Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

RESOLUTSIOON

Tunnistada T.U

KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 4 (neli) aastat. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 vähendada T.U-le (T.U) mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud.

1-14-5735 KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise 23.08.2012.a Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 3 kuu võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 2 (kaks) aastat ja 11 (üksteist) kuud. Karistusaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, so. 01.12.2014.a. Tõkendiks valida T.U (T.U) suhtes – vahistamine, võtta isik vahi alla kohtusaalis. Asitõendid 1 CD-plaat kõnesalvestusega, mis asub kriminaalasja materjalide juures – jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. Tsiviilhagi VÕS § 1043, § 1053 ja KrMS § 310 lg 1 alusel välja mõista tsiviilkostjalt XXX’ilt XXXkasuks tsiviilhagi summas 3000,00 eurot (kolm tuhat eurot). Tsiviilhagi tasuda XXXarveldusarvele EE502200001101626159 Swedbank’is. Menetluskulud T.U-lt (T.U) välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riigituludesse ekspertiisitasu summas 84,00 eurot (kaheksakümmend neli eurot). KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 1348,80 eurot (üks tuhat kolmsada nelikümmend kaheksa eurot ja kaheksakümmend eurosenti). KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud summas 1,00 eurot (üks euro). KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 887,50 eurot (kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend eurosenti). Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, kusjuures esimesel 11 (üheteistkümnel) kuul

1-14-5735 tasuma igakuiselt 193,44 eurot ning 12 (kaheteistkümnendal) kuul 193,46 eurot. Menetluskulu tasumistähtaeg on igakuiselt 28-s kuupäev.

Menetluskulude tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo lehel). Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

ESITATUD SÜÜDISTUS

T.U (T.U) süüdistatakse selles, et tema 22.03.2013.a kella 00:40 paiku, viibides Tallinnas Sadama 6 asuva ööklubi Arena 3 tantsuplatsil, lõi XXX’le rusikaga näo piirkonda, mille tulemusena kukkus XXX peaga vastu põrandat. T.U tegevuse tagajärjel olid kannatanule põhjustatud järgmised kehavigastused: peaajupõrutus koldega paremas otsmikusagaras, ämblikuvõrkkestaalune verevalum, vasaku oimuluu joonmurd ulatumisega koljupõhimikule külgmises koljuaugus vasakul, nahaalused verevalumid juustega

1-14-5735 kaetud peanahal vasakul kiiru piirkonnas ja vasakul kukla-kiiru piiril, parema näopoole ja huulte turselisus, samuti vigastused ülemistel esihammastel: vasaku esimese hamba eemaldus ja parema esimese hamba ristimurd. Vastavalt kohtuarstlikule ekspertiisiaktile nr 13E-PõI0292 on XXXl vasaku oimuluu ja koljupõhimiku murrust tingituna tekkinud vasakpoolne kuulmislangus, mis on pikaajalise kuluga (kestusega üle 4 kuu) tervisekahjustus, st tegemist on raske kehalise haigusega. Seega tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati kannatanule raske kehaline haigus, pani T.U toime KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Süüdistatav T.U

esitas kohtule taotluse kriminaalasja lahendamiseks

lühimenetluses. Süüdistatav tunnistas ennast kohtuistungil süüdi osaliselt, st ta lõi kannatanut rusikaga näkku, kuid mitte tahtlikult. T.U

lisas, et ta lõi kannatanut

ettevaatamatusest. Ütluste kohaselt kannatanu mõnitas süüdistatavat keskmiste sõrmedega ja sellepeale ta lõi. Peale löömist kannatanu kukkus, seisis süüdistatav korraks seal, siis tulid mingid venelased ja tema läks turvameeste juurde ning seejärel välja. Politseid ta ise ei näinud. Süüdistatav T.U avaldas, et peale seda kui ta turvamehega tagasi tuli, siis ta nägi, et kannatanu ikka lamab pikali maas. Samas kinnitas kannatanu, et ta ei ole kannatanu ees vabandanud ning kohtueelses menetluses ta löömist ei tunnistanud, kuna kartis. Süüdistatava vastusest kohtule nähtub, et ta tunnistab kannatanu löömist rusikaga näo piirkonda. Kaitsja küsimusele vastates märkis süüdistatav, et kannatanu löömise eesmärgiks ei olnud muuta viimane võitlus- või liikumisvõimetuks. Samuti nähtub, et süüdistatav on nõus ÜKT tegemise võimalusega. Ütluste kohaselt süüdistataval tervisega probleeme ei ole, seega ÜKT tegemiseks takistust ei esine. Samas kinnitas süüdistatav, et on nõus tsiviilhagi hüvitama, st ta ei vaidlusta selle suurust. Süüdistatav avaldas viimase sõna korras, et ta väga kahetseb oma teguviisi ja märkis, et ta ei osanud ette arvata, et sellised tagajärjed võivad tulla. Prokurör kinnitas, et arvestades kriminaalasjas kogutud materjale on võimalik asja arutada lühimenetluses. Prokurör märkis, et kriminaalasjas ei esine T.U vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Prokurör lisas, et süüdistatav T.U

1-14-5735 tunnistas kohtuistungil oma süüd osaliselt ning tunnistas, et lõi kannatanut rusikaga näkku, kuid ei teinud seda tahtlikult vaid ettevaatamatusest. Samas kohtuistungil väitis süüdistatav, et ei julgenud politseile löömisest rääkida. Tegelikuks löömise põhjuseks süüdistatava hinnangul oli see, et kannatanu näitas ööklubis süüdistatavale keskmist sõrme. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on ilmselgelt tõendamist leidnud löömise fakt, see et süüdistatav kannatanut lõi. Prokurör lisas, et antud kriminaalasjas on üle kuulatud palju tunnistajaid, kelle ütlused on kohus ka avaldanud. Põhiliseks tunnistajaks oli prokuröri hinnangul XXX, kelle ütlused olid väga detailsed ja haakusid omavahel. Samuti tundis XXX fotode järgi süüdistatavas Hendrik Hiieväljas ära noormehe, kes temaga Arena 3 klubis tantsis ning üht võõrast noormeest lõi. Samamoodi leidis prokurör, et XXX’i tunnistus on oluline. Nimelt kuulis ta peale juhtunut, et lööjaks oli olnud Hendrik. Peale Hendrikult küsimist, miks ta XXX’it lõi, sai ta vastuseks, kuna viimane vehkis oma kätega. Samuti nägi tunnistaja XXXtantsuplatsil toimunud tõuklemist pealt ning hiljem sai teada, et kannatanuks oli XXX. Ka XXXütlustest nähtub, et XXX oli kellelegi keskmist sõrme näidanud ja see isik oli närvi läinud ning XXX’it löönud. Samuti nägi tunnistaja XXX, et võõras lipsuga poiss lõi XXXit rusikaga otse näkku vastu hambaid, mida kinnitavad ka kirjalikud materjalid. Süüdistusaktis on tegu kvaliftiseeritud KarS § 118 järgi ehk raske tervisekahjustuse tekitamine. Antud kriminaalasjas põhjustas süüdistatav oma tegevusega - rusikalöögiga ning sellest põhjustatud kukkumisega - kannatanule mitmeid pea piirkonna vigastusi, millistest ühes vasaku oimuluu ja koljupõhimikumurru vasakpoolne kuulmiskahjustus on ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamuse kohaselt pikaajalise kuluga so üle 4 kuu vältav ehk raske kehaline haigus KarS §118 lg 1 p 2 mõttes. Seega asus prokurör seisukohale, et esineb põhjuslik seos süüdistatava poolt toimepandud löömise ja sellele järgnenud kukkumise ning kannatanul tuvastatud raske kehalise haiguse vahel (nn

). Tahtluse osas leidis prokurör, et

süüdistatava poolt antud rusikahoop vastu hambaid oli sedavõrd tugev, et kannatanul murdus koheselt esihammas ning järgmisel päeval haiglas ärgates kukkus koos juurega välja terve teine esihammas, lisaks oli tunnistaja Miti sõnade kohaselt süüdistatava käenukk verine. Seega leidis prokurör, et süüdistatav pidi kannatanut lööma sedavõrd intensiivse jõuga elutähtsasse organisse, et ta pidi möönma ükskõik millise tagajärje saabumist. Samuti märgib prokurör, et süüdistatav, olles eelnevalt mõistetud süüdi kehalise väärkohtlemise eest, sh killulise ninamurru põhjustamise eest just nimelt rusikaga löögist näkku, pidi seega üsnagi täpselt teadma oma rusikalöögi tugevust ja aduma, et sellise löögiga võivad kaasneda ükskõik millised tagajärjed. Prokurör märkis, et süüdistatav, kes kohtuistungil kinnitas, et ei löönud kannatanut tahtlikult,

