Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
15. september 2014, Tallinn
Kriminaalasi
Tarko Kaljumäe süüdistuses KarS § 113- § 25 lg 1,2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju
Maakohtu
juuni
aasta
otsus
üldmenetluses Apellatsiooni esitaja
Kaitsja
Prokurör
Ringkonnaprokurör Jüri Kasesalu
Süüdistatav
Tarko Kaljumäe, ik: 37904190230, kriminaalkorras varem korduvalt karistatud, kinni peetud 22.11.2013
Kaitsja
Vandeadvokaat Sven Sillar
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18. juuni 2014 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-14-3300 Tarko Kaljumäe süüdistuses KarS § 113 - § 25 lg 1,2 järgi muutmata.
2.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
3.
Välja mõista Tarko Kaljumäelt Eesti Vabariigi kasuks 417, 60 ( nelisada seitseteist eurot ja kuuskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas EE891010220034796011, Swedpangas nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaalis EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC eesti filiaalis EE 701700017001577198, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.Tarko Kaljumäed süüdistatakse selles, et tema, 13.10.2013.a kella 20.00 paiku viibides aadressil: Harjumaa, Saku vald, Männiku küla, Karjaääri tee, Liivalaia III liivakarjääri tõkkepuu lähedalt, RR (ik. XXXXXXXXXXX) tapmise eesmärgil, omavahelise tüli käigus tulistas kriminaalmenetluse käigus tuvastamata tulirelvast, mille orienteeruv kaliiber on 7-8 mm, kaks korda RR pihta, tekitades viimasele kehaõõnde mitteulatuvad läbistavad laskehaavad, esimese lasuga tema vastas seisvale kannatanule paremale poole rindkeresse, rindkerehaava sisenemisava paikneb paremal pool rindkere alaosas eesmisel kaenlajoonel, väljumisava samal kõrgusel tagumisel kaenlajoonel, lasukanali suund paremal pool rindkerel paikneva haava puhul on eest taha, ning sündmuskohalt põgenevale kannatanule selja tagant vasaku õlaliigese piirkonda: vasakul õlal paikneva haava sisenemisava on õlaliigese tagapinnal ning väljumisava õlaliigese eespinnal, vasaku õlaliigese piirkonnas asuva haavakanali suund tagant ette, kuid ei viinud oma kuritegu lõpuni temast mittesõltuvatel asjaoludel, sest kannatanu RR jõudis sündmuskohalt põgeneda. Sellise tahtliku tegevusega pani Tarko Kaljumäe toime teise isiku tapmise katse, s.o KarS § 25 lg 1, 2 – KarS § 113 ettenähtud koosseisutunnustega teo.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas Tarko Kaljumäe süüdi KarS § 113 - § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõistis talle karistuseks 8 (kaheksa) aastase vangistuse. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise 13.06.2013.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 2 kuu ja 29 päeva võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 8 (kaheksa) aastat ja 2 (kaks) kuud ja 29 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja määras karistuse kandmise alguseks kinnipidamise päeva, ehk 22.11.2013.a. Tarko Kaljumäe suhtes valitud tõkendi – vahistamine – jättis muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistas.
