Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Harju Maakohus otsustas 1.detsembri 2014.a. tunnistada HH KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 4 (neli) aastat. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 vähendada HH-le (H) mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise 23.08.2012.a Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 3 kuu võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 2 (kaks) aastat ja 11 (üksteist) kuud. Karistusaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, so. 01.12.2014.a. Tõkendiks valida HH (H) suhtes – vahistamine, võtta isik vahi alla kohtusaalis. VÕS § 1043, § 1053 ja KrMS § 310 lg 1 alusel välja mõista tsiviilkostjalt MJ’ilt EL kasuks tsiviilhagi summas 3000,00 eurot (kolm tuhat eurot). Tsiviilhagi tasuda EL arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank’is. HH mõisteti süüdi selles, et tema 22.03.2013.a kella 00:40 paiku, viibides Tallinnas XXXXXX X asuva ööklubi XXXXX X tantsuplatsil, lõi KL-le rusikaga näo piirkonda, mille tulemusena kukkus KL peaga vastu põrandat. HH tegevuse tagajärjel olid kannatanule põhjustatud järgmised kehavigastused: peaajupõrutus koldega paremas otsmikusagaras, ämblikuvõrkkestaalune verevalum, vasaku oimuluu joonmurd ulatumisega koljupõhimikule külgmises koljuaugus vasakul, nahaalused verevalumid juustega kaetud peanahal vasakul kiiru piirkonnas ja vasakul kukla-kiiru piiril, parema näopoole ja huulte turselisus, samuti vigastused ülemistel esihammastel: vasaku esimese hamba eemaldus ja parema esimese hamba ristimurd. Vastavalt kohtuarstlikule ekspertiisiaktile nr XXX-XXXXXXX on KL-l vasaku oimuluu ja koljupõhimiku murrust tingituna tekkinud vasakpoolne kuulmislangus, mis on pikaajalise kuluga (kestusega üle 4 kuu) tervisekahjustus, st tegemist on raske kehalise haigusega. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. U.Simon taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja 1.Tuvastada HH käitumises hädakaitse tunnused ja seega süüd välistavad asjaolud KarS § 28 järgi ja kuna maakohus ei ole seda hinnanud, siis tuleb KrMS § 338 p 3, § 339 lg 1 p 8 ja § 341 lg 2 alusel asi I astme kohtule tagasi saata uueks arutamiseks teises kohtu koosseisus.

tantsimise ajahetkel isiku kaaslaseks või daamiks. Kui H-le antud daam meeldis ja ta tantsis temaga, siis ilmselgelt oli vähemalt tantsimise ajal antud daam ka H kaaslane tantsuplatsil. Ja kui see daam nägi tantsuplatsil, et keegi võõras näitab keskmiseid sõrmi, siis millest saab järeldada, et seda näidati kellelegi konkreetsele isikule? Millest kohus järeldab, et kuigi G nägi neid sõrmi, siis neid näidati ainult H-le, mitte aga G-le või veel teistele ümberseisvatele isikutele? Kaitsja jääb seisukoha juurde, et iga normaalne mees oleks sellisele käitumisele reageerinud. Selle peale süüdistatav lõigi kannatanut ja mitte heast peast, nagu väljendus maakohus, vaid hingelise erutuse seisundis, mis tekkis kannatanu korduva (kõigepealt tõukamine ja siis sõrmede näitamine) provotseeriva käitumise tagajärjel. Edasi kirjutab kohus (lk 23 all), et ühtegi tõendit pole, mis kinnitaksid enne löömist aset leidnud füüsilisest kontaktist, kuid vähemalt kahte olemasolevat tõendit, millele kohus pole eriti tähelepanu pööranud, on kaitsja kirjeldanud eespool ja need olid tunnistaja RA ja süüdistatava enda ütlused. Tunnistaja G tantsis ja ei pannud kõike tähele, kuid märkas, et enne löömist oli ka süüdistatava ja kannatanu vahel verbaalne kontakt, kuid kuna muusika oli vali, siis ta ei kuulnud mida keegi ütles. Kui kohus pole sellele üldse tähelepanu pööranud, mis taas kinnitab süüdistatava ütlusi. Teine tunnistaja MK aga oli samuti joobes ja sündmuskohal käinud politseinikud juba ütlesid, et antud tunnistaja jutt erines iga kord varem räägitust. Kahjuks on maakohus põhjendamatult lugenud selle joobes nooruki antud ütlused usaldusväärseteks. Kohus kirjutab oma otsuses lk 24, et süüdistatav pidi teadma, et kannatanu on alkoholi joobes. Kahjuks ei ole kohus märkinud otsuses, kust pidi süüdistatavale selline teadmine tulema – kas nad jõid koos ja olid seega juba varasemalt tuttavad, kannatanu puhus süüdistatava nähes alkomeetrisse või on süüdistataval muud eksperdile omistatavad oskused joobe tuvastamiseks? Täiesti arusaamatu, kuidas pidi süüdistatav teadma, et alaealistele korraldatud üritusel on alaealine tugevas alkoholi joobes? Kas tegemist on mingi üldteada oleva asjaoluga või milline oli kohtu arutluse tee sellise tulemini jõudes jääb kaitsjale arusaamatuks. Samas peab kohtuga nõustuma, et kannatanu löömine on ja oli tahtlik tegu, kuid tahtlik ei olnud süüdistatava soov tekitada kannatanule raskeid tagajärgi. Ja kuna süüdistataval ei olnud soovi tekitada kannatanule raskeid tagajärgi, siis ei näinud ta neid ette ega ka möönnud nende tekkimise võimalust. Esiteks tuleb kontrollida, kas isiku käitumises esines kasvõi mõni kaudse tahtluse tunnus. Raske tervisekahjustus on toime pandud kaudse tahtlusega, kui toimepanija kindlalt küll ei tea, kuid peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanule raske tervisekahjustuse ja möönab seda. Seega on kaudse tahtluse puhul tähtsad mõlemad tahtluse elemendid – intellektuaalne element ehk võimalikuks pidamine eristab seda otsesest tahtlusest ning voluntatiivne element ehk möönmine eristab seda kavatsetusest. Kui toimepanija ei mööna kannatanul raske tervisekahjustuse saabumist, vaid loodab seda vältida, on tegemist kergemeelsusega, mis ei ole antud paragrahvi subjektiivse külje tunnus. KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk

tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Kaitsja tsiteerib apellatsioonis Riigikohtu otsust nr 3-1-1-142-05 ning veel samasiluslisi, millistes käsitletakse kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemist ning selgitatakse, milliste abistavate faktorite kaudu tuleks tahtlus tuvastada. Apellant ei nõustu sellega, et maakaohus on lugenud usaldusväärseks tunnistaja MK ütlused ning ka nende põhjendustega, kuidas maakohus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse tunnistamiseni jõudis. Maakohtu enda põhjendused on vastuolulised selles osas. Ka eksib kohus hinnates politsei koostatud ettekannet, kus just politsei ütleb, et K kirjeldab lööjat iga kord erinevalt ja ka sündmuste käik on iga kord erinev ning lõpuks tuvastab politsei tunnistajal joobe, mis on ka erinevate ütluste põhjus. Kui isegi kohus tunnistab K ütlused usaldusväärseks, siis samas kinnitavad need ka süüdistatava ütlusi. Süüdistatav on algusest peale rääkinud, et teda ründasid mingid venelased ja kohus ütleb, et seda ütles ka K, kelle ütlused on usaldusväärsed. Siis kohus ei ole ainult tuvastanud, millisel ajahetkel toimus süüdistatava löömine nende venelaste poolt – kas enne süüdistatav poolt kannatanu löömist või peale seda. Ükski tunnistaja ei ütle, et peale süüdistatava poolt kannatanu löömist oleks toimunud veel mingi kaklus. Kohus on tõendeid hinnates leidnud, et peale löömist süüdistatav lahkus koheselt tantsuplatsilt. Siis tuleb järeldada, et süüdistatavat löödi enne seda kui süüdistatav lõi kannatanut. Seda kinnitab ka süüdistatav, tunnistaja RA ja ka kõik teised tunnistajad, sest peale kannatanu löömist mingit kaklust ei toimunud ja süüdistatav lahkus. Eraldi küsimus, mille kohus on jätnud lahendamata, on see, et miks MK pidi minema kutsuma üldse mingeid venelasi appi? Kindlasti mitte selle pärast, et tema sõber kannatanu näitas keskmist sõrme? Ilmselt pidi olema juba enne vastavat sõrmede näitamist mingi löömine nagu väidab ka süüdistatav ja kuna nii kannatanu kui ka tunnistaja K olid alkoholijoobes, siis arvasid nad, et ei saa kahekesi H-st jagu ning K läks abi kutsuma. Kahjuks pole kohus sellele väga olulisele nüansile üldse tähelepanu pööranud. Seega on kohus jätnud tuvastamata, millal keegi kedagi lõi ja kas HH tegevuses võis olla hoopis enesekaitse tunnused, mis välistaksid üldse tema süü. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et kohtuotsus ei ole tema suhtes õiglane. Eelmine prokurör oli kannatanuga lähedalt seotud ja seetõttu pole ka otsus tema suhtes neutraalne. Süüdistatav märgib, et tema teada ei viibinud kaks tunnistajat ise sündmuspaigal, mistõttu nende ütlusi ei saa tõeks pidada. Ka on apellant seisukohal, et kuna ta oli sündmuse ajal alaealine, siis on maakohtu poolt mõistetud karistus liiga karm. Ka ei võimaldanud temale määratud kaitsja toimikuga tutvumist. Süüdistatava palub arvestada sellega, et tal on elukaaslane ja 8 kuune laps, kes kannatavad eelkõige temale mõistetud vangistuse tulemusel. On nõus tasuma kõik kahjutasud kannatanule kuigi leiab, et tegemist oli kahetsusväärse juhtumiga ja tema poolt toime pandud löök oli enesekaitse.

Tallinna Ringkonnakohtu 9.jaanuari 2015. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 19.jaanuarini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes vaidleb apellatsioonile vastu ja kaitsja adv. Margo Põbo Prokuröri vastuväited apellatsioonile on järgmised. HH mõisteti süüdi 01.12.2014 Harju Maakohtu kohtuotsusega KarS § 118 lg 1 p 2 alusel ja karistati vangistusega 4 aastat, millest lühimenetluse sätete alusel kuulus ärakandmisele 2 aastat ja 8 kuud. HH kaitsja, vandeadvokaat Urmas Simon, on esitanud apellatsiooni, milles palub tuvastada HH käitumises hädakaitse tunnused, nende mitteilmnemisel HH tegu ümberkvalifitseerida KarS § 119-ks ning arvestada süüdistatava taotlust mõistetud karistus asendada KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga. Prokuratuur asub seisukohale, et Harju Maakohtu kohtuotsus on piisavalt motiveeritud, seaduslik ning puudub alus selle tühistamiseks. Samuti ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et HH ́t on karistatud liialt rangelt. HH puhul on tegemist varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud isikuga ning mõistetud 4-aastane vangistus (ärakandmisele kuulub 2 aastat ja 8 kuud) ei saa olla sugugi liialt range arvestades sanktsioonimäära, vaid tegemist on võimaliku miinimumiga. Prokuratuur palub jätta apellatsioonikaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu kohtuotsus täies mahus jõusse. Kaitsja seisukohad lühidalt on järgmised: Esmalt esitab kaitsja oma seisukohad KrMS prg 338 p 2,3,4 rikkumiste osas, mis siusuliselt kattuvad apellatsiooniga. Kaitsja analüüsib maakohtu seisukohti ning teeb nendest järelduse, et maakohtu süüdimõistev kohtuotsus rajaneb oletustel ning rikutud on KrMS prg 7 lg 3 sätestatud põhimõtet. Tsiteeritakse Riigikohtu otsuseid, kus on selgitatud in dubio pro reo põhimõtte sisu. Kaitsja leiab, et vaieldamatult oli kannatanu käitumine provotseeriv ja sisuliselt on ka maakohus seda leidnud. Ka ei nõustu kaitsja maakohtu otsuses esitatud põhjendustega tahtluse osas. Rasked tervisekahjustused ei tekkinud kannatanul mitte löögi tagajärjel vaid just kukkudes ja lüües pea vastu maad. Kaitsja hinnangul on ka siinkohal tekkinud põhjendatud kahtlus, kas kannatanu kukkus löögi tagajärjel või võis kukkumine toimuda ajalises nihkes ning olla põhjustatud kannatanu joobeseisundist, ükski tunnistaja ei ole vahetult näinud, et kannatanu kukkus löögi tagajärjel ning ka süüdistatav on väitnud, et kannatanu jäi peale lööki püsti. Seega ei ole võimalik välistada, et kannatanu kukkus joobest tulenevatel põhjustel ning kukkumise tagajärjel tekkisid rasked tervisekahjustused, mille tekitamisel puudub HH-l igasugune süü. Edasi käsitleb kaitsja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise asjaolusid. Kaitsja on seisukohal, et HH käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 119, mitte KarS § 118 järgi, kuna puudub KarS § 118 subjektiivne külg – tahtlus ja põhistab seda järgmiselt. Olukorras, kus HH poolt sooritatud rusikalöögi tagajärjel kukkus kannatanu maha, on HH tegu objektiivse koosseisu tähenduses kvalifitseeritav kas raske terv isekahju

tekitamine KarS § 118 järgi üksnes tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest KarS § 119 järgi. Maakohus on süüdistatava käitumises sisalduvat tervisekahju tekitamise tahtlust põhjendanud sisuliselt sellega, et „lüües sedavõrd intensiivselt kannatanut elutähtsasse organisse (pähe) pidi HH möönma ükskõik millise tagajärje saabumist.“ Varasemas kohtupraktikas – ennekõike Kriminaalkoodeksi kehtivusajal – leidis praktikas tõesti kohaldamist arusaam, et kui isik lööb kannatanut elutähtsasse piirkonda (nt pähe), möönab ta kaudse tahtluse tasemel mistahes tagajärje saabumist ning isiku käitumine kvalifitseeritaksegi vastavalt saabunud tagajärjele. Sisuliselt on aru saada, et sellisest arusaamast ning käsitlusest on käesoleval juhul lähtunud ka maakohus. Kuivõrd selline tagajärg praegusel juhul saabus, kvalifitseeritigi HH tegu maakohtu poolt KarS § 118 järgi. Kaitsja peab maakohtu sellist toimimist ekslikuks ning osundab, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda KarS-i kehtivusaja asjassepuutuvas praktikas sellisest eelnevalt kajastatud käsitlusest selgelt irdunud, toonitades igal konkreetsel juhul tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje tuvastamise vajalikkust. Osundatud Kriminaalkoodeksi kehtivusajal rakendatud praktika ajakohatust näitab kasvõi juba asjaolu, et sellise vormeli korral jääb sisuliselt täielikult tähelepanu alt välja subjektiivse külje voluntatiivne külg ehk siis see, et lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu – heaks kiitma. Pikalt on tsiteeritud asjakohaseid Riigikohtu otsuseid ning kokkuvõttes tuleb kaitsja järeldusele, et HH ei kujutanud ette endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje – praegusel juhul tervisekahju tekkimise – vahel. Seda kinnitavad ka HH poolt kohtus ja kohtueelselt antud ütlused. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta, et HH näol ei ole tegemist meditsiinilist eriharidust omava isikuga, seda enam, et tegemist oli alaealisega. Päris tähelepanuta ei tohiks jätta ka seda, et mingit eraldiseisvat ründevahendit (nt nuga) – mis võib rääkida vähemalt raske tervisekahju võimalikkuse möönmise ja seega kaudse tahtluse voluntatiivse elemendi täidetavuse kasuks – antud juhul ei kasutatud. Kaitsja märgib ka seda, et lüües kannatanut lühikest aega vältava füüsilise kontakti käigus ühel korral peapiirkonda, puudus HH tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse – veel vähem ekspertiisiaktis kirjeldatud tervisekahjustuste tekitamiseks. Kaitsja selgitab, et ennekõike joobes olevate isikute osalusel toimuvad füüsilised kontaktid – sealhulgas kontaktid, kus rusikalöögid on sihitud ühe või teine-teise näopiirkonda – on muuhulgas lõbustusasutustes suhteliselt tavapärased ning ebaõige ja ebaõiglane oleks karistusõiguslikult selliste juhtumite juures akadeemiline ja õiguspraktiline arusaam (lähenemine), et selliste kontaktide juures tegutsevad pooled raske tervisekahjustuse tekitamisel alati (või vähemalt üldjuhul) vähemalt kaudse tahtluse piires. Teisisõnu ei saa kirjeldatud juhtumitel pidada õigeks ega õiglaseks, et konfliktis osalev isik või isikud kiidavad füüsilise kontakti korral võimaliku tagajärje (s.t eluohtliku tervisekahjustuse) heaks ehk soostuvad sellega, vaid õige(ma)ks ja õiglase(ma)ks tuleb pidada seda, et konfliktis osalev isik või isikud loodavad füüsilise kontakti tagajärje (s.t raske tervisekahjustuse) mittesaabumisele. Kaitsja hinnangul aitaks selline lähenemine elus esilekerkivate juhtumite seast välja selekteerida need (kahetsusväärsed) juhtumid, mida tavatsetakse nimetada õnnetuseks. Käesoleva juhtum nende tagajärgede – kannatanule raske tervisekahjustuste tekitamise ja HH sisemaailmas valitsenu (subjektiivse külje) näol seda oligi. Seega on ilmne, et ründe ajaline kestvus, selle intensiivsus, löökide arv ja selleks mitte mingisuguste vahendite mittekasutamine viitavad selgelt süüdistatava poolt tahtluse puudumisele raskete kehavigastuste tekitamiseks kannatanule. Nende asjaolude kogumis ei näinud ega saanudki süüdistatav keskmise isikuna ette näha raske tagajärje saabumist. Kohtuotsuses