1-14-5735 kuigi löökide tekitamine on alati tahtlik tegevus, ei vaevunud pärast kannatanu rusikahoobiga pikali löömist isegi mitte vaatama kas kannatanuga on kõik korras, kas ta vajab abi, kutsunud välja kiirabi - mis oleks olnud kannatanu ettevaatamatu löömise puhul eeldatav käitumine. Selle asemel lahkus süüdistatav tunnistajate ütluste koheselt ööklubist ja tuli tagasi alles siis kui kiirabi oli teadvusetu kannatanu ära viinud ja kohal oli käinud ka politsei. Seega tegutses süüdistatav tagajärje saabumise osas vähemalt kaudse tahtlusega ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Karistuse osas märkis prokurör, et isikut on varasemalt karistatud KarS § 121 järgi. Isikule mõisteti eelmise 23.08.2012.a Harju Maakohtu kohtuotsusega karistuseks vangistus 3 kuud tingimisi 18 kuulise katseajaga. Kriminaalhooldaja ettepanekul pikendati katseaega 2 kuu võrra, katseaja lõpuks määrati 22.04.2014.a. Seega käesolevas kriminaalasjas kirjeldatud kuriteo pani süüdistatav toime 7 kuud pärast talle kohtuotsusega määratud katseaega. Sellest tulenevalt leidis prokurör, et vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud süüdistatava käitumises puuduvad. Süüdistatav ei ole kordagi kannatanu ees vabandanud, mis oleks niivõrd tõsise tagajärje saabumise korral normaalne. Samas leidis prokurör, et arvestades süüdistatava isikut - tema alaealisust kuriteo toimepanemise hetkel, alaealise lapse olemasolu ja kuriteo toimepanemise asjaolusid (kannatanu poolne mõneti provotseeriv käitumine ööklubis) leidis prokurör, et süüdistatavale mõistetav karistus võib jääda KarS § 118 esimeses lõikes sätestatud miinimummäära lähedale. Sellest tulenevalt palus prokurör T.U mõista süüdi KarS §118 g l p 2 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada nimetatud 2 aasta ja 8 kuulist vangistust Harju Maakohtu 23.08.2012.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 3 kuu võrra ja mõista liitkaristuseks T.U-le 2 aastat 11 kuud vangistust. Tsiviihagi osas palus prokurör see summas 3000 eurot välja mõista. Samas, kuna süüdistatav oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, siis vastavalt VÕS § 1053 lg 4 alusel kannab alaealise poolt põhjustatud kahju eest varalist hüvitust tema vanem. Seetõttu kuulub see väljamõistmisele tsiviilkostjalt XXXilt. Salvestatud CD plaat jätta kriminaalasja materjalide juurde. Repliigi osas soovis prokurör täpsustada süüdistatav teo eelset ja teo järgset käitumist. Tunnistaja XXX ütlustest nähtuvalt ei näidanud kannatanu keskmist sõrme mitte temale, vaid temaga tantsinud noormeestele. Ja kannatanu ebaviisakas, mõneti provotseeriv käitumine

1-14-5735 keskmise sõrme näitamise näol ei ole kindlasti see asjaolu, mis vabastab süüdistatava vastutusest nende tagajärgede eest, mis on saabunud kannatanule, küll aga mängib see rolli karistuse pikkuse määratlemisel. Seda esiteks ja teiseks, ei nõustunud prokurör kaitsja väitega süüdistatava teo järgse käitumise kohta, mis puudutab seda, kuidas käitus süüdistatav pärast seda, kui kannatanu oli põrandale kukkunud. Kaitsja väitis, et süüdistatava juurde astus turvamees ja tõmbas ta eemale. Tegemist on süüdistatava väidega. Samas vaadates tunnistaja XXX ütlusi, kes oli seal kõrval, siis pärast lööki lahkus lööja ja tema kaaslane kiirelt klubi väljapääsu poole, pärast ta enam lööjat ei näinud. Kannatanu XXX kinnitas kohtuistungil, et tervis on tal hetkel jätkuvalt halb, ta ei suuda keskenduda, istudes higistab, ei saa magada. Kuskil ei saa enam hakkama. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta läheb psühholoogi juurde ja saab sealt õiged rohud. Samuti on kannatanul kõne häired. Enne eelmise aasta märtsikuud kannatanu sõnade kohaselt tal terviseprobleeme ei olnud. Arstide arvamuse kohaselt on tegemist väga suure peatraumaga. Seoses tervisekahjustusega on kannatanu käinud Ida-Tallinna Keskhaiglas peauuringutel, samuti on ta käinud hambaarsti juures. Peauuringutel nähtus, et kuriteo tagajärjel tekkis kannatanul oimuluu murd, mille tulemusena ei suuda kannatanu keskenduda ja ei saa hakkama nii nagu varem. Vastusest rahvakohtunikule nähtub, et kannatanu on käsimüügist ostnud antidepressante, peale psühholoogi juurde minemist saab ta õiged ravimid. Ütluste kohaselt on kannatanu vaimne tervis rikutud ning ta tunneb ennast kogu aeg ebastabiilselt. Käsimüügist saadud ravimid, mille doosi määras apteeker, rahustavad teda natukene. Samas nähtub antud ütlustest, et kannatanul olid enne tervisekahjustuse saamist normaalsed hinded, peale tervisekahjustuse saamist ei suuda ta sõnu välja lugeda, sõnalõpud kaovad ära ning selle tulemusena visati ta ka koolist välja. Ütluste kohaselt visati kannatanu koolist välja, kuna ta ei olnud võimeline enam õppima. Põhiline probleem, miks ta ei suuda õppida on kannatanu sõnade kohaselt, see, et ta ei suuda keskenduda ja tema närvid. Kuulmise kohapealt täpsustas kannatanu, et ta kuuleb paremini, kuid vasaku poolega ikkagi hämaselt. Samuti nähtub, et arstid ütlesid kannatanule, et kuulmislangus peaks taastuma, kuid tegemist on pikaajalise protsessiga. Kaitsjale vastates täpsustas kannatanu, et ta visati koolist välja halva õppeedukuse pärast, kuna ta ei käinud koolis, sest ta ei suutnud enam õppida ja keskenduda. Kannatanu XXX lisas, et hetkel on tema poja XXX’i tervis halb. See tähendab, et tal käed ja kõik kohad värisevad, ta ei taha midagi teha, rääkidas, kaovad sõnalõpud ära. XXX ei suuda ilusasti tervet lauset välja öelda. Samuti ei saa ta üldse magada, nimelt eile magas ta ainult 2 tundi. XXX võtab uneteed, mis natukene rahustab teda ja võimaldab tal umbes 2 tundi magada,

1-14-5735 kuid rohkem mitte. Kannatanu kohaselt soovitasid arstid XXX’il depresaandi rohte võtta ja võimalikult rahulikult olla ning rahulike asjadega tegeleda ja kohvi mitte juua. Ütlustest nähtub, et tsiviilhagi koosneb arstikuludest pluss kahjutasu. Kannatanu kohaselt ei ole tema pojal XXX’il alkoholiga probleeme ning politseiga on ta kokku puutunud pisikeste üleastumiste pärast. Samuti nähtub, et eelmise aasta märtsis kannatanu teadis, et ta poeg XXX läheb sõbra juurde ning siis lähevad nad peole. Alkoholi kohta ei teadnud kannatanu midagi. Kannatanu lisas, et neil oli XXX’iga kokkuleppe, et järgmisel hommikul peab ta kodus olema. Kui ta koju ei tulnud, siis kannatanu helistas korduvalt, kuid keegi ei vastanud. Hiljem sai ta Facebooki vahendusel teada, et XXX on haiglas. Kui ta läks XXX’it haiglasse vaatama, siis vahepeal tundus kannatanule, et XXX ei tunnegi teda ära, ta oli väga uimane. Ütluste kohaselt peale haiglast välja saamist kirjutasid arstid XXX’ile mingeid rohte, mis leevendasid tema valusid. Rahvakohtuniku küsimusele vastates täpsustas kannatanu, et tsiviilhagi 3000 eurot on kõik kokku, sh moraalne kahju, mis on üle 2500 euro. Samuti nähtub, et hetkel XXX koolis ega tööl ei käi, vaid elab kannatanu juures. XXX ei tegele käesoleval ajal millegagi, kuna ta ei suuda millelegi keskenduda. Kannatanu ütluste kohaselt on ta üritanud XXX’it motiveerida, kuid XXX ei suuda hetkel midagi teha. Samuti nähtub, et ei süüdistatav ega tema ema ei ole nendega ühendust võtnud, et paluda juhtunu pärast vabandust. Kaitsjale vastates lisas kannatanu, et XXX soovis koolis käia, enne kuritegu oli ta võimeline õppima neljadele viitele. Peale kuritegu ei suutnud XXX enam keskenduda ja sellest tekkis tahtmatus kooli mitte minna ning selle tulemusena läks ka õppeedukus alla. Kannatanu lisas, et alguses ta arvas, et XXX saab lihtsamate rohtudega hakkama, kuid ta ei saanud. Sellepärast panid nad aja kirja ja arsti juurde lähevad nad 19.11.2014.a. Oma tsiviilhagist kannatanu ei loobu ja toetab seda täielikult. Kaitsja Urmas Simon toetas T.U

taotlust lahendada kriminaalasi

lühimenetluses. Kaitsja ei nõustunud kuriteo kvalifikatsiooniga. Nimelt kohtueelses menetluses ei ole tuvastatud ühegi tõendiga T.U

tahtlus tekitada kannatanule raske

tervisekahjustust. Kaitsja märkis, et T.U tunnistab, et ta lõi kannatanut, kes sai selle tagajärjel rasked tervisekahjustused, kuid selles teos puudub nii otsene kui kaudne tahtlus. Ainuke, millest saab kaitsja arvates rääkida, on tervisekahjustuse tekitamine kannatanule ettevaatamatusest, st et T.U süüdistus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ei ole põhjendatud ja tema tegu tuleb ümber kvalifitseerida. Samas leidis kaitsja, et kõik tõendid on lubatavad. Samuti märkis kaitsja, et kuna süüdistusaktis ei ole loetletud kõiki tõendeid, mis on toimikus, siis temal ei ole vastuväiteid ühelegi tõendile, mis toimikusse on lisatud. Kaitsja märkis, et kohus tutvudes tõenditega leiab, et antud asjas puudub tahtlus. Tsiviilhagi suhtes leidis kaitsja,

