Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

T.H on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 07.08.2013 ajavahemikul kella 14:00 – 14:15 ajal Pärnus Hommiku 11 asuvas Punase Torni Veinibaaris lõi T-rd Reiningut vähemalt ühel korral puidust ajalehehoidikuga pea piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja pealaele muhu ning lahtise haava. Sellega tema, teise inimese tervise kahjustamisega, samuti löömisega, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil uuritud tõendid: - kannatanu T-R Ru ütlused;

1-13-10479 - fototabel nr 1 – tõendab kannatanul esinevat tervisekahjustust; - patsiendikaart nr 13/30038 – tõendab T-Rd R u pöördumist erakorralise meditsiini osakonda 07.08.2013 ning kannatanul tuvastatud tervisekahjustusi; -tunnistaja G P ütlused ja omakäeline skeem; - asitõendi vaatlusprotokoll – tõendab T.H ja G P poolt 07.08.2013 häirekeskusesse tehtud telefonikõnesid ja nende sisu; - süüdistatava T.H ütlused – tunnistab T.-R. R u löömist, tõendab kehalise väärkohtlemise aega, kohta ja teisi tehiolusid; - arved, mis olid kaasas kannatanul istungil.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et esitatud süüdistus on täies mahus tõendamist leidnud. Süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed, kuivõrd need on ulatuslikult ümber lükatud tõenditega kogumis. Seetõttu puudub alus kohtuotsuses neile või nende pinnalt esitatud vastuväidetele tugineda. Käesolevas asjas omavahel on täielikus haakuvuses aga ülejäänud tõendid kogumis. Kannatanu, tunnistaja ütluste, häirekeskuse kõne ning patsiendikaardiga kogumis on kinnitust leidnud esitatud süüdistuse järgi, et kuriteo sündmus leidis aset 07.08.2013.a. T.H on kohtu all seetõttu, et ta lõi sel päeval kella 14 paiku T Ri Rgut pea piirkonda. Tekitas talle valu, muhu ja lahtise haava. KarS § 121 süüteokoosseisu objektiivne külg räägib teise inimese tervise kahjustamisest, tema löömisest ja peksmisest, peksmine on siis korduv löömine v õi muu valu tekitanud vägivallast. Koosseisu täitmiseks peab olema tuvastatud, et teist isikut, tema tervist on kahjustatud antud juhul löömise läbi, tekitatud talle valu. Vaidlus puudub selles T.H valmistas Punase Torni Veinibaarile ajalehehoidikud ja nende tellijaks oli kannatanu ja sõlmiti suuline leping. Vaidlus on selles, et T.H väitel oli kokku lepitud suuremas summas, kui sellest kannatanu aru sai. Vaidlus puudub selles, et seetõttu kannatanu soovis neid T.H poolt valmistatud ajalehe voldikuid tagastada, kuna leidis, et T.H on asunud suuremat summat leidma kui algselt kokku lepiti. Tunn istaja G.P ja kannatanu ütluste kohaselt algselt sellistest summadest juttu ei olnud, enne kui 07.08.2013 T.H baari nõudma tuli. Vaidlus puudub ka selles, et T.H poolt viidatud hinnakiri ei olnud kuskil paberil või kodulehel kirjas, vaid tegemist oli nö suulise hinnakirjaga süüdistatava väidete järgi. Süüdistuse arutamisel kohus lähtub esitatud süüdistuse piiridest, s.t samuti seda, et esitatud süüdistuse tekstis puuduvad igasugused viited lepingulise võlasuhtega seoses tekkinud vaidlusele, seega süüdistust saab vaadelda üksnes KarS § 121 järgi. Samuti konflikt on tekkinud üksnes kannatanu ja süüdistatava vahel ning arvestades ka süüdistuse piire ja tõendeid, on välistatud KarS § 263 järgi süüdistuse ümberkvalifitseerimine. Kaitsja viitas, et kohtueelsel uurimisel, et kui tunnistaja üle kuulati, oli ta tööalases sõltuvuses kannatanust ja ehkki ta täna enam seal ei tööta, ei ole tal võimalik enam politseile antud ütlustest taganemine. Kohus ei nõustu kaitsja poole väitega, et G.P oleks sisuliselt nö kannatanuga ühest leerist ja seetõttu tuleks tunnistaja ning kannatanu ütlusi käsitleda nö sõna sõna vastu ütlustena

