Kohtulahend

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

EDASIKAEBAMISE

KORD:

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

endale Sergei Abdullajev. D.P. ilt asjade äravõtmise ajal lõi U. Pärk teda korduvalt sõrmkinnastega ja kängitsetud jalgadega pea piirkonda. U. Pärk tekitas D.P. ile põhjendamatult jõhkraid vigastusi, mis ei olnud röövimise jaoks vajalikud, s.o. hulgalisi näoskeleti luude murde verevalandustega näo pehmetes kudedes, verevalandusi ajukelme all ja pea pehmetes kudedes, rohkeid haavu, marrastusi ja verevalumeid näol ja peas, verevalumeid ja haavu huulte limaskestal. Peksmise käigus kaitses kannatanu ennast ning lisaks tekitas U. Pärk kannatanule marrastusi sõrmede selgmisel pinnal. Seejärel lahkusid U.Pärk ja S. Abdullajev röövituga sündmuskohalt, jättes läbipekstud kannatanu lumme. Mõne aja pärast seoses tekkinud välise ja sisemise verejooksuga, millele järgnes mehaaniline lämbus hingamisteede valendiku täitumisest verega, suri D.P. sündmuskohal.

MAAKOHTU OTSUSE SISU

7.2 Kohus luges antud episoodis ebausaldusväärseteks S. Abdullajevi ja I.Š. i ütlused. Nimetatud tõendite puhul sedastas kohus analüüsi tulemusena vastuolu kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes. Kohus möönis, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada asjaolu, kas need ütlused on olulised süüteo toimepanemise seisukohalt või on tegemist eksimise või mittemäletamisega mitteolulistes asjaoludes. Samas leidis maakohus, et juhul kui tunnistaja ütlustes on järjepidevalt vastuolud ka väheolulisemates detailides ning ta ei mäleta paljusid asjaolusid, sh tema ennast puudutavat, ei ole tegemist juhuslikku laadi vastuolude või mälukaotusega. Maakohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et S. Abdullajevi ja I.Š. i ütlustes puuduvad diametraalsed vastuolud. Lisaks arvestas kohus ütluste usaldusväärsuse hindamisel sedagi, et S. Abdullajev ja I.Š. on korduvalt koos vangistust kandnud ning esimene ka viimase juures 2012. a detsembris elanud. Seega on eluliselt usutav, et I.Š. soovib oma ütlustega toetada S. Abdullajevi ütlusi, andes mitteusaldusväärseid ütlusi, mis ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. 7.3 Jättes I.Š. i ja S. Abdullajevi ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja, märkis maakohus, et muud tõendid vägivalla kasutamise kohta puuduvad, mistõttu ei ole S. Abdullajevile esitatud süüdistus KarS § 200 lg 2 p-de 4,7 järgi tõendatud. Küll aga tuleb süüdistus ümber kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Asjaolu, et S. Abdullajev võttis kannatanu D.P. i mobiiltelefoni, kindad, mütsi ja saapad on tõendatud tunnistaja E.G. i ütlustega, kes ostis nimetatud telefoni süüdistatavalt. Teised esemed andis S. Abdullajev eeluurimise käigus vabatahtlikult välja.

ja plaanib seal istuda. Samas on uurimisega tuvastamata kannatanu asukoht, liikumine ja seltskond kella 23:38 ja 05:25 vahel. 8.6 Prokurör viitas sellele, et U. Pärkil oli ajaliselt võimalik kuritegu toime panna. Tunnistaja M.R. e ütluste ja sideettevõttelt saadud protokolli kohaselt lahkus U. Pärk M.L. korterist kella 5 paiku hommikul. Kell 05:04 helistas U. Pärk M.R. e telefonilt emale. Esimene kiirabi väljakutse tehti 05:27. Maakohus leidis eeltoodut arvestades, et U. Pärki poolt mõrva toime panemine ei ole eluliselt võimalik. M. Pärk lahkus Olevi tn asuvast korterist 05:04. Sideettevõtjalt saadud protokolli kohaselt helistas I.Š. juba kell 05:16 S. Abdullajevile, kusjuures selleks ajaks oli ta juba jõudnud sündmuskohale ja rääkinud U. Pärkiga. Enne seda aga oli U. Pärk palunud tunnistaja A.B. al välja kutsuda kiirabi. Eeltoodust järeldub, et U. Pärkil oli reaalselt aega vähem kui 12 min, et tulla Põhja mikrorajoonist Olevi tn Lõuna mikrorajooni ja panna toime mõrv. 8.7 Süüdistuse kohaselt peksis U. Pärk kannatanut korduvalt rusikate ja kängitsetud jalgadega pea piirkonda. Kohtueelse menetluse käigus on U. Pärkilt ära võetud kaks paari saapaid, millelt verd ei avastatud. Teisi jalanõusid kohtueelses menetluses ei kontrollitud. Tunnistaja O.L. i ütlustest nähtub, et nemad kontrollisid peale U. Pärki lahkumist tema jalatsijälgi ja võrdlesid neid kohapeal kannatanu juurest leitud jälgedega – omavahel need ei klappinud. Sama tunnistaja kinnitas, et U. Pärkil olid jalas botased. Nimetatud jalanõusid ei ole kohtueelses menetluses kontrollitud. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et U. Pärk tuleb mõrvasüüdistuses õigeks mõista. Ükski süüdistuses märgitud ja kohtulikul arutamisel uuritud tõend ei kinnita süüdistust selles osas, et U. Pärk peksis kannatanut röövimise eesmärgil. Kuna U. Pärk tuleb KarS § 114 p 5 järgi õigeks mõista, ei ole ka S. Abdullajevit võimalik süüdi mõista KarS § 199 lg 2 p 7 järgi.

