Kohtulahend

- J.O

( ik xxx) kasuks 1320,00 eurot( üks tuhat kolmsada kakskümmend eurot) - Taivo Himmaste ( ik: 37011294219) kasuks 480,00 eurot( nelisada kaheksakümmend eurot).

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

ja otsuse punktis 2 volitas vallavalitsust vormistama vajalikud lepingud. Volikogul puudus vajadus määrata vallavanemale selles tehingus asendaja, sest Taivo Himmaste oli asendajaks määratud juba vallavolikogu 19.08.2003 otsusega nr 17, mis on tänaseni kehtiv. Kohus on valesti kirjeldanud volikogu 18.01.2005 istungi protokolli p 1. Volikogu istungi päevakorra punkti mõte oli küsida luba kasutuslepingu sõlmimiseks, seda ka anti, mida saab volikogu otsusest üheselt välja lugeda. Kohus on analüüsinud ka valla arengu-ja eelarvekomisjoni istungi 12.01.20105 protokolli ja jätnud tähelepanuta (tsiteerimata), et komisjon kaalus sõiduki kasutusvaldust selle tõttu, et uue auto kasutamise tingimused, st kõikide maksude maksmine (sh liisingumaksed) valla poolt olid vallale kasulikum. Kohtu arvamus, et vald soovis vaid vähendada oma maksukoormust, mitte võtta sõiduk kasutusse, on meelevaldne ja ebaloogiline, sest maksukoormuse vähendamist soovitigi saavutada läbi J.O liisitud sõiduki kasutusvaldusesse võtmise. Kaitsja toonitab, et volikogu otsus tugines volikogu arengu- ja eelarvekomisjoni 12.01.2005 otsusele. Kõik tunnistajad kinnitasid, et soovi korral oli neil kui volikogu liikmetel alati võimalus täiendavate materjalidega tutvuda. Komisjoni otsuse vastuvõtmisel osales 4 volikogu liiget 15-st. Seega kohus tuvastas ebaõigesti, et volikogu liikmeid ei informeeritud vallavanema autole tehtavate kulutuste osas eelarve vastuvõtmisel (otsuse lk 9 2.lõik). 18.01.2005 volikogu otsuse nr 1 vastuvõtmine toimus volikogu liikmete poolt neile esitatud informatsiooni aktsepteerimisel ja ilma mõjudeta J.O poolt. Nimetatud otsusega loodi õiguslik alus lepingutele. Asjaolu, et lepingule oli märgitud kuupäevaks 13.01.2005, ei oma õiguslikku tähendust, eriti lepingu kehtivuse seisukohalt, kuna leping hakkas kehtima valla suhtes alles 05.03.2005, kui esitati esimene arve vallale – Hansa Liisingu arve nr 5000705724. Volikogu otsusest nr 1 nähtus, et volikogu on volitanud vallavalitsust sõlmima vajalikud lepingud, konkreetseid tingimusi ette kirjutamata. Vaidlust ei olnud selles, et sõidukite omanikuks oli liisingufirma, kuid J.O oli sõidukite otsene valdaja ja liisingufirma volitatud isik. Lepingulises suhtes vallaga oli ta sõiduki omaniku staatuses. Vändra Vallavolikogu 19.08.2003 otsusega nr 17 kinnitati Taivo Himmaste vallavanema asetäitjaks alates 25.08.2003, st enne kui ta sai Vändra Vallavalitsuse liikmeks. Vallavanema asetäitja kohustus laskus Taivo Himmastele kui ametnikule, sest 30.05.2003 käskkirjaga nr 17k võeti teda Vändra valla kommunaalasutuse juhataja ametikohale. Taivo Himmaste on samal ametikohal (ümbernimetatud majandusspetsialistiks) ka tänasel päeval. Kohus märgib, et volikogu 15.11.2005 otsusega nr 100 kinnitati Taivo Himmaste vallavalitsuse liikmeks, kuid vallavanema asetäitjaks vallavolikogu teda ei kinnitanud. Apellandi arvates kinnitab see asjaolu just seda, et Taivo Himmaste varasemad volitused kehtisid edasi. Asja toimikus puuduvad tõendid, et vallavanema asetäitjaks oli määratud keegi teine. Volikogu poolt antud volitus vallavanema asetäitjaks ei ole samastatav vallavanema poolt antava volitusega või vallavanema asendamisega üksnes tema äraolekul. Seega ei ole kohane viidata Vändra Vallavolikogu 21.03.2000 määrusega nr 8 kinnitatud Vändra vallavanema statuudile (kehtis 2005 aastal), mida tunnistati kehtetuks Vändra Vallavolikogu 18.04.2006 määrusega nr 11. Lisaks oli Taivo Himmaste mõlema lepingu sõlmimise ajal ka Vändra Vallavalitsuse liige ning vastavalt volikogu 18.01.2005 otsusele nr 1 pidi vajalikud lepingud vormistama vallavalitsus. Volikogu ei pidanud vajalikuks ise määrata esindaja, olles teadlik, et varasemalt oli vallavanema asetäitjaks määratud Taivo Himmaste. Samal arusaamal oli ka Vändra vallasekretär AL, kes on oma ütlustes kinnitanud Taivo Himmaste volitusi.