1-13-10479 süüdistatava vastu. Kohus märgib, et käesolevas asjas tõendab esitatud süüdistust küllaldaselt tõendite kogum. Lisaks eeltoodule on ka häirekeskuse kõnest selgelt näha, kuidas süüdistatav ise pingeid üles küttes üritab kannatanut igati provotseerida ja märgib häirekeskuse kõnes juba enne kannatanu löömist, et siin läheb löömaks, tehes seda valjult selliselt, et baaris viibijad seda ka kuuleksid nagu G.P i oma ütlustega kinnitab. Süüdistatava poolt lausutust ja tõenditest on selgelt näha, et süüdistatav soovib kannatanu panna fakti ette, et kui kannatanu tema poolt väidetud kokkulepet omaks ei võta, süüdistatav eskaleerib konflikti veelgi, tuues ära hetke seisu ja selle, milleni on ta valmis minema. Nimetatud häirekeskuse kõne on ilmekas mitte ainult seetõttu, et see paneb omavahel haakuma kõik muud asjas olevad usaldusväärsed tõendid, vaid näitab ära süüdistatava kavatsuse läbi ajalise telje kohe alguses, mis lõpuks realiseerubki KarS § 121 teos nagu ta algselt viitas. Selles osas kohus leiab, et süüdistatav siiski tegutses kavatsetusega juba alguses, sest näitas ära alternatiivid ja kuidas ajalisel teljel nendeni jõutakse, sh kui sisuliselt tema provokatiivsele käitumisele ei allu ta, siis tüli lõpeb vägivallaga. Tunnistaja G.P ütluste kohaselt töötas Punase Torni veinibaaris ettekandjana. Eelnevalt oli kannatanu ja T.H mitmel korral arutanud ajalehehoidikute hindu. 07.08.2013 aga T.H tuli kohapeale ja ütles aga sellise hinna, millest eelnevalt juttu ei olnud, esitades ka kaks erinevat arvet ning selle peale kannatanu võttis ajalehehoidiku seinalt maha. See tegevus – kruvimine võttis teatud aja, eelnevalt öeldes süüdistatavale, et annab selle töö tagasi. G.P sõnutsi sel ajal istus T.H laua taga, mis oli leti ees ja muudkui rääkis, sh sellest, et tal on vaja laene ja liisinguid maksta. G.P ütluste järgi kannatanu ütles talle, et ta võtaks rahulikumalt, sest see võib olla ka välja kuulda klientidele. Vahepeal jõu dis T.H provokatiivselt märki da, et helistab uudiste väljaandesse, aga siis helistas hoopis politseisse ja ütles, et kohe läheb kakluseks, et nad kohale tuleks. Eeltoodu on täielikus haakuvuses häirekeskusele tehtud kõnega. Kohus märgib, et ka tunnistaja ütluste alusel on selgelt näha süüdistatava provotseeriv käitumine. Sisuliselt hirmutab ta kannatanut antud baari vastu antireklaamiga, kui märgib pöördumist meediasse ja siis lõpuks pelgalt lepingulise võlasuhte probleemi tõttu pöördub politseisse, aga et kannatanu ja politsei asja tõsiselt võtaks, viitab ka vägivallale. Edasi annab G.P ütlusi, et pole alust arvata, et kannatanu poolt oleks tekkinud mingi kaklus ei olnud, sest pigem kannatanu püüdis T.H rahustada, kuid viimane ei soovinud kannatanu arvamust aktsepteerida. G.P ütluste kohaselt, kui ajalehehoidik oli lahti kruvitud koos pulkadega, pani kannatanu selle eraldi paberkotti ja T.H ette maha. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tegemist korraliku kotiga, sest sel oli firma - Punase Torni tempel. Seejärel hakkas kannatanu leti taha tulema, T.H aga võttis kotis t selle hoidiku ja hakkas kannatanut lööma selja tagant. Kohus märgib, et juba häirekeskuse kõnest ja tunnistaja ütlustest on arusaadav, et süüdistatav püüab alusetult ja pelgalt kaitseks kohandatud ütlustes rääkida hädakaitsest, samas olles eelnevalt kannatanut igati provotseerinud, kuid sellele vaatamata ei läinud kannatanu provokatsiooniga kaasa, jäädes viisakaks. Samuti, kui vaadata fotot kannatanu vigastusest ja patsiendikaarti, on selge, et antud vigastus sai tekkida ka seljatagant löömise tõttu, sest pikk kepp ulatab ka pea küljele lööma seljatagant. Samuti eluliselt on arusaadav, et isegi kui lööja seisaks täpselt kannatanu selja taga ja mitte isegi natuke küljega, on lööja tõusval käel võimalik

1-13-10479 löögi trajektoori ka juba käe pikkusest tulenevatest võimalustest oluliselt muuta. Liiatigi kui löömise vahend – ajalehehoidik - ka nö löögi käe pikendust oluliselt annab. Tunnistaja G.P ütlused haakuvad ka tema poolt koostatud skeemiga. Tunnistaja G.P ütluste kohas elt ta löökide puudet ei näinud. G.Palu selgitas, et täielikku nägemist takistas läbipaistev külmalett, kuid nägemist takistasid sees olnud asjad, samas ta nägi T.H poolt tehtud löökide liigutusi. Tõendid kogumis aga näitavad selgelt, et olukorras, kus süüdistatav teeb kannatanu selja taga löögiliigutusi, tunnistaja kuuleb löökide hääli, ruumis ei ole kedagi teist (on üksnes süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja), süüdistatav on ka eelnevalt viidanud vägivalla võimalikkusele seoses rahanõudega, on vähemalt üks löök nagu süüdistus märgib, mis tabas kannatanut, aset leidnud. Tõendite järgi täiesti tuvastatavate tehiolude vastane oleks rääkida kannatanu kukkumisest viimase enese eksliku tegevuse tõttu ja seeläbi vigastuse saamisest – see oleks totaalselt kontekstist välja rebitud ja valefakt. Asjaolu, et kohtuistungil ütluste pinnalt on skeem mõnevõrra täienenud, ei näita G.P ütluste ebausaldusväärsust , vaid seda, et skeem puudutab vaid võimalikke asjasse puutuvaid esemeid , mida ta tajus antud kuriteo aset leidmisel. Puudub alus arvata, et tunnistaja oleks pidanud skeemi tegema lausa fototäpsusega. Viimase vajadusel oleks saanud pooled juba eeluurimisel või eelistungil tõendite kogumist fotomaterjali näol taotleda. Ehkki seda juba ka siis keegi oluliseks võistlevas menetluses ei pidanud. Puudub alus arvata, et kannatanu ja tunnistaja soovisid mingeid esemeid ruumist varjata. Asjaolu, et kannatanul olid vigastused ja pea verine, on enam kui otseselt kausaalseoses süüdistatava tegevusega, milleks olid löögid kannatanu pähe. Kannatanu kaotas ka hetkeks teadvuse, seega on selge, et antud süüdistatava löögid põhjustas id valu ja vigastusi, mida on ka visuaalselt fotodelt näha . G.P ütluste kohaselt löömise tagajärjel kannatanu kukkus maha ja oli palju verd. Ta helistas ka kiirabisse ja pani talle külma peale. Eeltoodu haakub kõik häirekeskuse kõnedega ja laiemalt esitatud süüdistusega. Kannatanu T-Rd Rgi ütluste kohaselt tema abikaasa peab antud baari ja tema on seal abis. Süüdistatavaga on ainus kokkupuude seoses