Kohtulahend

1-14-3300 Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „Tarko Kaljumäe, 1-14-3300, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

ESITATUD SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK

Tarko Kaljumäed süüdistatakse selles, et tema, 13.10.2013.a kella 20.00 paiku viibides aadressil: XXX liivakarjääri tõkkepuu lähedalt, XXX(ik. XXX) tapmise eesmärgil, omavahelise tüli käigus tulistas kriminaalmenetluse käigus tuvastamata tulirelvast, mille orienteeruv kaliiber on 7-8 mm, kaks korda XXX pihta, tekitades viimasele kehaõõnde mitteulatuvad läbistavad laskehaavad, esimese lasuga tema vastas seisvale kannatanule paremale poole rindkeresse, rindkerehaava sisenemisava paikneb paremal pool rindkere alaosas eesmisel kaenlajoonel, väljumisava samal kõrgusel tagumisel kaenlajoonel, lasukanali suund paremal pool rindkerel paikneva haava puhul on eest taha, ning sündmuskohalt põgenevale kannatanule selja tagant vasaku õlaliigese piirkonda: vasakul õlal paikneva haava sisenemisava on õlaliigese tagapinnal ning väljumisava õlaliigese eespinnal, vasaku õlaliigese piirkonnas asuva haavakanali suund tagant ette, kuid ei viinud oma kuritegu lõpuni temast mittesõltuvatel asjaoludel, sest kannatanu XXX jõudis sündmuskohalt põgeneda. Sellise tahtliku tegevusega pani Tarko Kaljumäe toime teise isiku tapmise katse, s.o KarS § 25 lg 1, 2 – KarS § 113 ettenähtud koosseisutunnustega teo.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Vastavalt Riigikohtu 26.05.2010.a kohtuotsuses nr 3-1-1-22-10 väljendatud seisukoha järgi, ei nõua kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest tulenevalt KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses.

1-14-3300 Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-1512, p-d 13-14).

Süüdistatav Tarko Kaljumäe kinnitas kohtuistungil, et tema ei ole XXXtulistanud. Süüdistatav märkis, et tema ei ole mingit raha välja pressinud. Süüdistatava poolt antud ütlustest nähtub, et kuna tema naise auto peksti puruks, siis ta lihtsalt kaalus, et järsku XXXoli selle sündmuse taga, raha oli just selle mõttega küsitud. Süüdistatav märkis, et politsei peksis ta kolmeks kuuks voodisse, sellepärast ei saanud ta anda esmaseid ütlusi. Süüdistatav Tarko Kaljumäe ütluste kohaselt on tal olemas tõendid, et politsei temaga nii käitus. Tarko Kaljumäe lisas, et tema ei teadnud kellele ta sõnumi saatis, tema teadis, et XXXon mitu telefoninumbrit ja ühele nendest ta sõnumi saatiski. Süüdistatav kinnitas toimunud kohtuistungil, et tema ei ole antud kuritegu sooritanud ja et need tülid, mis toimusid pärast sündmust on lihtsalt emotsioonide ajendil tehtud ähvardused. Süüdistataval on kodus naine ja lapsed, keda ka ähvardati. Kuna süüdistatava peret ähvardati, siis süüdistatava meelest inimene reageeribki nii, et ütleb, et ma hävitan kõik ära. Süüdistatava sõnade kohaselt ähvardati teda, et prokurör Jüri Kasesalu paneb ta nagunii kinni. Süüdistatav Tarko Kaljumäe lisas, et tema pole kuritegu sooritanud ja palus ennast õigeks mõista. Prokurör leidis, et uuritud tõenditega on üheselt tuvastatud, et tapmiskatse pani toime Tarko Kaljumäe. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolu puuduvad. Prokurör asus seisukohale, et kõrvalekaldumine sanktsiooni keskmisest määrast võib toimuda seises kuriteo katse staadiumisse jäämisega. Prokurör palus Tarko Kaljumäe süüdi mõista KarS § 113 - § 25 lg 1,2 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja karistada teda 8 (kaheksa) aastase vangistusega. Mõistetud karistusele palus liita vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule Harju Maakohtu poolt 13.06.2013.a mõistetud kandmata tingimisi karistus 3 kuud vangistust ja lõplikuks karistuseks lugeda 8 aastat ja 3 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks palus prokurör lugeda 22.11.2013.a, so Tarko Kaljumäe kahtlustatavana kinnipidamise aeg. Kaitsja asus seisukohale, et selleks, et kedagi kriminaalmenetluses süüdi tunnistada, peab süüdistatava süü olema tõendatud ehk siis teisiti öeldes isikut saab süüdi mõista ainult siis, kui kohtulikus menetluses on uuritud tõendeid, mille põhjal on võimalik teha tõsikindel järeldus, et süüdistatav on toime pannud talle süüdistusaktis etteheidetud teo. Prokurör olles kõrvaldanud tõendid (süüdistava ütlused, kannatanu ütlused) proovib kohut veenda, et järelejäänud tõenditega on võimalik tõestada, et Tarko Kaljumäe pani toime teo, milles teda süüdistatakse.

1-14-3300 Antud kriminaalasjas ei esine tõendit, millega oleks tuvastatud, et Tarko Kaljumäe tulistas kannatanut. Kaitsja väljendas Riigikohtu seisukohta, et kui üks pool ei nõustu tunnistaja ütlustega, ei muuda neid iseenesest veel ebausaldusväärseks või kohtu kõlbmatuteks. Kaitsja leidis, et tapmiskatse puhul on ju reeglina olulisim tõend kannatanu ütlused ja need ütlused väärivad tähelepanu ning menetluses ei ole välja toodud asjaolusid, mis tingiksid kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse. Kaitsja leidis, et süüdistusakti vaadates, siis prokurör väidab, et Tarko Kaljumäe olevat kannatanule justkui tunnistanud või öelnud, et tema tulistas, siis kannatanu lükkab selle sisuliselt ümber. Seega kaitsja leidis, et kannatanu ütlused on kohtu kõlbulikud, usaldusväärsed ja tegelikult järeldub sellest, et kannatanu tõepoolest kutsus süüdistatava endaga kaasa, mis on ka kinnitust leidnud. Kaitsja märkis, et kannatanu on kinnitanud, et Kaljumäe ei olnud tema tulistajaks. Seega on kaitsja seisukohal, et kannatanu ei kinnita süüdistusversiooni, et tulistajaks oli Kaljumäe, seega ei leia nende ütlustega süüdistusversioon kinnitust. Kaitsja asus seisukohale, et tunnistaja Liinsoo ütlused väärivad tähelepanu ja selles kontekstis, et tunnistaja oli nii kannatanu kui süüdistatava sõber ning mõlemad isikud rääkisid temaga ning tema vahendas kannatanu ütlusi. Süüdistatava ütluste osas asus kaitsja seisukohale, et tema ütlused kattuvad tunnistaja XXX kui ka kannatanu ütlustega. Kaitsja leidis, et isikuliste tõenditega saab teha koondjärelduse, et ükski isikuline tõend ei kinnita süüdistusversiooni, et Tarko Kaljumäe tulistas XXX. Isikuliste tõenditega on leidnud kinnitust, et Tarko Kaljumäe ei ole kannatanut tulistanud. Järgmisena käsitles kaitsja telefonikõnesid ja telefonikõnedest tehtud järeldusi, millele prokurör on rajanud oma süüdistuse. Kaitsja on seisukohal, et prokuröri poolt välja kistud mingisugune lause lõik või mõte, ei ole tõendi tähenduslik, et kinnitada Tarko Kaljumäe poolt kuriteo toimepanemist. Kaitsja leidis, et telefonikõnesid tuleks vaadata kogumis ja neid sedasi vaadeldes jõudis ta järgnevale järeldusele. Süüdistatav kinnitas, et ta ei tulistanud kannatanut. Süüdistatav räägib, et ta on vestelnud kannatanuga ja sellest kannatanu vestlusest võib järeldada, et süüdistatav heidab kannatanule ette, et viimane räägib midagi linna peal, midagi tulistamisest ja justkui seostab seda süüdistatavaga. Kaitsja on seisukohal, et selline süüdistatava poolt kolmandale isikule öeldu millega edastatakse kannatanu mõtteid ei vasta ühelegi KrMS § 63 lg 1 tunnustele. Sellest tulenevalt asus kaitsja seisukohale, et seda ei saa käsitleda tõendina ja sellest tulenevalt on süüdistusversioon kokku kukkunud. Kaitsja asus seisukohale, et esitatud telefonikõnedest ei tule välja asjaolu, et Tarko Kaljumäe oleks tapmiskatse toime pannud. Samuti puudub tõenditega põhjendatud analüüs, miks arvatakse, et Tarko Kaljumäe selle kuriteo toime pani. Kaitsja asus seisukohale, et kõik järeldused, mis on süüdistusaktis telefonikõnedest välja loetavad või tehtud prokuröri poolt, on formaalloogika reeglitega vastuolus ning Tarko Kaljumäe tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja on arvamusel, et kohtul ei ole olemas ühtegi tõendit, millele rajada süüdimõistvat otsust.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Käesolevas kriminaalasjas süüdistatav Tarko Kaljumäe ennast süüdi ei tunnistanud. Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab et süüdistatava Tarko Kaljumäe süüd KarS § 113 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid ja kirjalikud materjalid:

1-14-3300 Kohtuistungil kuulati üle kannatanu XXX ning tunnistajad XXX, XXX, XXX, XXX, samuti kohtuarst-ekspert XXX. Samuti kuulati kohtuistungil üle süüdistatav Tarko Kaljumäe. Lisaks olid kohtuistungil uuritavateks tõenditeks: − Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototabel (Köide nr I, tl 54-67) − Asitõendi - s/a MB S500 reg.nr.352 MLA- vaatlusprotokoll ja fototabel (Köide nr I, tl 68-103) − Asitõendite- XXXpolo-särk ja kilejope-vaatlusprotokoll ja fototabel (Köide nr I, tl 146-153) − Asitõendi -kõnede salvestused seoses XXX lasuvigastuste tekitamisega vaatlusprotokoll (Köide nr I, tl 112-125) − Asitõendi - kõne salvestus seoses XXX lasuvigastuste tekitamisegavaatlusprotokoll (Köide nr I, tl 104-111) − XXX isiku kohtuarstliku ekspertiisiakt nr XXX (Köide nr I, tl 29-37) − Lasujäägi ekspertiisiakt nr XXX 04.11.2013 (Köide nr I, tl 126-127) − DNA ekspertiisiakt nr XXX 22.11.2013 (Köide nr I, tl 129-138) − Tulirelva ekspertiisiakt nr 13E-TB0143 23.01.2014 (Köide nr I, tl 140-146) − Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (Köide nr I, tl 155-167) − Jälitustoimingu protokoll (Köide nr I, tl 169-175) − Jälitustoimingu protokoll (Köide nr I, tl 39-46) − Rahvastikuregistri väljatrükk (Köide nr I, tl 47) − Tarko Kaljumäe karistatuse õiend (Köide nr I, tl 176-178) − Tarko Kaljumäe KrMS § 217 korras kinnipidamine (Köide nr I, tl 181-183) − Põhja Ringkonnaprokuratuuri 22.11.2013.a vahistamistaotlus (Köide nr I, tl 184185) − Harju Maakohtu 23.11.2013.a vahistamismäärus (Köide nr I, tl 186-187)

Kohus järgnevalt analüüsib kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kõigepealt peatub kohus kaitsja seisukohal, et kolmandale isikule öeldu mingi kannatanu mõtte või arvamuse esitamine ei vasta KrMS § 63 lg 1 nimetatud tõendi tunnustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele. Seega lähtudes

1-14-3300 eelpool toodud seisukohast loeb kohus jälitustoiminguga saadud kõnesalvestused, mille kohaselt süüdistatav väljendab kolmandale isikule kannatanu mõtteid või arvamusi tõendina kõlblikuks. Kohus leiab, et jälitustoimingu käigus saadud telefonivestlused kinnitavad süüdistatava tahet hirmutada kannatanut ja tema peret, et nad ei julgeks anda XXXtapmiskatse kohta ütlusi. Seega kohus leiab, et prokuröri poolt esitatud tõendid on lubatavad ja aitavad jõuda selgusele antud kriminaalasjas esinevates asjaoludes, seega aitavad kaasa kriminaalasja lahendamise asjaoludele. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu XXX andis ütlusi, mille alusel pidi ta süüdistatavaga kokku saama 13.10.2013.a kella 18:00 ajal Kotka tänaval, kus süüdistatav elab. Kannatanu ütluste kohaselt pidid nad minema vaatama autot, mis asus kellegi hoovis. Ütlustest nähtub, et lõppkokkuvõttes sõitsid nad sinna, kust auto leiti, kuid ühtegi hoovi ega elamut kannatanu ei pannud seal tähele. Kannatanu ütluste kohaselt nähtub, et tema üheks hüüdnimeks on Kass. Samuti kinnitas kannatanu, et kohtueksperdile rääkis ta õigust. Kannatanu XXX andis kohtuistungil ütlustes, millest nähtuvalt soovis ta saada teada, kas süüdistatav on ära sõitnud. Kaitsja küsimusele vastates täpsustas kannatanu, et XXX on tema sõber. Antud kriminaalasjas on oluliseks tõendiks kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja XXX ütlused, millest nähtub, et 13.10.2013.a õhtul palus süüdistatav Tarko Kaljumäe tunnistajat, et viimane ta Riisiperesse viiks. Süüdistatavaga pidi tunnistaja kohtuma kella 7 ajal. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus peale võtmine Männiku ja Viljandi mnt ristil. Ütlustest nähtub, et süüdistatav palus tunnistajal ennast sõidutada kuhugi kõrvale või mingisse vaiksesse kohta, kuna oli vaja ajada mingi asi. Süüdistatav ütles tunnistajale, et viimane sõidaks ees kuhugi vaiksesse, kõrvalisse, pimedasse kohta. Tunnistaja XXX sõitis mööda Viljandi mnt, siis tuli Luige ristmik, siis sõitis ta linna poole tagasi mööda Männiku teed ja nägi, et ees on libedasõidu raja silt ning otsustas sinna tee peale keerata. Sõitis natukene maad veel edasi ja jäi seisma. Tunnistaja täpsustas, et Viljandi mnt ja peatumiskoha vahemaa oli kuskil 12 km. Auto, milles oli süüdistatav jäi umbes 3 meetri kaugusele tunnistaja autost taha poole. Süüdistatav väljus autost ja ütles tunnistajale, et ta ootaks natukene. Tunnistaja väitis kohtus, et mis väljas toimus tema ei näinud. Prokurör palus avaldada vastavalt KrMS § 289 lg 4 tunnistaja eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt tunnistaja on öelnud: „Nägin ainult seda, et enne tulistamist Mercedes Benzi juures seisid kaks meesterahva siluetti, üks nendest oli vist Tarko“. Tunnistaja vastates prokuröri küsimusele tõdes, et ta tõesti nägi peeglist siluette. Peale kahe lasu kõlamist möödus umbes 15 minuti ja siis tuli Tarko ja ütles, et me ära sõidaksime. Tunnistaja ütles, et ta ei mäleta, kas ta küsis hiljem Tarko käes, mis oli juhtunud. Prokurör palus avaldada vastavalt KrMS § 289 lg 4 eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt: „Autos Tarko ütles mulle hiljem, kui me olime jõudnud tema maja juurde, et neil Mercedes Benzi omanikuga kähmluseks läks“. Tunnistaja möönis, et jah ta tõesti ütles seda. Tunnistaja ütlustest nähtub, et Mercedes Benzi auto omaniku hüüti Kassiks. Kaitsja küsimuse peale, kas tunnistaja nägi veel kedagi sündmuskohale peale nende kahe siluetti, vastas tunnistaja, et ei näinud. Samuti kuulati kohtuistungil üle tunnistajana kohtuarst-ekspert XXX, kes vastas prokuröri küsimusele, et ekspertiisiakti lk 2 kirjutas ta asjaolude kirjeldusse kannatanu poolt kohtuarstlikul läbivaatamisel eksperdile antud ütlused. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kehaõõnde ulatuvad haavad on eluohtlikud tervisekahjustused. Samas täpsustas tunnistaja, et kui parema rindkere poolel olev haav oleks asunud 1 kuni maksimaalselt 2 cm keha keskjoone poole oleks haav ulatunud kehaõõne. Kehaõõnde oleks vasaku õlaliigese piirkonnas asuv haav

