Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär
Liina Kaev
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
6. oktoober 2014, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
A.Z-i (A.Z) süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 4. augusti 2014 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Kaire Aus
Prokurör
Kristine Tamm
Süüdistatav
A.Z ,
isikukood XXX, elukoht: XXXXXXXX XX-X XXXXXXX, Eesti vabariigi kodanik, XXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel, pensionär, FIE, varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 02.10.2008 otsusega KarS § 263 p 1 järgi 2 kuulise vangistusega tingimisi 1 aasta 6 kuulise katseajaga, väärtegude eest karistatud ei ole.
Kaitsja
Kaire Aus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 4. augusti 2014 otsus A. Z-i suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja mõista A.Z-ilt Eesti Vabariigi kasuks 476 (nelisada seitsekümmend kuus) eurot ja 88 (kaheksakümmend kaheksa) senti, s.h käibemaks, määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011, Swedpangas nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti
filiaalis EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC eesti filiaalis EE 701700017001577198, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 20.oktoobril 2014 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Pärnu Maakohtu 4. augusti 2014 otsusega üldmenetluses tunnistati A. Z süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 4 kuud. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui A.Z ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab katseajal KarS § 75 lg 1 p 1-6 järgi kontrollnõudeid ja kohustust KarS § 75 lg 2 p 8 järgi osaleda sotsiaalabiprogrammis. KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt on katseajal tema kohtu poolt määratud elukohaks kohtuotsuse ankeetandmetes märgitud elukoht. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. A.Z-ilt mõisteti välja riigituludesse menetluskuludena sundraha 532,50 eurot, toimiku koopiate kulu 1 euro, riigi õigusabi kulud 828 eurot ja tunnistaja sõidukulud 15,10 eurot.
2.A.Z-ile oli esitatud süüdistus ja ta mõisteti süüdi selles, et tema 07.08.2013 ajavahemikul kella 14:00 - 14:15 XXXXXX, XXXXXXX XX asuvas P-s, lõi T-RR-t vähemalt ühel korral puidust ajalehehoidikuga pea piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja pealaele muhu ning lahtise haava.
3.Maakohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leidis, et esitatud süüdistus kannatanu tervise kahjustamises ja löömises vähemalt ühel korral ajalehehoidikuga vastu pead, on täies mahus tõendamist leidnud. Süüdistatav pani kuriteo toime kavatsetusega. Süüdistatava ütlused, s.h ka ütlused hädakaitsest, luges kohus tervikuna ebausaldusväärseteks, kuivõrd need olid ajas muutuvad ja täienevad, samas aga ümber lükatud tõenditega kogumis.
4.Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse süüdistatava kaitsja, leides, et kohus on faktiliste asjaolude tuvastamise osas eksinud ning teinud seetõttu ebaõiged järeldused. A.Z-i ütlused hädakaitseseisundist on kohus on lugenud ebaõigeteks ning jätnud analüüsimata ja põhistamata. Apellandi argumendid on järgmised: -apellant ei nõustu kohtu põhistusega selles, et A. Z planeeris varasemalt sündmuste käiku ja provotseeris konflikti kannatanuga. A.Z otsis kontakti politseiga ja hädaabi numbrile A.Z-i poolt 07.08.2013 kell 14:04:19 tehtud telefonikõnest nähtub, et A.Z palub kiiresti politseid kohale, kuna „...siin võib tekkida väga räige konflikt...“. Seega võib järeldada, et sattunud eksimusse, peab A.Z politseiniku asja lahendajaks ning eelnimetatud konflikti ennetajaks. Ainsana on kannatanul tekkinud vigastuse kohta andnud kohtumenetluses selgeid ja loogilisi ütlusi süüdimõistetu; -kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele sellest, et A. Z , jäädes peale kannatanuga toimunud füüsilist konflikti rahulikult ootama, näitab süüdistatava üleolekut nii füüsilises kui ka vaimses
mõttes, mis annab võimaluse tõlgendada A.Z-i käitumist jõupositsiooni tajumisena. Asjaolu, et A. Z jäi peale hädakaitse teostamist politseid ootama on fakt, tõendamaks A.Z-i teadmist sellest, et tema ei ole oma õigusi kaitstes pannud toime rünnet kannatanu suhtes; -ebaõigele ja vastuolulisele järeldusele on kohus jõudnud tunnistaja GP, kannatanu ja süüdistatava ütlusi kõrvutades kannatanul tekkinud vigastuse tehiolude suhtes. Tunnistaja GP on kohtuistungil prokurörile vastates andnud ütlusi, et ta nägi A. Z kannatanu suhtes ajalehehoidikuga löögiliigutusi tegemas, apellandi küsimustele vastates aga selgus, et tunnistaja ei näinud A. Z kannatanut löömas kuna tema vaatevälja segas külmik; - üksnes tunnistaja GP ütlused ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi selles, et A.Z tekitas pelgalt kannatanu suunas löögiliigutust tehes kannatanule peavigastuse. Kannatanu teoaegne ja -järgne käitumine, samuti tema kohtus antud ütlused kinnitavad, et ta ei tea, kust ta löögi pähe sai, samuti kinnitas kannatanu kohtus, et ta A.Z ennast löömas ei näinud. Kannatanu ja tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlused tõendavad, et sündmuskohal oli sisustusesemeid (veiniriiul, külmik, molbert jne), milliste vastu kukkudes on võimalik saada pea või muu kehaosa vigastus. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanul ei olnud võimalik endal tasakaalu kaotuse tõttu tekitada vigastus, mida ta peab ekslikult tekitatuks süüdistatava poolt; - puuduvad tõendid, mis viitaksid A.Z-i tahtlusele kannatanule vigastus tekitada. Süüdimõistetu soov käsitööna valmistatud ja kannatanule üle antud ning aktiivses kasutuses oleva eseme eest tasu saada oli õigustatud, mis aga ei tähenda, et A.Z soovis kannatanut rünnata ning teda vigastada. Ebakohane on maakohtu viide süüdistatava varasemale kustunud karistusele ning paralleeli tõmbamine kirjeldamiseks. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A. Z KarS § 121 järgi õigeks.
