Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Liina Kaev G.T süüdistuses KarS § 121 ja KarS § 122 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 18. juuni 2014. a otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitajad Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht
Süüdistatav G.T ja tema kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule Saskia Kask 14.10.2014, Tallinn
Süüdistatav
G.T
Kohtuistungi sekretär
isikukood: XXX; EV kodakondsus; emakeel: eesti keel; XXXXXXXXXX; töökoht: puudub; elukoht: XXXXX XX-XX, XXXXXX, XXXXXXX; sidevahend: XXXXXXXXX. Kriminaalkorras karistatud, viimati 31.01.2013 Harju Maakohtu poolt KarS § 121, § 213, § 199 lg 2 p 4, 8 ja KrMS § 238 lg 2 järgi karistatud KarS § 73 alusel tingimisi vangistusega 6 kuud, katseajaga 3 aastat. Katseaja lõpp 30.01.2016 Väärteokorras kaks kehtivat karistust. Kaitsja
Asenduskaitsja advokaat Merike Allikmäe
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18. juuni 2014. a kohtuotsus G.T (G.T) suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
2.Jätta G.T määruskaebus menetluskulude peale rahuldamata.
3.Mõista välja G.T-lt riigieelarvesse riigi apellatsioonimenetluses makstud tasu 24,00 eurot.
poolt
kaitsjale
Kaitsjatasu tasuda ühe kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a nr EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „G.T, 1-14-4746, menetluskulud“. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 23. oktoobril 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 18.06.2014 otsusega G.T tunnistati KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 9 (üheksa) kuud. Tunnistati G.T KarS § 122 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 1 (üks) aasta. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks vangistus 1 (üks) aasta. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati G.T-le (G.T) mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 8 (kaheksa) kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 31.01.2013 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuu vangistuse võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 1 (üks) aastat ja 2 (kaks) kuud. Karistusaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, so. 18.06.2014.a. ning tõkendiks valiti vahistamine, võeti G.T vahi alla kohtusaalis. Sama otsusega G.T-lt (G.T) mõisteti KrMS § 180 lg 1 alusel välja menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel ekspertiisitasu summas 318,75 eurot (kolmsada kaheksateist eurot ja seitsekümmend viis eurosenti); KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 144,-eurot (ükssada nelikümmend neli eurot); KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 532,50 eurot (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend eurosenti). Määrati, et väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.G.T on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul veebruar 2013 kuni juuli 2013 kolmel korral, täpselt tuvastamata kuupäevadel, Tallinnas tuvastamata aadressidel ja 2013 juuli lõpust kuni 20.11.2013 Tallinnas, XXXXX XXX XXXX-XX, samuti vähemalt kolmel korral, kehaliselt väärkohtles oma elukaaslast AZ-i. Nimelt peksis teda lahtise käega, rusikatega ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse, sh näo- ja peapiirkonda, samuti tõukas vastu mööblit, tiris juustest ning lõi peaga vastu põrandat. Peksmistega põhjustas G.T kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi - hematoomid keha ja pea erinevates piirkondades. Sealhulgas tema: Veebruaris 2013, täpselt tuvastamata kuupäeval, Tallinnas tuvastamata aadressil, põhjustas peksmisega AZ-ile füüsilist valu ja hematoomi vasakul oimupiirkonnas.
2(6)
Ööl vastu 12.08.2013.a, Tallinnas, XXXXXX XXX XXXX-XX, põhjustas peksmisega AZ-ile füüsilist valu ja hematoomi vasakul oimupiirkonnas, samuti hematoomid rinnapiirkonnas, reitel ja käsivartel. 29.09.2013.a kella 14.10 ajal, Tallinnas, XXXXXX XXX XXXX-XX, haaras AZ-i käest, ähvardades murda käeluu, surus ta põrandale pikali, haaras juustest ja lõi selliselt kannatanu pea vastu põrandat. Samuti lõi teda rusikatega kõhtu ja vastu vasakut õlga, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tursed ning marrastused pea piirkonnas. 