Kohtulahend

Mis puudutab patrullilehel (tl 79-80) kirjas olevat, siis lahtris „Väljakutse sisu ja lahend“ on kirjas: „Valga XXX probleem vara jagamisega, rüselus O. ja P. D.J-i vahel. Vajadusel pöörduda valveuurija ja kohtu poole vara jagamise suhtes.“ Süüdistatav D.J peab nimetatud patrullilehte kõige olulisemaks tõendiks selle kohta, et tema vigastusi tekitanud ei ole. Kohtus üle kuulatud Lõuna Prefektuuri politseinik R.S. ütlustest nähtub, et tema on 05.07.2011 käinud Valgas, XXX ning selgitanud D.J-ile, et omavoliliselt ta majja vaheseina ei tohi teha, see tuleb kohtu teel lahendada. P. ja M.K. iga tema ei vestelnud, seda tegi E. V-K. . Koha peal räägiti, et D.J on kannatanule kätega kallale läinud. Kui on väärkohtlemine, siis soovitame minna Valga Haiglasse fikseerima vigastusi ja siis tulla avaldust esitama kui on soovi (tl 169). Seega politseinik R.S. selgitas kohtus patrullilehe lahtrisse „Väljakutse sisu ja lahend“ tehtud märkuse, mida tuleb teha väärkohtlemise puhul. Ka Lõuna Politseiprefektuuri politseinik E. V-K. selgitas patrullilehe sama lahtri märkmeid, millised olid kirja pandud tema enda poolt (tl 168). Märkmed sisaldavad õpetussõnu, et tuleb pöörduda valveuurija ja kohtu poole. Kannatanud saidki aru, et seoses kehalise väärkohtlemisega tuleb pöörduda valveuurija poole ning vara jagamisega kohtu poole. Väärkohtlemisega seoses nad uurija poole pöördusidki ning vara suhtes on Tartu Maakohtus käimas tsiviilmenetlus. Seega patrullileht ei ole tõend selle kohta, et D.J ei ole vägivalda tarvitanud. Patrullilehel on lühike kirjeldus väljakutse sisust ja politsei lahendist – soovitusest pöördumiseks valveuurija poole ja kohtu poole. Selles ei pea olema väärkohtlemise kirjeldust, ilma milleta D.J eeldab, et nimetatud tõend lükkab ümber väärkohtlemise fakti iseendast. Karistuse mõistmisel arvestas kohus järgmisega. Süüdistatava D.J-i vastutust kergendavad asjaolud tema käitumises puuduvad, samuti puuduvad vastutust raskendavad asjaolud. KarS § 121 järgi sätestatud teo on süüdlane toime pannud otsese tahtlusega. D.J on kriminaalkorras ühel korral karistatud – 10.06.2013 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega pärast Tartu Maakohtu 24.04.2012 otsuse osalist muutmist KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 217 2 lg 1 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lõigete 1 ja 3 alusel kohesele kandmisele kuuluva karistuse pikkus 6 kuud vangistust, ülejäänud osas ei pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui D.J ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Karistus peab kandma karistuse eesmärki, see peab avaldama mõju kohtualusele ning samas saavutaks ka karistamise eesmärgi õiguskorra kaitsmise huvides ja hoiaks edaspidi kohtualust uute süütegude toimepanemisest. Arvestada saab kuriteosündmusest möödunud pika ajaga ja sellega, et D.J kannab juba karistust – 1 aasta ja 6 kuud vangistust KarS § 73 alusel 4-aastase katseajaga. Kuna menetluse lõpetamisega KrMS § 203 alusel D.J ei nõustunud, on kohus pidanud asja menetlema. Kohus leidis, et süüdistatavat tuleb KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest karistada 3 kuu pikkuse vangistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava D.J-i kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista D.J süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks. Apellandi teesid on järgmised. D.J oli P.K. i endine abikaasa, kes asus XXX hoonesse elama perekonnaliikmena. Pärast abielu lahutamist ei nõudnud P.K. ega ka kinnistu omanik M.K. tema lahkumist. Seega oli D.J 05.07.2011 õigus majas elada ning kinnistut kasutada. D.J otsustas korraldada elamu ümber viisil, mis taganuks mõlemale endisele abikaasale

