Kohtulahend

Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1,2; 340 lg 1 p 2,3,6 tühistada Tartu Maakohtu 30. juuni 2014 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-13-10116 osaliselt, see on,

-

U.N süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi, U.N-ile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas, U.N-ilt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetud menetluskulude osas;

-

L.I süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi, L.I-le KarS § 64 lg 1 mõistetud liitkaristuse osas, L.I-lt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetud menetluskulude osas.

Mõista U.N Kars § 113 järgi õigeks. Süüdi tunnistada U.N KarS § 118 lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi ning KarS § 63 alusel mõista talle karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda U.N-ile KarS § 263 p 1 järgi mõistetud karistus 4 kuud vangistust ja KarS § 274 lg 1 järgi mõistetud karistus 3 kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ning mõista U.N lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kuritegude kogumi eest 6 aastat vangistust. KrMS § 175 lg 1 p 3, 180 lg 1 ja 191 lg 3 alusel välja mõista U.N-ilt ekspertiiside tegemisega seotud kulu DNA ekspertiisi eest 3249 eurot, surnu kohtuarstlik ekspertiisi eest 320 eurot ja kujutiseekspertiisi eest 761 eurot. U.N tasuda temalt välja mõistetud menetluskulud Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „U.N 1-1310116 kohtukulud“. L.I KarS § 113 järgi õigeks mõista. Tühistada L.I suhtes kohaldatud tõkend - vahi all pidamine - ning vabastada L.I , seoses talle KarS § 274 lg 1 järgi mõistetud karistuse 5 kuud vangistust ärakandmisega, viivitamatult vahi alt. Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p-le 1 ja § 1 lg-le 2, § 2 lg-le 1 ning § 4 lg-le 2 on L.I 6 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates õigus taotleda Rahandusministeeriumilt kirjaliku avalduse esitamisega alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikul 26. oktoober 2013 kuni 3. detsember 2014, s.o kokku 403 päeva. Mõista Eesti Vabariigilt KrMS § 181 lg 1 ja 175 lg 2 alusel L.I kasuks välja 3000 eurot valitud kaitsjate poolt Tartu Maakohtus osutatud õigusabi katteks. KrMS §-de 175 lg 1 p 1, 175 lg 2 ja 180 lg 1 alusel jätta valitud kaitsjate poolt Tartu Maakohtus osutatud õigusabikulud summas 8 400 eurot L.I kanda. KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel välja mõista L.I-lt sundraha 532. 50 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 5 ja10 alusel välja mõista L.I-lt kohtukulud summas 4.41eurot.

Kohtukulud summas 4. 42 eurot jätta riigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt KrMS § 185 lg 1 ja 175 lg 2 alusel L.I kasuks välja 1 470 eurot valitud kaitsjate poolt Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi katteks. KrMS § 175 lg 2 alusel jätta Tartu Ringkonnakohtus osutatud õigusabi kulu 1440 eurot L.I kanda. L.I-lt asuda temalt välja mõistetud menetluskulud Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „L.I 1-1310116 kohtukulud“. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata. U.N kaitsjate Priit Palmiste ja Aivar Pilve ning L.I kaitsjate Sirje Musta ja Ann Saare apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

L.I on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 274 lg 1 järgi selles, et ta tarvitas

selgitama T.A. ründamise asjaolusid ning toimetanud U.N klubi tantsusaalist rõivistu juurde, osutas U.Nurvatöötajatele füüsilist vastupanu, püüdis põgeneda ning kui A.P. tema tegevust tõkestas, ähvardas korduvalt turvatöötajale peksa anda. A.P. pidas U.N isikut ning tema agressiivsuse määra arvestades ähvarduse täideviimist reaalseks. Kui L.I märkas, et tema kaaslane U.N oli kinni peetud, hakkas ta turvatöötajaid ebatsensuurselt sõimama. Kui A.P. palus tal rahuneda ja piirdeketist mitte üle astuda, püüdis L.I teda rusikaga näkku lüüa. Seejärel ronis L.I ketist üle. Kui turvatöötajatel läks erivahendite kasutamise tulemusel korda vahetu füüsiline oht neutraliseerida, ähvardas L.I A.P. it sõnadega: „Sind, värdjas, jätan ma meelde,“ ja „Me veel kohtume!“, millest turvatöötaja järeldas, et L.I võib tema suhtes tulevikus füüsilist vägivalda tarvitada, s.o peksa anda. L.I agressiivsusest tulenevalt pidas A.P. ähvarduse täideviimist reaalseks. KarS § 113 järgi süüdistatakse U.N ja L.I selles, et nad tapsid 25. mail 2013 kella 7:07–7:12 paiku Tartus Küüni ja Poe tänava ristumiskohas S.P. a. U.N ja L.I ründasid Küüni 4 maja ees tänaval koordineeritult S.P. pa, hoidsid teda teine teiselt poolt kinni, lõid ning jätkasid käte ja jalgadega näo ja pea piirkonda peksmist pärast seda, kui kannatanu oli kõnniteesillutisele pikali kukkunud. Peksmisega tekitasid U.N ja L.I S.P. ale järgmised vigastused: kõvakelmealune verevalum paremal oimupiirkonnas, koldelised ämblikvõrkkesta alused verevalumid väikeaju mõlema poolkera ülemisel ja alumisel pinnal, ajupõimikul, parema ajupoolkera otsmikusagara tipupiirkonnas ning kukla- ja kiirusagara sisepinnal, vasaku ajupoolkera otsmiku- ja oimusagara alumistel pindadel ning otsmikusagara välimisel pinnal, veresegune sisaldis ajuvatsakestes, verevalum ja turse kõõlustanul vasakul oimu- kuklapiirkonnas, nahamarrastus ja ovaalse kujuga nahaalune verevalum peanahal vasakul oimu- ja kuklapiirkonnas ning vasaku kõrvalesta eesmise serva piirkonnas, poolkaarekujuline nahaalune verevalum näonahal otsmikul paremal pool, verevalumid ja põrutushaav alahuule limaskestal, ümara kujuga nahaalune verevalum alalõuapiirkonnas paremal. Peapiirkonna vigastused, mis olid tekitatud vähemalt nelja löögiga lühikese ajavahemiku vältel vahetult enne surma saabumist, põhjustavad koosvõetuna elaval inimesel eluohtliku tervisekahjustuse. Pärast peksmist lohistasid U.N ja L.I liikumisvõimetu S.P. a üle Poe tänava ning tõstsid pingile, kust ta kella 7:22 paiku surnuna leiti. Tartu Maakohtu 30. juuni 2014. a otsusega tunnistati U.N süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistati 4 kuu vangistusega, KarS § 274 lg 1 järgi ja karistati 3 kuu vangistusega ning KarS § 113 järgi ja karistati 11 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ning mõisteti U.N-ile liitkaristuseks 11 aastat vangistustust. KarS § 68 alusel arvestati karistuse algust U.N vahistamisest, s.o 25. maist 2013. Sama otsusega tunnistati L.I süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistati 5 kuu vangistusega ning KarS § 113 järgi ja karistati 10 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti L.I-le karistuseks 10 aastat vangistust. KarS § 68 alusel arvestati karistuse algust L.I vahistamisest, s.o 25. maist 2013 L.I süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi 24. veebruaril 2013 ööklubi Atlantis välisukse juures toime pandud teos R.J. töötas süüdistuses toodud ajal Real Security OÜ-s turvatöötajana, olles seega avalikku korda kaitsev muu isik KarS § 274 lg 1 mõttes. R.J. i ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et R.J. täitis ööklubis korda rikkunud isikut saalist välisukse poole suunates oma ametikohustusi. R.J. i tegevus oli kooskõlas talle turvaseadusest tulenevate volitustega. Kannatanu ja tunnistajate ütluste, turvakaamera videosalvestise vaatlusprotokolli ning L.I

äratundmiseks esitamise protokolliga on tõendatud, et ajendatuna turvatöötaja tegevusest tema ametikohustuste täitmisel haaras L.I R.J. il käega ümber kõri kõvasti kinni ja pigistas. R.J. i ütlused tõendavad, et samal ajal ütles L.I talle, et lase mu sõber lahti või muidu tapan su ära. Süüdistatava süüd eitavad ütlused on teiste tõenditega vastuolus, mistõttu kohus ei hinnanud neid usaldusväärseteks. Kohus luges KarS § 274 lg 1 objektiivse koosseisu täidetuks. Kohtu hinnangul pani L.I teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. U.N süüdistus KarS § 263 p-de 1 ja 2 järgi 25. mail 2013 ööklubi Maasikas tantsusaalis toime pandud teos U.N poolt R.N. est kinni haaramine ja sellele järgnenud süüdistuses kirjeldatud sündmused on tõendatud kannatanu T.A. ja tunnistajate ütlustega, samuti süüdistatavate äratundmiseks esitamise protokollidega. U.N ütlused on teiste tõenditega vastuolus, mistõttu kohus ei lugenud neid usaldusväärseteks. Samas tuvastas kohus, et U.N poolt kannatanu löömine ei olnud seotud sellega, et T.A. astus R.N. e ja U.N vahelist intsidenti lahendama. T.A. on ise andnud ütlusi, et löök tuli talle ootamatult ja ta ei seostanud seda eelneva kaitsetegevusega. Järelikult ei olnud see enam vastuhakk avalikku korda kaitsvale isikule ja U.N teos puudub KarS § 263 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriv tunnus – vastuhakk avalikku korda kaitsvale isikule. Seega kuulub tegu kvalifitseerimisele KarS § 263 p 1 järgi, s.o avaliku korra raske rikkumisena, mis on toime pandud vägivallaga. U.N tegu rikkus asjasse mittepuutuvate klubikülastajate rahu. Maakohus ei jaga kaitsjate käsitlust ööklubist kui kohast, kuhu minnes peabki inimene arvestama teda ees ootavate ebameeldivuste ja võimalike rünnetega. Ehkki praktikas on ööklubides esinenud vägivallaakte, ei ole õiguslikult põhjendatud ööklubikülastajate füüsilise puutumatuse rikkumisi heaks kiita ja neid loomulikuks pidada. PS § 20 järgi on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Selle eiramine on õigusvastane. U.N ja L.I süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi 25. mail 2013 ööklubi Maasikas rõivistu ja välisukse juures toime pandud teos Süüdistused on tõendatud kannatanu A.P. i ja tunnistajate ütluste, süüdistatavate äratundmiseks esitamise protokollide, patrullilehe ja turvakaamera salvestise vaatlusprotokolliga. Süüdistatavate süüd eitavad ütlused olid teiste tõenditega vastuolus, mistõttu kohus luges need ebausaldusväärseteks. Kannatanu ja tunnistajate ütlused seevastu luges kohus usaldusväärseteks. A.P. tegutses oma ametiülesandeid täites avalikku korda kaitsva isikuna. Seejuures oli ta õigustatud olukorras, kus T.A. nina oli veriseks löödud, klubikülastajatelt selgitusi nõudma. A.P. i ütlused tõendavad, et U.N ei allunud turvatöötajate korraldustele ega olnud nõus mingeid selgitusi andma, vaid püüdis neid ignoreerida ja ööklubist lahkuda. Ööklubi rõivistus muutus U.N agressiivseks ja püüdis füüsilist jõudu kasutades turvatöötajatest vabaneda. Lisaks füüsilisele jõule ründas U.N A.P. it ka sõnaliselt, ähvardades talle peksa anda. A.P. i sõnul tajus ta ähvardust reaalsena. Samuti tajus kannatanu reaalsena L.I ähvardusi. L.I ei allunud turvameeste ähvardustele ja püüdis end U.N juurde läbi murda. L.I füüsilise vägivalla ohjeldamiseks murti ta maha ja talle paigaldati käerauad. L.I ja U.N süüdistus KarS § 113 järgi S.P. a tapmises L.I ja U.N ütlused juhtunu asjaolude kohta ei ole loogilised ega eluliselt usutavad. Süüdistatavad andsid ütlusi, et liikusid Big Beni poole, kui järsku tegi S.P. p ründava liigutuse L.I suunas. Füüsiline kontakt L.I, A. pärnaste ja S.P. a vahel toimus

sellest trajektoorist mõnevõrra eemal, s.o šokolaadipoe trepi ees. Kui U.N jutt vastaks tegelikkusele, siis oleks S.P. a löömine toimunud Küüni tänaval, mida mööda nad Big Beni poole liikusid. Ebaloogiline on ka see, et Big Beni jäi süüdistatavatel minemata seetõttu, et U.N püksid olid katki. Püksid olid tal tema enda sõnul katki juba siis, kui nad Raekoja platsilt tulid. Järelikult loobusid nad Big Beni minekust muul põhjusel. U.N ütlused selle kohta, et S.P. p oli agressiivne, ei lange kokku tunnistajate K.K. i ja S.K. i ütlustega. Eluliselt usutav ei ole ka see, et kumbki süüdistatav ei pannud S.P. a juurest lahkudes tähele, et kannatanul olid püksid maas. Püksid tulid kannatanul jalast lohistamisega ja seega ei saanud see süüdistatavatele S.P. pa pingile tõstes märkamatuks jääda. Seda kinnitavad ka tunnistaja A.O. a ütlused, kes nägi aknast, et süüdistatavad askeldasid kannatanu juures, kel olid püksid maas. Süüdistatavate ütlused S.P. a püsti tõstmise ja pargipingile aitamise kohta ei lange kokku turvakaamera salvestise, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Salvestiselt on näha, et süüdistatavad võtsid kannatanul kätest kinni ja lohistasid ta pingi peale. Kohtu hinnangul ei saanud S.P. p lohistamise ajal teadvusel olla, sest tema alaseljal olevad marrastused avaldunuks tugeva valuaistinguga ja süüdistatavad poleks saanud teda nii rahulikult lohistada. Ka S.P. a asend pingil viitab sellele, et ta ei olnud süüdistatavate lahkudes teadvusel. U.N väide, et sooritatud löögid olid nõrgad, on ümber lükatud ekspertiisiaktiga. Löögid olid nii tugevad, et põhjustasid surmavad kehavigastused. Kannatanut rünnates tegutsesid süüdistatavad ühiselt. U.N on tunnistanud kannatanu löömist kolmel korral. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et S.P. pa oli löödud pähe neli korda. Järelikult sooritas ühe löögi L.I. U.N ja L.I tegutsesid kaastäideviijatena. Mõlemad tahtsid rünnata S.P. pa, et temast lahti saada. Ühiselt murdsid nad kannatanu maha ja peksid teda eluohtlikku kehapiirkonda, s.o pähe. Süüdistatavad panid tapmise toime kaudse tahtlusega. Seejuures on oluline, et peksmine ei kestnud 2–3 sekundit, nagu väitsid süüdistatavad, vaid kauem. Süüdistatavad peksid teda kätega ja lõid korra ka jalaga pea piirkonda. Jättes läbipekstud ja teadvusetu kannatanu pargipingile, pidid süüdistatavad möönma mistahes tagajärje saabumist, sh ka surma.

