Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava, Orvi Tali
Kriminaalasi
KS (S) süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 9. septembri 2014 otsus üldmenetluses
Kriminaalasja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava kaitsja Anu Toomemägi KS, isikukood XXXXXXXXXXX, Eesti Vabariigi kodanik,
XXXXXXXXXXXX,
elukoht:
XXXXXXX
XX-X XXXXXXX, ei õpi ega tööta, varem kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole
Süüdistatav
Teised apellatsioonimenetluse pooled
Süüdistatav KS, ringkonnaprokurör Andra Sild, kannatanu KJO (seaduslik esindaja KM)
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 9. septembri 2014 otsus KS suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 17. novembril 2014 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohus mõistis 9. septembri 2014 otsusega KS üldmenetluses süüdi KarS § 121 järgi ja karistas vangistusega 40 päeva. Kohtuotsusega määrati, et KarS § 74 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui KS 18 kuulise katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks ning kohustuse KarS § 75 lg 2 p 8 alusel: osaleda kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis. Katseaeg KarS § 78 lg 1 alusel hakkab kulgema kohtulahendi kuulutamisest. KS-lt (temal vajalike vahendite puudumisel tema emalt KS-lt) mõisteti menetluskuludena riigieelarve tuludesse välja sundraha 532,50 eurot, mida on võimalik tasuda vabatahtlikult 10 kuu jooksul võrdsetes osades arvates kohtuotsuse jõustumisest.
2.KS-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 17.10.2013 kella 16.00 ajal Tallinnas XXXXXXXX XX asuva XXXXXXXXX XXXXX hoovis pani KJO suhtes toime kehalise väärkohtlemise alljärgnevalt: olles tõuganud kannatanu talle jooksu pealt selga hüpates asfaldile, lõi kannatanule korduvalt rusikatega näkku ja ühe korra jalaga vastu reie piirkonda, põhjustades sellega KJO-le füüsilist valu, verejooksu ninast ning tervisekahjustused: pea pindmised vigastused ja reiekontusiooni.
3.Maakohus leidis, et KS-le esitatud süüdistuses on piisava selguse ja täpsusega kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on KarS § 121 järgi isiku karistusõigusliku vastutuse aluseks. Kaitsja väited kaitseõiguse rikkumisest on alusetud.
4.Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja A. Toomemägi. Vaidlustades otsuse tervikuna KrMS § 338 p 1, 2, 3 ja 4 alusel, palub kaitsja mõista süüdistatav õigeks kõigis kuritegudes või alternatiivselt juhul kui kohus leiab, et apellatsioonimenetluses on võimalik vead parandada eeskätt kõrvaltvaataja hinnangu sissetoomise läbi ning lugeda tõendatuks jalaga löömine kui valu tekitav tegevus, mõista süüdistatav õigeks KarS § 121 sätestatud toimumata alternatiivaktilistes osategudes, s.o korduvas rusikatega löömises ehk peksmises, hüppamises või tõukamises ja tervisekahjustuse tekitamises ning jalaga löömise osas lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 3 alusel. Apellandi põhiargumendid on järgmised:
4.1.Kohus ei ole kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud, käsitlenud tõendeid selektiivselt, kohtulik uurimine on olnud ühekülgne. Prokuröri poolt tõendina esitatud haigusjuhu epikriisis märgitud vigastuste kirjeldused tekivad epikriisile konkreetse koodi valimise järgselt, s.o ei põhidiagnoos ega ka kaasuv haigus ei ole sisse trükitud tuvastatu objektiivse leiu põhjal vaid valikvastusena vastava diagnoosi või haiguse ligilähedase koodi järgi ning arst ei saa konkreetset diagnoosi ega ka haigust kohapeal konkreetses lahtris ise ka mitte niipalju täpsustada, et
