Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
1. detsember 2014, Tallinn, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
N.A süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 8. oktoobri 2014 otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kannatanu RL Rainer Amur
Prokurör Süüdistatav
Kaitsja Kannatanu
N.A, ik: XXX, EV kodanik, emakeel eesti keel, töökoht: ei tööta, XXXX XXXXXXX, elukoht
XXXXXX X, XXXXXXXXX XXXXXX, XXXXXXXX;
tõkendit kohaldatud ei ole, kriminaalkorras karistamata, väärteokorras 1 kehtiv karistus vandeadvokaat Indrek Sirk RL Helen Hääl
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. oktoobri 2014 otsus osas, millega jäeti RL-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata ja osas, millega jäeti kannatanu esindaja kulud summas 1060 eurot RL-i kanda. Teha selles osas uus otsus.
2.Rahuldada uue otsusega kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliseltja mõista N.A-lt RL-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 6000 (kuus tuhat) eurot. Mõista N.A-lt RL-i kasuks välja kannatanu esindaja tasu 1060 (üks tuhat kuuskümmend) eurot.
3.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
4.Apellatsioon rahuldada osaliselt.
5.Jätta N.A-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest valitud kaitsjale makstud tasu 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 60 eurot, riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 8. detsembril 2014 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 8. oktoobri 2014 otsusega lühimenetluses tunnistati N.A süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 8 kuud vangistust, mida KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel ei pöörata täielikult täitmisele, kui N.A ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena N.A-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. LS § 127 alusel on N.A kohustatud kohtuotsuse jõustumisest arvates 5 tööpäeva jooksul loovutama oma juhiloa Maanteeametile. KrMS § 310 lg 1 alusel jäeti kannatanu RL-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 30 000 eurot rahuldamata. N.A-lt mõisteti välja kannatanu esindaja tasu summas 360 eurot. KrMS § 182 lg 1 alusel jäeti kannatanu esindaja tasu summas 1060 eurot RLi kanda. Menetluskuludena mõisteti N.A-lt riigituludesse välja sundraha 532,50 eurot, joobeseisundi tuvastamise kulu summas 95,50 eurot, surnu ekspertiisi maksumus summas 171,50 eurot, isiku ekspertiisi maksumus summas 72,50 eurot, liiklustehnilise ekspertiisi maksumus summas 228,50 eurot ja sõiduki teisalduse kulud summas 192 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda surnu ekspertiisi kulu summas 171,50 eurot, isiku ekspertiisi kulu summas 72,50 eurot, liiklustehnilise ekspertiisi kulu summas 228,50 eurot, sõiduki teisalduse kulu summas 192,50 eurot ja joobeseisundi tuvastamise kulu summas 95,50 eurot.
2.N.A tunnistati süüdi selles, et tema juhtis 14.06.2013 kella 17.35 ajal mootorsõidukit Subaru Forester registreerimismärgiga XXX XXX, millega liikus mööda Tallinn – Paldiski mnt-d Tallinna poolt Keila suunas, ei olnud Tallinn – Paldiski mnt 25. km-l piisavalt hoolikas ega ettevaatlik, et tagada liikluse sujuvus ning ohu ja kahju vältimine /LS § 14 lg 2/, ei liikunud oma sõiduraja piirides /LS § 45 lg 1/ võimalikult sõidutee parema ääre lähedal /§ 45 lg 7/, ei arvestanud oma sõidukiiruse valikul kõikide liiklusoludega /vastuliikuvad sõidukid/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, nagu vastassuunavööndis talle vastu liikuvad mootorsõidukid /LS § 50 lg 3 p 1/, sõitis üle ühekordse pidevjoone vastassuunavööndisse /LS § 6 lg 6 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 1 p 1/, kus põrkas kokku talle vastu liikuva mootorsõidukiga Ford Focus registreerimismärgiga XXX XXX, mida juhtis RL. Kokkupõrke tagajärjel paiskus mootorsõiduk Ford Focus teelt välja vasakule, kus põrkas kokku Tallinna poolt Keila suunas liikuva, kuid ohu vältimiseks teelt välja sõitnud mootorsõidukiga Citroen Saxo registreerimismärgiga XXX XXX,
mida juhtis KK. Liiklusõnnetuse tagajärjel suri sündmuskohal mootorsõidukis Ford Focus juhi kõrvalistmel viibinud kaasreisija ML.