1-14-5735 et see on põhjendatud ainult materiaalse kahju osas, moraalse kahju suurus otseselt tsiviilhagist välja ei tule, seega ei ole see põhjendatud. Süüdistatav tunnistab oma süüd osaliselt, nimelt selles osas, et ta lõi kannatanut. T.U ei löönud kannatanut eesmärgiga tekitada talle raske tervisekahjustus ning ta isegi ei möönnud ega näinud ette võimalust, et tema löögist ja kannatanu kukkumisest peaga vastu põrandat võib viimasele tekkida niivõrd raske tagajärg. Samas tuleb arvestada ka kannatanu provotseerivat käitumist ööklubis, kus ta täiesti suvalise ja talle võõra isiku ees kepseldes näitas mõlema käega keskmist sõrme nii süüdistatavale kui ka tema tantsupartnerile XXXle. Kaitsja leidis, et iga normaalne mees oleks sellisele käitumisele reageerinud, kui tema daamile näidatakse keskmist sõrme. Kaitsja leidis, et T.U käitumist ja talle karistust mõistes tuleks hinnata ka KarS § 57 lg 1 p 6 sätestatud kergendavat asjaolu, kui süütegu on toime pandud kannatanu poolt esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. T.U ei löönud kannatanut lihtsalt selleks, et teda lüüa vaid ikkagi seetõttu, et esmalt vehiti mõlema käega täiesti põhjendamatult keskmiste sõrmedega ja teiseks siiski rünnati T.U esimesena, millele siis T.U lõpuks reageeris. See näitab T.U teos tahtluse puudumist, st löömine oli lihtsalt reaktsioon tugevas alkoholijoobes kannatanu provotseerivale ja ründavale käitumisele ööklubis. KarS § 118 kohaselt toimepandud kuritöö puhul peab isiku selline tegu olema toime pandud äärmisel juhul kasvõi kaudse tahtlusega, seega kaitsja leidis, et süüdistatava tegu tuleks KarS § 119 järgi ümber kvalifitseerida. KarS § 119 järgi raske tervisekahjustuse

tekitamiseks

ettevaatamatusest,

tuleb

tuvastada

kuriteokoosseisu

subjektiivsesse koosseisu kuuluv tahtluse olemasolu või selle puudumine. Antud juhul on oluline just süüdistatava enda mõtlemine ja käitumine. Esiteks tuleb kontrollida, kas isiku käitumises esines kasvõi mõni kaudse tahtluse tunnus. Raske tervisekahjustus on toime pandud kaudse tahtlusega, kui toimepanija kindlalt küll ei tea, kuid peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanule raske tervisekahjustuse ja möönab seda. Seega on kaudse tahtluse puhul tähtsad mõlemad tahtluse elemendid – intellektuaalne element ehk võimalikuks pidamine eristab seda otsesest tahtlusest ning voluntatiivne element ehk möönmine eristab seda kavatsetusest. Kui toimepanija ei mööna kannatanule raske tervisekahjustuse saabumist, vaid loodab seda vältida, on tegemist kergemeelsusega, mis ei ole antud paragrahvi subjektiivse külje tunnus. KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Kuna intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku, ei ole selle tunnuse alusel neid võimalik eristada. Seega saab eristamine toimuda voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui

1-14-5735 intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse, mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Riigikohus on oma otsustes asunud seisukohale, et ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub selle saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt ära tuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Ning seejärel tuleb lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et "kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal". Kaitsja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-80-02, mille kohaselt põhilise kriteeriumina on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas subjektiivse külje tuvastamisel nimetatud teo objektiivseid asjaolusid. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult. Kaitsja märkis, et individualiseeritus tähendab kõnealuses kontekstis, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid, kusjuures ühe olulise tunnusena tuleb arvestada teo toimepanija isikut ning tema võimalikku emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad seega olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud.

1-14-5735 Seega palus kaitsja kõike arvesse võttes ning tõendeid nende kogumis hinnates kohtul arvestada süüdistatava emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, kui purupurjus kannatanu vehib nii tema kui ka temaga tantsiva tütarlapse suunas mõlema käega keskmist sõrme ning peale lühikest sõnavahetust kannatanu ründab esimesena süüdistatavat. Kuna aga kannatanu oli väga purjus, siis tema rünnet võib iseloomustada sõnadega nurjunud katse, sest ta lihtsalt ei jaksanud kätt tõsta ja sellega korralikult süüdistatavat lüüa. Eeltoodust tulenevalt leidis kaitsja, et T.U käitumises ei ole tuvastatud KarS § 118 subjektiivse külje tunnused ja tema tegu tuleb ümberkvalifitseerida vastavalt KarS § 119 järgi raske tervisekahjustuse tekitamiseks ettevaatamatusest ning teda tuleb karistada antud § järgi. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada, et T.U pani teo toime katseajal, seega kuulub mõistetud karistus liitmisele. Siiski palus kaitsja mõistetav liitkaristus asendada KarS § 69 alusel ÜKT’ga. Tsiviilhagi palus kaitsja jätta osaliselt rahuldamata. Samas märkis kaitsja, et süüdistatav on nõus hagi rahuldama täies ulatuses.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab et T.U (T.U) süüd KarS § 118 lg 1 p 2 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid ning kirjalikud materjalid. Kohus kontrollis kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid: Kannatanu XXX ütlused (lk 8-10, lk 17-19); Kiirabikaardi 22.03.2013.a koopia (lk 7); SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglast väljastatud XXXpatsiendikaart (lk 41-48); Fototabel, millistel fotod XXXpärast tema toimetamist SA PERH-i (lk 5-6); Väljavõte SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglast väljastatud XXXhaigusloost (lk 11-14); XXXläbivaatuse protokoll koos fototabeliga (lk 15-16); Perearst poolt politseile edastatud koopia XXXpatsiendikaardist (lk 37-39); Ida-Tallinna Keskhaiglast väljastatud koopia XXXhaigusjuhust (lk 31-35); Isiku kohtuarstlik ekspertiis nr XXX(lk 62-66);

1-14-5735 Tunnistaja XXXütlused (lk 49-50); Tunnistaja XXX’i ütlused (lk 74-76); Tunnistaja XXX’i ülused (lk 78-80); Tunnistaja XXX ütlused (lk 83-84, lk 87-89); Äratundmiseks esitamise protokoll (lk 85-86); Tunnistaja XXXütlused (lk 90-92); Ettekanded (lk 1-3).

Viru Vangla Noorteüksuse Harju piirkonna vastus politsei päringule (lk 120-121); Rae valla alaealiste komisjoni vastus politsei päringule (lk 122-125); Harju Maakohtu 23.08.2012.a otsus (lk 135); Karistusregistri väljavõtte (lk 131-132); Kannatanu XXX poolt esitatud tsiviilhagi (lk 51-54); Kohtueelne ettekanne T.U suhtes (lk 146-148).

Antud tõendite ja kirjalike materjalide avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on täielikult tõendamist leidnud, et T.U pani toime KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati kannatanule raske kehaline haigus. Kohus analüüsib järgmisena kriminaalasjas avaldatud tõendeid: Oluliseks tõendiks antud kriminaalasjas on kannatanu XXX ütlused, mille kohaselt läks ta koos sõpradega Arena 3 ööklubisse 21.03.2013.a. Enne klubisse minekut tarbis ta alkoholi, klubis olles ta midagi ei joonud. Ütluste kohaselt oli tal klubis hea tuju ning mingeid probleeme ei esinenud. Tüli ta kellegagi ei norinud. Samuti nähtub, et kannatanul pole kunagi klubis probleeme olnud. Klubis olles käis kannatanu vahepeal ringi ja siis jälle tantsis. Kannatanu tantsis nii XXX kui ka teiste inimestega. Rohkem kannatanu ei mäleta, viimane mälupilt on tal sellest, kuidas ta klubis tantsib. Järgmisena mäletab kannatanu, et ärkas haiglas. Ta pea valutas, ühe kõrvaga ei kuulnud ta midagi, parempoolne esihammas oli pooleks ning haiglas olles kukkus esimene vasakpoolne hammas suust. Ütluste kohaselt käis tal haiglas külas temaga

1-14-5735 klubis olnud XXX, kes ütles talle, et ta sai klubis peksa. Peksja oli XXX kohaselt pikka kasvu lipsuga mees, kõhnema kehaehitusega kuid tugev. Uuesti on kannatanu kuriteo asjaolude suhtes ülekuulatud 04.11.2013.a. Ütluste kohaselt edastab kannatanu politseile vestluse XXX’i ja enda vahel. Nimetatud vestluses mainib XXX, et teab kannatanu peksjat. Varasemalt unustas kannatanu selle vestluse saata. XXX’iga tutvus kannatanu XXXkaudu. Kannatanu on korduvalt käinud hambaarsti juures, samuti soovitas perearst tal mõne aja pärast minna peauuringutele. Ütlustest nähtub, et kannatanu soovib esitada tsiviilhagi, kuid kulutusi ei oska ta hetkel täpselt öelda, kuna tema ema on kõik kulud tasunud. Tõendina on avaldatud ka 22.03.2014.a koostatud kiirabikaardi koopia, mille kohaselt toimetati sündmuskohalt Sadama 6, Arena klubi patsient, kes kukkus või sai peksa. Patsient oli pikalt teadvuseta olnud ning tema pea oli verine. Vasakust kõrvast oli verejooks, esihambad logisesid. Isik toimetati PERH Mustamäe osakonda. Samuti on tõendiks SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglast väljastatud XXX patsiendikaart. Patsiendikaardilt nähtub, et XXX toimetati haiglasse 22.03.2013.a kell 01:24 kiirabi poolt. Põhihaiguseks diagnoositi koljupõhimikumurd. Kaasuva haigusena täheldati subarahnoidaalne traumaatiline hemorraagia. Traumaks on märgitud tömptrauma, mis võis tekkida löömise, kukkumise või peksmise tagajärjel. Patsiendikaardilt nähtub ka asjaolu, et kannatanu oli saabudes somnolente ning arvas, et on ikka veel ööklubis. Tõendiks on ka fototabel, millest nähtub XXXle tekitatud vigastuste ja verejälgede olemasolu peapiirkonnas ja esihamba väljakukkumine. Fototabel on tehtud peale tema toimetamist SA PERH’i. Olulise tõendina on avaldatud ka väljavõte SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglast väljastatud XXX haigusloost, mille kohaselt viibis XXX 22.03.2013.a kuni 26.03.2013.a SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Neuroloogia osakonnas. Haigusloost nähtub, et patsiendile tehti CT, millega tuvastati, et tema otsmikusagaral madalal on kontusioonikolle. Kerge SAH vasakul temporaalluu baasisel ulatuv lineaarmurd, mis läbi trummiõõne. Ülalõualuus lõikehammaste murd. Madalal F eesmisel hemorraagiline kontutsioonikolle, SAH. Vasakul temporaalluus lineaarmurd, mis läbib ka mastoidrakustiku ja trummiõõne. Ülalõualuus vasakul lõikehamba ees luukild lahti, hamba loksumine. Vasakul kõrgel PO nahaaluskoes hematoom.