kustutab sealt liigse kirje (näiteks kustutab pea pindmise vigastuse kui ainsuses oleva variandi ja jätab alles pea pindmised hulgivigastused kui vigastuste mitmuses oleva variandi). Olukorras, kus märgitud vigastuse ja kaasuvate haiguste hulgast ei ole võimalik aru saada, kas või millised tervisekahjustused kannatanul tegelikult ilmnesid, tulnuks prokuröril tellida täiendav meditsiiniline ekspertiis. Prokurör ei ole esitanud sellist tõendit, mis lubaks arvata, et tal on meditsiinilise eksperdile omane eriharidus, milline võimaldaks teha enda poolt esitatud KrMS § 123 dokumendist valikulisi noppeid ning sel moel süüdistusaktis tervisekahjustust sisustada ja/või hiljem menetluses tõendada. Kohus on usaldanud prokuröri vaistu väidetavate tervisekahjustuste valikulisel esitamisel. Prokurör ei ole süüdistusaktis märkinud, millise osateo tagajärjeks oli verejooks ninast ning kuidas on see teoga põhjuslikus seoses. Tekkinud ninaverejooksu põhjuslik seos süüdistatava poolt jalaga löömise järelmina on faktiliselt tõendamata. Tunnistajate ME ja KP ütlused kohesest verejooksu peatumisest tõendavad, et ninaverejooks ei tekkinud süüdistatava löögist näkku. Asjaolu, et kannatanu jalaga löömise tagajärjel hematoom tekkis, on tõendatud vaid kannatanu ütlusega. Toimikust puudub ka foto väidetavast hematoomist. Selle tekkepiirkonda ja suurust ei oska kinnitada ka kannatanu seaduslik esindaja, mistõttu hematoom ei ole tervisekahjustusena käsitletav. Ekspertiisiakti puudumisel ei ole esmalt konkreetse reiepõrutuse asetleidmine üldse tõendatud. Kogutud tõenditest nähtub üksnes see, et süüdistatav lõi kannatanut ühel korral jalaga reie piirkonda. Seega peaks füüsilise valu tundmise puhul see olema tekkinud konkreetse jalalöögi tagajärjel. Kohtuistungil avaldas kannatanu, et ta tundis valu vaid näos. Samuti puudus ühekordses jalaga löömises tahtlus, see ei olnud vihakaklus ega mõeldud ka kättemaksuna.
4.2.Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistusaktist nähtuvalt süüdistatakse KS kolmes erinevas kuriteokoosseisus: teise inimese tervise kahjustamises, löömises ja valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjeldusest aga ei nähtu, millised isiku käitumise aspektid prokuratuuri hinnangul moodustasid konkreetse kuriteokoosseisu. Isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises pelgalt süüdistuse formulatsiooni täiendamisest ja tagajärje väidetava saabumise deklareerimisest ei piisa. Kohus, üldistades kõik süüdistatava tegevused ühele ja samale tagajärjele, on jätnud täielikult tuvastamata põhjusliku seose erinevate tegude ja tagajärgede vahel.
4.3.Kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, lähtudes kannatanu ütlustest, eelistanud neid teistele tõenditele ning sidunud muudest tõenditest vaid üksikud kontekstist väljavõetud osad kannatanu poolt räägituga. Selleks, et lugeda videol tuvastatud käeliigutus rusikaga peksmiseks, kasutab kohus lubamatuid ütlusi ebaseaduslikult tõendina. Haigusjuhtu saab lugeda lubatavaks tõendiks üksnes kannatanul tuvastatud kehavigastuse osas, see ei kinnita aga automaatselt tervisekahjustuse olemasolu. Tervisekahjustuse kui objektiivse koosseisu tuvastamiseks ei piisa üksnes epikriisist, vaid selle tuvastamine nõuab meditsiinialaseid eriteadmisi, mida saab tõendina kohtule esitada üksnes ekspertiisi vormis. Apellant on veendunud, et maakohus on ilmselgelt kaebuses esitatud rikkumised toime pannud teadlikult ja tahtlikult, mistõttu on tegemist õiglase ja ausa kohtumenetluse põhimõtete rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
4.4.Kohus on loonud otsusega süüdistatavast pildi, kui täielikult seadust eiravast ja pahatahtlikust noorukist. Prokuröri poolt viidatud arvukad kokkupuuted alaealiste asjade komisjoniga ei ole toimunud mitte aga viimasel aastal. Süüdistatav on varasemalt kohtulikult karistamata. Kannatanu jalaga löömist on ta tunnistanud ning kahetsenud. Tema vabandus on usutav ka seetõttu, et kohtus üle kuulatud tunnistajad ML, MA, AI ja MA iseloomustavad K.S-ku kui ausat noormeest. Alaealisele karistuse mõistmisel tuleb lisaks süü suurusele eriti tähelepanelikult arvestada ka teoga lahutamatult
seotud isikulisi asjaolusid. Esitatud tõenditest ei nähtu, et KS oleks varasemalt olnud karistatud just seoses vägivallategudega. Karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud Riigikohtu otsuses nr 3-3-114-06 väljendatud põhimõtetega alaealistele karistuse mõistmisel.