1-14-3300 ulatunud orienteeruvalt 7-8 cm paiknemise kaugusel, kuid antud piirkonnas asuvad ka suured veresooned. Õlavarre arteri kahjustusel oleks olnud tegemist samuti eluohtliku tervisekahjustusega, mis asub lähemal kui 7-8 cm. Samuti kuulati kohtuistungil üle kuulati tunnistajana ka XXX, kelle ütluste kohaselt on kannatanu XXXtema poeg ning 13.10.2013.a sõitis XXX Mercedes Benz autoga. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta ei mäleta täpselt, mis kellaajal poeg kodust väljus, ütles et läheb autot ostma. Kella 20:30 ajal tuli XXX naine koju ja nuttis, ning lisas, et XXX on Männikul tulistatud, et ta on haiglas. Prokurör soovis tunnistajale esitada küsimusi seoses e-kirjaga, kus tunnistaja on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungile tunnistajaks tulla. Tunnistaja vastas, et poja naisele on tulnud sõnumeid, kus Tarko on kirjutanud, et nii see ei jää, et ta tapab veel kellegi ära. Tunnistaja ütlustest nähtub, et need ähvardused on tulnud peale poja tulistamist, täpsemalt mõned päevad pärast sündmuse toimumist. Tunnistaja täpsustas, et ta kardab mida tulevik toob seoses tunnistajana antud ütlustega. Kriminaalasjas on tunnistajana üle kuulatud ka XXX, kelle poolt antud ütlustest nähtub, et 13.10.2013.a õhtul sõitis ta koos tütrega koju Tallinna-Saku väljasõidult Männikult kuskil kella 19:00 – 20:00 ajal. Marsruudi keskel, seal kus on raudteejaam ja paremal pool laohooned tuli tee peale noormees, kes jäi tunnistaja auto ette seisma. Tunnistaja sai aru, et noormees palus tal peatuda, kuna isik lihtsalt ei võimaldanud tunnistajal edasi sõita. Tunnistaja avas akna ja noormees palus tal kutsuda kiirabi, kuna teda on tulistatud. Kuna kannatanu ei saanud ise helistada, siis tunnistaja helistas kiirabisse ja teavitas, asukoha ja et isikut on tulistatud. Kuna häirekeskus ei saanud asukohast täpselt aru, siis palus kiirabioperaator, kas oleks võimalik rääkida kannatanuga. Kuna telefon töötab handsfree peal ja aken oli lahti, siis kannatanu rääkis kiirabiga. Tunnistaja lisas, et tema meelest kannatanu ei rääkinud kiirabile, millistel asjaoludel teda tulistati, rohkem käis jutt asukohast. Sellel ajal, kui kannatanu vestles operaatoriga tuli nende juurde veel üks meesterahvas, kes ütles, et ta kutsus kiirabi juba välja. Meesterahvas läks peale seda eemale ja noormees palus, et kas tal oleks võimalik helistada oma naisele. Tunnistaja ütluste kohaselt, näitas kannatanu kiirabiga rääkides rindkere ja õlapiirkonda. Sellal kui kannatanu rääkis oma naisega naasis teine meesterahvas ja kahekesi koos kannatanuga mingi tee keskele, kus on ohutussaareke. Tunnistaja otsustas oodata ja 3-4 minuti pärast tuli kiirabi, kes nad peale võttis. Kaitsja küsimusel vastas tunnistaja, et see teine meesterahvas tuli kuskilt auto tagant pimedusest. Kohtu küsimusele vastas tunnistaja, et lähedal ei näinud ta ühtegi teist autot. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajana ka XXX, kelle ütlustest nähtub, et ta tunneb nii kannatanut kui ka süüdistatavat, mingit vihavaenu nende suhtes ei tunne. Tunnistaja ütlustest nähtub, et mingil ajal oli kannatanu ja süüdistatav tülis, kuid millal täpselt, seda ei tea. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tüli tema arvates seotud naistega. Tunnistaja ütluste kohaselt suhtles ta nii kannatanu kui ka süüdistatavaga nende tüli ajal ja soovis, et nad ära lepiksid. Tunnistaja ütluste nähtub, et ta ei mäleta, et talle oleks räägitud, et keegi (kannatanu) süüdistab teda (Tarko Kaljumäe) tulistamises. Prokurör palus sellepeale avaldada KrMS § 289 lg 1 alusel mäluvärskendamiseks järgmise lõigi: „Noo, see on ... rääkimine Tussile ja Mardile. Ausalt, ausõna ma helistasin tal täna ta ütles, ei tea mida, sa vaata mis sa muga tegid raisk, mul on pohhui vaata, et ma olen tulistanud, ma ütlesin millest sa räägid“. Tunnistaja lisas peale selle lõigu kuulmist, et ta ei mäleta igat oma poole aasta tagust vestlust. Prokurör küsis tunnistajalt, kas Tarko on otsesõnu lubanud kannatanu XXX tulistada. Tunnistaja vastas selle peale, et ta ei mäleta küll, et sellist asja oleks olnud. Sellepeale palus prokurör avaldada KrMS § 289 lg 1

1-14-3300 alusel järgneva teksti: Tarko jutt ülevalt „Mjäule võid edasi öelda, et reedeks tema perekonda enam ei ole.“ Tema kõne läheb edasi. „Ma ütlen, Mjäule rohkem midagi või ta maksab poole kinni, mis tal seal kaasas oli, ja ongi kõik. Ma tulen reedeks tagasi, ma hävitan järjest kõik – tema, tema järglased, kes tal kõrval on.“ Edasi on ta rääkinud, miks ta pahane on, aga siis on rõhutanud: „Mind ei huvita ma hakkan järjest laskma, järjest lähevad. Lähevad kõik järjest jutti“. Prokurör küsimusel peale, et kas üks osapooltest on lubanud teist tappa või lasta ja kuidas sellest lõigust aru saada, vastas tunnistaja, et sellest lõigust on aru saada, et tõepoolest üks osapool on lubanud teist tappa või lasta. Kohtuistungil kuulati antud kriminaalasjas üle ka süüdistatav Tarko Kaljumäe, kelle ütlustest nähtub, et ta kohtus 13.10.2013.a õhtul kannatanu XXX. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud tüli kannatanuga põhjustatud sellest, et tema vara hävitati. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et neil läks sõjaks ja sellepärast ta lubaski nii XXX kui ka kogu tema pere maha lasta. Süüdistatava Tarko Kaljumäe poolt antud ütlustest nähtub, et kannatanu ja süüdistatava vahel mingit varalist vahekorda ei olnud, ei võlga ega ostu-müüki. Kohtuliku uurimise käigus avaldati sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fototabel, millelt nähtub, et vaadeldav sõiduauto MERCEDES-BENZ S500 registreerimisnumbriga XXX on pargitud Harjumaa, Saku vald, Männiku küla, Karjääri teele esiosaga Männiku liivakarjääri suunas. Vaadeldava sõiduki juurde saab mööda karjääri teed sõites Männiku liivakarjääri suunas. Sõiduk on pargitud Karjääri tee äärde Tallinn-Saku-Laagri teest 355 meetri kaugusele asfalttee äärde pinnaskattega teeosale. Sõidukil on osaliselt avatud asendis esimene parempoolne uks. Sõidukil puuduvad visuaalselt nähtavad kahjustused. Sõiduki tagaosast, tagumise põrkerauani mõõdetuna, 9,774 meetrit Tallinn-Saku-Laagri tee suunas jääb asfalttee äärde kruusapinnasele mootorsõiduki süütevõti koos valvesignalisatsiooni juhtpuldiga. Sõiduki parempoolsel tagumisel ukseklaasil on välispinnal taskulambiga külgvalgustamsel visuaalselt nähtav tolmuärastuse jälg, millelt on võetud proovid ühest kohast kahele steriilsele vatitikule, millest esimene tikk niisutati destilleeritud veega. Sõiduki esimese ukse ukseklaasi ülemises osas on taskulambiga külgvalgustamsel visuaalselt nähtav välispinnal tolmuärastuse jälg, millelt on võetud proovid ühest kohast kahele steriilsele vatitikule, millest esimene tikk niisutati destilleeritud veega. Sõiduki esimese parempoolse ukse ukselingilt on võetud proovid ühest kohast kahele steriilsele vatitikule, millest esimene tikk niisutati destilleeritud veega. Sõiduki juhiukse ukselingilt on võetud proovid ühest kohast kahele steriilsele vatitikule, millest esimene tikk niisutati destilleeritud veega. Sõiduki esimesest põrkerauast, parempoolse nurga juurest mõõdetuna, on 8,688 meetrit kaugusel Männiku liivakarjääri suunas mitme haruline pajupuu, millel on visuaalselt nähtavad vigastused. Vigastused on puul Karjääri tee suhtes diagonaalselt risti. Vigastustest Männiku liivakarjääri poolsemal harul on maapinnast 0,957 meetri kõrgusel ja Karjääri tee poolsemal harul on maapinnast 0,901 meetri kõrgusel. Sündmuskoha vaatluse käigus teostatud kauguste mõõtmised on teostatud laserkaugusmõõtjaga LEICA. Kõik võetud proovid pakendati proovidele ettenähtud karpidesse, karbid suleti ja varustati selgitavate siltidega. Tõendina on esitatud ka asitõendi sõiduauto MB S500 registreerimismärk XXX vaatlusprotokoll ja fototabel, millest nähtub, et hõbedast värvi sõiduauto Mercedes-Benz S500 registreerimisnumbriga XXX vaatlust teostati päeva- ja tehisvalguses Põhja Prefektuuri kriminalistikateenistuse garaaži ruumides aadressil Tallinn, Pärnu mnt 139. Vaadeldav sõiduauto Mercedes-Benz S500 on sedaan kerega. Auto esiklaas on katki, muid vigastusi autol