võimalikult suure eraldatuse, ta paigutas ümber isiklikud asjad ning rajas vaheseina. P.K. ning M.K. pidasid D.J-i tegevust ebaseaduslikuks ning otsustasid siseneda ruumidesse, mida D.J luges vaid enda kasutuses olevateks. D.J omakorda pidas kannatanute tegevust ebaseaduslikuks ning ta tõkestas nende sissepääsu oma isiklike asjade juurde. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu, et D.J oleks tegutsenud kavatsetusega. Konflikt sai alguse kannatanute soovist siseneda D.J-i valduses olevatesse ruumidesse. Süüdistatav keelas neid selgesõnaliselt ning selgitas, et sissetungimine on seadusega vastuolus. Edasiste sündmuste käigus ei löönud D.J kannatanuid ega käitunud viisil, millest võiks järeldada, et ta kavatseb kannatanutele valu tekitada. Seega ei saa väita, et süüdistatav oleks tegutsenud kavatusega. Nii süüdistatav, kannatanud kui ka tunnistajad kinnitavad, et D.J keelas kannatanutel oma valduses olevatesse ruumidesse siseneda ning selgitas, et tal on õigus ruume kasutada. Kui P.K. ja M.K. sellele vaatamata püüdsid hoonesse siseneda, tõkestas D.J nende tee ja püüdis kannatanuid ruumidest lahkuma sundida. Seejuures seisnes tema tegevus kannatanute edasiliikumise takistamises ning mõnel ajahetkel ka nende kätest kinnihoidmises. Arvestades sündmuskohal kujunenud olukorda ja kõigi osalejate käitumist, ei saa väita, et süüdistatav oleks seejuures kindlalt teadnud või möönnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist. Olukorda arvestades ei saa D.J-i taolist tegutsemist pidada hädakaitse piiride ületamiseks, kuna kannatanud püüdsid saavutada oma eesmärke füüsilist jõudu kasutades (trügisid ruumidesse sisse), süüdistatav takistas neil seda tegemast, seistes neil ees ja hoides neid kinni. Seega vastas süüdistatava tegevus oma olemuselt ja intensiivsuselt kannatanute käitumisele ja tegemist oli seadusliku omaabiga. Kogutud tõenditest ei nähtu, et D.J oleks püüdnud oma käitumisega tekitada P. D.J-ile või M. D.J-ile füüsilist valu või neid muul viisil kahjustada. D.J-i tegevusele hinnangu andmisel ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatav pidas oma käitumist õiguspäraseks ning puuduvad tõendid, mis vaieldamatult kinnitaksid, et ta käitus kannatanute sisenemist takistades ebaseaduslikult. Kuigi kohus ei olnud teinud lahendit endiste abikaasade eluruumi kasutamise määramiseks, oli tegemist vaieldava õigussuhtega ning D.J oli alus eeldada, et tal on õigus XXX asuvas hoones jätkuvalt elada ning kaitsta oma valdust omavoli vastu. Seega ei olnud alusetu tema veendumus õiguses kasutada omaabi. Süüdistatav eeldas, et tal on õigus säilitada senist elukohta ning nimetatud ootus ei olnud ilmselt alusetu. Isegi juhul, kui eeldada, et D.J kaotab õiguse elada Valgas XXX , esinevad süüdistatava tegevuses KarS § 31 lg 1 sätestatud asjaolud, mis välistavad tema käitumise õigusvastasuse. Riigikohus on korduvalt selgitanud (näit. RKKKo nr 3-1-1-119-04; nr 3-1-1-142-05; nr 3-1-124-06), et kohtuotsuses peab tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Apellandi hinnangul ei vasta kaevatav lahend eelnimetatud nõuetele. Maakohtu istungil leidis süüdistatava kaitsja, et ei ole tõendatud D.J-i tegevuses KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivsete tunnuste olemasolu. Seejuures esitas kaitsja oma argumendid, mis üldjoontes kattuvad apellatsiooni punktides 3.1 – 3.5 esitatutega. Ka prokurör pidas vajalikuks käsitleda süüdistatava tegevuse subjektiivseid tunnused. Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole maakohus pidanud vajalikuks ühtegi eelnimetatud väidet analüüsida ning on paljasõnaliselt konstateerinud, et D.J on

KarS § 121 kirjeldatud süüteo toime pannud otsese tahtlusega, ehk siis toimepanija teadis, et tema tegu põhjustab kannatanutele vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Tõendeid, mille alusel maakohus sellisele järeldusele jõudis, ei ole kirjeldatud, samuti ei ole põhjendatud, millised asjaolud välistavad D.J-i puhul omaabi kasutamise õiguse. Asjakohaseks ei saa pidada maakohtu väidet (otsuse lk 5), et käesoleval juhul ei saa eeldada D.J-i ainuvalduse seaduslikkust ja heausksust, kuna ainuvaldus on loodud kaasvaldaja P.K. i tahte vastaselt. Nimetatud seisukohta põhjendab maakohus Riigiprokuratuuri 31.augusti 2011.a määrusega, mis ei ole antud juhul kohane ega lubatav tõend. D.J ei saanud 05.07.2011 teada Riigiprokuratuuri ega ühegi teise õiguskaitseasutuse hinnangut kujunenud olukorrale. Ka P.K. i arvamus D.J-i tegevuse kohta selgus alles 05.07.2011 toimunud konflikti käigus, kusjuures kannatanud ei pidanud vajalikuks oma arvamust ja soove enne ruumidesse jõuga sisenemist sõnaselgelt avaldada ega pidada rahumeelseid läbirääkimisi olukorra lahendamiseks. Samuti on arusaamatu kohtu käsitlus, mille kohaselt püüdis D.J luua P. D.J-i tahte vastaselt ainuvaldust. Süüdistatav ei ole püüdnud võtta XXX kinnistut ainult enda valdusesse, ta tegutses viisil, et ka P.K. il säiliks võimalus kasutada kõiki igapäevaseks eluks vajalikke ruume ning ta ei ole seadnud kahtluse alla P.K. i õigust hoonet ja kinnistut kasutada.. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav D.J , taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Tulenevalt KrMS § 321 lg 2 p 5 palub süüdistatav ringkonnakohtul erilist rõhku panna järgmiste tõendite uurimisele. 05.07.2011 politsei patrullileht tõendab, et süüdistatav ei pannud 05.07.2011 XXX kinnistul toime KarS § 121 kuritegu. Samuti juhib D.J tähelepanu sündmuskohal viibinud politseijaoskonna välijuhi R.S. 07.02.2014 kohtus antud tunnistusele, kui ta kaitsja küsimusele „ Kas Te vigastusi nägite?“ vastas lühidalt ja selgelt „ “. Väidetavast kuriteost 9 ja 10 päeva hiljem esitatud kuriteokaebustele ei ole lisatud arsti ega politsei poolt tuvastatud valu põhjustamist tekitanud kehavigastuse kirjeldust ega fotot. Politseinikud on andnud erinevaid ütlusi: ühe politseiniku teada oli kannatanu P. D.J, kuid teise politseiniku tunnistuse järgi D.J-i abikaasa ema M.K. . D.J oli 05.07.2011 ametlikult lahutatud ning kellelgi ei olnud tema tahte vastaselt õigus tungida tema valduses olevatesse eluruumidesse, kuhu D.J oli sisse kirjutatud ning kus tal oli õigus takistada sissetungijaid. E. V-K. ei tohtinud tunnistaja olla vastavalt KrMS § 66 lg 2. Puuduvad kõige elementaarsemad tõendid, et kannatanutel olid kehal mingisugused D.J-i poolt tekitatud nahavigastused, mis võisid põhjustada füüsilist valu. Politseinik E. V-K. ei saanudki 05.07.2011 fotografeerida jälgi, mida ei olnud. Väidetavalt soovitas politseinik naistel minna arsti juurde, mida aga kannatanud ei teinud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Eelmenetluse istungil leidis D.J-i kaitsja, et käsitletavas kriminaalasjas on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõuet, mis on kriminaalmenetluse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaitsja palus kohtuotsuse tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Prokurör leidis eelmenetluse istungil, et kohtuotsuses esineb küll mõningaid minetusi kohtuotsuse põhistamise osas, kuid need ei ole taolised, mis tingiksid kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus, kuulanud ära kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb KrMS § 338 p 3, § 339 lg 1 p 7 alusel täies ulatuses tühistada ning saata kriminaalasi KrMS § 341 lg 2 alusel maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks. Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti. Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise ning nende sisu kirjeldamisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele. Kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas Tartu Maakohtu 19. veebruari 2014 süüdimõistev kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta. Maakohus, asudes kohtuotsuses analüüsima D.J-ile esitatud kehalise väärkohtlemise süüdistust, annab esmalt ülevaate D.J-i kohtus antud ütlustest. Seejärel refereerib kohus ka D.J-i kaitsja vastuväiteid süüdistusele. Ringkonnakohus leiab, et refereerides küll D.J-i ütlusi, ei ole maakohus kohtuotsuses esitanud süüdistatava ütluste analüüsi, s.o ütluste võrdlust teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Taolisest võrdluse puudumisest tulenevalt ei nähtu kohtuotsusest ka maakohtu poolset hinnangut D.J-i ütlustele - kas kohus loeb nimetatud ütlused usaldusväärseteks või loeb need ebausaldusväärseteks ja ümberlükatuks teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Esitanud D.J-i ja tema kaitsja väidete refereeringu, märgib maakohus kohtuotsuses seejärel üldsõnaliselt, et arvestades süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütlusi ning kriminaalasjas kogutud materjale nende kogumis, on D.J-ile KarS § 121 järgi esitatud süüdistus tõendamist leidnud. Seejärel esitab maakohus õigusteooriale tugineva ülevaate, milles seisneb KarS § 121 ettenähtud kehalise väärkohtlemise objektiivne teokoosseis. Lähtudes nimetatust konstateerib maakohus samas kohtuotsuse lõigus, et D.J-i teo objektiivne külg seisneb M.K. i (D.J-i) ja P.K. i