L.I kaitsjad S. Must ja A. Saar esitasid apellatsiooni, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist L.I KarS § 274 lg 1 ja § 113 järgi süüditunnistamise osas ja süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad süüdistatava karistuse kergendamist. Apellatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

L.I ütlused riimuvad videokaamera salvestiselt nähtuga. R.J. i sõnu, et L.I lubas ta ära tappa, ei kinnita ükski tunnistaja ega muu tõend. Maakohus pole püüdnudki kõrvaldada kaitsjate poolt tõstatatud küsimusi. Kõrvaldamata kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttu L.I tulnuks õigeks mõista.

kohtumeditsiinilise lahangu leidu. Ekspertiisi käigus muutis kohtuarst-ekspert sellega võimatuks peaaju põhimikul ja väikeajul esinevate ämblikvõrkkestaaluste verevalumite kindlakstegemise. Kui kõik esinenud ämblikvõrkkestaalused verevalumid olid koldelised, siis pidi ekspert neid verevalumeid juba lahangu käigus siseuuringul vastavalt iseloomustama ja tegema vastava sissekande. Seda tehtud ei ole, ehkki juhend seda nõuab. Seega ei ole kindlaks tehtud, kas S.P. al võis esineda mittetraumaatilistest põhjustest tingitud ämblikvõrkkestaaluseid verevalumeid, sest sümmeetriliselt asetsevad verevalumid võisid tekkida ka tugeva füüsilise pingutuse tagajärjel. Sündmuste kirjeldamisel on tajutav kohtu ebaõige seisukoht, et süüdistatavad otsisid võimalust S.P. a peksmiseks ja tema surmamiseks. Kohtuotsusest kumab läbi faktoloogia moonutamine ja negatiivne suhtumine. Kohtuotsus tugineb tõendamata oletustele. Apellatsioonid esitasid ka U.N kaitsjad A. Pilv ja P. Palmiste. Vandeadvokaat A. Pilv taotleb maakohtu otsuse tühistamist U.N süüdimõistmises KarS § 263 p 1 järgi ja süüdistatava selles osas õigeksmõistmist või alternatiivselt KarS § 121 järgi kvalifitseerimist ja karistuse kergendamist. Samuti taotleb kaitsja õigeksmõistmist KarS § 274 lg 1 järgi. KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses taotleb kaitsja süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS § 117 lg 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. A. Pilve kaebuses esitatud seisukohad on lühidalt järgmised. Maakohtu otsus on rajatud peamiselt süüdistuse refereerimisele ja kohtuliku arutamise käigus uuritud ja avaldatud tõendite mehaanilisele loetlemisele ilma neid omavahelises seoses analüüsimata ja hindamata ning süüdistatava ja kaitsja seisukohtadele vastamata. Seetõttu ei ole kohtuotsus üheselt selge, arusaadav ega kohtu siseveendumuse kujunemise osas jälgitav. Maakohus jättis käsitlemata süüdistusele esitatud vastuväited ja süüdistatavat õigustavad seisukohad, rikkudes sellega kaitseõigust. Kohus pole arusaadavalt põhjendanud, milles seisneb U.N ütluste vastuolu teiste tõenditega ja ebausaldusväärsus olukorras, kus need ütlused haakuvad erinevate tunnistajate ütlustega. Kaitseõiguse tagamine tähendab seda, et süüdistatava argumente ja seisukohti tuleb kokkuvõttes ka otsuses sisuliselt käsitleda, mitte vaid formaalselt nende esitamise õigust tagada. Järelikult oleks maakohtu otsuse põhjendustest pidanud nähtuma, mille alusel pidas kohus põhjendatuks eelistada süüdistuse tõendeid ja seisukohti ning jätta kaitsekõnes toodud argumendid ja vastuväited süüdistusele koos vastavate tõendite analüüsiga arvestamata. Kohus oleks pidanud põhjendama, miks ja millistel asjaoludel ta kaitsja ja süüdistatavaga ei nõustu. Üksnes sellisel juhul on võimalik rääkida õiglasest ja ausast võistlevast kohtumenetlusest. Avaliku korra raske rikkumise süüdistuses ööklubis Maasikas ei ole kohus mõistetavalt ega jälgitavalt põhjendanud tõendite hindamist ja kannatanu T.A. ütluste eelistamist teistele tõenditele. Kohtu järeldused on vastuolus tuvastatud asjaoludega ja rikuvad süütuse presumptsiooni. Kohus ei põhjendanud, miks ta eelistab kannatanu ütlusi teiste tunnistajate ütlustele olukorras, kus tegemist oli kannatanu enda sõprade ja tuttavatega. Kohus on eiranud, et keegi tunnistajatest ei ole näinud T.A. löömist U.N poolt. Seejuures välistas R.B. otseselt kannatanu löömise U.N poolt. Kannatanu oli pärast ööklubist lahkumist R.B. ile kinnitanud, et lööjaks oli tumedas särgis meesterahvas. Samas on tuvastatud, et U.N kandis heledaid riideid. A.P. on kinnitanud, et vaatas pärast U.N kinnipidamist üle saali videosalvestise ja seal ei nähtunud kõnealust intsidenti. Kohus ei põhjenda, miks ta leiab vastupidiselt tunnistajate ütlustele, et T.A. löömise juures ei viibinud ühtegi teist isikut peale U.N. Täpsemalt on kaitsja nendele küsitavustele ja tõenditest järelduvatele asjaoludele juhtinud kohtu tähelepanu kaitseteesides (p-des 2.1.2.2–2.1.21.3), mis on kohtutoimikusse lisatud. Järelikult on U.N poolt T.A. löömine tõendamata ja U.N tuleb selles

õigeks mõista. Kui kohus kaitsja järeldusega ei nõustu, taotleb kaitsja süüdistuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Intsidendi käigus ei rikutud kolmandate isikute rahu. Järelikult pole tegemist KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava rikkumisega. Seejuures on märkimisväärne, et T.A. ei lahkunud pärast juhtunut ööklubist, vaid veetis seal aega edasi. Täpsemalt on kaitsja sellel teemal peatunud kohtukõne teeside p-des 2.1.2.1.4 ja 2.1.2.1.4.3. Süüdistus A.P. i suhtes vägivalla kasutamises seoses tema ametikohustuste täitmisega on tõendamata ja rajatud vaid kannatanu ütlustele. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja rikutud on otsuse põhjendamiskohustust. Kohus pole motiveerinud süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks lugemist. Ükski tunnistaja pole kinnitanud U.N poolt A.P. i ähvardamist. Süüdistatava poolt tema kinnipidamisel ja käeraudade paigaldamisel avaldatud solvavad või ebatsensuursed väljendid ei ole õiguslikult käsitatavad vastuhakkamisena avalikku korda kaitsvale isikule KarS § 274 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes. Sama kehtib isiku poolt valust tingitud ebamugavustunde tõttu rahuolematuse väljendamise kohta. S.P. a tapmise süüdistuses on kohtus jäänud tõendamata süüteokoosseisu objektiivne ja subjektiivne külg. Süüdistatava tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Kogutud tõendid ei kinnita süüdistuse versiooni U.N järjepidevast ja teadlikult agressiivsest käitumisest

Tulenevalt maakohtu poolt otsuse resolutiivosa kuulutamise kuupäeva edasilükkamisest seda kaitsjatega kooskõlastamata ei olnud U.N kaitsjal võimalik otsuse kuulutamisel osaleda. Kohus ei kooskõlastanud eelnevalt U.N-iga küsimust ka sellest, kas ta on nõus otsuse kuulutamisega olukorras, kus üks tema kaitsjatest ei saa otsuse kuulutamisel osaleda. Tegemist on küsimusega isiku kaitseõigusest, mida ei saa kohus otsustada ilma süüdistatava seisukohta kuulamata ja sellega arvestamata. Seega võib tegemist olla menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 järgi, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks arutamiseks. Vandeadvokaat P. Palmiste taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist samas kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb kaitsja U.N õigeksmõistmist KarS § 263 p 1 ja § 274 lg 1 järgi. Samuti taotleb ta KarS § 113 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi koos karistuse kergendamisega. P. Palmiste kaitseväited langevad suurel määral kokku A. Pilve kaebuses esitatud väidetega ja on lühidalt järgmised. Sarnaselt A. Pilvele juhib ka P. Palmiste ringkonnakohtu tähelepanu maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise kuupäeva edasilükkamisele ja sellest tulenevale kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele. P. Palmiste hinnangul leidis aset KrMS § 339 lg 1 p-s 3 toodud rikkumine, sest kohus ei kontrollinud U.N kaitsjate osavõttu kohtuotsuse kuulutamisest, sh seda, kas ja kes võttis otsuse kuulutamisest osa U.N asenduskaitsjana. Selle rikkumise tõttu taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Samas peab kaitsja vajalikuks osundada sellele, et kuivõrd maakohus ei ole otsust allkirjastanud (vähemalt kaitsjale saadetud otsust), tingib see kooskõlas KrMS § 306 lg-ga 3 ja § 339 lg 1 p-ga 6 maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule samas kohtukoosseisus. KarS § 263 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas märgib kaitsja, et R.N. e oli kõnealuses vahejuhtumis osaleja, mistõttu teda ei saa käsitada kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu KarS § 263 tähenduses rikuti. Sellise isikuna ei saa käsitada ka R.B. i, kes oli ööklubisse tulnud mh koos T.A. ga. Kõrvalise, asjasse mittepuutuva isikuna ei saa käsitada ka K.K. i, kelle ütluste kohaselt ta löömist ei näinudki. Seega ei ole õige ega põhjendatud kohtu järeldus, et U.N rikkus oma vägivaldse tegevusega asjassepuutumatute klubikülastajate rahu. Kuna U.N poolt T.A. löömine pole tõendamist leidnud, ei saa tema tegu kvalifitseerida ka KarS § 121 järgi. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, millistel kohus luges U.N ütlused ebausaldusväärseteks. Karistusõigusdogmaatikas levinud arusaama kohaselt ei mõelda KarS § 274 lg-s 1 märgitud avalikku korda kaitsva muu isiku all isikut, kes küll faktiliselt kaitseb avalikku korda, kuid ei ole avaliku võimu kandja, nt eraõigusliku turvaettevõtja töötaja. Praegusel juhul ongi kannatanu puhul tegemist nimetatud isikuga ja seega on U.N vastutus KarS § 274 lg 1 järgi välistatud. Ka selle süüdistuse osas on maakohus andnud tuvastatud faktilistele asjaoludele eksliku hinnangu ja seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. A.P. i poolt kirjeldatud süüdistatava käitumine ei kvalifitseeru vägivallaks KarS § 274 mõttes. U.N poolt A.P. i ähvardamise kohta on kannatanu andnud ebajärjekindlaid ütlusi. Seega ei ole U.N KarS § 274 lg 1 järgi süüditunnistamine ja karistamine seaduslik ega põhjendatud. S.P. a tapmise süüdistuse osas märgib kaitsja, et kõnealuse juhtumi asjaoludel ei saa rääkida kannatanu pikka aega rusikate ja jalgadega peksmisest. Turvakaamera salvestisega on tõendatud, et süüdistatavate ja kannatanu vaheline füüsiline kontakt vältas 4–5 sekundit. Kohtu väide, mille kohaselt peksti kannatanut ka 10 sekundi vältel, mil isikud ei olnud kaamera vaateväljas, on oletuslik ja vastuolus põhimõttega. Kui kannatanut oleks pikka aega rusikate ja jalgadega pekstud, pidanuks kannatanul tuvastatama paljude löökide jäljed. Ekspertiisiakti kohaselt on peapiirkonna vigastused tekitatud vähemalt nelja löögiga. Kaitsja

hinnangul ei tegutsenud U.N kannatanut lüües kaudse tahtlusega teda tappa. Samuti puudus tal tahtlus tekitada kannatanule eluohtlikku tervisekahjustust. Süüdistatavale mõistetud karistusega seoses märgib kaitsja, et käsitletav vahejuhtum hõlmas ainult ühte sündmust. U.N osutas pärast rüselust kannatanule abi, mis väljendus S.P. a pargipingile toimetamises. Samuti üritasid U.N ja L.I oskuste piires osutada kannatanule abi. Neid asjaolusid saab käsitada karistust kergendavatena (KarS § 57 lg 1 p 1). Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvesse ka see, et U.N on oma süüd tunnistanud ja siiralt kahetsenud (KarS § 57 lg 1 p 3). U.N ei ole varem karistatud reaalse vangistusega ja seega saab kõne alla tulla tema tingimuslik karistusest vabastamine.

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu L.I ja U.N süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi, U.N-ile ja L.I-le mõistetud liitkaristuste ja U.N-ilt ja L.I-lt väljamõistetud menetluskulude osas. Esmalt käsitleb ringkonnakohus süüdistatavate kaitsjate poolt apellatsioonides esitatud väidet kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta maakohtu poolt. Kaitsjad leiavad esitatud apellatsioonides sarnaselt, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Nimetatud väidet põhistavad kaitsja sellega, et kohtuotsuses puudub kriminaalasjas kogutud tõendite analüüs. Seetõttu ei ole kohtuotsuse pinnalt võimalik ka jälgida ega mõista kohtu siseveendumuse kujunemist. Kriminaalkolleegium kaitsjate taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsusest tulenevalt võimalik mõista, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millised järeldused maakohus nimetatud asjaoludest tegi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhistuste ekslikkus või kaitsjate mittenõustumine maakohtu poolt esitatud põhjendustega ei ole samastatav põhjenduste puudumisega kohtuotsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-14-14 leidnud, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitletavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Taolisi minetusi maakohtu otsusest aga ringkonnakohus ei tuvastanud.

Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise põhjendusel. Edasiselt analüüsib ringkonnakohus kaitsjate sisulisi etteheiteid U.N-ile ja L.I-le inkrimineeritud süütegude osas. U.N süüdistus KarS § 263 p 1 järgi Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust, et 25. mail 2013 kella 03.00 ja 03.30 paiku löödi ööklubis Maasikas T.A. rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel tekitati T.A. l ninaverejooks ja põhjustati talle füüsilist valu. Lähtudes esitatud apellatsioonidest on käsitletava kuriteoepisoodi keskseteks küsimusteks, kas T.A. lõi U.N ning kui vastus nimetatud küsimusele on jaatav, siis kas U.N taoline käitumine on kvalifitseeritav avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 p 1 mõttes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T.A. andnud järjekindlaid ütlusi, et 25. mail 2013 lõi ööklubis Maasikas teda U.N. T.A. on selgitanud, et pärast seda, kui konflikt R.N. e ja U.N vahel oli lõppenud, lahkus ta konflikti kohast. Kui ta oli paar sammu eemaldunud, puudutas keegi teda õlast, ta pöördus ning tema ees seisnud U.N küsis temalt taaskord, kas ta ei tea, kes U.N on. Saanud T.A. lt vastuseks, et ta ei tea ja see teda ka ei huvita, lõi A. Päraste talle ootamatult ruskiga näkku. Saadud löögist hakkas tal ninast verd jooksma ning ninal ja suul oli valus. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda T.A. ütluste usaldusväärsuses. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et T.A. ei olnud U.N-iga enne 25. mail 2013 ööklubis Maasikas toimunud konflikti kohtunud. Seega oli U.N T.A. jaoks täiesti võõras inimene. Lähtudes ülaltoodud asjaolust ja esitatud kaitseversioonist, et U.N T.A. ei löönud, ei ole ringkonnakohtu arvates loogiliselt seletatavad T.A. poolt U.N süüstavate ütluste andmine. Ringkonnakohtu jaoks ei ole mõistetav, miks peaks T.A. alusetult süüstama A. Pärnastet. T.A. l puudub selleks igasugune motiiv. Hindamaks T.A. ütluste usaldusväärsust, tuleb ringkonnakohtu arvates tähelepanu pöörata ka asjaolule, et U.N poolt enda löömise kohta ütlusi andes pidi T.A. arvestama ka sellega, et kohtus valeütluste andmisele võib järgneda kriminaalvastutus. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et T.A. , kohtudes 25. mail 2013 U.N-iga esmakordselt ja omamata selleks hetkeks temaga mingeid suhteid, asuks teda alusetult süüdistama, riskides samaaegselt võimalusega saada kriminaalkorras karistatud. Seda enam, et süüdistades alusetult U.N enda löömises, varjaks ju T.A. teadlikult enda tegelikku lööjat. Samas ei nähtu kriminaalasjas ühtki põhjust, miks peaks T.A. taoliselt käituma. Ringkonnakohtu arvates ei ole T.A. poolt U.N süüstavate ütluste andmine seletatav ka eksimusega. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et T.A. ja U.N vahel tekkis kontakt hetkel, kui T.A. sekkus R.N. e ning U.N ja L.I vahel tekkinud konflikti. T.A. ütluste kohaselt suhtles ta konflikti ärahoidmiseks nii L.I kui ka U.N-iga. Seega oli T.A. hetkeks, kui teda löödi, juba suhelnud U.N-iga ning näinud teda näost-näkku. Ringkonnakohtu arvates on eksimine enda lööjas seda enam välistatud, et ka vahetult enne enda löömist suhtles T.A. U.N-iga verbaalselt.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus T.A. suhtles lühikese ajavahemiku jooksul korduvalt U.N-iga ning nägi löögi momendil teda näost-näkku, ei ole T.A. eksimine teda löönud isikus tõsiseltvõetav. Lisaks T.A. veenvatele ütlustele kinnitavad tema ütlusi toimunu kohta kaudselt ka täiesti kõrvalise isiku K.K. i ütlused. K.K. i ütluste kohaselt märkas ta U.N ja L.I hetkel, kui viimased vestlesid ühe lühemat kasvu noormehega. Oli aru saada, et süüdistatavad norisid selle väiksemat kasvu noormehega. Seejärel ta nägi, kuidas T.A. ja R.B. läksid süüdistatavate juurde ja rääkisid nendega. Mõne aja möödudes märkas ta, kuidas T.A. ja R.B. hakkasid sealt konflikti toimumise kohast ära liikuma. Kui ta järgmine kord nende poole vaatas, siis olid T.A. ja R.B. ning U.N ja L.I taas puntras koos, toimus rüselemine. Sellel momendil ta nägigi, et T.A. l on nina verine. Seejärel teatas ta turvameestele juhtunust ja tõi T.A. le ninaverejooksu peatamiseks salvrätte. K.K. i ütluste kohaselt olid sellel momendil kui toimus rüselus, T.A. ja R.B. i juures ainult U.N ja L.I ning tema mäletamise järgi olid nad riietatud heledatesse riietesse. K.K. i eelpool toodud ütluste alusel loeb ringkonnakohus põhjendamatuks U.N kaitsja A. Pilve kohtuvaidluste teesides esitatud väite, nagu ei oleks K.K. suutnud isegi tuvastada isikute ringi, kes olid T.A. ümber hetkel, kui teda löödi. Kohtuistungil väitis K.K. , et T.A. löömise hetke ja seda, kes teda lõi, ta ei näinud. Küll aga nägi ta, kuidas T.A. pöördus pärast saadud lööki U.N poole justkui küsides, et miks sa seda tegid. K.K. i ütluste kohaselt oli isikute kehakeelest võimalik aru saada, et see isik, kelle poole T.A. pöördus, oli teda löönud. K.K. i ütlustest, milliste usaldusväärsuses puudub alus kahelda, saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et hetkel, kui T.A. löödi, olid tema juures R.B. , U.N ja L.I . Samuti viitab K.K. üheselt U.N-ile kui isikule, kes tema arvates T.A. lõi. Taotledes käsitletavas kuriteoepisoodis U.N õigeksmõistmist, on süüdistatava kaitsjad apellatsioonides toetunud määravas osas R.B. i ütlustele. Tõepoolest on R.B. oma ütlustes väitnud, et tema arvates U.N T.A. ei löönud. R.B. i ütluste kohaselt märkas ka ööklubis Maasikas, kuidas tema tuttav R.N. e oli sattunud konflikti kahe isikuga, kelledest üht, L.I, ta teadis. Koos T.A. ga otsustasid nad sekkuda, sest ei soovinud konflikti teravnemist. T.A. vestles L.I-ga ning tema U.N-iga. R.B. i väitel olid nii U.N kui ka L.I riietatud heledat värvi riietesse. R.B. i väidete kohaselt mingi hetk hiljem pöördus ta T.A. poole ja nägi, et T.A. nina oli verine. Tema ise T.A. löömist ei näinud. Samas kinnitas R.B. , et U.N T.A. lüüa ei saanud, sest ta jälgis kogu aeg U.N, et viimane teda ennast ei ründaks. R.B. i ütluste kohaselt ei saanud U.N T.A. lüüa ka seetõttu, et U.N seisis teisel pool letti, millele sai toetada jooke ning T.A. ja U.N vahe oli hinnanguliselt paar meetrit. Ka väitis R.B. , et hetk pärast seda, kui T.A. oli löödud, tuli nende juurde K.K. ja tahtis, et nad lahkuksid sündmuskohalt. K.K. kutsus turvamehed ning need viisid sündmuskohalt ära mustas särgis olnud mehe ning L.I. R.B. i väidete kohaselt selgitas T.A. talle pärast lahkumist ööklubist, et teda lõi mustas särgis olnud isik. Kuhu jäi pärast konflikti U.N, ta ei näinud. Ringkonnakohus leiab, erinevalt kaitsjate poolt väidetust, et R.B. i ütlused ei lükka ümber T.A. ütlusi, et teda lõi ööklubis Maasikas nimelt U.N.

