1-14-5410/18 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

endale umbes kolm aastat tagasi (arvates ekspertiisi teostamisest). Ekspertiis on teostatud 24.07.2012, seega on ekslik kohtu arvutuskäik, et kolm aastat varasem aeg on 2010. Tegelikkuses oleks see siis 2009. a. Kokkuvõtvalt on kohus leidnud, et kõige varasem aeg, millest arvates võiks lugeda keelatud sisuga failide hoidmist on 2010. Isegi, kui nõustuda kohtuga, et DVD plaatidele kirjutatud faililoomisajad ei pruugi näidata failide kirjutamise aega vaid teatud juhtudel ka muid aegu, siis on kohus eksinud ka muude tõendite kogumis hindamisel ajamääratluse alguses, mis peaks olema sellisel juhul ligikaudu juuli 2009. a, mitte oktoober 2010. a. Vaidlustamata Kaido Joone süüdimõistmist leiab prokurör, et karistuse määra valikul ei ole kohus piisavalt arvestanud KarS § 56 lg 1 nõuetega. Kaido Joon on hoidnud sellises mahus keelatud sisuga faile, mis on hinnatav keelelise määratlusega – ülisuur kogus. Sealjuures hoidis Kaido Joon ligi 30 000 pildifaili ning ligi 1400 videofaili. Failide kogus on see, millele tuginedes prokurör järeldab, et Kaido Joone süü kuriteo toimepanemisel on suur ning siinjuures on prokurör hoidunud puhtisikulistest lisanditest ning hinnanud vaid teosüüd. Kohus on leidnud, et kuivõrd Kaido Joon pani kuriteo toime omas kodus, ilma, et ta oleks teoseid üle andnud või näidanud või valmistanud neid, siis see vähendab tema teosüüd. Prokurör ei nõustu kohtu sellise järeldusega – KarS § 178 kirjeldatud kuritegu ongi oma iseloomult selline, mida pannakse toime reeglina üksinduses ning see ei saa olla tema teosüü vähendamise kriteeriumiks. Sealjuures ei ole ka selle kuriteo toimepanemise kohal mingit tähtsust – kas isik hoiab keelatud faile taskus mälupulgal, nutitelefonis või töö juures DVD plaadil. Prokurör nõustub kohtuga, et tõepoolest näiteks lapsest erootilise- või pornograafilise video valmistamine võiks rääkida suuremast teosüüst, kui pelgalt selliste failide hoidmine, kuid sealjuures ei saa kõrvale heita konkreetse teo asjaolusid – ning Kaido Joone puhul on selleks ülisuures koguses failide hoidmine. Seadusandja on sõnastanud sätte selliselt, et ka väga suures koguses KarS § 178 mõttes keelatud teoste hoidmine võiks olla karistatav maksimaalse karistusmääraga ning kohtupoolne pelk tegusõnade võrdlemine ei ole asjakohane. Lahates justnimelt keelatud failide hoidmise osas teosüü määra, siis antud juhul on äärmiselt oluline arvestada ka näiteks 1400 videofaili olemasolu (suure hulga pildifailide kõrval). Videotel on lapse reaalne väärkohtlemine vaatlejale selgelt tajutav nii liigutuste, hääle kui emotsiooni kaudu, seega oleks kohus pidanud hindama ka asjaolu, et lisaks tohutule hulgale piltidele on ka väga suur kogus videomaterjali. Sealjuures, isegi kui Kaido Joonele etteheidetud failide hoidmise periood oli süüdistuses liiga lai, siis sellest hoolimata ka periood alates juuli 2009 kuni oktoober 2011 on niivõrd pikk periood, et see räägib omakorda suurest teosüüst. Absoluutselt mitte mingit tähendust ei oma aga asjaolu, millele kohus viitab teosüü analüüsis, et Kaido Joon ei jõudnud enda sõnutsi kõiki faile üle vaadata ja sobimatuid kustutada. Isiku suutmatus hallata meeletutes kogustes allalaetud materjali ei ole aluseks, mille põhjal väita, et süü on väiksem. Kokkuvõtvalt, lähtudes failide kogusest, hoidmise ajast, sealjuures videofailide osakaalust, leiab prokurör, et Kaido Joone süü kuriteo toimepanemisel on niivõrd suur, et teda peaks karistatama maksimumilähedase vangistusega. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mistõttu prokuröri hinnangul on põhjendatud mõista karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Prokurör leiab, et Kaido Joone puhul on võimalik vangistus jätta osaliselt tingimisi kohaldamata, kuid 4 kuu pikkune vangistus tuleks kanda reaalselt.

