Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-41-14 1. oktoober 2014 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Saale Laos Kriminaalasi Alice Järveti süüdistuses KarS § 157 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-9341 Alice Järveti kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja 3. september 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsuse põhiosa, asendades selles 27. veebruaril 2009 toimepandud teoga seotud teiste isikute eraelu puudutavate andmete saladuses hoidmise kohustust käsitlevad põhistused käesoleva otsuse punktides 11-12 toodud põhistustega.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Alice Järveti kasuks välja 951 (üheksasada viiskümmend üks) eurot ja 72 (seitsekümmend kaks) senti, sealhulgas käibemaks 158 (ükssada viiskümmend kaheksa) eurot ning 62 (kuuskümmend kaks) senti, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 19. märtsi 2013. a otsusega tunnistati Alice Järvet süüdi karistusseadustiku (KarS) § 157 järgi ja teda karistati 240 päevamäära (9398 euro ning 40 sendi) suuruse rahalise karistusega. KarS § 49 alusel võeti süüdistatavalt lisakaristusena 3 aastaks ära õigus töötada politseiametnikuna.
2.Süüdistuse kohaselt töötas A. Järvet Põhja politseiprefektuuri analüüsi- ja planeerimisbüroo komissarina, kellele olid riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, olles ametiisik KarS § 288 mõttes. Samal ajal oli ta ka isikuandmete töötleja isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-de 5 ja 7 tähenduses, kellel lasus IKS § 26 järgi kohustus hoida talle tööülesannete täitmisel teatavaks saanud isikuandmeid saladuses. Süüdistatav avaldas ebaseaduslikult talle ametitegevuse käigus teatavaks saanud teiste isikute tervist ja eraelu puudutavat teavet alljärgnevalt.
2.1.19. veebruaril 2009 saatis ta enda ametikoha elektronposti aadressilt E. K. elektronposti
aadressile kirja, mille sisuks oli politsei andmebaasist KAIRI kopeeritud episood, mis kajastas M. L.-i tervist ja eraelu puudutavat teavet.
2.2.27. veebruaril 2009 saatis ta enda ametikoha elektronposti aadressilt E. K. elektronposti aadressile kirja, mille sisuks oli politsei andmebaasist KAIRI A. R.-i kontolt kopeeritud episood K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu kohta.
2.3.Süüdistatav teadis, et kasutajal on keelatud teha politsei andmebaasis KAIRI päringuid, mis ei ole seotud tema tööülesannetega, ja anda andmebaasis olevat teavet edasi kolmandatele isikutele. Süüdistuses kirjeldatud teabe edastamine ei kuulunud A. Järveti töökohustuste hulka. Infot saatis ta isikule, kes ei olnud selle saamiseks õigustatud. Kirjeldatud tegevusega rikkus süüdistatav IKS § 26 ja politseiseaduse § 51, politseipeadirektori 14. juuni 2004. a käskkirjaga kinnitatud „Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise korra“ p-de 61 ning 62 ja politseipeadirektori 2. juuni 2003. a käskkirjaga nr 124 kinnitatud „Arvutite ja arvutivõrgu kasutamise korra ning andmekogude kasutamise üldiste reeglite“ p 5 nõudeid.
3.Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kes taotles otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Alternatiivselt taotles apellant kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2013. a määrusega rahuldati kaitsja apellatsioon osaliselt, maakohtu otsus tühistati KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu ja kriminaalasi saadeti maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.
5.Harju Maakohtu 11. oktoobri 2013. a otsusega tunnistati A. Järvet KarS § 157 järgi süüdi käesoleva otsuse punktis 2 kirjeldatud kuritegudes ja teda karistati 240 päevamäära (9398 euro ning 40 sendi) suuruse rahalise karistusega. KarS § 49 alusel võeti temalt lisakaristusena 3 aastaks ära õigus töötada politseiametnikuna. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.
5.1.A. Järvetile etteheidetavad kuriteod on tõendatud. Süüdistatav teadis, et tal on keelatud teha KAIRI-s päringuid, mis ei ole seotud tööülesannetega, ja anda infosüsteemis olevat teavet edasi kolmandatele isikutele. A. Järvet on erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes ja süüdistuses kirjeldatud andmed said talle teatavaks ametitegevuse raames. Politseiametniku ja isikuandmete töötlejana lasus tal kohustus kasutada ametialaselt saadud andmeid üksnes teenistusülesannete täitmiseks ja hoida neid saladuses. Süüdistuses kirjeldatud teabe näol oli tegemist infoga, mida isik soovis hoida saladuses, ja selle edastamine E. K.-le oli ebaseaduslik.