Ringkonnakohtu arvates annab aluse taoliseks järelduseks R.B. i ütluste võrdlus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kõrvutades R.B. i ütlusi T.A. , U.N ja E.K. i ütlustega, ilmneb, et R.B. on kohtuistungil andnud ütlusi situatsiooni kohta, mis oli seotud R.N. e ning U.N ja L.I vahel tekkinud konflikti lahendamisega. Nii on R.B. kirjeldanud, kuidas nad läksid R.N. e juurde, et konflikti ära hoida. Kirjeldanud, kuidas T.A. rääkis L.I-ga ning tema peamiselt U.N-iga. Samuti väitnud, et selle jutuajamise käigus seisis U.N teisel pool lauda. R.B. i taolised ütlused (jutuajamine U.N-iga) langevad kokku T.A. sellekohaste ütlustega ning ka U.N ütlustega jutuajamisest R.B. iga. Ringkonnakohus leiab, et nimelt kirjeldatud situatsioonile tuginedes ongi R.B. andud ütlusi, et U.N T.A. ei löönud. Nimetatule viitab üheselt ka asjaolu, et R.B. i kinnitusel ta ei näinud, kes ja millisel hetkel T.A. lõi. Samas on R.B. kinnitanud, et T.A. teadis täpselt, kes teda lõi. Ringkonnakohus leiab, et R.B. ei suuda oma ütlustes reprodutseerida kogu konflikti kulgu ning sellega on seletatavad ka teatud vastuolud tema ja teiste tunnistajate ütlustes. Nii on T.A. väitnud, et mõni aeg pärast sekkumist R.N. e ning U.N ja L.I vahel tekkinud konflikti, otsustasid nad koos R.B. iga eemalduda. Nimetatud ütlusi kinnitavad K.K. i ütlused, milliste kohaselt ta nägi, kuidas R.B. ja T.A. eemaldusid esmase konflikti toimumise kohast. R.B. taolise eemaldumise kohta sündmuskohalt koos T.A. ga ütlusi andnud ei ole, väites hoopis, et neid kutsus sündmuskohalt lahkuma K.K. ja tegi seda alles pärast seda, kui T.A. oli juba löödud ja tal oli nina verine. R.B. i väidete kohaselt seisis U.N baarilaua taga, mitte T.A. juures ning seega ei saanud ta viimast lüüa. Samas on nii T.A. kui ka täiesti kõrvaline isik K.K. kinnitanud, et pärast T.A. löömist seisid tema ja R.B. i juures kaks meest, s.o U.N ja L.I, kes mõlemad olid riietatud heledasse. Asjaolu, et U.N seisis T.A. juures ja nende vahel toimus vestlus, on kinnitanud nii K.K. kui ka U.N ise, väites oma ütlustes, et T.A. pöördus pärast seda, kui tal oli nina juba verine, tema poole. Prokuröri küsimustele vastates on R.B. väitnud, et ta ei tea, mida tegi U.N pärast konflikti lõppu ning kinnitanud, et konflikti sekkunud turvatöötajad viisid sündmuskohalt endaga kaasa L.I ja ühe musta riietatud mehe. Nimetatud ütlused on vastuolus nii T.A. , K.K. i, U.N kui ka turvatöötajate A.P. i ja Š. A. i ütlustega, kellede ütluste kohaselt viisid turvatöötajad sündmuskohalt endaga kaasa U.N , kellele kui lööjale viitasid T.A. ja ka K.K. ning L.I. Ringkonnakohtu jaoks ei ole usutavad ka R.B. i väited, nagu oleks T.A. pärast ööklubist lahkumist talle kinnitanud, et tema tegelikuks lööjaks oli musta riietatud mees. Taoline R.B. i väide on otseselt vastuolus T.A. ütlustega, kes on kinnitanud, et vaid esmase konflikti puhkemise ajal seisis nende juures musta riietatud meesterahvas, kuid tema konflikti ei sekkunud. Ka on viited musta riietatud meesterahvale kui T.A. lööjale vastuolus K.K. i ütlustega, milliste kohaselt olid T.A. juures tema löömise hetkel võõrastest vaid heledasse riietatud isikud, s.o U.N ja L.I. R.B. i taolised ütlused ei ole ringkonnakohtu arvates ka eluliselt usutavad. Esmalt jääb arusaamatuks, miks peaks T.A. varjama oma n.ö tegelikku lööjat ning alusetult süüdistama enda löömises U.N. Samas ei ole eluliselt usutav, et turvatöötajad, kes R.B. i ütluste kohaselt kutsusid sündmuskohalt endaga kaasa musta riietatud meesterahva,

võimaldaksid sellel samal isikul pärast konflikti siseneda uuesti ööklubisse. Musta riietatud meesterahva hilisemat T.A. ja R.B. i solvamist ja ähvardamist ööklubis on aga mõlemad tunnistajad kinnitanud. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida vastuseks kaitsja A. Pilve apellatsioonis esitatule, et ka R.B. i poolt kohtuistungil joonistatud sündmuskoha plaan ja sellel paiknevate isikute asetus vastab nimelt esmase konflikti kirjeldusele. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad ülalesitatud ilmselged ja seletamatud vastuolud R.B. i ütlustes, et tunnistaja ei suuda adekvaatselt edasi anda 25. mail 2013 toimunud konflikti asjaolusid, keskendudes vaid esmasele R.N. e, U.N ja L.I vahel toimunud konfliktile ning nimetatust lähtudes on ta kohtus ka ütlusi andnud. Seejuures on R.B. kohtuistungil ka ise kinnitanud, et ta võib asjaolusid segamini ajada, sest on ütlusi andes pabinas ( II kd tl 7). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et R.B. i ütlused ei anna alust maakohtu otsustuse, et T.A. lõi ööklubis Maasikas U.N, ümbervaatamiseks. Esitatud apellatsioonides leiavad kaitsjad alternatiivselt, et kui kohus peaks siiski jõudma järeldusele, et 25. mail 2013 U.N lõi ööklubis Maasikas T.A. , siis puudub alus tema käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 263 p 1 järgi. Kaitsjad põhistavad nimetatud seisukohta asjaoluga, et isegi kui eeldada U.N poolset T.A. löömist ööklubis Maasikas, ei rikkunud U.N tegevus kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu. Kaitsja P. Palmiste leiab, et konfliktis osalenud R.N. et ja R.B. i ei saa käsitleda kõrvaliste isikutena, kuna nad osalesid otseselt toimunud konfliktis. Kaitsja arvates ei saa kõrvalise isikuna vaadelda ka K.K. i, sest tema kellegi löömist ei näinud ja seega ei olnud rikutud ka tema õigusrahu. Kaitsja A. Pilve põhjenduste kohaselt ei saa aga U.N poolset rikkumist vaadelda niivõrd intensiivsena, et seda kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumisena, sest kannatanut löödi ühe korra ja konflikt lahendati koheselt turvatöötajate poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistas maakohus U.N süüdi KarS § 263 p 1 järgi, s.o avaliku korra raskes rikkumises, mis oli seotud vägivallaga. Nimetatust lähtudes tuleb ringkonnakohtul lahenda küsimus, kas U.N poolt T.A. löömine ööklubis Maasikas rikkus kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et avaliku korra rikkumine eeldab peale selle, et tegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul ka selle tuvastamist, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus ja maakohus nimetatud nõuet sisustanud seeläbi, et ära on näidatud konkreetsed isikud ( R.N. e, R.B. , K.K. ), kelle rahu ja turvatunne olid U.N tegevuse tulemusena häiritud. Kohtupraktikas on omaksvõetud seisukoht, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et avaliku korra rikkumisena saab vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt.

Lähtudes asjaolust, et U.N tunnistati süüdi avaliku korra raskes rikkumises, mis oli seotud vägivallaga, nõustub ringkonnakohus kaitsja P. Palmiste seisukohaga, et R.N. et ja R.B. i ei saa nimetatud situatsioonis vaadelda kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikutena. Ringkonnakohtu arvates ei ole R.N. et võimalik T.A. löömise situatsioonis vaadelda kõrvalise, asjasse mittepuutuva isikuna juba seetõttu, et R.N. e ei näinud üldse T.A. löömist ning selleks hetkeks, kui U.N T.A. lõi, oli R.N. e juba ööklubist lahkunud. Seega ei saanud T. U.N poolt T.A. löömine kuidagi häirida R.N. e rahu ja turvatunnet. Ringkonnakohtu arvates ei ole kõrvalise, asjasse mittepuutuva isikuna vaadeldav ka R.B. . Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata häiris T.A. löömine R.B. i rahu ja turvatunnet. Samas viibis R.B. ööklubis Maasikas ühes seltskonnas koos T.A. ga. R.B. sekkus koos T.A. ga ka konflikti, mis oli varasemalt tekkinud R.N. e ning U.N ja L.I vahel. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsustusega lugeda R.B. tekkinud konfliktis kõrvaliseks, asjasse mittepuutuvaks isikuks. Nimetatud põhjendust ei ole võimalik välja lugeda ka kohtuotsusest. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et ka K.K. i ei saa vaadelda kõrvalise, asjasse mittepuutuva isikuna. Kriminaalasja materjalidega on tuvastamist leidnud, et K.K. viibis ööklubis Maasikas koos oma seltskonnaga, millesse ei kuulunud R.N. e, T.A. ega ka R.B. . K.K. märkas esmalt konflikti, mis toimus R.N. e, U.N ja L.I vahel ning alles siis, kui nimetatud konflikti sekkusid T.A. ja R.B. , märkas ta esmakordselt neid kui oma tuttavaid. Eeltoodust nähtub üheselt, et K.K. oli täiesti kõrvaline, konflikti mittepuutuv isik. Samas ilmneb K.K. i ütlustest, et tema kui kõrvaline isik kaasati tekkinud konflikti. K.K. ütluste kohaselt nägi ta kähmlust, mis toimus konfliktis osalenud isikute T.A. ja R.B. ning U.N ja L.I vahel. Seejärel ta märkas, et T.A. nina oli verine. Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata oli nimetatu nägemine K.K. i jaoks häiriv ja tema õigusrahu rikkuv. Samas oli U.N poolt toimepandu taolise intensiivsusastmega, mis sundis K.K. i ka otseselt sekkuma. K.K. oli sunnitud tekkinud korrarikkumise tõkestamiseks ja konflikti lõpetamiseks pöörduma turvameeste poole. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ringkonnakohtu arvates õigustatult U.N süüdi tunnistanud KarS § 263 p 1 järgi. U.N ja L.I süüdistus KarS § 113 järgi U.N ja L.I mõisteti maakohtu otsuse alusel süüdi KarS § 113 järgi selles, et nemad 25. mail 2013 kella 07.07 kuni 07.12 Tartus Küüni ja Poe tänava ristumiskohas ründasid koordineeritult S.P. pa, hoidsid teda teine teiselt poolt kinni, lõid ning jätkasid käte ja jalgadega näo ja pea piirkonda peksmist pärast seda, kui kannatanu oli kõnniteesillutisele pikali kukkunud. S.P. ale tekitatud peapiirkonna vigastused, mis olid tekitatud vähemalt nelja löögiga lühikese ajavahemiku vältel vahetult enne surma, põhjustasid koosvõetuna inimesele eluohtliku tervisekahjustuse. Vastates kaitsjate apellatsioonidele peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks märkida järgmist. Nimetatud süüdistust arutades on maakohus kohtuistungil uurinud ja käsitlenud kohtuotsuses muuhulgas ka tõendeid, mis puudutavad U.N ja L.I kohtumist S.P. aga ning nende edasist suhtlemist pubis Pool Kuus ja lokaalis Suudlevad Tudengid.

