Kohtulahend

1-14-4746 Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

ESITATUD SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK

M.N-i (M.N) süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul veebruar 2013 kuni juuli 2013 kolmel korral, täpselt tuvastamata kuupäevadel, Tallinnas tuvastamata aadressidel ja 2013 juuli lõpust kuni 20.11.2013 Tallinnas, XXX, samuti vähemalt kolmel korral, kehaliselt väärkohtles oma elukaaslast XXX. Nimelt peksis teda lahtise käega, rusikatega ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse, sh näo- ja peapiirkonda, samuti tõukas vastu mööblit, tiris juustest ning lõi peaga vastu põrandat. Peksmistega põhjustas M.N kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi - hematoomid keha ja pea erinevates piirkondades.

Sealhulgas tema: Veebruaris 2013, täpselt tuvastamata kuupäeval, Tallinnas tuvastamata aadressil, põhjustas peksmisega XXX füüsilist valu ja hematoomi vasakul oimupiirkonnas. Ööl vastu 12.08.2013.a, Tallinnas, XXX, põhjustas peksmisega XXX füüsilist valu ja hematoomi vasakul oimupiirkonnas, samuti hematoomid rinnapiirkonnas, reitel ja käsivartel. 29.09.2013.a kella 14.10 ajal, Tallinnas, XXX, haaras XXX käest, ähvardades murda käeluu, surus ta põrandale pikali, haaras juustest ja lõi selliselt kannatanu pea vastu põrandat. Samuti lõi teda rusikatega kõhtu ja vastu vasakut õlga, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tursed ning marrastused pea piirkonnas. 20.11.2013.a kella 16.45 ajal, Tallinnas XXX, lõi XXX jalaga kõhtu, tõukas teda kahe käega nii, et viimane kukkus vasaku jala reiega vastu lauda. Samuti lõi teda rusikaga näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning turse ja verevalumid näopiirkonnas, samuti verevalumid vasakul reiel, paremal pool puusal ja põlvede all. Põhjustades kehalise väärkohtlemisega kannatanule järjepidevat füüsilist valu, pani M.N toime piinamise ehk KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, 20.11.2013.a kella 16.45 ajal, Tallinnas, XXX, tüli käigus oma elukaaslase XXXga, püüdes viimast jalaga lüüa, riivas naise süles istunud 10 kuust XXXnäopiirkonda, millega põhjustas lapsele füüsilist valu ja punetuse näopiirkonnas. Seega, kahjustades teise inimese tervist ja põhjustades talle füüsilist valu, pani M.N toime kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

18.06.2014.a toimunud kohtuistungil süüdistatav M.N kinnitas, et on süüdistusest aru saanud, kahetseb. Elab elukaaslase juures, ei tööta hetkel. Pöördus arsti poole, saab ravi.

1-14-4746 Ringkonnaprokurör leidis, et M.N tuleb süüdi mõista talle esitatud süüdistuses, karistuseks palus määrata KarS § 121 alusel 9 kuud vangistust, KarS § 122 alusel 3 aastat vangistust, liitkaristuseks palus määrata 3 aastat vangistust, millest 1/3 maha arvata ning KarS § 65 lg 2 alusel liita kandmata jäänud 6 kuud vangistust eelmise kohtuotsuse järgi. Kaitsja asus seisukohale, et M.N-i poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi ning mõistes talle karistusena vangistuse asendada see ÜKT tundidega. Kannatanu A.Zeemann kohtus kinnitas, et materiaalseid pretensioone tal süüdistatava vastu ei ole, elavad käesoleval ajal koos.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav M.N tunnistas ennast mõlemas kuriteo episoodis süüdi. Kohtuistungil kinnitas M.N, et jääb enda poolt esitatud taotluse juurde lahendada kriminaalasi lühimenetluses. Leidis, et lapse suhtes tema vägivalda küll tarvitada ei saanud. Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et süüdistatava M.N-i süüd KarS § 121, KarS § 122 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisel tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid: Kannatanu XXX ütlused (tl 2-3, 7-8, 15-18, 31-34); Lähisuhtevägivalla infolehed (tl 6, 26-29); Isiku läbivaatuse protokollid ja Regionaalhaigla teatis (tl 4-5, 19-25, 30); Tunnistaja XXXütlused (tl 9-13, 39-42); Tunnistaja XXXütlused (tl 35-37); Tunnistaja XXXütlused (tl 49-51); Kõnesalvestus politseisse CD plaadil ja selle vaatlusprotokoll (tl 54-59); Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 483 (tl 67-71); Kohtuotsus ja süüdistusakt (tl 79-86); Kahtlustatav Kristjan nöörlaid ütlused (tl 89-97); Karistusregistri väljavõtte (tl 100-103). Antud tõendite ja kirjalike materjalide avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on täielikult tõendamist leidnud, et M.N pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so kehalise väärkohtlemise, kahjustades teise inimese tervist ja põhjustades talle füüsilist valu. Samuti on tõendamist leidnud, et M.N põhjustas oma tegevusega kehalise väärkohtlemisega kannatanule järjepidevat füüsilist valu, so pani toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus järgnevalt analüüsib kriminaalasjas kogutud tõendeid: Antud kriminaalasjas on kannatanuna ülekuulatud XXX, millest nähtub, et 29.09.2013.a kella 14:10 paiku tekkis kannatanul oma elukaaslase M.N-iga sõnavahetus, milles süüdistatav ärritus , haaras kannatanul käest kinni ja lubas käe luu ära murda. Samuti lubas süüdistatav kannatanu ära tappa. Süüdistatav M.N surus kannatanu köögis

