Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on T.H süüdi tunnistatud ühes katse-staadiumisse jäänud kauplusevarguses, kannatanutele kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks ja mida on ka maakohus põhjendatult arvestanud. T.H poolt äravõetud kaupade väärtus oli väga väike. Olen seisukohal, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa rääkida toimepanija suurest ega keskmisest süüst. Süüdistatava käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuistungil ja ka kohtueelses menetluses annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. T.H on kriminaalkorras karistatud, kuid mitte raskete kuritegude toimepanemise eest. Käesolevas asjas on tähelepanuväärne, et süüdistatav on käitunud vanglast vabanemise järgselt suhteliselt seaduskuulekalt, aset on leidnud üksnes üks kauplusevargus. Süüdistatav selgitas, et kriminaalhoolduse nõudeid on ta täitnud ja käinud korralikult registreerimas, narkootikume ei tarbi, käib metadooniravil, alkoholiga ei ole enam probleeme. Eeltoodust nähtuvalt süüdistatava väited varguste toimepanemise põhjuste ja uutest kuritegudest hoidumise ning tema eluviiside muutumise kohta ei ole paljasõnalised. Jätkuv katseaeg võib aidata süüdistatavat suunata ka edaspidi õiguskuulekalt käituma, mistõttu ei ole põhjendatud T.H karistamine vangistusega, mis tooks kaasa liitkaristusena vanglas viibimise. KarS § 56 lg 2 kohaselt vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Käesolevas asjas puuduvad maakohtu otsuses veenvad põhjendused selle kohta, miks kohtu arvates T.H suunamine õiguskuulekale käitumisele ei ole saavutatav rahalise karistusega ja Harju Maakohtu 13.03.2014. a määruse järgi katseaja nõuete ja kohustuste edasise täitmisega. Maakohtu otsuses on karistusliigi valiku põhjendamisel osundatud T.H töökoha ja muude sissetulekute puudumisele. Seejuures ei ole arvesse võetud, et süüdistataval on stabiilne sissetulek - pension 170 eurot kuus, samuti saab ta töötuskindlustushüvitist 35 eurot kuus. Süüdistatav teeb ka jõukohaseid juhutöid ning aitab ema Keskturul. Arvestades T.H reaalseid ja stabiilseid sissetulekuid, peaks olema võimalik kaaluda rahalise karistuse kohaldamist, kuna ilmselt on selline karistus pensioni saamisel täidetav. Samuti tuleb arvestada, et T.H on kinnitanud võimalust ja valmisolekut sellist karistust tasuda. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et T.H suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale reaalse vangistuse.

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist karistuse liigi osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Kolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. 4.1 Apellandid on taotlenud mõista T.H-le rahaline karistus. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate asjaoludega ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. T.H on isik, keda on varasemalt karistatud korduvalt vangistusega. Viimase kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt oli vabastatud tingimisi ennetähtaega. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis uute kuritegude toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. Riigikohus on otsuses nr 31-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 199 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasematele kuritegude eest mõistetud karistustele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud põhistanud, miks T.H-le pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega (lk 60). Kolleegium nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea neid vajalikuks korrata. Tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud T.H-le karistuse, mis vastab täielikult tema teosüüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Lisaks on apellandid jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega arvestades T.H jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda on talle karistuseks vangistuse mõistmine 3 kuud, mida vähendatud 1/3 võrra (seega KarS § 199 sanktsiooni alammääras) vaatamata pensionile 170 eurot ja töötuskindlustushüvitisele 35 eurot kuus, põhjendatud.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kohtuotsuse muutmata jätmisel, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

Orvi Tali

Sten Lind

Andres Parmas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.