Kaido Joon on kohtus selgitanud, et ta ei mõista, miks on selliste failide hoidmine kahjulik. Failidel olevad lapsed poseerisid ning kellelegi halba pole tehtud. Kaido Joon on selgitanud, kuidas ta juba aastaid on keelatud sisuga faile kogunud, neid vaadanud ning samal ajal ennast rahuldanud. Samas ei tunnista ta, et tal esineb seksuaalsuunitlushäire. Kohus selgitab otsuses, et Kaido Joone suhtes kohaldatava karistuse osaline täitmisele pööramine pea kolm aastat pärast kuriteo toimepanemist ei ole enam mõistlik. Samas on kriminaalasja menetlemise pikkus olnud tingitud suuresti asjaolust, et menetlejail (uurija, prokurör) on aega kulunud selle suure hulga failide ülevaatamiseks ning nende sisu hindamiseks. Seega ei saa nimetatud asjaolu tingida lõppastmes seda, et isikule seetõttu mõistetaks karistus täiel määral tingimisi. Kohus leiab, et osaline vangistus ei muudaks Kaido Joone hoiakuid või pedofiilseid kalduvusi ning selliselt on kohus justkui loobunud juba eos võimalusest, et mõistetav karistus mõjutaks Kaido Joont edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seadusandja on näinud ette, et ka seksuaalsuunitlushäiretega isikute puhul on võimalik karistusena vangistusi, sealjuures nii täielikult kui ka osaliselt reaalseid vangistusi mõista. Kohus on meelevaldselt järeldanud, et prokurör taotles osalist vangistust seetõttu, et pole alust arvata, et süüdistatav on oma käitumist parandanud ega ole enam lapspornot vaadanud. Kohtuistungi protokollist nähtub selgelt, et prokurör on sellise seisukoha avaldanud repliigi korras kaitsja seisukohale, milles kaitsja rõhutas tungivalt, et pärast kuriteo ilmsikstulemist ei ole süüdistatav rohkem kuritegusid toime pannud ning et üleüldse on kaitsja seisukohast väär käsitleda Kaido Joont kui kurjategijat. Prokurör rõhutas, et kaitsja seisukoht on hinnanguline, millele vastukaaluks prokurör andis ka omapoolse hinnangu, et KarS § 178 kirjeldatud kuritegu on äärmiselt latentse iseloomuga.

Prokuröri apellatsioonis korratakse süüdistatava Kaido Joone süü suuruse hindamisel samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Apellatsioonis uuesti tõstatatud väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite äärmiselt põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul arvestanud põhjendatult süüdistatava Kaido Joone ütlustega selle kohta, et ta hakkas hoidma süüdistuses märgitud pildi- ja vedeofaile pärast seda, kui soetas arvuti. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus väga põhjalikult selgitanud, miks ta ei nõustu süüdistuse versiooniga, et süüdistatav hoidis neid faile juba alates 2002. aastast. Kaido Joon on eksperdile avaldanud, et ta soetas arvuti kolm aastat tagasi. Ekspertiis toimus 2012. aastal. Maakohus leidis, et Kaido Joon soetas arvuti seega 2010. aastal. Prokurör vaidleb sellele vastu ja leiab, et arvuti soetati 2009. aastal. Kriminaalasjas püüdvad aga andmed selle kohta, mis aastal Kaido Joon arvuti tegelikult soetas. Arvuti soetamise aastat ei ole Kaido Joon ise maininud ja seda ei ole temalt keegi küsinud. Kaido Joone umbmäärasest avaldusest ei saa kohtukolleegiumi hinnangul teha järeldust, et ta soetas arvuti 2009. aastal. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega, et Kaido Joon muretses endale arvuti 2010. aastal ning hakkas alates oktoobrist 2010. a hoidma selles süüdistuses märgitud pildi- ja videofaile. 5.2 Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. KarS § 178 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega on KarS § 178 lg 1 sanktsiooni vangistuse keskmine määr 1 aas ta 6 kuud. Senise kohtupraktika kohaselt lähtutaksegi karistuse mõistmisel sanktsiooni keskmisest määrast, millest olenevalt asjaoludest liigutakse karistuse mõistmisel vastavalt alla- või ülespoole.

Maakohus mõistis Kaido Joonele karistuseks vangistuse 1 aastaks 6 kuuks, so sanktsiooni keskmises määras. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on Kaido Joonele karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendavate asjaoludena puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üldkui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kaido Joone süü suuruse hindamisel võttis maakohus põhjendatult arvesse pildi- ja videofailide hulka, leides, et tema süü on keskmisest suurem. Samuti võttis maakohus karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse seda, et tema süü piirdus pildi- ja videofailide hoidmisega. Nimelt näeb KarS § 178 lg 1 ette lisaks lapsporno hoidmisele vastutuse selle valmistamise, omandamise, teisele isikule üleandmisele, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest. Kaido Joon on varem kohtu poolt karistamata, tal on kindel elu- ja töökoht. Puuduvad andmed selle kohta, et Kaido Joon oleks jätkanud lapsporno hoidmist pärast seda, kui temalt arvuti ära võeti. Prokuröri sellekohased kahtlused on alusetud ja vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et Kaido Joonele tuleb mõista karistuseks vangistus KarS § 178 lg 1 sanktsiooni keskmises määras ning jätta see KarS § 74 sätteid kohaldades tingimuslikult kohaldamata 2 aastase katseajaga. Prokurör leiab oma apellatsioonis endiselt, et Kaido Joonele tuleks mõista koheselt ärakandmisele 4 kuud vangistust ning jätta ülejäänud osa vangistusest tingimuslikult täitmisele pööramata. Prokurör põhjendab oma taotlust peamiselt sellega, et puuduvad andmed selle kohta, et Kaido Joon ei ole oma tegevust lapsporno hoidmisel jätkanud. Lisaks sellele ei saa mõjutada Kaido Joonele kergema karistuse mõistmist asjaolu, et pildi- ja videomaterjali läbivaatamine võttis uurimisorganitel aega 3 aastat. Selle põhjuseks oli läbivaadatud materjali suur maht. Kohtukolleegium leidis juba eespool, et prokuröri sellekohased väited on alusetud. Kuriteo toimepanemisest on möödas kolm aastat ning puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oleks oma tegevust jätkanud. Maakohus on põhjendatult võtnud šokivangistuse kohaldamata jätmisel lisaks eeltoodule arvesse veel Kaido Joone tervislikku ja perekondlikku seisundit. Lisaks sellele ei ole tegemist enam noore inimesega, kellele nn šokivangistuse instituut on eelkõige kohaldatav. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et prokuröri apellatsiooni väited Kaido Joonele karistuse mõistmise osas põhjust ei anna, sest kohtuotsus on ka selles osas seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas senise kohtupraktikaga.