Kohtulahend

sundraha II astme kuriteo toimepanemise 532,50 € (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend senti); joobeseisundi tuvastamise kulu summas 95,50 € (üheksakümmend viis eurot ja viiskümmend senti); surnu ekspertiisi maksumus summas 171,50 € (ükssada seitsekümmend üks eurot ja viiskümmend senti); isiku ekspertiisi maksumus summas 72,50 € (seitsekümmend kaks eurot ja viiskümmend senti); liiklustehnilise ekspertiisi maksumus summas 228,50 € (kakssada kakskümmend kaheksa eurot ja viiskümmend senti); sõiduki teisalduse kulud summas 192 € (ükssada üheksakümmend kaks eurot).

KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda: surnu ekspertiisi kulu summas 171,50 eurot; isiku ekspertiisi kulu summas 72,50 eurot; liiklustehnilise ekspertiisi kulu summas 228,50 eurot; sõiduki teisalduse kulu summas 192,50 eurot ja joobeseisundi tuvastamise kulu summas 95,50 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulu tasuda ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas. Makseinfo menetluskulude tasumiseks edastatakse süüdimõistetule tema poolt avaldatud meili- või postiaadressile. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtukantselei kaudu kättesaadav 30. oktoober 2014.a. alates kella 14.00.

1-14-5940 Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

Süüdistus P.E’t süüdistatakse selles, et tema 14.06.2013 kella 17.35 ajal juhtis mootorsõidukit Subaru Forester registreerimismärgiga XXX, millega liikus mööda Tallinn – Paldiski mnt-d Tallinna poolt Keila suunas, ei olnud Tallinn – Paldiski mnt 25. km-l piisavalt hoolikas ega ettevaatlik, et tagada liikluse sujuvus ning ohu ja kahju vältimine /LS § 14 lg 2/, ei liikunud oma sõiduraja piirides /LS § 45 lg 1/ võimalikult sõidutee parema ääre lähedal /§ 45 lg 7/, ei arvestanud oma sõidukiiruse valikul kõikide liiklusoludega /vastuliikuvad sõidukid/, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, nagu vastassuunavööndis talle vastu liikuvad mootorsõidukid /LS § 50 lg 3 p 1/, sõitis üle ühekordse pidevjoone vastassuunavööndisse /LS § 6 lg 6 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 1 p 1/, kus põrkas kokku talle vastu liikuva mootorsõidukiga Ford Focus registreerimismärgiga XXX, mida juhtis XXX. Kokkupõrke tagajärjel paiskus mootorsõiduk Ford Focus teelt välja vasakule, kus põrkas kokku Tallinna poolt Keila suunas liikuva, kuid ohu vältimiseks teelt välja sõitnud mootorsõidukiga Citroen Saxo registreerimismärgiga XXX, mida juhtis XXX. Liiklusõnnetuse tagajärjel suri sündmuskohal mootorsõidukis Ford Focus juhi kõrvalistmel viibinud kaasreisija XXX. P.E rikkus järgmisi liiklusseaduse nõudeid: LS § 14 lg 2 /iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist/; § 45 lg 1 /teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita sõiduraja piirides/; § 45 lg 7 /asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahendid ei näita teisiti/; § 50 lg 3 p 1/juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama/ ning § 6 lg 6 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 1 p 1 /ühekordne pidevjoon - eraldab suunavööndeid kaherajalise tee ohtlikel lõikudel. Märgist ületada ei tohi/. P.E pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm. Poolte seisukohad kohtuistungil P.E on esitanud taotluse kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses, mida toetab kaitsja ning millega nõustus ka prokuratuur. Prokurör palus kohtul P.E süüdi mõista KarS § 423 lg.1 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 3 kuud, mida vähendada 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 10 kuud vangistust, mis jätta täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui isik ei pane KarS § 73 lg 1, 3 alusel 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Prokurör leiab, et lisakaristust tuleb kohaldada seoses süü suurusest lähtudes pigem miinimumi lähedaselt, 5 kuuks. Leiab, et 5 kuud tagab selle eesmärgi.

