Kohtulahend

MENETLUSKULUD:

KrMS § 175 lg 1 p 2, 4, 5; § 180 lg 1, lg 3 alusel välja mõista XXX riigi tuludesse: • kannatanu XXX sõidukulu 44,08 eurot; • kaitsjatasu – advokaat Kalju Kutsar`i osaluse eest asja kohtueelses menetluses ja kohtuistungil - summas 1 428 eurot ja • kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 0,45 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et kriminaalmenetluse kulud summas 1 472,53 eurot tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ositi täitmiseks määratud kriminaalmenetluse kulud loetakse täidetuks ja otsust menetluskuludes kohtutäiturile täitmisele pööramiseks ei saadeta, kui süüdimõistetu on rahasummad tähtaegselt tasunud vastavalt makseinfo lehel olevatele rekvisiitidele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates motiveeritud kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Juhul kui keegi kohtumenetluse pooltest teatab soovist esitada apellatsioonkaebus, siis kuulutatakse motiveeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kantselei kaudu 09.10.2014.a kell 16.00. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Valga kohtumajale.

SÜÜDISTUSE SISU

XXX süüdistatakse selles, et tema 05.07.2011.a umbes kella 12.30 paiku XXX maakonnas XXX linnas XXX elamus haaras tugevasti XXX (endise nimega XXX) kätest ja surus ta toast välja välistrepile, millisel XXX ei kukkunud, kuna XXX seisis trepil. Seejärel haaras XXX XXX kätest, muljus tema käsivarsi ning tõukas ta toast välja. Oma käitumisega tekitas XXX kannatanutele XXX (endise nimega XXX) ja XXX füüsilist valu. Teise inimese kehalise väärkohtlemisega, talle valu tekitamisega, pani XXX toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Süüdistatav XXX seisukoht XXX ei tunnista end süüdi temale esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises /tl 40 pöördel, 142-144/. XXX`i kaitsja advokaat Kalju Kutsar on seisukohal, et XXX`i süü esitatud süüdistuses ei ole tõendatud ning XXX`i käitumises puudub KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis /tl 29-31, 40 pöördel-41, 138-141/. Kohtu seisukoht XXX`i süüdistuses KarS § 121 järgi Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et: - Tartu Maakohtu XXX kohtuotsusega lahutati XXX (praegu XXX) ja XXX abielu, mis oli registreeritud XXX /kohtuotsus tl 66-67/; 2 (10)

-

-

Abielulahutusega ei kaasnenud ühisvara jagamist; 05.07.2011.a seisuga elasid nii XXX kui XXX XXX eramus koos XXX laste XXX ja XXX ning ühise lapse XXX. ; Abielu lahutamise käigus sai XXX teada, et XXX kinkis XXX kinnistu XXX oma emale XXX ning omandas isikliku kasutusõiguse sama kinnistu suhtes /kinnistu kinke- ja isikliku kasutusõiguse seadmise ning asjaõigusleping tl 68-72/;

