1-13-3062/37 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Esimese astme kohtu otsuse sisu Igor Tamm on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi selles, et varem vargusi toime pannud isikuna tungis ta: – ööl vastu 12. oktoobrit 2011 grupis koos Marko-Jüri Pääsukesega akna kaudu sisse T.K. kuuluvasse Viljandi maakonnas Halliste vallas XXX külas XXX talu ehitusjärgus olevasse hoonesse ning varastas sealt O.P. kuuluva laserloodi väärtusega 1661,70 eurot ja J.A. kuuluvaid erinevaid esemed koguväärtusega 1943,60 eurot. Vargusega põhjustas I. Tamm J. A kahju 1943,60 eurot ja O. P 1061,70 eurot. Sissetungimisega tekitas I. Tamm T. K kahju 200 eurot; – ajavahemikul 2012. aasta augustist kuni 9. oktoobrini 2012 korduvalt aknaklaasi ja välisukse uksekeele lõhkumise teel sisse Viljandimaal Halliste vallas XXX külas M.H. kuuluvasse XXX talu elumajja, kus ta 2012. aasta augustis paiskas segi asju ja varastas esemeid koguväärtusega 640 eurot. Seejärel sisenes ta ukse avamise teel garaaži, kust varastas vara koguväärtusega 449 eurot, aita, kust varastas vara koguväärtusega 73 eurot, ja kuuri, kust varastas vara maksumusega 300 eurot. Taluhoovist varastas I. Tamm vara väärtuses 966 eurot. Vargusega tekitas I. Tamm kahju 2428 eurot ja sissetungimisega 10 eurot. Kokku oli kuriteoga põhjustatud kahju 2438 eurot; – ajavahemikul 3. oktoobrist kuni 9. oktoobrini 2012 välisukse eemaldamise teel sisse Viljandimaal Halliste vallas XXX külas M. H kuuluvasse XXX talu elumajja ja varastas sealt jätkuvalt vara koguväärtusega 680 eurot. Ukse avamise teel sisenes I. Tamm garaaži ja varastas sealt vara 20 euro väärtuses. Kokku tekitas ta vargusega kahju 700 eurot; – ajavahemikul 2012. aasta augusti algusest kuni 10. oktoobrini 2012 tungis aknaraamide eemaldamise ja ühe aknaraami lõhkumise teel sisse Viljandimaal Halliste vallas XXX külas V.H. kuulunud XXX talumajja, paiskas segamini ja lõhkus erinevaid esemeid ning varastas vara koguväärtusega 700 eurot. Erinevate esemete lõhkumisega tekitas ta kahju 100 eurot. Kahju kokku 800 eurot. Veel süüdistatakse I. Tamme KarS § 201 lg 2 p 1 järgi selles, et varem vargusi toime pannud isikuna teostas ta 2012. aasta kevad-talvel Viljandimaal Abja vallas Põlde külas XXX kinnistul kokkuleppel kinnistu omaniku L.U. raietöid. I. Tamm raius L. U kinnistult 100 tihumeetrit lehtpuumetsa väärtusega 1000 eurot ning realiseeris metsamaterjali. I. Tamm jättis L.U. kokkulepitud summa andmata ja omastas selle. Metsamaterjali väljaveoga rikuti L.U. naabri tee, mille L.U. pidi korrastama. Sellega tekitati kahju 500 eurot. Kokku tekitati kannatanule varalist kahju 1500 eurot. Tartu Maakohtu 7. mai 2014. a otsusega tunnistati I. Tamm talle esitatud süüdistustes süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi 1 aasta vangistusega ja KarS § 201 lg 2 p 1 järgi 6 kuu

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergema karistuse kaetuks raskeimaga ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 12. oktoobrist kuni 13. oktoobrini 2011 ja 8. oktoobrist kuni 10. oktoobrini 2012, s.o 5 päeva karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 11 kuud 25 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 7 kuu 14 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 7 kuud 9 päeva vangistust. I. Tamm eitas T.K. kuuluvast talust O. P ja J.A. kuuluvate asjade vargust ja andis ütlusi, et asjad sai varastada vaid M.-J. Pääsuke. I. Tamm võttis algul süü enda peale, et M.-J. Pääsukest päästa. Tegelikult pani varguse toime M.-J. Pääsuke. Maakohus leidis, et I. Tamme süüd eitavad ütlused ei ole usaldusväärsed ja on ümber lükatud tunnistajate ütluste ja asjas kogutud muude tõenditega. Kohus tugines muuhulgas M.