U. Pärki karistamiseks rahalise karistusega. U. Pärk ei õpi ega tööta, mistõttu puuduvad tal vahendid rahalise karistuse täitmiseks või täidaksid selle tema vanemad. Sel juhul jääks karistuse eesmärk täitmata. Otstarbekas ei ole mõista varem kriminaalkorras karistamata inimesele ka reaalset vangistust. Maakohus leidis, et antud süüdistatava puhul on karistuse eesmärgid saavutatavad tingimisi karistusega.

APELLATSIOONID

vastuolus kannatanu verepritsmete olemasoluga U. Pärki jopevarrukatel, mis ei ole iseloomulik isiku tõstmisel viisil, nagu U. Pärk seda kirjeldab. U. Pärki ütlused ei ole kooskõlas sideettevõtjalt saadud protokolliga. U. Pärki ütluste kohaselt tuli esialgu naisterahvas, kes helistas politseisse, kahe minuti pärast tuli I.Š. , kes omakorda helistas S. Abdullajevile ning ei lahkunud. Vastavalt sideettevõtjalt saadud prorokollis märgitud kõnede tegemise järjekorrale, arvule ja I.Š. i ja S. Abdullajevi asukohale kõnede tegemise ajal. Erinevalt maakohtust leiab apellant, et mõrva sooritamine on ajalisest aspektist U. Pärki puhul eluliselt võimalik. Surnu ekspertiis tuvastas vigastused pea piirkonnas- marrastused, verevalumid, kokku 8 vigastust. Võib arvata, et piisas 8 löögist, mida saab teha vähem kui minuti jooksul. 10.4 Kohus on tuginenud puudustele kohtueelses- ja kohtumenetluses, jättes arvestamata KrMS § 14 sätestatud võistlevuse printsiibist tulenevad põhimõtted. Maakohtu otsuses on loetletud mitmeid üksikasju (nt kannatanu ning I.Š. i ja A. Abdullajevi osas ega tehtud kindlaks, kas kõik kannatanu vigastused olid saadud peksmisest ning kas need olid tekitatud sündmuskohal või juba varem). Apellant ei nõustu kohtu järeldustega ja märgib, et kõigi asjaolude kohta kohtule andmete esitamata jätmine ei tähenda ilmtingimata seda, et neid uurimise käigus ei kontrollitud. Prokuratuur esitab kohtule vaid tõendeid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid ning kohtu pädevus on nende pinnalt otsustada süüdistuse tõendatuse küsimus. 10.5 Kohus on tõendite hindamisel teinud vigu, mis viisid selleni, et järeldused ei vasta faktistele asjaoludele. 10.5.1 Maakohus viitab põhjendamatult vastuoludele I.Š. i ja S. Abdullajevi ütluste vahel. Maakohtu otsusest nähtub, et S. Abdullajevi kinnitusel helistas talle esimesena I.Š. , viimase ütlustest nähtub aga vastupidine. Apellant märgib, et kohtu järeldus ei vasta I.Š. i ristküsitluse käigus antud ütlustele. Protokollist nähtub, et prokuröri küsimusele vastas I.Š. , et ei mäleta täpselt kes kellele esimesena helistas, kui kõneeristusega on tuvastatud, et tema helistas esimesena, võib see nii ka olla. Apellant leiab, et ristküsitlusel antud ütluste põhjal ei saa teha järeldust, et I.Š. kinnitas nagu helistas esimesena S. Abdullajev ning tema ütlused selles osas on vastuolus S. Abdullajevi ütlustega. 10.5.2 Apellant leiab, et S. Abdullajevi ja I.Š. i sõbralikud suhted ei mõjuta I.Š. i ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja I.Š. andis ütlusi, mis kinnitavad S. Abdullajevi esimese astme kuriteo toimepanemist ning (nagu maakohus ka möönis), ei kattu detailideni S. Abdullajevi ütlustega. Apellant leiab, et S. Abdullajevil puudus alus U. Pärki süüdistamiseks ning ta ei rääkinud kohtus, et U. Pärk peksis kannatanut. 10.5.3 Maakohus märkis, et tunnistaja I.Š. i ütlused, et ta ei olnud kogu aeg läbiotsimise juures, kuna talle helistati ei vasta sideettevõtjalt saadud protokollile. Apellant märgib, et kohus tegi sideettevõtjalt saadud protokollist vale järelduse, et protokollis on kajastatud kõik I.Š. i 29.12.2012 varahommikul tehtud kõned, kuna sideettevõtjalt on protokolli järgi kogutud üksnes I.Š. i ja S. Abdullajevi omavaheliste kõnede eristused. Seega ei esine vastuolusid I.Š. i ütluste ja kõneeristuse protokolliga. I.Š. i ütlused on kooskõlas faktiga, et kella 05:04 kuni 05.22-ni toimus neli vestlust S. Abdullajeviga ning kolme esimese vestluse ajal viibisid I.Š. ja S. Abdullajev erinevate mastide piirkonnas.