Nimetatud tõenditest tulenevalt luges maakohus tõendatuks ning ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas ka vaidlust selles, et U.N ja L.I kohtusid S.P. aga pubis Pool Kuus. Ka ei ole vaidlust, et pärast pubist lahkumist kohtusid nimetatud isikud uuesti lokaali Suudlevad Tudengid juures, kus suheldi seal viibinud isikutega. Vaidlust pole selleski, et lokaali Suudlevad Tudengid juurest lahkusid esmalt U.N ja L.I, kes liikusid üle Raekoja platsi Küüni tänava suunas. Tõendamist on leidnud ning seda ei ole apellatsioonides vaidlustatud, et mõne hetke pärast järgnes U.N-ile ja L.I-le S.P. p ning edasiselt jätkati kolmekesi koos liikumist mööda Küüni tänavat. Esitatud apellatsioonides on vaidlustatud maakohtu järeldusi, milliseid kohus on teinud seoses U.N, L.I ja S.P. a omavahelise suhtlusega ülalnimetatud meelelahutuskohtades (tehakse selgeks, kes on tugevam ning kellele peab alluma, viide vägivallale S.P. a vastu). Lähtudes U.N-ile ja L.I-le esitatud süüdistuse sisust, leiab ringkonnakohus, et käsitletava kuriteoepisoodi tõendamiseseme asjaolude seisukohast ei oma määravat tähendust süüdistatavate ja S.P. a vaheline suhtlus pubis Pool Kuus ja lokaalis Suudlevad Tudengid. Seetõttu ei arvesta ringkonnakohus süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel ka maakohtu poolt S.P. a ja süüdistatavate vahelise suhtluse pinnalt tehtud järeldusi ning ei pea vajalikuks anda neile ka omapoolset hinnangut. Kuivõrd ringkonnakohus arvates ei oma U.N, L.I ja S.P. a käitumine pubis Pool Kuus ja lokaalis Suudlevad Tudengid määravat tähtsust U.N ja L.I süüküsimuse lahendamisel ning ringkonnakohus ei arvesta maakohtu poolt süüdistatavate käitumisele antud hinnanguid, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata ka maakohtu otsuse nimetatud osa puudutavale kaitsjate kriitikale. Enne apellatsioonides esitatud väidete sisulist lahendamist märgib ringkonnakohus, et tõenditena, millistest lähtudes on võimalik lahendada U.N ja L.I süüküsimus, on ringkonnakohtu arvates käsitletavad U.N ja L.I eneste ütlused kohtus, kohtumeditsiini eksperdi arvamus ning Tartu linnavideo 2: kaamera 2 salvestus 25. maist 2013 kell 07:07:23 kuni 07:13:23 vaatlusprotokoll. L.I süüdistus KarS § 113 järgi L.I kaitsjad taotlevad süüdistatava õigeksmõistmist tapmise toimepanemises põhjendusel, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole L.I süü tõendamist leidnud. L.I ütluste kohaselt ei ole tema S.P. pa löönud ega kasutanud tema suhtes ka muud vägivalda. L.I ütluste kohaselt liikusid nad pärast lokaali Suudlevad Tudengid juurest lahkumist

Edasine juhtus kiiresti ja ta otseselt ei näinud, kas S.P. p tahtis lüüa teda või U.N. Ta nägi, et S.P. a käsi hakkas liikuma. Koheselt reageeris U.N, kes haaras S.P. al rinnust kinni. Sellel hetkel oli tal telefon käes. U.N haaras S.P. al rinnust kinni ja nad koos kukkusid asfaldile. Kukkudes haaras S.P. p oma vasaku käega tema vasakust pluusivarrukast. Tema pluusivarrukas rebenes. Samal hetkel pani ta tal käes olnud telefoni taskusse. Kuna S.P. p haaras tal vasakust varrukast kinni ja tõmbas teda kaasa, kaotas ta tasakaalu. Tasakaalu tagasisaamiseks võttis ta parema käe taskust välja. Samal momendil kuulis ta löögile iseloomulikke helisid, 2-3 korda. Tema arvates U.N lõi sellel momendil S.P. pa näkku või keha piirkonda, kuid ise ta löömist otseselt ei näinud. U.N ütluste kohaselt liikusid nad pärast lokaali Suudlevad Tudengid juurest lahkumist

verevalumit vasakul oimu ja kuklapiirkonnas, teisena poolkaare kujulist nahaaluste verevalumit näonahal otsmikul paremal pool, kolmandana verevalumit ja põrutushaava alahuule limaskestal ning neljandana ümara kujuga nahaalust verevalumit alalõua piirkonnas paremal. Eksperdi selgituste kohaselt on nimetatud vigastused saadud löökidest pähe, mitte aga kukkumisest peaga vastu asfaltpinda. Oma taolist järeldust põhjendas ekspert lahanguleiuga. Eksperdi kohtus antud ütluste kohaselt ei ole tal võimalik öelda, kas iga löök iseseisvalt võis põhjustada surma aga kokku põhjustasid. Ekspert on selgitanud, et ajukahjustus on difuusne, mis tähendab, et kui isik saab löögi ühte pea piirkonda, siis turse ja need pataloogilised muutused, mis lõpuks surmaga lõpevad, tekivad kogu ajus. Kokkuvõtvalt järeldub kohtumeditsiini eksperdi arvamusest ja ütlustest kohtus, et S.P. a surma põhjustas pea kinnine tömptrauma ajukelmealuste traumaatiliste verevalumitega. S.P. pa on löödud vähemalt neljal korral pähe. S.P. a surma põhjustanud ühte lööki pole võimalik kohtumeditsiiniliselt eristada ning saadud löögid oma koostoimes põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Kannatanul esinenud vigastused on saadud löökidest, mitte aga kukkumisest vastu asfaltkatet. Ringkonnakohus leiab, et kohtumeditsiini eksperdi arvamus annab kohtule võimaluse tuvastada üksnes S.P. a surma põhjuse ja talle tekitatud vigastuste mehhanismi, kuid kohtumeditsiini eksperdi arvamuse alusel ei ole võimalik teha mingeidki järeldusi kannatanul esinenud vigastuste tekitajate arvu kohta. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus ka maakohtu poolt kohtumeditsiini eksperdi arvamuse alusel tehtud järeldusega, et kuivõrd U.N on kinnitanud, et tema lõi S.P. pa 3 korral vastu pead ja kohtueksperdi arvamuse kohaselt on S.P. pa löödud vähemalt neljal korral pähe, siis lõi S.P. pa ühel korral L.I. Ringkonnakohus leiab kaitsjatega nõustuvalt, et ainuüksi taoline matemaatiline tehe ei saa olla aluseks, millele tuginedes saab tõsikindlalt järeldada, et ka L.I lõi S.P. pa. Ringkonnakohtu arvates jääb taoline järeldus oletuse tasandile, millele on aga kohtuotsuse rajamine keelatud. Pealegi ei nähtu U.N enese ütlustest üheselt, mitu korda ta S.P. pa lõi. U.N väidete kohaselt lõi ta kannatanut 2 või 3 korda. Miks kohus on ülalnimetatud järelduse tegemisel aluseks võtnud nimelt U.N poolt kolme, mitte aga kahe löögi tegemise, kohtuotsusest ei selgu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka kohtumeditsiini eksperdi arvamus ei lükka ümber L.I ütlusi, et tema ei ole S.P. pa löönud. Viimasena on selle küsimuse lahendamisel võimalik pöörduda turvakaamera lindistuse poole. Hinnates Tartu Linnavideo 2: kaamera 2 salvestist 25. maist 2013 ajavahemikul 07:07:23 kuni 07:13:23 märgib ringkonnakohus esmalt selgituseks, et kohus vaatles seda 1X4 aeglustusega ning ka üksikkaadrite alusel. Nimetatud videosalvestiselt nähtub kriminaalkolleegiumi hinnangul järgnev. Tartu linnavideo 2: kaamera 2 salvestise 1. ja 2. kaadrilt, kus süüdistatavad ja S.P. p on videokaamera vaateväljas ja mis on ajaliselt dateeritud kell 07:08:31 on näha, kuidas kolm isikut seisvad lähestikku. Kriminaalasjas ei ole seejuures vaidlust, et kaadris vasakul olev isik on L.I, keskel seisab S.P. p ning vasakul U.N. Nimetatud videokaadreid vaadates on näha, et S.P. a vasak käsi on küünarnukist kõverdatud, kuid parema käe asend on selgusetu. Kaadritelt nähtuvalt on L.I parem käsi samuti küünarnukist üles tõstetud. Ringkonnakohtu arvates ei ole L.I käeasendi järgi võimalik väita, et ta hoiab oma

parema käega kinni S.P. pa või oleks üldse kannatanuga kontaktis. Nimetatud kaadritelt on selgesti eristatav, et vähemalt kuni küünarnukini L.I kätt S.P. a käel näha ei ole. Kaadritelt nähtuvat arvestades võib ringkonnakohtu arvates väita, et U.N vasak käsi on küünarnukist kõverdatud ning üles tõstetud. Samas on ringkonnakohtu arvates võimatu üheselt väita, et U.N hoiab S.P. a mingist kehaosast kinni. Sama kellajaga dateeritud videosalvestise 3. ja 4. kaadrilt nähtuvast saab teha järelduse, et L.I on S.P. ast eemaldunud ning S.P. p pöördunud keha ja näoga mõnevõrra L.I poole. On võimalik tuvastada, et S.P. a vasak käsi ja L.I parem käsi on küünarnukist kõverdunud ja tõstetud. Samas võib möönda, et käed on kontaktis, kuid tõsikindlalt seda väita pole võimalik. Seejuures on L.I kehaasend sirge, mis ringkonnakohtu arvates viitab igasuguse agressiivsuse puudumisele L.I tegevuses. Küll aga on põlvest kõverdunud S.P. a ja U.N põlved. Samas on ringkonnakohtu arvates võimalik väita, et U.N käed on S.P. aga kehaga kontaktis. Videosalvestise 5. kaadril, ajaliselt 07:08:32 on võimalik aru saada, et L.I seisab endiselt sirgelt, tema parem käsi on küünarnukist kõverdatud ja tõstetud. S.P. a jalad on põlvest kõverdunud ning ta on vajunud pisut ettepoole. U.N on liikunud S.P. ale lähemale, tema jalg on S.P. a parema jala taga. Videosalvestise 6. kaadrilt nähtub (07:08:32), et S.P. a jalad on põlvist veel rohkem kõverdunud ja ta on ettepoole kallutatud asendis. L.I seisab endiselt sirgelt S.P. ast vasakul. U.N kehaasendist on aga võimalik järeldada, et ta on liikunud S.P. ale veelgi lähemale ja on temast kinni haaranud. Samuti on näha, et U.N jalad on põlvist kõverdatud. Ringkonnakohtu arvates saab U.N kehaasendist teha järelduse, et U.N ründab füüsiliselt S.P. pa. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolt tehtud järeldusega, et kuivõrd S.P. p on videosalvestisest nähtuvalt ettepoole kallutatud asendis, siis järelikult lõi kas U.N või L.I teda alakehasse. Ringkonnakohus osundab, et videosalvestise põhjal taolist järeldust teha ei ole võimalik, sest ühtki löögiliigutust S.P. a suunas süüdistatavate poolt videosalvestiselt näha ei ole. Teisi tõendeid, mis kinnitaksid S.P. a löömist alakehasse, kriminaalasjas aga ei sisaldu; siinkohal viitab kriminaalkolleegium ka veel surnu ekspertiisiaktile, milles sellisele löögile viitavat vigastust kannatanul ei tuvastatud. Ka ei ole ringkonnakohtu arvates sellest, et S.P. p on ettepoole kaldu, võimalik teha järeldust, et teda löödi alakehasse, mitte aga näiteks näkku. Eeltoodule tuginedes peab ringkonnakohus maakohtu taolist järeldust oletuslikuks ning seetõttu ringkonnakohus sellega ka ei arvesta. Videosalvestiste 7. ja 8. kaadrilt (07:08:32) on võimalik edasiselt näha, et S.P. p vajub maapinnale lähemale. On aru saada, et teda surub maapinnale lähemale just U.N . L.I seisab aga jätkuvalt sirgelt S.P. a vasakul käel. Videosalvestise 9. ja10. kaadrilt, kell 07:08:33 on näha, et S.P. p keha on liikunud veelgi rohkem maapinna poole. U.N on sügavalt kummardunud tema kohale ning L.I on samuti veidi kummardunud S.P. a poole. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud kaadritest võimalik teha järelduse, et U.N on S.P. aga kontaktis, kuid L.I suhtes seda tõsikindlalt väita pole võimalik.

Enda kummardumist maaslamava S.P. a suunas on L.I kohtuistungil põhjendanud sellega, et hetkel, kui U.N surus kannatanut tänavasillutisele, haaras kannatanu temast kinni ja tõmbas teda endaga kaasa. Selle tulemusena rebenes ka tema särgivarrukas. Ringkonnakohus leiab, et videosalvestiselt nähtu ei lükka kuidagi ümber L.I taolisi väiteid, pigem kinnitab neid (näiteks kaader nr 8,9). Täiendavalt kinnitab L.I sellesisulisi ütlusi asitõendi vaatlusprotokoll, mille käigus on vaadeldud L.I tema kinnipidamisel tal seljas olnud triiksärki. Triiksärgi vaatlusel on tuvastatud, et särgi vasak käis on lõhki rebitud (IV kd tl 1-2) Salvestise 11. ja 12. kaadrist (07:08:33) nähtuvalt on S.P. a keha vastu kivisillutist ning mõlemad süüdistatavad on kummardunud tema kohale. Kannatanu kehaasendi põhjal on ringkonnakohtu arvates võimalik järeldada, et U.N on S.P. a pea juures ning L.I tema jalgade juures. Ringkonnakohus ei nõustu aga siinjuures maakohtu järeldusega, mille kohaselt mõlemad süüdistatavad nimetatud sekundil, s.o 07:08:33, löövad S.P. pa. Ringkonnakohtu arvates videosalvestis selleks alust ei anna. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud sekundi videosalvestisest võimalik teha vaid järeldus, et mõlemad süüdistatavad on sellel momendil kannatanuga kontaktis ja tema poole kummardunud. Salvestise 13. ja 14 kaadrilt, mis on ajaliselt määratletud 07:08:34, on üheselt tuvastatav, et kannatanu lamab kivisillutisel, U.N aga on tema pea juures kummargil. L.I on kannatanu põlvest tõstetud ja kõverdunud jala juures, s.o oluliselt peast eemal. Tuvastatav on, et U.N on kannatanuga kontaktis ning L.I käsi on lähedal kannatanu põlvele. Nõustudes maakohtuga, et vaadeldaval hetkel hoiab U.N kannatanut kinni, ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et S.P. pa hoiab kinni ka L.I. Arvestades kannatanu (pikali sillutisel) ja L.I kehaasendit (kummargil kannatanu põlve juures) puudub alus taolise järelduse tegemiseks. Videosalvestise 15. ja 16. kaadrilt (07:08:34) on tuvastatav, et kannatanu lamab endiselt tänavasillutisel. U.N (kummargil kannatanu pea juures) parem käsi on küünarnukist tõstetud (15. kaader). L.I on endiselt kannatanu jalgade juures. 16. kaadrist nähtuvalt on U.N käsi langetatud kannatanu suunas. L.I asend ei ole oluliselt muutunud ning ta kummardub endiselt kannatanu kohale viimase jalgade juures. Ringkonnakohtu arvates võib täheldada, et L.I parema käe küünarnukk on nimetatud hetkel kehast kõrgemal, kuid videosalvestise pinnalt seda tõsikindlalt väita ei ole võimalik. Videosalvestise 17. ja 18. kaadrilt, mis algavad 07:08:35, on ringkonnakohtu arvates võimalik tuvastada, et kannatanu lamab endiselt sillutisel. U.N asend kannatanu suhtes ei ole muutunud, välja arvatud asjaolu, et tema käsi on taaskord küünarnukist tõstetud (17. kaader). L.I asend ei ole sisuliselt muutunud ning ta seisab kummargil kannatanu jalgade juures.

Kell 07:08:36 liigub videokaamera edasi ning süüdistatavate edasine tegevus ei ole selle alusel enam tuvastatav. Turvakaamera vaatevälja jäävad süüdistatavad uuesti kell 07:08:44 ning nimetatul on näha, et kannatanu lamab endiselt sillutisel ning U.N seisab tema pea juures ja L.I tema jalgade juures. Alates nimetatud kellaajast kuni videosalvestise lõpuni ei nähtu salvestiselt, et süüdistatavad lööksid sillutisel lamavat S.P. pa kas rusika või jalaga. Käsitledes turvakaamera poolt fikseeritud salvestist kell 07:08:45, on maakohus kohtuotsuses väitnud, et ajavahemikul, mil süüdistatavad ei olnud turvakaamera vaateväljas, s.o 07:08:36 kuni 07:08:44, löödi teda ilmselt veel. Ringkonnakohus leiab, et juba kohtu sõnastusest nähtuvalt on tegemist vaid kohtupoolse oletusega ning taolisele oletusele süüküsimuse otsustamisel tugineda pole võimalik. Seega ei ole kohtu taoline väide ringkonnakohtu jaoks tõsiseltvõetav. Oluline on siinkohal taaskord toonitada, et sellise järeldusele ei anna alust ka surnu ekspertiisiakt – kannatanu kehal ei ole tuvastatud vigastusi, mis toetaks väidet sellise täiendava vägivalla väidetava rakendamise kohta. Eeltoodust tuleneb seega, et S.P. a suhtes kasutatud vägivald (löögid pähe) on videosalvestise alusel sooritatud vaid 4 sekundi jooksul. Ringkonnakohus leiab, et videosalvestisest lähtuvalt ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et L.I S.P. pa üldse lõi, kindlasti aga ei ole tuvastatav, et L.I lõi kannatanut pähe. Salvestisele tuginedes on võimalik vaid väita, et pärast seda, kui S.P. p oli tänavasillutisel pikali, videosalvestis kell 07:08:34 kuni 07:08:35 (kaadrid13-19), asetseb L.I S.P. a jalgade juures. Samas on selgesti tuvastav, et kannatanu pea juures on ainult U.N. Ringkonnakohus osundab, et arvestades videosalvestiselt tuvastatavat L.I paiknemist S.P. a suhtes ning ka kannatanu pikkust (2.15), ei ole ka füüsiliselt võimalik, et L.I oleks löönud S.P. pa pähe. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust ka videosalvestiselt ajavahemikul kell 07:08:34 kuni 07:08:35 nähtav (kaadrid 15-18). Nimetatud kaadritest nähtuvalt võib kohus möönda, et L.I käsi on küünarnukist kõrgemal kui tema ettekallutatud keha. Erinevalt maakohtust leiab aga ringkonnakohus, et videosalvestisel nähtu ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et tegemist on löögile iseloomuliku asendiga või S.P. a löömisega L.I poolt. Videosalvestisest ei nähtu, et L.I küünarnukist tõstetud käsi oleks pärast tõusmist langenud kannatanu suunas, nagu see on selgesti eristatav aga U.N suhtes. L.I ise on nimetatud ajavahemikku kommenteerides andnud ütlusi, et vahetult enne konflikti algust palus ta S.P. alt viimase telefoninumbrit ja konflikti puhkedes oli tal telefon käes. Kuivõrd S.P. p haaras hetkel, kui U.N a tavasillutisele surus, temast kinni, siis pani ta telefoni taskusse ja võttis käe taskust kiiresti välja, et säilitada tasakaalu, mis S.P. a poolt temast kinni haaramise tulemusena kadus. Ringkonnakohus leiab seega kokkuvõtlikult, et videosalvestiselt nähtu ei lükka L.I eeltoodud ütlusi mingilgi viisil ümber, sest liigutused, millised L.I pidi tegema telefoni tasku panemiseks ja käe taskust väljavõtmiseks, on kooskõlas videosalvestisel talletatuga. Eelnevat kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei isikulistele tõenditele, kohtumeditsiini eksperdi arvamusele ega linnavideole nr 2 tuginedes ei ole võimalik üheselt ja kahtlusi välistavalt väita, et L.I lõi S.P. pa.