lehehoidikutega. T.H tuli ise baari ja pakkus neid, et võib valmistada. Kokku lepiti selles suuliselt. Rääkimine toimus ka telefoni teel. Kui töö oli valmis, helistas, et ta soovib saada sularahas 118 eurot, millega oleks ehk kannatanu oma ütluste järgi isegi nõus olnud, kuigi kokkulepe oli ikkagi väiksemas summas. Kannatanu selgitas siis süüdistatavale, et nemad maksavad arve alusel ülekandega. Siis aga kirjutas süüdistatav arve juba 140 eurot. Kannatanu selgitas, et juttu ei olnud sellest, et nt sisuliselt tegemist võiks olla FIE tulumaksu lisamisega, kuid siiski antud summa oli veelgi suurem kui kokku lepiti. Kohus võttis toimiku juurde samuti kviitung nr 16, millele on kirjutatud T.H, 25.07 makstud sularahas 118 ja sama päeva õhtul 25.07 esitatud kviitungi nr 17 summas 142 eurot. Kannatanu ütluste kohaselt ei olnud ta midagi maksnud enne arvete esitamist ja soovis maksta ülekandega mitte sularahas. Kohus ei leia, et kannatanu oleks pahatahtlikult toiminud seoses sellega, et asus juba nimetatud ajalehehoidikuid kasutama enne nende eest tasumist. T.H enda tegevusest on arusaadav, et nõnda oli see ka mõeldud, sest hoidikud anti T.H poolt üle enne tasumist. Kannatanu ei pidanud eeldama, et kokkulepitud summast ka suuremat asutakse nõudma ja arvet koheselt ei antud. Kannatanu selgitas, et soovis arvet ja tal polnud alust arvata, et süüdistatav nõuab temalt lõppkokkuvõttes enam kui algselt kokku lepiti. Süüdistatava vastupidiseid ütlusi ei kinnita

1-13-10479 miski. Kirjalikku lepingut ei olnud, milles oleks võinud fikseerida asjaolud selliselt, et sellest mõlemad pooled ühtemoodi aru saavad ja et võimalikke eksimusi-arusaamatusi paremini välistada. Seda enam, et suuline leping sõlmiti ju täiesti omavahel võõraste inimeste vahel. Lisaks tuleb märkida sedagi, et kohtus antud süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ka see tõttu, et need on tõendi kogumi järgi üldse ajas muutuvad ja täienevad. Samaselt tunnistaja G.P kirjeldab kannatanu, kuidas ta ajalehehoidiku maha võttis, kotti pani ja T.H-le andis ning siis mäletab vaid ühte lööki, mis tuli selja tagant , ehkki G.P väitis, et oli enam. Kohus märgib, et eeltoodu võib olla ilmselt seletatav ka seetõttu, et kannatanu kaotas hetkeks teadvuse. Sisuliselt k annatanu ütluste kohaselt ei võtnud ta T.H provokatsioone tõsiselt ja arvas, et ta teeb nalja, kui ütles, et helistas politseisse. Samuti mäletab kannatanu, et süüdistatav telefoni ütles, et siin läheb kakluseks. kannatanu ütluste kohaselt oli tal sündmuse järgselt lahtine haav ja muhk ning peas tehti 2-3 õmblust . Eeltoodu on kooskõlas ka patsiendikaardiga, millest nähtub peatrauma ja kirurgiline abi osutamine (õmblemine, tuimestus). Süüdistatava ütluste ebausaldusväärsus tuleneb eeltoodu järgi tõendite kogumist ja kokkuvõttes alljärgnevast: - süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi sellest, kuidas tema aru sai, millises summas tehing kokku lepiti. Eeltoodu on aga vastuolus kannatanu ja tunnistaja ütlustega ning samuti puudub kirjalik leping. Seega süüdistatava ütlusi ei kinnita selles osas miski; - vastuolus on tõendite kogumiga T.H väide, et kannatanu võis saada peahaava hoopis nii, et kui kannatanu lükkas selle hoidiku talle liiga energiliselt tagasi, siis selle hoidiku instinktiivsest tagasi