Eesistuja Andres Parmas, liikmed Meelika Aava, Pavel Gontšarov R.D süüdistuses KarS § lg 2 p-de 5 ja 9 ning § 199 lg 2 p 9 järgi Harju Maakohtu 31. juuli 2014. a otsus
Kaitsja Vandeadvokaat Toomas Bekker R.D , isikukood XXX, elukoht: XXXXXX XX-XX XXXXXXX, Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, varem kriminaalkorras karistatud
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioon rahuldamata.
2.Jätta maakohtu otsus muutmata.
3.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista R.D-lt Eesti Vabariigi kasuks 72,00 (seitsekümmend kaks) eurot apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulutuste katteks.
4.Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011 või Swedpangas nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaalis EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC eesti filiaalis EE701700017001577198, viitenumber 2800049748.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.
Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R.D süüdistatakse selles, et Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistatud isikuna varastas ta 3. novembril 2013 avalikult, kuid vägivalda kasutamata M-RR rahakoti maksumusega 150 eurot, ühes selles olnud M-RR pankaardi ja Soome Vabariigi juhiloaga ning mobiiltelefoni maksumusega 500 eurot. Samuti tema süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna varastas 29. märtsil 2014 Läänemere Selveri kauplusest neli pudelit viskit kogumaksumusega 212,69 eurot. Samuti tema süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna püüdis 31. märtsil 2014 Läänemere Selveri kauplusest varastada nelja pudelit viskit kogumaksumusega 254,20 eurot väärtuses, kuid kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata, kuna turvatöötaja pidas ta kinni. Oma tegevusega pani R.D toime KarS § 199 lg 2 p 5 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o süstemaatilise varguse, mis on toime pandud avalikult, ent vägivalda kasutamata.
2.Harju Maakohtu 31. juuli 2014. a otsusega lühimenetluses tunnistati R.D talle inkrimineeritud kuritegudes süüdi. Maakohtu hinnangul kinnitavad asjas uuritud tõendid, et R.D on talle süüdistusaktis ette heidetavad kuriteod toime pannud.
3.Maakohus leidis, et R.D süü kõigis toime pandud vargustes on keskmise suurusega. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus aga süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti märkis kohus, et üks vargustest jäi katse staadiumi. Kuna R.D on korduvalt kriminaalkorras karistatud, siis järeldas kohus, et varasemad karistused ei ole mõjutanud teda kuritegude toimepanemise jätkamisest hoiduma, leides, et seetõttu on tema puhul ainuvõimalik karistuse alternatiiv vangistus.
3.1.Eeltoodud kaalutlustel karistas maakohus R.D 3. novembril 2013 toime pandud varguse eest kuuekuulise vangistusega, mida vähendati K rMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks neljakuulise vangistuse. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati eelnimetatud karistuse võrra R.D-le Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014. a kohtuotsusega mõistetud seitsme kuu ja kolme päeva pikkust vangistust ning talle mõisteti liitkaristuseks ühekas kuu ja kolme päevane vangistus.
3.2.29. ja 31. märtsil 2014 toimepandud varguste eest karistati R.D viiekuulise vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks kolme kuu ja kümne päevase vangistuse. KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel mõisteti R.D-le liitkaristus, suurendades mõistetud kolme kuu ja kümne päeva pikkust vangistust p-s 3.1. märgitud liitkaristuse ära kandmata osa võrra, mõistes R.D-le lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks ühe aasta ja kolmeteist päevase vangistuse.
3.3.KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja algust R.D kinnipidamisest, s.o alates
4.Maakohus rahuldas M-RR tsiviilhagi ja mõistis R.D-lt tema kasuks välja 650 eurot. Samuti rahuldas kohus Selver AS tsiviilhagi ja mõistis R.D-lt Selver AS kasuks välja 466,89 eurot. Asitõendiks olev M-RR-lt varastatud telefon, mis asub Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas, tagastati KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel RP-le. Samuti asitõendiks olevad 3 pudelit viskit Ballantines ja 1 pudel viskit Macallan, mis asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas, KarS § 126 lg 3 p 6 alusel anda riigi omandisse. Asitõendiks oleva CD-plaadi kaupluse turvakaamera videosalvestusega, mis asub kriminaalasja materjalide juures, jättis maakohus KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. R.D-lt mõisteti menetluskuluna välja kaitsjatasu 324 eurot; sundraha 532,50 eurot; ja kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 1 euro.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni R.D kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega R.D-le kergema karistuse mõistmist. Samuti taotleb ta tsiviilhagide osas katteks asitõenditena hoiul oleva mobiiltelefoni ja alkoholi võõrandamist. Kaitsja arvates mõistis maakohus R.D-le kauplusevarguste eest liiga range karistuse. Samuti oleks kohus võinud 3. novembri 2013. a varguse eest mõistetud karistuse KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014. a otsusega mõistetud karistusega kaetuks lugeda, mitte viimati nimetatud karistust suurendada. Puutuvalt tsiviilhagidesse märgib kaitsja, et mõistes R.D-lt kannatanu kasuks välja mobiiltelefoni maksumuse, tulnuks kohtul otsuses märkida, et mobiiltelefon müüakse tsiviilhagi katteks. Kohtul puudus alus anda mobiiltelefon RP-le, sest asjaõigusseaduse § 95 lg-st 3 tulenevalt ei saa RP lugeda telefoni omanikuks. Kuna telefon oli selle omaniku M-RR valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, siis telefoni hilisemal ostjal RP-l omandit telefonile ei tekkinud. RP-l on õigus nõuda kahju hüvitamist isikult, kes talle telefoni müüs. Ka äravõetud alkohol tulnuks tsiviilhagi katteks müüa.