Ringkonnakohtu arvates ei ole ülalesitatud tõenditest võimalik teha ka järeldust, et L.I hoidis ajal, kui U.N kasutas S.P. a suhtes vägivalda, kannatanut tema vastupanu mahasurumiseks kinni. Videosalvestise kaadritelt 14 kuni 19 nähtub, et L.I on kummargil S.P. a jalgade juures, ning tema käsi on kontaktis S.P. a jalgadega. Ringkonnakohus leiab, arvestades L.I kehaasendit (jalad põlvest mõnevõrra kõverdatud, kummardamas S.P. a jalgade kohale), et taoline kehaasend ei viita kannatanu jalgade kinnihoidmisele. Samas ei nähtu ka videosalvestiselt, et kannatanu üldse püüaks jalgadega end U.N ründe vastu kaitsta. Seega puudub ringkonnakohtu arvates tõsikindel alus ka väiteks, et L.I hoidis S.P. pa sellel ajal, kui U.N teda lõi, tema vastupanu mahasurumiseks kinni. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal, et süütuse presumptsiooni printsiibile tuginevalt on menetlusõiguses kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõikvõimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (selgesõnaliselt niimoodi ka RKKK otsuse 3-1-1-15-12 p-s 11; vt ka RKKKo 3-1-1-2212, p 8). Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on enda praktikas kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 7.3; 31-1-24-12, p 8). Neist arusaamadest juhindudes leiab kriminaalkolleegium, et kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõsikindlalt tuvastamist leidnud L.I poolt S.P. a löömine (vahetu täideviimistegu) või tema vastupanu mahasurumiseks kinnihoidmine (toetav osavõtutegu), siis tuleb L.I talle KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. U.N süüdistus KarS § 113 järgi U.N kaitsjad leiavad esitatud apellatsioonides, et süüdistatava käitumine käsitletavas kuriteoepisoodis tuleb kvalifitseerida KarS § 117 järgi, põhjendades esitatud taotlust asjaoluga, et kriminaalasjas pole tuvastatud süüdistatava tahtlus S.P. a tapmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 25. mail 2013 kella 07.07 ja 07:12 paiku lõi U.N tänavasillutisel lamavat S.P. pa rusikaga pähe. S.P. a löömist ei ole eitanud U.N ise, kelle ütluste kohaselt lõi ta kannatanut 2-3 korda rusikaga pähe. Tartu Linnavideo 2: kaamera 2 salvestist 25. maist 2013 ajavahemikul 07:07:23 kuni 07:13:23 nähtule tuginedes loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et U.N lõi S.P. pa vähemalt kolmel korral rusikaga pähe. Vastavalt kohtumeditsiini eksperdi arvamusele põhjustasid saadud löögid oma koostoimes S.P. ale eluohtliku tervisekahjustuse. Kokkuvõtvalt võib seega sedastada, et kriminaalasjas puudub vaidlus U.N poolt toimepandu objektiivsetes asjaoludes. See tähendab omakorda, et olukorras, kus U.N poolt sooritatud rusikalöökide tagajärjel saabus S.P. a surm, on U.N tegu objektiivse koosseisu tähenduses kvalifitseeritav kas

tapmisena KarS § 113 järgi; raske terviskahjustuse tekitamisena ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega KarS §-de 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi või üksnes ettevaatamatusest surma põhjustamisena KarS § 117 lg 1 järgi (vt ka RKKKo 3-1-1-46-11). Seejuures olid ka apellatsioonimenetluse pooled seda meelt, et U.N süüküsimuse otsustamisel on määrava tähtsusega just süüdistatava teo subjektiivsele küljele antav hinnang. Maakohus on süüdistatavate käitumises sisalduvat tapmistahtlust põhjendanud sisuliselt sellega, et süüdistatavad ühiselt murdsid kannatanu S.P. a maha ning peksid teda tugevalt eluohtlikku piirkonda, täpsemalt siis pähe. Peksmisega soovisid süüdistatavad tekitada kannatanule füüsilisi kannatusi. Maakohus leidis, et kuivõrd süüdistatavad jätsid läbipekstud kannatanu pargipingile, pidid nad möönma mistahes tagajärje, s.h ka surma saabumist (arvestades L.I suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist laieneb see seisukoht mõistagi üksnes U.N tahtlusele antavale hinnangule). Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Varasemas kohtupraktikas – ennekõike Kriminaalkoodeksi kehtivusajal – leidis praktikas tõesti kohaldamist arusaam, et kui isik lööb kannatanut elutähtsasse piirkonda (nt pähe), möönab ta kaudse tahtluse tasemel mistahes tagajärje saabumist ning isiku käitumine kvalifitseeritaksegi vastavalt saabunud tagajärjele. Sisuliselt on aru saada, et sellisest arusaamast ning käsitlusest on käesoleval juhul lähtunud ka maakohus; samuti oli ka riiklik süüdistaja apellatsioonikohtus seda meelt, et teist isikut tugevalt näkku lüües peab teo toimepanija alati arvestama raskeima, s.o surma saabumise võimalikkusega. Kuivõrd selline tagajärg praegusel juhul saabus, kvalifitseeritigi U.N tegu maakohtu poolt KarS § 113 järgi. Kriminaalkolleegium peab maakohtu sellist toimimist ekslikuks ning osundab, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda KarS-i kehtivusaja asjassepuutuvas praktikas sellisest eelnevalt kajastatud käsitlusest selgelt irdunud, toonitades igal konkreetsel juhul tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje tuvastamise vajalikkust. Osundatud Kriminaalkoodeksi kehtivusajal rakendatud praktika ajakohatust näitab kasvõi juba asjaolu, et sellise vormeli korral jääb sisuliselt täielikult tähelepanu alt välja subjektiivse külje voluntatiivne külg ehk siis see, et lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu – heaks kiitma. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium asjassepuutuvas praktikas märkinud, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. /.../ . Isegi ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on objektiivselt küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud (vt RKKKo 3-1-1-128-06; vt ka RKKKo 3-1-1-108-10 tuvastatud tehiolusid). Seega võib sedastada, et ainuüksi vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral tuleks vältimatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest saabunud tagajärje suhtes: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (RKKKo 3-1-

1-128-06, p 9). Siinkohal tuleb koheselt märkida, et U.N on kategooriliselt eitanud, nagu oleks ta kannatanu löömisel tegutsenud surma kui saabunud tagajärje suhtes tahtlikult. Praktikas ongi asutud seisukohale, et eeskätt on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis tegu väliselt iseloomustavad asjaolud. Näiteks olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). Täiendava kriteeriumina on kohtupraktikas veel leitud, et arvesse ei tule võtta mitte üksnes ründe suunatust („elutähtis piirkond“), vaid oluline on silmas pidada ka rakendatud ründevahendit ennast (nt noatera pikkus, millega tehakse torge kannatanu rindkerre). Sellistes olukordades saab juba teo toimepanemise asjaoludele viidates väita, et kuivõrd teo toimepanija rakendas kannatanu suhtes vägivalda sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, võib juba selles näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Abipakkuva kriteeriumina subjektiivse külje avamisel on kohtupraktikas nimetatud veel isiku teoeelset- ja järgset käitumist. Seega võib sedastada, et välise teopildi alusel tapmistahtluse tuvastamisel tuleb eeskätt hinnata järgmisi kriteeriume: kuhu on rünne suunatud (nn elutähtis piirkond), toimepandud ründe intensiivsus (nt korduvad löögid noaga, rakendatud vägivalla massiivsus), ründevahendist endast lähtuv täiendav ohtlikkus (tulirelv, pikateraline külmrelv). Neid asjaolusid kogumis arvesse võttes tuleb sisuliselt anda vastus küsimusele, kas teo toimepanija lõi tahtlikult ja/või teadlikult sellise riski/ohu, s.o vallandas sellise kausaalahela kulgemise, mis nn keskmise mõistliku kõrvaltvaataja arusaama kohaselt on kohane tagajärjena tooma kaasa kannatanu surma. Kriminaalkolleegium leiab erinevalt maakohtust, et käesoleval juhul ei saa ainuüksi välise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale selles osas, et U.N pani vägivallateod (kannatanu löömine näkku) toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega; ning ühtlasi tuleb tunnistada, et igasugused muud tõendid tapmistahtluse tuvastamiseks puuduvad. Iseenesest võib pead, kuhu U.N sooritatud löögid olid suunatud, lugeda tõesti elutähtsaks piirkonnaks seda nii üldteada oleva asjaolu kui ka kohtupraktika tähenduses. Kuid kindlasti ei saa nõustuda ringkonnakohtu istungil riikliku süüdistaja väljendatud seisukohaga, et näkku suunatud löök - isegi siis, kui see on tehtud ootamatult - tuleks kvalifitseerida vähemalt tapmiskatsena. Just sellistel puhkudel tuleb võtta arvesse rakendatud ründevahendit ning rakendatud ründe intensiivsust – kumbki nimetatud asjaoludest ei toeta käesoleval juhul aga seisukohta, et U.N tegutses tapmistahtlusega. U.N lõi kannatanut näkku rusikatega, s.o ta ei kasutanud ründevahendit, mis oleks löögijõudu mingil viisil võimendanud (nt nn nukke) ning löögi ohtlikkuseastet tõstnud (vt RKKKo 3-1-1-68-12, p 11). Samuti ei saa rääkida ründe sellisest intensiivsusest, mis räägiks arusaadavalt selle kasuks, et tema sihiks oli kannatanu surma saabumine – nagu eelnevalt korduvalt osundatud, saab rääkida orienteeruvalt neljast süüdistatava poolt tehtud löögist, mis olid ajaliselt sooritatud lühikese perioodi,

täpsemalt nelja sekundi vältel. Seega ei saa väita, et tegemist olnuks nn surnukspeksmise situatsiooniga kohtupraktika tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13 tehiolusid). Ka U.N teoeelne ning –järgne käitumine ei räägi sellest, et teo toimepanemise hetkel tegutses süüdistatav kannatanu surma kui tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et kannatanut oleks iseloomustanud mingi spetsiifiline terviseseisund (nt eriline vastuvõtlikkus pähe suunatud löökidele) ning U.N oleks tegutsenud sellekohase nn eriteadmisega. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus seega, et U.N välise käitumise hindamisel ei saa väita, nagu oleks see - sh keskmisele kõrvaltvaatajale arusaadavalt - iseloomulik tapmisteole. Seega tuleb maakohu otsus ka U.N süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi tühistada. Ringkonnakohus on seisukohal, et U.N käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 kogumina, põhistades seda järgmiselt. Senises praktikas (vt nt RKKKo 3-1-1-75-10) ning ka õiguskirjanduses (KarSKomm, 2009, § 118, komm 41) valitses üksmeelne arusaam, et KarS § 118 näol on tegemist tahtliku tagajärjedeliktiga ehk teisisõnu – selleks, et langetada isiku suhtes süüdimõistvat otsust KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, tuli tõendada, et täideviija tegutses eluohtliku seisundi kui saabunud tagajärje suhtes minimaalselt kaudse tahtlusega. Sellest arusaamast johtuvalt toonitati praktikas korduvalt, et kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega (RKKKo 3-1-1-40-13). Nagu ilmneb, olid need viidatud senised seisukohad aga ekslikud. Nimelt on seadusandja KarS § 118 redaktsiooni täiendanud ning alates 1. jaanuarist 2015 nimetatakse selle sätte lg 1 p-s 7 inkrimineeritava tagajärjena ka kannatanu surma saabumist (RT I, 12.07.2014, 1). See aga tähendab omakorda, et KarS § 118 lg 1 nimetatud tagajärjed ei nõua tegelikkuses subjektiivsest küljest tahtluse tuvastamist, sest sellisel juhul oleks KarS § 118 lg 1 p 7 enda nõuetelt identne KarS §-ga 113 ehk siis tapmise põhikoosseisuga. Sellise olukorra loomine oli teadlik, sest ka seaduseelnõu seletuskirjas on avatud, et selle muudatuse eesmärk on luua tõhus õiguslik vahend reageerimaks sellistele tahtlikele tervisekahjustustele, mis toovad kaasa kannatanu surma, ilma et surm oleks teo toimepanija tahtlusest hõlmatud. Selline subjektiivse külje nõue laieneb aga ka teistele käsitletavas koosseisus hõlmatud tagajärgedele. Sisuliselt tähendab selline seadusmuutatus, et KarS § 118 lg 1 peab sisaldama tahtlikku põhitegu (tervisekahjustamist KarS § 121 mõttes), alapunktides nimetatud tagajärjed on aga enamohtlikeks tagajärgedeks KarS § 19 mõttes, mille põhjustamiseks piisab ettevaatamatusest. Siinkohal on oluline just toonitada, et kuigi KarS § 118 lg 1 p 7 hakkab kehtima alles 1. jaanuarist 2015, siis KarS § 19 toime laieneb KarS § 118 lg-s 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka praegusel ajahetkel, s.o tegemist ei ole KarS § 5 lg-s 3 nimetatud olukorraga. Puudub igasugunegi vaidlus selles, et U.N löögid kannatanu pihta olid tehtud tahtlikult; seda tunnistas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil ise. Seega tegutses ta tervisekahjustuse tekitamisel tahtlikult KarS § 121, aga ka KarS § 118 lg 1 mõttes. Objektiivselt kaasnes tema teo tagajärjena oht kannatanu elule ning edasiselt ka surm, s.o realiseerusid KarS § 118 lg 1 p 1 ning KarS § 117 lg-s 1 nimetatud tagajärjed ja ringkonnakohus leiab, et nende saabumise suhtes tegutses U.N ettevaatmatusega. Ringkonnakohtu hinnangul on täidetud ka teised KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 objektiivset koosseisu iseloomustavad tunnused. Lisaks naturalistliku põhjusliku seose olemasolule, millele kriminaalkolleegium juba viitas, on väljaspool kahtlust objektiivne hoolsuskohustuse