1-14-5940 Süüdistatava kaitsja Indrek Sirk avaldas toimunud kohtuistungil, et P.E on tunnistanud end süüdi ja avaldanud kahetsust. Nõustub prokuröri taotlusega, et kohaldatakse vangistust ja kohaldatakse seda tingimisi just sellise katseajaga nagu prokurör ka pakkus. See osa mis puudutab tingimisi vabastamist ja katseaega 3- aastast, siis prokuröriga eriarvamusi ei ole. Mis puudutab põhikaristust, 1-aasta ja 3-kuud, mis jääb veidike alla keskmise määra, siis leiab, et neid õnnetuse asjaolusid arvestades ei peaks keskmist määra aluseks võtma, kuigi tagajärg oli raske. Usub, et kohus kes on lühimenetluses vaba karistuse määramisel, oskab kohtupraktikale ja isikule vaadates otsustada selle kõige õiglasema karistuse määra. Puutuvalt lisakaristusse, siis on hästi kursis kohtupraktikaga, et selliste kuritegude puhul võetakse praktiliselt alati mootorsõiduki juhtimisõigus ära. Palub, et kohus seda ei kohaldaks antud juhul. Kuid kui kohus seda siiski kohaldab, siis palub kohtul arvestada, et P.E on kooli lõpetamiseks juhtimisõigus vajalik. Eksamite sooritamiseks autotehniku erialal, selleks et kõik eksamid ära teha on tal vaja juhtimisõigust. Kooli lõpetamiseni on jäänud 5 kuud. Kuid kuna P.E on esmane juht, siis LS § 106 lg 6 näeb ette selle, et kui tal võetakse mootorsõiduki juhtimisõigus karistusena ära, siis tema esmane juhtimisõigus tühistatakse, tunnistatakse kehtetuks, ta peab läbima järelkoolituse mis võtab aega umbes 2-kuud ning taotlema uuesti mootorsõiduki juhtimisõiguse, sooritama selleks teooria ja sõidueksami. Milleks siis kulub hinnanguliselt umbes 1-kuu. Ehk siis see juhtimisõiguseta oleku periood pikeneb igal juhul 3- kuu võrra, võrreldes selle ajaga mis tal kohtuotsusega juhtimisõigus karistusena ära võetakse. Kui kohus peab vajalikuks juhtimisõigust ära võtta, siis arvestades seda, et ta ei ole retsidiivne isik, kes paneks järjepidevalt rikkumisi toime. See rikkumine, mis selle õnnetuseni viis ei olnud selline raske rikkumine, vaid eksimus, ilmselt P.E kogenematusest tulenev käitumine. Kaitsja taotleb, et juhtimisõiguse äravõtmise periood ei ületaks 2-kuud, et P.E saaks kooli lõpetamise ajaks endal uuesti juhtimisõiguse kätte. Tsiviilhagiga ei nõustu. Süüdistatav P.E avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistus on temale arusaadav ja ta tunnistab end süüdi. Kahetseb oma tegu, avaldab kaastunnet. Tõendid Kohtunik avaldab toimiku materjalidest tunnistaja XXX ütlused /t.l. 99-100/; kannatanu XXX’i ütlused /t.l. 102/ ; Häirekeskuse vastus päringule /t.l. 83/ ; juhiloa andmed /t.l. 109; 111/;Mootorsõiduki andmed /t.l. 111/; Hagiavalduse /t.l. 122-129/; sündmuskoha vaatlusprotokolli /t.l. 7-8/ koos skeemi /t.l. 6/ ja fototabeliga /t.l. 9-26/ ; asitõendi vaatlusprotokolli /t.l. 84-85/; surnu ekspertiisiakti nr 13E-PÕS0031/313 /t.l. 38-51/; isiku ekspertiisiakti nr 13EPõI0228 /t.l. 58-61/; isiku ekspertiisiakt nr 13E-PõI0227 /t.l. 66-68/; Liiklustehnilise ekspertiisi akti nr 13E-LL0056 /t.l. 71-82/;Tallinna Tööstushariduskeskuse tõendi /t.l.119/. Maakohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasjas materjalidega, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt asub seisukohale, et P.E süüks arvatav kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. Isikule KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine ettevaatamatusest mootorsõiduki juhi poolt; inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena; põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. Süüteo subjektiks saab olla vaid sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Seega on antud juhul oluline tuvastada, kes juhtis mootorsõidukit, milliseid liiklus- või käitusnõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.