5.Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokurör leidis, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu seaduslik ja põhjendatud otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6.Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et kaitsja apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Riigikohtu praktikas juurdunud ja mitmetes lahendites esile toodud seisukoha kohaselt, juhul kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt Riigikohtu otsused 3-1-1-16-04; 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-33-08; 3-1-1-48-09 jt). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel eksinud ega tõendite hindamisel vigu teinud. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses põhjalikult analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on riigikohus märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohus on põhjendanud, miks ta A.Z-i temale esitatud süüdistuses süüdi
tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumi arvates on kohtuniku siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav. Et apellant kohtu motiividega ei nõustu, ei tähenda seda, et kohus ei ole oma otsustust motiveerinud. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks.
7.Apellatsiooni puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Viidates sündmuskoha vaatlusprotokolli puudumisele leiab apellant jätkuvalt, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitavad süüdistatava poolt puidust ajalehehoidikuga kannatanule pähe löömist ja sellega kannatanule füüsilise valu ja lahtise peahaava tekitamist. Kohtukolleegium kaitsja positsiooniga ei nõustu. Nähtuvalt kohtuistungil uuritud tõenditest, eelkõige tuginedes kannatanu ja tunnistaja GP kokkulangevatele ütlustele kannatanule tekitatud vigastuse tehioludest, välistas kohus põhjendatult apellandi kaitseversiooni, et kannatanul tekkinud vigastus ei saanud tekkida mitte A.Z-i löögist ajalehevoldikuga, vaid kukkumisel mõne eseme otsa. Nii kannatanu kui tunnistaja GP ütlustest tuleneb aga üheselt, et peale süüdistatava lööki ajalehehoidikuga kannatanule pea piirkonda, mille tagajärjel sai kannatanu pealaele muhu ja lahtise haava, millest hakkas verd jooksma, liikus kannatanu leti taha, kus ta pead käte vahel hoides maha vajus. Et kannatanu kaotas hetkeks ka teadvuse, on selge, et süüdistatava löök kannatanule põhjustas viimasele ka valu. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-11-59-11, p-d 9.1-9.2). Kannatanu ja tunnistaja GP ütlustega on leidnud tõendamist, et kannatanu tundis valu. Kohus on kontrollinud kohtuistungil ka kaitsja versiooni kannatanul tuvastatud vigastuse võimalikust tekkimisest kukkumisel veinibaaris oleva mööbli või esemete otsa ning vastupidiselt süüdistatava ja kaitsja seisukohale ning tunnistaja GP poolt koostatud skeemile sündmuskohast ja kannatanu liikumisest, jõudnud õigele järeldusele, et kannatanut lõi A. Z. Samas tunnistab ka süüdistatav kohtuistungil, et kannatanu sai vigastuse ajalehehoidikuga, mille ta kannatanule tõukas ja millega kannatanu kummardades sai vastu pead (I kd tl 40-74, protokoll lk 13) ja on kinnitanud, et kannatanu ei kaotanud tasakaalu ega kukkunud sündmuse käigus, vaid läks omal jalal ümber leti ja seal kukkus nagu põlvili (protokolli lk 14). Asjaolu, et tunnistaja GP töötas samas veinibaaris, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks, vaid vastupidi. GP on arusaadavalt selgitanud, kuidas tema nägi, et kannatanu asetas seinalt maha kruvitud ajalehehoidiku kotiga A.Z-i ette maha, et kannatanu keeras ennast ringi ja hakkas tulema leti taha, et samal hetkel võttis süüdistatav kotist sama ajalehehoidiku ja seda pea kohal hoides tegi sellega löögiliigutusi kannatanu poole. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et kannatu oleks visanud süüdistatavale mingi koti, millest kasvõi kaudselt võiks oletada kannatanu poolset rünnet. Arusaadavalt on kohus selgitanud, miks tunnistaja ei saanud näha löökide puudet. Nähtuvalt kannatanu ütlustest oli ta löögi ajal süüdistatava poole seljaga, mis välistab igasuguse ründe A.Z-i õigushüvede vastu. Fototabelilt nr 1 (I kd lk 17) ja patsiendikaardilt nr 13/30038 nähtuvad vigastused on üheselt kokkulangevad Pärnu Haiglas vahetult pärast kuriteosündmust fikseeritud vigastusega, mistõttu
puudub igasugune alus kahtluseks, nagu võinuks kannatanul fikseeritud pealae lahtine haav tekkida kuriteosündmuse käigust erineval moel. Vaidlus puudub selles, et peale süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja kolmandaid isikuid süüdistuses märgitud ajal veinibaaris ei olnud.