viidatud järelduste alusel leiab aga kohus põhjendamatult, et süüdistatav oleks pidanud hoolsuskohustust ja vastutustunnet ülesse näidates teo tagajärge siiski ette nägema ja mõistma oma tegevuse mõju ja tagajärgi kannatanu tervisele. Kaitsja arvates ei ole kohtu järeldused kooskõlas kogutud tõendite ja nendest nähtuva süüdistatava tegevuse ning nende tagajärgede mõistmisega isiku enda poolt. Kaitsja arvates kinnitavad kogutud tõendid ja eespool toodud seisukohad üheselt, et HH-l puudus minimaalselt kaudne tahtlus nii kannatanu surma põhjustavate tegude kui tagajärje suhtes KarS § 118 lg 1 tähenduses. Kaitsealuse tegevus ei ole vaadeldav ka hooletusena teo tagajärgede suhtes. Süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine tõendab, et HH puudus mistahes tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks ning teadmine sellise tagajärje saabumise mõttes. Juhul kui süüdistatava teo tagajärjel saabub raske tervisekahju, siis tuleb kontrollida, kas süüdistatav nägi ette mõlemat võimalust (nii kehalist väärkohtlemist ja valu põhjustamist kui ka raske tervisekahju saabumist) või ei näinud ette raske tervisekahju saabumist (raske tervisekahju põhjustamine ettevaatamatusest). Seega on nii erialakirjanduses kui ka Riigikohtu praktikas leitud, et süüdistatav võib vastutada kannatanule raske tervisekahju tekkimise korral selle põhjustamisest ettevaatamatusest (KarS § 119 järgi) kui ta ei näinud ette selle saabumist. Kaitsja hinnangul on HH tegevus kvalifitseeritav KarS § 119 lg 1 järgi raske tervisekahju põhjustamisest ettevaatamatusest, sest süüdistatav ei omanud tahet kannatanule tervisekahjustuse tekitamiseks ega pidanud võimalikuks raske tervisekahjustuse saabumist 1 löögi tagajärjel. Karistuse osas leiab kaitsja, tsiteerides jällegi rohkelt Riigikohtu otsuseid, et isegi siis, kui ringkonnakohus ei kvalifitseeri H tegu ümber raske tervisekahjustuse tekitamiseks ettevaatamatusest ehk KarS § 119 järgi, on süüdistatavale mõistetud karistus liiga range. Süüdistatav oli teo toimepanemise ajal alaealine ning arvestades kannatanu provotseerivat käitumist, oleks maakohus tema suhtes saanud kohaldada KarS § 60 või 61 sätestatut. HH karistuse mõistmisel tuleb arvesse, et ta on alaealine, on tunnistanud oma süüd, tegu oli kannatanu poolt provotseeritud ning ta on oma tegu kahetsenud. HH on küll varem kriminaalkorras ja väärtegude eest karistatud, kuid teda ei ole kunagi karistatud reaalse vangistusega. Tal on olemas kindel töö- ja elukoht. KarS § 61 lg 1 kohaselt võib erandlikke asjaolusid arvestades kohus kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Kaitsja on seisukohal, et HH suhtes on võimalik kohaldada karistust alla alammäära. Siinkohal asub kaitsja seisukohale, et HH suhtes on võimalik rakendada mõistetava karistuse kandmist osaliselt. KarS § 65 lg 3 kohaselt Kui mõni käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kogumit moodustav karistus on asendatud või süüdlane sellest tingimisi vabastatud, määrab kohus pärast liitkaristuse moodustamist uuesti selle täideviimise korra kas seda asendades, süüdlast sellest tingimisi vabastades või liitkaristust täitmisele pöörates, järgides käesoleva seadustiku §-s 56 sätestatut. Seega on vaatamata teos toimepanemisest katseajal, võimalik allutada HH täiendavalt käitumiskontrollile. Kaitsja leiab ka, et võimalik on kohaldada KarS prg. 73 ja 74 sätteid, esitab kehtiva karistusseadustiku eelnõu seletuskirjas toodud seisukohti: Süüteo varasem toimepanemine võib muidugi olla süüd suurendav asjaolu, sest uues õigusrikkumises avaldub süüdlase negatiivne õiguslik meelestatus, mis on säilinud sellest hoolimata, et varasema karistamisega on süüdlast juba korra hoiatatud. Teiselt poolt on selline väide õige ainult siis, kui uus samalaadne süütegu on tõepoolest eelmisega seotud ning mõlemal korral tehtav süüetteheide on sarnane. HH on viibinud vahi all rohkem kui 1,5 kuud. Selle aja jooksul on HH-l olnud piisavalt aega oma tegude üle järele mõelda. Ilmselgelt on HH saanud tõelise šoki osaliseks ning on tajunud oma õigusvastase käitumise tagajärgi ja on