-J. Pääsukese kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustele. Kohtu hinnangul oli tegemist lubatava tõendiga, sest M.J. Pääsuke on surnud. Kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendid kinnitasid kohtu hinnangul I. Tamme süüd. Samas nõustus kohus prokuröri seisukohaga, et tegemist oli varguse katse, mitte lõpuleviidud süüteoga. Kuriteo toimepanemist takistasid tunnistajad A.A. ja T.T.. I. Tamme autost leiti kott varastatud asjadega, mis tagastati omanikule. Esialgu oli kadunud laserlood, kuid ka see tagastati mõne aja pärast O. P. Kohus kvalifitseeris I. Tamme süüdistuse ümber kuriteo katsena. Hinnates I. Tamme süüd omastamise kuriteos, leidis maakohus, et see on usaldusväärselt tõendatud. Süüdistatav jättis endale kogu metsamaterjali müügist saadud raha, mis jäi üle pärast töölistele maksmist ja muude kulude kandmist. Sellega on tõendatud tema tahtlus raha omastada ja omanikule mitte maksta. Süüdistatava sõnul jäi üle 400 eurot ja selle summa oleks pidanud ta omanikule andma, ent ei teinud seda. Valmidust kõnealune summa omanikule ära maksta, avaldas I. Tamm alles kohtumenetluse käigus. Reaalselt tasus ta L.U. 150 eurot

Ringkonnakohus leiab, et tunnistades I. Tamme süüdi T.K. elamust toimunud salajase varguse katses on maakohus oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud I. Tammele esitatud sellekohast süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi nimetatud osas käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis taotleb I. Tamme kaitsja oma kaitsealuse õigeksmõistmist T.K. kuulunud elamust toimepandud salajase varguse katses. Esitatud taotlust põhjendab kaitsja sellega, et maakohus on I. Tamme suhtes süüdimõistvat otsust tehes tuginenud peamiselt kuriteo kaastäideviija M.-J. Pääsukese ütlustele. Kaitsja arvates ei ole M.-J. Pääsukese ütlused aga usaldusväärsed, sest kahtlustatavana ütlusi andes on M.-J. Pääsuke lähtunud ilmselgelt enda huvidest. Kuivõrd kriminaalasjas puuduvad muud otsesed tõendid, mis kinnitaksid I. Tamme süüd, siis tulnuks kohtul lähtuda süütuse presumptsioonist ning I. Tamm nimetatud kuriteoepisoodis õigeks mõista. Veel on kaitsja leidnud, et kohtuotsusest pole võimalik välja lugeda, kas kohus pidas I. Tamme ütlusi usaldusväärseteks või mitte. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väide nagu ei oleks kohtuotsusest võimalik välja lugeda, kas kohus luges I. Tamme ütlused usaldusväärseteks või mitte, on arusaamatu. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus otsuse punktis 11 korduvalt avaldanud oma seisukoha, et I. Tamme enda süüd eitavad ütlused on ennast õigustavad ja need ei ole usaldusväärsed (II kd tl 7). Küll aga ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik kohtuotsusest üheselt välja lugeda, kas kohus loeb I. Tamme kohtus antud ütlused ümberlükatuks teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega või jätab need, kui diametraalselt vastuolus olevad, üldse tõendite kogumist välja. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb aga arvestada, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on maakohus I. Tamme ristküsitlemisel ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldanud süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, sest need erinesid kohtus antud ütlustest. Kõrvutades I. Tamme kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tema poolt kohtuistungil antud ütlustega leiab ringkonnakohus, et need on diametraalselt erinevad. Nii on I. Tamm kohtueelsel uurimisel väitnud, et 12. oktoobril 2011 sisenes tema ja ka M.-J. Pääsuke T.K. kuuluvasse elamusse ning sealt leitud asjade varguse katse panid nad toime kahekesi koos M.-J. Pääsukesega. Maakohtu istungil on I. Tamm eitanud tema poolt varguse toimepanemist ning väitnud, et tema T.K. elamusse ei sisenenud ning varguse pani toime M.-J. Pääsuke.