3.Maakohus leidis, et N.A-le süüks arvatav kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ja täielikult tõendatud. Süüdistuses märgitud LS-s ettenähtud nõuete rikkumised on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega - ML-i surmaga. Veel leidis maakohus, et puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis oleksid VÕS § 134 lg 3 mõttes aluseks kannatanu mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks. Kuivõrd kohus ei rahuldanud kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi, jättis kohus KrMS § 182 lg 1 alusel kannatanu tsiviilhagi esitamisega seotud kulud kannatanu enda kanda.
4.Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni kannatanu RL, taotledes otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist osas, millega jäeti tema nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ja esindajale makstud tasu 1060 eurot tema kanda. Alternatiivselt palub saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Apellant leiab, et kohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellandi põhiargumendid on järgmised:
4.1.Kohus, tuginedes kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, leidis ebaõigesti, et oma abikaasat ta peale õnnetust ei näinud ning seega ei esine ka erandlikku asjaolu, mis kahjuhüvitise väljamõistmist õigustaks. Kohus jättis kõrvale fakti, et ta viibis õnnetuse ajal samas autos ja elas oma abikaasa surmaga seotud õnnetuse ise vahetult läbi. Abikaasa surmaga lõppenud liiklusõnnetuse vahetu läbielamine peab olema erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 mõttes. Üleelamised seoses toimunud avarii ja abikaasa surmaga on isiklikud ja vahetud, põhjustades talle äärmiselt raskeid hingelisi läbielamisi. Tingituna emotsionaalsest seisundist ei olnud võimalik osaleda maakohtu istungil. Samal põhjusel ei ole apellant soovinud tutvuda toimikuga ega vaadata ühtki sündmuskohal abikaasast tehtud fotot. Avarii toimumise asjaolude kohta on eeluurimisel ütlused antud 3 päeva peale õnnetust kui kannatanu oli šokis. Kas ja mida kannatanu sündmuskohal nägi, temalt keegi ei küsinud ning ta ei osanud sel hetkel näha ka vajadust seda ise täpsemalt selgitada. Küll on tal aga selge mälupilt oma surnud abikaasast peale õnnetust, kuna ta kükitas abikaasa kõrval ning palus, et abikaasa ometi silmad avaks. Kõiki neid asjaolusid oleks ta saanud kohtus selgitada, kuid oli nii siis kui ka tänasel päeval veendunud, et ainuüksi abikaasa surmaga lõppenud õnnetuse läbielamine on piisav, et tuvastada kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid erandlikke asjaolusid. Olles ise õnnetuse läbi elanud, on tal väga raske sellest üle saada ja igapäevaeluga edasi minna. Kohus on ebaõigesti tuvastanud ka selle, et kahju hüvitamise nõue on esitatud üksnes abikaasa surmaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tegelikkuses nähtub esitatud tsiviilhagist, et nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on esitatud ka seetõttu, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai valu ja kannatusi tekitavaid füüsilisi vigastusi ka kannatanu ise. Temal diagnoositi rindkerepõrutus kolletega parema kopsu üla- ja kesksagaras ning vasaku põlve nikastus ja venitus koos tursega, mille tõttu oli sunnitud kandma põlve ortoosi, pöörduma korduvalt perearsti poole, kus muu hulgas eemaldati põlvest sinna trauma tagajärjel kogunenud vedelik. Kohus on jätnud apellandi tervise kahjustamisest tingitud mittevaralise kahju nõude analüüsimata ja põhjendamata.
4.2.Jättes kannatanu esindaja tasu summas 1060 eurot KrMS § 182 lg-le 1 viidates apellandi kanda, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 182 lg 1 reguleerib selgelt üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulude hüvitamist. Käesoleval juhul tsiviilhagi tagatud ei ole ning seega antud säte ei kohaldu. Et KrMS ühtegi muud erinormi tsiviilhagi puudutavate kulude hüvitamiseks ette ei näe, tuleb lähtuda KrMS § 180 lg-st 1 ehk üldnormist, mis sätestab, et
süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
5.Ringkonnakohtu istungil jäi apellant apellatsioonkaebuse juurde, kannatanu esindaja toetas apellatsiooni ja palus see täielikult rahuldada. Prokurör toetas apellatsiooni mittevaralise kahju hüvitamise osas. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, mittevaralise kahju väljamõistmise osas palusid jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga ning kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et apellatsioon väärib osaliselt tähelepanu. Kohtukolleegium nõustub kannatanu apellatsiooni seisukohtadega, et maakohus on põhjendamatult ja kohtupraktikat arvestamata, jätnud kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamata ning kannatanu esindaja kulud summas 1060 eurot kannatanu kanda.