1-14-3300 ei nähtu. Enne vaatluse alustamist autoomanik XXX tegi oma võtmega autouksed lahti. Vaatlus alustati autosalongist. Autosalongi sisu on tumehall värvi, istmed on nahast, armatuurlaual, siseuksedel ja roolil on pruuni värvi puitimitatsiooniga vahetükid. Visuaalsel vaatlusel, infrapuna taskulampi kasutades, autosalongist verekahtlaseid jälgi ei leitud, mistõttu Luminool lahusega salongi ei töödeldud. Auto armatuurlaua keskosas olevas sahtlis on 2 välgumihklit ja paberitükk käsitsi kirjutatud tekstiga, mis ei oma antud kriminaalasjas tähtsust. Auto armatuurlaua allaosas olevas alumises sahtlis on võtmed, pulk, tester, välgumihkel ja väike lahtikäiv nuga. Auto armatuurlaua paremal allaosas asuvas kindalaekas on ümbrisega CD-plaat, salvrätikud, must plastikust karp, väike taskulamp ja muud antud kriminaalasjas tähtsust mitteomavad esemed ja dokumendid. Juhiistme ja keskkonsooli käetoelaeka vahel asub 0,5-L Cappy ICE FRUIT plastmassist pudel, milles on roosa vedelik sees. Esiistmete vahel asub käetoelaekas, mille ülemises sahtliosas on sõiduauto Mercedes-Benz S500 registreerimisnumbriga XXX registreerimistunnistus, EV isikutunnistused nr XXX XXX(ik. XXX) nimele ja nr XXX XXX(ik XXX) nimele, ning samuti kalkulaator, erinevad kliendikaardid ja arved-kviitungid, digitaalne fotokaamera Canon Digital IXUS, mobiiltelefoni aku ja teised antud kriminaalasjas tähtsust mitteomavad esemed. Sama käetoelaeka alumises sahtliosas on rahapakk 50-euroste rahatähtedega (100 tk pakis), kokku summas 5000.- euro ja muud antud kriminaalasjas tähtsust mitteomavad esemed. Juhiistme all olevas laekas on 2 rahapakki 50- ja 20 euroste rahatähtedega, kokku summas 7500.- euro, minikaal musta värvi nahast vutlaris, plekkkarp kirjaga „Blink" ja hulgaliselt mobiiltelefonide akusid. Auto tagaistmel asuvad 2 karku. Tagaistmete peatugede taga (vasaku istme peatugi) asub ripppaneelil musta värvi spordijakk „Peak Performance". Tagaistmete vahelise käetoe laekas on musta värvi korpusega kompakt DVD-mängija „Philips". Tõendid kinnitavad, et sündmuskohal oli kannatanu XXXkasutuses olnud sõiduk, et sõiduki juurest oli lahkutud kiirustades, pillatud maha sõiduki süütevõti, sõidukisse jäetud süüdistatava T.Kaljumäe kargud ja sularaha, vigastused on fikseeritud ka lähedalasuvatel puudel. Asitõendina on antud kriminaalasjas esitatud ka XXX polo särgi ja kilejope vaatlusprotokoll ja fototabel, millest nähtuvalt esitatud polo särgil ja kilejopel on mõlemal neli lasuvigastust. Need asuvad riiete seljaosa vasaku õla kohal, esiosa paremal poolel, esiosa vasaku õla kohal ja seljaosa paremal poolel. Vigastused kilejope paremal varrukal ja esiosa vasaku rinna kohal ei ole lasuvigastused. Ekspertiisiakti kohaselt pihtamislaengu sisenemisvigastused kilejope seljaosa vasaku õla kohal ja esiosa paremal poolel on tekitatud laskmisel vaske sisaldava mantelkuuliga läbimõõduga ca 8 mm lähemalt kui kolme meetri kauguselt. Pihtamislaengute väljumisvigastused on riiete esiosa vasaku õla kohal ja tagaosa paremal poolel. Tulistaja asukoha kohta ei olnud esitatud materjali põhjal võimalik järeldusi teha. Tõendiga tõendatakse asjaolu, et esemete vigastuste tekkimise ajal olid isikul need seljas. Asitõendi vaatlusprotokoll - kõnede salvestused seoses XXX lasuvigastuste tekitamisega, millest nähtuvalt on XXXmaja juurde tulnud isik, kellel on kõhul veri ja kes väidab, et teda tulistati. Antud vaatlusprotokollist on nähtav ka asjaolu, et kannatanu jõudmisest haiglasse teavitab valvearst vastavalt sätestatud korrale. Kriminaalasjas on oluliseks tõendiks ka asitõendi vaatlusprotokoll - kõne salvestus seoses XXX lasuvigastuste tekitamisega, mille kohaselt teeb häirekeskusesse kõne naisterahvas, kes abistab kannatanut. Hiljem antakse telefon üle kannatanule, kes selgitab kus nad asuvad ja kuhu ta tulistamise käigus pihta sai.