1-14-5940 Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 14.06.2013 kella 17.35 ajal juhtis P.E mootorsõidukit Subaru Forester registreerimismärgiga XXX, millega liikus mööda Tallinn – Paldiski mnt-d Tallinna poolt Keila suunas, Tallinn- Paldiski mnt 25. km-l. Samuti puudub vaidlus teo toimepanemise koha ja aja üle. Kaitsja on kohtuistungil leidnud, et liiklusõnnetuse asjaolud on süüdistusaktis välja toodud õigesti. P.E on antud kuriteo toime pannud, sellel oli väga traagiline tagajärg. Sellest tulenevalt vaidlust kuriteo põhiliste tehiolude üle ei ole. Põhiline vaidlus puudutab mittevaralist tsiviilhagi. Teo toimepanemise aega ja kohta kinnitavad ka tunnistaja XXX antud ütlused, mille kohaselt 14.06.2013.a kella 17:30 paiku tuli Tallinnast ja oli teel Keilasse. Ühel hetkel tema ees sõitev sõiduk sõitis suunatuld näitamata vastassuunavööndisse ning põrkas seal vastu tulnud sõidukiga kokku. Samuti kinnitavad kannatanu XXX ütlused teo toimepanemise aega ja kohta, mille kohaselt 14.06.2013.a juhtis endale kuuluvat sõidukit Ford Focus, registreerimisnumbriga XXX. Keilast välja sõites keeras Tallinn-Paldiski mnt-le ja sõitis Tallinna suunas. Ühel hetkel märkas vastassuunas tulevat tumedat sõidukit, mis diagonaalselt üle tema sõidusuuna sõitis. Reageerida ei jõudnud, mis edasi sai ei mäleta. Teo toimepanemise aega kinnitab ka Häirekeskuse vastus päringule, mille kohaselt laekus 14.06.2013.a kell 17:36:33 kõne Häirekeskusse hädaabinumbrile kõne telefoninumbrilt XXX. Asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud Häirekeskuse kõnesalvestust kinnitab tunnistaja ütlusi ning teo toimepanemise kohta. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõendid tunnistaja ja kannatanu ütlused on omavahel riimuvad ning ilma vastuoludeta. Seega olles tuvastanud, et mootorsõidukit Subaru Forester registreerimismärgiga XXX, juhtis avarii hetkel P.E , tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumised P.E toime pani, mis tõid kaasa XXX surma. P.E on esitatud süüdistuses süüks arvatud järgmised liiklusnõuete rikkumised: LS § 14 lg 2 /iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist/; § 45 lg 1 /teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita sõiduraja piirides/; § 45 lg 7 /asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahendid ei näita teisiti/; § 50 lg 3 p 1/juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama/ ning § 6 lg 6 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 1 p 1 /ühekordne pidevjoon - eraldab suunavööndeid kaherajalise tee ohtlikel lõikudel. Märgist ületada ei tohi/. Liiklusõnnetuse sündmuskoht asub vaatlusprotokolli kohaselt Harjumaal, Harku vallas, Tutermaa küla, Tallinn-Paldiski mnt 25 km. Vaatlus toimus valgel ajal. Sõidutee on kaetud asfaltbetoon kattega, mis on ilma kõrgemate kohtade ja aukudeta. Nähtavus hea. Sõidutee on kuiv. Suurim lubatud sõidukiirus on sündmuskohal 90 km /h. „Nullpunktiks" võetud Kumna küla 11 hoone Tallinna poolne esinurk (Paldiski poolt Tallinna suunas vaadatuna). Tallinn-Paldiski mnt laius on 8 m. Vaatluse alla on võetud Tallinn-Paldiski mnt ja Alajaama tee ristmiku lähedal olev maantee lõik vaatlussuunaga Luha tn poolt Tutermaa tee suunas. Vasakpoolse sõidutee ääre laius 0,9 m. Parempoolse sõidutee ääre laius 1,15 m. Sõidutee on kahesuunaline. Sõidurada suunaga Paldiski poole on 4 m lai. Sõidurada suunaga Tallinna poole on 4 m lai. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt 14.06.2013.a kella 17:30 paiku tuli Tallinnast ja oli teel Keilasse. Sõitis endale kuuluva sõidukiga Citroen Saxo, registreerimismärgiga XXX. Sõidukiirus kõikus ja maksimaalselt oli sõidukiirus 100 km/h. Tema ees sõitis tume sõiduk, kas Subaru või Ford, mis vingerdas imelikult teel, seepärast oli ka neil mõlemal sõidukiirus kõikuv, sest kui tema ees sõitev