5.2.Kaitsja leidis ekslikult, et süüdistatava kriminaalkorras karistamisega rikutaks põhiseaduse (PS) § 23 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keeldu, kuivõrd selles põhiseaduse normis peetakse silmas väärtegusid ja kuritegusid. Põhja politseiprefektuuri 24. aprilli 2009. a käskkirjaga karistati A. Järvetit distsiplinaarmenetluses teenistusest vabastamisega. Ka võib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest asjas nr 3-1-1-88-02 järeldada, et topeltkaristamise keelu (ne bis in idem-põhimõtte) rikkumisega oleks tegemist, kui süüdistatavale määratud distsiplinaarkaristus oleks olemuselt lähedane kriminaalkaristusele ja seotud isikult vabaduse võtmisega. Distsiplinaarmenetluse ajal
kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 10 ja avaliku teenistuse seaduse § 75 lg 9 kohaselt ei takistanud töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Distsiplinaarmenetluse materjalist nähtub, et süüdistatav tegi ajavahemikul 18. septembrist 2008 kuni 9. märtsini 2009 teenistusliku vajaduseta politsei infosüsteemis KAIRI viissada viis päringut, sekkudes teiste isikute eraellu. A. Järvetile määratud distsiplinaarkaristust ei tühistatud ka hiljem toimunud kohtumenetluses.
6.Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes taotles otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist.
7.Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
7.1.Seoses ne bis in idem-põhimõtte väidetava rikkumisega on tuvastatav kattuvus distsiplinaar- ja kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude vahel. A. Järvetile määratud distsiplinaarkaristus ei ole siiski käsitatav sellise varasema karistusena, mis välistaks PS § 23 lg 3 kohaselt tema kriminaalkorras süüditunnistamise (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. veebruari 2013. a otsus asjas Müller-Hartburg vs. Austria).
7.2.Maakohus tõi otsuses välja süüteokoosseisu tuvastamiseks vajalikud asjaolud ja põhjendas, kuidas need KarS § 157 koosseisutunnustega haakuvad. Põhistamiskohustuse rikkumisena ei saa käsitada kõigile kaitsja väidetele vastamata jätmist. Kuna süüdistuses kajastub nii see, et A. Järvet edastas E. K.-le M. L.-i tervist ja eraelu ning K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavat teavet, aga ka teabe konkreetne sisu, ei saa rääkida ka süüdistuse konkretiseerimata jätmisest. Samuti on süüdistusaktis osutatud isikuandmete kaitse seaduse ja politseiseaduse sätetele, millest tulenes keeld isikuandmeid avaldada. Seega järgis maakohus nõuet näidata ära need seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises kuriteokoosseisu realiseerimine seisnes.
7.3.M. L.-i puudutavaks teabeks on tema surma asjaolud. Tegemist on isiku eraeluliste andmetega, mille suhtes kehtib saladuses hoidmise huvi. Kõnealune teave sai süüdistatavale teatavaks põhjusel, et politseiametnikuna oli tal juurdepääs infosüsteemile KAIRI. E. K. ei olnud selle teabe saamiseks õigustatud, selleks ei andnud talle alust isikuandmete kaitse seadus ega Tallinna Laste Turvakeskuse põhimäärus.
7.4.Süüdistuse asjaolud välistavad võimaluse, et süüdistusaktis kasutatud väljendi „prostitueerimise võimaldamine“ all saab mõista pelgalt selliseks tegevuseks ettepaneku tegemist. Nõustuda ei saa ka väitega, nagu olnuks K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutav info avalik põhjusel, et selleni sai jõuda ajalehes Eesti Ekspress avaldatud artikli ning Tallinna Linnakohtu avalikult kuulutatud kohtuotsuse kaudu. Ajaleheartiklis olid K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i nimed asendatud varjunimedega ning süüdistatava ütluste kohaselt tuvastas ta artiklis kirjeldatud isikud üksnes varasema töö ja politsei infosüsteemist saadud teabe alusel. Varjunimede kasutamine näitab, et K.-T. L. ja M.-L. L. ei soovinud enda seostamist prostitutsiooniga. Tallinna Linnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-1706/03 ei ole aga Riigi Teataja kodulehel avaliku otsinguga vabalt kättesaadav. Kaitsja sai sellega tutvuda linnakohtu arhiivis. Seega ei olnud K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutav teave igaühele vabalt kättesaadav
ning teabe edastamine toimus ebaseaduslikult.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ning valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Alternatiivselt taotleb kassaator nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.