APELLATSIOON:
3.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga asjas uuritud tõenditele. Kohus hindas põhjendamatult tõendeid valikuliselt ja jättes tähelepanuta ning sisulise hinnanguta kõik need tõendid, mis näitasid, et Tarko Kaljumäe ei ole RR-t tulistanud ning et sündmuskohal ei viibinud üksnes süüdistatav, kannatanu ning tunnistaja. Kohus ei ole kohtuotsuses suutnud näidata tõendit, mille pinnalt saaks kriminaalõiguslikus mõttes lugeda tõendatuks, et just süüdistatav oli isikuks, kes tulistas 13.10.2013 Männikul kannatanut. Isikut saab kriminaalkorras süüdi tunnistada ainult siis, kui kohtulikus menetluses on uuritud tõendeid, mille põhjal on võimalik teha tõsikindel järeldus, et süüdistatav pani toime talle süüdistusaktis etteheidetud teo. Käsitletavas kriminaalasjas ei ole uuritud ühtegi sellist tõendit, mille pinnalt võiks formaalloogika reegleid järgides tuvastada, et tõepoolest Tarko Kaljumäe tulistas 13.10.2013 RR-t. Kaitsja esitades kannatanu ütlused, leiab, et kannatanu R ütlused ei tõenda süüdistusversiooni, et tulistajaks oli Kaljumäe. Kannatanu kinnitab, et sündmuskohal Männikul viibisid, kannatanu, süüdistatav, tunnistaja ning veel ka auto müüja. Need ütlused haakuvad ka süüdistatava ütlustega. Kohus jättis aga täiesti tähelepanuta, et nimetatud asjaolu kinnitab ka 21.10.2013 AL ja Tarko Kaljumäe vaheline telefonivestlus kell 18.00.28 (jälitustoimingu protokoll 21.11.2013 tl 99 lehekülg 3). Seega on nii süüdistatava ja kannatanu ütlustega ning pealt kuulatud telefonivestlusega tuvastatud, et sündmuskohal viibis ka keegi kannatanu tuttavatest. Selline tõenditest tulenev järeldus muudab ilmselgelt sisutuks kohtuotsuse lk 16 esitatu, mille kohaselt on kohtus leidnud kinnitust asjaolu, et kannatanu RR autos oli peale juhi (RR) vaid tagaistmel istuv karkudega T. Kaljumäe (kedagi kolmandat autos ei olnud, nagu seda seletas kohtus Kaljumäe). Seega, kui kohus arvestas nende kannatanu ja süüdistatava ütlustega, mis ühtisid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, pidanuks kohus arvestama ka sellega, et sündmuskohal tõepoolest viibis nii kannatanu, kui ka süüdistatava poolt osutatud isik. Süüdistatav on öelnud, et lasud kannatanu pihta tegi kannatanule autot müüa soovinud isik. Kannatanu ei suutnud nii eeluurimisel, kui ka kohtus tõendi tähenduslikult öelda, et teda tulistanuks Kaljumäe. Ka tunnistaja R ütlused ei tõenda, kes oli R tulistajaks. Tunnistaja L vahendas kohtuistungil kannatanu sõnu, et Tarko teda ei tulistanud. Süüdistatav Kaljumäe kinnitab, et tema küll viibis sündmuskohal, kuid tema R-t ei tulistanud. Kokkuvõtvalt kaitsja tõdeb, et ükski isikuline tõend ei tõenda, kes oli selleks isikuks, kes tulistas kannatanut. Isikulistest tõenditega on aga tõendatud süüdistusaktis väidetule vastupidine - Tarko Kaljumäe ei tulistanud kannatanut. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel kuulati vahetult telefonikõnede salvestisi. Nagu ülal sai öeldud, ei pannud kohus tähele, et telefonikõnega on leidnud kinnistust Tarko Kaljumäe ja RR väide, et sündmuskohal viibis veel ka kriminaalasjas ülekuulamata isik. Lisaks kirjeldatud eksimusele tegi kohus telefonivestlusest selliseid järeldusi, mida nendest teha ei saa. Apellant märgib, et telefonivestlused ei ütle midagi selle kohta, kes kannatanut tulistas. Kohtu järeldus, et Kaljumäe juba kuriteo toimepanemisele järgneval päeval rääkis oma tuttavale, et ta püüdis kannatanut tappa, kuid kannatanu jäi elama, on ebaõige. Sellist tapmise katse ülestunnistamist telefonivestlusest tegelikult ei nähtu. Telefonivestluses öeldu – Kass jäi elama, jäi elama raisk – ei ütle midagi selle kohta, kes kannatanut tulistas. Küll aga näitab see,
et süüdistatav oli teadlik sellest, et kannatanu ei ole surnud. Muid järeldusi formaal-loogika reegleid järgides teha ei saa. Seega kokkuvõtlikult nähtub tõendite analüüsist, et süüdistusaktis püstitatud versioon, justkui püüdis Tarko Kaljumäe ebaõnnestunult tappa RR-t, ei ole leidnud tõendamist. Tarko Kaljumäe süüditunnistamiseks puudub tõenduslik baas. Kuigi apellandi arvates kuulub Tarko Kaljumäe õigeksmõistmisele, ei saa jätta märkimata, et mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt karm. Kannatanule põhjustati tulistamisega kerged kehavigastused, mis ei olnud eluohtlikud. KarS §-dest 25, 60 ja 113 tuleneb, et käsitletaval juhul on karistuse piirideks 1 kuu kuni 10 aastat. Keskmiseks karistuseks on seega 5 aastat ja 15 päeva. Kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel on põhjendamatu mõista karistuseks keskmist määra oluliselt ületav karistus. Apellandi arvates on asjakohaseks karistuseks mitte üle 5 aastane vangistus. Ülaltoodust tulenevalt apellant palub
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.06.2014 otsus ning uue otsusega mõista Tarko Kaljumäe talle esitatud süüdistuses õigeks.