1-14-5940 sõiduauto kaldus teepeenrale, lausa kruusa peale, siis võttis too sõiduk hoo maha ning tema ka. Mööda sõita ei soovinud, kuna oli tulemas kurv. Teepeenrale kaldus tema ees sõitev sõiduk umbes kolm korda. Ühel hetkel tema ees sõitev sõiduk sõitis suunatuld näitamata vastassuunavööndisse, arvas, et teeb möödasõitu, siis märkas vastutulevat sõidukit ja sõidukid põrkasid vastassuunavööndis kokku, paiskusid teine teisele poole teed ja üks nendest sõidukitest parema küljega risti tema sõiduki ette. Keeras paremale, kuid kokkupõrget vältida ei õnnestunud, sõitis ette paiskunud sõidukile küljelt sisse. Peale sõiduki seismajäämist päästis turvavöö lahti, väljus sõidukist ja helistas 112. Tunnistaja XXX ütlustega riimuvad ka kannatanu XXX ütlused, mille kohaselt 14.06.2013.a. juhtis endale kuuluvat sõidukit Ford Focus, registreerimisnumbriga XXX ja sõitis Keila poolt Tallinna suunas. Kõrval istus abikaasa XXX. Keilast välja sõites keeras Tallinn-Paldiski mnt-le ja sõitis Tallinna poole. Ees sõidukeid ei olnud, st teiste sõidukite järgi kolonnis ei sõitnud. Sõitis 90 km/h kiirusel püsikiirushoidjaga. Kuna lähenes kurvile, siis lülitas püsikiiruse välja ja sõiduk aeglustas sõitu. Mis edasi sai, seda täpselt ei mäletagi. Kuna hakkas kurvi sisenema ja tema sõidusuunas oli enne kurvi tõus, siis ei näinud väga kaugele. Ühel hetkel märkas vastassuunas tumedat sõidukit, mis diagonaalselt üle tema sõidusuuna sõitis. Kuna samas kohas on alajaama juurde viiv tee, siis mõtles, et see tume sõiduk soovib alajaama teele keerata ja jõudis veel mõelda, et see sõiduki juht on täitsa hull, et sellisel kiirusel pööret teeb. Reageerida ei jõudnud ja mis edasi sai, seda ei mäleta. Järgmine hetk, mida mäletab on see, kui teda kiirabibussi aidatakse. Sõiduk oli praktiliselt uus auto, neli kuud vana ja tehniliselt täiesti korras. Rehvideks olid suverehvid. Keilas olles sadas vihma, kuid kui hakkas Keilast välja sõitma, siis enam ei sadanud. Teekate oli märg, kuid vesi liugu ei olnud. Kannatanu XXX ja tunnistaja XXX riimuvaid ütlusi kinnitab ka ekspertiisiakt nr 13E-LL0056, kus eksperdi arvamuse kohaselt sõiduautode Subaru Forester registreerimismärk XXX ja Ford Focus registreerimismärk XXX arvutuslikud liikumiskiirused kokkupõrke hetkel olid vastavalt suurusjärgus 81 km/h ja 85 km/h. Kokkupõrge on toimunud olukorras, kus sõiduauto Subaru paiknes vastassuunavööndis ja liikus tagasi oma suunavööndi poole ning sõiduauto Ford juht on teinud kokkupõrke vältimiseks (ilmselt instinktiivse) manöövri vasakule. Sõiduauto Citroen Saxo registreerimismärk XXX arvutuslik liikumiskiirus kokkupõrke hetkel sõiduautoga Ford Focus registreerimismärk XXX oli suurusjärgus 54 km/h. Tehniliselt võib reaalseks pidada, et kokkupõrke hetkeks sõiduautoga Citroen oli teelt välja paiskunud sõiduauto Ford seiskunud. Sõiduautode Citroen Saxo registreerimismärk XXX ja Ford Focus registreerimismärk XXX kokkupõrge on toimunud teelt väljas. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et P.E ei olnud Tallinn – Paldiski mnt 25. km-l piisavalt hoolikas ega ettevaatlik, et tagada liikluse sujuvus ning ohu ja kahju vältimine, ei liikunud oma sõiduraja piirides võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ei arvestanud oma sõidukiiruse valikul kõikide liiklusoludega, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, nagu vastassuunavööndis talle vastu liikuvad mootorsõidukid, sõitis üle ühekordse pidevjoone vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku talle vastu liikuva mootorsõidukiga Ford Focus registreerimismärgiga XXX, mida juhtis XXX. Kokkupõrke tagajärjel paiskus mootorsõiduk Ford Focus teelt välja vasakule, kus põrkas kokku Tallinna poolt Keila suunas liikuva, kuid ohu vältimiseks teelt välja sõitnud mootorsõidukiga Citroen Saxo registreerimismärgiga XXX, mida juhtis XXX. Liiklusõnnetuse tagajärjel suri sündmuskohal mootorsõidukis Ford Focus juhi kõrvalistmel viibinud kaasreisija XXX. Kohus leiab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli XXX õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liiklusseaduse nõudeid. XXX oli õigus eeldada, et vastutuleva mootorsõiduki juht liigub oma sõiduraja piirides ning ei sõida üle ühekordse pidevjoone vastassuuna vööndisse. XXX oli õigus

