusi selle kohta, et ta nägi bussi ja jalakäija liikuma hakkamist, kui nende jaoks süttis lubav foorituli, ja nende liikumist vahetult enne seda kui jalakäija bussilt löögi sai. Tunnistaja DP-le esitati küsimus, kas jalakäija ületas sõiduteed ülekäigurajal (t.l 103 pöördel). Vastuses nendib DP, et ei ole kindel, kas seal on tähistatud ülekäigurada, kuid kui see seal on, liikus jalakäija kindlasti mööda ülekäigurada. Tunnistaja selgitas ka, miks ta selles kindel on – tema sõnul ületas jalakäija sõiduteed foori kõrvalt, liikudes otse. Sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluvast skeemist ja fototabelist võib näha, et foor paikneb vöötraja serva juures. Seega, kui KP ületas sõiduteed foori juurest, ületades teed otse, liikus ta tõepoolest vöötrajal. Tunnistaja PT ütluste kohaselt oli ta liiklusõnnetuse toimumise ajal ristmiku poole seljaga ega näinud seda, kuidas õnnetus aset leidis. Küll nägi ta eelnevalt vanemat naisterahvast valgusfoori taga seismas ja ootamas, et tuli läheks roheliseks (t.l 107 pöördel). Seega kinnitavad PT ütlused DP väidet, et KP ületas teed valgusfoori juurest. Seejuures ei näe ringkonnakohus ühtegi põhjust mitte uskuda DP väiteid selle kohta, et KP liikus üle sõidutee otse. Apellandid on juhtinud tähelepanu ka sellele, et S. J.E ütlused ei ole vastuolus üksnes tunnistajate ütlustega, vaid ta on andnud ka kohtueelses ja kohtumenetluses erinevaid ütlusi. Kohtueelses menetluses on süüdistatav kinnitanud, et ta nägi KP vaid vahetult enne otsasõitu ning eelnevalt ta teda ei näinud. Seevastu kohtus antud ütluste kohaselt märkas ta KP alates sellest, kui too oli tema juhitud bussist väljunud kuni liiklusõnnetuse juhtumiseni korduvalt. Süüdistatav väitis maakohtu istungil, et tal on hiljem olnud aega juhtunu üle järele mõelda ja seetõttu on talle ka asjaolud, millest ta kohtuistungil rääkis, meenunud. Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et see väide ei ole veenev. Süüdistatavat on kohtueelses menetluses kuulatud üle kahel korral ning ka teisel ülekuulamisel, mis toimus 14.01.2013, s.o enam kui pool aastat pärast liiklusõnnetuse aset leidmist, on süüdistatav jäänud oma esialgsete ütluste juurde. Seega juba selleks ajaks oli J.E küllaldaselt aega juhtunut meenutada. Pealegi väärib tähelepanu, et 24.09.2012. a toimunud J.E ülekuulamise protokollist maakohtu istungil avaldatud lõigust nähtuvalt on J.E ise täpsustanud seda, et pärast naisterahva (s.o KP) bussist väljumist kaotas ta viimase vaateväljast ega oska öelda, kuidas ta liiklusõnnetuse kohta sai.

14 (19)

Seega räägib kõik selle kasuks, et KP ületas sõiduteed vöötrajal, kust ta ka bussilt löögi sai, ning J.E ütlused selle kohta, et ta veendus, et ülekäigurajal jalakäijaid pole, tuleb jätta ebausaldusväärsetena kõrvale. Samuti tuleb kõrvale jätta J.E ütlused, mille kohaselt jalakäija seisis enne seda, kui tema vasakpööret alustas Luite tänaval ristmiku lähedal oleva kiiruse piirangu märgi juures. Need ütlused on selges vastuolus mõlema tunnistaja ütlustega, mille kohaselt ootas KP võimalust alustada sõidutee ületamist valgusfoori juures, mis asub kõnealuse liiklusmärgi suhtes nurga taga Veerenni tänaval. Järelikult ei rikkunud jalakäija liiklusnõudeid ning kuivõrd tõendatud on see, et KP ületas sõiduteed lubava fooritulega ja mööda ülekäigurada, ei oma mingit tähtsust maakohtu otsuses esitatud väited, et KP nägemine oli halb ja kas ta pidi kasutama prille. Ülekäigurajal on jalakäijal eesõigus ja mootorsõidukijuhil on kohustus anda talle teed. Siiski ei pea ringkonnakohus põhjendatuks J.E ütluste täies ulatuses kõrvale jätmist nagu taotles prokurör. Nagu prokuröri apellatsioonis märgitud, on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites asunud seisukohale, et ütlused tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta, kui isik on kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses andnud vastuolulisi ütlusi ning sellele vastuolule puudub mõistlik põhjendus. Riigikohtu kõnealuse seisukoha puhul tegemist KrMS § 289 lg 1 tõlgendusega. Seega ei ole tegemist seisukohaga küsimuses, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates ning Riigikohtu lahend ei ole sellest tulenevalt kriminaalõiguse allikas KrMS § 2 p 4 tähenduses ega ole seega KrMS § 364 kohaselt kohtutele formaalselt siduv. Prokuröri apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsuses ei ole selgitatud, miks tuleb ütlused alati täies ulatuses kõrvale jätta. On võimalik, et isiku ütlused mingite asjaolude kohta on usaldusväärsed ja langevad ka teiste tõenditega kokku, mingite konkreetsete asjaolude osas esinevad aga kahtlused nende usaldusväärsuses. On selge, et vähemalt kohati ei ole alust J.E ütlustes kahelda, sest need langevad kokku teiste tõenditega ning aitavad kirjeldada sündmuste käiku (nt asjaolu, et J.E soovis ristmikul sooritada vasakpööret, ta alustas liikumist pärast foori lubava tule süttimist, samuti tema ütlused selle kohta, kus paiknes buss pärast jalakäijale otsasõitu ja mis toimus pärast liiklusõnnetust). Muuhulgas on J.E väitnud seda, et enne vasakpöörde sooritamist lasi ta läbi vastassuunast tulnud ja parempööret sooritanud sõiduauto. Need ütlused ei ole otseses vastuolus ülejäänud tõenditega. Tunnistaja PT on andnud ütlusi selle kohta, et kindlasti oli ristmikul ka teisi autosid (t.l 109). Tunnistaja DP on küll väitnud, et tema meelest ristmikul teisi autosid liikumas ei olnud, kuid on samas möönnud, et ei mäleta seda kindlalt (t.l 104 ja 104 pöördel). Ringkonnakohus peab J.E ütlusi selle kohta, et ta pidi enne manöövri sooritamist laskma läbi parempööret tegeva sõiduauto, oluliseks põhjusel, et see aitab selgitada, miks jäi J.E teed ületav jalakäija tähelepanuta. J.E ütlustest nähtuvalt jälgis ta vastu tulevat autot ja, lasknud selle läbi, sooritas ta pööret kohe selle auto järel. Süüdistatava kinnitusel ei pidanud ta ristmikul pidurdama, et lasta autot läbi, vaid üksnes valima õige kiiruse. Hetkel, kui ta oli valmis sõitma parempöörde teinud auto järel, märkas ta jalakäijat (t.l 126). Seega jälgis J.E manöövrit sooritades parempööret tegevat autot, mis lähenes bussile KPga võrreldes vastassuunast. Sellest, et J.E väitel püüdis ta manöövri kohe pärast autot ja jalakäija ilmumine tuli talle ootamatult, järeldab