rikkumine (s.o tegu ettevaatamatusdelikti mõttes, käesoleval juhul korduv löömine näkku), õigusvastasusseos (hoolsuskohustusele vastava käitumise korral ei oleks tagajärg saabunud), samuti lubatud riski ületamine (isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu kutsus esile tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane realiseerus kahjuliku, isikutele omistatava tagajärjena) ja tegutsemine normi kaitsealas. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kannatanut rusikaga näkku lüües ei näinud U.N ette ohtu kannatanu elule ja edasist surma kui võimalikku tagajärge, s.o ta ei pidanud seda võimalikuks KarS § 16 lg 4 ja KarS § 18 lg 2 tähenduses. Seega leiab kriminaalkolleegium, et ohu kannatanu elule ning sellega omakorda seotud surma põhjustas süüdistatav hooletuse vormis – ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (KarS § 18 lg 3; vt ka RKKKo 3-1-1-80-02). Seega tuleb U.N käitumine selles episoodis kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. U.N süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi U.N-ile on esitatud süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi selles, et ta 25. mail 2013 kella 03.00 ja 03.30 vahel ööklubi Maasikas rõivistu juures tarvitas vägivalda ööklubi turvatöötaja A.P. i suhtes, mis seisnes selles, et osutas turvatöötajale füüsilist vastupanu, püüdis põgeneda ning kui A.P. tema tegevust tõkestas, ähvardas korduvalt turvatöötajale peksa anda. A.P. pidas U.N isikut ja tema agressiivsuse määra arvestades ähvarduse täideviimist reaalseks. KarS § 274 näeb ette vastutuse võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemise eest seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vastuseks U.N kaitsja P. Palmiste apellatsioonis esitatud väitele, et ööklubi Maasikas turvatöötaja A.P. i näol ei ole tegemist avalikku korda kaitsva muu isikuga, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu arvates järeldub Turvaseaduses kajastamist leidnud põhimõtetest (nt Turvaseaduse § 4 lg 1 p 4; 9 lg 1; 14 p 2; 32 lg 1 p 3; 40 lg 4), et turvatöötaja pädevusse kuulub teatud juhtudel ka avaliku korra kaitse, kusjuures nimetatud juhul on turvatöötaja tegevuse aluseks seadusest tulenev pädevus, riigivõimu poolt antud avaliku võimu teostamise volitus. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et A.P. i näol on tegemist avalikku korda kaitsva muu isikuga. Taolise seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-69-09. U.N-ile esitatud süüdistusest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et riiklik süüdistus heidab U.N-ile ette vägivalla kasutamist A.P. i suhtes, kusjuures süüdistatavale heidetakse ette nii füüsilise (osutas turvatöötajale füüsilist vastupanu) kui ka psüühilise vägivalla kasutamist (ähvardas korduvalt turvatöötajale peksa anda). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse vägivalla all KarS 9. peatüki 2. jao 2. jaotises nimetatud süüteokoosseisule (KarS §-d 120-122) vastavaid tegusid. Analüüsides nimetatud osas maakohtu otsust nendib ringkonnakohus, et kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, milles seisnes U.N poolne füüsiline vägivald A.P. i suhtes. Maakohus, analüüsides KarS § 274 lg 1 objektiivseid tunnuseid, märkis, et antud juhul on tegemist vaimse vägivallaga, s.o ähvardusega kasutada füüsilist vägivalda (V kd tl 140). Samas on maakohus otsuses märkinud (V kd tl 142), et U.N püüdis turvatöötajatest

vabanemiseks kasutada nende suhtes füüsilist vägivalda, mis oli nii intensiivne, et turvatöötajad olid õigustatud kasutama tema suhtes erivahendeid. Seejärel on maakohus üldsõnaliselt märkinud, et tõendamist on leidnud U.N poolt turvameestele füüsiline vastuhakk ja turvamehe ähvardamine – psüühiline vägivald. Seoses maakohtu ülalesitatud väidetega peab ringkonnakohus vajalikus märkida järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas korduvalt asunud seisukohale, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigus. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Ringkonnakohus, hinnates U.N-ile KarS § 274 järgi esitatud süüdistust osas, milles talle heidetakse ette füüsilise vägivalla kasutamist A.P. i suhtes, leiab, et esitatud süüdistus ülaltoodud põhimõtetele ei vasta. KarS § 121 näeb ette vastutuse teise isiku tervise kahjustamise, löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Ringkonnakohtu arvates ei ole esitatud süüdistuses ega ka maakohtu otsuses ära näidatud, milles konkreetselt (nt löömises, valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises) väljendus U.N poolne füüsiline vägivald A.P. i suhtes. Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole U.N-ile esitatud süüdistuses tema tegevuse ebaseaduslikkust avatud ning seega ei ole juba süüdistuse pinnalt võimalik üheselt vastata küsimusele, milles seisnes U.N tegevuse ebaseaduslikkus füüsilise vägivalla tarvitamisel A.P. i suhtes. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et U.N süüdimõistmiseks füüsilise vägivalla kasutamises A.P. i suhtes puudub seaduslik alus. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus U.N kaitsjate väidetega, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud U.N poolt A.P. i suhtes psüühilise vägivalla tarvitamine (ähvardus hilisemalt peksa anda). Oma väidet põhjendavad kaitsjad asjaoluga, et U.N süüdimõistmine käsitletavas kuriteoepisoodis on rajatud vaid A.P. i ebajärjekindlatele ütlustele. Käsitletavas kuriteoepisoodis tuleb ringkonnakohtul seega vastata küsimusele, kas U.N poolne ähvardus A.P. i aadressil leidis aset ning kas sellega on realiseeritud KarS § 120, s.o ähvardamise teokoosseis. Ringkonnakohtu arvates on kaitsjate väide A.P. i ütluste ebajärjekindluse kohta põhjendamatu. A.P. on kohtuistungil andnud ütlusi, et pärast seda, kui nad olid toimetanud U.N T.A. ga toimunud konflikti asjaolude selgitamiseks ööklubi garderoobi, soovis viimane ööklubist lahkuda. Kuivõrd U.N omapoolseid selgitusi ei andnud, ei lubanud turvatöötajad A.

U.N ka lahkuda. Takistamaks U.N lahkumist, pidid turvatöötajad teda füüsiliselt tagasi hoidma, mille tagajärjel tekkis rüselus. Turvatöötajad olid sunnitud U.N tagasihoidmiseks ja tema rahustamiseks kasutama käeraudu. A.P. i ütluste kohaselt U.N pärast käeraudade paigutamist rahunes ning ta toimetati seejärel trepialale, mis oli ööklubi ruumidest ketiga eraldatud ning kus U.N ei seganud teisi ööklubi külastajaid. Vastates prokuröri küsimustele on A.P. kinnitanud, et sellel ajal kui U.N toimetati trepialale, ähvardas süüdistatav teda hilisema peksa andmisega. Prokuröri täpsustavatele küsimustele vastates on A.P. väitnud, et U.N ütlustest sai ta aru, et kui U.N teda kunagi tänaval näeb, siis annab ta talle peksa. Kannatanu ütluste kohaselt pidas ta taolist ähvardust reaalseks, sest tegemist oli suurt kasvu mehega ning tema käitumine oli kuidagi agressiivne. Ähvarduse võimaliku täideviimise reaalsust süvendas veelgi vestlus T.A. ga. Vestluse käigus T.A. ga avaldas viimane A.P. ile, et ei soovi enda löömise kohta avaldust kirjutada, põhjendades seda sellega, et tegemist on Tallinna pättidega, kellega ta hilisemalt tegemist teha ei soovi. Vastates kaitsja P. Palmiste küsimusele on A.P. kirjeldanud oma emotsiooni pärast U.N poolset ähvardust kui hirmu, sest tema arvates võis selliselt inimeselt kõike oodata. Ringkonnakohus leiab erinevalt kaitsjatest, et puudub alus kahelda A.P. i väidete usaldusväärsuses. A.P. on kohtus, vastates nii prokuröri, kaitsjate kui ka kohtu küsimustele, jäänud üheselt oma ütluste juurde, et U.N ähvardas teda tulevikus tänaval kohates talle peksa anda. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas kogutud ega ka kaitsjate poolt esitatud ühtki tõendit, mis annaks alust väiteks, et A.P. il oleks põhjus U.N alusetuks süüstamiseks. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu U.N kaitsja P. Palmiste väide, nagu oleks A.P. kohtu küsimustele vastates väitnud, et talle hetkel ei meenu, milles U.N poolne ähvardus tema suhtes seisnes. Nimetatu viitab aga kannatanu ütluste ebajärjekindlusele. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taoline väide on kannatanu küsitlemise kontekstist väljarebitud. A.P. i vastustest kohtu küsimustele ((I kd tl 97) on võimalik aru saada, et kohus küsitles A.P. it episoodi osas, mis puudutas L.I käitumist ööklubis Maasikas. Taolise järelduse saab teha ainuüksi juba A.P. i vastusest kohtule, et teda otsitakse tänaval üles. Lubadusega otsida A.P. tänaval üles, ähvardas kannatanut L.I. Samas on kannatanu kinnitanud, et jääb nende ütluste juurde, millised ta politseis andis. U.N kaitsjad on A.P. i ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seades rõhutanud asjaolu, et koos A.P. iga U.N kinni pidanud Š. A. ei kuulnud A.P. i aadressil tehtud ähvardust. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei muuda veel A.P. i ütlusi ebausaldusväärseteks. On eluliselt usutav, et olukorras, kus mõlemad turvastöötajad olid tegevuses U.N rahustamise ja tema toimetamisega trepialale, ei pruukinud Š. A. U.N poolt A.P. ile öeldut kuulda. Kindlasti ei tõusetu aga nimetatud asjaolust kõrvaldamatut kahtlust KrMS § 7 lg 3 mõttes, nagu on väitnud apellatsioonis kaitsja P. Palmiste. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja A. Pilve apellatsiooni väitega, nagu välistaks U.N süü asjaolu, et A.P. ei avaldanud sündmuskohale saabunud politseitöötajatele soovi kaebuse esitamiseks enda ähvardamise kohta.

Kohtuistungil on A.P. andnud ütlusi, et kui politseitöötajad sündmuskohale jõudsid, oli tal nendega vaid põgus jutuajamine ja tuvastati kannatanu, keda ööklubis löödi. A.P. i väite kohaselt ta ei oska öelda, miks ta politseitöötajatele temaga toimunust ei rääkinud. Kannatanu selgituste kohaselt ilmselt sellepärast, et tol momendil olid sündmuskohal 4 turvatöötajat, G4S töötajad ja politsei ning ta tundis tollel momendil end turvaliselt. Pealegi ei saanud ta politseile avaldust kirjutada, sest tal tuli täita tööülesandeid. Ringkonnakohus leiab, et A.P. i kohtus antud selgitused on igati mõistuspärased ning see, et kannatanu ei avaldanud sündmuskohal soovi kaebust esitada, ei kahanda tema ütluste usaldusväärsust. Pealegi võib A.P. i vastustest A. Pilve küsimustele teha järelduse, et A.P. il oli seoses toimunuga soov politsei poole pöörduda. Nii on kannatanu vastates kaitsja A. Pilve küsimusele kinnitanud, et enne, kui tema jõudis politsei poole pöörduda, jõudis politsei juba ise temaga ühendust võtta (I kd tl 96). Asjaolu, et sündmuskohale jõudnud politseitöötajad ei fikseerinud rünnet A.P. i suhtes, ei muuda viimase ütlusi ringkonnakohtu arvates veel ebausaldusväärseteks. Seda enam, et vestlust nimetatud teemal A.P. i ja politseitöötajate vahel ei toimunudki ning seega ei saanud politseitöötajad ka toimunut fikseerida. Ometi võtsid politseitöötajad juba järgmisel päeval, s.o

tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Seega peab kannatanul tekkima üksnes arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Seda küsimust käsitledes on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda praktikas leidnud, et ähvardus peab olema selle adressaadi silmis veenev, lisaks sellele peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ähvarduses peavad olema arusaadavad viited KarS §-s 120 loetletud tunnustele, kuid seda mitte ainult rangelt iseseisvalt, vaid ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Menetlusõiguslikult on seejuures lubatud tugineda ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine ning asjaolud tervikuna kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et U.N pani süüdistuses kirjeldatud viisil käitudes toime vägivallateo KarS § 120 mõttes, s.o turvatöötaja A.P. i ähvardamise vähemalt terviskahjustuse tekitamisega kättemaksuks tema poolt oma kohustuste täitmise eest. Ringkonnakohtu arvates on U.N poolt A.P. ile lausutust võimalik üheselt aru saada, et nende järgmisel kohtumisel kasutab U.N A.P. i suhtes füüsilist vägivalda. Ringkonnakohtu hinnangul on taoline ähvardus üheselt mõistetav kui ähvardus terviskahjustuse tekitamiseks, kusjuures see tegu pannakse toime tulevikus. Kas tegelikkuses mingi kehavigastuste tekitamise plaan U.N oli või mitte, ei oma KarS § 120 kontekstis tähendust. U.N andis teada vastavasisulisest plaanist ning karistatav KarS § 120 järgi ongi tõsiseltvõetava mulje loomine võimalikust tulevikus põhjustatavast tagajärjest. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetav ka kaitsja väide, et kuivõrd U.N oli konflikti toimumise ajal alkoholijoobes, ei saa tema väljaütlemisi tõsiselt võtta. Isiku süüditunnistamiseks KarS § 120 järgi tuleb tuvastada, et ähvarduse adressaadil oli alust karta selle täideviimist. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad kaalukad argumendid, mis seaksid kahtluse alla kannatanu selgituse, et U.N väljaütlemine tekitas temas hirmu, sest tema arvates võis selliselt inimeselt kõike oodata. Ringkonnakohtul puudub alus kannatanu vastavasisulistes ütlustes kahelda. U.N poolt väljendatud ähvardust kehavigastuste tekitamiseks peab ringkonnakohus objektiivselt kohaseks, tekitamaks tõsiseltvõetavat arvamust sellekohase plaani olemasolu kohta süüdistataval. Arvestades U.N eelnevat käitumist T.A. suhtes, millest oli teadlik ka A.P. , samuti tema ignorantsust ja agressiivsust suhtlemisel turvatöötajatega, leiab ringkonnakohus, et kindlasti ei ole tegemist ähvardusega, mida saaks kergekäeliselt kõrvale heita kui lihtsalt äkkviha ajel ning mõtlematult lausutud lubadust, millel ei ole tegelikkusega

mingit kokkupuudet. Seejuures on kannatanu A.P. kohtu hinnangul loogiliselt selgitanud, et eelkõige U.N agressiivne käitumine viiski ta arusaamisele, et „sellelt inimeselt võib kõike oodata“ . Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on U.N õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 274 lg 1 järgi. L.I süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi. Ööklubis Maasika toimunud kuriteoepisood L.I-le on esitatud süüdistus selles, et ta 25. mail 2013 kella 03.00 – 03.30 paiku tarvitas ööklubis Maasikas ametikohustusi täitva ööklubi turvatöötaja A.P. i suhtes vägivalda, mis seisnes selles, et kui A.P. keelas L.I üle piirdeketi astuda, püüdis L.I teda rusikaga näkku lüüa. Samuti selles, et kui turvatöötajatel läks erivahendeid kasutades korda L.I tegevus neutraliseerida, ähvardas L.I A.P. it sõnadega „Sind värdjas jätan ma meelde“ ja „Me veel kohtume“, milles kannatanu järeldas, et L.I võib tema suhtes tulevikus füüsilist vägivalda tarvitada, s.o peksa anda. L.I agressiivsuse määrast tulenevalt pidas A.P. ähvarduse täideviimist reaalseks. Taotledes L.I õigeksmõistmist käsitletavas kuriteoepisoodis on kaitsjad esmalt rõhutanud, et süüdistusest ja kohtuotsusest ei selgu, milles seisnes L.I poolne vägivalla kasutamine A.P. i suhtes. Ringkonnakohus kaitsjate taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus on ülal leidnud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse vägivalla all KarS 9. peatüki 2. jao 2. jaotises nimetatud süüteokoosseisudele (KarS §-d 120122) vastavaid tegusid. Ringkonnakohus leiab, et L.I-le esitatud süüdistuse tekstist saab igati põhjendatult teha järelduse, et riiklik süüdistus heidab L.I-le ette vägivalla kasutamist A.P. i suhtes. Seejuures heidetakse süüdistatavale ette nii füüsilise (püüdis lüüa A.P. it rusikaga näkku, KarS § 121 ja 25 lg 2) kui ka psüühilise vägivalla kasutamist („jätan sind värdjas meelde, me veel kohtume“, KarS § 120). Seega on süüdistuses arusaadavalt ära toodud L.I karistusõigusliku vastuse eelduseks olevad faktilised asjaolud ning maakohus oli õigustatud nimetatud asjaolude alusel tegema oma otsustuse L.I süüküsimuses. A.P. i ütluste kohaselt pärast seda, kui nad olid paigutanud U.N trepialale, väljus ööklubist L.I ja märkas kinnipeetud U.N . Märgates U.N , hakkas L.I nõudma, et turvatöötajad tema sõbra vabastaksid. A.P. i väidete kohaselt püüdsid nad L.I rahustada ja selgitasid talle, et U.N saab vabastada alles pärast politsei saabumist sündmuskohale. L.I nende vastus ei rahuldanud ja ta ähvardas trepiala muust ööklubist eraldavast ketist üle astuda, et U.N-ile appi minna. A.P. i selgituste kohaselt oli L.I agressiivselt meelestatud ning nad said aru, et kui L.I eraldusketist üle astub, tekib tal võimalus neile kallale tungida. Koos paarimehega liikusid nad keti juurde, et L.I takistada. Jõudnud keti juurde, püüdis L.I teda rusikaga näkku lüüa, kuid tal õnnestus löögist kõrvale põigelda ja seetõttu L.I löök teda ei tabanud. Kuna L.I oli endiselt agressiivne, siis koos paarimehe ja G4S töötajaga paigaldasid nad L.I-le