1-14-5940 eeldada süüdistatava P.E poolt liiklusnõuete täitmist. Süüdistatava manööver oli XXX jaoks ootamatu ning ohule reageerimiseks ei jäänud tal aega. XXX ei saa konkreetsel juhul ette heita liiklusnõuete rikkumist ning kohtu hinnangul ei olnud XXX võimalik kokkupõrget vältida. Asjas kogutud tõenditega ei ole tuvastamist leidnud, et XXX oleks rikkunud liiklusseaduse nõudeid, mis oleks põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Eeltooduga on tõendamist leidnud P.E esitatud süüdistuses süüks arvatud alljärgnevad liikluse nõuete rikkumised: LS § 14 lg 2 /iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist/; LS § 45 lg 1 /teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita sõiduraja piirides/; LS § 45 lg 7 /asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahendid ei näita teisiti/; LS § 50 lg 3 p 1/juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama/ ning § 6 lg 6 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ LS § 25 lg 1 p 1 /ühekordne pidevjoon - eraldab suunavööndeid kaherajalise tee ohtlikel lõikudel. Märgist ületada ei tohi/. Antud kriminaalasjas on 23.07.2013.a teostatud surnu ekspertiisiakt, kus ekspertarvamuse kohaselt XXX surma põhjuseks on pea, kaela, kehatüve ja jäsemete kinnine tömp trauma koljuluude ja hulgaliste skeletiluude (roiete, rinnaku, parempoolsete sääreluude, reieluu ja õlavarreluu) murdude ja siseorganite (maks, kopsud) eluga sobimatute vigastustega. Need tervisekahjustused on eluohtlikud. Surm võis saabuda orienteeruvalt 2-3 päeva enne kohtuarstliku lahangut. XXX surnukehal esinevad järgmised vigastused: pea kinnine tömp trauma koljuluude murdudega - peaajuturse, otsmikuluu hulgi killunenud murrud, ninaluude murd, põrutushaavad otsmikul, ninal, paremal põsel ja löuatsil, nahakriimustus kuklal, nahaalused verevalumid oimul paremal; kaela kinnine tömp trauma - põrutushaavad kaela külgpinnal paremal pool; kehatüve kinnine tömp trauma - rinnakumurd, mõlemapoolsed roidemurrud, parempoolne verirind (800 ml verd), mõlema kopsu põrutus, maksa rebendid ja parema sagara lömastus, verevalumid aorti, söögitoru ja paremat neeru ümbritsevates kudedes, nahamarrastused rindkerel, kõhul ja paremal puusal; ülajäsemete kinnine tömp trauma - parema õlavarreluu murd, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid paremal ülajäsemel, nahamarrastus vasakul V sõrmel; alajäsemete kinnine tömp trauma - parema reieluu murd, sääreluude murd paremal, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal reiel, nahaalused verevalumid paremal põlvel, säärel ja labajalal, nahaalused verevalumid vasakul reiel ja säärel, nahamarrastus vasakul säärel. Tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et ekspertiisimääruses näidatud viisil liiklusõnnetuse käigus - löögist ja kompressioonist vastu liiklusvahendis olevaid esemeid ja konstruktsioone. Seega hinnates tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et liiklusõnnetus on toimunud süüdistatava P.E poolt LS § 14 lg 2; § 45 lg 1, 7; § 50 lg 3 p 1; § 6 lg 6 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 12 „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ LS § 25 lg 1 p 1 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel ja on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega – XXX surmaga. KarS § 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja KarS § 18 lg 2 (kergemeelsus) ja lg 3 ( hooletus) võrdlusest tuleneb, et kaudse tahtluse puhul näeb isik ette tagajärge. Kaudse tahtluse ja hooletuse eristamine