Seega on I. Tamm andnud maakohtus kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamise seisukohalt olulistes küsimustes diametraalselt erinevaid ütlusi võrreldes kohtueelsel uurimisel antutega. Oma ütluste muutmist põhjendas I. Tamm sellega, et tema arvates ei oleks tal olnud pääsu varguse süüdistusest ning seetõttu ta tunnistas, et pani varguse toime. Ta võttis toimepandud kuriteo enda peale. Ringkonnakohus leiab, et I. Tamme esitatud põhjendused ütluste muutmiseks on ilmselgelt otsitud. Kohtueelsel uurimisel antud ütlustest nähtuvalt on I. Tamm kahtlustatavana ülekuulamisel kinnitanud M.-J. Pääsukese osavõttu varguse katse toimepanemises. Samas, kinnitanud M.-J. Pääsukese osavõttu, on I. Tamm tunnistanud ka enda osavõttu varguse toimepanemises (I kd tl 143). Ringkonnakohtu jaoks ei ole loogiline, et olukorras, kus on ära langenud valeütluste andmise põhjus (soov varjata kaasosalist), andis I. Tamm ikkagi ütlusi enda osalemise kohta varguse katse toimepanemises. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kuivõrd I. Tamme kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja kohtus antud ütlused tema osalemise kohta varguse katse toimepanemises on diametraalselt vastuolulised ning süüdistatav ei ole mõistusepäraselt selgitanud erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, jätab ringkonnakohus I. Tamme ütlused kui mitteusaldusväärsed käesolevas kuriteoepisoodis tõendite kogumist välja ning ei arvesta neid I. Tamme süüküsimuse otsustamisel. Erinevalt apellatsioonis väidetule leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda M.-J. Pääsukese ütlustes. M.-J. Pääsuke on oma ütlustes, mis seoses tema surmaga kohtuistungil avaldati, väitnud, et varguse katse T.K. elamust panid nad toime koos I. Tammega. Seejuures on M.-J. Pääsuke piisava põhjalikkusega kirjeldanud, kuidas nad koos I. Tammega sõitsid T.K. elamu juurde, kuidas nende auto jäi porri kinni. Samuti on M.-J. Pääsuke kirjeldanud, kuidas siseneti majja ning midagi keegi majast võttis. Ka on M.-J. Pääsuke andnud ütlusi, kuidas maja hoovile sõitis mingi auto, kuidas tema jooksis seejärel metsa peitu ning kuidas tema kätte jäi majast kaasavõetud lood, mille ta peitis hiljem metsa. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda M.-J. Pääsuke nimetatud ütlustes, sest need on kokkulangevad muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii langevad M.-J. Pääsukese ütlused kokku tunnistajate A. A ja T. T ütlustega, milliste kohaselt sõitsid tunnistajad T.K. maja hoovile ja kohtasid seal I. Tamme. Viimase autos olid prügikott majast varastatud esemetega ning nad pidasid I. Tamme kuni politsei tulekuni kinni. Samuti langevad M.-J. Pääsukese ütlused majast asjade väljatõstmise kohta kokku sündmuskoha vaatlusprotokolliga, millest nähtuvalt on elamu hoovil näha majast väljatõstetud mitmesugused esemeid (I kd tl 85-86). Ka langevad M.-J. Pääsukese ütlused tema poolt elamust varastatud loodi ja selle omanikule tagastamise asjaolude osas kokku tunnistaja O. P ütlustega. Ringkonnakohtu jaoks jääb mõistetamatuks kaitsja apellatsioonis esitatud väide nagu oleks M.-J. Pääsuke kohtueelsel uurimisel ütlusi andes lähtunud ilmselgelt enda huvidest. M.-J. Pääsuke on ütlusi andes kinnitanud oma osalust varguse katse toimepanemises ning kinnitanud, et kuriteo pani ta toime koos I. Tammega. Kinnitades I. Tamme osalust varguse katse toimepanemises M.-J. Pääsuke hoopis raskendas on süüd, sest kuriteo toimepanemine grupis tinginuks ühe kvalifitseeriva asjaolu lisandumise M.- J. Pääsukese süüdistusele. Samas