2.ALTERNATIIVSELT. Tühistada Harju Maakohtu 18.06.2014 otsus osaliselt, ja seda mõistetud karistuse osas. Mõista Tarko Kaljumäele karistuseks vangistus mitte üle 5 aasta.
3.Õigusabikulud jätta riigi kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
4.Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palub eelkõige õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni koguulatuses. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni väidete alusel tühistamisele kuuluda ei saa.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5.Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsuse ja apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhistatud järeldustega, ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega neid korrata vaid piirdub hinnangu andmisega apellandi peamistele väidetele.
6.Kaitsja ei ole vaidlustanud kohtu poolt vastuvõetud tõendite seaduslikkust ja tõenditena hindamist, vaid on leidnud, et maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ning ka ebaõigesti. Kohus on jätnud arvestamata kannatanu väite, et tema tulistajaks ei olnud Tarko Kaljumäe. Samuti on jätnud tähelepanuta, et kannatanu kinnitas neljanda isiku, auto müüja viibimist sündmuskohal. Tema ütlused kinnitavad seega süüdistatava ütlusi sellest, et sündmuskohal viibis auto müüja ega lükka ümber väidet, et nimelt auto müüja oli kannatanut tulistanud isikuks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja sellise järeldusega. Kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt nägi ta Tarko Kaljumäed 13.10.2013 aasta päeval. Lepiti kokku, et õhtul saadakse kokku ja et kannatanu võtab Tarko Kaljumäe kodu juurest auto peale. Õhtul sõitis tema oma autoga Tarko Kaljumäe kodu juurde ja viimane istus autosse. Tarko Kaljumäel oli jalg kipsis ja ta kasutas karke. Kedagi kolmandat autos ei
olnud. Tema pidi saama kokku ühe tuttavaga Viljani mnt-l peale raudteed ühe kohviku juures. Pidi minema ühte autot vaatama. Sinna tuli üks tema tuttav autoga, kelle nime aga kannatanu ei mäleta. Tuttav näitas käega, et tuleb tema autole järele sõita. Tuttava autos oli kaks inimest. Sai aru, et sõitsid autot vaatama, et kaaluda selle ostmist. Auto pidi kellegi hoovis olema, tema ei tea kus ja seepärast sõitiski eessõitva auto järel. Lõppkokkuvõttes sõitis ta selle auto järel kohta, kus hiljem sündmused aset leidsid ja auto ka hiljem oli. Seal oli pime, ei näinud maju ega hoove. Peatus ees peatunud auto taga. Tema tuli autost välja ja hakkas eesseisva auto poole minema kui kõlasid lasud, tema sai pihta, kuid kuskohast täpselt lasti, ei näinud, oli šokis, pani maantee poole jooksu ja sai uue lasu õlga. Täpsustab, et kõndis eessesiva auto poole, sealt tuli välja tema tuttav, kuid kes täpselt teda lasi, ta ei näinud. Ei kinnita, et kardab Tarko Kaljumäed, kuid selgitab, et ta tõepoolest uuris AL-lt asjaolu,kas Tarko Kaljumäe on Eestist lahkunud( 2 kd. t.lk. 4-14). Kannatanu ütluste hindamisel on kohus analüüsinud jälitustoimingutega kogutud tõendeid ja nimelt telefonivestlusi kajastavaid protokolle. Maakohus kuulas asitõenditena kriminaasja materjalide juurde võetud teabetalletusi telefonivestluste kohta ning kaitsja kinnitas ringkonnakohutus, et jälitusprotokollis kajastatu vastab talletuselt kuuldule ning tegemist on audentsete protokollidega, milliseid saab tõenditena arvestada. Samuti on kannatanu ütluste hindamisel kohus analüüsinud tunnistajana ülekuulatud SR ütlusi sellest, et pärast poja tulistamist on Tarko Kaljumäe poja naist, last ja ka teda ähvardanud tapmisega. Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks uuesti eelnimetatud tõendeid ähvarduste osas otsuses kajastada, seda on maakohus juba teinud, nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu ütlustele hinnangu andmisel ei saa süüdistatava poolset kannatanu perekonna tapmisähvardust jätta arvestamata. Selliste ähvarduste tegemist on kinnitanud süüdistatav ka ise, seega selles osas igasugune vaidlus puudub. Samuti ei ole apellant vaidlustanud kohtu järeldust, et kannatanu ütlused sellest, et ta ei näinud kes teda lasi, on mõjutatud süüdistatava poolsetest ähvardustest. Ühe tõendina on maakohus hinnanud tunnistaja KR-i ütlusi. Nimelt on tunnistaja andnud ütlusi sellest, et tema töötab taskojuhina ja 13.10.2013 aastal palus tema tuttav Tarko Kaljumäe teda tulla õhtul Viljandi mnt-le, et Tarko Kaljumäed viia Riisiperesse. Tarko Kaljumäe toodi sinna sõbra MB autoga. Palju teises autos inimesi oli, ei oska ütleda. Tarko Kaljumäe tuli tema auto juurde ja käskis tal sõita ees kuhugi vaiksemasse, kõrvalisse kohta. Ütles et neil on mingeid asju ajada. Tema sõitis mööda Viljandi maanteed lihtsalt edasi ja saades aru, et on juba kaugele sõitnud ning nähes libedasõidu raja silt, keeras sinna teele. Sõitis mööda seda natuke edasi ja jäi seisma. Teine auto, mis tema autole järgi sõitis jäi paar meetrit tagapool seisma. Tarko Kaljumäe tuli tema auto juurde, käskis natuke oodata. Ta jäi autosse. Kinnitab kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil vastuolude tõttu avaldatud ütlusi, et oli pime ning enne tulistamist nägi peeglist teise auto juures seismas kahte isiku, üks neist oli Tarko Kaljumäe ja siis kuulis kokku kahte lasku. Tema istus autos ja umbes 10-15 minuti pärast tuli Tarko Kaljumäe tema autosse ja käskis minema sõita. Laskude kohta küll küsis aga vastust ei saanud, hiljem Tarko Kaljumäe maja juures ütles viimane, et neil läks Mercedes Benzi omanikuga kähmluseks. Kuigi Tarko Kaljumäe oli tol päeval karkudega, siis tema autosse ta nendega ei tulnud. Teab, et Mercedes Benzi omanikku hüüti Kassiks. Riisiperre ta Tarkot ei viinud, kuna viimane käskis ennast hoopis koju viia( 2kd. 14-17). Tunnistaja ütlustest, milliste usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud, nähtub seega, et temale andis Tarko Kaljumäe korralduse sõita suvalisse vaiksemasse ja kõrvalisse kohta kuhu ka tunnistaja sõitis. Viibis ta seal Tarko Kaljumäe kutse kohaselt ning temaga koos autos ei olnud kedagi. Tema autole järgnes Merzedes Benz, kus istus ka Tarko Kaljumäe. Rohkem autosid ei olnud. Seega ei olnud juba algselt tegemist mingisuguse sõiduauto vaatama minemisega vaid Tarko Kaljumäe korralduse alusel suvalisse kõrvalisse paika sõitmisega. Selline asjaolu
kummutab ka Tarko Kaljumäe ütlused sellest, et kannatanu autos oli koos temaga kannatanu tuttav, kes siis tahtis autot müüa. Kannatanu ütluste kohaselt sai tema aru, et sõidab autot vaatama, tema autos peale Tarko Kaljumäe rohkem isikuid ei viibinud. Tema sõitis eessõitvale autole järele. Kannatanu ütlusi kaassõitja viibimisest eessõitvas autos pole kinnitanud tunnistajana ülekuulatud, autot juhtinud KR ning see on ka vastuolus süüdistatava versiooniga, et hoopis kannatanu autos viibis autot kannatanule müüa sooviv isik. Arvestada tuleb veel ka kannatanu ütlustega, et tegemist oli tema tuttavaga, keda ta aga ei tunne. Eeltoodud tõendite kogum ei anna alust jaatada neljanda isiku, kannatanu tuttava viibimist sündmuskohal nagu ekslikult on leidnud apellant. Kolleegium kordab, et tunnistaja ütluste kohaselt tema ei tea küll kui mitu inimest viibis järelsõitva isiku autos, kuid nägi vahetult ennen laske kannatanu auto juures kahte isikut vastamisi seismas, kelledest üks oli Tarko Kaljumäe. Vastavalt RR kohtuarstliku ekspertiisiiaktis antud arvamusele ongi tuvastatud, et rindkerehaava sisenemisava paikneb paremal pool rindkere eesmisel kaenlajoonel ning vasakul õlal paikneva haava sisenemisava on õlaliigese tagapinnal( 1kd. t.lk. 29-37) ehk on kinnitust leidnud süüdistuse versioon tulistamise asjaolude kohta. Kolleegium leiab, et maakohus on tõendite kogumile hinnangu andmisel jõudnud seaduslikult järeldusele, et Tarko Kaljumäe oli isikuks, kes kahel korral tulistas RR-t sooviga viimane tappa, kuid kuna kannatanul õnnestus põgeneda ning abi saada, jäi tema surm saaabumata.
