1-14-5677/21 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohus otsustas 30.septembri 2014.a. otsusega mõista L.E süüdi KarS § 424 järgi ning karistada teda 1 (ühe) aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 23.01.2013.a. Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o 1 kuu, 28 päeva vangistust võrra ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) aasta, 1 (üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendada mõistetud 1 aasta 1 kuu ja 28 päevane vangistus üldkasuliku tööga 836 (kaheksasada kolmkümmend kuus ) tundi, arvestusega, et 1-le vangistuspäevale vastab 2 tundi üldkasulikku tööd, mille tegemisajaks määrata 2 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 69 lg 4, 6 ja 7 alusel allutada süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemise ajal käitumiskontrollile ning kui süüdimõistetu ei pane üldkasuliku töö tegemise ajal toime uut kuritegu, järgib KarS § 75 lg 1 p 1 -6 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid, ei pöörata talle mõistetud tähtajalist vangistust täitmisele. Käitumiskontrolli ajal on süüdimõistetu kohustatud järgima KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid:1) elama kohtu määratud alalises elukohas ( XXXXXXXX XX-XX, Tallinn); 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö - või õppimiskoha vahetamiseks;6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena võtta L.E-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 11 (üheteistkümneks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on süüdimõistetu kohustatud kohtuotsuse jõustumisest arvates 5 (viie) tööpäeva jooksul oma juhiloa loovutama Maanteeametile. L.E mõisteti süüdi selles, et tema 09.03.2014 kella 19.30 ajal juhtis tahtlikult Tallinnas

kohtukõlbulikud. L.E süüdimõistmisel Harju Maakohtus oli ainsaks tõendiks selle kohta, et L.E olevat juhtinud 09.03.2014.a Tallinnas XXXXXX XXX juures mootorsõidukit Volvo V70 registreerimismärgiga XXX XXX, tunnistaja AG ütlused. Ühtegi teist tunnistajat, kes oleks andnud ütlusi selle kohta, et mootorsõiduk oleks nimetatud ajal ja kohas liikunud, kohtus üle ei kuulatud. Kriminaalmenetluse käigus ei ole leitud ka ühtegi muud objektiivset tõendit selle kohta, et L.E oleks Tallinnas XXXXXX XXX juures mootorsõidukit juhtinud. Süüdistatav L.E väitis, et tema ei mäleta autoga sõitmist, kuid seda ei eita, et oli alkoholijoobes ning magas istudes Volvos autopesula ees. Tema väitel ei tahtnud ta kuhugi sõita, sest Volvot juhtis tema abikaasa, kes väljus autost , et kusagilt otsida euromünte autopesu eest tasumiseks. Tunnistaja AG kohtuistungil antud ütlused olid oma sisult vastuolus asitõendi vaatlusprotokolliga, mille kohaselt laekusid 09.03.2014.a Põhja prefektuuri juhtimiskeskusesse politsei hädaabinumbrile 110 kõned telefoninumbrilt XXXXXXXX, mille kohaselt meesterahvas tutvustas ennast AG-na ja teavitas politseid beežist Volvost reg. Nr-ga XXX XXXXXX XXX autopesula ees, mis takistas autopesulasse sissesõitu ja mille juht magas rooli taga. Mingit informatsiooni selle kohta, et juht oleks ärganud või püüdnud enne esimest kõnet ära sõita juhtimiskeskusele ei laekunud. Esimesest kõnest nähtus hoopis see, et joobes juht blokeeris liikluse ja magas autos. Teisest kõnest nähtub see, et juhtimiskeskusele teatati, et juht tahtis põgeneda, oli pea ülesse tõstnud ja helistaja võttis võtmed autost ära. Kuna esineb vastuolu tunnistaja ütluste ja asitõendi vaatlusprotokollis fikseeritud informatsiooniga, siis ei saa ka tunnistaja AG kohtus antud ütlusi lugeda kohtukõlbulikuks tõendiks. Kohus ei hinnanud ka sisuliselt L.E poolt ülekuulamisel avaldatud asjaolu, et automaatkäigukastiga autolt ei saa süütevõtit välja tõmmata. kui autol on käik sees. Kohus leidis, et antud juhul ei oma see olulist tähtsust, kuna süüdistatav ise oma ütlustes tunnistas ning pole eitanud, et tunnistaja AG sai Volvo võtmed enda kätte ja andis need hiljem üle politseipatrullile. Kohus jättis aga tähelepanuta asjaolu, et tunnistaja AG ütlused selle kohta, et sõiduk liikus mõned meetrid, peatus ning tunnistaja sai kuidagi võtmed süütelukust enda kätte, ei ole eluliselt usutavad. Eeltoodut oleks tulnud ka tunnistaja ütluste hindamisel arvesse võtta. Selleks, et võtmeid kätte saada, oleks tunnistaja pidanud ise auto peatama, käigu välja võtma ja alles siis oleks tal olnud võimalik võtmeid kätte saada. Küll oli tunnistajal võimalik võtmed seisvast autost takistuseta kätte saada. Eeltoodust nähtub, et L.E süü KarS § 424 järgi on kohtukõlbulike tõenditega tõendamata ja tema süüdimõistmine on seotud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