1-14-5735 Tõendina avaldati kohtulikul uurimisel ka 26.03.2013.a kell 13:25 teostatud XXX läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, millest nähtub, et isikul on suus murdunud parempoolne esihammas, vasak esihammas on puudu. Kohtulikul uurimisel avaldati ka perearst

poolt politseile edastatud koopia XXX

patsiendikaardist. Patsiendikaardilt nähtub, et isikul oli raske peatrauma, veetis 1 nädal haiglas. Kaebuseks on vähene pearinglus, peavalu. Isikul on langenud kuulmine vasaku kõrvaga, harva kerge peavalu. Avaldatud on tõendina ka Ida-Tallinna Keskhaiglast väljastatud koopia XXX haigusjuhust koos audiogrammiga. Põhidiagnoosiks pandi kannatanule väliskõrva muud haigusseisundid, vaikkork e. vaikummistus. Samuti nähtub, et isikul oli märtsi lõpus raske peatrauma, koljupõhimiku murd ning vasakust kõrvast tuli verd. Vasakus kõrvas vaigukord. Kuulmekäik kergelt punetav, kile refleks katkendlik. Samuti nähtub, et kannatanul on konduktiivne e. juhtivuse ja neurosensoorne kuulmisnõrkus, ühepoolne neurosensoorne kuulmisnõrkus. Kohtulikul uurimisel avaldati ka 16.12.2013.a teostatud isiku kohtuarstlik ekspertiisakt nr 13E-PõI0291, millest nähtub, et vigastuste iseloomu ja lokalisatsiooni arvestades on tegemist tömbile traumale iseloomulike tervisekahjustustega. Vigastused pea piirkonnas võisid tekkida löögist/löökidest kõva tömbi esemega ning selle tagajärjel kukkumisest kukla piirkonnaga vastu kõva tömpi pinda (põrandat). Nahakriimustused paremal pool rindkere eespinnal ja vasakul randmeliigese piirkonnas võivad olla tekitatud kõva tömbi eseme teravama serva toimel. Arvestades vasaku randme piirkonnas nahakriimustust ümbritseva naha punetust, võis see olla tekitatud sõrmeküünega küünistamisel. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole XXXle tekitatud tervisekahjustused eluohtlikud. Samas vasaku oimuluu ja koljupõhimiku murrus tingitud vasakpoolne kuulmislangus on pikaajalise kuluga tervisekahjustus, mis kestab üle 4 kuu, mistõttu kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega. Teised vigastused ei ole eluohtlikud ja paranevad 4 nädala piires. Samuti nähtub, et kõik vigastused võisid olla tekitatud löögist/löökidest kõva tömbi esemega (sh rusikaga) ning selle tagajärjel kukkumisest vastu kõva tömpi pinda (põrandat). Nahakriimustused paremal pool rindkere eespinnal ja vasakul randmeliigese piirkonnas võivad olla tekitatud kõva tömbi eseme teravama serva toimel.

1-14-5735 Oluliseks tõendiks on ka tunnistaja XXX ütlused. Ütlustest nähtub, et tema poeg XXX läks märtsis 2013 Arena 3, peole. Ööseks pidi XXX jääma oma sõbra juurde. Kui XXX ei olnud järgmiseks hommikuks koju tulnud, alustas tunnistaja tema otsimist. Saamata kedagi telefoni teel kätte, läks tunnistaja Facebooki, kus sai teada, et XXX on haiglas. Kui tunnistaja käis XXX’it haiglas vaatamas, siis ei olnud XXX tema ise. Tal oli võõras uimane vaade ning ta ei reageerinud millelegi. Ütluste kohaselt olla XXX talle öelnud, et ta tantsis klubis, järsku oli löök ja ta kukkus maha ning rohkem ei mäleta. Samuti nähtub ütlustest, et XXX’il oli üks hammas poolik. Samuti on avaldatud tunnistaja XXX’i ütlused. Ütlustest nähtub, et 21.03.2013.a oldi Arena 3 klubis koos XXX . Enne klubisse minekut joodi alkoholi, klubis olles alkoholi enam ei tarvitatud. Samuti nähtub, et klubis saadi kokku mõne sõbraga. Tantsides XXX , tuli üks pikka kasvu ja lipsuga poiss. Tunnistaja ütluste kohaselt nügisid võõras poiss ja XXX teineteist. Tunnistaja läks oma sõprasid kutsuma ning tagasi tulles nägi, kuidas võõras lipsuga poiss lõi XXXit rusikaga otse näkku, vastu hambaid. XXX kukkus ja jäi liikumatult lamama. Samuti nähtub, et peale seda hakkas XXX’il peast verd jooksma. Ütluste kohaselt lõi üks tunnistaja sõpradest võõrast lipsuga poissi näkku, mille peale viimane lihtsalt minema läks. Ütluste kohaselt oli XXXi lööja pikemat kasvu kui XXX, lipsuga mees, tugeva kehaehitusega umbes 18-19 aastane. Oluliseks tõendiks on ka tunnistaja XXX’i ütlused, millest nähtub, et olles Arena 3 16+ üritusel koos sõbrannadega mindi suitsuruumi. Peale suitsuruumist väljumist nägi tunnistaja, et võõras noormees lamab pikali maas. Tunnistaja sai hiljem teada, et tegemist oli XXX a. XXX’i ümber olid võõrad inimesed ning keegi ütles, et Hendrik lõi XXX’it rusikaga näkku. Peale seda, kui XXX oli kiirabiga äraviidud ning politsei oli ära läinud, nägi tunnistaja klubis Hendrikut. Peale arupärimist, vastas Hendrik, et XXX oli tema ees kätega vehkinud ja sellepärast ta lõigi XXX’it rusikaga näkku. Tunnistaja ütluste kohaselt ütles Hendrik talle, et peale löömist läks ta klubist kohe välja ja pärast politsei lahkumist naasis klubisse. Samuti nähtub, et tunnistaja teab kannatanut tänu ühisele tuttavale ( XXX), süüdistatav on tema tuttav. Ütlustest nähtub ka asjaolu, et Hendrikul olid parema käe nukid veidi verised. Ütluste kohaselt on tunnistaja kannatanuga ühekorra Facebookis ka vestelnud. Kohtulikul uurimisel avaldati ka tunnistaja XXX ütlused, millest nähtub, 21.03.2013.a läks ta klubisse Arena 3, kus toimus pidu „16 pluss“. Peole läks ta koos sõbrannadega. Klubis olles tutvusid nad kahe noormehega. Vahepeal läksid tunnistaja sõbrannad kuhugile ära. Ütluste

1-14-5735 kohaselt kui tunnistaja tantsis koos kahe äsja tuttvaks saanud noormehega, tulid nende juurde kaks võõrast noormeest, kellest ühte hiljem löödi. Tunnistaja ütluste kohaselt näitas üks võõras noormees tunnistajaga tantsinud noormeestele keskmist sõrme. Tantsimise ajal märkas tunnistaja, kuidas kellegi käsi käis ning ühte võõrast noormeest löödi. Mingil hetkel märkas tunnistaja, et noormees, kes oli keskmist sõrme näidanud oli pikali maas. Teine noormees kükitas pikali oleva noormehe kohal. Löögi ajal liikusid tunnistajaga koos olnud isikud kiiresti klubi väljapääsu poole ning pärast tunnistaja lööjat enam ei näinud. Hiljem rääkis tunnistaja ka oma sõbrannadele, et kui ta tantsis alles tuttavaks saanud noormeestega, siis tulid nende juurde veel kaks võõrast noormeest ülbitsema. Üks asja tuttavaks saadud noormeestest lõi võõrast noormeest. Uuesti on tunnistaja andnud ütlusi seoses kuriteo asjaoludega 30.10.2013.a. Ütluste kohaselt tantsides äsja tuttavaks saadud noormeestega, lähenesid neile kaks noormeest, kellest üks näitas tunnistajaga tantsinud noormehele keskmist sõrme. Tantsides märkas tunnistaja, et ühe noormehe käsi, kellega ta tantsis käis niiviisi nagu ta lööks kedagi. Seepeale sai tunnistaja koheselt aru, et ühte noormeest (keskmise sõrme näitajat) on löödud. Samuti sai tunnistaja aru, et lööjaks oli isik, kelle tunnistaja fotodel ära tundis. Keskmist sõrme näidanud noormees oli pikali maas ja teine noormees kükitas maas oleva noormehe kohal. Tunnistajale osutus häirivaks asjaolu, et temaga tantsinud noormees lõi teist isegi, kui teine näitas lööjale keskmist sõrme. Tunnistaja ütluste kohaselt peale löömist liikusid lööja ja tema sõber kohe rahvamassi. Tunnistaja arvates lahkus lööja klubist, kuna pärast seda ta klubis lööjat enam ei näinud. Avaldatud on tõendina ka äratundmiseks esitamise protokoll, millest nähtub, et tunnistaja XXX tunneb fotol nr 1 ära ööklubis Arena 3 võõrast meest löönud noormehe. Noormehe tundis tunnistaja ära tema lühikeste tumedate juuste, tedretäppide järgi tema näol ja näojoonete järgi. Protokolli kohaselt oli fotol nr 1 olevaks isikuks T.U. Tõendina avaldati kohtulikul uurimisel ka tunnistaja XXXütlused. Vastavalt ütlustele viibis ta märtsikuus Arena 3 klubi üritusel „16 pluss“. Peol olles kohtas ta XXXt. Vahepeal liikus XXX mööda tantsupõrandat ringi. Mingil hetkel märkas tunnistaja tantsuplatsil rüselust, oli tõuklemine. Hiljem märkas tunnistaja, et maas lamaval isikul on seljas sama pusa, mis XXXl. Samuti nähtub, et uurides mis juhtus, sai ta vastuseks, et XXX oli kellelegi võõrale noormehele keskmist sõrme näidanud, mille peale läks see noormees närvi ja lõi XXX’it. Samuti nähtub, et tunnistajale öeldi, et lööja lahkus klubist.