XXX on esitatud süüdistus KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KarS § 121 sätestab kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Süüdistuse kohaselt heidetakse XXX ette just valu tekitanud kehalist väärkohtlemist – 05.07.2011.a XXX kätest haaramist ja toast välistrepile surumist ning XXX tugevat kätest haaramist, käsivarte muljumist ja toast välja tõukamist. Kriminaalasjas on vaidlus selles, kas XXX tekitas oma tegevusega kannatanutele valu, kas tema tegevus oli tahtlik ning õigusvastane. Objektiivne koosseis: Kohtule esitatud ja uuritud tõendite alusel tuvastab kohus 05.07.2011.a sündmuste toimumise järgmises: Kannatanute XXX ja XXX., tunnistajate XXX. ja XXX ning süüdistatava enda ütlused on kokkulangevad selles, et 05.07.2011.a saabus XXX koos oma ema XXX ja laste XXX , XXX ja XXX puhkuselt tagasi koju XXX. Varasemalt oli XXX saanud XXX teada, et XXX on XXX elamusse ehitanud vaheseina. Vaidlust ei ole ka selles, et XXX jt sisenesid majja esmalt esiuksest /ütluste ja olustiku seostamise protokolli fotod 1-2, tl 55-56/, kuid P. K. ei saanud sealt enda tuppa, kuna ette oli ehitatud vahesein. Seejärel soovisid P. K. jt siseneda majja tagauksest /ütluste ja olustiku seostamise protokolli foto 3, tl 57/, kuid võti ei keeranud. Koputamise peale avas XXX ukse. Sündmuste osas, mis järgnesid ukse avamisele, lahknevad süüdistatava XXX`i ütlused kannatanute ning tunnistajate ütlustest. XXX väidab, et avas ukse, et rääkida läbi, kuidas tema saaks kasutada teisel pool asuvat kööki ning teised tema pool asuvat sauna /tl 105/. Kohe, kui ukse avas, näitas XXX ukse kõrval olevat silti eravalduse kohta /tl 106 pöördel/. Korraga hakati XXX ja XXX poolt sisse trügima ning neil õnnestuski sisse saada. Selline situatsioon ajas XXX närvi, läks vastastikuseks sõneluseks. XXX ja XXX nägid ära, et vahesein oli ehitatud kergelt, pärast sõnelust nad taltusid ja kerge surumisega nad läksid välja ja XXX sai ukse kinni panna. Mingit tahtlust neile haiget teha XXX ei olnud, uksepiidad on teravad ja trügimisega võisid kannatanud ise teha oma kätele punaseid jälgi /tl 105 pöördel/. Kohus leiab, et viidatud XXX ütlused on ennastõigustavad ning ebausaldusväärsed, kuna need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus peab usaldusväärseteks kannatanute ning tunnistajate XXX ja XXX ütlusi, kuna need on olulises ulatuses kokkulangevad ning haakuvad ka teiste asjas kogutud tõenditega (ütluste ja olustiku seostamise protokoll koos fotodega, patrullileht, politseinike ütlused). Kohus analüüsib tõenditest nähtuvat alljärgnevalt.

3 (10)