10.5.4 Maakohus leidis, et I.Š. i ütlustes esineb vastuolu ka seetõttu, et ta oli ainus, kes kinnitas, et sündmuskohal oli latern. Apellant leiab, et tunnistaja ütlustes puuduvad vastuolud, sest sarnaselt teiste tunnistajatega kinnitas ta, et oli pime, ent ta nägi (nagu ka teised tunnistajad), et kannatanu oli läbipekstud ja verine. Apellant leiab, et ebaolulised ebatäpsused isikute ütlustes ei tähenda automaatselt, et nende ütlustes on vastuolud. Ütlused kajastavad nende andja poolt tajutut ja kogetut ning ei saa detailideni kattuda. 10.6 Maakohtu põhjendused ei ole järjepidevad ja on ebaloogilised. Kõrvale on jäetud mitmeid tõendeid. 10.6.1 Maakohtu hinnangul tunnistaja J.Š. i ütlused ja pritsmekujulised vereplekid U. Pärki jope varrukatel ei ole piisavad tema süüditunnistamiseks. Kohus jättis arvestamata I.Š. i ja S. Abdullajevi ütluste kattuvuse nimetatud tõenditega. 10.6.2 U. Pärk on süüdi tunnistatud samas kriminaalasjas KarS § 121 järgi 25.12.2012 KohtlaJärvel kannatanu V.I. u suhtes toime pandud kuriteos, mida apellandi hinnangul iseloomustab toimepanemise sarnasus. Sündmustikku iseloomustab sama ajaperiood (vahe on neli päeva), millal tunnistajate kinnitusel olid U. Pärkil probleemid alkoholi kuritarvitamisega ja kus samas piirkonnas tekitati nii V.I. ule kui ka D.P. ile kängitsetud jalaga kerged vigastused pea piirkonnas. U. Pärki käitumine pärast kuritegu on väga sarnane. Mõlemal juhul ei lahkunud U. Pärk sündmuskohalt, vaid seisis ja ootas ning palus korduvalt kutsuda politseid ja kiirabi. Eeltoodud asjaolud kogumis viitavad U. Pärkile kuriteo toimepanijana. Ka I.Š. i ja S. Abdullajevi ütluste põhjal võib veendunult väita, et U. Pärk pani nimetatud kuriteo toime.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