käerauad ja talutasid ta trepialale, kus viibis juba U.N. Ajal, kui ta toimetas L.I trepialale, pöördus süüdistatav isiklikult tema poole ja ta ütles, et „sind värdjas otsin ma veel ülesse“. A.P. i ütluste kohaselt hindas ta L.I poolt lausutut kui ähvardust, sest L.I ähvardas teda ülesse otsida mingil kindlal eesmärgil. Vastates prokuröri sellekohasele küsimusele, on A.P. väitnud, et tema jaoks kõlas see kindla ähvardusena, sest varasemalt oli U.N juba ähvardanud talle peksa anda ja nüüd lubas L.I ta hilisemalt üles otsida. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A.P. ülalesitatud ütluste tõepärasuses. Kannatanu on järjekindlalt, vastates seejuures prokuröri, kaitsjate ja kohtu küsimustele, kinnitanud, et L.I püüdis teda rusikaga näkku lüüa ja ähvardas hilisemalt ta ülesse otsida, millist ähvardust võttis ta tõsiselt. Siinjuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kaitsjate apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks A.P. kohtuistungil kinnitanud, et tema sai kannatada vaid seeläbi, et teda nimetati värdjaks. Nimetatu ei vasta ringkonnakohtu arvates A.P. i kohtus antud ütlustele, sest kannatanu on kohtus sõnaselgelt väljendanud, mida ta pidas enda suhtes kasutatud vägivallaks. Nii on A.P. prokuröri küsimustele vastates selgitanud, milles ta tajus enda suhtes kasutatud vägivalda (püüdis lüüa, ähvardas hilisemalt üles otsida). Vastates kaitsja A. Saare küsimusele, kas piirdeketist üleastumine on kriminaalkorras karistatav, on A.P. väitnud, et seda ta ei oska öelda, kuid rünne turvatöötaja vastu peaks olema karistatav. Kaitsja küsimusele, millist teie kehaosa L.I puudutas, on kannatanu üheselt väitnud, et L.I tegi löögi tema suunas, kuid ei tabanud, s.o kinnitas tema suhtes vägivalla kasutamist L.I poolt. Ringkonnakohus ei nõustu L.I kaitsjate apellatsioonis esitatud väitega, nagu saaks ööklubi Maasikas turvakaamerate salvestiselt teha vaid järelduse, et L.I viibis ööklubis, ta püüdis pääseda U.N juurde ning seda, et ta paisati turvatöötajate poolt pikali ja talle paigaldati käerauad. Vaadates ööklubi Maasikas turvakaamera 25. mai 2013 salvestistelt faili nimetusega „koridor 2.2“, on alates salvestise 16. sekundist tuvastatav, kuidas L.I väljub ööklubist Maasikas ning tema pilk on suunatud trepialale, kuhu turvatöötajad olid paigutanud U.N. Salvistise 17., 18. ja 19. sekundil on tuvastatav, et pärast ööklubist väljumist suundub L.I koheselt trepi ette kinnitatud keti juurde ning püüab seda eemaldada. Salvistise 20. sekundi 1. kaadril on tuvastatav, kuidas L.I alustab astumist üle keti ning

Nimetatud sekundi 3. kaadrilt on aga tuvastatav, et turvatöötaja A.P. on oluliselt muutnud oma kehaasendit ning on tõmbunud L.I-st eemale ning ta seisab sirgelt trepil. L.I parem käsi on küünarnukist kõverdunud ja tõstetud ning see on suunatud A.P. ile. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kaadrist saab teha järelduse, et nimetatud momendil püüdiski L.I A.P. it lüüa. Taolisele järeldusele annavad ringkonnakohtu arvates aluse A.P. i kehaasendis hetkega toimunud muutus ning L.I ülestõstetud ja A.P. i poole suunatud käsi. Samas langeb nimetatud kaadrilt tuvastatav kokku A.P. i ütlustega, et kui L.I oli ketist üle tunginud (L.I parem jalg on üle keti) püüdis ta teda lüüa (L.I käsi tõstetud, suunatud A.P. ile), kuid tal õnnestus eemale põigelda (A.P. i kehaasend on hetkega muutunud). Salvestise 21. sekundi 4. ja edasistest kaadritest nähtub kuidas Š. A. haarab kinni L.I paremast käest. Järgnevatest kaadritest nähtuvalt haaravad aga juba mõlemad turvatöötajad L.I kätest kinni, talutavad ta trepiastmetest ülesse ning paigutavad ta trepile pikali. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, erinevalt kaitsjatest, et videosalvestise failil „koridor 2.2“ on tuvastatav L.I ja turvatöötajate tegevus enne L.I-le käeraudade paigaldamist ning salvestisel kajastatu kinnitab A.P. i ütlusi selle kohta, et L.I püüdis teda lüüa, s.o püüdis kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda. Ringkonnakohtu arvates kinnitab A.P. i ütluste kokkulangemine videosalvestisel kajastatuga veelgi tema ütluste usaldusväärsust. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A.P. i ütlused ja videosalvestisel kajastatu lükkavad veenvalt ümber L.I väited, et tema ei ole püüdnud A.P. it lüüa. Vastuseks apellatsioonis kaitsjate poolt tehtud etteheitele, et maakohus ei ole kohtuotsuses andnud hinnangut selle kohta, kas L.I poolt kasutatud vägivald põhjustas A.P. ile füüsilist valu, märgib ringkonnakohus järgmist. Ülalkajastatud tõenditest nähtuvalt ei tabanud L.I löök A.P. it ning seega on tema tegu määratletav kui vahetult süüteo toimepanemisele suunatud tegu, s.o tema tegu jäi lõpule viimata. Ringkonnakohus leiab, et L.I taoline käitumine on kvalifitseeritav KarS § 121 ja 25 lg 2 järgi kuriteo katsena. Samas, kuivõrd L.I kirjeldatud tegevus jäi katse staadiumisse, siis puudus A.P. il ja ka maakohtul võimalus hinnata füüsilise valu olemasolu või selle puudumist kannatanul. Ringkonnakohus leiab, arvestades kannatanu ühetaolisi ütlusi, et puudub alus kahelda ka A.P. i ütlustes, mille kohaselt ajal, mil nad toimetasid L.I trepialale, lubas viimane A.P. i meelde jätta ja ta üles otsida. Ringkonnakohtu arvates on L.I poolt A.P. ile lausutust võimalik üheselt aru saada, et L.I jätab A.P. i meelde ning otsib ta hiljem ülesse. Arvestades tekkinud konflikti L.I ja A.P. i vahel saab süüdistatava poolt lausutust teha tõsikindla järelduse, et A.P. i hilisemal leidmisel kasutab L.I A.P. i suhtes füüsilist vägivalda. Ringkonnakohtu hinnangul on taoline ähvardus üheselt mõistetav kui ähvardus vähemalt terviskahjustuse tekitamiseks, kusjuures see tegu pannakse toime tulevikus. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad argumendid, mis seaksid kahtluse alla kannatanu selgituse, et L.I poolt lausutu tekitas temas hirmu, sest tema ülesotsimine oleks ju seotud mingi kindla eesmärgiga. Kannatanu ütluste kohaselt lubas U.N eelnevalt juba talle peksa anda ning nüüd ähvardas ka L.I teda ülesse otsida. Samas kuulusid U.N ja L.I ühte seltskonda. Ringkonnakohtul puudub alus kannatanu vastavasisulistes ütlustes kahelda.

Nagu U.N puhul, nii peab ringkonnakohus ka L.I poolt väljendatud ähvardust kehavigastuste tekitamiseks objektiivselt kohaseks põhjustamaks tõsiseltvõetavat arvamust sellekohase plaani olemasolu kohta süüdistataval. Seejuures arvestab ringkonnakohus L.I eelnevat agressiivsust suhtlemisel turvatöötajatega. Nimetatust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates tegemist lihtsa alkoholijoobest tingitud ja mõtlematusest lausutuga, millel ei ole tegelikkuses mingit tähendust. Seda enam, et A.P. i ütluste kohaselt tekkis tal U.N ja L.I käitumist hinnates kartus, et äkki ongi süüdistatavate jaoks selline hilisem käitumine tavapärane. Vaidlustades L.I süüditunnistamist KarS § 274 lg 1 järgi käsitletavas kuriteoepisoodis, on kaitsjad apellatsioonis leidnud, et maakohus ei ole oma otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud Š. A. i ja kannatanu ütluste vahel esinenud vastuolusid, millised kaitsjad on välja toonud kohtuvaidluste käigus esitatud kohtukõne teesides. Kohtukõne teesidest nähtuvalt on kaitsjad selles tsiteerinud Š. A. i kohtus antud ütlusi ja leidnud, et need ei kinnita A.P. i ütlusi tema löömise kohta L.I poolt. Kohtukõne teesidest on võimalik aru saada, et kaitsjate arvates ei kinnita Š. A. i ütlused A.P. i ähvardamist, sest tunnistaja ütluste kohaselt ta ei mäletanud kannatanu ja süüdistatava vahel toimunud sõnalist suhtlemist. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kaitsjad on maakohtule etteheitnud A.P. i ja Š. A. i ütlustes esinevate vastuolude analüüsimata jätmist, ei ole kaitsjad ei apellatsioonis ega ka esitatud kohtukõne teesides välja toonud ühtki konkreetset vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustes. On vaid konstateeritud, et Š. A. i ütlused ei kinnita A.P. i ütlusi. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsjate väidetega vastuolude esinemise kohta A.P. i ja Š. A. i ütlustes. Sarnaselt A.P. iga on Š. A. kinnitanud, et L.I nõudis neilt U.N vabastamist. Nad selgitasid L.I-le, et see ei ole enne politsei kohale saabumist võimalik. Seepeale soovis L.I treppi piiravast ketist üle astuda. Kuigi nad keelasid süüdistatavat, viimane ei kuuletunud ja astus ketist üle. Š. A. i ütluste kohaselt tõukas L.I, hetkel kui oli astunud üle keti, A.P. it ning haaras temast kinni. Tekkis rüselus ja nad paigaldasid L.I-le käerauad. Š. A. i väidete kohaselt ta ei mäleta, mida L.I A.P. ile konflikti käigus suusõnaliselt väljendas. Kõrvutades A.P. i ütlusi Š. A. i ütlustega, leiab ringkonnakohus, et need on sisuliselt kokkulangevad, mis aga kinnitab veelgi ringkonnakohtu järeldust A.P. i ütluste usaldusväärses. Küll aga ei tähenda asjaolu, et Š. A. ei mäleta L.I ja A.P. i vahelise suulise suhtluse sisu ringkonnakohtu arvates veel seda, et nimetatud vestlust ei toimunud. Seda enam ei ole tegemist sisulise vastuoluga A.P. i ja Š. A. i ütlustes, nagu seda püüvad näidata L.I kaitsjad. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et L.I süü vägivalla (nii füüsilise kui ka psüühilise vägivalla) kasutamises A.P. i suhtes ööklubis Maasikas on tõendamist leidnud ning maakohus on süüdistatava õigustatult selles süüditunnistanud. Ööklubis Antlantis toimunud kuriteoepisood Käsitletavas kuriteoepisoodis on L.I-le esitatud süüdistus selles, et ta 24. veebruaril 2013 kell 01:00 ja 01:40 paiku ööklubis Atlantis tarvitas vägivalda turvatöötaja R.J. i suhtes, mis

seisnes selles, et haaras R.J. il käega ümber kaela, pigistas kägistamisvõttega kinni tema hingamisteed ning ähvardas seejärel, et lase mu sõber lahti või oled homme surnud mees. R.J. tundis kägistamisest füüsilist valu ning ohtu oma elule, pidades seetõttu reaalseks ka ähvarduse hilisemat täideviimist. Ringkonnakohus leiab, et käsitletavas kuriteoepisoodis ei ole vaidlust selle üle, et L.I viibis 24. veebruaril 2013 ööklubis Atlantis. Samuti ei ole vaidlust, et nimetatud kuupäeval töötasid ööklubis turvameestena R.J. , T.K. ja R.T. . Ringkonnakohtu arvates puudub vaidlus selleski, et R.J. toimetas I.S. i tema ebaviisaka käitumise pärast ööklubi Atlantis välisukse juurde ning kuivõrd I.S. muutus agressiivseks, paigaldasid R.J. ja T.K. viimasele käerauad. Puudub vaidlus ka selles, et hetkeks, kui turvatöötajad paigaldasid I.S. ile käeraudu, jõudis sündmuskohale ka L.I. Vaidlustades L.I süüdimõistmist käsitletavas kuriteoepisoodis, leiavad kaitsjad, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud L.I poolt R.J. i suhtes vägivalla kasutamine. Oma sellekohast väidet põhjendavad kaitsjad sellega, et kannatanu R.J. i ja tunnistajate T.K. i ja R.T. u ütlused on vastuolulised ning ei ole kooskõlas videosalvestiselt nähtuga. Seetõttu ei ole ka põhjendatud L.I süüdtunnistamine KarS § 274 lg 1 järgi ööklubis Atlantis toimunud kuriteoepisoodis. Ringkonnakohus kaitsjate taoliste väidetega ei nõustu. R.J. on kohtuistungil andnud ütlusi, et pärast seda, kui nad olid toimetanud I.S. i ööklubi välisukse juurde ja viimase agressiivsuse tõttu tahtsid talle paigaldada käeraudu, jõudis nende juurde L.I koos ühe oma kaaslasega. L.I ja temaga kaasas olnud teine turskem meesterahvas sekkusid nende tegevusse sooviga nende tegevust takistada. R.T. püüdis neid kahte meest eemal hoida, kuid see tal ei õnnestunud. R.J. i väidete kohaselt õnnestus L.I temani jõuda. Ta tundis, kuidas keegi haaras temal selja tagant ümber kõri kinni ja pigistas. Sel hetkel ei saanud ta hingata ja tundis valu kõri piirkonnas. Haarajaks ja kägistajaks oli L.I . Samal ajal ütles L.I talle, et lase mu sõber lahti või muidu tapan su ära. Kuna L.I oli juba talle kallale tunginud, siis tundis ta hirmu oma elu pärast. Vastates prokuröri küsimusele selgitas R.J. , et kui keegi võtab ümber kõri kinni ja väidab, et tapab ära, siis on tema arvates asi tõsine. R.J. i selgituste kohaselt õnnestus tal L.I haardest vabaneda, kuid ta ei välistanud ka võimalust, et L.I ise vabastas ta haardest. Igatahes sellega füüsiline kontakt L.I-ga lõppes. T.K. on kohtistungil andnud sisuliselt sarnaseid ütlusi R.J. iga. T.K. on kinnitanud kannatanu ütlusi väiksemat kasvu mehe kinnipidamise ja talle käeraudade paigaldamise kohta. Sarnaselt R.J. iga on T.K. väitnud, et sellel ajal kui nad soovisid sellele väiksemat kasvu mehele paigaldada käeraudu, tulid neid segama kaks kiilaspäist ja tursket meesterahvast. Need mehed seisid nende seljataga. Kuna ta seisis kannatanuga kõrvuti, siis nägi ta silmanurgast, kuidas üks nende seljataga seisnud meestest haaras R.J. il kõrist kinni. Haaras selja tagant, selle mehe käsi oli R.J. i kõri peal. R.J. iga sarnaseid ütlusi on kohtuistungil andnud ka R.T. . R.T. u ütluste kohaselt möödusid R.J. ja T.K. temast ja nad eskortisid endi vahel ühte meest. Nad viisid selle noormehe välisukse juurde ja kuna see noormees oli agressiivne, tahtsid kolleegid paigaldada talle käeraudu. Mõne hetke pärast järgnesid kolleegidele kaks tursket meest, kes asusid takistama turvatöötajaid. L.I , keda ta tundis juba varasemast ajast, läks R.J. i juurde ja võttis R.J. il käega ümber