XXX ütluste kohaselt pärast ukse avamist sai tema hetkeks majja sisse minna ning XXX seletas, et see on tema eravaldus ja viitas vastavale sildile /tl 41 pöördel-42/. Kui XXX avaldas soovi oma tuppa oma asjade juurde minna, väitis XXX, et see on tema tuba. Kui XXX soovis oma tuppa minna, takistas teda XXX, kes võttis XXX kätest kinni, raputas ja ütles, et ei lähe edasi, väänas käsi. Kui XXX ütles, et tal on valus, tõukas XXX XXX uksest välja trepiplatvormi kolmandale astmele, kus XXX püüdis kinni tema poeg XXX /tl 41 pöördel; ütluste ja olustiku seostamise protokolli fotod trepist 3-4, tl 57-58/. Kui XXX XXX välja tõukas, sai sisse minna XXX. XXX tahtis ka (XXX) välja tõugata ning XXX kuulis, kuidas XXX karjatas: „Lase lahti, ära haiget tee.“ XXX tahtis ust kinni tõugata, XXX tuli ja tõmbas ukse lahti ja XXX lükkas XXX välja. Pärast juhtunut olid XXX käed punaseid laike täis, ka XXX olid punased laigud. Seejärel helistas XXX politseisse /tl 42 pöördel/. XXX ütlustest leiab kinnitust, et tema ja XXX majja sisenemisel jõudu ei kasutanud /tl 98/. Ka muus osas on XXX ütlused ühetaolised teise kannatanu ütlustega. Nii leiab kinnitust ka see, et XXX tuli aknale, tegi ukse lahti ja XXX läks esimesena sisse /tl 97/. XXX näitas A4 kirja selle kohta, et kes tema eluruumi tungib, läheb kriminaalvastutusele /tl 96/. Kui XXX oli uksel, siis tema nägi, et XXX lükkas XXX ta tahtis võib-olla XXX trepist alla lükata, teised olid trepil ja XXX võttis XXX kinni /tl 96/. Seejärel tekkis sõnavahetus XXX ja XXX vahel, XXX hoidis kinni XXX käsivartest, lükkas teda tagurpidi trepile ja lasi siis kätest lahti. Valu oli kõva, XXX röögatas. Hiljem, mõne päeva pärast, tundis endiselt valu ja sai aru, et need on sinikad /tl 97/. 05.07.2011.a sündmuste juures viibisid tunnistajad XXX ning XXX, kes tagauksest majja ei sisenenud, kuid viibisid tagaukse juures trepil. XXX ja XXX ütlused langevad kokku kannatanute ütlustega. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et XXX avas ise ukse. XXX hakkas seletama, et see on tema valdus ja näitas vastavat silti. XXX ütluste kohaselt sai XXX majja sisse, kui XXX näitas talle silti /tl 47 pöördel/. Ema (XXX) ei olnud sildi sisuga nõus, tahtis sisse minna, XXX tahtis teda füüsiliselt välja tõugata /tl 48/. XXX hoidis kätest kinni ja surus eemale uksest välja, oli rüselus, XXX tõukas XXX, XXX kadus tasakaal, XXX kukkus ja XXX püüdis ta kinni. XXX karjatas korduvalt ja ütles, et tal on valus, emal olid käel muljumise jäljed. Kui ema trepist kukkus, sai uksest sisse XXX . Jõudu kasutama ei pidanud, ukseava oli lahti. XXX tõmbas ukse kinni, XXX tegi ukse lahti. Seejärel nägi XXX, kuidas XXX püüdis XXX (XXX) uksest välja lükata. XXX karjatas ja ütles: „Ära tee, on valus, lase lahti.“ Pärast oli näha, et vanaema käsivarrel olid punased jäljed /tl 47-47 pöördel/. XXX ütlused kinnitavad veel kord, et kõigepealt üritas sisse minna XXX, kes läks külje pealt /tl 49 pöördel/ ja sai üle ukseläve, siis XXX võttis XXX kinni /tl 50/ ja tõukas teda. Poole trepi peal püüdis XXX XXX kinni ja sel hetkel läks XXX sisse. XXX hoiti kätest kinni ja tõugati välja. XXX nägi XXX kätel punaseid käejälgi ning XXX nägi paari päeva pärast verevalumit /tl 49/. Kohus ei kahtle XXX ja XXX ütluse usaldusväärsuses pelgalt seetõttu, et tegemist on kannatanute lähedaste pereliikmetega (XXX). Tunnistajaid on hoiatatud teadvalt valede ütluste andmise eest. Kannatanute ning tunnistajate XXX ja XXX ütlused on olulises ulatuses ühetaolised, kokkulangevad ning seetõttu ka usaldusväärsed. Ütluste usaldusväärsust kinnitab ka see, et nendega haakuvad koha peal käinud politseinike ütlused, kes küll kätest hoidmist ja tõukamist ei näinud, kuid kes on edasi andnud informatsiooni, mis neile seoses väljakutsega teatavaks sai. Nii on tunnistaja XXX (Lõuna Prefektuur, piirkonnapolitseinik) patrullilehe koostamise kohta ütlusi andes kohtule avaldanud, et XXX helistas tema töömobiilile, oli ärritunud ja teatas, et tema eksmees XXX ründas teda ja tema XXX, tüli oli alguse saanud sellest, et nad ei saanud oma majja sisse. Kohale sõideti koos XXX ja XXX; XXX oli kaasas seetõttu, et oli teada, et meesterahvas ründas kahte naist. Koha peal palusid politseinikud 4 (10)