jõudnud selge arusaamani ja soovib edaspidi hoiduda kõikvõimalike kuritegude toimepanemisest. Tsiviilhagi menetlemisel on kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi. Vaatamata asjaolule, et apellatsioonkaebuses ei ole tsiviilhagi vaidlustatud on kaitsja seisukohal, et antud asjas on tõusetunud põhjendatud vajadus KrMS § 331 lg 3 alusel väljumiseks apellatsioonkaebuse piiridest ning kohtul on võimalik võtta seisukoht tsiviilhagi osas, kuna tsiviilhagi menetlemisel on ilmnenud menetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 338 p -de 2 ja 3 mõttes. Kaitsja põhistab oma seisukohta järgnevalt: Kohus on rahuldanud tsiviilhagi, millega mõisteti välja VÕS § 1043, § 1053 ja KrMS § 310 lg 1 alusel välja mõista tsiviilkostjalt MJ-ilt EL kasuks tsiviilhagi summas 3000,00 eurot (kolm tuhat eurot). Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et MJ-i ei ole tsiviilkostjana menetlusse kaasatud. KrMS § 39 lg 1 kohaselt tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks isik, kes seaduse järgi kannab varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud vahetult kuriteoga või mille on süüvõimetu isik tekitanud õigusvastase teoga. Ühtegi määrust, mis kinnitaks tsiviilkostja menetlusse kaasamist asja toimikus ei ole. Samuti ei ole kohus seda oma otsuses käsitlenud. Peale tsiviilkostjaks tunnistamist tekivad tsiviilkostjal KrMS § 40 kohaselt nii õigused kui kohustused. Eelkõige tekib tsiviilkostjal võimalus esitada hagi osas vastuväiteid ning endapoolseid seisukohti, samuti õigus kohtulikust arutamisest osa võtta. Kuna tsiviilkostjat ei ole menetlusse kaasatud on jäänud kaitseta kõik tema õigused. Siinkohal on kaitsja hinnangul tegemist oluliste menetlusnormide rikkumisega, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi. Kohus on tsiviilhagi rahuldanud hagi õigeksvõtuga, samas ei ole tsiviilkostja mitte mingisugusel moel omapoolset hagi õigeksvõtu avaldust teinud. Kohus on oma otsuses märkinud, et „tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1 tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise. Süüdistatav HH kinnitas toimunud kohtuistungil, et on kannatanu EL poolt esitatud tsiviilhagi nõus hüvitama. Seega on HH hagi õigeks võtnud. Antud asjaolu nähtub üheselt ka kohtuistungi protokollist. Seega tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.” Hagi rahuldati MJ, mitte HH suhtes. HH näol ei olnud tegemist antud asjas tsiviilkostjaga ning tema poolt hagi õigeksvõtmine ei saa mitte kuidagi tähendada seda, et hagi oleks õigeks võtnud isik, kellele hagi rahuldamisega kohustus määrati. MJ ei ole hagi õigeks võtnud ning sellest tulenevalt on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele ning kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Kuigi tsiviilkostja viibis kohtuistungil kohal, ei andnud kohus kordagi võimalust tsiviilhagejal hagi osas seisukohta avaldada. Oluline on lisaks ka märkida, et moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Hageja ei ole oma hagiavalduses ega ka ütlustes moraalse kahju suurust mitte ühegi asjaoluga põhjendanud. Asjaolu, et on tekkinud raske tervisekahjustus, ei tähenda mitte kunagi automaatselt seda, et kannatanu lähedasel (emal) oleks sellest tulenevalt tekkinud moraalne kahju. Isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Isikule raske kehavigastuse või tervisekahjustuse

tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Moraalne kahju on põhjendamata ning seega on hagi rahuldamine ebaõige. Lähtudes eeltoodust taotleb kaitsja:

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja prokuröri kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Esmalt märgib kohtukolleegium, et vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa moodustab valdavalt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite ja kohtuistungi protokolli refereeringud, s.h. prokuröri ja kaitsja sõnavõttude refereeringud, mis moodustavad pea suurema osa kohtuotsuse mahust. Kohtukolleegium juhib maakohtu tähelepanu Riigikohtu otsuses 3-1-1-22-10 väljendatud seisukohale ja nimelt, Riigikohus selgitas viidatud otsuses, et selliselt toimides ei ole maakohus pidanud kinni KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-3. Riigikohus märkis, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. Vajadus kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub ka seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tõendite refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 p-s 18 asutud seisukohale, et süüdistuse tõendite pelk loetlemine otsuses ei ole KrMS § 312 nõuete täitmiseks piisav ega ole vaadeldav tõendite hindamise ja analüüsina.

Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kui uuritud tõendeid on asetatud omavahelisse konteksti. Maakohtu otsusele ei sobi sama kohtuotsuse stiil ja ülesehitus, mis kõrgemaastme kohtutele, kes juhinduvad otsuse koostamisel KrMS prg. 342 ja 363 sätetest. Oluline on märkida, et ringkonnakohtus ja Riigikohtus arutataksegi kriminaalasju apellandi või kassaatori taotluse piirides, et nende taotluste sisu kajastub ka otsuses ning esitatud väited tuleb ümber lükata omapoolsete põhjendustega. Maakohtu otsus peab vastama KrMS 10. peatüki 6.jaos toodud nõuetele ja Riigikohtu poolt selles küsimuses antud juhistele. Siinjuures ei saa mööda minna Riigikohtu poolt juba karistusseadustiku kehtima hakkamise algaastatel väljendatud seisukohale, et kriminaalasja analüüs peab vastama õiguspraktikas ja teoorias omaksvõetud reeglitele. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile. Karistusseadustiku kehtima hakkamisel 1. septembril 2002. a rakendus ka kolmeastmeline deliktistruktuur, mis seab kindlad nõuded õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale (3-1-1-148-03). Ka on maakohus ilmselgelt üle otsust motiveerinud karistuse mõistmise osas ja esitanud selliseid põhjendusi, mis antud juhul on asjassepuutumatud ning mis evivad vaid kohtuotsuse mahu suurendamise eesmärki. See puudutab nii KarS prg. 69 kohaldamist e. karistuse asendamist üldkasuliku tööga, kui ka KarS prg. 74 kohaldamist e. tingimisi või osaliselt tingimisi karistuse mõistmist. Kui juba mõistetud karistusmäär ületab kahte aastat, siis on vangistuse asendamise ÜKT -ga võimatuse põhjendamine üleliigne. Samamoodi on maakohus mitmel leheküljel põhjendanud vangistusest tingimisi ja osaliselt tingimisi vabastamata jätmist tsiteerides rohkelt Riigikohtu otsuseid. Kohtukolleegium juhib esmalt tähelepanu Riigikohtu otsusele 31-1-116-12, kus on tehtud rohkeid viiteid ka eelmistele sama seisukohta sisaldavatele Riigikohtu otsustele ja kus Riigikohus on selgitanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest..... Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 13. mai 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8, 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-11-11-10, p 6.1 ja 18. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Teiseks, maakohtu otsuse tegemise ajal oli tingimisi karistusest vabastamine antud juhul juba seadusest tulenevalt välistatud, sest süüdistatav pani toime uue kuriteo eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Kohtukolleegium kordab, et Riigikohtu ja ringkonnakohtute lahendid sisaldavad tõesti palju põhjendusi, miks pole alust isikut tingimisi karistusest vabastada, kuid kõrgema astme kohus peab lähtuma kassatsiooni- või apellatsiooniväidetest ja taotlustest ning siis, kas need ümber lükkama või nõustuma ja esitama põhjendused. Küll ei moodusta kirjeldatud minetused Riigikohtu hinnangul kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega kaitseõiguse rikkumist, kui kohtuotsuses on kohtu järeldused põhjendatud. Kaitsja väited selle kohta, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada maakohtu poolt menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi saata tagasi maakohtusse

uueks arutamiseks, on põhjendamata. Apellatsioonis viitab kaitsja KrMS prg 338 p –le 3 ja 339 lg 1 p 8 ning väidab, et otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tegelikult tuvastatav KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosast on selgelt väljaloetav kohtu seisukoht, et HH tuleb süüdi mõista ning resolutiivosast saab samuti aru, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-90-09, kus Riigikohus on selgitanud, et kassaator on vääralt mõistnud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise sisu. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( ka 3-1-1-23-11;3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist või toimepandu ümberkvalifitseerimist kergemale kuriteole. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited. Kriminaalkolleegium selgitab ka seda, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 31-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate

tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). NA öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Süüdistatav heidab oma apellatsioonis kaitsjale ette seda, et viimane ei ole temale tutvustanud toimiku materjale. Selles osas märgib kohtukolleegium, et süüdistatav ei ole varasemalt kordagi väitnud, et ta soovis toimiku materjalidega tutvuda, kuid vaatamata sellele kaitsja seda ei teinud. Kohtukolleegium välistab ka sellise variandi, sest kaitsjal pole ühtegi põhjust jätta toimiku materjalid süüdistatavale tutvustamata, kui süüdistatav seda oleks soovinud. Nimelt on kaitsjal KrMS prg-st 224-1 tulenevalt kohustus vaid siis, kui kahtlustatav või süüdistatav seda soovib. Seega peab kohtukolleegium sellist esmakordselt apellatsioonis esitatud väidet paljasõnaliseks. Veel väidab süüdistatav, et kaks tunnistajat, kelle ütlusi on maakohus tema süü tõendamisel kasutanud, tegelikult sündmuskohal sündmuse toimumise juures ei olnud. Võib järeldada, et nendeks on kannatanu ema EL ja tunnistaja SM. Kannatanu ema oskab rääkida vaid oma poja seisundi kohta ning tunnistusi süüdistatava vastu ei anna. Tunnistaja SM teab asjaoludest väidetavalt süüdistatava enda jutust. See teave on käsitletav iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 21 lg 2 tähenduses