6.Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Raigo Aas esitas kaitsja apellatsioonile vastuse, milles taotleb apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Ta leiab, et R.D-le mõistetud üksikkaristused ja liitkaristused on kooskõlas süüdistatava süü ja kohtupraktikaga, mistõttu karistuse kergendamiseks puudub alus. Tsiviilhagidesse puutuvalt märgib prokuröri abi, et kuna M-RR on loobunud temalt varastatud mobiiltelefoni tagastamisest, siis on ta heaks kiitnud selle müümise RP-le. Telefoni tsiviilhagi katteks müümiseks puudub alus, sest R.D on selle juba korra müünud ja selle eest RP-lt ka raha saanud. Prokuröri abi ei vaidlusta kaitsja taotlust võõrandada varastatud alkoholi tsiviilhagi katteks, kuid leiab, et ka maakohtu poolt vastuvõetud otsus on ses osas seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Kriminaalkolleegiumi hinnangul on apellatsioon põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel kaalutlustel.
7.1.R.D-le mõistetud üksikkaristustesse ja liitkaristusse puutuvalt märgib kolleegium, et mõistetud karistused vastavad R.D süü suurusele, karistuste mõistmisel on järgitud
karistuse mõistmist käsitlevaid õigusnorme ja seetõttu on apellandi taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse osas põhjendamatu. Toimepandud varguse episoodide eest mõistetud üksikkaristused vastavad väljakujunenud kohtupraktikale analoogsetes kriminaalasjades. Kolleegium ei pea vajalikuks seda praktikat muuta. R.D-le liitkaristuste mõistmisel on oluline silmas pidada, et tema kuritegelik aktiivsus on suur. Teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh varavastaste kuritegude eest. Selles kontekstis on põhjendamatu kaitsja seisukoht, et liitkaristuse oleks KarS § 65 lg 1 alusel võinud mõista ka absorbtsioonipõhimõttel nii, et kergem karistus loetaks raskemaga kaetuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et R.D puhul oli õige lähtuda just nimelt kumulatsioonipõhimõttest ja üksikkaristustest raskeimat suurendada.
7.2.Puutuvalt tsiviilhagidesse märgib kolleegium, et apellandi taotlus asitõenditena hoiul asuvate varastatud mobiiltelefoni ja alkoholi võõrandamiseks on põhjendamatud. Kolleegium nõustub prokuröri abi apellatsioonivastuses selgitatuga, et olukorras, kus M-RR loobus temalt varastatud ja kolmandale isikule võõrandatud mobiiltelefoni tagasi nõudmast, kiitis ta sellega tagantjärgi telefoni omandi kolmandale isikule ülemineku heaks. Kuivõrd R.D oli varastatud telefoni RP-le müünud, siis on põhjendatud telefoni tagastamine nimetatud isikule. R.D tuleb aga VÕS § 1043 kohaselt M-RR-le tekitatud kahju hüvitada. Selver AS-ist varastatud alkoholi osas on maakohus KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel põhjendatult otsustanud selle riigi omandisse jätta. Nimetatud säte näeb kohtule puhuks, kui kuriteoga saadud vara seaduslik valdaja ei taotle selle tagastamist, ette valikuvõimaluse, kas jätta see vara riigi omandisse või võõrandada tsiviilhagi katteks. Otsustamaks seda, kumba seaduses lubatud käitumisviisi eelnimetatud vara puhul eelistada, peab kohus silmas pidama mh riigi ressursside säästliku kasutamise nõuet. Arutataval juhul käib jutt neljast pudelist alkoholist, mille väärtus (rikkumata kujul) jaekaubanduses on ca 250 eurot. Arvestades, et maakohtus uuritud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt (tl-d 75-79, kd I) on praeguseks varastatud viskipudelite karbid rikutud, oleks nende müügist saadav võimalik tulu kahtlemata väiksem. On ka üldiselt teadaolev, et igasuguse kauba võõrandamisega seonduvad kulud. Nii kaasneksid vältimatult kulud ka vaidlusaluse alkoholi müügiga. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi arvates varastatud alkoholi tsiviilhagi katteks müümine otstarbekas ja maakohtu otsustus nende riigi omandisse jätmise kohta on põhjendatud.
8.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 31. juuli 2014. a otsuse muutmata.
9.Kaitsja on apellatsioonikohtule koos apellatsiooniga esitanud taotluse õigusabi suuruse kindlaksmääramiseks nelja pooltunni eest koos käibemaksuga summas 144 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotlus vormiliselt nõuetekohane, kuid üksnes osaliselt põhjendatud. Kaitsjale tuleb riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks määrata kahe pooltunni eest 60 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu, seega kokku 72 eurot.
Andres Parmas /allkirjastatud digitaalselt/
Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/
Pavel Gontšarov /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.