1-14-8012/14 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A.S-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks A.S-i karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonides esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. A.S-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. A.S on varem korduvalt olnud kohtu poolt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse kandmiselt vabanes A.S 4.08.2014.a. ja vähem kui kahe kuu möödudes hakkas jälle varastama. Vaidlustatud kohtuotsusega on ta mõistetud süüdi 2 kuriteoepisoodis ja mõistetud on lühimenetluse sätteid kohaldades 8 kuud vangistust. Väita, et tegemist on liiga pika vangistusmääraga on ilmselgelt põhjendamatu ja selle vangistusmäära lühendamiseks puudub alus. Mõistetud vangistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, mis on karistuse mõistmisel vähemalt mõtteliseks lähtepunktiks. Kuna süüdistatav hakkas peaaegu kohe peale

eelmise karistuse kandmiselt vabanedes uuesti samalaadseid kuritegusid toime panema, ei saa tema karistusõiguslik kohtlemine olla ka leebem, kui eelmise kohtuotsusega. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 p.-s 10 selgitanud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Kõike seda on maakohus karistuse mõistmisel põhjendatult arvestanud. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Ka ei ole käesoleval juhul tuvastatud selliseid erakordseid asjaolusid, milliste puhul saaks väita, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Tegemist on isikuga, kes ei sobi kriminaalhooldusele kuna tema poolt kuritegude korduvtoimepanemise risk on suur. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kokku 3 tundi e. 6 pooltundi, mille eest taotleb hüvitist 120 eurot. Nimetatud aja on kaitsja kulutanud maakohtu otsusega tutvumiseks (0,5 tundi) ja apellatsiooni koostamiseks. Kohtukolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt ja kohtukolleegiumi arvates maksimaalne ajakulu, mida saab pidada mõistlikuks on 1 tund e. 2 pooltundi ja see on apellatsiooni koostamise eest. Apellatsioon on tõesti mahutatud peaaegu 4 lehele, kuid apellatsiooni põhjendused on esitatud vähem, kui ühel leheküljel. Mis aga puutub väitesse, et kaitsja on ka kohtuotsusega ja protokolliga tutvumiseks aega kulutanud apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise raames, siis kohtukolleegium on seisukohal, et kohtuotsusega ja istungi protokolliga peab kaitsja tutvuma maakohtus tehtava kaitsetegevuse käigus olenemata sellest, kas esitatakse apellatsioon või mitte. See toiming on hõlmatud tema kaitsetegevusega maakohtus. Olukorras, kus peale kohtuotsusega tutvumist apellatsiooni ei esitata, ei saa ka tasu nõuda kohtuotsusega ja protokolliga tutvumise eest ning seega ei ole tegemist toiminguga, mis kuuluks ka eraldi tasustamisele apellatsioonimenetluses. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg 1 alusel kannab apellatsioonimenetluse kulud süüdistatav. Kuna käesoleva määrusega jääb maakohtu otsus muutmata peab apellatsioonimenetluse kulud summas 40 eurot hüvitama süüdistatav. Veel osundab kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusele suulise apellatsioonikohtu istungi ning süüdistatava soovi osas osaleda istungil. Selline taotlus on vastupidine süüdistatava enda apellatsioonis väljendatuga. Nimelt märgib süüdistatav oma apellatsioonis sõnaselgelt, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Kohtukolleegium on kindlal seisukohal, et eriti lühimenetluses, kus apellatsioonimenetluses ei olegi võimalik mingeid lisatõendeid esitada, peaks kaitsja siiski arvestama oma kaitsealuse tahtega apellatsioonimenetluse liigi osas. Eelkõige juba seetõttu, et suuline apellatsioonimenetlus võib tuua kaasa süüdistatavale lisakulusid menetluskulude suurenemise teel, kui maakohtu otsus jääb muutmata. Kuigi võivad süüdistatava ja kaitsja huvid siin olla vastupidised – süüdistatav ei soovi endale lisakulusid, kaitsja tasu aga suureneb, peaks kaitsja lähtuma siiski oma kaitsealuse huvidest. Alates 1.09.2011.a. toimub vastavalt KrMS prg. 331 lg 1-1 apellatsioonimenetlus reeglina kirjalikus menetluses. Suuline menetlus toimub apellatsiooniastmes vaid sama paragrahvi lg 1-2 sätestatud juhtudel. Nagu nähtub kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast võimaldab kirjaliku apellatsioonimenetluse sissetoomine kasutada kohturessursse senisest