1-14-5735 Kohtulikul uurimisel avaldati ka ettekanded. Millest nähtub, et tunnistaja politseile teada, et XXX sai tundmatult noormehelt löögi näkku.

XXXandis

XXXoli alaealine ja

alkoholijoobes ning tema edastatud info erines iga kord. XXX ütles esimest korda, et tema oli koos XXX’iga tantsinud ja siis oli tulnud üks 17-18 aastane noormees nokamütsiga, kes hakkas XXX’it nügima. Seejärel läks tunnistaja kutsuma oma tuttavaid ning nendega kohale jõudes oli XXX juba maas. Esialgu rääkis XXX, et tuttavatest venelased olid nokamütsiga isikuga kakelnud, kuid hiljem väitis, et see nokamütsiga isik oli juba enne nende saabumist ära läinud. Samas nähtub ka asjaolu, et XXX toimetati PERH Mustamäe korpuse EMO’sse Arena 3 ööklubist. Väidetavalt olevat ta seal teadvuse kaotanud ning kiirabis enne haiglase jõudmist teadvusele tulnud. Haiglas tuvastati kannatanu kuklas suur veritsev hematoom, lisaks logisesid tal ülemine vasakpoolne purihammas ning parempoolsel purihambal puudus pool hammast. Järgmisena analüüsib kohus T.U iseloomustavat materjali: Oluliseks tõendiks on ka Viru Vangla Noorteüksuse Harju piirkonna vastus politsei päringule. Päringust nähtub, et T.U tunnistati Harju Maakohtu poolt 23.08.2012.a süüdi KarS § 121 järgi ja määrati karistuseks 3 kuud vangistust, 18 kuulise katseajaga. 05.07.2013.a koostati ettekanne karistuse täitmisele pööramiseks. Ettekande kohaselt eiras T.U kohtuotsusega pandud kohustust täita registreerimiskohustust ja korduvalt ei ilmunud kokkulepitud ajal kriminaalhooldusosakonda. 28.08.2013.a jäeti taotlus rahuldamata ja pikendati katseaega kahe kuu võrra. Päringu kohaselt täidab T.U alates kohtuistungist registreerimiskohustust rahuldavalt. Kahel korral on registreerimiskohustust edasi lükanud, ühel korral ei ole õigeaegselt kohale ilmunud. Elab kohtu määratud elukohas, allub kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas, ei ole esitanud taotlusi elukohast lahkumiseks ega elukoha vahetamiseks. Teadaolevalt ei ole tarvitanud katseajal alkoholi ja narkootikume. Samuti on kriminaalhooldusosakonnale esitatud tõendid põhihariduse omandamisest. Töölepingu lõppemisel taotleb ametnik päringu kohaselt kohustuse muutmist ametliku töökoha vastu. Samuti on tõendina avaldatud Rae valla alaealiste komisjoni vastus politsei päringule. Vastusest nähtub, et T.U on korduvalt kutsutud alaealiste komisjoni seoses koolikohustuse mittetäitmisega. Kohale on T.U ilmunud ainult ühel korral. 21.10.2010.a kohaldati alaealiste komisjoni otsusega nr 3 T.U

uhtes

mõjutusvahendina hoiatust ja kohustust koolis käia ning suunati spetsialisti juurde. Hilisemaid kokkupuuteid alaealiste komisjonil T.U-ga ei ole olnud.

1-14-5735 Tõendina avaldati ka 23.08.2012.a Harju Maakohtu otsus. Otsusest nähtub, et T.U näpistades kannatanut ühel korral paremast rinnanibust tekitas ta viimasele füüsilist valu ning tervisekahjustusena hematoomi ja marrastuse parema rinnanibu piirkonnas, samuti lüües talle rusikaga rinnaku alla kolmnurka ning jalgade ja põlvedega keha ja pea piirkonda, tekitas ta kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusena ninaluude killulise dislokatsiooniga murru, mis vajas operatiivset ravi. Karistuseks mõisteti T.U-le KarS § 121 alusel vangistus 3 kuud, mida ei pööratud täitmisele, kui isik ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 toodud kontrollnõudeid ja –kohustusi. Kohtueelne ettekanne T.U suhtes, millest nähtub, et süüdistatava isa tapeti ning sellepeale olevat süüdistatav lubanud tapjale kätte maksta. Arst kirjutas süüdistatavale rahusteid peale isa surma. Ettekande kohaselt on süüdistatava emal probleeme alkoholiga ning suurem osa perekonna rahast kuulub alkoholi peale. T.U on oma elus erinevatel põhjustel tihti koole vahetanud. Katseajal kohustati T.U

omandama põhiharidust.

Ettekandest nähtub, et kooliskäimisega tekkisid probleemid just katseajal. Esiteks kuna süüdistataval oli raske majanduslik olukord, mistõttu kooli sõitmine ja õppevahendite muretsemine oli raskendatud. Teiseks kuna T.U oli teistest tunduvalt vanem ja ei sulandunud klassikollektiivi. 2013.a detsembris pakuti T.U-le ametliku töökohta ning kuna isik oli saanud vahepeal täiealiseks, lasi kriminaalhooldusametnik Harju Maakohtul lisakohustuse, tegeleda põhihariduse omandamisega katseajal, tühistada. Ettekande kohaselt soovib T.U omandada põhihariduse, samuti oskab ta analüüsida kuritegevust, probleeme ja nende seost. Varasemalt on T.U olnud politseiga kokkupuuteid alates 2010 aastast, peamiselt alkoholiseaduse ja liiklusseaduse rikkumistega seoses. Kahel korral on T.U määratud kriminaalhooldusele. Veel nähtub, et katseajal algatati kriminaalasi vägivallakuriteos, mille suhtes menetlus lõpetati. Käesolev kuritegu on samuti pandud toime katseajal. Kriminaalhooldusametnik leidis, et T.U suhtes annavad uue kuriteo toimepanemisele oma panuse sotsiaalne, majanduslik ja varasem kriminaalne käitumine oma riski. Nimelt on T.U järjepidevalt pannud toime uusi rikkumisi. Kahel korral on ta suunatud kriminaalhooldusosakonda, kuid siiski on pannud katseajal toime uusi rikkumisi. Sellest tulenevalt soovitas kriminaalhooldusametnik karistusena mõista vangistuse.

1-14-5735 Samuti on avaldatud karistusregistri väljavõtte, millest nähtub, et isikul on üks 23.08.2012.a mõistetud kriminaalkaristus. Samuti on isikul 9 kehtivat väärteokaristust. Põhiliselt on T.U karistatud liiklusseaduse, alkoholiseaduse ja tubakaseaduse rikkumiste eest. Oluline tõend on ka tsiviilhagi, millest nähtub, et kannatanu XXX soovib 3000 euro väljamõistmist süüdistatavalt T.U-lt , seoses kannatanule ja tema pojale XXXle õigusvastaselt tekitatud kahjuga. Hagile on juurde lisatud ka raviteenuste arved.

Järgmisena puudutab kohus mõnda kaitsja, süüdistatava ja prokuröri poolt kohtuistungil avaldatud väidet. Kohus märgib, et T.U on kohtuistungil öelnud, et kannatanu ründas teda esimesena ning lõi teda õla piirkonda. Samas on tegemist ainult süüdistatava poolsete ütlusega. Ükski kriminaalasjas kogutud tõend seda versiooni ei kinnita, sh ei näinud süüdistatavaga koos tantsinud tunnistaja XXX antud juhtumit, samas nägi ta kuidas T.U kannatanut lõi, kuna kannatanu näitas süüdistatavale keskmist sõrme. Tunnistajale

XXXütles süüdistatav, et

kannatanu oli tema ees kätega vehkinud ja sellepärast ta lõigi kannatanut. XXXütluste kohaselt oli tantsuplatsil tõuklemine, samas kohtu hinnangul ei samastu tõuklemine kannatanu poolt süüdistatava löömisega. Seega ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuv, et kannatanu oleks süüdistatavat löönud. Kohus märgib, et Riigikohtus on asunud seisukohale, et kui kohtualune otsustab ennast aktiivselt kaitsta, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05, p 6.3). Kuna süüdistatav T.U on sellise versiooni esitanud alles kohtus, samas pole loonud kohtule ega kohtuvälisele menetlejale mingeid võimalusi enda väidete kontrollimiseks, ei ole kohtul olnud ka võimalik neid tõendeid vaadelda ja nende õigsuses veenduda. Tunnistaja XXXütlustest nähtub, et T.U ütles talle, et peale löömist lahkus ta kohe klubist ja peale politsei saabumist naasis ta klubisse. Tunnistaja XXXütluste kohaselt lahkusid lööja (T.U) ja temaga kaasas olnud sõber rahvamassi ja tõenäoliselt väljusid klubist, kuna tunnistaja neid peale intsidenti enam ei näinud. XXXütlustest nähtub, et talle öeldi kolmanda

