1-14-5703/19 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Igor Jemeljanov ja tema kaitsja Leelo Viil. 3.1 Igor Jemeljanov palub KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. KarS § 76 lg 5; § 65 lg 1 alusel lugeda eelmine karistus kaetuks käesoleva karistusega osaliselt või täielikult. On nõus, et peab kandma karistusena vangistust, kuid see peaks olema leebem, kuna tema ema ja poeg on ilma temata raskes olukorras. Samuti palub jätta menetluskulud osaliselt või täielikult riigikanda, kuna on invaliid ja kannab karistust vanglas. Apellatsiooni täienduses palub Igor Jemeljanov end õigeks mõista KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi, kuna pole seda kuritegu pannud toime. Tunnistas end süüdi, kuna temale anti mõista, et kergem karistus loetakse kaetuks raskema karistusega KarS § 184 lg 1 järgi. Tema ei saanud teoreetiliselt kuidagi varastada nelja paari jalanõusid. 3.2 Igor Jemeljanovi kaitsja Leelo Viil palub tühistada Harju Maakohtu 8. juuli 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-5703 Igor Jemeljanovile karistuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega mõista Igor Jemeljanovile kergem karistus. Leian seotuna süüdistatava positsiooniga, et Harju Maakohtu otsus ei ole põhjendatud Igor Jemeljanovile mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi. Varguste puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on Igor Jemeljanov süüdi tunnistatud kahes kauplusevarguses, kusjuures süüdistatava süü suuruse näitajaks on asjaolu, et varastatu väärtus ei olnud suur. Eeltoodud asjaolud võimaldavad süüdistatava suhteliselt väikest süüd arvestades kergema karistusmäära kohaldamist. Igor Jemeljanovi käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuistungil ja ka kohtueelses menetluses annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kohus leidis õigesti, et karistusena KarS § 184 lg 1 järgi tuleb kohaldada vangistust sanktsiooni minimaalmääras. Sellele vaatamata on maakohus Igor Jemeljanovile liitkaristuseks mõistnud tähtajalise vangistuse 1 aasta ja 6 kuud. Kaitsja leiab, et selline vangistusmäär ei ole põhjendatud ja ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Igor Jemeljanovi puhul võiks lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et Igor Jemeljanovi suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras ja kergemat karistust raskemaga kaetuks

4.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellantide apellatsioonide motiividega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 4.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha Igor Jemeljanovi apellatsioonis toodule, et tema ei ole temale inkrimineeritavat kuritegu KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi pannud toime. Kolleegium asub seisukohale, et vastupidiselt kohtueelsel uurimisel valitud kaitsetaktikale, tunnistas süüdistatav maakohtu istungil ennast täielikult süüdi temale esitatud süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi ja seda mõlemas episoodis. Enda ülekuulamist ei taotlenud ja üksikasjalikke ütlusi süüdistatav maakohtu istungil anda ei soovinud. Igor Jemeljanov on üheselt kohtuistungil kinnitanud, et saab temale esitatud süüdistustest aru ja kahetseb toimepandut. Samuti oli nõus esitatud tsiviilhagidega ja hüvitama kannatanutele tekitatud kahju (kd 1 lk 158). Kohtuistungil oli süüdistatavale tagatud ka kaitseõigus ning kaitsja pidas samuti esitatud süüdistusi põhjendatuks ning leidis, et süüdistatavale inkrimineeritud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud (kd 1 lk 158). Asjaolusid, miks süüdistatav maakohtu istungil oma süüd täielikult tunnistas ja apellatsioonis jälle eitab, apellatsioonis esitatud ei ole. On vaid paljasõnaline väide, et tema ei saanud teoreetiliselt kuidagi varastada nelja paari jalanõusid. Maakohus on põhjendatult lähtunud Igor Jemeljanovi süüküsimuse otsustamisel temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi mõlemas episoodid süüdistatava poolt maakohtu istungil vahetult tehtud süü tunnistamisest, kuna süü omaksvõtt on kooskõlas ka kriminaalmenetluses kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat kohtuotsust üksnes sellele, et süüdistatav end kohtuistungil süüdi tunnistas. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditele (kd 1 lk 184-186, 188-189). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta ning kohtukolleegiumil puudub alus apellatsioonis toodud paljasõnalise väite alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut ja teha nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud sisutute väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja Igor Jemeljanovi suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi. 4.2 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Igor Jemeljanovile mõistetud karistuse, s.h. liitkaristuse muutmiseks puudub alus. Kolleegium märgib apellantide apellatsioonis toodule, et Igor Jemeljanovile mõistetud karistus KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi on liialt karm järgmist. KarS § 199 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud

24.oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-76-12; 31-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (KarS § 199) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o grupp (p 7), süstemaatilisus (p 9), mistõttu on Igor Jemeljanovi süü suurem. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. Ka on maakohus õigustatult kohaldanud karistuste täielikult liitmise põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse mõistmisel Igor Jemeljanovile ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et Igor Jemeljanov pani talle inkrimineeritud kuriteod toime katseajal, olles vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastatud. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Igor Jemeljanov ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kolleegiumile näitab see üheselt, et Igor Jemeljanov ei suuda isegi kandmata karistuse võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Kolleegium on seejuures seisukohal, et ema ja lapse olemasolu, kes vajavad vabaduses abi, ei saa olla karistust kergendavaks asjaoluks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistused vastavad täielikult Igor Jemeljanovi teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse. Apellandi Igor Jemeljanovi taotlus kohaldada KarS § 65 lg 1 sätteid ei ole seadusega kooskõlas, kuivõrd KarS § 76 lg 6 sätestab üheselt, et kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Liitkaristus mõistetakse

5.Apellant Igor Jemeljanov on vaidlustanud kohtuotsust ka menetluskulude osas, leides, et menetluskulud tuleks jätta kas osaliselt või täielikult riigi kanda. Vastavat taotlust põhjendab apellant asjaoluga, et on invaliid ja kannab karistust vanglas. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Esiteks märgib kohtukolleegium, et seadus ei anna võimalust jätta kogu menetluskulusid riigi kanda. Teiseks tuleb märkida, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesoleval juhul ei ole Igor Jemeljanov esitanud mingeid tõendeid enda varatuse kohta ning ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Igor Jemeljanovil esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kolleegium leiab, et Igor Jemeljanovilt välja mõistetud menetluskulud ei ole suured. Välja on mõistetud, vaid sundraha, ekspertiisi, riigi õigusabi osutanud kaitsja tasu ja kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopia tegemise kulud. Maakohtu istungil ei ole Igor Jemeljanov ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kaitsja on taotlenud menetluskulude tasumiseks anda aega 12 kuud (kd 1 lk 166), millise taotluse maakohus ka rahuldas. Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja taotlust menetluskulude osas ei ole jäetud tähelepanuta ja kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega vangistuse ajal ning andnud seetõttu süüdimõistetule võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka veel märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust ja hetkel sissetulekud puuduvad, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kolleegium a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt KrMS § 424 sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-2-12.