1-14-5940 on võimalik voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele, kuigi peab võimalikuks süüteo koosseisule vastava asjaolu saabumist. Kui isik aga paneb teo toime hooletusest, siis ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Süüdistataval ei olnud tahtlust rikkuda liiklusseadust teist liiklejat ohustaval või takistaval viisil. Kohus asub seisukohale, et liiklusnõuete rikkumine on toime pandud hooletusest. P.E ei toiminud piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõiki neid asjaolusid, milleks liiklusseadus teda kohustab, samas teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema ning sellisel juhul oleks liiklusõnnetus ja XXX surm jäänud saabumata. Kohus on seisukohal, et tõendatud on P.E tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas P.E XXX surma. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav P.E on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusnõudeid eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liiklusseaduse rikkumisega teise isiku surma põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise

1-14-5940 õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Liiklusalaste rikkumiste puhul, millega kaasnevad rasked tagajärjed, ei saa riigi karistuspoliitika avalikku huvi ja ka üldist olukorda Eesti liikluses silmas pidades olla põhjendamatult leebe. P.E on toime pannud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tema tegevuse tulemusena hukkus XXX. Süüdistatavale KarS § 423 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastat. Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et P.E õpib, ei tööta. Mistõttu ei ole süüdistataval ka piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et kanda nii rahalist karistust kui ka tasuda menetluskulusid. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes, kes on küll varem kohtulikult karistamata, on rahalise karistuse kohaldamine piisavate rahaliste vahendite puudumisel välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus P.E kohtuistungil avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust, samuti ei ole kohtuliku uurimisega tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat asjaolu. Eelnevatest seisukohtadest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning P.E suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. P.E isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades P.E isikut ja tema senist õiguskuulekat käitumist, on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg minimaalses määras. Kõike eelnevat arvesse võttes mõistab kohus alla sanktsiooni keskmist määra karistuse ehk 1 aasta vangistust, mida vähendatakse 1/3 võrra. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäetakse karistus täitmisele pööramata, kui P.E ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse

1-14-5940 kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13) Arvestades, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise peamine eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna tuleb lisakaristuse määramisel hinnata isikut iseloomustavaid asjaolusid ja tema süüd. Kohtule esitatud juhiloa andmete väljatrükist nähtub, et P.E on omistatud juhtimisõigus 18.04.2013.a. Karistusregistri kohaselt ei ole P.E karistatud kriminaalkorras, on üks kehtiv väärteokaristus. Prokurör leidis, et lisakaristust tuleb kohaldada, seoses süü suurusest lähtudes pigem miinimumi lähedaselt, 5 kuuks. Kohus leiab, et kuivõrd antud õnnetusest on möödas üle aasta ning peale nimetatud õnnetust ei ole P.E pannud toime mitte ühtegi rikkumist, siis saab kohaldada tema suhtes lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol neljaks kuuks. Tsiviilhagi Kannatanu XXX on esitanud hagi varalise kahju hüvitamiseks summas 430 eurot. Samuti on esitanud hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 30000 eurot tuginedes VÕS § 134 lg 3. 