lükkamisest kannatanu poole justkui võis tekkida kannatanule see vigastus, mida ta sugugi tahtlikult ei tahtnud teha. Selline situatsioongi ei ole leidnud tõendamist, sest tunnistaja, kes seisis leti taga, osalemata, vahetult selles konfliktis, on need väited ümber lükanud. Tegemist on süüdistatava poolt meelevaldselt asjaolude juurde mõtlemisega, sh liiatigi veel alternatiivse väitena; - tunnistaja G.Pon piisavalt ja arusaadavalt selgitanud, kuidas ta nägi et kannatanu asetas selle koti süüdistatava ette maha, et kannatanu keeras ennast ringi, keeras selja ja hakkas tagasi tulema leti taha ja et sellel hetkel võttis T.H selle hoidiku kotist ja seda siis pea kohal hoides tegi sellega löögiliigutusi kannatanu poole. Seega süüdistatavale mingit koti viskamist, millest võiks kasvõi kaudselt oletada rünnet, ei toimunud; - tunnistaja selgitas, et leti otsas paiknev külmlett oli temast natuke pikem ja ta selle tõttu ei näinud päris täpselt löökide puudet. Eeltoodu on adekvaatne selgitus. Asjaolu, et tunnistaja ütleb, et ta täpselt seda puudet ei näinud, sest tema vaatevälja segasid nii see lett kui selles paiknevad esemed, näitab tunnistaja ütluste usaldusväärsust ja objektiivsust, sest tunnistaja ei mõtle midagi juurde, mida ta ei näinud; - t unnistaja ütles, et ta nägi selle hoidikuga T.H vähemalt kolme löögiliigutust. Eeltoodu põhjal on täiesti konteksti väline väita T.H ekslikku löömist või kannatanu ekslikku kukkumist mitte T.H tegevuse läbi. Süüdistatav ei pidanud sugugi olema kannatanu poole näoga selleks , et teda 50-60 cm pika hoidikuga tabada praktiliselt lagipähe ja olukorras , kus süüdistatav oli kannatanust mõnevõrra pikem ja igati suurem nagu süüdistatav ka väitis, et kannatanut ta ei peljanud, sest oleks temast nagunii jagu saanud; - T.H ütlused enesekaitse kohta on samuti ebausaldusväärsed. Esiteks T.H üritas eelnevalt, kuid tulutult kannatanut provotseerida kaklema, mis juba iseenesest peaks välistama hädakaitseseisundi T.H. Teiseks, andis T.H ka ise ütlusi, et kannatanut ta ei kartnudki, et oleks saanud temast igal juhul jagu. Seeläbi hinnates T.H arusaama ja , puudus ju tegelikult tema jaoks üldse igasugune ohu olukord. Isegi kui konstrueerida T.H ü tluste järgi väidetavalt tekkinud olukord. Kui lisaks vaadata tegelikku tõendatud olukorda, siis puudus

1-13-10479 igasugune rünne kannatanu poolt süüdistatava õigushüvedele nagunii. Kohtupraktika kohaselt ei ole vahetuks ohuks õigushüvele tsiviilõigusliku nõude mitte tunnustamine, mida on aega vaidluse korral esitada ja arutada ka tsiviilkohtus; - T.H väitis et ta ei ole kunagi kõrtsis kakelnud, kuigi samas järgmisele küsimusele vastates pidi ta tunnistama, et ta on sellise teo eest lausa karistatud kriminaalkorras. Seega puudub va idlus, et süüdistusaktis kajastatud karistus just seda puudutab. Seega kohtu arvates ka süüdistatava varasem karistus siiski tõendab kaudselt esitatud süüdistust, ehkki karistatus kustus napilt enne kuriteo toimepanemist ja seda ei saa võtta arvesse karistuse mõistmisel, ei muuda see kogu antud juriidilist fakti olematuks tõendite hindamisel, kuna see näitab T.H nö käitumise käekirja ja selle samasena püsimist. Samuti tuleb tõendeid kogumis vaagides nõustuda prokuröri väitega, et T.H poolt tehtud häirekeskuse kõned on tehtud