7.Kaitsja on vaidlustanud Tarko Kaljumäele mõistetud karistust, leides, et karistus on ebaproportsionaalselt karm. KarS § 113 sankstioon näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Nagu juba on nii maakohus kui ka apellant tõdenud, võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, milleks antud juhul on 10 aastat ja 6 kuud. Kaitsja poolt viidatud võimalusele KarS § 60 sätete kohaldamiseks ei muuda sankstioonis ettenähtud karistuse keksmist määra. Maakohus on Tarko Kaljumäed karistanud 8 aastase vangistusega ehk karistusega, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Maakohus on arvestanud karistusmäära valikul asjaoludega, et tegemist on raske isikuvastase kuriteoga, et kuritegu jäi katsestaadiumisse ning seaduslikult arvestanud ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et süüdistatava poolt tekitatud lasuvigastused ei olnud eluohtlikud tervisekahjustused on kohtu poolt juba arvestatud. Seaduslikult on karistuse mõistmisel maakohus arvestanud ka süüdistatava isikuga. Tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, ning vaidlustatud kuriteo on ta toime pannud katseajal. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et Tarko Kaljumäe karistamiseks sankstiooni alammääras puudub seaduslik alus ning antud juhul ei anna kuriteo tehiolud (planeeritud tegevus, relva kasutamine, korduv laskmine) alust ka KarS § 60 kohaldamiseks.
8.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18. juuni 2014 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
9.RÕS korras määratud kaitsja taotles apellatsioonikohtus kaitsjatasu hüvitamist kokku koos käibemaksuga summas 504,00 eurot. Kaitsja on märkinud toiminguteks süüdistatavaga nõupidamise ja apellatsiooni koostamise 4 tundi, ettevalmistamine kohtuistungiks ja uuesti nõupidamiseks süüdistatavaga 1 tunni ning apellatsioonimenetluses osalemiseks pool tundi. Kolleegium arvestab, et tegemist ei ole kaitsja jaoks keeruka juriidilise probleemiga ega ka mahuka kriminaalasjaga, apellatsioon on lühike, kaitsjal olid kõik asja tehiolud teada kuna võttis osa ka maakohtu istungist. Eeltoodut arvestades saab KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes
põhjendatuks ja vajalikuks lugeda apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise ajaks kokku 4 tundi. Erikoefitsiendid on kaitsja poolt arvestatud kooskõlas kehtinud ja kehtiva korra p 7. Kokku kuulub seega kaitsjale hüvitamisele apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulutused ettevalmistumise eest, summas koos erikoefitsientidega 312, 00 eurot ja kohtuistungist osavõtu eest koos erikoefitsiendiga 36,00 eurot, seega kokku 348. 00 eurot, millele lisandub käbemaks 20 % ehk 69,60 eurot ja kokku 417,60 eurot. Apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmine on reguleeritud KrMS §-s 185, kus lõikes 2 on ettenähtud, et maakohtu otsuse muutmata jätmisel kannab menetluskulud isik, kellel need on tekkinud. Antud juhul on apellatsiooni esitanud vaid süüdistatava kaitsja. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 185 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014. a otsuse p-dest 4, 7, 21 kuulub apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest kaitsjale hüvitamisele 417,60 eurot, milline summa kuulub Tarko Kaljumäelt väljamõistmisele.
Ivi Kesküla (allkirjastatud digitaalselt)
Meelika Aava (allkirjastatud digitaalselt)
Orvi Tali (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.