kannatanutel, kes olid füüsilist vägivalda tajunud, pöörduda valveuurija poole. XXX ja XXX näitasid oma käsivarsi ja XXX mäletab, et XXX oli käsivarrel punetus. XXX soovitati omandivaidluse lahendamiseks pöörduda kohtusse /tl 101-102/. Tunnistaja XXX. (Lõuna Prefektuur, välijuht) ütluste kohaselt kutsus teda XXX kaasa XXX., kuna väljakutse kohaselt pidi XXX olema agressiivne meesisik, kes on majas omavoliliselt vaheseina ehitanud. Koha peal vestles XXX XXX ning selgitas, et omavoliliselt ei tohi majja vaheseina teha, vaidlus tuleb lahendada kohtus. XXX ja XXX vestles XXX/tl 103/. Eelnevaga on kooskõlas ka kohtule esitatud patrullileht, millelt nähtub, et 05.07.2011.a kl 12.50 on saabunud teade väljakutse kohta XXX, kus politseipatrull on viibinud kl 13.04 kuni 13.55 ning väljakutse sisuks ja lahendiks on märgitud: XXX probleem vara jagamisega, rüselus XXX ja XXX vahel. Vajadusel pöörduda valveuurija ja kohtu poole vara jagamise suhtes /tl 99-100/. Tunnistaja XXX on kohtuistungil selgitanud, et XXX nimi on patrullilehele sattunud ekslikult, silmas on peetud XXX (praegu K.) /tl 51/. Eelnevalt kirjeldatud tõenditest nähtub kohtu jaoks üheselt, et süüdistatav XXX`i ütlused XXX ja XXX vaid kerge surumise kohta ning selle kohta, et kannatanud võisid end ise vastu uksepiita vigastada, ei ole kooskõlas teiste asjas uuritud tõenditega. Kohtu hinnangul on veenvalt tõendamist leidnud, et XXX väärkohtles kehaliselt kannatanuid – XXX kätest haaramise ja toast välistrepile surumisega ning XXX kätest haaramise ja toast välja tõukamisega – ning tegi seda viisil, mis põhjustas kannatanutele valu. Karistusõiguse teooria kohaselt on valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes sotsiaalselt aktsepteeritav (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, koostanud Jaan Sootak ja Priit Pikamäe, Kirjastus Juura, 2009, lk 385). Riigikohtu kriminaalkolleegium on XXX.a kohtuasjas XXX tehtud otsuse punktis 12 leidnud: Edasiselt viitab kolleegium oma varasemale seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 16). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Kohtu arvates on reaalne, et süüdistatava tegevus (kannatanute kätest kinnihaaramine ja hoidmine ning jõuga surumine) eeldas kannatanute kätest tugevat kinnihoidmist, s.o käte muljumist, mistõttu on eluliselt usutav, et selle tagajärjel tundsid kannatanud tõepoolest käsivarte piirkonnas füüsilist valu. Nõrga haarde puhul poleks süüdistatav saanud kannatanuid uksest välja suruda, sest kannatanud oleks kergesti haardest vabanenud. XXX tegevuse intensiivsust ilmestab asjaolu, et toast väljasurumisega kaotas XXX tasakaalu ja oleks kukkunud, kui teda poleks kinni püütud /tõendamist leidnud kannatanute ja tunnistajate XXX ja XXX ütlustega/. Samuti avaldasid kannatanud reaktsiooni valule häälekalt ja arusaadavalt /tõendamist leidnud kannatanute ja tunnistajate XXX ja XXX ütlustega/. Arvestades ka seda, et tunnistajad nägid mõlema kannatanu käsivartel muljumise jälgi – punaseid laike ja XXX hiljem ka sinikaid /tunnistajate XXX ja XXX ütlused/- pole kohtu jaoks kahtlust, et kannatanute kätest haaramine, neist kinnihoidmine ja uksest välja tõukamine oli niivõrd intensiivne, et sellise tegevuse tagajärjel kannatanutel valuaistingu tekkimine on äratuntav ka mõistliku 5 (10)

kõrvaltvaataja seisukohalt. Ka süüdistatav on ise tunnistanud, et vähemalt kannatanu XXX ütles, et tal on valus, kuid tema pidas seda teesklemiseks /tl 106 pöördel-107/. Kohtu hinnangul pole mingit põhjust arvata teesklemist, kui kannatanud selgelt oma valu väljendavad, paluvad valu põhjustavat tegevust lõpetada ning hiljem on näha muljumisjälgi ehk nahakudede kahjustamise jälgi. Lisaks kannatanutele ja pereliikmetest tunnistajatele on ka erapooletu tunnistaja XXX ütlustega tõendatud XXX käsivarrel punetuse esinemine /tl 102/. Kohtu hinnangul pole tähtsust küsimusel, miks ei pöördunud kannatanud arsti poole vigastuste fikseerimiseks. Arsti poolt väljastataval tõendil pole suuremat kaalu kui isikulistel tõenditel. Vastavalt KrMS § 61 lg 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kõiki tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt hinnates on kohus seisukohal, et kannatanutele valu tekitamine on tõendamist leidnud ka ilma arstitõendita. Tähtsust pole ka sellel, et kuriteokaebus esitati üheksa päeva hiljem /XXX avaldus registreeritud 14.07.2011, tl 10/. See on kannatanu enda otsustada, kas, millal ja mis kaalutlustel ta otsustab kuriteokaebuse esitada. Asjaolu, et avalduse esitamine võib olla vastureaktsioon süüdistatava poolt esitatud kaebustele, ei tee kuriteosündmust olematuks. Kohtu hinnangul võib avalduse esitamist üheksa päeva pärast kuriteosündmust pidada veel mõistlikuks ajaks, sest tõendite kogumine ei ole võimatuks muutunud (nt tunnistajad mäletavad juhtunut veel selgelt). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et süüdistus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi ning süüdistus on kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud.