1-14-5735 isiku poolt, et peale löömist lahkus lööja kiiresti klubist. Tunnistaja XXX’i ütluste kohaselt lahkus lööja kiiresti peale kannatanu löömist. Seega on kõigi ülekuulatud tunnistajate ütlused omavahel riimuvad ja kooskõlas. Sellest tulenevalt süüdistatava väide, ta ei läinud tegelikult ära, tulid turvamehed ja viisid ta alla ja hoidsid seal kinni on meelevaldne. Antud väide ei ole leidnud kohtuistungil avaldatud tõenditega tõendamist. Samuti ei ole leidnud tõendamist, et süüdistatav tuli tagasi koos turvameestega, kuivõrd ükski tunnistaja ei näinud teda pärast intsidendi juhtumist, alles peale politsei lahkumist nägi tunnistaja XXX süüdistatavat klubis. Mis puudutab asjaolu, et süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta kannatanut ettevaatamatusest mitte tahtlikult, siis siinkohal nõustub kohus prokuröri seisukohaga. Löömine on alati tahtlik tegevus. Kohus leiab, et T.U lüües kannatanut jõuliselt rusikaga vastu näopiirkonda ja põhjustades sellega kannatanu kukkumise ning pea ära löömise, pidi lööja vähemalt võimalikuks pidama ohvri elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamise ja möönma seda, et ta tegutseb tagajärje suhtes kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, kannatanule suunatud rusikahoop oli sedavõrd tugev, et koheselt murdus kannatanul esihammas, järgmisel päeval kukkus koos juurega välja terve teine hammas, löögist kannatanu kukkus kukla piirkonnaga vastu põrandat, kaotas teadvuse. Viibis haiglas nädala. Tal oli diagnoositud raske tervisekahjustus: vasaku oimuluu ja koljupõimiku murrust tingitud vasakpoolne kuulmislangus (pikaajalise kuluga tervisekahjustus kestvusega üle 4 kuu, seega tegemist raske kehalise haigusega). T.U , keda on varasemalt süüdi tunnistatud KarS § 121 kvalifitseeritava süüteo eest (kannatanul rusikaga ninaluu killulise murru tekitamise eest) pidi olema teadlik, kui suure jõuga ta on võimeline kannatanut lööma. Lüües sedavõrd intensiivselt kannatanut elutähtsasse organisse (pähe) pidi T.U möönma ükskõik millise tagajärje saabumist. Kohus on seisukohal, et antud kriminaalasjas süüdistatava poolsest kahetsusest rääkida ei saa. Süüdistatav on oma süüd osaliselt tunnistanud alles kohtuistungil ja avaldanud kahetsust. Samas ei ole ta kordagi kuriteo toimepanemisest kuni kohtuistungini üritanud kannatanu ees vabandada tervisekahjustuse tekitamise eest. Kohus nõustub siinkohal prokuröri seisukohaga, et tänapäeva sotsiaalvõrgustike võimalusi arvestades oleks süüdistataval olnud piisavalt võimalusi vabandamiseks. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.05.2014.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-14, p 11). Kohus on seisukohal, et süüdistatav on avaldanud kahetsust kohtus, kuna

1-14-5735 ta on mõistnud, et kuriteo eest süüdimõistmisel võib sellega kaasneda reaalne vangistus, mis põhjustaks tema elule negatiivseid tagajärgi. Mis puudutab kaitsja väidet, et kõige pealt peaks vabandama kannatanu, leiab kohus, et antud väide on asjakohatu. Kannatanu näitas süüdistatavale keskmist sõrme, kohus möönab, et ta käitus mõneti provotseerivalt, kuid kannatanu ei löönud süüdistatavat, seega kannatanul süüdistatavaga

füüsilist

kontakti

polnud.

Kannatanu

ei

tekitanud

süüdistatavale

tervisekahjustusi, samas süüdistatav kannatanule tekitas. Koguni nii raske, et selle tervisekahjustusega kaasnes raske kehaline haigus. Seega kaitsja väide, et kõigepealt vabandagu kannatanu ja siis võib-olla vabandab ka süüdistatav on antud kontekstis täiesti asjakohatu. Samas peab märkima asjaolu, et kaitsja arvates peaks karistust kergendava asjaoluna arvestama KarS § 57 lg 1 p 6 sätestatud, st süütegu on toime pandud kannatanu poolt esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Tugeva hingelise erutuse seisund on kõrgest emotsionaalsest pingest tingitud afektiseisund. Sellise seisundi puhul on tegemist neurootilise häirega, mille tõttu isiku võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on piiratud. Säte kuulub kohaldamisele siis, kui erutusseisundi mõjul on toime pandud muu süütegu, erutusseisund on tekkinud pikkamisi või see on põhjustatud muust õigusvastasest teost peale vägivalla või solvamise. Antud kriminaalasjas ei olnud kannatanu ja süüdistatav varasemalt kohtunud, seega ei saanud süüdistatava erutusseisund tekkida pikkamisi. Kohus leiab, et süüdistatav soovides tugineda, et tal tekkis kannatanu poolse provotseeriva (keskmise sõrme näitamine) tugev hingeline erutuse seisund oleks pidanud taotlema kohtult ekspertiisi määramist, et ekspert oleks saanud hinnata emotsionaalset seisundit kohtupsühholoogilisel ekspertiisil. Samas tuleb arvestada ka kannatanu provotseerivat käitumist ööklubis, kus ta täiesti suvalise ja talle võõra isiku ees kepseldes näitas mõlema käega keskmist sõrme nii süüdistatavale kui ka tema tantsupartnerile XXXle. Kaitsja leidis, et iga normaalne mees oleks sellisele käitumisele reageerinud, kui tema daamile näidatakse keskmist sõrme. Esiteks ei olnud tunnistaja süüdistatava daam, nad olid alles tutvunud ja lihtsalt tantsisid koos. Teiseks jah kannatanu näitas keskmist sõrme, kuid vastavalt tunnistaja XXX ütlustele näitas kannatanu keskmist sõrme tunnistajaga tantsinud kahele noormehele, mitte ainult süüdistatavale. Seega kaitsja loogikast lähtudes oleksid pidanud mõlemad noormehed kannatanut lööma, kuna nende daamile näidati keskmist sõrme. Ometi seda ei juhtunud, ainult süüdistatav lõi kannatanut.

1-14-5735 Kaitsja väide, et T.U ei löönud kannatanud lihtsalt selleks, et teda lüüa vaid ikkagi seetõttu, et esmalt vehiti mõlema käega täiesti põhjendamatult keskmiste sõrmedega ja teiseks rünnati T.U esimesena, millele siis T.U lõpuks reageeris. Kohus märgib, et kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole leidnud kinnitust, et T.U rünnati esimesena, ei olnud tal põhjust kannatanut lüüa. Jah kannatanu provotseeris süüdistatavat, kuna näitas nii talle kui ka teisele noormehele keskmist sõrme, samas ei ole keskmise sõrme näitamine mingiks õigustuseks, et süüdistataval oleks õigus kannatanut lihtsalt heast peast lüüa. Seega ei saa väita, et süüdistatava poolt kannatanu löömine oli lihtsalt reaktsioon tugevas alkoholijoobes kannatanu provotseerivale ja ründavale käitumisele ööklubis. Jällegi peab kohus vajalikuks selgitada, et kaitsja väide, et kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, kuid kuna ta oli purjus saab tema rünnet iseloomustada sõnadega nurjunud katse, sest ta lihtsalt ei jaksanud kätt tõsta. Kannatanu poolne rünne süüdistatava suhtes ei ole ühegi kohtu poolt uuritud tõendiga kinnitust leidnud. Samuti ei ole kaitsja esitanud ühtegi omapoolset tõendit, mis tõestaksid, et kannatanu tõesti lõi süüdistatavat. Kuna ühtegi selle kohast tõendit esitatud pole, ei saa kohus lugeda süüdistatava ütlusi automaatselt tõesteks, eriti kuna ühegi teise tõendiga ei ole leidnud antud asjaolu kinnitamist. KarS § 18 lg 2 alusel paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kergemeelsust iseloomustab intellektuaalse elemendi sisukohast asjaolu, et isik nägi ette ehk pidas võimalikuks oma teo süüteokoosseisule vastava asjaolu teostumist, voluntatiivse elemendi aspektist aga lootmine, et koosseisupärane asjaolu siiski mingil põhjusel tegelikkuses ei realiseeru ehk lootmine selle vältimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31.03.2008.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 on asutud seisukohale, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (RKKKo nr 3-1-1-124-03, p 8.2). Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo

1-14-5735 nr 3-1-1-142-05). Kohus leiab, et süüdistatav olles eelnevalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest, kus ta põhjustas kannatanule killulise ninaluu murru rusikalöögi tagajärjel oleks pidanud taipama kui tugev on võib olla tema löök. Rusikahoop oli nii tugev, et kannatanul murdus koheselt esihammas ja hiljem haiglas tuli välja ka teine esihammas. Asjaolu, et süüdistatava löök oli sedavõrd tugev nähtub ka tunnistaja XXX’i ütlustest, mille kohaselt oli T.U käenukk verine. Kohtu hinnangul lõi süüdistatav kannatanut sellise intensiivse jõuga, et ta pidi möönma raske tervisekahjustuse tagajärje saabumist. Lisaks peab kohus märkima asjaolu, et süüdistatav lüües kannatanut pidi teadma, et viimane on alkoholijoobes. Alkoholijoobega kaasnevad isikul tavaliselt kerged koordinatsioonihäired ja reaktsiooniaja pikenemine. Arvestades, et süüdistatava löök oli kannatanu jaoks ootamatu ning ta oli ka alkoholijoobes, pidi süüdistatav teadma, et isik võib kaotada tasakaalu ja selle tulemusel kukkuda ning lüüa oma pea ära. T.U ei arvestanud nende võimalustega ja lihtsalt lõi kannatanut. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et prokuröri seisukoht, et ettevaatamatusest löömise korral on eeldatav käitumine abi otsimine tõene. Tunnistaja ütluste kohaselt lahkus süüdistatav peale kannatanu löömist ööklubist ning tuli tagasi alles peale politsei ja kiirabi lahkumist. Samuti nähtub kriminaalasja toimikust, et süüdistatav ei kutsunud kedagi appi, ei helistanud kiirabisse, seega ei vaevunud ta peale kannatanu löömist isegi vaatama, kas kannatanu on elus või mitte. Seega kohtu hinnangul tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Kohus nõustub prokuröriga, et esineb põhjuslik seos süüdistatava poolt toimepandud löömise ja sellele järgnenud kukkumise ning kannatanul tuvastatud raske kehalise haiguse vahel. Kohus selgitab, et conditio reegli puhul eemaldatakse eelduslikult sellised võimalikud põhjused, mille esinemine oleks võinud samuti antud tagajärje põhjustada, kuid meie elukogemust arvestades ei ole see tõenäoline. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb esmalt läbida naturalistliku põhjuslikkuse test vajaliku tingimuse (

kriteeriumi alusel ja selgitada, kas

tagajärg langeks ära siis, kui tegu mõtteliselt kõrvaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.06.2013.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-56-13, p 11). Seega, kui eemaldada süüdistatava poolt kannatanu löömine, on tõenäoline, et kannatanu ei oleks kukkunud peaga vastu maad ja saanud peaajupõrutust. Muidugi peab siinkohal arvestada, et kannatanu oleks võinud kukkuda ka mõnel muul viisil, kuid siinkohal leiab kohus, et sellisel juhul ei oleks kannatanule tekkinud tervisekahjustus olnud sedavõrd raske. Riigikohus on 21.06.2013.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13 möönnud, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada

1-14-5735 küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Antud seisukohast tulenevalt leiab kohus, et XXX’i ütlused on usaldusväärsed. XXX on kirjeldanud lööja isikut politsei koostatud ettekandes ja ütluste andmisel samamoodi. Samuti on tunnistaja kirjeldanud, kuidas ta läks kutsuma oma venelastest sõpru, kes lööjat lõid. Jah tunnistaja on ühtelt poolt väitnud, et tema tagasi tulles oli kannatanu juba maas ja teiselt poolt, et ta nägi, kuidas kannatanut vastu hambaid löödi. Samas leiab kohus, et olukorras, kus isikul on tuvastatud alkoholijoove ja tema sõpra on just rünnatud on loogiline, et isik sattub segadusse ja annab natukene erinevaid ütlusi. Samas peale intsidendi möödumist ja kaineks saamist on isiku poolt antud ütlused adekvaatsed, kuna isikul on olnud aega asjades selgusele jõudmiseks. Samas kattuvad tunnistaja ütlused selles osas süüdistatava ütlustega, et tulid mingid venelased. Seega ettekande kohaselt antud ütlus, et lööja oli juba lahkunud venelaste kohale jõudes ja pärast, et ta nägi lööjat XXX’i löömas ei ole vastuolulised. Süüdistatav on ise kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud, et tulid mingid venelased ja siis läks tema minema. Kohus asub seisukohale, et kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ütlused ja kirjalikud tõendid haakuvad omavahel. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.09.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-74-05, p 15). Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlused eluliselt usutavad, kuna kõik tunnistajad on andnud omavahel riimuvaid ütlusi kuriteo asjaolude suhtes ning kirjeldanud ühtemoodi süüdistatavat. Kuna kohus ons seisukohal, et süüdistatav pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega (mitte ettevaatamatusest) ning ei löönud kannatanut ettevaatamatusest. Ei ole õige kaitsja väide, et prokurör on kuriteo valesti kvalifitseerinud ja kuritegu tuleks ümberkvalifitseerida KarS § 119 järgi. Kohus asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõendid on omavahel kooskõlas ning T.U

süü talle inkrimineeritud kuritegude

toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud, st et T.U pani kavatsetult toime

1-14-5735 tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati kannatanule raske kehaline haigus. Antud kuriteoga rünnatakse inimese tervist. Tervis on üks tähtsamaid individuaalseid õigushüvesid, mille õiguskaitse tuleneb PS § 28. Tervis on inimese kehalise ja vaimse heaolu seisund. Kehaline heaolu on organismi korrasolek, so. seisund, milles kõik koed ja elundid on terviklikud ja funktsioneerivad häireteta. KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab raske tervisekahjustuse tekitamine. Tervisekahjustus on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise taastamine eeldab sel puhul meditsiinilist sekkumist. Raske on tervisekahjustus, mis vastab KarS § 118 tunnustele. Tekitamine on samatähenduslik mõistega põhjustamine. Tegu, millega raske tervisekahjustus tekitati, kvalifitseerimisel tähtsust ei oma, kuna tegemist on suvalise teokirjelduse koosseisuga. Oluline on vaid see, et süüdlase tegevus või tegevusetus oleks tagajärjega põhjuslikult seotud. Antud koosseis näeb tagajärjena ette kindlatele tunnustele vastava tervisekahjustuse. Raske kehaline haigus on normatiivne tunnus, normatiivse iseloomu annab sellele hinnangulise täiendi raske kasutamine. Kehaline haigus väljendub elundi või koe morfoloogilises rikutuses ja funktsionaalses häires. Mõiste kehaline haigus hõlmab endas nii traumaatilisi kehavigastusi kui ka mürgist, viirusest, bakteritest, psüühilisest mõjutamisest vms tegurist põhjustatud organismi seesmisi patoloogilisi seisundeid. Antud kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et T.U põhjustas oma tegevusega ja nimelt rusikalöögiga ning löögist põhjustatud kukkumisega kannatanule mitmeid pea piirkonna vigastusi – vasaku oimuluu ja koljupõhimiku murrust tingitud vasakpoolse kuulmislanguse (kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega) KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes. Seega esineb põhjuslik seos süüdistatava poolt toimepandud löömise ja sellele järgnenud kukkumise ja kannatanul tuvastatud raske kehalise haiguse vahel. Kohus on seisukohal, et kannatanule tekitatud tervisekahjustused, vasaku oimuluu ja koljupõhimiku murrust tingitud vasakpoolne kuulmislangus on raske kehaline haigus, kuna sellest tervisekahjustusest paranemine kestab üle 4 kuu. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002.a määrusele nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 8 lg 2 p 1 on kehaline haigus raske, kui tervisekahjustus kestab vähemalt 4 kuud. Samale seisukohale on jõutud ka isiku ekspertiisaktis nr 13E- PõI0291, kus on märgitud, et üks kannatanul tuvastatud tervisekahjustustest on pikaajalise kuluga tervisekahjustus kestvusega üle 4 kuu. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab antud koosseis tahtlust. Koosseis on realiseeritud juba siis, kui süüdlane paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus on seisukohal, et T.U pani teo toime kaudse tahtlusega.

1-14-5735 Kohus leiab, et T.U süü KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on täielikult tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on T.U süüvõimeline ja kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise alus tuleneb KarS §-st 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega ei tohi hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). KrMS § 14 tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning lahendab selle küsimuse vastavalt seadustele ja siseveendumusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). Süüdistataval T.U (T.U) on 1 (üks) kehtiv kriminaalkaristus. Nimelt on ta süüdi tunnistatud Harju Maakohtu poolt 2012.aastal KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo

1-14-5735 toimepanemise eest. Harju Maakohtu 23.08.2012.a tehtud kohtuotsusest nähtub, et T.U tunnistati süüdi KarS § 121 alusel ning karistuseks mõisteti talle vangistus 3 kuud. KarS § 74 lg 1 alusel ei pööratud mõistetud vangistust täitmisele, kui T.U 1 aasta ja 6 kuulise kasteaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. Lisakohustusena määrati T.U-le KarS § 75 lg 2 p 2 ja 4 alusel katseaja kestel mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume ning tegeleda põhihariduse omandamisega. 08.07.2013.a esitas kriminaalhooldusametnik Harju Maakohtule erakorralise ettekande, milles taotles T.U-le kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramist, kuna süüdimõistetu ei ilmu registreerimisele, ning ei täida temale kohtuotsusega määratud kontrollnõudeid. 28.08.2013.a Harju Maakohtu määrusega jäeti taotlus pöörata KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele Harju Maakohtu otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus rahuldamata. Sama määrusega pikendati T.U-le määratud katseaega 2 kuud võrra. Määrusest nähtub muuhulgas, et T.U on korduvalt lubanud oma käitumist muuta, kuid ei ole seda teinud ning sellest tulenevalt on kriminaalhooldusametnik arvamusel, et T.U suhtub kohtu poolt määratud kontrollnõuete täitmisesse vastutustundetult ja ükskõikselt ning tema suhtes ei ole võimalik kriminaalhooldust läbi viia. T.U on 9 (üheksa) kehtivat väärteokaristust. Isikule on mõistetud rahatrahve, mis on käesoleva otsuse tegemise ajaks osaliselt tasumata. Käesolevas kriminaalasjas on T.U pannud toime esimese astme kuriteo, milleks on KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu, so tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati kannatanule raske kehaline haigus katseajal. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, sh võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna T.U

on varasemalt karistatud kriminaalkorras, mis on teda iseloomustava

asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada T.U edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitse huvidega. Kohus on