Kaitsja apellatsioonis on tegelikult esitatud kolm taotlust –

impulssi saamata, näiteks purjus peaga tuigerdamisel, vms., siis kukub ta tavaliselt kõhuli või külili või kui kukubki mingitel põhjustel selili, siis ei kuku ta sellise hooga, et saab selliseid peavigastusi. Inimene oskab ennast kukkudes siiski instinktiivselt kaitsta ja seda isegi joobnud olekus – paneb käed kukkudes maha vms., mis kindlasti vähendab võimalust peaga vastu maad kukkuda. Selleks, et saada raskeid peavigastusi kuklapiirkonda kukub inimene selg ees ja selleks on vaja ka mingit lisajõudu või kiirendust - näkku saadud ootamatu tugeva löögi tagajärjel, kui läheb silme eest mustaks ja inimene kaotades tasakaalu ei ole võimeline kukkumisprotsessi enda kontrolli all hoidma või kukub inimene enda kõrgusest kõrgemalt, millega saab kukkumiseks lisakiirendust, mis tähendab tugevamat maaga kokkupuudet. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kannatanu kukkumine ja sellest saadud raske kehaline haigus on põhjuslikus seoses süüdistatava tahtliku tegevusega e. rusikaga näkku löömisega. Vaidlust ei saa ka olla selles, et süüdistatava poolt sooritatud tugev rusikalöök näkku oli vähemalt tahtlik, kui mitte kavatsetud löök. Selleks, et lüüa sellise jõuga, millest kukuvad kannatanul välja hambad – isegi kui ta ei oleks kukkunud – on vajalik hoovõtt ja lihtsalt ettevaatamatust käeliigutusest sellist tagajärge ei saabu. Muuhulgas ei ole süüdistatav ka eitanud, et ta lõi rusikas käega. Rusikaasend ei ole loomulik käeasend. Tavapäraseks muutub see siis, kui soovitakse käega lööki sooritada. Vaidlust ei ole ka selles, et kannatanule kukkumisest tekitatud vigastused kvalifitseeruvad raske kehalise haigusena ja sisuliselt ei vaidlustata ka seda, sest taotletakse ju muuhulgas süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimist KarS prg. 119 järgi. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus tuvastaks HH käitumises hädakaitse tunnused ja seega süüd välistavad asjaolud KarS § 28 järgi ja kuna maakohus ei ole seda hinnanud, siis tuleb kaitsja arvates KrMS § 338 p 3, § 339 lg 1 p 8 ja § 341 lg 2 alusel asi I astme kohtule tagasi saata uueks arutamiseks teises kohtu koosseisus. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata juba eelnevalt antud selgitusi selle kohta, mida sisuliselt tähendab KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 rikkumine ja nendib veelkord, et sisuliselt ei ole kaitsja nõus maakohtu poolt antud tõendite hinnanguga. Esiteks, kaitsja tuleb esmakordselt alles apellatsioonis välja sellega, et HH tegutses tema arvates hädakaitse seisundis. Oma kaitsekõnes kaitsja selliseid kaitseväiteid ei esitanud, tema taotluseks oli HH käitumine kvalifitseerida KarS prg. 119 järgi e. sisuliselt välistas ka kaitsja oma kaitsealuse tegutsemise hädakaitseseisundis. Teiseks, ka apellatsioonis ei ole kaitsja esitanud argumente, mis annaks aluse ja võimaluse nendega kas nõustuda või vastu vaielda ja ümber lükata. Kohtukolleegium peab selleks, et anda hinnangut sellisele paljasõnalisele apellatsiooni väitele ise need püstitama ja siis ka ise ümber lükkama. Apellant on lihtsalt paljasõnaliselt väitnud, et maakohus ei ole seda asjaolu hinnanud ning seetõttu tuleb kriminaalasi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et maakohus on oma otsuses vaaginud küsimust, kas leidis aset kannatanu poolne rünne ning vastanud sellele eitavalt. Teiseks, kuidagi ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et hädakaitse tunnuste esinemine on automaatselt süüd välistavaks asjaoluks KarS prg. 28 alusel. Paraku ei tähenda hädakaitseseisundis tegutsemine alati süü puudumist e. hädakaitseseisund iseenesest ei ole õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Oluline on süüküsimuse otsustamisel küsimus kaitsetegevuse intensiivsusest ja selle vastavusest ründele e. määravaks on , kas süüdistatav ületas hädakaitse piire või tegutses hädakaitse piirides. Riigikohus on mitmetes otsustes korranud, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Ründe

olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses. Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatud tehiolude pinnalt alust rääkida kannatanu poolsest ründest, mille tõrjumiseks pidi süüdistatav kannatanule jõuliselt rusikaga näkku lööma. Seda, et kannatanu näitas süüdistatavale keskmist sõrme, seda keegi ei vaidlusta. Kohtukolleegium nõustub sellega, et keskmise sõrme näitamine on halvustav ja solvav žest, kuid sellegipoolest kujutas sellele järgnenud HH käitumine – rusikalöök näkku – sellele ülereageerimist. Kõrvalseisjale on selline käitumine tajutav ründavana, mitte olukorda lahendavana. Keskmise sõrme näitamine ei ole enam ammu mingi erakordne ja sellist ülereageerimist vääriv žest. Pigem võib öelda, et tegemist on juba igapäevaselt ettetuleva žestiga, millega väljendatakse oma pahameelt. Tavaliseks on see saanud liikluses, kus selliselt reageeritakse liiklusohtlikke olukordi tekitanud juhtidele, spordivõistlustel – jalgpall, tennis. Nädalapäevad tagasi näitas poliitikust süüdistatav kohtus fotograafile keskmist sõrme ja sellisena see foto ka ajalehes avaldati, jne.jne. Ehk siis, kui ühiskonnas peetaks normaalseks igale keskmise sõrme näitamise juhtumile reageerida intensiivse vägivallaga, elaksime me kõik pidevas poksiringis. Veel märgib kohtukolleegium, et isegi, kui käsitleda sõrme näitamist antud juhul solvanguna ja arvestada Riigikohtu otsuses 3-1-1-111-04 väljendatud Riigikohtu seisukohta, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla ka selline õigusvastane rünne, mis ei vasta ü hegi süüteokoosseisu tunnustele, siis käesoleval juhul ei saa rääkida mingist kestvast ohust, mis selle ühekordse žestiga kaasnes. Selleks ajaks, kui süüdistatav kannatanut lõi ei olnud kannatanu keskmine sõrm enam püsti asendis. Ja lõpuks, Riigikohus on viidatud otsuses ka selgitanud, et solvangu tõrjumine rusikalöökidega ei ole säästvaim kaitsevahend. Selleks piisab vastavasisulise suulise nõudmise esitamisest või ühekordsest kergest löögist. Juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud. Mis aga puudutab süüdistatava poolt maakohtus väidetut, et kannatanu teda esimesena lõi rusikaga vastu õlga, siis seda ei kinnita ükski tõend. Tunnistajad, kes toimunut pealt nägid nimetasid kannatanu ja süüdistatava vahel toimunut erinevalt, kas nügimiseks (MK), tõukamiseks (RA) või vehkimine (SM HH öeldu põhjal). Kõik need füüsilist kontakti tekitada võivad liigutused on rahvarohkes kohas võimalikud ning ei ole käsitletavad õigusvastase ründena. Et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas,

märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma) (Riigikohtu otsus 3-1111-04). Andmaks hinnangut süüdistatava käitumisele maakohtu karistusõiguslikule hinnangule märgib kohtukolleegium järgmist.