kehalises väärkohtlemises, nendele valu tekitamises, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhtes aktsepteeritav. D.J-ile esitatud süüdistusaktist nähtuvalt on talle esitatud süüdistus kahe isiku suhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kahe kuriteoepisoodi tõendatus peab KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt olema kohtuotsuses ka eraldi analüüsi esemeks. Maakohtu otsuses on aga selle asemel piirdutud vaid üldsõnalise konstateeringuga milles seisneb D.J-i teo objektiivne külg ning puudub igasugune sellekohane analüüs. Maakohtu otsusest ei nähtu isegi seda, millises konkreetses vägivallas kannatanute M.K. i (D.J-i) ja P.K. i suhtes maakohus D.J-i süüdi tunnistab. Samuti puudub

kohtuotsuses igasugune analüüs, millele tuginedes kohus leiab, et D.J-i käitumine põhjustas kannatanutele füüsilist valu. Kohtuotsuse järgnevas lõigus annab maakohus ülevaate D.J-i poolt Valga Politseijaoskonnale esitatud taotlustest algatada kannatanute suhtes kriminaalmenetlus ning D.J-i ja M.K. i (D.J-i) abielulahutusest ja ühisvara jagamisest. Samas puuduvad maakohtu otsuses igasugused kohtu poolsed seisukohad, kuidas D.J-i poolt politseile esitatud avaldused või ühisvara jagamise probleemid on seotud D.J-ile esitatud süüdistusega. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, kuivõrd ja kas üldse kohus eeltoodud asjaoludega D.J-i süüküsimuse otsustamisel arvestab. Järgnevalt leiab maakohus, et D.J ehitas Valgas XXX elamusse omavoliliselt vaheseinad ning kui kannatanud sinna sisenesid, tekitas D.J nendele füüsilist valu. Nimetatu loeb maakohus tõendatuks kannatanute M.K. i (D.J-i), P.K. i, tunnistajate K.V. e, P.V. e, E. V-K. i ja R.S. ütlustega. Seega nähtub kohtuotsuse nimetatud lõigust, et lugedes D.J-i süü KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tuvastatuks, on maakohus esitanud vaid kohtuistungil ülekuulatud kannatanute ja tunnistajate loetelu. Seejuures ei ole maakohus pidanud vajalikuks isegi kannatanute ja tunnistajate kohtuistungil antud ütluste refereerimist. Täielikult puudub kohtuotsuses kannatanute ja tunnistajate ütluste analüüs, nende asetamine omavahelisse konteksti ning kannatanute ja tunnistajate ütlustele kohtupoolt antav hinnang. Samuti puudub kohtuotsuses kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava D.J-i ütluste võrdlev analüüs ning taolisel analüüsil rajanev kohtupoolne hinnang. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhistus on puudulik ega vasta õiguspraktikas omaksvõetud reeglitele. Kuivõrd maakohtu otsuses on küll viidatud erinevatele tõenditele, kuid jäetud need sisuliselt analüüsimata ja kohtu järeldustega seostamata, siis ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine loogiliselt jälgitav. Taoliste põhjenduste puudumine võtab ka ringkonnakohtult võimaluse hinnata D.J-i süüdistuses kirjeldatud teokoosseisu elemente. Ringkonnakohus leiab, et viidatud põhjenduste puudumine D.J-ile esitatud süüdistuse tõendamisel on käsitletav KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena. Kuivõrd tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, on see kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise vaieldamatuks aluseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus osundatud sättes nimetatud rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud (v.a KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumine, millega käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul aga tegemist ei ole). Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetakse kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks saatmata, rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-st 7, § 341 lg 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse täies ulatuses ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. D.J-i kaitsja K. Kutsar esitas seoses maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule ning eelmenetluse istungil osalemisega taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas (sh käibemaks 48 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõikes 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel, siis tuleb kaitsjatasu jätta riigi kanda.

Aare Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.