8.1.Maakohtu lahendi põhjal ei ole jälgitav, missugused järeldused tõenditest tehti ja kuidas nende alusel süüteokoosseisu tunnused tuvastati. Ringkonnakohus nõustus kaitsja väitega, et esimese astme kohtu otsuse põhjendused on raskesti jälgitavad, kuid rikkumist ei kõrvaldanud, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
8.2.Süüdistusest ei selgu, missugune osa E. K.-le edastatud teabest puudutas teiste isikute eraelu ja missugune osa tervist. IKS § 13 lg-s 2 sätestatut arvesse võttes on see aga oluline, sest teatud juhtudel ei ole isikuandmete töötlemiseks andmesubjekti nõusolek vajalik. Ka ei ole saladusega kaitstud igasugune teave. Süüdistuses ei avata eraelulise ja tervist puudutava teabe sisu ning need puudused ei ole KrMS § 268 lg 1 kohaselt lubatavad. Ebamäärased on ka süüdistusakti viited isikuandmete kaitse seadusele, politseiseadusele ning politsei- ja piirivalveseadusele. Isikuandmete kaitse seadusega ei saagi A. Järveti süüdistust sisustada.
8.3.K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavate andmete näol on tegemist varem seaduse alusel avalikustatud andmetega IKS § 11 lg 1 mõttes. Seetõttu ei täitnud süüdistatav nende isikute kohta teavet avaldades süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. Sama teave avaldati A. R.-i kriminaalasja arutamisel avaliku kohtuistungi käigus ja avalikult kuulutatud kohtuotsuses. A. R.-i ja kannatanute tegevust kajastav ning kohtuotsusele viitav artikkel avaldati ka ajalehes Eesti Ekspress. Artiklis kasutati K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i nimesid küll muudetud kujul, kuid süüdistuses kirjeldatud eraeluline teave oli selle kaudu siiski hõlpsasti tuvastatav. Ka oli A. R.-i kohta tehtud kohtuotsus kohtu arhiivis kergesti kättesaadav. Seega olid kannatanute eraelu puudutavad andmed meediale esitatud ja meedias avaldatud IKS § 11 lg 2 alusel. Nendel asjaoludel on A. Järveti vastutus KarS § 157 järgi välistatud. Ringkonnakohus IKS § 11 lg-te 1 ja 2 asjasse puutuvust ei hinnanud.
8.4.M. L.-i puudutavad andmed ei ole aga käsitatavad kindla teabena ja need ei ole seetõttu samuti saladuse hoidmise kohustusest hõlmatud. Tõsikindlalt ei ole tuvastatud, et isik suri narkootikumide üledoosi tõttu. Kriminaalasja materjalil ei põhine ka järeldus, et laiba leidmise kohas oli alust eeldada surma asjaoludega seotud isikuandmete saladuses hoidmist. Ühtlasi oli E. K. käsitatav teabe saamiseks õigustatud isikuna. Kuigi ta ei esitanud andmete saamiseks vormikohast teabepäringut, ei mõjuta see puudus süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisega seotud asjaolusid.
8.5.A. Järveti käitumises süüteokoosseisu tunnuste tuvastamise korral tuleb kriminaalmenetlus siiski lõpetada ne bis in idem-põhimõtte rikkumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel, sest süüdistatavat on varem sama teo eest distsiplinaarkorras karistatud teenistusest vabastamisega.