1-14-5735 seisukohal, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud T.U käitumises puuduvad. Karistuse mõistmisel T.U-le peab kohus arvestama kohaldatava karistuse üld- ja eripreventiivset mõju. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus selgitama välja, kas isik on üldsegi asenduskaristuseks sobilik. Asjaolud, mis on seotud isikuga võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.2009.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08, p 13). Kohtu poolt mõistetud karistus ületab KarS § 69 sätestatud vangistuse ülemäära, so kuni kaheaastane vangistus. Seega ei saa kohus isegi kaaluda asenduskaristuse kohaldamist T.U-le. Samuti, kui kohtul oleks võimalik kaaluda asenduskaristuse kohaldamist, ei kannaks selline karistus kohtu hinnangul oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Isikule on esitatud süüdistus tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati kannatanule raske kehaline haigus katseajal. Süüdistatav ei ole kordagi kannatanu ees vabandanud. Kohtuistungil avaldatud kahetsus ei ole kohtu hinnangul siiras. Samuti on isikut varasemalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest, millega tekitati kannatanule killuline ninaluu murd. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et eelmisel korral, kui T.U suhtes kohaldati kontrollnõudeid, siis suhtus ta nende täitmisesse vastutustundetult ja ükskõikselt. Seega kohtul puudub igasugune usaldus, et T.U suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest ning üldkasuliku tööga seotud kontrollnõudeid korrektselt järgida. KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu näeb karistusena ette nelja kuni kaheteistaastase vangistuse. Keskmiseks karistusemääraks § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on seadusandja poolt määratletud 8 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus leiab, et T.U on võimalik karistada reaalse vangistusega KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritav kuriteo alusel miinimummääras, seda põhjendusel, et süüdistatav oli kuriteo toimepanemise hetkel alaealine, tal on alaealine laps. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et T.U tuleb KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu toimepanemises süüdi tunnistada ja mõista talle karistuseks

1-14-5735 vangistus 4 (neli) aastat. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 vähendada T.U-le (T.U) mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise 23.08.2012.a Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 3 kuu võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 2 (kaks) aastat ja 11 (üksteist) kuud. Karistusaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, so. 01.12.2014.a. Tõkendiks valida T.U (T.U) suhtes – vahistamine, võtta isik vahi alla kohtusaalis. Riigikohus on asunud seisukohale, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võivad olla aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt üheks selliseks iseloomustavaks asjaoluks peab olema märkimisväärne eripära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 16, 17). Karistusest tingimisi vabastamine KarS § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-11-40-04, p 8). Kohus on seisukohal, et T.U suhtes ei ole võimalik kohaldades KarS § 74 sätteid, kuna ta on varasemalt kriminaalkorras karistatud ning antud kuriteo pani ta toime katseajal. Täpsemalt pani ta KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime 7 kuud pärast katseaja määramist. Isiku suhtes on tehtud kohtumäärus, millega tema katseaega pikendati, kuna ta ei täitnud kohtuotsusega määratud kohustusi. Kohus on seisukohal, et karistusest tingimuslikult vabastamine ei täidaks oma eripreventiivseid eesmärke. Isik on varasemalt mõistetud süüdi kehalises väärkohtlemises, millega tekitati kannatanule ninaluude killuline dislokatsioon. Käesolevas kriminaalasjas on T.U-le esitatud süüdistus tervisekahjustuse tekitamises, millega tekitati kannatanule raske kehaline haigus. Kohtul puudub usaldus, et T.U suudaks vabaduses olles järgida kontrollnõudeid ning elada seaduskuulekat elu ja hoiduda uute kuritegude toimepanemisest.

1-14-5735 Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.04.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-05, p 5). Kohtu hinnangul on võimalik saavutada šokivangistuse efekt juhul, kui isik ei ole viibinud kriminaalmenetluse raames vahi alla ning kohesele kandmisele kuuluv vangistus pööratakse täitmisele viivitamatult peale mõistmist. Lähtuvalt sellest seisukohast ei ole T.U näol tegemist isikuga, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada šokivangistust, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Kohus märgib, kuna T.U on karistatud eelnevalt kriminaalkorras, ei ole ta oma tegude ega kantud karistuste põhjal teinud mingeid järeldusi ning teda saab karistada ainult reaalse vangistusega. Neil motiividel pole õigustatud T.U ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne kohtlemine.

TSIVIILHAGI

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. KrMS § 310 lg 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

1-14-5735 VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Need suurused ei ole mõõdetavad, kuid kohtul on võimalik mõista kannatanute kasuks süüdlaselt välja mõistliku suurusega moraalne kahju. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisega, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1053 lg 4 järgi, kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse ja vanemate, eestkostja või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isiku omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad, eestkostja või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isik. Seega vastutab isik teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekitatud isiku poolse tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, selline tegevus on õigusvastane ning isik on kahju tekitamises süüdi. Riigikohtu tsiviilkolleegium 12.12.1996.a otsus nr 3-2-1-111-96 sätestab, et moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja.

1-14-5735 Antud kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanule tekitati tervisekahjustus, mille tulemusel kannatanul tekkis tervisekahjustus, mille kestvus on üle 4 kuu (vasakpoolne kuulmislangus). Kuriteo tagajärjel sai kannatanu peaajupõrutuse koldega paremas otsmikusagaras, ämblikuvõrkkestaalune verevalum, vasaku oimuluu joonmurd ulatumisega koljupõhimikule külgmises koljuaugus vasakul, nahaalused verevalumid juustega kaetud peanahal vasakul kiiru piirkonnas ja vasakul kukla-kiiru piiril, parema näopoole ja huulte turselisus, samuti vigastused ülemistel esihammastel. Kannatanu on andnud kohtuistungil ütlusi, et peale kuriteo toimumist ei suuda ta enam keskenduda, tema elukorralduses on totaalselt muutunud. Kuna antud asjaolu jääb kannatanule pikaks ajaks meenutama temaga toimepandud kuritegu, leiab kohus, et kannatanu poolt esitatud moraalse kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ning see on tekitatud süüdistatava õigusvastase käitumise tulemusena. Samuti märgib kohus, et süüdistatav on tunnistanud, et ta tõepoolest lõi kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Kohus möönab, et ei ole olemas mõõdupuud, milles moraalse kahju suurust mõõta, kuid kohtu hinnangul antud kriminaalasjas kannatanule T.U põhjustatud füüsiliste ja vaimsete kannatuste eest on igati põhjendatud tsiviilhagis toodud moraalse ja materiaalse kahju suurus. Mis puudutab kaitsja väidet, et kannatanu ei oska täpselt öelda kui suur on varaline kahju ja kui suur on moraalne kahju. Moraalne kahju oleks umbes 1000 eurot ja varaline kahju 534,87 eurot, ometi soovib ta saada 3000 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2012.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12, p 19 on nentinud, et tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lgst 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise. Süüdistatav T.U kinnitas toimunud kohtuistungil, et on kannatanu XXXpoolt esitatud tsiviilhagi nõus hüvitama. Seega on T.U hagi õigeks võtnud. Antud asjaolu nähtub üheselt ka kohtuistungi protokollist. Seega tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise. Kuna kuriteo toimepanemise ajal oli süüdistatav alaealine, siis vastavalt VÕS § 1053 lg 4 kannab alaealise poolt põhjustatud kahju eest varalist hüvitist tema vanem. Kohus leiab, et kannatanu XXXpoolt esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses ning milline on tekitatud süüdistatava õigusvastase käitumisega, mistõttu kuulub tsiviilhagi täies mahus tsiviilkostjalt XXX’ilt väljamõistmisele.

ASITÕENDID

1-14-5735 Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditeks 1 CD plaat kõnesalvestusega. KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Antud seisukohast lähtuvalt leiab kohus, et 1 CD plaat, mis asub kriminaaltoimiku materjalide juures tuleb peale kohtuotsuse jõustumist jätta kriminaaltoimiku materjalide juurde.

MENETLUKULUD

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riigituludesse ekspertiisitasu summas 84,00 eurot (kaheksakümmend neli eurot). KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 1348,80 eurot (üks tuhat kolmsada nelikümmend kaheksa eurot ja kaheksakümmend eurosenti). KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud summas 1,00 eurot (üks euro). KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 887,50 eurot (kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend eurosenti). Samas peab kohus põhjendatuks menetluskulude osas kohaldada KrMS § 180 lg 3 sätteid (arvestades T.U varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid) ning määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi, so. väljamõistetud menetluskulud kuuluvad hüvitamisele 12 (kaheteist) kuu jooksul. Kohus märgib, et kuna T.U-le mõisteti karistuseks reaalne vangistus, siis peab kohus arvestab asjaoludega, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas süüdistataval T.U raskendatud, kuna kinnipidamisasutuses viibiva süüdimõistetu töötamise võimalus on piiratud. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus

välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu

ka vanglas viibimise ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.2012.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Kohus lisab, et tulenevalt VangS §-st 37 on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama: 1) üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; 2) üldharidust või kutseharidust omandav või

1-14-5735 tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; 3) kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning 4) kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Käesolevas asjas VangS § 37 lg 2 sätestatud asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega. Teo toimepanemise ja isiku süüditunnistamise ajal kehtinud seaduse järgi kuriteoks tunnistatud teo toimepannud isikul ei kao kohustus kompenseerida oma õigusvastasest käitumisest tulenevaid menetluskulusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2003.a otsus kriminaalasjas nr 31-1-23-03, p 5.3 ja 5.4). Samuti märgib kohus, et T.U ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumusele, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Riigikohus on 23.11.2012.a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12 väljendanud, et isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. T.U ei ole esitanud kriminaalasjas toimunud kohtuistungil ühtegi tõendit, mis annaksid kohtule aluse osaliselt menetluskulude riigikanda jätmise. Antud seisukohtadest tulenevalt leiab kohus, et antud kriminaalasjas ei ole põhjust jätta osa süüdistatava T.U menetluskulusid riigi kanda. Kohus märgib, et süüdistatava näol on tegemist noore mehega, kes on võimeline tegema tööd ja samas hea tahtmise korral suuteline tasuma ka temalt väljamõistetud menetluskulud. Kohtu hinnangul on üks aasta piisavalt pikk aeg, et süüdistataval T.U oleks võimalik tasuda väljamõistetud menetluskulud.

1-14-5735

Violetta Kõvask

Jaak Kangro

Rene Kask

Kohtunik

Rahvakohtunik

Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.