5.Apellatsiooni kohta esitas KrMS § 322 lg 3 kohaselt kirjaliku vastuse kannatanu KJO seaduslik esindaja KM, milles leiab, et apellatsiooonkaebuses esineb vasturääkivusi, millega ei saa nõustuda. EMO-sse pöördus ta koos pojaga kooli medõe soovitusel. Kooli turvalindilt ei ole selge, kas rusikaga lööömist oli või mitte. EMO-s tuvastatud näopiirkonna vigastused on tuvastatud mitte poja ütluste alusel, vaid otsesel arstlikul läbivaatlusel. Küsitav ja arusaamatu on valu tundmise kirjeldamine läbi kolmanda isiku.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
10.novembrini 2014. Määratud tähtajaks esitasid kirjalikud seisukohad prokurör ja kaitsja. Prokurör leiab, et süüdistatava käitumisele kohtu poolt antud õiguslik hinnang põhineb kogutud tõenditele kogumis ja otsuse lugejale on jälgitav, millistele tõenditele ja miks tuginedes on kohus lugenud ühe või teise asjaolu tõendatuks. Prokurör märgib sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt samu argumente, millised kaitsja esitas kohtulike vaidluste käigus ja millele on kohus hinnangu andnud, mistõttu tuleks jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kaitsja leiab oma täiendavas seisukohas, et prokurör pole kohtule esitatud apellatsioonivastuses kaebuse seisukohti sõnaselgelt ebaõigeteks pidanud, mis iseenesest näitab seda, et ka prokurör ei leia mingit õigustust puudulikult esitatud süüdistusaktile. Kohus on püüdnud süüdistusakti sisustada kohtuotsuses, mis on vastuolus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-40-14 p-s 67 avaldatud seisukohaga süüdistuse selguse ja täpsuse hindamisel. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
7.Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
8.Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust KSu õigeksmõistmiseks temale esitatud süüdistuses ega alternatiivselt kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274 lg 3 alusel. Asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates erinevalt apellandist KSu süüküsimuses teistsugusele järeldusele, ei anna alust väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS §-s 338 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga, on maakohus kohtukolleegiumi arvates kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohus on otsuses põhjendanud, miks ta KS temale esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav
kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Apellatsiooniga seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt, ühekülgselt ning kallutatult kannatanu kasuks. Kohtukolleegium ei jaga apellandi seisukohta ka tõendite ühekülgsest ja puudulikust hindamisest. Kohtukolleegiumi arvates ei ole maakohus KSu süüküsimuse lahendamisel tuginenud mitte üksnes kannatanu ütlustele ega tunnistanud KS süüdi alusetult. Süüdistuse kohaselt tekitas KS kannatanule jooksu pealt selga hüppamise ja kannatanu asfaldile tõukamisega, kannatanule korduvalt rusikatega näkku ja ühel korral jalaga vastu reie piirkonda löömisega KJO-le füüsilist valu, tekitades sellega verejooksu ninast ning tervisekahjustused (pea pindmised vigastused ja reiekontusiooni). Et KarS § 121 süüteokoosseis sisaldab endas nelja osategu: tervise kahjustamine, löömine või peksmine ja valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, leidis kohus õigesti, et süüdistuse tekst kajastab piisava selguse ja täpsusega kõiki faktilisi asjaolusid, mis on isiku KarS § 121 järgi karistusõigusliku vastutuse aluseks ning kaitsja väited kaitseõiguse rikkumisest on alusetud. Kohtukolleegiumi arvates vastab süüdistusakt KrMS §-s 154 sisalduvatele üldistele sisu- ja vorminõuetele, hõlmates kõiki süüdistatava poolt kannatanu suhtes lühikese ajavahemiku jooksul üksteisele järgnenud toimepandud tegusid. Süüdistusaktis kajastatu vastab täiel määral Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-40-14 p-s 67 osundatule: „Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil.“ Kaitsja väide, et süüdistus on arusaamatu ja konkretiseerimata, ei ole asjakohane ega tulene kohtuistungil hinnatud tõenditest. Apellatsioonist tulenevalt ei ole kannatanu ütlusi kahtluse alla seatud. Kannatanu ütlustest kohtuistungil nähtub, et kukkudes vastu asfalti lõi ta ära oma näo parema poole, mis hiljem oli punane ja turses. Kui ta veel külili asfaldil lamas ja püüdis püsti tõusta, lõi süüdistatav teda rusikaga ühe korra vastu nina ja teist korda vastu vasakut näopoolt. Samuti lõi KS teda ühe korra jalaga reie piirkonda ja viskas teda jalast ära tulnud jalatsiga. Selliste tegude tagajärjel tundis ta valu, nägu oli paistes, ninast hakkas verd jooksma ja reie ülemisse ossa tekkis suur verevalum. Kohtukolleegium leiab, et kohtul puudus igasugune alus kannatanu ütlustes kahelda ja tõdeb nagu maakohuski, et need riimuvad kohtus uuritud tõenditega ja on ka eluliselt usutavad. Kannatanu ütlused talle KS poolt vastu nina ja teist korda vastu vasakut näopoolt rusikatega löömist on kooskõlas kohtuistungil uuritud haigusjuhu epikriisiga (kd II, lk 31), millest nähtub, et koolis toimunud kakluses on kannatanut löödud korduvalt näkku ja parema reie ülaosasse, ninast olnud verejooks. Kliiniline diagnoos kinnitab üheselt kannatanu ütlusi talle tervisekahjustuste tekkimise mehhanismist. Ei ole kahtlust, nagu kohus õigesti leidis, et jooksu pealt kannatanule selga hüppamine ja ta asfaldile tõukamine on valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, mis samas saab kahjustada ka inimese tervist. Epikriisi kui tõendi väljaarvamiseks tõendite kogumist puudub igasugune alus. Asja materjalidest ei nähtu, et apellant oleks selle kirjaliku tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks taotlenud menetluse käigus arsti kui asjatundja ülekuulamist. Kannatanule tekitatud tervisekahjustused ja nende paiknemine põhineb otsesele patsiendi arstlikule läbivaatusele, mitte pelgalt kannatanu ütlustele. Kaitsja on seisukohal, et KS süü kannatanule rusikatega näkku löömises on tõendamata. Kohtukolleegiumi arvates ei tulene kaitsja selline seisukoht kohtuistungil hinnatud tõenditest. Lisaks asitõendi vaatlusprotokollis (kd II, lk 22) menetleja poolt kirjeldatule, nähtub kohtuistungi protokollist, et turvakaamera salvestust on vahetult uuritud ka kohtuistungil (kd II, lk 51 pöördel), seda korduvalt nii tavalise kiirusega kui aegluubis. Salvestuselt on nähtav, et kui külili asendis olev kannatanu proovib
tõusta, kummardub süüdistatav tema kohale ja surub ta maha, teeb tema suunas lisaks mitmeid käeliigutusi. Millist kannatanu piirkonda täpsemalt süüdistatava käsi tabab, ei ole võimalik salvestiselt näha, kuid see ei välista ka kohtukolleegiumi arvates kannatanu väiteid löögist nina ja põse pihta, pigem kinnitab neid. Eeltoodust tulenevalt ei tõenda videosalvestus süüdistatava ütlusi ega apellandi seisukohta selles, et KS lõi maas lamavat kannatanut vaid jalaga tagumikku ja lükkas ta seejärel käega ümber. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt surub süüdistatav end püsti ajava kannatanu käega maha ja teeb täiendavad käega liigutused kannatanu suunas enne jalahoopi kannatanu kõhu või reite ülemise osa poole. Kannatanu ütlustest kohtulikul uurimisel nähtub, et löökidest näkku tundis ta valu, nägu oli turses ka järgmisel päeval, pea valutas, ühele põsele tuli panna puudrit, kuna seal oli sinikas. Ka löök jalaga oli päris tugev, sest valu reie piirkonnas tundis ta paar päeva, katsudes oli see koht hell nädal aega, verevalum kadus ära paari nädalaga. Tunnistaja ML ütlustest kohtuistungil nähtub, et „...maas lamades vehiti kätega. Nägi, et S lõi O-a jalaga kõhu piirkonda. Selleks löögiks võttis ta natuke hoogu ja selline löömine on valutekitav, oli vihaga antud löök.