1-14-4746 põrandale, haaras tal juustest ning lõi pead vastu põrandat. Samuti lõi süüdistatav kannatanut vastu kõhtu ja vasaku käe õlga. Löömisest jäid kannatanule pähe tursed ja kaelale nahamarrastused. Hiljem antud ütlustes lisas kannatanu XXX, et süüdistatav M.N on oma vägivaldse käitumise pärast vabandust palunud. Samuti nähtub asjaolu, et kannatanu ei soovi, et süüdistatav saaks kriminaalkorras karistatud enda poolt kannatanu suhtes toime pandud vägivallategude pärast. Kuriteo asjaolude tõendamise seisukohalt on kannatanu XXX uuesti üle kuulatud 20.11.2013.a. Ütlustest nähtub, et 20.11.2013.a tekkis kannatanul ja süüdistataval vaidlus finantsteemadel, mille peale süüdistatav vihastas ja hakkas kannatanut sõimama. Süüdistatav surus XXX pea all, lõi teda vastu pead ja seejärel lõi kannatanut jalaga kõhtu, paremale poole puusa juurde. XXX ütlustest nähtub, et kuna laps nuttis hüsteeriliselt, siis võttis ta lapse sülle. Peale seda tõukas süüdistatav M.N kannatanut, kes hoidis last süles, vastu lauda. Selle tagajärjel tundis kannatanu vasakul pool reises füüsilist valu. Kannatanu ütluste kohaselt hakkas M.N peale seda laamendama, lõhkus televiisori, tõmbas riiuli pikali. Peale televiisori lõhkumist kadus vool ära. Kannatanu XXX istus koos lapsega sellel hetkel seina ääres. M.N lõi kannatanut ja ilmselt sellel hetkel sai ka laps pihta, kuna kannatanu ütluste kohaselt, oli lapsel peale seda kulmu kohal punakas kriimustus, mida ennem ei olnud. Ütlustest nähtub asjaolu, et süüdistatav väljus korteris, et panna tagasi vool, peale mida kannatanu teda enam korterisse sisse ei lasknud. Kannatanu ütluste kohasel lubas süüdistatav M.N kannatanu ära tappa vähemalt viiel korral. Kannatanu lisas veel, et M.N lõi teda rusikaga vastu paremat põsesarna, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu. Hiljem antud ütlustest nähtub, et M.N on kannatanut suhtes kasutanud füüsilist vägivalda, korduvalt löönud ajavahemikul veebruar 2013 kuni 19.11.2013.a lahtise käega näopiirkonda, rusikatega kehapiirkonda ning tekitanud hematoome nii näo kui ka kehapiirkonnas. 20.11.2013.a lõi süüdistatav kannatanut jalaga kõhtu, tõukas kahe käega vastu lauda. Seejärel surus rusika vastu kannatanu lõuapiirkonda. Süüdistatav lõi jalaga tema suunas kui tal laps süles oli. Kannatanu täpsustas, et antud löök teda ei tabanud, kuid hiljem oli lapsel näopiirkonnas kriim ja punetus, mis muutus sinikaks. Peale kannatanu vanaema XXX korterisse saabumist, lõi M.N kannatanut ühel korral rusikaga näopiirkonda, millega tekkitas füüsilist valu ja hematoomi. Kannatanu lisas, et süüdistatav on teda korduvalt ähvardanud tappa, kuid hiljem alati väitnud, et ta ei mäleta, et ta oleks seda (ähvardanud tappa) öelnud, samuti on süüdistatav lisanud, et teda ei tasu kuulata kui ta on vihane. Kannatanu ütlused riimuvad ka tunnistaja XXX ütlustega, mille kohaselt 2013.a alguses märkas ta kannatanu oimupiirkonnas vasakul pool hematoomi, mis oli läbimõõduga 2,5cm. Kannatanu vastas tunnistaja küsimuse peale, et ta oli ennast ära löönud. Hiljem kannatanu siiski tunnistas XXX, et vasakul pool oimupiirkonnas olnud hematoom oli tekitatud M.N-i poolt. 2013.a juuli lõpus või augusti alguses, kui kannatanu oli tunnistajale külla tulnud, sai viimane aru, et kannatanu on läbi pekstud. Vasakul pool oimupiirkonnas oli tugev hematoom. Tunnistaja lisas, et hematoome märkas ta kogu kannatanu kehal, nimelt rinnapiirkonnas, reitselja käsivartel. Sellel korral kannatanu ei varjanud tunnistaja eest, et süüdistatav M.N on tema suhtes füüsilist vägivalda kasutanud. Kolmas kord, kui tunnistaja nägi kannatanut, oli see septembrikuu lõpus 2013.a. kannatanu rääkis tunnistajale, et süüdistatav oli ärritanud ja teda löönud, peale seda, kui kannatanu mainis süüdistatava endist elukaaslast. Kannatanul oli tunnistaja ütluste kohaselt jälle vasakul oimu piirkonnas hematoom. Kannatanu sõnade kohaselt ka muhk kuklapiirkonnas. Kannatanu ühel käsivarrel oli pigistamisjälg.