1-14-3300 Kannatanule XXX tekitatud tervisekahjustused nähtuvad isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktist nr XXX, millest nähtub, et kannatanul esinevad kehaõõnde mitteulatuvad läbistavad laskehaavad paremal pool rindkerel ning vasaku õlaliigese piirkonnas. Rindkerehaava sisenemisava paikneb paremal pool rindkere alaosas eesmisel kaenlajoonel, väljumisava samal kõrgusel tagumisel kaenlajoonel; vasakul õlal paikneva haava sisenemisava on õlaliigese tagapinnal ning väljumisava õlaliigese eespinnal. Vigastused võisid olla tekitatud käsitulirelvalaskudest kuulidega, mille orienteeruv läbimõõt on 7 - 8 mm. Samuti esinesid XXXrebimishaavad paremas peopesas ja parema käe III-IV sõrme painutuspinnal, mis võisid olla tekitatud kannatanu poolt kirjeldatud viisil võrkaia ületamisel traadiotstega. Lasukanali suund paremal pool rindkerel paikneva haava puhul on eest taha; vasaku õlaliigese piirkonnas asuva haavakanali suund on tagant ette. Tuvastatud lasuhaavade põhjal ei ole võimalik nende tekitamise järjekorda kindlaks teha, kuid ei saa välistada nende tekitamist kannatanu seletuse kohaselt: esimene lask tabas rindkeret eest paremalt ning järgnev lask vasakut õlga tagant. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ehk 13.10.2013.a. Lisaks nähtub ekspertiisiaktist, et kannatanu on andnud ütlusi, mille kohaselt 13.10.2013 kella 20.00 paiku Männikul väljas kohtus tuttava meesterahvaga, nad seisid vastamisi kui tuttav meesterahvas tulistas paremale rindkere piirkonda. Esimese lasu sai kannatanu paremale rindkere piirkonda, seejärel hakkas ära jooksma, teine lask tabas selja tagant vasakut õlga. Kannatanu jätkas jooksmist, võrkaiast üle ronides vigastas paremat labakätt. Sõiduteele jõudes peatas juhusliku sõiduki ja palus kiirabi kutsuda. Kriminaalasjas esitati tõendina 04.11.2013.a teostatud lasujäägi ekspertiisiakt nr XXX, mille kohaselt esitatud proovidel, mis on võetud XXX paremalt ja vasakult käelt, leidub üksikuid mikroosakesi, mis on keemiliselt koostiselt ja morfoloogiliselt ehituselt iseloomulikud tulirelvast tulistamisel tekkivatele peamiselt padruni sütikust pärinevatele põlemisjääkidele. Samas selgitatakse ekspertiisiaktis, et üksikute tulirelvast pärinevate mikroosakeste leidumine proovil võib tähendada muuhulgas juhuslikku kontaminatsiooni või isiku viibimist tulistamise läheduses. Kriminaalasjas on oluliseks tõendiks ka 22.11.2013.a teostatud DNA ekspertiisiakt nr XXX, millest nähtuvalt proovidelt (kolmas proov 0,5 1 plastpudelilt Cappy ICE FRUIT, proov parempoolse esiukse seesmiselt lingilt võetud proovist ja proov parempoolse esiukse käepidemelt) saadi DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada XXXpärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Mõlema kargu käepidemelt võetud proovidest saadi DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada XXXpärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Antud kriminaalasjas on tõendina esitatud ka 20.01.2014.a teostatud tulirelva ekspertiisiakt nr 13E-TB0143, millest nähtub, et ekspertiisiks esitati signaalpüstol Stalker 917 S kaliiber 9 mm P.A.K. nr 1212-16107. Antud püstol on ekspertiisi kohaselt laskekõlblik, mis ei kuulu tulirelvade hulka. Esitatud püstol on ette nähtud laskmiseks püstoli paukpadrunitega kaliiber 9 mm P.A.K. Ekspertiisiakti kohaselt on esitatud püstolist tõenäoliselt tulistatud pärast relvaraua viimast puhastamist. Samas, millal viimati tulistati ekspertiis vastust anda ei oska. Oluliseks tõendiks kriminaalasjas on sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, millest nähtub, et kannatanu XXXasus kell 19:59 tugijaama 193C-Kadaka levi alas (tugijaama aadress

1-14-3300 Kadaka 72c, Tallinn). Järgmine kõne tehti kannatanu poolt 21:08 tuijaama OISMAE-6 levi alal (tugijaama aadress Õismäe tee 134, Tallinn). Ajavahemikul 19:59 kuni 21:08 kõned puuduvad. Süüdistatav Tarko Kaljumäe asus 18:33 tugijaama 221A-Vindi levi alal (tugijaama aadress Nõmme tee 19, Tallinn). Järgmine kõne toimus kella 22:57 ajal tugijaama 031A-Koskla levi alas (tugijaama aadress Koskla 7, Tallinn). Tunnistaja XXX asus kella 16:15 ajal tugijaama MAHTRA3 levi alas (tugijaama aadress Mahtra 17, Tallinn) ning ta vahetas SMS-e Tarko Kaljumäega. Järgmine kõne toimus kella 22:18:27 ajal tugijaama KivilaW1 levialas (tugijaama aadress Kivila 21, Tallinn). Antud tõend tõestab seda, et kuriteo toimepanemise ajal viibisid kõik kolm isikut lähestikku, vajaduseta kasutada telefoni. Samuti nähtub Tabelist nr 2 ja skeem nr 1, et Tarko Kaljumäe on helistanud kannatanule XXX13.10.2013.a kell 23:13 ja 14.10.2013.a kell 00:32 ajal. Tabelist 2 nähtub ka asjaolu, et Tarko Kaljumäe on saatnud SMS’sse kannatanu naisele XXX, täpsemalt 13.10.2013.a kella 23:44 ajal, uuesti 23:53 ajal ning kaks sõnumit 14.10.2013 kella 01:05 ja 01:06 ajal. Antud asjaolu, tõendab tunnistaja XXX ütluste usaldusväärsust, Tarko Kaljumäe poolt tema poja naisele ähvardavate sõnumite saatmist. Kohtu eesistuja uuris Tarko Kaljumäe kaitsja Sven Sillari taotlusel Harju Maakohtu kohtunik Külli Iisopi 16.10.2013.a määrust nr 541 ja Harju Maakohtu kohtunik Katre Poljakova 17.09.2013.a määrust nr 487, mis andsid õiguse kriminaalasja materjalideks olevate jälitustoimingute läbiviimiseks. Kohtu eesistuja leidis, et antud määrused vastasid seaduses sätestatud nõuetele, seega teostati jälitustoimingut Kriminaalmenetluse seadustiku 31. peatükis toodud nõuetest tulenevalt. Tulenevalt Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest kohus rohkem neid määrusi ei analüüsi. Tõendina on kriminaalasjas esitatud ka jälitustoimingu protokoll, millest nähtub, et 21.10.2013.a helistas Tarko Kaljumäe XXX . Antud kõnes palus Tarko Kaljumäe XXX XXX (XXX) edastada, et reedeks tema perekonda enam ei ole. Ma tulen reedeks tagasi, ma hävitan järjest kõik – tema, tema järglased, faking, kes tal kõrval on. Samuti nähtub vestlusest, et süüdistatav ütleb XXX edasi, et viimane annaks Miäule (XXX) teada, et see mis tal kaasas oli sellest pool tahab ta endale. Kui neljapäevaks pole viisteist, ma luban ma hävitan tema ja selle, kellega koos ta elab. Kõik hävitan, järjest. Mul on pohhui, isad-emad – kõik kokku. Vestlusest nähtub, et süüdistatav palub XXX XXX (XXX) edastada, et: See, mis tal käes oli, pool sellest neljapäevaks, muidu läheb sõjaks. Tema alustas sõda ja mina lõpetan selle nii et ta nutab elu lõpuni käed pihus. Mina olen võimeline istuma, tema ei ole. Nutku oma naise-laste pärast, et ta nii loll oli, mul pohhui. Samast jälitustoimingu protokollist nähtub, et Tarko Kaljumäe helistab 29.10.2013.a XXXja nimetab teda Kassiks. XXX palub Kaljumäel mõtelda, selle peale, mida ta tegi. Kaljumäe jällegi lubab XXX „kuradi pilbaks lüüa“. 29.10.2013. on saadetud jälitustoimingu protokolli kohaselt 3 SMS Tarko Kaljumäe poolt XXXvastava sisuga: − „Vesi. Ja su mendid ei aita“. − „Ma ei tea miks, mendid mind taga ajavad, Aga ühte ütlen betoon. Ja ärme suhtle enam“. − „Elada veel niikaua, kui päike tuleb. Sita-ats par6ga.kits, pede ja nii edasi.vaata peegli alati. ha-ha“. Jälitustoimingu protokollist nähtub ka asjaolu, et 29.10.2013.a helistab Tarko Kaljumäe XXXle ja nad räägivad Miäust (XXX). Kaljumäe palub XXX Miäule (XXX) edasi öelda, et ta (Tarko) hävitab ta ära. Samuti nähtub, Tarko Kaljumäe vestlusest, et ta raiub raisk selle väikese poisi