09.07.2014.a prokurörile ning süüdistatava kaitsja Indrek Sirkile edastatud e-kirjas selgitab kannatanu esindaja Helen XXX, et kuivõrd XXX on laekunud varalise nõude eest hüvitis, siis seoses sellega loobuvad varalisest nõudest ning menetlusse jääb üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Samuti kinnitab kannatanu esindaja Helen XXX kohtuistungil, et varalise kahju nõudest on loobutud. VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Ei ole vaidlust asjaolus, et süüdistatav P.E oli süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, mille tagajärjel hukkus XXX. Samuti on tõendatud õigusvastane käitumine. VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel. Antud juhul on vajalik tuvastada erandlike asjaolude esinemine VÕS § 134 lg 3 mõttes. Kannatanu esindaja leiab, et käesolevas asjas esinevad erandlikud asjaolud, mis VÕS § 134 lg 3 alusel esitatava kahjunõude eelduseks. Tsiviilhagis on selgitatud, et avariiga tekitatud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused annavad aluse nõuda tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. P.E elas läbi raske avarii, mille tagajärjel hukkus tema abikaasa. Liiklusõnnetuse läbielamine ning abikaasa surm ja selle pealt nägemine põhjustasid P.E vahetult peale avariid ning põhjustavad tänaseni äärmiselt raskeid hingelisi läbielamisi. Füüsiliste vigastustena diagnoositi P.E avarii tagajärjel rindkerepõrutus ning vasaku põlve nikastus ja venitus koos tursega, mis tekitasid talle füüsilist valu ning kannatusi. Kuivõrd hageja elas ise läbi liiklusõnnetuse, mille

1-14-5940 tagajärjel tema abikaasa hukkus ning nägi oma abikaasa surma seega vahetult pealt, esineb hageja hinnangul käesoleval juhul ka VÕS § 134 lg-s 3 viidatud erandlik asjaolu, mis õigustab XXX surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudmist hageja poolt. Süüdistatava esindaja leiab, et mittevaralise kahju nõue VÕS § 134 lg 3 alusel ei ole põhjendatud, kuna puuduvad erandlikud asjaolud nimetatud sätte valguses. Oma seisukohta selgitab kohtuvaidluse teesides, et kuivõrd mittevaralise kahju nõue on esitatud viitega VÕS § 134 lg 3, s.o surmasaanu lähedase õigus mittevaralise kahju hüvitisele, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Sellele sättele on põhjaliku hinnangu andnud Riigikohus 09.08.2008.a lahendis nr 3-2-1-19-08. Kaitsja ei soovi mingil viisil vaidlustada Rein XXX kaotusvalu suurust ega ka väita, et abikaasa hukkumine liiklusõnnetuses ei toonud talle kaasa mittevaralist kahju. Lähedase inimese surm toob üldjuhul kaasa kaotusvalu ja leina. Samas ei ole VÕS § 134 lg 3 reguleerimisalaks mitte lein ja kaotusvalu kui iseseisev alus, vaid esinema peavad erandlikud asjaolud. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-19-08 sedastanud, et võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Kohtul on vaja esiteks tuvastada, kas XXX oli XXX lähedaseks isikuks. Lähedaste isikute ring ei ole seadusega piiritletud, vaid see on jäetud kohtu määratleda. Eelduslikult on lähedasteks isikuteks kannatanu lapsed, abikaasa ja vanemad. XXX oli XXX abikaasa, seega ei ole kahtlust selles, et abikaasa on käsitletav lähedase isikuna. Järgnevaks on vaja kohtul tuvastada, kas hageja ja hukkunu vahel oli liiklusõnnetuse ajal ruumiline lähedus ning kas need üleelamised olid isiklikud ja vahetud. Lähedaste isikute mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldus on erandlike asjaolude esinemine s.h lähedase isiku surma pealt nägemine, kuid nende asjaolude esinemist peab tõendama kannatanu. See tähendab, et lähedase isiku mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimiseks ei piisa lihtsalt surma põhjustamise tekitamise faktist, vaid täiendavalt peab esinema nt afekti, posttraumaatilise stressi häire vms raske psüühilise seisundi tekkimine lähedasel isikul. Samuti võib olla erandlikuks asjaoluks lähedase isiku surma pealtnägemine. Kohtuistungil väitis kannatanu esindaja, et kõige erandlikumaks asjaoluks oli just see, et XXX viibis kõrval, ta nägi pealt seda. Vaadates toimikus olevaid pilte võib vaid ettekujutada kui õõvastav oli seal kõrval viibida. Arvab, et ei peaks tekitama küsitavusi, kas oli erandlik asjaolu või mitte. Samuti selgitab kannatu esindaja, et XXX on temale kinnitanud, et kui silmad avas nägi oma naist enda kõrval verise ja surnuna. Samas kannatanu eeluurimisel antud ütluste kohaselt ta õnnetusele reageerida ei jõudnud ja mis edasi sai, seda ei mäleta. Järgmine hetk, mida mäletab on see, kui teda kiirabibussi aidatakse. Sellest tulenevalt leiab kohus, et P.E ja tema hukkunud abikaasa vahel oli küll ruumiline lähedus s.t. nad viibisid ühes autos, kuid XXX enda sõnade kohaselt mäletab ta ainult enda kiirabiautosse tõstmist s.t. isiklikult ja vahetult ta abikaasat peale liiklusõnnetust ei näinud. Seega leiab kohus, et kannatanu esindaja väide, et XXX silmi avades nägi enda kõrval oma hukkunud abikaasat on ümber lükatud kannatanu poolt eeluurimisel antud