1-14-4746

Kuriteo asjaolude tõendamise seisukohalt on tunnistaja XXXuuesti üle kuulatud 09.01.2014.a helistas ta kannatanule, kes nuttis ja palus tal kiiresti enda juurde tulla, kuna süüdistatav oli kannatanule kallale tulnud ja ta ei julgevat süüdistatavat enam korterisse sisse lasta. Kui tunnistaja kannatanu juurde jõudis ta M.N-i ei näinud. Natukene aega pärast tunnistaja XXXsaabumist korterisse tuli M.N ukse taha. Tunnistaja ütluste kohaselt lasid nad koos kannatanuga Kristjani sisse, kuna nad arvasid, et tunnistaja XXXjuures olekul ei julge süüdistatav midagi teha. Tunnistaja lasi süüdistatava sisse, kes tormas kohe suurde tuppa, tunnistaja ei jõudnud koridorist veel liikuda, kui kuulis, et Kristjan röögib kannatanu peale, sõimleb ja ajab roppusi suust välja. Kui tunnistaja oli suurde tuppa sisenenud hakkas süüdistatav lõhkuma kõike, mis ette jäi. Süüdistatav lõhkus televiisor, muusikakeskus, samuti purustati kannatanu digifotoaparaat. Tunnistaja lisas, et hiljem kuulis ta kannatanu käest, et kui tema oli olnud koridoris oli süüdistatav kannatanule kallale tunginud. Tunnistaja ütlustest nähtub ka asjaolu, et just tema kutsus sündmuskohale politsei. Käesolevas kriminaalasjas on ülekuulatud tunnistajana XXXka Maasalu, kelle ütlustest nähtub, et 21.11.2013.a helistas talle XXX (kannatanu) vanaema, kes teavitas teda, et peretüli käigus lõhuti ära tunnistajale luulunud vara. Täpsemalt välisuks tuletõkke-turvauks, plasma televiisor ja muusikakeskus. Tunnistaja korterisse jõudes oli korter segipekstud ja kannatanu šokis, kes rääkis väga vähe. Kannatanu näitas talle sinikat, mille tekkepõhjust tunnistajale ei avaldatud. Tunnistaja XXXütlustest nähtub, et kuna süüdistatav M.N on lubanud enda poolt lõhutud esemed hüvitada, siis selles osas tunnistajal pretensioone ei ole. Antud asjas on oluliseks tõendiks ka XXXütlused, millest nähtub, et ühel õhtul koputas keegi kõvasti tema uksele. Ust avades nägi tunnistaja naisterahvast, kes oli osaliselt aluspesu väel. Naisterahvas oli šokis ja nuttis ning ütles, et mees peksab teda ja ta kardab enda ja oma lapse pärast. Naisterahvas oli tunnistaja ütluste kohaslt väga hüsteeriline ning ütles, et kardab meest. XXXlisas veel, et naine olevat öelnud, et mees on vihane/agressiivne. Tunnistaja teavitas antud sündmusest ka politseid. Kannatanule XXXM.N-i poolt tekitatud kehavigastused nähtuvad 29.09.2013.a kella 15:12 ajal koostatud isiku (kannatanu) läbivaatuse protokollist, millega tuvastati, et kannatanu otsmikul vasakul pool turse 3 cm2 ulatuses ning vasakul põsel nahamarrastus 0,5x7 cm. Kannatanule XXX ja XXX M.N-i poolt tekitatud kehavigastused nähtuvad ka 20.11.2013.a kella 21:40 ajal koostatud isiku (kannatanu) läbivaatuse protokollist, mille kohaselt XXX näos paremal põsesarn turses ja verevalumiga. Verevalumid vasakul reiel väljaspool, paremal pool puusal ja põlvede all. XXX paremal kulmu välisküljel punakas kriimustus. Kannatanu tervisekahjustust tõendab ka Regionaalhaigla teatis, millest nähtub, et 21.11.2013.a kella 10:25 ajal saabus Põhja-eesti Regionaalhaiglasse kannatanu. Kannatanul olid pea- ja näo piirkonnas põrutused, parema puusa ja vasaku reie põrutus (verevalumid). Kehavigastused tekkisid seoses sellega, et 20.11.2013.a kella 17:00 paiku kodus tungis elukaaslane kallale.