kuna seal ei rääkinud S. Abdullajev midagi sellest, et U. Pärk olevat inimese läbi peksnud. Seega oli tegemist olulise erinevusega ütlustes. 13.2 Samuti luges maakohus S. Abdullajevi ütlused ebausaldusväärseks seetõttu, et kohtus rääkis ta sellest, et ta küsis koheselt telefoni teel I.Š. ilt, kas kannatanu on läbi otsitud. Kohtueelses menetluses teostatud ülekuulamisel aga rääkis ta sellest, et kohtudes I.Š. iga ütles ta, et lähme vaatame, äkki leiame kannatanult midagi. Kui nad kannatanu juurde jõudsid, küsis S. Abdullajev seal olnud noormehelt, kas ta on maas oleva mehe läbi otsinud. Siinkohal leiab ringkonnakohus, et iseenesest on teatav vastuolu süüdistatava ütlustes olemas, mis puudutab seda, millal oli jutt kannatanu läbiotsimisest, kas juba telefonis või siis hiljem. Seega oli lubatav kohtu poolt kaitsja taotlusel S. Abdullajevi varasemate ütluste avaldamine selles osas. Samas leiab ringkonnakohus, et eeltoodud vastuolu ei ole sellise tähendusega, mis tooks kaasa S. Abdullajevi kohtus antud ütluste tõendikogumist kõrvalejätmise selle ebausaldusvääruse tõttu. 13.3 Maakohus osundas veel ka sellele, et S. Abdullajev on rääkinud erinevalt sellest, kus ta kohtus I.Š. iga, kas Sõpruse kivi juures või Järve Gümnaasiumi juures. Ka nimetatud asjaolu on maakohtu hinnangul selline vastuolu, mis toob kaasa tema ütluste ebausaldusväärseks hindamise (kohtuotsuse lk 14). Apellatsioonikohus leiab, et maakohtul puudus menetlusõiguslik alus viidata S. Abdullajevi kohtueelses menetluses antud ütlustele selles osas, kus ta räägib sellest, et kohtus I.Š. iga Järve Gümnaasiumi juures, kuna selles osas ei ole kohtuistungil S. Abdullajevi ütlusi avaldatud. 13.4 Maakohus toob välja ka vastuolu S. Abdullajevi ja tunnistaja I.Š. i ütluste vahel. Nimelt kinnitas S. Abdullajev kohtus, et talle helistas esimesena I.Š. . Viimane rääkis aga, et esimesena helistas talle S. Abdullajev. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud ütluste erinevus ei ole määrav hindamaks mõlema isiku ütlusi seetõttu ebausaldusväärseks. Nimelt tõendab asjaolu, et esimesena helistas S. Abdullajevile I.Š. sideettevõttelt saadud andmete protokoll, millest nähtub, et I.Š. i abonentnumbrilt S. Abdullajevi abonentnumbrile 29.12.2012 helistati kell 05.04,05.16 ja

kohtueelses menetluses antutega. Nimelt kohtus rääkis tunnistaja, et U. Pärk lõi kannatanule viimase läbiotsimisel sõrmikutega vastu nägu, siis läks tunnistaja eemale, kuna talle helistati ja vahepeal ta ei näinud, mis toimus. Kohtueelses menetluses on aga tunnistaja rääkinud, et U. Pärk lõi nahast sõrmikutega kannatanule vastu nägu ajal, mil tunnistaja palus U. Pärgil kannatanu keerata külili, et ta ei lämbuks verre. Samuti osundab maakohus sellele, et esimesena helistas talle S. Abdullajev, kuid sideettevõttelt saadud andmete protokolli kohaselt helistati tunnistaja enda telefonilt S. Abdullajevi telefonile 05.04, S. Abdullajevi telefonilt I.Š. i telefonile alles 05.22. Tunnistaja rääkis kohtus, et ta ei olnud kogu aeg läbiotsimise juures, kuna talle helistati ja ta eemaldus mingiks ajaks. Kohtueelsel uurimisel aga ta midagi sellist ei rääkinud. 15.2 Ringkonnakohus märgib, et maakohus on eeltoodud vastuolusid tunnistaja ütlustes välja tuues eksinud kriminaalmenetlusõiguse (KrMS § 339 lg 2) vastu. Nimelt tutvudes tunnistaja I.Š. i ülekuulamisega maakohtus kohtuprotokolli vahendusel, saab asuda seisukohale, et maakohtu otsuses nimetatud eeltoodud vastuolude osas ei ole tunnistaja ütlusi avaldatud (1 kd, lk 87-98). Seega puudus maakohtul menetlusõiguslik alus I.Š. i kohtueelses menetluses antud ütlustele eeltoodud osas viidata. 15.3 Veel on kohus märkinud, et tunnistaja rääkis kohtus, et lähenes sündmuskohale, oli küll pime, kuid ta nägi kõike väga hästi, kuna kõrval oli latern. Teised tõendid aga (tunnistajad A.B. a, A.J. ja O.L. ) seda ei kinnita. 15.4 Ringkonnakohus leiab, et nimetatud erinevus tunnistajate ütlustes ei ole olulise kaaluga, kuna asjas on üheselt tuvastatud, et kannatanu leiti 29.12.2012 varahommikul, mis on vaieldamatult pime aeg ning vahetult sündmuskoha juures täiendav valgustus puudus. Asjaolu, et oli pime, kinnitasid kõik viidatud tunnistajad. Milline täpselt oli sündmuskoha nähtavus on iga tunnistaja subjektiivse taju küsimus. Kuigi tunnistajad A.B. a ja A.J. kannatanule ei lähenenud nii nagu seda tegi tunnistaja I.Š. , nägid ka A.B. a ja A.J. , et maas lamas verine mees.

