Harju Maakohtu 17. septembri 2014 otsus lühimenetluses Süüdistatav I.L, kaitsja Leelo Viil
RESOLUTSIOON
1.Jätta I.L ja kaitsja Leelo Viili apellatsioonid Harju Maakohtu 17. septembri 2014 otsuse peale kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
2.Välja mõista I.L-ilt Eesti Vabariigi kasuks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 8 (kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300
(SWIFT:
NDEAEE2X)
või
DANSKE
BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 17. septembri 2014 otsusega lühimenetluses tunnistati I.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, mõistes karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 69 lg 7 ja KarS § 65
lg 2 kohaselt suurendati käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 1.04.2014 kohtuotsusega mõistetud asenduskaristuse ärakandmata osa võrra, s.o 939 tunni üldkasuliku töö ehk 469 päeva vangistuse, s.o 1 aasta 3 kuud 19 päeva vangistuse võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud 19 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistusaja algust loeti alates kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 3.06.2014. Tsiviilhagide rahuldamiseks mõisteti I.L-ilt H kasuks välja 172,85 eurot, R AS-i kasuks välja 163,45 eurot ja M OÜ kasuks välja 155,27 eurot. Menetluskuludena mõisteti I.L-ilt riigituludesse välja sundraha 532,50 eurot ja määratud kaitsja tasu 288 eurot. KrMS § 180 lg 3 tuleb menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest: esimesel üheteistkümnel kuul igakuiselt 68,40 eurot ning kaheteistkümnendal kuul 68,10 eurot.
2.I.L tunnistati süüdi selles, et tema, olles karistatud Harju Maakohtu 1.04.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 alusel, seega isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 23.04.2014 kella 15:02 ajal viibides aadressil XXXXXXXXX XXX XX, XXXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX asuvas kaupluses H võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil H-le kuuluvat kaupa: nimelt kaks 200-grammist metsapähklišokolaadi (tüki hind 2,25 eurot) 4,50 euro eest, kaks 200-grammist pähklišokolaadi (tüki hind 2,35 eurot) 4,70 euro eest, 22 300-grammist šokolaadi Anneke (tüki hind 3,19 eurot) 70,18 euro eest ja üheksa 300-grammist šokolaadi Kalevipoeg (tüki hind 3,19 eurot) 28,71 euro eest, kokku kaupa 108,09 euro eest, millega väljus poest, jättes kauba eest tasumata; samuti tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 25.04.2014 kella 08:44 ajal viibides Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuvas kaupluses X võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil R AS-ile kuuluvat kaupa: nimelt kolm pudelit 0,5-liitrist piiritusjooki Stroh 80% (ühe pudeli hind 23,35 eurot) 70,05 euro eest, millega väljus poest, jättes kauba eest tasumata; samuti tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 25.04.2014 kella 10:29 ajal viibides Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX asuvas kaupluses X võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil R AS-ile kuuluvat kaupa: nimelt neli pudelit 0,5-liitrist piiritusjooki Stroh 80% (ühe pudeli hind 23,35 eurot) 93,40 euro eest, millega väljus poest, jättes kauba eest tasumata; samuti tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 4.05.2014 kella 15:58 ajal viibides aadressil XXXXXXXXX XXX XX XXXXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX asuvas kaupluses H võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil H-le kuuluvat kaupa: nimelt kaks pudelit 0,7-liitrist rummi Captain Black (pudeli hind 13,49 eurot) 26,98 euro eest ja kaks pudelit 0,7-liitrist rummi Captain Spiced (pudeli hind 18,89 eurot) 37,78 euro eest, kokku kaupa 64,76 euro eest, millega väljus poest, jättes kauba eest tasumata; samuti tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 28.05.2014 kella 08:19 ajal viibides Tallinnas XXXXXXX XXX XX asuvas M kaupluses võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil M OÜ-le kuuluvat kaupa: nimelt ühe pudeli 0,7-liitrise Jamesoni maksumusega 16,35 eurot ja kaks pudelit 0,7-liitrist Tullamore’i (pudeli hind 19,75 eurot) 39,50 euro eest, kokku kaupa 55,85 euro eest, millega väljus poest, jättes kauba eest tasumata; samuti tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 29.05.2014 kella 09:17 ajal viibides Tallinnas XXXXXXXX XXX XX asuvast kaupluses M võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil M OÜ-le kuuluvat kaupa: nimelt ühe pudeli 0,5-liitrise
Hennessy VSOP-i maksumusega 37,79 eurot, ühe pudeli 0,5-liitrise Hennessy maksumusega 21,89 eurot, ühe pudeli 0,7-liitrise Tullamore-i maksumusega 19,75 eurot ja ühe pudeli 1-liitrise Jim Beam’i maksumusega 19,99 eurot, kokku kaupa 99,42 euro eest, millega väljus poest, jättes kauba eest tasumata ning samuti selles, et tema isikuna, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, uuesti 3.06.2014 kella 08:32 ajal viibides Tallinnas XXXXXXX XXX XXX/XXX asuvast kaupluses M võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil R AS-ile kuuluvat kaupa: nimelt viis pudelit viina Russki Standart (ühe pudeli hind 25,79 eurot), kokku maksumusega 128,95 eurot, millega väljus poest, jättes kauba eest tasumata. Kuritegu jäi I.L ’l lõpule viimata turvamehe sekkumise tõttu.