Apellant leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja sel põhjusel taotleb ta süüdistatava õigeksmõistmist. Esmalt osundab kohtukolleegium seadusesättele, milles on ammendavalt ära toodud õigeksmõistva kohtuotsuse alused, millise tegemist apellant taotleb. Nimelt, vastavalt KrMS prg. 309 lg 2 tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Arutataval juhul ei nõustu apellant sisuliselt sellega, et maakohus on lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse ainult tunnistaja ütlustele. Apellant on seisukohal, et tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud ei võimalda tema ütlustega üldse arvestada. Ehk siis sisuliselt taotleb apellant maakohtu poolsete tõendite ümberhindamist ning sellest lähtuvalt süüdistatava õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Kohtukolleegium , hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust, s.h. ka seda, miks süüdistatava ütluseid ei pea kohus usaldusväärseks. Maakohtu otsuses tehtud järeldused rajanevad süüdistatava ja tunnistajate ütluste ning muude tõendite põhjalikul analüüsil ning nende omavahelisel kõrvutamisel. Maakohtu poolt tuvastatud kuriteo tehiolud on kooskõlas kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõenditega, milliste kogumis hindamise tulemil on maakohus otsustanud süüdistatava süüküsimuse. Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on analüüsinud kogumis asjas kogutud tõendeid ning kujundanud nende alusel oma siseveendumuse. Tõendite teistsuguseks hindamiseks kolleegium alust ei näe. Kohtukolleegium, nõustudes täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja karistuse osas, ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi oma otsuses korrata. Apellatsioonis ei ole ka ühtegi maakohtu seisukohta ümber lükatud. Apellatsiooni väidete osas märgib kohtukolleegium järgmist. Erinevalt apellandist on kohtukolleegium seisukohal, et tunnistaja ütlustes ei esine selliseid vastuolusid, milliste põhjal võiks väita, et tunnistaja, kas valetab või vassib. Ütluste usaldusväärsuse hindamine kohtu poolt tähendab sisuliselt just seda, et teha kindlaks , kas isik räägib õigust või valetab. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik valefakte täpselt meeles

pidada ja enda väiteid detailidega varustada ning tema ütlused muutuvad ajas. Samas ei oma aga kriminaalmenetluses kõik tunnistaja poolt nähtu ja tehtu ühesugust tõenduslikku kaalu. Ei saa nõuda, et isik, kes täites oma kodanikukohust ja võttes endale vabatahtlikult kanda kriminaalmenetluses tunnistaja raske rolli peab peensusteni meeles pidama mitmete kuude ning tihti ka aastate vältel kõiki nüansse, mis on paraku seotud mitte üldse tema enda ega tema lähedaste probleemidega, vaid hoopis kellegi võõra isiku probleemidega. Võimalik, et just seetõttu kehtib kriminaalmenetluses reegel, et oluline on määrata, kas isik, kelle ütluste usaldusväärsuse üle otsustatakse on andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja kui ta on seda teinud, siis kas need ütlused puudutavad tõendamiseseme asjaolude seisukohast olulist informatsiooni. Süüdistatav, kes on valinud oma tegevuse õigustamiseks taktika, mis seisneb tunnistaja ütlustes sisuliselt olematute vastuolude otsimises ning mille eesmärgiks on elimeneerida tõendite kogumist tema jaoks n.ö. kahjulik tõend, peaks tegelikult olema tänulik tunnistajale, kes oma käitumisega päästis võimalik, et mõne inimese ja võimalik, et süüdistatava enda elu. Üldteada on fakt, et aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et süüdistatav istus autos juhi kohal ja oli alkoholijoobes ning seda sellisel määral, mis mootorsõidukit juhtides toob kaasa kriminaalvastutuse. Vaidlust ei ole ka selles, et tunnistaja võttis ära süüdistatavalt võtmed, et ta ei saaks sellises olekus nagu ta oli, autoga minema sõita. Tunnistaja on ka piisavalt arusaadavalt selgitanud, et ta võttis ära võtmed siis, kui sai aru, et süüdistatav tahab ära sõita. Samuti rääkis tunnistaja, et enne seda, kui ta võtmed võttis sai ta aeglaselt sõitva auto ise viia parkimiseni e. tõmbas käigukangi vastavasse asendisse. Kui võtmeid ei saa kätte seisvast autost nagu seda väidab apellant, siis arvestades, et tunnistaja need võtmed ikkagi enda kätte sai, pidi ta ka enne auto seisma jääma. Faktis, et võtmed olid tunnistaja käes lõppkokkuvõttes ei saa teha paljasõnalisi järeldusi selle kohta, et süüdistatav ei juhtinud autot e. et auto ei sõitnud tunnistaja silme all. Eluliselt ei ole usutav, et adekvaatselt käituv