Seega on maakohus, viidates tunnistaja E.G. i kohtueelses menetluses antud ütlustele (kohtuotsuse lk 16), rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kohus võis osundada vaid tunnistaja E.G. i ülekuulamisprotokolli lisale 6, millest nähtus mobiiltelefoni uurijale välja andmine.

05.04, 2 kd, lk 46). Edasiselt liikus ta koju (teekond koju–Kirju-Mirju lasteaed, N ja V keskus, polütehnikum, läbi Pitburgeri Ašoti juurde tunnelisse, kiosk, Järve Gümnaasiumi juurde). Oma teel kedagi ei kohanud. Gümnaasiumi juures põõsaste juures maas oli mees. Läks lamava mehe juurde, et teda äratada, kuna arvas, et see magab, siis nägi et mees on verine. Üritas kannatanut püsti tõsta, suust tuli palju verd, seejärel pani mehe vasakule küljele, et veri välja voolaks. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaoludes vaidlus puudub, kuna prokuröri apellatsioonis neis asjaoludes vastuargumente ei esitata. Edasiselt rääkis süüdistatav, et mööda läks üks meesterahvas, kellel süüdistatav palus abi kutsuda, kuid too ei reageerinud. Teine mööduja oli naisterahvas, kellel palus kiirabi kutsuda. Naine küsis aadressi ja lubas helistada ning läks edasi. Ringkonnakohtu hinnangul ka neis asjaoludes sisulist ebakõla võrreldes tuvastatuga ei ole. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et sündmuskohalt möödusid kaks naist, tunnistajad A.B. a (läks tööle kell 05.10, pimedas maas lamas mees, kelle juures seisis noormees, kes ütles et kutsuge kiirabi. Tunnistaja helistas kiirabisse 05.27, mida kinnitab ka kõnesalvestis 2 kd, lk 38) ning A.J. (läks tööle, väljus kodust 05.10, suundus läbi kooli territooriumi bussi peale. Enne sinna jõudmist nägi u 200 m kauguselt kooli hoovist väljumas 3 noormeest. Mõne aja pärast nägi pekstud verist meest. Tunnistaja helistas kiirabisse u 5 minuti pärast, kui jõudis bussipeatusesse). Seega langevad süüdistatava U. Pärgi ütlused sisuliselt kokku teiste viidatud tõenditega. Järgnevalt U. Pärgi ütluste kohaselt tuli sündmuskohale I.Š. , kes tuli T. i poolt, küsis suitsu ning küsis kas lamaja on tema sõber. Süüdistatav vastas et ei ole ja lasi kutsuda kiirabi. Siis hakkas I.Š. helistama. Paari minuti pärast tuli S. Abdullajev, kes küsis, kas ta on juba kannatanu läbi otsinud. S. Abdullajev hakkas koos I.Š. iga kannatanut läbi otsima. Vägivalda keegi ei tarvitanud. I.Š. võttis kindad ja pakkus talle, kuid tema neid ei soovinud. S. Abdullajev võttis saapad. Seejärel läksid nad kolmekesi kannatanu juurest minema. U. Pärk läks koju ning rääkis juhtunust emale ja vennale, võttis kaasa ema telefoni ja läks kooli juurde tagasi, et kontrollida, kas kiirabi tuli. Kohapeal nägi politseiautot ja politseilinte, suhtles ühe politseinikuga, kellele rääkis, et tema leidis selle mehe ning andis oma nime ja aadressi ja ema telefoninumbri. Kinnitab, et jope varukatel olid verejäljed, kuna püüdis tõsta kannatanut. Samuti kinnitas U. Pärk, et suhtles tunnistaja J.Š. iga, kellelt küsis S. Abdullajevi kohta. 19.3 Tunnistaja I.Š. i ütluste kohaselt nägi ta U. Pärki 29.12.2012 kell 4-5 ajal hommikul eesti kooli juures. Maas lamas inimene. U. Pärk tõstis käe mingi kepiga, siis nägi teda ja viskas kepi põõsastesse. Õues oli pime. Küsis U. Pärgilt, kas tema tegi seda ning viimane vastas et ei teinud. Tunnistaja nägi, et kannatanu oli läbi pekstud. Tunnistaja käskis kannatanu külili keerata, et too ei lämbuks. U. Pärk ütles, et kiirabi on välja kutsutud. Ringkonnakohtu hinnangul U. Pärgi ütlused üldises langevad kokku I.Š. i ütlustega, vastuolus on nad aga selles, et U. Pärgil olevat käes olnud mingi kepp, mille ta olevat põõsasse visanud. Kriminaalasjas on I.Š. i ütluste ja olustiku seostamise protokoll 03.01.2013 koos fotodega, millest nähtub, et I.Š. näitab kohta kus 29.12.2012 öösel nägi ta U. Pärki, kes oli maas lamava mehe juures, kepp käes. Edasi suunduti Uus 5 maja juurde, kus I.Š. osundas kepile, mis vedeles maja taga. I.Š. selgitas, et antud keppi nägi ta U. Pärgi käes (2 kd, lk 26-30). Kriminaalasjas mingeid andmeid selle kohta, et antud kepp omaks sisulist puutumust antud asjaga, ei ole. Seega on tunnistaja võimalik versioon toimunust (arvamus, et U. Pärk võis