1-14-4746 Kohtuliku uurimise käigus avaldati tõendina ka lähisuhtevägivalla infolehed, millest nähtub, et politseisse on tehtud lähisuhtevägivalla teated 29.09.2013.a ja 20.11.2013.a toimunud sündmuste kohta. Kriminaalasjas on asitõendina esitatud ka kõnesalvestused politseisse CD plaadil ja selle vaatlusprotokoll, millest nähtub, et 12.08..2013.a ja 20.11.2013.a on Kadaka pst 169 C-34 kutsutud politsei seoses süüdistatava agressiivse ja vägivaldse käitumise tõttu. Süüdistatav M.N on andnud ütlusi seoses tervisekahjustuse tekitamisega kannatanutele. Nimelt nähtub ütlustest, et M.N on kasutanud füüsilist vägivalda XXXsuhtes, lapse kahjustamine ei olnud tahtlik, sest vägivald oli suunatud XXXmitte lapsele. Ütlustest nähtub, et ajavahemikul veebruar 2013 kuni 20.11.2013.a on süüdistatav kasutanud XXXsuhtes füüsilist vägivalda vähemalt kuuel korral. Ütlustest nähtuvalt on suurimad tervisekahjustused, mida süüdistatav on kannatanule põhjustanud sinikad näol, kehal ja jalgadel. M.N on avaldanud kahetsust, et sellised asjad on juhtunud. Antud kriminaalasjas on koostatud ka ambulatoorne kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 483, millest nähtub, et M.N ei kannata vaimuhaiguse või nõrgamõistlikkuse all. M.N on sedastatavad impulsiivset tüüpi ebastabiilse isiksusele omased tunnused, mille taustal on lisaks ka alkoholi tarvitamine. Tegude toimepanemise ajal oli M.N võimeline aru saama oma tegude keelatusest ning võimeline oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Isik on võimeline osalema uurimistoimingutes, esinema kohtus ja süüdimõistva kohtuotsuse korral kandma karistust. Kohtuliku uurimise käigus avaldati tõendina ka süüdistusakt kriminaalasjas nr 10237300231 ja 31.01.2013.a Harju Maakohtu poolt tehtud otsuse kriminaalasjas nr 1-13153. Tõenditest nähtub, et M.N-i on varasemalt karistatud ka muuhulgas KarS § 121 järgi vähivallategude toimepanemise eest. Kohtuotsusega ei pööratud mõistetud karistust täitmisele, kui isik ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu. Kohus avaldas süüdistatavat iseloomustava tõenditena ka karistusregistri väljavõtte, millest nähtub, et M.N on üks kehtiv kriminaalkaristus. M.N-i on 31.01.2013.a Harju Maakohtu poolt karistatud KarS § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4, 8, § 121 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toime panemise eest 6 kuulise vangistusega, mida ei pööratud täitmisele, kui isik ei pane 3 aastase katseajal jooksul toime uut tahliku kuritegu. Katseaeg peaks lõppema 30.01.2016.a. Kohus leiab, et M.N-i süü KarS § 121 ja KarS § 122 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes on täielikult tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on M.N süüvõimeline ja kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamine ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Tervisekahjustamine on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse. Oluline on, et tegu oma olemuselt oleks selline, mis suudab tekitada kehalise tervisekahjustuse. Kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimvahelistes suhetes aktsepteeritav, kuid mis olemuselt ei ole selline, mis võiks põhjustada tervisekahjustuse. Löömine ja peksmine