ei nähtu kriminaalasja materjalidest ega ka esitatud apellatsioonist põhjuseid, miks peaks M.-J. Pääsuke I. Tamme alusetult süüstama. Ülaltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et maakohus on I. Tamme põhjendatult T.K. elamust toimunud varguse katses süüditunnistanud. Süüdistus KarS § 201 lg 2 p 1 järgi Ringkonnakohtu arvates väärib I. Tamme kaitsja taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks KarS § 201 lg 2 p 1 järgi tähelepanu. I.Tammele KarS § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistusest nähtuvalt heidetakse I. Tammele ette, et tema 2012 kevad-talvel kokkuleppel L.U. ga teostas viimasele kuulunud kinnistul raietöid raiudes 100 tihumeetrit lehtpuumetsa 1000 euro väärtuses ning realiseeris selle, kuid L.U. ta kokkulepitud summat ei andnud. Seega heidetakse riikliku süüdistuse poolt I. Tammele ette üksnes kokkulepitud summa üleandmata jätmist L.U. , millest omakorda järeldub, et KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani süüdistatav toime tegevusetusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-109-12 selgitanud, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigeaegselt ei tagastata. Käesoleval juhul, tunnistades I. Tamme süüdi omastamises, heidab kohus süüdistatavale ette, et viimane ei andnud L.U. üle kokkulepitud summat. Siinjuures jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, milline oli kohtu arvates see kokkulepitud summa, millise I. Tamm jättis üle andmata. I. Tammele esitatud süüdistusest nähtuvalt oli selleks summaks 1000 eurot. Käsitledes kohtuotsuses „kokkulepitud summat“ on kohus vaid nentinud, et kogu metsamaterjali müügist saadud raha, mis jäi üle töölistele maksmisest ja muudest kuludest jättis süüdistatav endale. Tõepoolest on I. Tamm kohtuistungil kinnitanud, et metsamaterjali müügist sai ta tulu 400 eurot ning kohus on väitnud, et nimetatud summa I. Tamm omastaski. Samas ei nähtu kohtuotsusest põhjendusi, miks kohus loeb „kokkulepitud summaks“ nimelt 400 eurot, mitte aga 1000 eurot nagu väitis seda kannatanu L.U. kohtuistungil ning millise summa omastamist heideti I. Tammele ette ka süüdistuses. Kohus on põhjendanud I, Tamme süüditunnistamist omastamises sellega, et süüdistataval oli võimalus pöörduda L.U. poole ja viimasega kokku leppida L.U. makstavas summas. Samuti leidis kohus et usaldusväärsed ei ole väited, et raha kulus mujale s.o metsaülestöötamisega seotule. Kohus leidis, et ei ole tõendatud, kui palju kulus raha metsamaterjali ülestöötamiseks ja kui järeljäänud raha kulus ka mujale, siis asja ära tarvitamine manifitseeribki omastamistahet.

Ringkonnakohus leiab, et kohtu taoline seisukoht erineb oluliselt I. Tammele esitatud süüdistusest. Asudes seisukohale, et I. Tamm omastas L.U. kuulunud raha selle äratarvitamisega, väljus maakohus ringkonnakohtu arvates esitatud süüdistuse piiridest. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Tulenevalt sama paragrahvi 5. lõike esimesest lausest ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kuna I. Tammele esitatud süüdistuses pole märgitud L.U. kuulunud raha äratarvitamist ja temaga kontakti mittevõtmist, puudus maakohtul võimalus selliseid faktilisi asjaolusid tuvastada. Tuvastades nimetatud asjaolud väljus aga maakohus süüdistuse piiridest. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ainuüksi kokkulepitud summa üle andmata jätmist ei saa veel käsitleda võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks ja seetõttu ei ole I. Tammele esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu, s.o L.U. kokkulepitud rahasumma üle andmata jätmine kuritegu. Eeltoodu alusel mõistab ringkonnakohus I. Tamme talle KarS § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Karistus Ringkonnakohtu arvates ei kuulu rahuldamisele kaitsja apellatsioon, milles viimane taotleb I. Tammele mõistetud karistuse kergendamist. Kohtupraktikas omaks võetud arusaama kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, käesoleval juhul, s.o KarS § 199 lg 2 ettenähtud kuriteo puhul, oleks selleks kaks ja pool aastat vangistust. Kohtuotsusest nähtuvalt on I. Tammele karistus salajaste varguste toimepanemise eest juba mõistetud oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra ning olukorras, kus kohtualune on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ning uue kuriteo pani ta toime talle mõistetud katseaja jooksul, on karistuse täiendav vähendamine ilmselgelt põhjendamatu. Pealegi ei ole kaitsja ringkonnakohtu arvates apellatsioonis esitanud ühtki uut või täiendavat asjaolu, millega maakohus ei oleks I. Tammele varguste eest karistust mõistes juba arvestanud.