15 (19)

ringkonnakohus, et J.E tähelepanu keskendus vastu tulnud autole ja ta unustas kontrollida, kas lisaks sellele autole takistab veel keegi manöövri sooritamist. Seega rikkus J.E LS § 33 lg 2 p-s 8 sätestatud kohustust enne paigalt liikuma hakkamist või manöövri alustamist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Samuti rikkus ta LS § 35 lg-t 11, mis näeb ette, et kui reguleeritav ülekäigurada tuleb ületada kõrvalpöörde lõpul, võib juht juhul, kui tema sõidusuunas pole stoppjoont või stoppjoonemärki, ülekäiguraja ületada, andes teed lubava fooritule ajal sõiduteed ületavale jalakäijale. S.t nii manöövri alustamisel kui ülekäigurajale välja sõitmisel jättis J.E veendumata, ega ülekäigurajal jalakäijaid ei ole, mistõttu ta sõitis KP-le otsa ning põhjustas sellega viimase surma.

16 (19)

pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Tuginedes KarS § 73 lg-le 3 määrab kohtukolleegium katseaja pikkuseks 3 aastat. Kuivõrd ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et J.E ei ole isik, kes kalduks kes kaldukski liiklusrikkumisi toime panema, juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena kannab aga suuresti preventiivset eesmärki (s.o ohtlik juht eemaldatakse vähemalt ajutiselt liiklusest), ei näe ringkonnakohus alust kohaldada J.E-le lisakaristust.

17 (19)

§ 134 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Lahanguaktist (tl 55-65) nähtuvalt ei olnud KP-l mingeid selliseid väliseid vigastusi, mis oleksid saanud olla teda külastanud lähedastele tugevalt häirivad. Ka nähtub lahanguaktist, et KP viibis algusest peale koomas. Ka TP ütluste kohaselt oli KP kogu haiglas oldud aja teadvuseta. Seega ei saa rääkida sellest, et KP oleks näinud pealt seda, kuidas saadud vigastused tekitavad KP-le kannatusi (nt suurt valu), nii, et see oleks omakorda põhjustanud KP-le üleelamisi. Ka ei olnud selgusetus küsimuses, kas KP jääb ellu, pikaajaline, nii et teadmatust saaks selliseks, et see oleks toonud kaasa üleelamisi, mida saaks lugeda erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 tähenduses. 11.1 Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ning KrMS § 338 p 1 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies ulatuses. Ringkonnakohus mõistab J.E süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ning karistab teda 1-aastase vangistusega, mille jätab aga KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. 11.2 Kuna ringkonnakohus tegi J.E suhtes süüdimõistva otsuse, tuleb talt KrMS § 180 lg 1 kohaselt mõista välja järgmised menetluskulud: KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha II astme kuriteo eest 532,5 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel toimikust koopia tegemise tasu 0,45 eurotKrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kannatanute esindajale maakohtu menetluses osalemise eest makstud tasu 1498,14 eurot. Arvestades, et menetluskulud moodustavad J.E sissetuleku kohta antud teatise kohaselt1/5 J.E aasta netosissetulekust (2011. a seisuga), võimaldab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda menetluskulusid võrdsete osade kaupa 12 kuu jooksul (169,26 eurot kuus).Apellatsioonimenetluse kulud (kannatanute esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu 652,8 eurot jäävad KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Tasu suuruse kindlaksmääramisel tugines ringkonnakohus apellatsioonimenetluses esitatud õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestusest, mille kohaselt kulus 4 tundi istungiprotokollide ja kohtuotsusega tutvumiseks ja analüüsiks ning 2,8 tundi apellatsiooni koostamiseks. Tunnitasu suurus koos käibemaksuga oli 96 eurot.

Sten Lind

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 03.11.2014 otsusega

RESOLUTSIOON

18 (19)

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2014. a kohtuotsus kannatanu RP. huvides nii varalise- kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudes esitatud tsiviilhagi lahendamise osas ja saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

19 (19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.