1-14-4746 on näited sellistest kohtlemistest, siia kuuluvad ka käte väänamine, juustest kiskumine, nõelaga torkimine jne. Subjektiivsest küljest eeldab antud kehalise väärkohtlemise koosseis tahtlust, koosseis on täidetud ka siis, kui isik tegutseb kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et M.N pani KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kavatsetult, kuna ta seadis eesmärgiks süüteo koosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub või pidi seda võimalikuks pidama. M.N-i kavatsetud käitumisele annab kinnitust ka asjaolu, et ta otsustas tüli käigus lüüa oma elukaaslast jalaga, sellel ajal, kui naine hoidis süles last. Süüdistatav riivas last näopiirkonda, millega põhjustas viimasele füüsilist valu ja punetuse näopiirkonda. KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu sisaldab kahte alternatiivset tegu – järjepidevat kehalist väärkohtlemist ning suurt vaöu põhjustanud kehalist väärkohtlemist. Järjepidev ob phe ja sama kannatanu korduv või kestev kehaline väärkohtlemine. Korduvus eeldab vähemalt kahte iseseisvat tegu, st tegusid, mis on ajaliselt lahutatud ja kantud erinevast tahtlusest. Samas ei ole oluline, kas süüdlane on varasema teo eest karistatud või mitte b ing millise tervisekahjustuse süüteokoosseisu järgi varasem rünne on kvalifitseeritud. Korduvad löögid vm vägivallateod, mis on hõlmatuid ühtsest tahtlusest ka toime pandud vahetult üksteisele järgnevatena (kestev vägivald) tuleb kvalifitseerida piinamisena. Riigikohus onnäiteks pidanud tavalisest suuremat valu tekitavaks kannatanu korduvat juustest kiskumist ning nende väljarebimiseni ja keha hammustamist. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust. Koosseis on täidetud ka siis, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus on seisukohal, et kannatanule põhjustatud kehaline väärkohtlemine oli järjepidev, kuna süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kehaline väärkohtlemine kestis ajavahemikul veebruar 2013 kuni 20.11.2013. Selle ajavahemikul süüdistatav kehaliselt väärkohtles kannatanut vähemalt kuuel korral. Kõik teod olid suunatud ühe ja sama kannatanu pihta.