7.Asudes lahendama kannatanu mittevaralise kahju nõuet, on maakohus juhindunud põhjendatult VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 sätetest ning selgitanud ka, et RL on liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunud ML-ile lähedane isik, kellel hukkunu abikaasana on õigus nõuda N.A-lt tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Põhjendatult on otsuses märgitud, et kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-st 3, milline sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-08 märkinud, et võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Tuvastades, et RL-i ja tema hukkunud abikaasa vahel oli küll ruumiline lähedus, s.t. nad viibisid ühes autos, kuid tuginedes seejuures RL-i ütlustele, mille kohaselt mäletab ta ainult enda kiirabiautosse tõstmist, asus maakohus seisukohale, et käesolevas asjas ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks VÕS § 134 lg 3 mõttes erandliku asjaolu esinemist. Kohtukolleegium kohtu sellekohase tõdemusega ei nõustu ja leiab, et käesolevas asjas esinevad VÕS § 134 lg 3 mõttes kohtupraktikast tulenevad erandlikud asjaolud, mis annavad aluse kannatanu mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks. Kannatanu esindaja poolt esitatud hagiavalduses kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes (tl 122-124) on selgitatud, et RL elas läbi raske avarii, mille tagajärjel hukkus tema abikaasa. Liiklusõnnetuse läbielamine, abikaasa surm ja selle pealt nägemine põhjustasid RL-ile vahetult peale avariid ning põhjustavad tänaseni äärmiselt raskeid hingelisi läbielamisi. Lisaks autoõnnetuse ajal samas autos viibimisele, selle tagajärgede vahetule pealtnägemisele (n-ö samas ohutsoonis
viibimine), tuvastati ka RL-il endal liiklusõnnetuse tagajärjel rindkerepõrutus kolletega parema kopsu üla- ja kesksagaras ning vasaku põlve nikastus ja venitus koos tursega (tl 58-60). Nõustuda tuleb apellandiga selles, et maakohus ei ole otsuses apellandi tervise kahjustamisest tingitud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet analüüsinud ega põhjendanud. Kohtukolleegium leiab, et kogutud tõenditest nähtub üheselt, et RL tajus liiklusõnnetuse järgselt abikaasa hukkumist ja nägi vahetult liiklusõnnetuse tagajärgi, seega esinevad erandlikud asjaolud, mis õigustavad MLi surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju kannatanule hüvitamist. Kannatanu tajus liiklusõnnetuse asjaolusid ja saabunud tagajärge isiklikult ja vahetult. Arusaadav ja eluliselt usutav on, et RL 3 päeva pärast abikaasa surmaga lõppenud liiklusõnnetust ei olnud psüühilisest seisundist tulenevalt võimeline menetlejale üksikasjalikult kirjeldama, s.h andma ütlusi selle kohta, kas ja kuidas või kui kaua ta õnnetuse kohal hukkunud abikaasat nägi (tl 102). Võimalik ja mis tulenes ka kannatanu ütlustest kohtuistungil, ei ole menetleja seda kannatanult küsinudki. Maakohtu seisukoht, et RL isiklikult ja vahetult abikaasat peale liiklusõnnetust ei näinud, ei tulene kohtule esitatud ja hinnatud tõenditest. Kohtuotsus tuleb tühistada osas, millega jäeti kannatanu nõue mittevaralise kahju nõude hüvitamiseks rahuldamata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole aga kannatanu esitatud mittevaralise kahju hüvitise nõude suurus 30 000 eurot, käesoleva süüdistusasja kõiki faktilisi asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõistlik. VÕS § 134 lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-116-12 p-s 18 selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Kohtukolleegium leidis eelnevalt, et käesolevas asjas on leidnud piisavalt tõendamist asjaolud, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tulemusel ei või oluliselt halveneda aga ka kohustatud isiku elukvaliteet. Süüdistatav on varem kohtulikult karistamata isik, olles Tööstushariduskeskuse õpilane, puuduvad tal piisavad rahalised vahendid kannatanu nõude rahuldamiseks. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et süüdistatav põhjustas ML-i surma ettevaatamatusest. Et VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, arvestab kohtukolleegium mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel asjaoluga, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai füüsilisi vigastusi ka RL ise. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. N.A süüdimõistmist ja karistamist apellatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole. Arvestades RL-i õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, peab kohtukolleegium kannatanu mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks 6000 eurot ja see summa tuleb R.