see tõttu, et T.H tundis ennast konfliktsituatsioonis isegi väga hästi ja teadis, et ta võib ägedaks minnes lahendada konflikte füüsiliselt, et lähebki löömaks, sest see ei olnud mitte keegi teine, kes konfliktis f üüsiliseks läheb, peale tema enda; - kohtueelsel uurimisel avaldatud ütluste põhjal ütleb T.H , et ta lõi kannatanut kahel korral ja kohtuistungil leidis, et ta ei ole teda üldse löönud, vaid on talle selle hoidiku tagasi andnud või tagasi lükanud, millest järelduvalt ta ennast löömises üldse süüdi ei tunnistanud. Seega süüdistatava kaitseväited on täielik dünaamiline virvarr - ajas muutuvad ja täienevad, m is on vale tunnuseks; - võistlevuse menetluse reeglitest lähtudes T.H puhul oli vaja avaldada ja kontrollida tema eeluurimisel antud ütlusi, erinevalt teiste isikute ütlustest. Kannatanu ja tunnistaja ütlused langesid selles osas kokku, et siis kui ka nnatanu asus ära kruvima neid kruvisid, mis olid ajalehehoidikusse kinni jäänud, siis juba sel ajal oli T.H suhteliselt keevaliseks muutunud või ägedaks muutunud; - k ui aga vaadata neid telefonikõnesid, mis on T.H teinud häirekeskusele, siis ta ju on ka 14.17 tehtud kõnes öelnud, et: „... ma andsin talle lihtsalt lataka lihtsalt noh, et tal on pea verine ja veri jookseb praegu ja ma lajatasin tagasi praegu, mees hoiab oma pead kinni, verist pead. “ Selliste väljenduste juures ei ole siin midagi rääkimist et ma tõukasin teda või kuidagi teisiti, vaid on rääkimist ikkagi löökidest. Väite, et T.H märgib, et ta „lajatas tagasi“, tähendab tõendite kogumi järgi seda, et kannatanu oli pannud korralikku paberkotti ajalehehoidikud ja T.H ette ning see järel T.H lajatas nendega kannatanule. Samuti T.H viitas eelnevalt, et tekkimas on räige konflikt ja läheb löömiseks. Sõna „lajatama“ tähendab õigekeelsussõnaraamatu järgi ka „laksatades löömist“, mis haakuks ka teiste tõenditega kogumis. Samuti häirekeskuse kõne on ägestunud T.H poolt vahetult enda tegevuse kohta öeldu osas vähemalt kuulduste ehk kaudseks tõendiks, mis kinnitab süüdistust; - tunnistaja hinnangul oli kannatanu väga rahulik, pigem kutsus T.H korrale, et ta rahuneks, kuna neil käivad ikkagi kliendid; Ülal märgitud asjaoludel tuleb T.H ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja heita. Usaldusväärsete tõenditega kogumis on aga tõendamist leidnud esitatud süüdistus. Tõendatud on T.H poolt kannatanu tervise kahjustamine ja tema löömine vähemalt ühel korral hoidikuga vastu pead. Samuti on tõendatud see, et kannatanu sai selle tagajärjel valu ja ka tervise kahjustuse. Subjektiivsest küljest eeldab see tegu vähemalt kaudset tahtlust. Kohus on seisukohal, et T.H pani antud kuriteo toime kavatsetusega. Seda seetõttu, et kui jälgida juba häirekeskusele tehtud kõnesid , näitab ära see süüdistatava tahtluse tekkimise ja kulgemise läbi ajalise telje, mis jõuab kasvada kavatsetuseks. Nimetatud kõnest ja teistestki tõenditest kogumis on arusaadav, et süüdistataval on kohe võlasuhte konflikti lahenduseks pakkuda rõhutatult ja ähvardavalt üksnes kaks alternatiivi – a) kannatanu aktsepteerib täielikult tema nõuet või b) kannatanu ei tee seda ja kasutusse tuleb vägivald, millele viidati. Süüdistatav tegutses kavatsusega, sest näitas juba alguses ära ähvardavalt alternatiivid ja oma meelestatuse,