9.Kassatsioonivastuses Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kaitsjaga ei nõustu, leides, et A. Järveti süüdimõistmine on põhjendatud ja seaduslik. Prokuröri hinnangul analüüsis ringkonnakohus kassatsioonis tõstatatud küsimusi põhjalikult ja see, et kaitsja otsuse järeldustega ei nõustu, ei anna otsuse tühistamiseks alust. Süüdistusakti väidetavad puudused ei ole kaasa toonud kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust ega tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Ühtlasi analüüsiti vaidlustatud otsuses kummagi teo puhul põhjalikult isikuandmete kaitse seadusega seotud asjaolusid ja põhjendati, miks ei olnud K.-T. L.-i ning M.-L. L.-i puudutav teave avalik.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuvastasid kohtud õigesti, et süüdistatava näol on tegemist KarS §-s 157 sätestatud süüteokoosseisu subjekti, s.t isikuga, kellele sai ametitegevuses teatavaks teiste isikute tervist ja eraelu puudutav teave, ning et M. L.-i puhul oli ta kohustatud seadusest tulenevalt seda teavet saladuses hoidma. Ringkonnakohus käsitles põhjalikult kaitsja etteheiteid, mis on seotud maakohtu otsuse väidetava põhistamata jätmise, süüdistuse ebakonkreetsuse, M. L.-i tervist ja eraelu puudutavate andmete avaldamise ebaseaduslikkuse ning E. K. õigusega saada süüdistuses kirjeldatud teavet. Veenvalt on kummutatud ka argumendid, mille kohaselt rikuks A. Järveti kriminaalkorras süüditunnistamine PS § 23 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keeldu. Nendel asjaoludel ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt vajalikuks kõnealustes küsimustes ringkonnakohtu jälgitavaid ja õigustatud põhjendusi korrata ega täiendada.
11.Samas nõustub kolleegium kassaatori seisukohaga, mille järgi ei olnud 27. veebruaril 2009 E. K.le elektronkirjaga saadetud K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutava teabe näol tegemist andmetega, mille suhtes kehtis seadusest tulenev kohustus hoida neid andmeid saladuses.
11.1.Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23. veebruari 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-81-08 märkinud, et KarS § 157 kohaselt on süüdlase karistusõigusliku vastutuse eelduseks asjaolu, et teise isiku eraelu puudutav teave peab olema talle teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ametiseisundit kasutamata poleks see teave olnud kättesaadav. Selle süüdistusasja puhul tuli kohtutel karistusõigusliku vastutuse aspektist lahendada küsimus, kas süüdistatav oleks selleks õigustamata isikule avaldatud teavet saanud ka siis, kui ta ei oleks kasutanud politseiametnikule kättesaadavat infosüsteemi (vt viidatud otsuse p 14.2).
11.2.Seega on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et KarS § 157 objektiivsetest tunnustest on hõlmatud üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamine, mis ei ole vastava ametiseisundi ja infosüsteemile juurdepääsuõiguseta
isikule
kättesaadav.
Vaadeldava
süüteokoosseisuga
kaitstakse
isiku
informatsioonilise enesemääramise õigust ja eraelu ning selle normi eesmärgiks on usaldusel põhineva suhte loomise võimaldamine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama konfidentsiaalset informatsiooni. Seega teenib KarS § 157 nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka
ühiskonna huve tervikuna. Teabe saladuses hoidmise huvi õigustatusest saab aga rääkida vaid siis, kui saladuses hoitavaid andmeid ei saa hankida muul viisil.
11.3.Praeguse kriminaalasja lahendamiseks tuli kohtutel hinnata, kas süüdistuses kirjeldatud andmete suhtes lasus süüdistataval seadusest tulenev kohustus hoida neid andmeid saladuses või oli tegemist avaliku teabega. Ringkonnakohus sedastas põhjendatult, et A. R.-i, K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i tegevust käsitleva artikli avaldamine ajalehes Eesti Ekspress ei ole käsitatav isikuandmete avaldamisena IKS § 11 lg 2 mõttes. Samuti tehti kindlaks, et avalikult ei ole kättesaadav Tallinna Linnakohtu 12. augusti 2003. a otsus kriminaalasjas nr 1-1706/03, millega tunnistati A. R. lihtmenetluses süüdi KarS § 268 lg 1 järgi. Tähelepanuta jäeti aga see, et kõnealuse kohtuotsuse kohaselt toimus kriminaalasja arutamine avalikul kohtuistungil, kus süüdistuse esemeks oli muu hulgas sama teave, mille ebaseaduslikku avaldamist heidetakse ette A. Järvetile. Kriminaalasja lahendamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 383 lg 1, § 278 lg 1 ja § 388 lg 2 p-de 1 ning 2 järgi tuli kohtulikul arutamisel lihtmenetluses avaldada süüdistusakt ja kuulutada istungisaalis süüdistuse sisu ning
kokkulepet
kajastav
kohtuotsus,
mis
tähendab,
et
avalikul
kohtuistungil
avaldati
kriminaalmenetlust reguleeriva seaduse alusel ka praeguse kriminaalmenetluse esemeks olev teave K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu kohta.