kepiga kannatanut peksta), oletuslik, tõendamisasjaolude seisukohalt mitte asjasse puutuv ning tekitab ringkonnakohtu hinnangul kahtlusi tunnistaja ütluste tõepärasuses. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et U. Pärki süüdistatakse kannatanu D.P. i peksmises käte ja kängitsetud jalgadega, mitte mingi muu vahendiga. 19.4 I.Šabarovi ütluste kohaselt olevat ta U. Pärgile öelnud, et kannatanu tuleks külili keerata, et viimane ei lämbuks vere tõttu. Antud asjaolu on küll U. Pärgi ütlustega vastuolus, kuna U. Pärk ei ole kannatanu keeramisest tunnistaja juuresolekul midagi rääkinud, kuid nimetatud vastuolu on ebaoluline. Tunnistaja ütluste kohaselt helistas ta kella 4-5 ajal hommikul S. Abdullajevile ja kutsus ta kokku saama. Seejärel väljus ta ise kodust ja hakkas eesti kooli territooriumi kaudu minema, kui nägi U. Pärki. Helistas veelkord S. Abdullajevile, et see tuleks kooli juurde. Kuna viimane ei teadnud, kuhu tulla, läks I.Š. talle Sõpruse kivi juurde vastu. Tagasi tulles oli kannatanu veel elus ja U. Pärk seisis tema juures. Seejärel hakkasid S. Abdullajev ja U. Pärk kannatanut läbi otsima. 19.5 Ringkonnakohus märgib, et vaidlust ei ole asjaolus, et I.Š. 29.12.2012 varahommikul helistas kolmel korral S. Abdullajevi telefoninumbrile (kell 05.04, 05.16, 05.18). Antud asjaolu on tõendatud vastava sideettevõttelt saadud andmete protokolliga. I.Š. i ütlused ei lange kokku aga U. Pärgi ütlustega selles, et tunnistaja oleks tema juurest pärast helistamist lahkunud ja tagasi tulnud koos S. Abdullajeviga. Süüdistatav S. Abdullajevi ütluste kohaselt elas ja ööbis ta 29.12.2012 I.Š. i juures ning otsustas öösel jalutama minna. Ka I.Š. oli väljas. Viimane helistas talle kella 5 paiku ja ütles, et U. Pärk peksis kellegi läbi ning tema küsis, kas te otsisite kannatanu juba läbi. S. Abdullajev leppis I.Š. iga kokku kokkusaamise, nad said kokku Sõpruse kivi juures ning läksid edasi eesti kooli juurde. Seal nägi ta läbipekstud inimest, kelle kõrva seisis U. Pärk. Kannatanu seisund oli halb, ta püüdis rääkida. 19.6 Ringkonnakohus leiab, et S. Abdullajevi ja I.Š. i ütlused ei lükka ümber U. Pärgi ütlusi ning ei ole ka eluliselt usutavad. Nimelt esmalt tuleb märkida, et ei ole usutav, et S. Abdullajev, kes sel ajal elas I.Š. i juures, ei saanud aru, kuhu eesti kooli juurde tulla, nagu väidab seda I.Š. ning mille tõttu pidi ta S. Abdullajevile vastu minema. Nimelt asus I.Š. i elukoht sisuliselt Järve Gümnaasiumi läheduses. Samuti ei ole usutav, et S. Abdullajev, olles kohalik ning kelle elukoht on Järve Gümnaasiumi kõrval, ei suutnud aru saada kuhu tulla. Lisaks tuleb märkida sedagi, et nn Sõpruse kivi asub samuti Järve Gümnaasiumi läheduses, mistõttu S. Abdullajevi ja I.Š. i jutt sellest, et nad said kokku Sõpruse kivi juures ning koos läksid kooli juurde, kus lamas kannatanu, ei ole tõsiselt võetav. 19.7 Lisaks eelnevale peab apellatsioonikohus siinkohal vajalikuks veelkord välja tuua olulise vastuolu S. Abdullajevi kohtus ning eeluurimisel antud ütluste vahel, millele õigesti osundas ka maakohus. Nimelt andis S. Abdullajev kohtus ütlusi selle kohta, et kui I.Š. talle helistas, siis viimane ütles kohe, et U. Pärk peksis inimese läbi. Kaitsja taotlusel avaldati S. Abdullajevi kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt I.Š. ütles talle, et nägi Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi juures tuttavat, kelle käes on kaigas ja seal juures lamavat meest. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolud annavad ilmse aluse kahelda nii süüdistatava S. Abdullajevi kui ka tunnistaja I.Š. i ütluste õiguses.