poolt

antud

Vastu ei saa vaielda nendele rohketele kaitsja poolt apellatsioonimenetluses ringkonnakohtule esitatud seisukohtadele, millistes on ilmselgelt äratuntavad konkreetse kohtuniku mõtted ja väljendusstiil ringkonnakohtu(te) otsustes ( seejuures ei ole kaitsja neid mõtteid kasutades isegi mitte viidanud konkreetsetele jõustunud otsustele), kuid otsustamaks arutataval juhul süüdistatavale omistatava käitumise kvalifikatsiooni üle e. kas õige on KarS prg. 118 lg 1 p 2 järgi süüdimõistmine või kas saab üldse kõne alla tulla KarS prg 119 ettenähtud süüteokoosseis, siis kohtukolleegiumi vastus kaitsjate poolt väljapakutud kvalifikatsioonile on kindel ei. Ehk siis ainuüksi asjaolu, et KarS prg 118 lg 1 p.2 sätestatud tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest ei muuda teo kvalifikatsiooni käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehioludest lähtuvalt. Tänasel päeval võib juba kindlalt väita, et mitmed ka kaitsja poolt viidatud Riigikohtu seisukohad (3-1-1-75-10) olid ekslikud. Nimelt on seadusandja KarS § 118 redaktsiooni täiendanud ning alates 1. jaanuarist 2015 nimetatakse selle sätte lg 1 p-s 7 inkrimineeritava tagajärjena ka surma (RT I, 12.07.2014, 1). See aga tähendab omakorda, et KarS § 118 lg-s 1 nimetatud tagajärjed ei nõua subjektiivsest küljest enam tahtluse tuvastamist, sest sellisel juhul oleks KarS § 118 lg 1 p 7 enda nõuetelt identne KarS §-ga 113 ehk siis tapmise põhikoosseisuga. Sellise olukorra loomine oli teadlik, sest ka seaduseelnõu seletuskirjas on avatud, et selle muudatuse eesmärk on luua tõhus õiguslik vahend reageerimaks sellistele tahtlikele tervisekahjustustele, mis toovad kaasa kannatanu surma, ilma et surm oleks teo toimepanija tahtlusest hõlmatud. Selline subjektiivse külje nõue laieneb aga ka teistele käsitletavas koosseisus hõlmatud tagajärgedele. Sisuliselt tähendab selline seadusmuutatus, et KarS § 118 lg 1 peab sisaldama tahtlikku põhitegu (tervisekahjustamist KarS § 121 mõttes), alapunktides nimetatud tagajärjed on aga enamohtlikeks tagajärgedeks KarS § 19 mõttes, mille põhjustamiseks piisab ettevaatamatusest. Siinkohal on oluline just toonitada, et kuigi KarS § 118 lg 1 p 7 hakkas kehtima alles 1. jaanuarist 2015, siis KarS § 19 toime laieneb KarS § 118 lg-s 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka varem e. erutatava teo toimumise ajal, s.o tegemist ei ole KarS § 5 lg-s 3 nimetatud olukorraga (Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri). Eelöeldu tähendab sisuliselt seda, et käesoleval juhul piisaks konstanteeringust, et HH pani teo toime vähemalt ettevaatamatusega , mida ei vaidlusta ka kaitsjad. Samas aga kohtukolleegium leiab, et maakohtu seisukoht selles, et tegemist on siiski vähemalt kaudse tahtlusega toime pandud teoga on põhjendatud. Kui isik vallandab enda teadliku käitumisega kausaalahela sellise kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda ning ka ei taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed vähemalt kaudse tahtluse tähenduses samaaegselt ka heaks. Kohtupraktikas kohaldatakse seda arusaama juhtudel, mil isiku käitumine on juba välise vaatluse kohaselt sedavõrd intensiivne, et nn juurdemõeldavale objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et isiku käitumine on kohane põhjustama raske tagajärje või siis surma. Ehk siis lahendatakse tahtluse küsimus siis nn välise teopildi alusel. Välise teopildi alusel on alust jaatada (raske) tagajärje osas esinenud tahtlust eeskätt siis, kui:

- tegu on äärmiselt intensiivne, nt valimatu ning korduv käte/jalgadega või löögijõudu võimendavate esemetega peksmine kehasse (praktikas on see esmajoones seotud nn surnukspeksmiste juhtumitega); - tegu, mis eraldivõetult/välisel vaatlusel ei olekski ehk nii ohtlik, on suunatud nn elutähtsasse piirkonda, nt pähe, kõrri vms; - kasutatud ründevahendit iseloomustab eriline ohtlikkus, nt löök pikateralise noaga rindkerre. Nendel puhkudel on alust rääkida sellest, et isik vallandab enda väliselt ohtliku käitumisega kontrollimatu kausaalahela ning tahtluse voluntatiivse külje teatavat defitsiiti/puudust saab siis kompenseerida nn teadmiselemendi äärmise intensiivsusega, n A seda maakohtu otsuses märgitakse. Käesoleval juhul on siis tegemist jõulise rusikalöögiga pea piirkonda e. siis teisena nimetatud võimalusele. välist teopilti silmas pidades. Kuid ka sellisel juhul on oluline et isik n.ö. ohu ära tunneb. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemisel on oluline, kas konkreetseid asjaolusid arvestades oli süüdistatav võimeline üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette nägema põhjuslikku seost kannatanu rusikaga näkku löömise ja saabunud tagajärje vahel ja millele tuginedes võib tõsikindlalt väita, et nimetatud asjaolusid arvestades oli HH-l mõistlik loota, et tugeva näkku sooritatud rusikahoobiga joobes kannatanu tasakaalust välja viimine ei realiseeru ükskõik kui raskes tagajärjes. Kuna kaitsjad on oma kaitseargumentides heitnud ette seda, et süüdistatav ei joonud koos kannatanuga ja ta ei pidanud teadma, et kannatanu on alkoholijoobes, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei oleks ka täiesti kainel isikul mingeid võimalusi sellise ootamatu rusikalöögi tagajärjel püsti jääda. NA eelnevalt märgitud on vastuvaidlematult tõendatud, et süüdistatava rusikalöök näkku põhjustas kannatanu kukkumise ja kukkudes jõulise löögiga antud kiirendusega peaga vastu maad sai kannatanu rasked peavigastused. Seega saab järeldada, et tegemist oli piisavalt intensiivse ja jõulise vägivallaga selle toimepanemise hetkel, mis omakorda lubab asuda seisukohale, et teo toimepanemise hetkel pidas HH võimalikuks mistahes tagajärje saabumist. Luues enda teoga kannatanul kolju vigastuste tekkimise ohu, mille realiseerumist ja edasist kulgu ei suutnud ta vähimalgi määral kontrollida, kiitis HH saabunud tagajärje samaaegselt kaudse tahtluse tähenduses ka heaks. Ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginevalt saanuks HH samaaegselt väita, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, ei esinenud. Selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium kordab, et tegemist oli ootamatu ja väga tugeva rusikalöögiga näkku. Selline löök võtab silme eest mustaks ja ei ole võimalik enam valida kukkumiseks soodsaimat asendit. Pea asub inimese hea keskpunktist kõige kõrgemal ja löök peapiirkonda – näkku – viib inimese tasakaalust välja ja ta mitte ei „pudene“ maha n.ö. järk-järgult, jalad ees, vaid kukub n A pulk. Kui löök on eestpoolt e. näkku, siis paratamatult kukub inimene selg ees ja paratamatult saab esmase e. kõige tugevama tõuke maapinnalt pea kuklaosa. Tegemist ei ole kummist peaga, mis löögi tagajärjel vibreerima hakkab ja esialgse asendi taastab. Kukkumine sellise löögi jõul toimub sedavõrd kiiresti, et isegi lööja ei ole võimeline enam olukorda kontrollima e. näiteks kukkujast kohe kinni haarama. Seega on maakohus õigesti tuvastanud süüdistatava käitumises kaudse tahtluse ning kaitsjate