“ Süüdistatava poolt käega kannatanule näkku löömist kinnitavad ka tunnistaja MA ütlused. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanul ninast verejooksu tekkimine ei saanud tekkida süüdistatava löögist. Apellatsioonist tulenevalt tuleneb sellekohane väide üksnes tunnistaja KP ütlustest, mille kohaselt võib selline väike verejooks tekkida igast asjast ja teinekord ka nina nokkimisest. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta süüdistatava löökidest näkku valu, nägu oli turses ka järgmisel päeval, pea valutas, ühele põsele tuli panna puudrit, kuna seal oli sinikas. Ka löök jalaga oli päris tugev, sest valu reie piiirkonnas tundis ta paar päeva, katsudes oli see koht hell nädal aega, verevalum kadus ära paari nädalaga. Seega leiab kohtukolleegium, et ninaverejooksu tekkepõhjuseks oli KS poolne eelnev käitumine kannatanu suhtes, mitte nina nokkimine või muu igasugune asi.
10.Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus KJO poolt valu tundmise osas usutav ja tõendatud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Siiski ei või KarS § 121 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Ringkonnakohus leiab, et lisaks kannatanu ütlustele on kohtuistungil uuritud tõenditega leidnud tõendamist, et nii jooksu pealt selja tagant tõukamise tagajärjel asfaldile pikali kukkumine kui ka süüdistatava löögid näo ja reie piirkonda põhjustasid talle valu, mistõttu on KS täitnud KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdlane täidab KarS § 121 objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust - piisab vaid tõendamisest, et isik kehalise väärkohtlemise tulemusena tundis valu. Selleks aga ei pea korraldama ekspertiisi. Keegi tunnistajatest pole kohtule teatanud, et neil puudus alus arvata, et faktilistest asjaoludest lähtudes seavad nad kahtluse alla, et kannatanu võis süüdistatava tegevusest valu tunda. Tunnistaja ML ütlused kohtuistungil kinnitavad, et vihaga antud löök oli valutekitav. Käesolevas asjas on leidnud seega tuvastamist, et keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale oli äratuntav, et kannatanu tundis KS löögi tagajärjel valu. Maakohus on oma seisukohti süüdistatava süü osas põhjendanud ning süüküsimus ei ole otsustatud mitte ainult kannatanu ütluste põhjal, vaid hinnatud kogumis kõigi teiste kriminaalasjas kogutud ja
kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud versioon toimunust ei lükka ümber maakohtu otsuses toodud põhjendusi.
11.Puutuvalt KS-le karistuse mõistmist märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu seisukohtade kohaselt saab kellegi tegelik karistuslik mõjutamine toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi arvates vastab maakohtu põhistus selles osas KarS § 56 sätetele ega hälbi kaitsja poolt apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-14-06 p-s 7 märgitud põhimõtetest karistuse mõistmisel alaealistele. KS-le mõistetud karistus vastab tema süü suurusele ja on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatava erinevaid õiguserikkumisi on alaealiste komisjonis arutatud juba alates 2008 aastat, samast ajast on ta olnud politsei vaateväljas. Koolist iseloomustatakse teda korraldustele mittealluva õpilasena, kes segab kaasõpilaste tööd. Peale süüksarvatava kuriteo toimepanemist on teda karistatud Alkoholiseaduse § 71 rikkumise eest. KarS §-s 87 ettenähtud mõjutusvahendite kohaldamine KS suhtes ei teeniks ka üldpreventiivseid eesmärke ega oleks kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Mõistetud karistusmäär jääb sanktsiooni alammäära lähedale ja katseaeg aitab ohjeldada agressiivsust.
12.Ülaltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 9. septembri 2014 otsuse KS suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Urmas Reinola
Meelika Aava
Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.