11.4.IKS § 2 lg 2 sätestab, et käesolevat seadust kohaldatakse kriminaalmenetlusele ja kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. KrMK § 17 lg 2 p-de 2 ja 4 kohaselt oli kohtul võimalik kuulutada kohtuistung või osa sellest kinniseks kõlbluse või inimese perekonna- või eraelu kaitseks, aga samuti alaealise huvides. Seda aga ei tehtud. Seega avalikustati süüdistuses kirjeldatud isiku eraelu puudutavad isikuandmed seaduse alusel, s.t süüdistusakti ja kohtuotsuse avaldamise teel, millest johtuvalt ei saa nende andmete töötlemisele IKS § 11 lg 1 järgi kohaldada isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve ning rääkida teabe saladuses hoidmise huvist. Eeltoodud põhjusel ei vasta A. Järvetile etteheidetav käitumine, mis seisnes E. K.-le K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutava teabe avaldamises, KarS § 157 objektiivsetele tunnustele.
12.Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus oma algatusel seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist (KarS § 25 lg 2) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p-d 21 ja 24). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse. KarS § 26 lg 1 järgi on süüteokatse kõlbmatu, kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu,
ega
saa
aru,
et
süüteo
lõpuleviimine
on
mingil
põhjusel
välistatud
(vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 9).
12.1.Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt edastas süüdistatav 27. veebruaril 2009 enda ametikoha elektronposti aadressilt E. K.-le kui selleks õigustamata isikule ebaseaduslikult kirja teel politsei infosüsteemist KAIRI pärinevat K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavat teavet. Politseiametnikuna ja isikuandmete töötlejana lasus tal kohustus hoida talle ametitegevuses teatavaks saanud teiste isikute eraelu puudutavat teavet saladuses. Puudub alus väita, et A. Järvet oli teadlik süüdistuses kirjeldatud teabe varasemast avaldamisest avaliku kohtuistungi käigus. Kooskõlas kohtulikul arutamisel kindlaks tehtuga pidi ta seetõttu võimalikuks pidama, et avaldab saladuses hoitavat teavet ebaseaduslikult, ja seda möönma (KarS § 16 lg 4).
12.2.Süüdistatava tahtlus oli suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo esemeks olnud teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei olnud A. Järvetil võimalik talle etteheidetavat kuritegu lõpule viia. Kirjeldatud olukord on käsitatav süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg 2 ning § 26 lg 1 mõttes. Samas neeldub 27. veebruaril 2009 toimepandud kõlbmatu süüteokatse kvalifikatsioon teises süüdistatavale etteheidetavas lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioonis, mille tõttu ei kaasne ühte tegu puudutava materiaalõigusliku hinnangu muutmisega vajadust muuta kuritegude lõplikku kvalifikatsiooni. Ka ei tingi ühe kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena A. Järvetile mõistetud karistuse kergendamist, kuna selleks puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused. Süüdistatavale mõistetud karistus jääb alla sanktsiooni keskmise määra ja vastab tema süü suurusele.
13.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse põhiosa, asendades selles 27. veebruaril 2009 toimepandud kuriteoga seotud teiste isikute eraelu puudutavate andmete saladuses hoidmise kohustust käsitlevad põhistused käesoleva otsuse punktides 11-12 toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
14.Kassaator on esitanud taotluse valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 951 euro ja 72 sendi ulatuses, sealhulgas käibemaks 158 eurot ning 62 senti. Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt on kaitsja kulutanud õigusabi osutamisele aega 7 tundi. Kriminaalkolleegium leiab, et õigusabi eest makstud tasu tunnihind on põhjendatud ja osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik. Põhjendatud on ka õigusteenuse osutamisele kulutatud aeg, mille tõttu tuleb taotluses näidatud summa lugeda mõistliku suurusega tasuks ja süüdistatavale hüvitada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see summa välja mõista riigilt. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.