kõri. Vastates prokuröri täpsustavale küsimusele on R.T. selgitanud, et L.I võttis R.J. i kõri ja pea käevangu ja kasutas jõudu. Ta oli sunnitud sekkuma, et konflikt veelgi ohtlikumaks ei muutuks. Ringkonnakohus leiab, ülaltoodud kannatanu ja tunnistajate ütlusi võrreldes, et nimetatud ütlustes puuduvad vastuolud. Kõik nimetatud isikud on oma ütlustes kinnitanud, et L.I sekkus turvatöötajate tegevusse, kui R.J. ja T.K. püüdsid I.S. ile käeraudu paigaldada. R.J. , T.K. ja R.T. on üheselt ja selgesõnaliselt kinnitanud, et L.I haaras selja tagant kinni R.J. i kõrist ja kasutas kannatanu suhtes jõudu. Ka langevad kannatanu ja tunnistajate ütlused kokku, millises konkreetses situatsioonis L.I R.J. i ründas. Kuivõrd nimetatud kolme isiku ütlused on ühetaolised ja omavahel kattuvad, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda nende usaldusväärsuses. Apellatsioonis on kaitsjad leidnud, et kohus on jätnud tähelepanuta T.K. i ütlustes esinevad olulised vastuolud. Milles need vastuolud seisnesid, apellatsioonis avatud ei ole. Vastuolusid, millistele on kaitsjad viidanud apellatsioonis, ei ole välja toodud ka kohtukõne teesides. Kohtukõne teesides on kaitsjate poolt vaid nenditud, et T.K. i ütlused ei kinnita R.J. i ütlusi. Seega jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, milliseid vastuolusid T.K. i ning R.J. i ja R.T. u ütlustega on kaitsjad apellatsioonis silmas pidanud. Kindlasti ei saa taolise vastuoluna käsitleda T.K. i kohtuistungil antud ütlust, et ta ei oska 100% kindlusega öelda, kes R.J. ile käe kõri ümber pani. Ringkonnakohtu arvates on T.K. i nimetatud ütluste näol tegemist tema poolt sündmuskohal tajutu edasiandmisega ning see, et ta ei oska 100% kindlusega kinnitada, kes oli R.J. i kägistanud isikuks, ei tähenda veel vastuolu R.J. i ja R.T. u ütlustes. Puutuvalt kaitsjate väitesse, mille kohaselt jääb neile arusaamatuks kohtu seisukoht, nagu oleks L.I kasutanud vägivalda R.T. u suhtes, märgib ringkonnakohus, et ilmselgelt on tegemist kohtupoolse kirjaveaga. Taolisele ringkonnakohtu järeldusele annab aluse asjaolu, et nimetatud kokkuvõtva järelduse teeb kohus kohtuotsuses vahetult pärast R.J. i ütluste refereeringu esitamist (V kd tl 135). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega ka selles, nagu oleksid R.J. i, T.K. i ja R.T. u ütlused vastuolus ööklubis Atlantis videosalvestiselt tuvastatavaga. Ööklubi Atlantis turvakaamerate salvestiselt, mis on salvestatud 24. veebruaril 2014, on alates salvestise 49. sekundist tuvastatav, kuidas kaks turvatöötajat, s.o R.J. ja T.K. , eskordivad enda vahel ühte isikut ning suruvad ta ööklubi välisukse juures nurka. Salvestise 55. sekundil ilmub turvakaamerate vaatevälja valgesse riietatud meesterahvas, kelleks on L.I. Salvestise 55. sekundist kuni salvestise 1. minutini on tuvastatav, et L.I läheneb sihipäraselt turvatöötajatele ning sekkub nende tegevusse. L.I püüab enda käe ja kehaga eemaldada turvatöötajaid kinnipeetud isikust. Taoline L.I tegevus on tuvastatav kuni videosalvestise ajalise hetkeni 01:06. Seejuures on tuvastatav ka see, et salvestise 58. sekundil ühineb kolleegidega veel üks turvatöötajatest, s.o R.T. , kes on L.I paremal käel ja püüab takistada L.I tegevust. Salvestise ajalisel hetkel 01:06 on tuvastatav, et L.I on tõstnud ülesse oma parema käe ja liigub R.T. u seljataha ning salvestise ajalisel hetkel 01:07 asub R.T. juba L.I vasakul käel.

Salvestise ajalise hetke 01:08 esimesel kaadrilt on tuvastatav, et L.I asetseb R.T. u ees ning sama ajalise hetke teiselt kaadrilt nähtuvalt on L.I kätega kontaktis R.J. iga. Nimetatud ajalise hetke 4 kaadrilt on tuvastatav, et L.I parem käsi on ümber R.J. i kaela. Salvestise ajalisel hetkel 01:10 on tuvastatav, et L.I käsi on küünarnukist kõverdatult ümber R.J. i kaela ja R.J. i pea on surutud vastu L.I küünarvart. Ringkonnakohtu arvates on L.I ja R.J. i kehaasenditest võimalik üheselt järeldada, et R.J. i pea on L.I parema käe haardes. Salvestise ajalise hetke 01:11 esimeselt kaadrilt on tuvastatav, et R.J. i pea on endiselt L.I parem käe haardes, kuid tema pea ei ole videosalvestisel enam nähtav. Sama ajalise hetke järgmisel kaadrilt on aga tuvastatav, et R.J. on L.I haardest vabanenud. Kõrvutades R.J. i, T.K. i ja R.T. u ütlusi videosalvestisilt nähtuvaga, leiab ringkonnakohus, et puuduvad igasugused vastuolud kannatanu ja tunnistajate ütluste ning videosalvestiselt nähtu vahel. Nii kinnitab videosalvestiselt nähtuv R.J. i ja T.K. i ütlusi selle kohta, et nad eskortisid I.S. i ööklubi välisukse juurde ning mõne hetke pärast tuli nende juurde L.I, kes sekkus nende tegevusse. Samuti langeb videosalvestisel kajastatu kokku R.T. u ütlustega, et ta püüdis oma kolleegide tegevusse sekkumise takistamiseks L.I eemale lükata, kuid see tal ei õnnestunud (videosalvestise ajavahemik 49. sekundist kuni hetkeni 01:06). Videosalvestiselt on üheselt tuvastav ka see, et L.I haarab oma parema käega ümber R.J. i kaela ja R.J. i kõri on L.I parema käe haardes. Nimetatut on aga oma ütlustes kinnitanud nii R.J. , T.K. kui ka R.T. . Arvestades R.J. i, T.K. i ja R.T. u kokkulangevaid ütlusi ning videosalvestiselt tuvastatut, mis omakorda kinnitab nimetatud isikute ütluste usaldusväärsust, leiab ringkonnakohus, et on tõendamist leidnud L.I poolt R.J. i kõrist kägistamine. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et eelnimetatud tõenditega on ümberlükatud ka L.I väited, et tema ei ole 24. veebruaril 2013 ööklubis Atlantis R.J. il ümber kõri kinni võtnud ega teda kägistanud. Ringkonnakohus leiab, et kägistades teist isikut käsivarrega kõrist, põhjustab süüdlane kannatanule kahtlemata lämbumistunnet ja valu. Süüdistatava taoline käitumine on aga kvalifitseeritav muu kehalise väärkohtlemisena, millega tekitati kannatanule valu. Seega on L.I oma käitumisega R.J. i suhtes täitnud KarS § 121 objektiivse koosseisu, mis omakorda on Kars § 274 lg 1 objektiivse koosseisu tunnuse „vägivald“ sisustamise aluseks. Kriminaalkolleegiumil puudub alus kahelda ka R.J. i ütlustes selle kohta, et hetkel kui L.I teda kõrist kägistas, ähvardas L.I teda tappa, kui R.J. tema sõpra ei vabasta. R.J. on andnud tõeseid ütlusi L.I poolt tema suhtes kasutatud vägivalla kohta ning ringkonnakohtul puudub igasugune mõistusepärane põhjendus, miks peaks R.J. andma valeütlusi L.I poolt tema ähvardamise kohta. Asjaolu, et L.I poolset ähvardust R.J. i suhtes ei kuulunud T.K. ja R.T. , ei muuda R.J. i ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus L.I ja tema kaks konfliktis osalenud kaaslast olid turvatöötajate suhtes agressiivselt meelestatud ning takistasid hetkel nende tegevust, on igati loogiline, et tunnistajad ei kuulnud L.I poolt lausutud ähvardust. Seda enam, et videosalvestisest nähtuvalt olid T.K. ja R.T. aktiivses tegevuses L.I kahe kaaslase tegevuse tõkestamisega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate seisukohaga nagu puudunuks R.J. il L.I poolt lausutu alusel põhjus muretsemiseks.

Ringkonnakohus on juba eelnevalt oma otsuses käsitlenud, millistest kriteeriumitest lähtudes tuleb hinnata kannatanule lausutud ähvarduse tõsiseltvõetavust. Nimetatud kriteeriumitest lähtudes leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus L.I kägistas käega R.J. i kõrist ning samas ähvardas R.J. i tappa, on L.I poolt väljendatu objektiivselt kohane tekitamaks R.J. il tõsiseltvõetavat arvamust sellekohase plaani olemasolu kohta süüdistataval. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et L.I on õigustatult süüditunnistatud KarS § 274 lg 1 järgi. Karistus U.N kaitsjad on apellatsioonides taotlenud süüdistatava karistuse kergendamist ja seda põhjendusel, et kui ringkonnakohus mõistab U.N süüdi kergemas kuriteos, kui seda tegi maakohus, tuleb kergendada ka süüdistatavale mõistetud karistust. KarS § 113 näeb karistusena ette kuni 15 aastase vangistuse. KarS § 118 lg 1 p 1 näeb karistusena ette kuni 12 aastase vangistuse ning KarS § 117 lg 1 kuni 3 aastase vangistuse. Ringkonnakohus mõistab U.N süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi, seega kergemas kuriteos, kui seda tegi maakohus. Nimetatust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kergendamisele kuulub ka U.N-ile mõistetav karistus. Karistust kergendava asjaoluna arvestab ringkonnakohus U.N kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid kriminaalkolleegium, erinevalt maakohtust, U.N suhtes ei tuvastanud. U.N tegevuse tulemusena saabus raskeim võimalikest tagajärgedest, s.o teise isiku surm. Samas põhjustas U.N nimetatud tagajärje ettevaatamatusest ja seda selle kergemas avaldumisvormis, s.o hooletusest. Arvestades eeltoodut ja ühe karistust kergendava asjaolu esinemist U.N käitumises, peab ringkonnakohus võimalikuks mõista U.N-ile raskeimat karistust (KarS § 118 lg 1 p 1) ettenägeva paragrahvi sanktsiooni keskmisest määrast väiksema karistuse. Ringkonnakohtu käesoleva otsusega mõisteti L.I talle KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Samas jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse L.I süüditunnistamises ja karistamises KarS § 274 lg 1 järgi. L.I viib vahi alla alates 25. maist 2013. KarS § 274 lg 1 järgi karistati L.I 5 kuulise vangistusega ning seega 25. oktoobriks 2013 oli L.I talle mõistetud karistus, 5 kuud vangistust, kantud. Seega, alates 26. oktoobrist 2013 kuni käesoleva ajani, s.o seisuga 3. detsember 2014, s.o 403 päeva, on tema suhtes alusetult kohaldatud tõkendina vahistamist. Eeltoodust tulenevalt on L.I riigi poolt isikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumisel õigus taotleda Rahandusministeeriumilt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, esitades Rahandusministeeriumile kirjaliku avalduse 6 kuu jooksul alates hüvitise taotlemise õiguse

tekkimise päevast ning lisades avaldusele hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakirja. Kohtukulud KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes (3-1-1-4-12) asunud seisukohale, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest (5 kd tl 12-14 ja 15-17) on L.I seoses käesolevas kriminaalasjas maakohtus talle osutatud õigusabiga tasunud oma kaitsjale A. Saarele 6000 eurot ning S. Mustale 5400 eurot. L.I süüdistati kolmes kuriteoepisoodis, s.o tapmises ja ning kahes episoodis, mis olid seotud vägivallaga avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes. Ringkonnakohus mõistab L.I tapmise toimepanemises s.o KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kuna L.I kaitsjate poolt maakohtule esitatud arvetest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles L.I ringkonnakohtu poolt õigeks mõistetakse, tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades kuriteoepisoodi, milles L.I ringkonnakohtu poolt õigeks mõistetakse, suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et L.I õigeksmõistmine hõlmab 1⁄2 süüdistuse kogumahust. KrMS § 175 lg 2 kohaselt, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Nimetatule on tähelepanu osutanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-19-14. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatele õigusabi eest makstud tunnihind on põhjendatud ja ka osutatud õigusteenus tervikuna on olnud vajalik. Seetõttu loeb ringkonnakohus 6000 eurot mõistliku suurusega tasuks osutatud õigusabi eest, millest 1⁄2 on 3000 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus valitud kaitsjatele makstud tasust (6000 + 5400 = 11 400 eurot) L.I kanda 8 400 eurot. Kuivõrd L.I on valitud kaitsjatele talle osutatud õigusabi eest tasunud kokku 11 400 eurot ning kuna kaitsjatasu, mis seondub süüdistatava õigeksmõistmisega, moodustab sellest 3000 eurot, mõistab ringkonnakohus nimetatud summa riigilt välja L.I kasuks. Ringkonnakohtu arvates tuleb samadest põhimõtetest lähtudes lahendada ka maakohtu otsusega L.I-lt KrMS § 175 lg 1 p-de 5 ja 10 alusel väljamõistetud toimikumaterjalidest koopia tegemise kulu 45 senti ja postikulu 8 eurot 38 senti (kokku 8 eurot 83 senti) osas (V kd tl 112). Ülaltoodust tulenevalt tuleb L.I-lt KrMS § 175 lg 1 p 5 ja 10 alusel välja mõista nimetatud summast 1/2, s.o 4 eurot 41 senti ning ülejäänud summa, s.o 4.42 jätta riigi kanda.

Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel L.I-lt välja mõistnud tunnistajatele A.P. ile ja J.V. le KrMS § 178 lg 1 alusel makstud summa kokku 35 eurot 97 senti (kd III tl 54,55; V kd tl 112). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd nimetatud tunnistajad on kriminaalasjas ülekuulatud seoses L.I-le KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistusega, siis tuleb nimetatud summa välja mõista L.I-lt. KrMS § 175 p 9 alusel on maakohtu otsusega L.I-lt väljamõistetud sundraha 887 eurot ja 50 senti. Kuivõrd L.I mõisteti ringkonnakohtu otsusega KarS § 113 järgi talle süüks arvatud I astme kuriteos õigeks ning KarS § 274 lg 1 järgi, s.o II astme kuriteos, talle süüks arvatud kuritegudes jääb tema süüdimõistev maakohtu otsus muutmata, tuleb L.I tasuda süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 532 eurot 50 senti. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kriminaalasjas teostatud DNA ekspertiis maksumusega 3249 eurot (kd IV tl41), surnu kohtuarstlik ekspertiis maksumusega 320 eurot (kd IV tl 76) ja kujutiseekspertiis maksumusega 761 eurot (kd II tl 109). Nimetatud ekspertiiside maksumustest on maakohus L.I-lt välja mõistnud 1⁄2 ekspertiiside maksumustest. Ülalnimetatud ekspertiisid on kriminaalasjas teostatud seoses L.I-le ja U.N-ile KarS § 113 järgi esitatud süüdistusega. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus mõistab L.I talle KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses õigeks ja juhindudes KrMS § 181 lg 1, puudub ringkonnakohtu arvates seaduslik alus nimetatud ekspertiisimaksumuste väljamõistmiseks L.I-lt. Tulenevalt KrMS § 191 lg 3 leiab ringkonnakohus, et DNA ekspertiisi maksumus 3249 eurot, surnu kohtuarstlik ekspertiisi maksumus 320 eurot ja kujutiseekspertiisi maksumus 761 eurot, tuleb välja mõista U.N-ilt. KrMS § 185 lg 1 alusel kui apellatsioonimenetluses tehakse üks nimetatud koodeksi § 337 lg 1 punktides 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab L.I KarS § 113 järgi esitatud süüdistuses õigeks, s.o tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend, siis tuleb õigusabi kulud jätta riigi kanda. L.I-le osutas apellatsioonimenetluses õigusabi kaks kaitsjat, siis tulenevalt KrMS § 175 lg 2 loeb ringkonnakohus mõistlikuks õigusabi kuluks, mis tuleb riigil L.I-le hüvitada 1 470 eurot. Õigusabi kulu 1440 jääb aga L.I kanda. U.N kaitsjad apellatsioonimenetluses kaitsjatasutaotlusi ei esitanud.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.