1-14-6635
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
21. oktoober 2014. a., Tallinn
Kriminaalasja number
1-14-6635
Kohtukoosseis
Meelika Aava, Pavel Gontšarov, Orvi Tali
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 1. septembri 2014. a otsus V.N süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav V.N Tallinna Vanglas)
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
(isikukood xxx, viibib
Jätta süüdistatava V.N apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
2(4)
Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.N-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohus arvestas karistuse mõistmisel seda, et V.N on varem varavastaste kuritegude eest korduvalt karistatud, sealhulgas vangistusega. Lisaks sellele on teda 13 korda karistatud väärteomenetluse korras, mille eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. Viimati vabanes ta vanglast karistuse kandmiselt 21. novembril 2013. Kuid juba järgmisel kuul pärast vabanemist asus V.N toime panema uusi vargusi ja jätkas nende toimepanemist kuni tema kinnipidamiseni 3. märtsil 2014. Seega ei ole varasemad karistused tema käitumisele mõju avaldanud. Seetõttu märgib maakohus õigesti, et rahalise karistusega ei ole teda võimalik karistada, sest isegi reaalne vangistus ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Lisaks sellele puudub V.N töökoht ja sissetulek, millest rahalist karistust tasuda. Seega ei oleks rahalise karistuse mõistmine tema puhul lisaks eelnevale ka reaalselt täidetav. Arvestades V.N poolt toime pandud kuriteoepisoodide arvu ja varguse toimepanemise asjaolusid ning süüdistatava isikut leidis maakohus põhjendatult, et talle tuleb mõista vangistus üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega täielikult. V.N väidab oma apellatsioonis, et narkootiliste ainetega ta mingit seost ei oma. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest V.N tunnistas ise maakohtu istungil, et paneb vargused toime selleks, et osta varastatud asjade müügist saadud raha eest narkootikume. Oma sõnade kohaselt tarvitab ta fentanüüli ja kavatseb minna Riiga ampulli panema. Eeltoodut arvesse võttes ei tuvastanud kohtukolleegium asjaolusid, mis võimaldaksid V.N-ile mõistetud vangistuse määra, so 3 aastat vangistust, mida lühendati ühe kolmandiku võrra, kergendada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas (3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06, 3-1-1-99) jätkuvalt rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-10-09).
3(4)
Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks tuleb mõista V.N-ile reaalne vangistus. Tegemist on süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuga, kes paneb neid toime narkootiliste ainete hankimiseks. Ta muugib lahti kaupluse alkoholivitriini ja varastab sealt 2 pudelit kallist konjakit, ehkki teab, et tema tegevus jäädvustatakse turvakaamera videolindile. Hulgaliselt pani V.N vargusi toime erinevatest haiglatest. Seda nii palatitest kui meditsiinitöötajate ruumidest. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kuriteo toimepanemise asjaoludes ega süüdlase isikus midagi sellist, mis muudaks karistuse reaalse kandmise ebaotstarbekaks.
Meelika Aava
Pavel Gontšarov
Orvi Tali
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.