1-14-3300 ka ära koos ta naisega raisk. Veel ütleb Kaljumäe, et ma hakkan otsima teda, ma leian ülesse teda. Kohtuliku uurimise käigus avaldati ka teine jälitustoimingu protokoll, millest nähtub, et 14.10.2013.a helistab XXX Tarko Kaljumäele. Vestluse ajal kordab Roosimägi (Kaljumäe) mitu korda, et Kass (XXX XXX) jäi elama. Samast protokollist nähtub asjaolu, et 15.10.2013.a helistab XXXXXXle ja küsib mitmeid korral kellegi kolmanda kohta, et kas ta läks ära. Samuti avaldab XXX, et ta kardab, et see isik järsku kuskil varitseb, jättis mulje et läks ära, tegelikult ei läinud kuhugi. XXX rahustab see peale XXXt, et ta ei usu, et see isik sedasi teeks. Samuti nähtub, et XXX ütleb XXXle, et telefon väljas, kuigi sellel isikul pole kunagi telefon väljalülitatud. Veel nähtub tõendina esitatud protokollist, et 16.10.2313.a helistab XXX XXXja kinnitab, et kolmas isik on läinud, kadunud, koos naisega. XXX ütleb sellepeale, et nüüd on rahulikum. 16.10.2013.a on vastavalt jälitustoimingu protokollile veel nähtuv, et XXX helistab Kristian Sikkule, kus mainib, et Kassi võib maha lasta. Rahvastikuregistri väljatrükk, millest nähtub, perekonnanimed olid Roosimägi ja Vanamölder.

et

Tarko

Kaljumäe

endised

Tarko Kaljumäe karistatuse õiend, millest nähtub, et Tarko Kaljumäed on varasemalt kahel korral karistatud kuritegude toime panemise eest. 13.06.2013.a Harju Maakohtu poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest vangistusega 3 kuud, mida KarS § 74 lg 1 alusel ei pööratud täitmisele, kui isik 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajal jooksul ei pane toime uut tahtliku kuritegu. Katseaja lõpp vastavalt karistusregistrile on 12.12.2014.a. Samuti 26.08.2009.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toime panemise eest vangistusega 4 kuud, mida KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 alusel ei pööratud täitmisele, kui isik ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja joksul toime uut kuritegu. Tarko Kaljumäel on ka kolm kehtivat väärteokaristust, kaks korda on teda karistatud NPALS § 151 alusel ja üks kord AS § 70 alusel. Kõigi kolme väärteo eest mõisteti isikule rahatrahvid, millest tasutud on ainult üks trahv. Karistusregistrist nähtub, et Tarko Kaljumäel on 3 kriminaalkaristust arhiveeritud, millest üks karistus on mõistetud üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, täpsemalt kui sellega põhjustati kannatanu surm. Tarko Kaljumäe KrMS § 217 korras kinnipidamine, millest nähtub, et isik on kahtlustatavana kinnipeetud 22.11.2013.a, seoses KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise kahtlustusega. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 22.11.2013.a vahistamistaotlusest nähtub, et kahtlustatavat on karistatud varavastaste kuritegude eest, arhiveeritud karistusi omab ta varavastaste vägivallakuritegude ja surma põhjustanud kehavigastuste tekitamise eest, kuid nimetatud karistustest ei ole ta järeldusi teinud, vaid on uue kuriteo sooritanud isiku elu vastu. Lisaks on ta jätkanud peale kuriteo sooritamist raha nõudmist. Ähvardades kannatanut ja tema pereliikmeid surmaga. Vastavalt sellele taotles prokuratuur Tarko Kaljumäe vahistamist. Harju Maakohtu 23.11.2013.a vahistamismäärus, millest nähtub, et kohus arvates on tegemist piisavalt põhistatud kahtlustusega, et Tarko Kaljumäe käitumises esinevad temale inkrimineeritud kuriteo tunnused. Samuti nähtub määrusest, et jälitustegevuse käigus kogutud

1-14-3300 tõendid viitavad asjaolule, et Tarko Kaljumäe võib olla isikuks, kes on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteo. Kohus on ära märkinud ka asjaolu, et üheks vahistamise põhjuseks on see, et Tarko Kaljumäe võib vabaduses olles jätkata uute kuritegude sooritamist, mida toetab ka fakt, et ta pärast teo toime panemist on jätkanud kannatanu ja tema pere ähvardamist. Eeltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et esineb küllaldane alus Tarko Kaljumäe vahistamiseks. Riigikohus on varem korduvalt rõhutanud, et valikuline tuginemine ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena (RK 3-1-1-13-12). Samas on ka aktsepteeritud kohtupraktikas seisukohta, et valikuline tuginemine ütlustele on küll hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuid seda seisukohta ei kohaldata automaatselt ning ei saa Riigikohtu lahendi sisust välja rebida ühte lõiku. Samuti on asutud kohtupraktikas seisukohale, et ühte tõendit ei saa käsitleda põhimõttest „kas kõik või mitte midagi“ (vt Harju Maakohtu 01.04.2013.a otsust ning Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2013.a otsust kriminaalasjas 1-12-7613). Käesoleval juhul arvestab kohus Tarko Kaljumäe ütlusi tõendina osas, mis kinnitavad tema viibimist kuriteo toime panemise sündmuskohal kannatanuga, tüli tekkimist kannatanuga ning kogu pere maha laskmise lubamist ning asjaolu, et kannatanu ja süüdistatava vahel ei olnud mingisuguseid varalisi kohustusi. Kohus ei arvesta Tarko Kaljumäe ütlusi osas, kus ta väidab, et tema pole kuritegu toime pannud ja keegi kolmas sooritas tapmiskatse. Kohus leiab, et ei ole õige jätta Tarko Kaljumäe ütlused tervikuna tõendite kogumist välja ainuüksi põhjusel, et ta eitab kannatanu XXXtapmiskatset. Kohus on seisukohal, et kuna Tarko Kaljumäe ei soovi ennast süüstada on ta otsustanud proovida süüdistada kolmandat isikut kannatanu tapmiskatses. Tarko Kaljumäe teab, et tapmiskatse eest võib kohus mõista talle karistuseks tähtajalise vangistuse kuni viisteistaastat. Samuti asub kohus seisukohale, et kannatanu XXXütlusi tõendina tuleb arvestada osas, mis kinnitavad, et tema tuttav proovis teda tappa, samuti osas, kus kannatanu kinnitas, et ta rääkis kohtueksperdile tõtt enda ründamise kohta ning asjaolu kohta, kus kannatanu kinnitas, et ta soovis teada, kas süüdistatav on ära sõitnud. Kohus ei arvesta XXXütlusi osas, kus ta väidab, et Tarko Kaljumäe ei ole üritanud teda tappa, kohus leiab, et kuna on leidnud kinnitust, et Tarko Kaljumäe on ähvardanud kannatanu peret vägivallaga, siis on kannatanul olnud põhjust karta õigete ütluste andmisel, ähvarduste täideviimist Tarko Kaljumäe poolt. Süüdistatava poolt antud ütlus, et „kuna tema peret ähvardati, siis inimene reageeribki nii, et ütleb, et ma hävitan kõik ära“. Kohus märgib siinkohal, et inimesed ei reageeri selliselt, et nad hakkavad ise nn ähvardajat ähvardama. Tavalised inimesed pöörduvad politseisse, mitte ei hakka ise oma probleeme lahendama. Kui kuriteost (ähvardusest) teataja tajub ohtu nii endal kui ka oma lähedastel seoses kuriteo teate esitamisega, siis on tal õigus paluda vastavalt Tunnistajakaitse seadusele § 5 enda ja oma lähedaste tunnistajakaitse alla võtmist. Vastavalt Tunnistajakaitse seadusele loetakse õigusvastaseks mõjutuseks kuritegelikesse ühendustesse kuuluvate isikute või kuriteos kahtlustatavate, süüdistatavate või süüdimõistetute või nende huvides tegutsevate teiste isikute sellist tegevust, mis on suunatud kriminaalmenetluses tõendeid andva isiku psüühilisele või füüsilisele mõjutamisele eesmärgiga sundida teda loobuma tõendite andmisest või muutma varem antud ütlusi, samuti tegevust, mis ohustab käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud isikute elu või tervist või vara. Seega ei ole isikul mingisugust alust hakata ise nn „arveid“ klaarima enda ähvardajaga, pannes samas ka toime