N.A-lt RLi kasuks välja mõista. Nimetatud hüvitise suurus ei ole juhtunu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav kannatanu poolse alusetu rikastumissoovi väljendusena.
8.Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega jäeti RL-i kanda esindaja kulud summas 1060 eurot. Maakohus põhjendas esindaja kulude, mis on seotud tsiviilhagi esitamisega, kannatanu kanda jätmist kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmisega, tuginedes KrMS § 182 lg-s 1 sätestatule. Nimetatud säte reguleerib tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamist ja mille lõike 1 kohaselt tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest (KrMS § 175 lg 1 p 8) tingitud menetluskulud kannatanu. Kohtukolleegiumi arvates tuleb tsiviilhagi tagamisest tingitud kuludena KrMS § 175 lg 1 p 8 mõttes silmas pidada üksnes menetlejal (riigil) seoses tsiviilhagi tagamisega tekkinud kulusid (nt tsiviilhagi tagamiseks arestitud asja hoiukulud), mida kahtlustatav, süüdistatav või ka kolmas isik, kellele on tsiviilhagi tagamisega kahju tekitatud, võib nõuda selle kahju hüvitamist hagi tagamist taotlenud isikult (riigilt või kannatanult). Käesolevas asjas kannatanu tsiviilhagi tagatud ei ole. RL-il oli tulenevalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 õigus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist nõuda. Maakohtu tõlgendusega, mille kohaselt on tsiviilhagi menetlemisega (tsiviilhagi koostamine ja kaitsmine) valitud esindajale makstud tasu menetluskuluna võrreldav tsiviilhagi tagamisega, kohtukolleegium nõustuda ei saa. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt esindajale makstud tasu eristub menetluskuluna selgelt KrMS § 175 lg 1 p-s 8 sätestatud tsiviilhagi tagamisest tingitud kuludest. Kuivõrd KrMS ühtegi muud erinormi tsiviilhagi puudutavate kulude hüvitamiseks ette ei näe, tuleb juhinduda KrMS § 180 lg-st 1 ehk üldnormist, mille kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-87-09 väljendanud seisukohta, mille kohaselt, otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. /.../ Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2004. a määrus kriminaalasjas nr 31-1-125-04, p 9). Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas on kannatanu esindajale makstud tasu 1060 eurot tsiviilhagi koostamise, esitamise ja kaitsmise eest põhjendatud ja esindaja poolt tehtud töö maht vajalik. Seega on põhjendatud ka N.A-lt RLi kasuks välja mõista kannatanu esindajale makstud tasu summas 1060 eurot (tl 157-158), mis tekkis kannatanul seoses mittevaralise kahju hüvitamise nõude menetlemisega maakohtus.
9.N.A valitud kaitsja esitas kohtule tasutaotluse apellatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud õigusabi eest tasumiseks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud kulutused, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Tasutaotluse kohaselt on N.A-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Sirk ja Saareväli OÜ makstavaks tasuks 360 eurot (sealhulgas käibemaks 60 eurot). Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9). Kohtukolleegium peab kaitsja tasutaotlusest tulenevalt süüdistatava kaitseks kulunud aega 3,75 tundi põhjendatuks ja kaitsja poolt taotletava tasu suurust mõistlikuks. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamiseks summas 360 eurot kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab käesoleva seadustiku § 337 lg 1 punktides 2-4 lahendi tegemise puhul menetluskulud riik. Et ringkonnakohus teeb N.A suhtes KrMS §
337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb N.A poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 360 eurot jätta riigi kanda.
10.Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 3 ja 340 lg 4 p 5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 8. oktoobri 2014 otsuse osas, millega maakohus jättis RL-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata ja kannatanu esindaja kulud osaliselt kannatanu kanda. Uue otsusega mõistab ringkonnakohus süüdistatavalt N.A-lt RL-i kasuks välja 6000 eurot mittevaralise kahju katteks ja kannatanu esindaja tasu 1060 eurot. Muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Kannatanu apellatsiooni rahuldab osaliselt.
Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/
Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/
Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.