1-14-4450/35 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Tunnistajad MM ja MO ei näinud löömist. MM andis subjektiivse hinnangu V. Rõõmussaare psüühilise ja emotsionaalse seisundi kohta. Inimese ärritunud oleku ja kätega agressiivselt žestikuleerimisest ei saa teha ühest järeldust, et isik oleks eelnevalt kedagi löönud. Kannatanu selgitas, et V. Rõõmussaar olevat teda peksnud rusikatega kui ka jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse. Kannatanu selgitas, et peksmise ajal istus ta seljatoega toolil. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et seljatoega toolil istuvat isikut ei saa lüüa selja keskosa piirkonda, kuna tooli seljatugi kaitseb selga lööja tegevuse eest. Kannatanu ei maininud, et V. Rõõmussaar oleks teda peksnud kambri muudes paikades. Kannatanu selgituste kohaselt viidi ta koheselt arsti juurde läbivaatusele. Arst fikseeris kehal olevad vigastused. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et värvilistelt fotodelt on näha, et fikseeritud vigastused on kollakat värvi, mis viitab asjaolule, et see viitab asjaolule, et tegemist on varasema vigastusega. Vigastuse paranemisel hakkab punetav vigastus ajajooksul muutma värvi, kollakas toon viitab vigastatud koha paranemisele. Kaitsja leiab, et arsti poolt fikseeritud vigastuste saamise aeg ja viis ei ole tõendatud muude tõenditega kui ainult kannatanu ütlustega. Kannatanu puhul oli tegemist isikuga, kes ööseti märgas voodisse. V. Rõõmussaar selgitas kohtule, et voodisse märgamise tõttu magas kannatanu duširuumis ning saadud naha marrastused võisid olla tekkinud öisest kõval pinnal vähkremisest. V. Rõõmussaar ei eita, et tal oli kahtlustuses märgitud ajal kannatanuga sõnelus seetõttu, et kannatanu oli lõhkunud dušiotsiku. Kannatanu kinnitas, et ta oli tõesti saanud hakkama lõhkumisega. V. Rõõmussaar oli tehtud teo pärast väga pahane ning seetõttu kärkis kannatanu peale, kuid ta ei löönud kannatanut ei jalgadega ega ka rusikatega. Apellant leiab, et käesoleval juhul on tõendite hindamisel lähtutud subjektiivsest arvamusest , mis ei lange kokku asjaolude objektiivse olukorraga. Kaitsja toonitab veelkord, et kohtus ei leidnud tõendamist asjaolu, et V. Rõõmussaar oleks kannatanut jalgadega peksnud. Kaitsja selgitas, et seljatoega toolil istuvat inimest ei saa lüüa selja piirkonda, kuna tooli seljatugi kaitseb selga. Kohtu poolt hinnatud vigastuste tekkemehhanism ja aeg on selgusetud. Kaitsja selgitas, et kolletav traumakoht ei saa olla asja tekkinud, sest taoliste hematoomide paranemine on üldteada ning asjaolu, et hematoom kollendab, on kindlaks tõendiks sellele, et tegemist on paraneva vigastusega, mis on tekkinud päevi enne kahtlustuses mainitud sündmusi.

5.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, mis puudutab alternatiivset taotlust tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Samas ei nähtu apellatsiooni sisust ega põhistustest motiive kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. Apellatsioonis on vaid viide KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 sätetele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtuotsuses põhjenduste puudumine. Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamise kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on kaitsja väide, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätteid. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses, kuna kohtuotsuse resolutiivosa on kooskõlas otsuse põhisosas tuvastatuga. Kolleegium kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-13-07; 3-1-1-15-13), et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (vt kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 31-1-90-09 p 6). Käesoleval juhul ei ole maakohtu kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa omavahel sisulises vastuolus ning otsus on vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad täielikult tuvastatud asjaoludele. 5.2 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite

ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu AM ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava Võidu Rõõmussaare poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Võidu Rõõmussaare suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi. 5.3 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kannatanu ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu AM kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust, vaid ütlused on avaldatud kannatanu mälu värskendamiseks. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu AM ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu AM ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate ütlustega, on süüdistatava Võidu Rõõmussaare süü leidnud tõendamist täies mahus. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava Võidu Rõõmussaare ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (lk 63-64) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

5.4 Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohtu istungil palus prokurör avaldada kannatanu AM kohtueelsel uurimisel antud ütlused kannatanu mälu värskendamiseks, kuna kannatanu ei mäletanud, millises vanglas ja millal ning kellega koos on vanglas täpselt olnud. Kolleegium leiab, et kohtumenetluse pooled ei tuvastanud kohtuistungil, et kannatanu AM oleks andnud kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi kui kohtulikul uurimisel, kuna kohtumenetluse pooled ei taotlenud kannatanu AM kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida kannatanu usaldusväärsust. Kannatanu AM kohtueelsel uurimisel antud ütlused teatud osas avaldati, vaid kannatanu mälu värskendamiseks ning kannatanule meenus tõendamiseseme olulised asjaolud, mille kohta oli varem ütlusi andnud, nende õigsust on kannatanu kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-105-06 märkinud, et juhtudel, mil tunnistaja/kannatanu ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kolleegium tuginedes Riigikohtu seisukohale leiab, et käesolevas asjas kannatanu niisugune ütluste avaldamine ei väljunud mälu värskendamise raamidest ja ei ole käsitletav KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisena. Maakohtus on ristküsitluse jätkamisel välja selgitatud, mis kannatanule meenus ning ristküsitlusel saadud ütlusi on maakohus hinnanud kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-113-06 on märkinud, et kui esinevad teatud vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes, tuleb esmalt lahendada tunnistaja usaldusväärsuse küsimus. Andes sellele jaatava vastuse, võib kohtueelses menetluses antud ütluste alusel teatud määral korrigeerida kohtumenetluses antud ütlusi. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis asjas nr 3-11-89-03 (RT III 2003, 27, 272) viidanud võimalikule mäluveale - isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo) sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu AM ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Kannatanu AM kinnitas, et süüdistatav lõi teda selga, mille tagajärjel tundis ka valu. Kannatanu andis ristküsitlusel ütlusi, et istus pingil (lk 51). Tunnistaja MM on väitnud, et tema mäletamist mööda on toolid seljatoega (lk 54 pöördel). Samas ei ole kaitsja täpsustanud millises asendis istus kannatanu toolil (kas toetas seljatoe vastu või mitte), mis ilmselgelt oleks olnud vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Seega ei saa apellant tõsikindlalt väita, et süüdistataval ei olnud võimalik lüüa kannatanut selja piirkonda. 5.5 Apellant on apellatsioonis seadnud kahtluse alla isiku läbivaatuse protokolli juurde kuuluvad fototabelid ( tlk 21-22), millest nähtuvad fikseeritud vigastused. Esiteks ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja osutanud nimetatud tõendile kui lubamatule tõendile (lk 52). Maakohtus ei ole nimetatud tõendit kahtluse alla seatud ega kogutud tõenditele vastu vaieldud, s.t. tegemist oli lubatud tõendiga, siis on kohatu apellandil viidata nimetatud asjaolule alles apellatsioonis. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et arst ei tee järeldusi tervisekahjustuse laadi ja vanuse ning tervisekahjustuse tekitamise viisi või vahendi kohta, vaid antud järelduste tegemine kuulub eksperdi pädevusse. Samas on ekspertiisiakt vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelust. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või