1-14-3300 KarS § 120 alusel ähvardamise. Kohus leiab, et Tarko Kaljumäe ütlused selles osas on ennast õigustavad ja antud enda süüst vabastamise eesmärgil. Peatudes kaitsja seisukohal, et kannatanu on kinnitanud, et Tarko Kaljumäe ei olnud tema tulistajaks, leiab kohus, et kuna on tõendamist leidnud, et Tarko Kaljumäe ähvardas nii kannatanut kui ka tema perekonda vägivallaga on arusaadav, mis kannatanu ei soovinud anda otseseid ütlusi teda tulistanud isiku kohta. Kohus vaadelnud telefonikõnesid kogumis leidis, et antud kõned tõendavad kannatanu hirmu süüdistatava ees, samuti tõendavad nad asjaolu, et süüdistatav on ähvardanud kannatanu peret vägivallaga. Kohus märgib, et asjaolu, et süüdistatav on väitnud, et ta ei teadnud kelle numbrile ta sõnumeid saatis ei õigusta ähvardavate sõnumite saatmist. Isegi kui number, kuhu süüdistatav sõnumi saatis kuulus kannatanule ei ole õigustatud saata sõnumeid, millega ähvardatakse isiku ja tema lähedaste elu. Kohus märgib, et kui inimene saab ähvardava sõnumi, mille sisuga ähvardatakse kallite inimeste elusid, siis on loogiline, et isik hakkab kartma ja mõtleb, et parem on mitte anda otseselt süüstavaid ütlusi. Samuti kinnitab süüdistatav poolt antud ütlus, et ta saatis sõnumeid tunnistaja XXX ütluste usaldusväärust ähvardavate sõnumite saabumise osas. Kohus on seisukohal, et Tarko Kaljumäe süüd KarS § 113 - § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendavad järgmised kohtu poolt uuritud tõendid: sündmuskoha vaatlusprotokoll, asitõendi vaatlusprotokollid, kannatanu kohtuarstlik ekspertiisiakt nr XXX, lasujäägi ekspertiisiakt nr XXX 04.11.2013, DNA ekspertiisiakt nr XXX 22.11.2013, tulirelva ekspertiisiakt nr 13E-TB0143 23.01.2014, sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, jälitustoimingute protokollid, rahvastikuregistri väljatrükk, karistusregistri väljavõtte, KrMS § 217 korras kinnipidamine, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 22.11.2013.a vahistamistaotlus ja Harju Maakohtu 23.11.2013.a vahistamismäärus. Samuti kinnitavad Tarko Kaljumäe süüd kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate XXX, XXX, XXXi, XXX ja XXX ütlused. Nagu nähtub tunnistaja K.XXX ütlustest sündmuskohale käskis tal sõita süüdistatav T.Kaljumäe, kusjuures tuli tunnistajal endal valida mõni vaikne, kõrvaline koht, kuna T.Kaljumäel oli vaja ajada mingit asja (seega ei sõidetud Männikule mitte kannatanu XXXjuhendamisel nagu seda väitis kohtus süüdistatav). Samuti on kohtus leidnud kinnitust asjaolu, et kannatanu XXXautos oli peale juhi (XXX) vaid tagaistmel istuv karkudega T.Kaljumäe (kedagi kolmandat autos polnud, nagu seda seletas kohtus Kaljumäe). Sündmuskohal nägi tunnistaja XXX, et vahetult enne tulistamist seisid Mercedes Benzi juures kaks meest, üks nendest vist Tarko Siis kuulis tunnistaja kaks lasku, 15 min pärast tuli tema autosse Tarko, kes kinnitas, et tal oli MB omanikuga keda hüüti Kassiks tüli (kähmlus). Samuti kinnitas tunnistaja , et sündmuskohal kedagi peale nende kahe mehe ta ei näinud. Tunnistaja K.XXX ütlused on kooskõlas ka kannatanu XXX ja süüdistatava T.Kaljumäe ütlustega, kes mõlemad kinnitasid , et nad viibisid sündmuskohal, kannatanu auto tagaistmele jäid süüdistatava T.Kaljumäe kargud, DNA ekspertiisiakt nr XXX samuti kinnitab seda, et kannatanu MB sõiduautos viibis Tarko Vanamölder (Kaljumäe), seda kinnitab ka sideettevõttelt saadud andmete protokoll, et kuriteo toimepanemise ajal viibisid sündmuskohal R.XXX, T.Kaljumäe ja XXX. Kui XXXja T.Kaljumäe olid autost väljunud, seisid vastamisi siis kannatanu suunas tulistati, nagu kinnitas kannatanu teda tulistas tema tuttav (nii ta seletas arstidele ekspertiisi läbiviimise ajal), kui ta pööras ringi ja hakkas ära jooksma tulistati teda ka tagant (kuul tabas kannatanu õlga. Kannatanu suhtes läbiviidud kohtuarstlik ekspertiis nr 13E-Põ10258 tuvastas, et

1-14-3300 kannatanul esinesid kehaõõnde mitteulatuvad läbistavad laskehaavad paremal pool rindkerel ning vasaku õlaliigese piirkonnas. Kohtus ekspert XXXkinnitas, et kui kannatanule tekitatud vigastused oleksid ulatunud keha õõnde, oleksid need olnud eluohtlikud, samuti tuleb arvestada sellega, et selles keha piirkonnas on ka olulisi veresooni ja nende vigastus oleks olnud eluohtlik sisenemisava väikseimagi kõrvalekalde korral. Tõenditest võIb seega järeldada, et pimedas kannatanut tulistanud isik tegutses sooviga kannatanut tappa, kuritegu jäi katse staadiumisse vaid sellepärast, et kannatanul õnnestus sündmuskohalt põgeneda ja tänu tunnistaja XXX saada ka arstiabi. Tunnistaja XXXütlustest nähtub, et tema sõitis sündmuskohalt juhuslikult mööda, kui tema autot peatas kannatanu, kes palus kohale kutsuda kiirabi, kuna teda tulistati. Tunnistaja XXXütlused on kooskõlas ka teiste tõenditega, kõnesalvestustega häirekeskusele, millest nähtub, et Männikul XXX maja juurde on tulnud isik, kellel on kõhul verd ja kes väidab, et teda tulistati. Lasujäägi ekspertiisiaktist nr XXX nähtub, et kannatanu kätel mikroosakesed, mis viitavad, et isik võis viibida lasupiirkonnas. Samuti nagu nähtub jälitustoimingute protokollidest peale kuriteo toimepanemist helistas T.Kaljumäe kannatanu XXX, kõne käigus küsib kannatanu süüdistatavalt mida sa tegid“, T.Kaljumäe vastab „Ma löön su kuradi pilpadeks“ , seega lubab süüdistatav jätkuvalt kasutada kannatanu suhtes vägivalda. Samuti süüdistatav T.Kaljumäe oma teistes kõnedes ähvardab, et teised „Mjäule, et reedeks tema perekonda pole, lubab hävitada tema järglasi, laseb nad järjest maha, raiun väikese poisi ära koos naisega“, seega T.Kaljumäe oli kannatanu peale tige, valmis tapma. Samuti kõnedes Roosimägi (Kaljumäe) kordab mitmel korral, et „Kass jäi elama, jäi elama raisk“. Seega süüdistatav T.Kaljumäe juba kuriteo toimepanemisele järgneval päeval rääkis oma tuttavale, et ta püüdis kannatanut tappa kuid kannatanu jäi elama. Eeltoodust lähtuvalt võib aru saada, miks kannatanu ja tunnistaja XXX(kannatanu ema ) ei julge tõeseid ütlusi anda. Seda, et T.Kaljumäe sõitis sündmuskohale kavatsusega kannatanut tappa kaudselt tõestab ka asjaolu, et T.Kaljumäe tellis sündmuskohale ka oma tuttava taksojuhi XXX, et peale kannatanu tapmist oleks tal võimalik kiiresti sündmuskohalt lahkuda, lahkumisega oli tal nii kiire, et ta unustas kannatanu autosse oma kargud, kuigi tol ajal oli tal üks jalg kipsis.

