Kohtulahend

alkoholijoobest ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et D.C pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud, selle pani toime süüdistatav. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja tegutses tahtlikult. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. D.C puhul on KarS § 57 järgi karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. KarS §-s 58 sätestatud raskendavaid asjaolusid ei ole käesoleval juhul tuvastatud. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-11-99-06). Süüdistatavale inkrimineeritud s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud, sest süüdistataval puudub hetkel töökoht. Kriminaalkorras ei ole D.C-d karistatud, tema väärteokaristused on arhiveeritud. Kohus mõistab D.C-le karistuseks vangistuse alla keskmise määra, arvestades kergendavat asjaolu – kahetsust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg 1 päeva karistusaja hulka. Kohus peab võimalikuks kohaldada mõistetud karistust tingimisi, kehtestades D.C-le 3-aastase katseaja KarS § 73 alusel. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Tunnistades D.C KarS § 424 järgi süüdi ja mõistes temale karistuseks 6 kuud vangistust tingimisi 3-aastase katseaja, peab kohus võimalikuks lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist mitte kohaldada. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Antud juhul suundub D.C tööle Prantsusmaale, kus ta vajab juhtimisõigust ning kaaludes tööhõive valdkonnas kujunenud olukorda, kus tööd leida ei ole lihtne, leiab kohus, et D.C-le mõistetav karistus 6 kuud vangistust tingimisi 3-aastase katseajaga peab mõjutama teda käituma seaduskuulekalt. Kohtu seisukohal võib anda süüdistatavale võimaluse asuda tööle, kus on vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Riigikohtu lahendites nr.3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07 väljendatud seisukoht puudutab olukordi, kui tegemist on korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud

isikutega. Sel juhul tõesti tuleb kõne alla lisakaristuse mittekohaldamine ainult erandlikel asjaoludel. D.C-d ei ole varem karistatud analoogsete süütegude eest, teda ei ole üldse kriminaalkorras karistatud, ka tema väärteokaristused on arhiveeritud. Seega ei saa käesoleval juhul kohus ka abstraktselt eeldada võimalust, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, mis põhjendaks lisakaristuse kohaldamist. Just sellisele seisukohale on Riigikohus asunud lahendis nr.3-1-1-122-13 p.10-11: Ainult korduv alkoholijoobes sõiduki juhtimine isiku poolt võimaldab järeldada isiku allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, kuid käesoleval juhul ei pea kohus seda põhjendatuks, sest kohtu arvates isiku mõjutamiseks täiesti piisab mõistetud põhikaristusest. Töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks (Riigikohtu lahend 3-1-1-26-10), kuid tegemist on esmakordse rikkumisega ning arvestades süüdistatava isikuomadusi puudub vajadus kohaldada lisakaristust. Kooskõlas Riigikohtu lahendiga esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad ohu olemasolu võimaluse tavapärasest suuremaks. Käesoleval juhul ei ole D.C rikkunud teisi liiklusnõudeid (ei ületanud kiirust, ei põhjustanud liiklusõnnetust), ta kahetseb oma tegu siiralt, juhtimisõigust eeldava töökoha saamine on tema jaoks äärmiselt oluline ning piirmäära ületamine ei olnud nii oluline, mis tingiks lisakaristuse kohaldamise. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. D.C on täisealine ja töövõimeline isik, kes on võimeline käima tööl ja teenima sissetulekut töötasu näol, mille arvelt menetluskulud tasuda. Seega tuleb D.C-lt KrMS § 175 lg 1 p 4, 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskulud, s.o tasu osutatud õigusabi eest summas 432 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on II astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 532,50 eurot. Kohus võimaldab menetluskulud tasuda maksimaalse tähtaja, s.o ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, arvestades reaalsete sissetulekute puudumist süüdistataval käesoleval hetkel. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-dest 175, 179, 180, 306, 315, 318, 319 kohus otsustas: Süüdi tunnistada D.C KarS § 424 järgi ja karistuseks mõista vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg - D.C kahtlustatavana kinnipidamise aeg 22.03.2014, s.o 1 (üks) päev, kandmisele jääks vangistus 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva. KarS § 73 lg 1 kohaselt vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui D.C 3 (kolme) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt on katseaja alguseks 18.09.2014.a. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

KrMS § 175 lg 1 p 4, 9 ja KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista D.C-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud – kaitsjatasu 432 eurot ja sundraha summas 532,50 eurot (II astme kuriteo puhul). Menetluskulud tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pank EE891010220034796011; Swedbank EE932200221023778606; Danske Bank EE403300333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „D.C , 1-14-4036, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse resolutiivosa avaldati 18.septembril 2014.a. Kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav apellatsiooniteate esitamisest 15 päeva pärast.

Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.