Subjektiivne koosseis: Alljärgnevalt analüüsib kohus teo subjektiivset koosseisu. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda (vt Riigikohtu XXX kohtuasjas XXX tehtud otsuse punkt 13.4). Kohus ongi seisukohal, et XXX pani temale süükspandava teo toime KarS § 16 lg 4 kohaselt kaudse tahtlusega. XXX väidab, et ei soovinud kannatanutele haiget teha /tl 105 pöördel/. Kohtu hinnangul pidi XXX pidama võimalikuks, et temapoolne kätest kinnihaaramine ja –hoidmine ning kannatanute uksest välja surumine põhjustab kannatanutele valu, sest tema kui kätest kinnihoidja ja suruja on täiskasvanud ja suuremat kasvu tugev mees ning kannatanuteks on naised, kes eelduslikult on nõrgemad – XXX kõhna kehaehitusega ning XXX eakas (sündinud XXX). Lisades eeltoodule asjaolu, et kannatanud väljendasid häälekalt ja selgelt oma valureaktsiooni ja palusid tegevust lõpetada, pidi XXX möönma, et tema tegevus põhjustab kannatanutele valu, kuid ta jätkas siiski oma tegevuse läbiviimist. Seega pidas XXX võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönas seda, pannes teo toime kaudse tahtlusega. Õigusvastasus: XXX kaitsja on viidanud asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 41 tulenevale valdaja õigusele kasutada omaabi ning õigusvastasust välistava asjaoluna tuginenud KarS §-le 31 – eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Kaitsja märgib, et süüdistatav eeldas, et tal on õigus XXX asuvas hoones jätkuvalt elada ning kaitsta oma valdust omavoli vastu.

6 (10)