poolt esitatud argumendid ja pikalt tsiteeritud Riigikohtu seisukohad ei lükka maakohtu seisukohta ümber. Süüdistatavale on mõistetud 4 aastane vangistus vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest. Tegemist on sanktsioonis ettenähtud ainukese karistusliigi alammääraga. Seega on alust väita, et maakohus on sisuliselt arvestanud kõigi võimalike karistust kergendavate asjaoludega ja tuvastatud tehioludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kannatanu käitumine e. keskmise sõrme näitamine selline žest, mis tekitab adressaadis automaatselt tugeva hingelise erutuse. Kohtupraktikas ei ole ka varem sellise žesti adressaadi vägivaldset reageerimist tunnistatud süüdlase karistust kergendavaks asjaoluks. Tegemist on levinud käemärgilise žestiga, mis ei õigusta konflitki jätkavat füüsilist vägivalda (1-10-14803). tegemist oli olukorraga, kus liikluses näitas kannatanu n.ö. „rullnokale“keskmist sõrme, kes siis omakorda jätkuva konflikti käigu sooritas tugeva löögi, mille tagajärjel kannatanu asfaldile paiskus ja suri. Ei nõustu kohtukolleegium ka sellega, et süüdistatava karistust kergendab puhtsüdamlik kahetsus. Olukorras, kus süüdistatav ei tunnista oma süüd kogu esitatud süüdistuse mahus ei ole alust rääkida ka puhtsüdamlikust kahetsusest. Süüdistatava alaealisust on maakohus kärsituse mõistmisel arvestanud ning kohtukolleegium ei näe ka aluseid kaitsja poolt taotletud KarS prg. 60 või 61 alusel karistuse kergendamist. Kuriteo toime pannud isiku karistamise alus on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib karistusena mõista vangistuse ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik välistaks süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi - alaealisele karistuse mõistmisel tuleb lisaks süü suurusele eriti tähelepanelikult arvestada ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid ( 3-1-1-99-06 ). Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine (3-1-1-76-07). Kohtukolleegium märgib, et kaitsjate poolt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused ei välista alaealisele karistusena vangistuse mõistmist. Riigikohtu seisukohast omab olulist tähtsust asjaolu, kas alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi (3-1-1-76-07). Käesoleval juhul sellest rääkida ei saa. Süüdistatav on varem karistatud kohtu poolt vägivallakuriteos e. sisuliselt sarnases käitumises, ainult kergemate tagajärgedega. Arutatava kuriteo pani ta toime eelmise kohtuotsusega määratud katseajal, kusjuures ka katseaja tingimusi ei täitnud süüdistatav korralikult

ning katseaega pikendati kohtu poolt. Süstemaatiliselt on süüdistatav pannud toime ka väärtegusid. Need on asjaolud, mis kohtukolleegiumi hinnangul annavad aluse väita, et süüdistatavat ei ole juba kasutatud meetmetega võimalik mõjutada õiguskuulekusele. Süüdistatav on uue kuriteo toime pannud katseajal ja kohtuotsuse tegemise ajal oli see KarS prg. 74 välistavaks asjaoluks. Käesolevaks ajaks on seadust muudetud ja teatud tingimustel on see võimalik, kuid arvestades eeltoodud põhjendusi ei pea kohtukolleegium seda võimalikuks. See nõuab kohustuslikult kriminaalhooldust ning elektroonilise valve kohaldamist süüdistatava nõusolekul, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole HH isik, kes sobib kriminaalhooldusele. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka tsiviilhagi rahuldamise osas. Kaitsja taotlus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata on põhjendamatu, sest ei tulene seadusest. KrMS prg. 310 lg 1 võimaldab küll süüdimõistva kohtuotsuse korral jätta tsiviilhagi ka läbi vaatamata, kuid Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-87-09 selgitanud, et kriminaalmenetluses saab kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes erandlikel juhtudel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p-d 36-37). Vastavalt KrMS § 310 lgle 1 rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423. Käesoleval juhul aga selliseid aluseid ei esine ja nendele ei viidata ka apellatsioonis. Kohtukolleegium möönab, et maakohtu otsustus selles küsimuses ei ole seaduse vaatevinklist küll täiuslik, kui samas ei too tehtud minetused kaasa otsuse tühistamist selles osas. Esiteks, vale on kaitsja poolt väidetu, et kriminaalasjas ei ole ühtegi määrust, mis kinnitaks seda, et süüdistatava ema on kaasatud menetlusse tsiviilkostjana. Kriminaaltoimikus on vastav määrus täiesti olemas. 19.05.2014.a. on MJ tunnistatud määrusega tsiviilkostjaks ja samal päeval on temale prokuröri poolt üle antud ka tsiviilhagi koos lisadega. Seda on MJ kinnitanud määruse lõpus oma allkirjaga. Vastav määruse blankett sisaldab ka KrMS prg-s 40 sätestatud tsiviilkostja õigused ja kohustused. Tsiviilkostja on oma allkirjaga ka kinnitanud, et ta on tutvunud õiguste ja kohustustega ja talle on selgitatud õiguste ja kohustuste sisu(1.kd tl 149150). Tsiviilkostja oli ka maakohtu istungil, kus temale selgitati veelkord tema õigusi. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-1-14 sedastanud, et olukorras, kus tsiviilkostjal on mõistlik võimalus aegsasti enne maakohtu istungit tsiviilhagiga tutvuda - ja seda saab temalt ka eeldada - pole põhjust lugeda tsiviilhagi läbivaatamist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 12 ega lg 2 mõttes ja ainuüksi see asjaolu ei saa kaasa tuua ka maakohtuotsuse tühistamist. Süüdistatav oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, kuid see ei tähenda, et süüdistatav ei vastutaks üldse tekitatud kahju eest. Nimelt näeb VÕS § 1053 lg 2 ette, et vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kuna VÕS § 1052 lg 1 näeb ette, et tekitatud kahju eest ei vastuta üksnes alla 14-aastane alaealine, vastutab HH tekitatud kahju eest ning VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutab tema tekitatud kahju eest ka tema vanem. Seega vastutavad tekitatud kahju eest nii HH kui tema ema MJ. Tegemist VÕS § 65 lg-st 2 tulenevalt solidaarvõlgnikega. Küll ei ole aga arvestatav kaitsja etteheide, et süüdistatavat ei ole tsiviilkostjaks tunnistatud ja seetõttu ei ole temapoolne tsiviilhagi omaksvõtt oluline ega vajalik. Kahtlustatavat ega süüdistatavat ei ole vaja