1-14-5940 ütlustega. Samuti ei ole esitatud kohtule ühtegi tõendit, mis kinnitaks VÕS § 134 lg 3 mõtte kohaselt esinevat erandlikku asjaolu. Kohus leiab, et lähedase inimese surm toob üldjuhul kaasa kaotusvalu ja leina. Samas ei ole VÕS § 134 lg 3 reguleerimisalaks mitte lein ja kaotusvalu kui iseseisev alus, vaid esinema peavad erandlikud asjaolud. Käesolevas asjas ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks VÕS § 134 lg 3 mõttes erandliku asjaolu esinemist. Seega tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis oleksid aluseks kannatanu moraalse kahjunõude rahuldamiseks. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. P.E ei tööta, õpib ning seetõttu on ilmselge, et menetluskulude täies mahus hüvitamine on P.E-le ebamõistlikult koormav. Arvestades ka süüdistatava resotsialiseerumisväljavaateid, peab kohus võimalikuks jätta menetluskuludest 50% ulatuses s.o joobeseisundi tuvastamise kulu; surnu ekspertiisi; isiku ekspertiisi; liiklustehnilise ekspertiisi; sõiduki teisalduse kulud, riigi kanda. Seega tuleb P.E välja KrMS § 175, § 179 ja § 180 alusel menetluskuludena riigituludesse: sundraha II astme kuriteo toimepanemise 532,50 € (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend senti); joobeseisundi tuvastamise kulu summas 95,50 € (üheksakümmend viis eurot ja viiskümmend senti); surnu ekspertiisi maksumus summas 171,50 € (ükssada seitsekümmend üks eurot ja viiskümmend senti); isiku ekspertiisi maksumus summas 72,50 € (seitsekümmend kaks eurot ja viiskümmend senti); liiklustehnilise ekspertiisi maksumus summas 228,50 € (kakssada kakskümmend kaheksa eurot ja viiskümmend senti); sõiduki teisalduse kulud summas 192 € (ükssada üheksakümmend kaks eurot). Süüdistatava kaitsja esitas taotluse ajatada menetluskulude tasumine 12 kuuks. Kohus leiab, et arvestades väljamõistetud summade suurust ja P.E olevate rahaliste vahendite piiratust, võib menetluskulude tasumine ühekorraga olla raskendatud, mistõttu peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Kannatanu esindaja advokaat Helen XXX esitas taotluse KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel hüvitamaks XXX menetluskulu, milleks on kannatanu esindajale makstud tasu summas 1420 eurot. Taotlusele on lisatud ka arvete spetsifikatsioonid, milledest 360 eurot on ettevalmistus ja osalemine Harju maakohtu istungil ning 1060 eurot on seotud tsiviilhagi esitamisega. Kuivõrd kohus ei rahuldanud kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi jätab kohus KrMS § 182 lg 1 alusel kannatanu tsiviilhagi esitamisega seotud kulud kannatanu enda kanda. Ettevalmistus ja kohtuistungil osalemise kulu 360 eurot mõistab kohus välja süüdistatavalt. Asitõendid

1-14-5940 3 CD plaati Häirekeskuse kõnesalvestusega, liiklusõnnetuse fotodega ja liiklustehnilise ekspertiisiakti juurde kuuluv, mis asuvad kriminaalasja juures kinnistes ümbrikutes, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja juurde. Mootorsõiduk Subaru Forester registreerimismärgiga XXX, mis asub politsei parklas aadressil Rahumäe tee 6/1, Tallinn, tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel kohtuotsuse jõustumisel omanikule. Mootorsõiduk Citroen Saxo registreerimismärgiga XXX, mis asub politsei parklas aadressil Rahumäe tee 6/1, Tallinn, tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel kohtuotsuse jõustumisel omanikule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.