1-14-6812/14 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

14.novembri 2011. a määruses nr 3-1-1-86-11) peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning A.L ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. A.L enda küsitlemist ei soovinud (tl 59-60). Seega oli esimese astme kohtus tagatud A.L õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on A.L-ile karistust mõistes järginud KarS §s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. KarS § 329 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kohus arvestas karistuse mõistmisel põhjendatult seda, et A.L-i on varem kolm korda kohtu poolt karistatud, sealhulgas vangistusega. Viimane kord asendati talle mõistetud vangistus üldkasuliku tööga, kuid seda ta tegema ei asunud, vaid pani katseajal toime uue kuriteo. Puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna on kohus A.L-ile karistuse mõitmisel juba arvesse võtnud. Rahalise karistusega ei ole teda võimalik karistada, sest varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Lisaks sellele ei ole A.L võimalik rahalist karistust ka reaalselt kanda, sest ta ei tööta ja tal puudub sissetulek. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et A.L-ile tuleb mõista karistuseks reaalne vangistus. Kooskõlas Riigikohtutu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsuses nr 3-1-77-11 väljendatud seisukohaga, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, mõistis kohus A.L-ile vangistuse KarS § 329 sanktsiooni keskmises määras, so 6 kuud vangistust. Kuna asi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 4 kuud vangistust. Kuna A.L pani uue kuriteo toime ajal, mil ta oleks pidanud tegema üldkasulikku tööd, so katseajal, siis suurendas kohus mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõistis liitkaristuseks 10 kuud vangistust. KarS § 69 lg 4 kohaselt peab üldkasuliku töö tegemisel süüdimõistetu järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. KarS § 69 lg 7 kohaselt on üldkasuliku töö tegemisel uue kuriteo toimepanemine selline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise. Seega ei saanudki maakohus mõista A.L-ile teistsugust karistust kui reaalne vangistus. Kinnipeetavatele on tagatud vajalik arstiabi ka vangla tingimustes.