kriminaalmenetluses tsiviilkostjaks tunnistada ja seda vaatamata asjaolule, et kahju tekitanud süüdistatava vastu on kannatanul kahjunõude õigus. Nimelt, vastavalt KrMS prg. 16 lg-le 2 on tsiviilkostja eraldi menetlussubjekt ja KrMS prg. 39 lg 3 kohaselt kohaldatakse tsiviilkostjale reeglina tunnistaja kohta sätestatut. KrMS prg. 40 sätestab tsiviilkostjale ka eraldi õigused ja kohustused. Kuid eeltoodu ei tähenda seda, et kohus ei peaks süüdistatavat käsitlema kahju hüvitamisel solidaarvõlgnikuna. Tekkinud olukorras puudub aga kohtukolleegiumil võimalus viga parandada, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra halvendamisega, mida KrMS prg. 340 lg 3 p 5 alusel saab teha vaid kannatanu või prokuröri apellatsiooni olemasolul. Arvestades, et kriminaalasi oli lahendatud lühimenetluses prokuröril see võimalus üldse puudus, kannatanute huvid olid aga rahuldatud otsusega. Nimetatud puudus ei ole ka esiteks menetluslikku laadi, mis annaks aluse saata kriminaalasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks ja teiseks, välistab ka sama küsimuse teistkordne arutamine maakohtus süüdistatava olukorra raskendamise, kui ei ole selles osas prokuröri või kannatanu apellatsiooni (KrMS prg. 341 lg 6). See aga ei tähenda, et süüdistatav ei või vastutada tekitatud kahju eest ja hagi tunnistada ja kahju ka ise hüvitada. Solidaarvõlgnikud on pereliikmed ja midagi etteheidetavat ei saa olla, kui poeg, kes on ise kahju tekitanud võtab kogu kohustuse enda kanda. Nii on ka süüdistatav kinnitanud maakohtu istungil ja korranud seda oma apellatsioonis, et ta on nõus tasuma kannatanute poolt nõutud kahju. Seega olukorras, kus süüdistatav e. kostja on võtnud lühimenetluses toimunud kohtumenetluses hagi täielikult omaks ja lubanud selles nõustud summad tasuda ning solidaarvõlgnik e. tsiviilkostja ei ole vaielnud hagile vastu, kuigi see võimalus tal oli, siis on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud lähtuda Riigikohtu otsuses 3-1-1-79-09 väljendatud seisukohast, olenemata, et tegemist on kahe kostjaga. Samas aga märgib kohtukolleegium, et tulenevalt apellatsioonis väljendatud seisukohast, et maakohus oleks pidanud sellisel juhul siiski põhjendama tsiviilhagi ja mitte lähtuma sellest, et hagi on omaks võetud ja otsuses pole sellekohaseid põhjendusi vaja, siis kohtukolleegium peab vajalikuks omalt poolt põhjendada hagi rahuldamise põhjendatust. Tsiviilhagi koosneb nii varalisest, kui ka mittevaralisest nõudest. Varalise nõude tõendamiseks on tsiviilhagi juurde lisatud vastavad kuludokumendid ja nendest oli juttu ka maakohtu istungil. Kohtuistungi protokollist (17.11.2014 a) nähtub, et prokurör küsitles tsiviilhagejat selles küsimuses ja arvutas ka välja, et lisatud tšekkide alusel on varaline kahju 535 eurot ja ülejäänud osa 3000 eurost e. 2465 eurot on moraalne kahju. Seega uuriti vahetult tsiviilhagi varalise kahju nõuet ja kannatanu selgitas, millega on tegemist. Vaidlust ei ole selles, et hambaravi teenuseid vajas kannatanu seoses sellega, et süüdistatav lõi teda vastu nägu ja kahjustada said ka hambad e. tegemist on süüdistatava õigusvastase käitumisega tekitatud otsese varalise kahjuga. Mis aga puudutab väljamõistetud mittevaralise kahju suurust, siis tegemist ei ole kohtukolleegiumi hinnangul sellise suurusega, mille kohta saaks öelda, et summa on ebamõistlikult suur. Kriminaalmenetluses lahendatakse mittevaralise kahju nõue üldjoontes kooskõlas nende põhimõtetega, mille järgi lahendab analoogseid kaasuseid ka tsiviilvaidlusi läbi vaatav kohus. Muu hulgas juhindutakse põhimõttest, et kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisel tuleb mittevaralise kahju teket eeldada ja kahju täiendav tõendamine kannatanu poolt ei ole vajalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Antud juhul on selleks süüdimõistev kohtuotsus. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks

kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest ( 3-2-1-18-13). Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo 3-2-1-19-08; 3-2-1-80-13). Tuginedes Riigikohtu poolt vaidlustatud küsimuses läbiviidud kohtupraktika analüüsidele võib väita, et hüvitise suurus vastab nendele nõuetele. Nii on 2009.a. vastavasisulises analüüsis kokkuvõtvalt sedastatud, et raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste korral on see vahemik olnud 100000-300000 krooni (ca 6400- 19000 eurot). Kannatanule oli tekitatud raske tervisekahjust e. raske kehaline haigus ja kannatanu kirjeldas ka maakohtu istungil kuivõrd toimunud sündmus tema elustandardit muutis. Kannatanu ütlustest nähtub, et elu enne temaga toimunud juhtumit ja peale seda ei ole võrreldavad. Psüühiliselt mõjutavad sellised muutused noort inimest kindlasti enam, sest terve noore inimese elu on aktiivne, tal on õpingud pooleli, tööleasumine ees jms. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja arusaamaga n A oleks käesoleval juhul kohus tunnistanud moraalse kahju tekkimist kannatanu lähedasel (emal) , samas kui tervisekahjustuse korral ei näe seadus ette moraalse kahju heastamist kannatanu lähedasele. Kannatanu oli kohtueelse uurimise ajal alaealine ja tema ema esitas hagiavalduse ka tema nimel. Hagiavalduses on märgitud, et see esitatakse seoses „minule ja minu pojale KL-le õigusvastaselt tekitatud kahjuga „. Maakohtu istungil kinnitas KL ema poolt tsiviilhagi esitamist. Prokuröri küsimusele : Tsiviilhagi esitas ema, kuna te olite alaealine? Vastas kannatanu: Jaa. Asjaolu, et kogu tsiviilhagi summa on välja mõistetud kannatanu emale ei anna esiteks alust arvata, et ka moraalne kahju on temale tekitatud. Teiseks, tegemist ei ole sellise otsustusega, mis kuidagi mõjutaks süüdistatava suhtes otsuse seaduslikkust ja mis oleks üldse süüdistatava poole vaidlustada. Kui keegi seda vaidlustada tahaks, siis saaks see olla vaid KL, kuid kuna tegemist on poja ja emaga, ei ole see neile järelikult oluline, kelle pangaarvele konkreetne summa laekub. Süüdistatava kaitsja adv. Urmas Simon on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 576 eurot. 2,5 tundi on kaitsja kulutanud maakohtu otsuse analüüsiks ja 3,5 tundi apellatsiooni koostamiseks. Kohtukolleegium peab ajakulu osaliselt põhjendatuks. Põhjendatud on ka koefitsiendi 2 kohaldamine. Kaitsja poolt esitatud ajakulu e. 12 pooltundi on vastavalt kehtivale korrale maksimaalne tasustatav aeg apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest. Selline ajakulu ei saa olla põhjendatud kriminaalasjas, kus on üks süüdistatav ja üks lihtsa faabulaga süüdistuse episood. Ka on kohtukolleegium seisukohal, et kohtuotsusega tutvumine ja selle analüüs on selline toiming, mille eest tasu nõudmine apellatsioonimenetluses ei saa olla põhjendatud. See on tegevus, mis kuulub igal juhul esimese astme kohtus teostatava kaitsetegevuse hulka e. enne otsust läbi lugemata ja põgusalt analüüsimata ei ole üldse võimalik otsustada apelleerimise vajaduse üle. Samas olukorras, kus apellatsiooni esitamine ei ole vajalik, see tegevus eraldi tasustamisele ei kuulu. Mingit mõistlikku põhjust, miks peaks olema see toiming tasutatav siis, kui apellatsioon esitatakse, ei ole. Kaitsja osales ka maakohtu istungil ning tema maakohtus esitatud kaitseteeside ja apellatsiooni teeside võrdlus lubab väita, et kindlasti ei ole tehtud siin

topelt tööd. Kohtukolleegium peab põhjendatuks ajakulu 3 tundi e.6 pooltundi ja koefitsient 2 kohaldamisega ning koos käibemaksuga on tasu 288 eurot KrMS prg 185 lg 2 alusel kannab apellatsioonimenetluse kulud süüdistatav. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse HH suhtes muutmata ja KrMS prg. 185 lg 2 alusel mõistab välja süüdistatavalt kaitsjatasu.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

/kohtuotsus allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.