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise alus tuleneb KarS §-st 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega ei tohi hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). KrMS § 14 tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kohus ei ole karistuse küsimuse

1-14-4746 otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning lahendab selle küsimuse vastavalt seadustele ja siseveendumusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). Süüdistatavat M.N on üks kehtiv kriminaalkaristus. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud 31.01.2013.a Harju Maakohtu poolt KarS § 121, § 213, § 199 lg 2 p 4, 8 ja KrMS § 238 lg 2 järgi karistatud KarS § 73 alusel tingimisi vangistusega 6 kuud, katseajaga 3 aastat. M.N on kaks kehtivat väärteokaristust. 15.05.2013.a on talle Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti poolt mõistetud rahatrahv 16 eurot ÜTS § 547 lg 1 nõuete rikkumise eest. Samuti 13.05.2013.a on talle Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kokkakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna Menetlusteenistuse poolt mõistetud rahatrahv 60 eurot KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanek teadvalt noorema kui kaheksateistaastase abitus seisundis isiku suhtes ning süüteo toimepanemine isikute suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, sh võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna M.N on üks kehtiv kriminaalkaristus, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada M.N edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitse huvidega. Kohus on seisukohal, et M.N ei ole mõttekas ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, kuna see ei kannaks oma eesmärke. M.N-i süüdistatakse teise astme kuritegude toimepanemises, milles esineb karistust raskendav asjaolu, kuriteod on toimepandud katseajal, käesoleval ajal ta ei tööta, ei oma kindlat sissetulekut. Seega pole otstarbekas mõista M.N-ile rahalist karistust. M.N-i poolt toime pandud süütegude näol on tegemist raskete kuritegudega, seega ei oleks kergema liigilise karistuse mõistmine kohtu hinnagul õiglane ning see läheks vastuolla selise kohtupraktikaga. Arvestades taolisi asjaolusid asub kohus seisukohale, et M.N-i’le tuleb karistuseks mõista reaalne vangistus. Karistuse mõistmisel M.N peab kohus arvestama kohaldatava karistuse üld- ja eriprevantiivset mõju. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus selgitama välja, kas isik on üldsegi asenduskaristuseks sobilik. Asjaolud, mis on seotud isikuga võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist. Kohus märgib, et M.N-i poolt sooritatud kuriteod pandi toime katseajal. Esimene kuriteo pandi M.N-i toime veebruaris 2013, teades, et ta on alates 31.01.2013.a katseajal. Üldkasuliku töö ja ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast eeldusest – kohus usub, et isik suudab enda elu jätkata ilma süütegudsid toime panemata. M.N-i näol ei ole tegemist isikuga, kelle suhtes oleks võimalik rakendada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga. Vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. M.N-i suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks ning tema suhtes vangistuse asendamine

1-14-4746 üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Kohtul puudub usaldus, et M.N suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest ning üldkasuliku tööga seotud kontrollnõudeid korrektselt järgida KarS § 121 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 122 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Seadusandja on KarS § 121 sanktsiooni keskmise määrana näinud ette 1,5 aastat vangistust ning KarS § 122 sanktsiooni keskmise määrana 2,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus on seisukohal, et süüdistatavat on võimalik karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmise määra ning seda põhjendusel, et ta kahetseb toime pandud tegusid Samas peab kohus arvestama ka asjaoluga, et karistuse mõistmisel peab arvestama ka raskendavate asjaoludega. Nimelt süüteo toimepanek leidis aset teadvalt noorema kui kaheksateistaastase abitus seisundis isiku suhtes ning süüteo toimepanemine isikute suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et M.N tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises eest ja mõista talle karistuseks vangistus 9 kuud. M.N tuleb süüdi tunnistada KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisese eest ja mõista talle karistuseks vangistus 1 (üks) aasta. KarS § 64 lg 1 alusel mõista ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks vangistus 1 (üks) aastat. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada M.N-ile (M.N) mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 8 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 31.01.2013 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuu vangistuse võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 1 (üks) aastat 2 (kaks) kuud.

ASITÕENDID

Käesolevas kriminaalasjas on esitatud asitõenditena kaks CD plaati KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Lähtudes eelpoolt toodust asub kohus seisukohale, et kaks CD plaati, mis on asuvad kriminaalasja toimiku materjalide juures tuleb jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel ekspertiisitasu summas 318,75 eurot (kolmsada kaheksateist eurot ja seitsekümmend viis eurosenti). KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 144 eurot KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 532,50 eurot (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend eurosenti).

1-14-4746 Arvestades M.N varalist seisundit, tema resotsialiseerumisväljavaateid, kohus leiab, et menetluskulud tasumist tuleb maksimaalselt ajatada, väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „M.N , 1-14-4746, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Violetta Kõvask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.