3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja, vaidlustades üksnes I.L-ile mõistetud karistuse määra.
3.1.Süüdistatav leiab apellatsioonis, et mõistetud karistusmäär ei ole kooskõlas tema poolt toime pandud kuritegudega. Leiab, et karistust tuleks vähendada, mõista karistuseks üldkasulikku tööd, suurendades üldkasuliku töö tundide arvu 1,5 korda.
3.2.Süüdistava kaitsja leiab enda apellatsioonis, et mõistetud karistus ei vasta süüdistatava teosüüle. I.L puhul ei olnud varastatu väärtus suur. Et süüdistatav tegevus oli suunatud kokku 620 euro maksumusega asjade varastamisele, on tegemist keskmisest väiksemale süüle viitava summaga. Eeltoodud asjaolu võimaldab süüdistatava suhteliselt väikest süüd arvestades kergema karistusmäära kohaldamist. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus. Süüdistatav on avaldanud soovi oma eluviisi muuta. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
4.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et need on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
5.Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Määruses nr 3-1-55-07 on Riigikohus selgitanud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
6.Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus lühimenetluse korras ning I.L ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt olid süüdistatavale nii süüdistus kui ka tema õigused ja kohustused arusaadavad. I.L tunnistab ennast täielikult süüdi, enda ülekuulamist ei soovi ja on nõus lühimenetlusega. Viimases sõnas tunnistab oma süüd, kahetseb toimepandut ja saab aru, et peab karistust kandma (kd I, lk 195-199). Seega oli esimese astme kohtus süüdistatavale tagatud õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
7.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Riigikohus on (otsus nr 3-1-1-24-07) sedastanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud I.L süü suurust ja karistust kergendava asjaoluna süü puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendatud järeldusega. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus oma otsuses õigustatult märkinud, et karistuse liigi valikul tuleb lähtuda asjaolust, et süüdistataval puuduvad sissetulekud, mis võimaldaks tal rahalist karistust tasuda, mistõttu on rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes välistatud. Süüdistatav on süstemaatiliste varavastaste, s.o analoogsete kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras 7-l korral karistatud. Kohtupraktikaga on kooskõlas, et olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest jätkab kuritegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Kuivõrd Harju Maakohtu 1.04.2014 otsusega mõistetud vangistus asendati üldkasuliku tööga ehk kohtu poolt anti I.L-ile võimalus jääda vabadusse, pani süüdistatav sellele vaatamata uue varavastase kuriteo toime juba 23.04.2014. On ilmselge, et varasemad karistused ei ole mõjutanud I.L loobuma süütegude toimepanemisest, mistõttu karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada üksnes reaalse vangistusega. Kohtukolleegium nõustub kohtu põhjendusega selles, et tema süü on mitte oluliselt alla keskmise ning talle tuleks mõista karistus, mis jääb veidi alla sanktsiooni keskmise.
8.Süüdistatava taotlus mõistetud karistuse üldkasuliku tööga asendamiseks ja töötundide suurendamiseks 1,5 korda on perspektiivitu. Maakohus on mõistetavat karistust korrektselt põhistanud, karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. Karistuse raskus on proportsioonis I.L süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti süüd raskendavate asjaolude puudumist ja puhtsüdamlikku kahetsust süüd kergendava asjaoluna. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et I.L on kordi süstemaatiliste varguste toimepanemise eest karistatud. Seega ei ole süüdistatav isegi eelnevatest vangistuslikest karistustest enda jaoks järeldusi teinud ning on varguste toimepanemist jätkanud. Tuleb märkida, et üldkasulik töö ei ole mitte iseseisev karistusliik, vaid üks kohtule antud võimalus mõistetud karistust individualiseerida. Tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega ja selle võimaluse kasuks otsustamisel mängivad eeskätt rolli süüdistatavat puudutavad eripreventiivsed kaalutlused – kuivõrd on süüdistatava isikust nähtuvalt võimalik prognoosida, et üldkasulik töö kui võimalus vältida isiku reaalset ühiskonnast isoleerimist, suudaks mõjutada teda edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma. Maakohtul ei ole aga üldist kohustust hakata iga kord, kui ta vangistust mõistab, kaaluma muu hulgas ka karistuse üldkasuliku tööga asendamist. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et ärakandmisele kuuluv vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle kergendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Apellatsioonides väidetu selleks alust ei anna. Arvestades I.L isikuandmeid, millest nähtub, et uute kuritegude toimepanemistest loobuma ei ole teda mõjutanud ka reaalsed vangistused, pole
otstarbekas ega kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka seaduslik talle mõistetud karistuse kergendamine.
9.Kaitsja esitas ka taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kokku 1,0 tund (kohtuotsuse analüüs, apellatsiooni koostamine) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 48 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlusega ja peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 48 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kohtuotsuse muutmata jätmisel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jäävad menetluskulud I.L enda kanda. Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsjatasu näol, mis tuleks välja mõista süüdistatavalt. Kohtukolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, arvestades seejuures ka tasumisele kuuluvate menetluskulude ulatust.
10.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud kõiki asjaolusid, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kohtukolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 lausest 2, jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
Urmas Reinola
Pavel Gontšarov
Julia Katškovskaja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.