20.11.2013.a kella 16.45 ajal, Tallinnas XXXXXX XXX XXXX-XX, lõi AZ-i jalaga kõhtu, tõukas teda kahe käega nii, et viimane kukkus vasaku jala reiega vastu lauda. Samuti lõi teda rusikaga näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning turse ja verevalumid näopiirkonnas, samuti verevalumid vasakul reiel, paremal pool puusal ja põlvede all. Põhjustades kehalise väärkohtlemisega kannatanule järjepidevat füüsilist valu, pani G.T toime piinamise ehk KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, 20.11.2013.a kella 16.45 ajal, Tallinnas, XXXXXX XXX XXXX-XX, tüli käigus oma elukaaslase AZ-iga, püüdes viimast jalaga lüüa, riivas naise süles istunud 10 kuust A-CZ-i näopiirkonda, millega põhjustas lapsele füüsilist valu ja punetuse näopiirkonnas. Seega, kahjustades teise inimese tervist ja põhjustades talle füüsilist valu, pani G.T toime kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohus asus seisukohale, et G.T süü KarS § 121 ja KarS § 122 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes on täielikult tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on G.T süüvõimeline ja kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
ESITATUD APELLATSIOON JA MÄÄRUSKAEBUS
4.Kaitsja ei nõustu maakohtu otsusega ning märgib esitatud apellatsioonis, et G.T mõisteti süüdi selles, et tema poolt kannatanule tekitatud kehaline väärkohtlemine kestis ajavahemikus veebruarist kuni 20.11.2013 ja selle ajavahemikul süüdistatav kehaliselt väärkohtles kannatanut vähemalt kuuel korral. Tegelikult on teada ja uuritud kolme juhtumit: veebruaris 2013, augustis 2013 ja septembris 2013. Ülejäänud kolme episoodi kohta ei ole teada, mis kuupäevadel need on toimunud ja kus need episoodid on toimunud. Kuna tõendatud kuriteo episoode on vähem, siis peab see leidma kajastuse ka kohtuotsuses. G.T pani kehalist väärkohtlemist toime elukaaslase AZ-i suhtes mitte piinamise tahtlusega, vaid need olid tingitud perekondlikest suhetest teineteise mittemõistmisest ja G.T iseloomust ja vaimsest seisundist. Kuigi G.T pani kolmel korral toime elukaaslase AZ-i kehalist väärkohtlemist puudus temal isegi kaudne tahtlus piinamiseks, sest iga kord olid erinevad põhjused konflikti tekkimiseks. G.T puudus tahtlus pidevaks AZ-i kehaliseks väärkohtlemiseks, need tekkisid isegi pooltele ootamatult. Sellised asjaolud ei anna alust rääkida ühesest tahtlusest kannatanu süstemaatiliseks piinamiseks. Seetõttu ei saa G.T käitumist kvalifitseerida piinamisena KarS § 122 järgi ja tema käitumist tuleb kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Kannatanu AZ on G.T elukaaslane kellega temal on ühine laps ja kellega ta elas kuni kohtuotsuseni koos. Poolte vahel on toimunud leppimine ja andestamine ning kannatanu ei soovi G.T isoleerimist vangistusega. Kaitsja leiab, et kannatanu soove karistuse määramisel tuleb kohtuotsuse tegemisel arvestada. G.T on teinud enda jaoks tõsised järeldused ja siiralt soovib 3(6)
oma käitumist muuta ning AZ usub temasse ja on valmis teda aitama käitumise muutmiseks. Seega on põhjendatud G.T-le määratud vangistus asendamine üldkasuliku tööga. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsus G.T süüdimõistmises KarS § 122 järgi, mõista G.T selles süüdistuses õigeks ning asendada KarS § 121 järgi mõistetud katistus üldkasulikku tööga.
5.Süüdistatav G.T esitas määruskaebuse, millega vaidlustab temalt väljamõistetud menetluskulude suurust. Süüdistatav märgib, et temal ei ole võimalik menetluskulusid tasuda, kuna vanglas olles puudub temal töökoht ja sissetulekud. Ka tema elukaaslane ei saa temale menetluskulude tasumisel toeks olla.
KOHTUISTUNG
6.Kohtuistungil jäi kaitsja apellatsioonis ning süüdistatav oma määruskaebuses avaldatud seisukohtade juurde. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada. Süüdistatav avaldas, et on nõus vangistuse asendamisega üldkasulikku tööga, kuid töötundide arv ei tohiks segada põhitöö leidmist, võimalik, et ka välismaal. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile ning süüdistatava määruskaebusele vastu ning palus jätta esitatud apellatsioon ja määruskaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
8.Vastuseks kaitsja seisukohale, et tõendamist on leidnud kolm AZ-i kehalise väärkohtlemise juhtumit, mitte kuus, nagu on toodud süüdistuses, kohtukolleegium osundab süüdistatava enda ütlustele, mis olid maakohtu istungil uuritud. Süüdistatava ütlustest nähtub, et üks vägivalla juhtum leidis aset nende esimeses üürikorteris ja kaks järgmist leidsid aset A sõbranna L või L juures korteris Tallinnas. Peale seda asusid nad A ja lapsega elama XXXXXX XXX XXXX asuvasse korterisse. Selles korteris on ta toime pannud veel kolm vägivallategu. (T lk 92,93). Maakohtu istungil jäi süüdistatav eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatava ütlused vägivalla juhtumite arvust riimuvad ka kannatanu AZ-i ja tunnistaja AZ-i ütlustega, seega kaitsja seisukoht, et tõendamist on leidnud kõigest kolm vägivalla juhtumit on põhjendamatu ja ei ole kooskõlas maakohtus uuritud tõenditega.