AÕS § 41 lg 1 kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kohus märgib, et kriminaalasja lahendamise eesmärgiks ei ole anda vastus tsiviilõiguslikule vaidlusele sellest, kas XXX valdus oli seaduslik või ebaseaduslik ning kas ja kellel (XXX kui kaasvaldajal, XXX kui kaasvaldajal või XXX kui omanikul) oli „suurem õigus“ kasutada ja vallata XXX asuvaid ruume, kuhu pääses ligi tagauksest ning mis olid vaheseinaga teistest tubadest eraldatud. Kriminaalasja eesmärk on lahendada süüdistus KarS § 121 järgi. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et kannatanud ei kasutanud majja sisenemiseks jõudu, vaid XXX avas ise ukse. Seejuures oli XXX teadlik, kes ukse taga on /tl 105/. Samuti ei sisenenud kannatanud uksest majja vägivaldselt, vaid XXX astus sisse, kui XXX astus kõrvale, et silti näidata /XXX ütlused tl 42 ja 44; XXX ütlused tl 47 pöördel/ ning XXX sisenemise ajal oli ukseava avatud /XXX ütlused tl 47/. Kannatanute eesmärk ei olnud XXX tema valdust ära võtta ega seda rikkuda. XXX eesmärk oli näha ära oma tuba, mida temale kui XXX eramu kaasvaldajale ei saa ette heita. Samuti ei saa XXX kui omanikule ette heita oma majja sisenemist, kui temale on eelnevalt uks avatud ning ukseava on takistuseta. Arvestada tuleb, et kannatanute poolt majja sisenemine ning majas viibimine kestis väga lühikest aega ning nad ei jõudnud kaugele astuda, kui juba XXX hakkas neid majast välja suruma /XXX ütluste kohaselt käis kõik kiiresti ning XXX ei saanud kaugele minna, paar sammu, tl 47 pöördel; XXX ütluste kohaselt sai XXX üle ukseläve, kui XXX teda tõukas, tl 49/. Selle aja jooksul ei olnudki kannatanutel võimalik asuda kuidagi XXX õigusi rikkuma. XXX privaatsuse õigusele vastandub XXX õigus valdusele ning XXX omandiõigus, mis samuti sisaldab endas õigust nii asja kasutamisele kui valdamisele. Sellises olukorras ei saa kannatanuid pidada võõrasteks ega valduse rikkujateks, kelle suhtes oleks XXX esinenud õigus kasutada omaabi. Kannatanud ise XXX suhtes jõudu ei kasutanud ning teda ei rünnanud /XXX ütluste kohaselt tema XXX kallale ei läinud, tl 97, ning majja sisse kõndimisel jõudu ei kasutatud, tl 98; XXX ütluste kohaselt XXX ja XXX XXX käsi külge ei pannud, tl 50/. Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et kaitsja seisukoht omaabi kasutamise vajadusest ei ühti süüdistatava enda seisukoha ning tema poolt antud ütlustega. Nimelt on süüdistatav kohtuistungil ise leidnud, et olukord ei nõudnud jõu kasutamist ning süüdistatav pole rääkinud omaabi kasutamise vajadusest. Nii on süüdistatav öelnud: „[...] läks vastastikuseks sõneluseks, pärast sain aru nad tahtsid näha, kuidas sein oli ehitatud. Ta oli ehitatud kergelt ja seda nad nägid ära, pärast sõnelust nad taltusid ja kerge surumisega nad läksid välja ja sain ukse kinni panna.“ /tl 105 pöördel/. Samuti on XXX öelnud: „Nad vahtisid, kuidas mul seal korraldatud oli, kui nad selle olid ära näinud, siis läksid probleemideta.“ /tl 106 pöördel/. Seega ei näinud ka XXX ise, et ta oleks olnud olukorras, mis võimaldas omaabi kasutamist. XXX enese ütlused kinnitavad, et kannatanud ei rünnanud teda ega tema valdust ning ta ei kujutanud seda endale ka ekslikult ette (KarS § 31). XXX enese ütlused kinnitavad, et tal ei olnud vajadust rakendada kaitsetegevust. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 järgi ei esine. Süü: XXX on süüvõimeline ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. Seetõttu tuleb XXX süüdi mõista KarS § 121 järgi ning mõista temale karistus. Tähelepanuta jäävad tõendid:

7 (10)

Kohus jätab otsuse tegemisel tähelepanuta järgmised tõendid: Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus 31.08.2011 /tl 73-76/, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus 12.08.2011 /tl 77-78/, XXX kaebus 13.07.2011 teatisele kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta /tl 79/, teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta /tl 80-81/, Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus XXX /tl 8283/, XXX kaebus Valga politseijaoskonna 13.09.2011 teatisele kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta /tl 84-85/, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus 22.09.2011 /tl 86/, XXX kaebus Valga politseijaoskonna 29.08.2011 teatisele kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta /tl 87/, teatis kriminaalmenetluse 11282000206 alustamata jätmise kohta /tl 88/, Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus XXX /tl 89-90/, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus 27.10.2011 /tl 91/, teatis kriminaalmenetluse 11282000222 alustamata jätmise kohta /tl 92-93/. Kohus on seisukohal, et loetletud tõendid on asjassepuutumatud, kuna need ei ole seotud 05.07.2011.a toimunud valu tekitamise juhtumiga ning jäävad ajaliselt süüdistuse raamidest välja. Samuti pole süüdistuse raames oluline teiste õiguskaitseorganite õiguslik arvamus. Seetõttu puudub esitatud tõenditel asjas tähtsus.