19.8 S. Abdullajevi ütluste kohaselt hakkas ta kannatanut koos U. Pärgiga läbi otsima. Tema võttis ära kannatanu mobiiltelefoni, saapad, mütsi ja sõrmikud. Tema kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud, kuid seda teab öelda, et U. Pärk lõi kannatanule jalaga pähe ajal, mil ta võttis kannatanu jalast saapad. Võetud asjad viis endale koju, telefoni müüs maha. Kui sai teada, et kannatanu suri, viskas teised asjad prügikasti. I.Šabarovi ütluste kohaselt hakkasid U. Pärk ja S. Abdullajev kannatanut läbi otsima ning U. Pärk lõi kannatanut kinnastega vastu nägu. S. Abdullajev võttis mobiiltelefoni ning saapad. Tunnistaja selgitas veel, et ei olnud kogu aeg sündmuse juures, kuna talle helistati ja ta olevat läinud eemale. Kas vägivalda läbiotsimise ajal tarvitati, ta ei näinud, kuna oli vahepeal eemal. Pärast seda kõik kolm lahkusid. Teadis, et mobiiltelefoni müüs S. Abdullajev hiljem maha. 19.9 Nagu eelnevalt märgitud, U. Pärk rääkis sellest, et tunnistaja I.Š. ja S. Abdullajev kahekesi otsisid kannatanu läbi, tema seda ei teinud. Keegi vägivalda ei tarvitanud. Seega on isikulised tõendid omavahel selles osas vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastamist leidnud ning vaidlus puudub selles, et S. Abdullajev võttis kannatanult ära telefoni, mütsi, kindad ja saapad. Samas on küsimus selles, kas saab kogutud tõendite alusel lugeda tuvastatuks, et U. Pärk oli see isik, kes koos S. Abdullajeviga otsis läbi kannatanu ning mille käigus ta olevat kasutanud vägivalda – lõi kinnastega vastu nägu, nagu räägib I.Š. , ning lõi jalaga pähe, nagu räägib S. Abdullajev. Ringkonnakohus asub seisukohale, et neile küsimustele tuleb vastata eitavalt. Esmalt tõusetub kahtlus selles, et U. Pärk üldse kannatanut läbi otsis. Tuvastatud on, et mingeid kannatanule kuuluvaid esemeid U. Pärk ära ei võtnud. Nimetatud asjaolu näitab, et mingit huvi kannatanu asjade vastu tal ei olnud. Seda, et kannatanut ta läbi ei otsinud, väidab süüdistatav U. Pärk ka ise. Seonduvalt juba eelnevalt avaldatud kahtlusega S. Abdullajevi ja I.Š. i ütluste usutavuses, mis ei võimalda nende kohtus antud ütluste alusel ümberlükkamatult ning kahtlusteta väita, et nende poolt räägitud viisil sündmused said üldse toimuda, tuleb märkida ka seda, et I.Š. i kohtus antud ütlused ei anna veendumust sellest, et nendele võiks üldse U. Pärgi süüküsimise otsustamisel tugineda. Nimelt nähtub tema ütlustest kohtus, et paljudele küsimustele vastab tunnistaja et ta ei mäleta, kuid kindlalt teab mäletavat, et U. Pärk kannatanut kinnastega lõi. Samas ei näe aga mingil põhjusel kannatanu löömist pähe, mida väidab näinud olevat S. Abdullajev. Samuti ei näe S. Abdullajev mingit kinnastega näkku löömisest, nagu räägib seda

I.Š. .