8.Kohtuistungil kontrollitud tõenditest on maakohus järeldanud põhjendatult, et A.Z planeeris sündmuste kulgu ja provotseeris ise konflikti kannatanuga. Apellandi seisukoht, et süüdistatav otsis enne konflikti kannatanuga kontakti politseiga, soovides politsei abi võimaliku ründe ärahoidmiseks, ei tulene kohtukolleegiumi arvates asjas kogutud tõenditest. Nii nähtub häirekeskusele tehtud telefonikõnedest A.Z-i kinnitus, et kui politsei ei tule kohale, võib minna löömaks. Samas ei nähtu kõnede sisust, et kannatanu on süüdistatava seadnud ohtu või teda löönud. Ka kohtuistungil ei ole süüdistatav kordagi väitnud, et tundis ennast kannatu poolt kuidagi ohustatuna. Peale kannatanu löömist on ta häirekeskusele aga üheselt kinnitanud, et andis kannatanule lihtsalt lataka. Tulenevalt süüdistatava enda ütlustest, tuvastas kohus seega õigesti, et süüdistatav pani talle inkrimineeritava teo kannatanu suhtes toime kavatsetusega. Üldise elukogemuse põhjal on võimalik aru saada, et lüües teist isikut puidust ajalehehoidikuga elutähtsasse piirkonda, tekitatakse kannatanule löögi tagajärjel valu jms vigastusi, mistõttu on teo toimepanijale arusaadav ja ettenähtav ka tagajärg.
9.Kohus on analüüsinud süüdistatava ütlusi ja asunud kohtukolleegiumi arvates põhjendatult seisukohale, et need tuleb ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja jätta. Ka kohtukolleegium leiab, et tuvastatud tehiolud ei viita kannatanu poolsele provotseerimisele. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks ajalehehoidiku hind, milles pooled kokkulepet ei saavutanud. Kannatanu soovi sel põhjusel suulise lepingu alusel tellitud ajalehehoidik süüdistatavale tagastada ja sellega süüdistatava rahalist nõuet mitte tunnustada, ei saa käsitada vahetu ohuna A. Z-i õigushüvedele. Kohus tuvastas õigesti, et kannatanu poolt paberkotti pakitud ajalehehoidiku asetamine süüdistatava ette maha ei ole ründena käsitlev ega saa ekslikult ka sellist muljet jätta. Kannatanu poolset ründe puudumist kinnitavad kannatanu ja tunnistaja ütlused selles, et kannatanu oli ajalehehoidikuga löögi pähe saamise hetkel süüdistatava poole seljaga ega saanud ka seetõttu juba oma asendist tulenevalt süüdistatavat rünnata. Seega on maakohus süüdistatava ja kannatanu ütluste tõelevastavuse otsustamisel lähtunud eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud asjaoludest. Et ka apellatsioonist ei nähtu uusi asjaolusid, millisel muul viisil võis kannatanule peavigastus tekkida, nõustub kohtukolleegium otsuses esitatud järeldusega, et A.Z-i tegevus on süüdistuses esitatud mahus tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Kohus on otsuses väljendatud seisukoha kujunemise teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel ning kohtukolleegium ei näe siin mingeid minetusi. Varasema kustunud karistuse märkimine kohtuotsuses ja paralleeli tõmbamine sarnase teokirjeldusega esitatud süüdistusega, kinnitavad üksnes kohtu põhjendusi, miks luges kohus A.Z-i ütlused ebausaldusväärseteks. Seega on kohtupoolne viide, erinevalt apellandi etteheitest, asjakohane.
10.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras A. Z-i kaitsjale välja maksta apellatsioonimenetluses määratud kaitse teostamise eest kokku 476,88 eurot. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ja riigi õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikeks ja mõistlikuks. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Maakohtu
otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja. Et kohtukolleegium jätab maakohtu vaidlustatud otsuse A.Z-i suhtes muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.
11.Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 4.augusti 2014 otsuse A.Z-i suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola
/allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla
/allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.