1-13-10479 kui asjaolud hakkavad kulgema T.H-le mitte soovitud suunas, siis vaidlus lõpeb vägivallaga. Lõpuks vastava a lternatiivi realiseerumisel, lõigi ta kannatanut ja oluline on seegi, et tõendite kogumi järgi tegi ta seda korduvalt. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kaitsja on tuginenud sellele, et T.H viibis hädakaitseseisundis. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Tuleb kontrollida, kas esines õigusvastane rünne, mida tuli tõrjuda ning kas T.H viibis hädakaitseseisundis. Kohus on seisukohal, et usaldusväärsete tõendite järgi õigusvastast rünnet üldse aset ei leidnuki. T.H märkis, et ka tema ei pea aktsepteeritavaks võlasuhte probleeme lahendada vägivallaga. T.H täpsustas seda, et peab silmas ikkagi seda hoidiku üleandmist ründeks, mille kohta kannatanu ja tunnistaja ütlevad, et see asetati pelgalt leti ette maha. Seega eeltoodud T.H väide ei ole tõendamist leidnud. Sellises situatsiooni s, kus tahetakse midagi teisele inimesele üle anda ja teine ei taha seda vastu võtta, siis selle asja asetamine tema ette on täiesti sotsiaaladekvaatne käitumine. Välistatud on seega ka õigusvastasust välistavas asjaolus eksimine. Asja tagastamisega ei tekitata teisele isikule mingit kahju ega üritata rünnata mingisugust õigushüve. Sellise käitumise kohta nagu kannatanu oleks talle selle mitmeid kordi kuidagi näkku, või nagu T.H ütles kõrgelt talle vastu suunanud, siis sellise käitumise kohta mingeid tõendeid ka ei ole. Tegemist ei olnud ründega vaid eseme tagastamisega. Kui tulla veelkord tagasi selle juurde, et T.H võis olla justkui arvamusel, et kannatanu liigub tema poole väg ivallaründeks, siis ka sellele tuleb vastata eitavalt . Põhjuselt, et tunnistaja ja kannatanu ütlevad , et kannatanu oli löömise ajal seljaga süüdistava poole ja liikus leti taha. Sellises olukorras kannatanul ei olnud ka midagi käes. Ta oli selle hoidiku ära andnud ja lahku mas. Kannatanul polnud võimalik ka teoreetiliselt süüdistatavat rünnata kui ta eemaldub temast nii, et selg jääb süüdistatava poole. T.H otsitud väited, mis on sisuliselt ekslikust hädakaitsest , on seega samuti ebausaldusväärsed. Sellises olukorras ei saa kuidagi rääkida mingisugusest ähvardavast käitumisest või alusest arvata, et kannat anu soovib kedagi rünnata. Vähetähtis ei ole ka see moment, kui T.H ütles, et tema oleks igal juhul kannatanust jagu saanud. Asjaolu, et süüdistatav isegi tajus end olukorras jõupositsioonil olevana, näitab ka süüdistatava hilisem käitumine - ta ei läinud sellest baarist ära, jäädes üleolevalt nõudmisi esitama ja ebamugavusi ettevõtte toimimisel tekitama. Igati õige on prokuröri väide, et kui T.H oleks tundnud ennast ohustatuna, et teda võidakse rünnata, siis oleks eluliselt esimene reaktsioon pidanud pigem olema sealt ruumist väljajooksmine ja mitte vägivalla otsimine . Seega eeltoodud T.H väidete tohuvapohu võib lõputult jäädagi analüüsima, kuna need on vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning igati ümber lükatavad. Eeltoodu alusel õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüdistatava selle sisulised väited on otsitud - valed. Süüd välistavad asjaolud samuti puuduvad, sh T.H on täisealine ja süüvõimeline isik. Eeltoodud alusel kohus tunnistab T.H esitatud süüdistuses KarS § 121 alusel süüdi.