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise alus tuleneb KarS §-st 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega ei tohi hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). KrMS § 14 tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt

1-14-3300 uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning lahendab selle küsimuse vastavalt seadustele ja siseveendumusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). Süüdistatavat Tarko Kaljumäel on varasemalt kriminaalkorras karistatud. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud varasemalt kahel korral kriminaalkorras. Viimati 13.06.2013.a Harju Maakohtu poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest vangistusega 3 kuud, mida KarS § 74 lg 1 alusel ei pööratud täitmisele, kui isik 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajal jooksul ei pane toime uut tahtliku kuritegu. Katseaja lõpp vastavalt karistusregistrile on 12.12.2014.a. Samuti on Tarko Kaljumäel kolm kehtivat väärteokaristust, kaks korda on teda karistatud NPALS § 151 alusel ja üks kord AS § 70 alusel. Kõigi kolme väärteo eest mõisteti isikule rahatrahvid, millest tasutud on ainult üks trahv. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Selleks, et anda hinnang süü suurusele, tuleb eelkõige lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, sh võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna Tarko Kaljumäed on varasemalt kriminaalkorras karistatud, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada Tarko Kaljumäed edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitse huvidega. KarS § 113 - § 25 lg 1, 2 näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süü suurusele vastav karistuse määr (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Tarko Kaljumäed on varasemalt karistatud kuritegude toime panemise eest tingimusliku vangistusega. Kohus on seisukohal, et senised mõistetud karistused ei ole avaldanud isikule sellist mõju, et ta sooviks käituda õiguskuulekalt ja hoiduda kuritegude toime panemisest, ta pani toime raske I astme kuriteo katseajal, oma tegu ei tunnista ega kahetse, seega puuduvad tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Sellest tulenevalt saab teda karistada tema tegudes sisalduva ebaõiguse ja õiguskorra kaitse huvides ainult vangistusega, mille kestvus ei saa olla väiksem kui prokuröri karistusettepanekus, pöörates täitmisele ka varem mõistetud tähtajalise

1-14-3300 vangistuse ärakandmata osa. Kohus arvestab ka asjaolu, et Tarko Kaljumäe poolt toime pandud kuritegu jäi katsestaadiumisse. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et Tarko Kaljumäe KarS § 113 - § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ja mõista talle karistuseks vangistus 8 (kaheksa) aastat. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 13.06.2013.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 3 (kolme) kuu vangistuse võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 8 (kaheksa) aastat 3 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja määrata karistuse kandmise alguseks kinni pidamise päev ehk 22.11.2013.a. Tarko Kaljumäe suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Riigikohus on asunud seisukohale, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võivad olla aluseks karistuse kandmisest tingimus vabastamise vaagimiseks. Vähemalt üheks selliseks iseloomustavaks asjaoluks peab olema märkimisväärne eripära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 16, 17). Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 8). Kohus on seisukohal, et Tarko Kaljumäe suhtes ei ole võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid. Tarko Kaljumäe pani toime uue tahtliku kuriteo katseajal, täpsemalt pani ta toime teise isiku eluvastase süüteo. Kohtul puudub usaldus, et vabaduses olles suudaks Tarko Kaljumäe hoiduda uute kuritegude toime panemisest, samuti leiab kohus, et kuna kriminaalasja materjalidest ja tunnistaja ütlustest nähtub, et Tarko Kaljumäe on saatnud ähvardavaid sõnumeid kannatanu perele, siis ei ole usutav, et süüdistatav hoiduks vabaduses olles oma ähvardusi ellu viimast, st tekitaks kannatanu perele kahju, seega on alust karta ähvarduse reaalset täideviimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.04.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-05, p 5). Kohtu hinnangul on võimalik saavutada šokivangistuse efekt juhul, kui isik ei ole viibinud kriminaalmenetluse raames vahi alla ning kohesele kandmisele kuuluv vangistus pööratakse täitmisele viivitamatult peale mõistmist. Lähtuvalt sellest seisukohast ei ole Tarko Kaljumäe

1-14-3300 näol tegemist isikuga, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada šokivangistust, kuna taotletav eriprevantiivne eesmärk puudub. Tarko Kaljumäe on olnud vahi all alates 22.11.2013.a, so üle kuue kuu, seega ei annaks šokivangistust kohaldamine kohtu hinnangul soovitud tulemust. Kohus märgib, kuna Tarko Kaljumäed on karistatud korduvalt kriminaalkorras, ei ole ta oma tegude ega kantud karistuste põhjal teinud mingeid järeldusi ning teda saab karistada ainult reaalse vangistusega. Neil motiividel pole õigustatud Tarko Kaljumäe ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne kohtlemine.

ASITÕENDID

Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditeks kaks DVD-R plaati kõnesalvestusega, üks DVD-R plaat videosalvestusega ning 15.10.2013 tunnistaja XXX (ik.XXX) poolt vabatahtlikult väljaantud kannatanu XXX(ik. XXX) verekahtlaste määrdumistega ja lasuvigastustega polosärk „Hugo Boss“ ja kilejope „Armani jeans“; 04.12.20113 Tallinnas Kotka 18 vastas olevate garaažide juurest leitud signaalpüstol Stalker 917 S kaliiber 9 mm P.A.K nr 12112-16107 koos rohelise „Rimi“ kilekotiga ja eraldi valge kilekotiga; Kannatanu XXX(ik. XXX) kätelt võetud lasuproovid 2-es topsikutes minigrippkotis (mis asuvad ühes suures pappkarbis eraldi pakendites Põhja Prefektuuri Rahumäe asitõendite hoidlas) KrMS § 126 lg 3 p 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt võidakse väärtusetu kaup, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitada või seaduses sätestatud juhtudel ümber töödelda. Lähtudes eelpoolt toodust asub kohtunik seisukohale, et kaks DVD-R plaati kõnesalvestusega, üks DVD-R plaat videosalvestusega, mis on lisatud kriminaalasja toimiku materjalide juurde tuleb jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. 15.10.2013 tunnistaja XXX (ik.XXX) poolt vabatahtlikult väljaantud kannatanu XXX(ik. XXX) verekahtlaste määrdumistega ja lasuvigastustega polo-särk „Hugo Boss“ ja kilejope „Armani jeans“; 04.12.20113 Tallinnas Kotka 18 vastas olevate garaažide juurest leitud signaalpüstol Stalker 917 S kaliiber 9 mm P.A.K nr 12112-16107 koos rohelise „Rimi“ kilekotiga ja eraldi valge kilekotiga; Kannatanu XXX(ik. XXX) kätelt võetud lasuproovid 2-es topsikutes minigrippkotis (mis asuvad ühes suures pappkarbis eraldi pakendites Põhja Prefektuuri Rahumäe asitõendite hoidlas), tuleb peale kohtuotsuse jõustumist hävitada.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riigituludesse ekspertiistasu summas 3786,00 eurot (kolm tuhat seitsesada kaheksakümmend kuus eurot). KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu Argo Küünemäele summas 144 eurot (üks sada nelikümmend neli eurot). KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu Argo Küünemäele summas 1310,40 eurot (üks tuhat kolmsada kümme eurot ja nelikümmend eurosenti). KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 887,50 eurot (kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend eurosenti).

1-14-3300 Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Kohus võtab menetluskulusid määrates arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel olla erinev. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.2012.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Vastavalt Vangistuseseaduse § 37 lg 1 on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama seaduse § 38 lg 1 kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega ei ole kohtul alust eeldada, et süüdistatav Tarko Kaljumäel ei õnnestuks vanglas viibimise ajal saada tööd. Võttes arvesse eelpoolt toodud asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „Tarko Kaljumäe, 1-14-3300, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Violetta Kõvask

Merle Liivrand

Urve Lilender

Kohtunik

Rahvakohtunik

Rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.