inimene, kui ta ei ole just auto ärandaja, võtab lihtsalt niisama ära auto võtmed. Kui olukord olnuks tõesti selline nagu seda püüab konstrueerida süüdistatav e. et tema istus lihtsalt juhi kohal ja ootas sõidukit enne juhtinud abikaasat, kes oli sel momendil eemale läinud ja pidi tagasi tulema, siis oleks ta seda tunnistajale ka öelnud. Süüdistatava ütluste usutavuse seab kahtluse alla just see, et ta magas juhi kohal ja et ta ei väitnud ka kohe tunnistajale, et istub ja ootab korraks eemaldunud abikaasat. Kui ta sõitis tõesti abikaasa poolt juhitavas autos juhi kõrvalistmel ja pidi ka edasi sõitma abikaasa poolt juhitavas autos, siis miks pidi ta korraks juhi istmelt lahkunud abikaasa asemele ise ronima juhi istmele. Sellele ei ole muud loogilist vastust, kui see, et ta kavatses ise autot juhtida. Kui pikk pidi see vahemaa olema – pesulasse või ka edasi, see ei oma tähtsust. Seetõttu on ka usutav tunnistaja väide, et auto sõitis süüdistatava poolt juhitavana. Kui aga võtmed sai tunnistaja kätte seisvast autost põhjusel, et muul viisil see ei ole võimalik, siis on selge, et süüdistatav ka ise eelnevalt pedaalile vajutas. Sellises olukorras nagu see on tuvastatud, ei ole see absoluutselt välistatud. Süüdistatav sai aru, et olukord on tema jaoks pöördumatu, et politsei on teel sündmuskohale, et tema joove on nähtav ja et tema auto number on ka teada. Süüdistatav on ise korduvalt väitnud ja kordas seda ka apellatsioonikohtu istungil, et ta oli joobes ja ei mäleta kõike täpselt ning et just mäluauk on see, mis sundis teda esialgselt omaks võtma sõiduki joobes juhtimise fakti. Tõendamiseseme seisukohast omab olulist tähtsust fakt, mida süüdistatav eitab ja tunnistaja jaatab ja see on just

sõiduki juhtimise e. sõitmise fakt. Ka siin peab kohtukolleegium vajalikuks kasutada Riigikohtu seisukohti, mis selliseid olukordi puudutavad. Nii selgitas Riigikohus oma otsuses 3-1-1-15-12, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-11-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega. Kohtukolleegium rõhutab, et selles osas, et süüdistatav juhtis autot ja püüdis sellega ära sõita, on tunnistaja ütlused olnud järjepidevad ning tunnistaja on seda ka kohtus ristküsitlusel kinnitanud. Kõik muu, millega apellatsioonis püütakse seada kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsust, ei oma tõendamiseseme asjaolude seisukohast mingit tähtsust. Maakohus on uskunud tunnistaja ütlusi ja seda, miks on eelistatud just tunnistaja ütlusi, seda on ka põhjendatud. Õige on maakohtu seisukoht, et esiteks, tunnistajal puudus igasugune motiiv süüdistatava vastu anda teadvalt süüstavaid valeütlusi. Tegemist on süüdistatavale võõra isikuga, kes täiesti juhuslikult oli süüdistatavaga samas kohas samal ajal. Tunnistaja ei saanud teada seda, et süüdistatav on ka varem juhtinud joobes autot ja olnud selle eest karistatud. Tegemist on kuriteoga, mille korduvtoimepanemise risk on suur . Arusaamatu on kaitsja väited, et tunnistaja ütlustes esineb vastuolu – tema kõned politseisse ja kohtus antud ütlused on erinevad. Kohtukolleegium vastuolu ei näe. Kõned politseisse on tehtud enne, kui süüdistatav tunnistaja silme all autot juhtis. Tunnistaja helistas politseisse, kui avastas magava purjus juhi juhiistmel autos istumas ja sõitmise fakt oli hiljem. Ka on maakohus jätnud põhjendatult tõendikogumist välja süüdistatava ütlused tunnistades need ebausaldusväärseks. Põhjuseks on asjaolu, et süüdistatav on tõendamiseseme asjaolude suhtes andnud erinevatel menetlusetappidel diametraalselt vastupidiseid ütlusi. Menetluse algetapil tunnistas süüdistatav oma süüd ja nõustus ka kokkuleppemenetlusega. Süüdistatava poolt esitatud põhjendused ei veena kohut. Esitatud põhjendused on pigem absurdsed. Süüdistatava näol on tegemist kõrgharitud juristiga, kes on mitte ainult kokku puutunud kriminaalmenetlusega, vaid esinenud ka menetlusosalisena. Ta teab väga hästi, mida tähendab isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemine, mis see endaga kaasa toob – karistus, lisakaristus, mitmed piirangud kuni karistatuse kustumiseni jms. Absoluutselt välistatud on sellise isiku puhul olukord, et ta teades, et ei ole purjus peaga mootorsõidukit juhtinud , nõustub enda suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega. Tegemist oli läbipaistva taktikalise käiguga, et saada n.ö. ligi toimiku materjalidele, nendega tutvuda ja seejärel otsustada, minna prokuröriga kokkuleppele või vaielda edasi üldmenetluses. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse L.E suhtes muutmata.