9.Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et G.T poolt ajavahemikul veebruar 2013 kuni 20.11.2013 kasutatud vägivald AZ-i suhtes ei moodusta kannatanu piinamist. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – järjepidevat kehalist väärkohtlemist või/ning suurt valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist. Kohtukolleegiumi veendumisel käesoleva kaasuse kontekstis tegemist on esimese alternatiiviga ehk süüdistatava poolt sama kannatanu järjepideva kehalise väärkohtlemisega lühema aja jooksul – 10 kuu jooksul peksis G.T kannatanut kuuel korral. Kohtukolleegiumi veendumusel kujunes vägivalla kasutamine kannatanu suhtes konfliktse situatsiooni tekkimisel süüdistatava jaoks käitumismustriks. Sellise objektiivse koosseisu esinemisel põhjendamatu on rääkida tahtluse puudumisest kannatanu piinamiseks.
4(6)
10.Kannatanu ja süüdistatav on kohtuistungil välja toonud, et süüdistatav lõi lapseealist A-CZ-i näopiirkonda ettevaatamatusest. Kuigi süüdistatava A-CZ-i kehalise väärkohtlemise episoodis süüdimõistmist ei ole eraldi vaidlustatud, kohtukolleegium juhib tähelepanu, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine toimub peamiselt käitumise subjektiivse koosseisu voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje mittesaabumisele. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 20.11.2013 tekkinud tüli käigus proovis süüdistatav last süles hoidvat AZ-it jalaga lüüa, kuid riivas hoopis last. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja ega süüdistatav pole kordagi viidanud sellisele asjaolule, mille pinnalt oleks võimalik väita, et proovides lüüa jalaga last süles hoidvat naist oleks süüdistataval alust loota, et löögi alla ei sattu ka laps.
11.Esitatud apellatsioonis kaitsja taotleb süüdistatavale mõistetud vangistuse asendamist üldkasulikku tööga. Kohtuistungil süüdistatav kinnitas, et ta on nõus tema suhtes KarS § 69 kohaldamisega, kuid töötundide arv peaks jääma mõistlikkuse piiridesse, et jääks aega põhitöö otsimiseks ja tegemiseks, võimalusel ka välismaal. Kohtukolleegium esmalt märgib, et kuigi G.T-le mõistetud vangistuse määra ei ole eraldi vaidlustatud, tuleb asuda seisukohale, et maakohus pole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ka karistuse mõistmise osas ning G.T-le mõistetud karistus on kooskõlas karistuse mõistmise üldiste põhimõtetega. Maakohus on õigesti arvestanud süüdistatava karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui kaheksateistaastase abitus seisundis isiku suhtes ning süüteo toimepanemist isikute suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Kohtukolleegium ei tuvastanud muid süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid ja nendele ei viidata ka apellatsioonis. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks süüdistatava suhtes pole kohaldatav rahaline karistus. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. KarS § 122 sanktsioon näeb karistusena ette kuni viieaastast vangistust. G.T oli karistatud kuritegude kogumi eest üheaastase vangistusega, mis oli vähendatud lühimenetluse sätete kohaselt 1/3 võrra. Süüdistatavale mõistetud karistus on seega keskmisest vangistuse määrast oluliselt leebem. Sarnaselt maakohtuga kohtukolleegium sedastab, et üldkasuliku töö kohaldamine asenduskaristusena pole G.T suhtes otstarbekas. Esmalt tuleb märkida, et süüdistatav ei suutnud veenvalt ja kategooriliselt nõustuda üldkasuliku töö kohaldamisega, ta oli sellega nõus tingimusel, et see jääb mõistlikkuse piiridesse ega takista põhitöö otsimist ja tegemist, seega tuleb asuda seisukohale, et G.T puhul võib esineda raskusi üldkasuliku töö täideviimisel. Teiseks, kohtukolleegiumil puudub veendumus, et vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on G.T suhtes otstarbekas ka eripreventiivsetel eesmärkidel põhjusel, et G.T on varasemalt sarnase kuriteo toimepanemise eest juba kohtulikult karistatud, kuid vastavaid järeldusi enda jaoks ei teinud ning käesolevas kriminaalasjas katseaja jooksul pani toime mitu oma elukaaslase kehalise väärkohtlemise episoodi, mis moodustasid piinamist.
12.G.T taotleb esitatud määruskaebuses temalt väljamõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Niisuguse alusena ei ole käsitletav süüdistatava väide, et temal puudub vangistuses töökoht. Kohtukolleegium möönab, et ehkki vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on tegelikkuses kinnipidamisasutuses töötamise võimalus vähene ning kinnipeetavale ei ole töö garanteeritud. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda
5(6)
menetluskulud isiku kogu vara arvelt. G.T ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Maakohus võttis samuti arvesse asjaolu, et vanglatingimustes on täitedokumendi vabatahtlik täitmine raskendatud, kuna kinnipeetava töötamine ei ole garanteeritud ning pidas käesolevas asjas otstarbekaks pikendada G.T-le kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest.
13.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Advokaat Merike Allikmäe taotleb kriminaalasja istungil kaitse teostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 24,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse G.T süüdimõistmise ja temale karistuse mõistmise osas muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad G.T süüdistusasjas määratud kaitsja Merike Allikmäe tasu süüdistatava kanda.
14.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p.1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 18. juunist 2014.a. G.T suhtes muutmata.
Pavel Gontšarov
Ivi Kesküla
Meelika Aava
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.