1-13-10479 Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tema käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1.). Kohus leiab, et T.H süü on suur, kuivõrd kannatanu pidi tema vägivallategude tõttu saama meditsiinilist abi ja pähe tehti mitu õmblust ning paranemine võttis aega. Eeltoodu alusel kohus leiab, et T.H tuleb karistada lühiajalise vangistusega tingimisi, sest piisav karistus ja oht selle täitmisele pööramise ees võib üksnes T.H negatiivseid püüdlusi ja hoiakuid tabada. Arvestades asjaolu, et T.H on käesolevaga subjektiivselt kavatsetult sooritanud kuriteo KarS § 121 järgi , puudub kahetsus, isegi T.H ütles, et mingil juhul ta sellise inimese (kannatanu) ees vabandust ei palu, iseloomustab see negatiivselt tema väljakujunenud väärtushinnanguid, hoiakuid ja suhtumist õiguskorda ning soovimatust oma emotsioone jätkuvalt ohjata teise isiku kehalisest väärtkohtlemisest hoidumiseks. Eeltoodu alusel on T.H negatiivne eripreventsioon, samas arvestades is iku iga ja välja kujunenud ellusuhtumist, on põhjendatud siiski karistusest vabastamine KarS § 74 tingimustel. Kuivõrd varasem T.H karistatus on kustunud, siis see tema käesolevaga mõistetavat karistust ei mõjuta. KarS § 121 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Seni omaks võetud kohtupraktika järgi mõistetakse karistus üldjuhul sanktsiooni ühekolmandiku kuni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Prokurör on nõudnud T.H-le vangistust 4 kuud. Kohus on seisukohal, et arvestades asjaolu, et antud karistusraam näeb ette ka iseenesest kergema, s.o rahalise karistuse, siis võib pid ada piisavaks, et T.H -le mõista karistuseks vangistus ka sellises määras nagu prokurör nõudnud on. Kohus leiab, et arvestades T.H negatiivset eripreventsiooni, et asjaolude pinnalt tegemist on kergesti ägestuva isikuga, tuleb talle karistus mõista tingimisi käitumiskontrolliga koos sotsiaalabiprogrammis osalemise kohustusega. Konkreetselt sobiva programmi saab välja selgitada kriminaalhooldaja. Kuid kohtu arvates, peaks võimalusel T.H suunatama sellisesse programmi, mis tegeleb süvendatult emotsioonide-viha juhtimise kontrollimise ja ohjamise teemadega. Arvestades T.H iga ja väljakujunenud iseloomuomadusi , väärtushinnanguid ja hoiakuid, ei saa riik siiski teha järeleandmisi oluliste faktide mõjutamises , mis võivad soodustada vägavalla juhtumite teket ka edaspidi. Ja omakorda, vähemalt mitte teha süüdlasele kergeks oma negatiivsete kalduvuste-hoiakute jätkuvat õigustamist ja nendest nö kangekaelselt kinnihoidmist. Seetõttu on T.H-le kontrollnõuded ja antud kohustus igati vajalikud.

1-13-10479 Eeltoodu alusel mõistab T.H-le kohus karistuseks KarS § 121 järgi 4 kuud vangistust, milline tuleb jätta KarS § 74 lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui T.H ei pane 18- kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab katseajal KarS § 75 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustust KarS § 75 lg 2 p 8 järgi – osalemist sotsiaalabiprogrammis.

Menetluskulud KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 2, 4, 5, 9 tuleb T.H-lt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 532.50 € seoses II astme kuriteo toimepanemisega, toimiku koopiate kulu 1 €, riigi õigusabi kulud 828 € (kokkuleppemenetluses: 48 € tl 38, 24 € tl 42; kaitsja osalemine üldmenetluses: 756 €; kokku 48+24+756=828) ja tunnistaja G.Palu sõidukulud istungile 15.10 €. Muud menetlusküsimused Tõkendit ja tsiviilhagi ei ole. Asitõend CD plaat jätta toimiku materjalide juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. Tl 33 kohaselt on edastatud EKEI-le T.H DNA proov ja sõrmjälgede kaart KrMS § 99-1 lg 1 alusel. Kuivõrd kohus on T.H süüdi mõistnud, siis EKEI-le antud T.H proovid jäävad EKEI käsutusse KrMS § 99-1 lg 1 alusel.

Allkirjastatud digitaalselt Indrek Nummert Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 20.10.2014.a kohtuotsuse resolutsioon:

Kohtuotsus jõustus 28.01.2015.a Riigikohtu määrusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.