OTSUSE PÕHJENDUSED KARISTUSE MÕISTMISEL

Kuna XXX on süüdi KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, tuleb talle mõista karistus. KarS § 121 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastavalt KarS §-le 56 süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et XXX süü ei ole suur, kuna kannatanud ei elanud valu tekitamisega üle suurt traumat, samuti on prokurör ning kannatanud pidanud kohtueelses menetluses võimalikuks kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 203 alusel, millega XXX ei nõustunud. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus menetluse käigus tuvastanud. Karistusregistri andmete /tl 111-112/ kohaselt on XXX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral, s.o XXX Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega KarS § 201 lg 2 p 2, § 2172 lg 1 järgi kaheaastase vangistusega, millest KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel kohesele kandmisele kuuluv vangistus oli kuus kuud, ülejäänud osas ei pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui XXX ei pane nelja-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Seega, teo toimepanemise ajal, s.o 05.07.2011.a, ei olnud XXX kriminaalkorras karistatud. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kuriteosündmusest on möödunud võrdlemisi palju aega ning samuti asjaoluga, et XXX kannab juba karistust tingimusliku vangistuse kujul. Arvestades eeltoodut ning mõjutamaks süüdistatavat edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, samuti pidades silmas õiguskorra kaitsmise huvisid, peab kohus vajalikuks XXX karistamist vangistusega sanktsiooni alammäära lähedal. Rahalist karistust ei ole XXX puhul võimalik kohaldada, kuna kohtule avaldatud andmete kohaselt on XXX töötu. Kohus mõistab XXX karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel tuleb XXX mõistetav karistus lugeda kaetuks Tartu Maakohtu XXX otsusega, milline on osaliselt muudetud Riigikohtu XXX otsusega, mõistetud kandmata karistusega ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks jääb üks aasta ja kuus kuud vangistust. Kohus peab võimalikuks vangistuse kohaldamist tingimuslikult. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ei pöörata mõistetud

8 (10)

vangistust täielikult täitmisele, kui XXX kolmeaastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 lg 1 alusel algab käesolevas asjas mõistetav kolmeaastane katseaeg kohtulahendi kuulutamisest.

MENETLUSKULUD

Vastavalt KrMS § 189 lg-le 1 otsustatakse kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega ning KrMS § 189 lg 2 kohaselt kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p-st 2 tuleneb, et sundraha suurus teise astme kuriteo puhul on käesoleval ajal 532,50 eurot (1,5 kuupalga alammäära). Samas on XXX sundraha väljamõistetud juba Tartu Maakohtu XXX otsusega, milline on osaliselt muudetud Riigikohtu XXX otsusega. Kuna sundraha on juba varasema kohtuotsusega väljamõistetud, ei mõista kohus sundraha käesolevas kriminaalasjas enam teistkordselt välja. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. XXX kaitsja advokaat Kalju Kutsar`i osaluse eest asja kohtueelses menetluses ja asja esmakordsel arutamisel maakohtus on tasuks arvestatud 744 eurot /tl 118-120, 122-125/. Asja teistkordsel arutamisel maakohtus on kohus kaitsja tasuks arvestanud 684 eurot /tl 130-132/. Kokku on väljamõistmisele kuuluv kaitsjatasu seega 1 428 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 5 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopiate tegemise kulu, milleks on 0,45 eurot /tl 121/. KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuluks kannatanul seoses kriminaalmenetlusega tekkinud kulu. Asja esmakordsel arutamisel maakohtus on kannatanu XXX kasuks väljamõistetud kulu (sõidukulu, saamata jäänud sissetulek) summas 44,08 eurot /tl 126-130/. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ning kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuses määratakse kes menetluskulud hüvitab ja kui suur on menetluskuludest igaühe osa absoluutsummana või kui see ei ole võimalik, siis murdosana väljendatult ning erikulude suuruse ja erikulud hüvitama kohustatud isiku. KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks XXX välja mõista kriminaalmenetluse kuludena riigi õigusabi tasu 1 428 eurot, kannatanul seoses kriminaalmenetlusega tekkinud kulu 44,08 eurot ja kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopia tegemise kulu 0,45 eurot - riigieelarve tuludesse. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. XXX on kohtule avaldanud, et ta on töötu /tl 39/. Seega puudub XXX hetkel sissetulek, millest menetluskulusid tasuda. Seetõttu peab kohus mõistlikuks anda KrMS § 180 lg 3 alusel XXX võimalus tasuda menetluskulud ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

9 (10)

/allkirjastatud digitaalselt/ Marian Priks Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.