19.10 Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et ei ole võimalik nõustuda prokuröriga selles, et I.Š. i ja S. Abdullajevi ütlused tõendavad U. Pärgi poolt kannatanu löömist temalt asjade äravõtmise käigus. Sellest tulenevalt tuleb lõpptulemusena nõustuda sellega, et U. Pärgi süü röövimise toimepanemises koos S. Abdullajeviga, ei ole tõendatud. Lisaks eelnevalt märgitule, mille puhul ringkonnakohus leidis, et nimetatud isikute ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna nad ei lange kokku teiste tõenditega, tuleb märkida järgmist. Apellatsioonikohtu hinnangul ei võimalda tugineda S. Abdullajevi ütlustele kannatanult asjade äravõtmise toimumise kohta ka see, et tema näol on tegemist kaassüüdistatavaga. Sellisel juhul peaks sellise isikulise tõendi antud ütlused olema täiendavalt kinnitatud veel mingi tõendiga. Prokurör hinnangul ongi selleks tunnistaja I.Š. . Ringkonnakohut aga ei veena selle isiku antud ütlused U. Pärgi rolli kohta kannatanult asjade äravõtmises ka seetõttu, et nimetatud isik oli samuti antud asjas esialgselt kahtlustatav kannatanu tapmises. Nimetatud

asjaolude tõttu ei ole tegemist sellise veenva tõendiga, millele saaks kohus isiku raskes kuriteos süüdimõistmisel tugineda. 19.11 Prokuröri arvates on maakohus S. Abdullajevi ja I.Š. i ütluste analüüsimisel põhjendamatult osundanud sellele, et kuna S. Abdullajev elas detsembris 2012 I.Š. i korteris ning nad on koos ka kandnud korduvalt vanglas karistust, on eluliselt usutav, et I.Š. soovis ütlustega toetada sõpra, samas kui U. Pärk oli vaid teretuttav. Prokuröri arvates andis tunnistaja ristküsitluse käigus selliseid ütlusi, mis kinnitavad S. Abdullajevi süüd kuriteos, mistõttu nende omavahelised suhted ei anna alust pidada ütlusi ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus siinkohal peab põhjendatuks maakohtu seisukohti selles, et S. Abdullajevi ja I.Š. i sõbrasuhted võisid mõjutada andma pigem U. Pärki kahjustavaid ütlusi, isegi selliseid, millel käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse tõendamise seisukohalt seos puudub (nt U. Pärgi käes kepi nägemine ning selle alusel järeldamine, et selle esemega ta peksis kannatanut). Lisaks tuleb märkida, et S. Abdullajev ei ole eitanud, et ta kannatanu läbi otsis ning temalt süüdistuses toodud esemed ära võttis, mistõttu I.Š. i ütlused S. Abdullajevi rollist kannatanult asjade äravõtmise kohta määravat tähendust ei oma.

Lisaks tuleb märkida sedagi, et kuigi süüdistatakse U. Pärki kannatanu peksmises käte ja kängitsetud jalgadega, puuduvad igasugused tõendid, mis tapmise toimepanemise viisi kinnitaks (süüdistatava kätel vastavad jäljed puudusid, samuti ei ole tuvastatud jalatseid, millega võis U. Pärk kannatanut peksta).

28.3 KarS § 65 lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. KarS § 64 lg 1 alternatiiv 1 lubab kohtul liitkaristuse mõistmisel kohaldada kumulatsioonipõhimõtet suurendades mõistetud karistustest raskeimat, kuni see kohtu hinnangul vastab isiku süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Ringkonnakohus peab põhjendatuks suurendada Viru Maakohtu 23.05.2014 otsusega S. Abdullajevile mõistetud vangistust 9 kuu võrra. Viru Maakohtu 23.05.2014 otsusega mõisteti S. Abdullajevi lõplikuks karistuseks 2 aastat 11 kuud 23 päeva vangistust. Seda karistust kannab ta alates 05.12.2013. Mõistetud karistusega kuulub liitmisele käesoleva otsusega mõistetud karistus 9 kuud. Seega jääb S. Abdullajevi karistuseks 3 aastat 8 kuud ja 23 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 II lause järgi arvestatakse eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus liitkaristusest maha. Kuivõrd S. Abdullajev viibib vangistuses alates 05.12.2013, on ta maakohtu otsuse kuulutamise ajahetkeks ära kandnud 6 kuud ja 7 päeva vangistust, mis arvatakse liitkaristusest maha. S. Abdullajevi liitkaristuseks jääb 3 aastat 2 kuud ja 16 päeva, millest omakorda arvata maha KarS § 68 lg 1 alusel käesolevas kriminaalasjas vahi all viibitud aeg 03.01.201304.01.2013, s.o 2 päeva vangistust. Seega jääb S. Abdullajevil kanda 3 aastat 2 kuud ja 14 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 12.06.2014.

allkirjastatud digitaalselt Maarika Kuusk

allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau

allkirjastatud digitaalselt Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.