Pärast statuudi kehtetuks tunnistamist kehtis 21.03.2006 volikogu määrus nr 5 „Vändra valla põhimääruse kinnitamine“, mille § 8 sätestas, et lepingute sõlmimisel esindab valda vallavanem või tema asendaja. Olukorras, kus vallavanema asendaja oli varasemalt määratud (2003) ja volikogu otsus kehtis, puudus vajadus toimetada põhimääruse § 23 lg 4 järgi. Kaitsja ei nõustu kohtuga ka osas, et Lepingud sõlmiti näiliselt volikogu otsuse nr 1 alusel (otsuse lk 22 3.lõik). Tegemist oleks olnud näiliku tehinguga juhul, kui oleks viidatud sellisele volikogu otsusele, milles ei olnud sõiduki kasutamisest üldse juttu olnud. Antud juhul volikogu otsus on küll üldsõnaline, kuid kogumis teiste otsustega (komisjoni otsus, eelarve vastuvõtmise otsused) on volikogu tahe üheselt mõistetav. Kui lepinguid täideti volikogu tahtega kas või osaliselt vastavuses (nt kulude liikide osas, nagu ütlevad tunnistajad ja nähtub tasutud arvetest), siis TsÜS § 85 tulenevalt ei ole lepingud tühised tervikuna. Kokkuvõtteks, mõlemad lepingud olid sõlmitud neile eelnevate volikogu otsustuste alusel ja pädevate isikute poolt. See tähendab, et nende alusel tehtud väljamaksed olid seaduslikud. Asjaolu, et kohus on tuvastanud, et sõiduauto kasutusvalduse leping ei kajasta otsesõnu liisingu- ega kindlustusmaksete tasumise kohustust valdaja poolt, ei ole kriminaalmenetluses tuvastatav asjaolu. Tegemist on võlaõigusliku (tsiviilõigusliku) lepingu olemuse ja tingimuste tõlgendamisega (VÕS § 29) ning lepingute tingimused ei olnud üksipulgi kohtulikul uurimise all. Tsiviilõiguslikke asjaolusid (sh lepingu vorminõue, esindusõigus) võib tuvastada vaid vastavas menetluses. Kuna volikogu 18.01.2005 otsus nr 1 oli kehtiv ka ajal, kui vallavanem vahetas oma sõiduauto uue vastu, ning kasutusvaldusleping oli sõlmitud määramata ajaks (lepingu punkt 3.3), vormistati 24.03.2008 vara tasuta kasutamise leping (kasutusvalduse lepingu jätkuna) uuele autole, kuid põhiliselt samadel tingimustel (mõnes punktis muutus sõnastus, mitte mõte). 24.03.2008 sõlmitud lepingu formaalsust varasema lepingu suhtes kinnitab ka asjaolu, et 24.03.2008 vallavalitsuse istungi protokollis on märgitud päevakorrapunktiks „auto kasutusvaldusesse võtmine“ ja korralduse nr 82 punktis 3 – „vara tasuta kasutamise leping“. Lisaks volikogu 18.01.2005 otsusele võttis vastu Vändra Vallavalitsus 24.03.2008 korralduse nr 82, millel kohtu arvates puudub õiguslik alus. Kohus asus hindama haldusakti õiguspärasust, kuid on teinud seda ebaõigesti. Asjaolu, et eelarve juures ei olnud kõikide, sh sõidukite, kulude lahtikirjutatud tabelit ja sõidukite kuluarvestusi, ei tähenda, et seda küsimust volikogu istungil eelarve vastuvõtmisel ei arutatud Vändra valla raamatupidamise siseeeskirja § 9 lg 1 kohaselt peavad kõik kuludokumendid olema kontrollitud ja viseeritud hallatava asutuse juhi või vallavanema poolt. Eeskirja § 9 lg 2 järgi tagab vallavanema viseering kuludokumendil, et tehing on kooskõlas eelarvega, on seaduspärane ja vajalik. Vändra valla aastaaruannete kinnitamisel oli alati kaasatud volikogu revisjonikomisjon (nähtub määruste preambulist), kes andis aastaaruandele hinnangu, millest tuleb eeldada, et komisjon on eelarve täitmist kontrollinud ja heaks kiitnud, sh vallavanema sõiduauto osas, mille kohta kogu informatsioon oli aastaaruannetest nähtav. Samuti on meelevaldne ja tõenditega mittekaetud kohtu järeldus selle kohta, et volikogu 19.02.2008 istungi ajaks ei olnud teada, et J.O liisib uue sõiduki, mille kulutusi ei saanud ju planeerida. Kohtu järeldus ei põhine tõenditel.

Ka järgmise sõiduki Audi Q7 kasutusse võtmiseks ei olnud kohaldatav Vändra Vallavara valitsemise kord, sest tegemist ei olnud vara omandamisega ega vallavara kasutusse andmisega. Küll 2008 aasta aruandes, mida kinnitati Vändra Vallavolikogu 19.05.2009 määrusega nr 12, oli lisas 15 märgitud nii kulu kokku 189000 krooni, kui ka lahti kirjutatud kululiigid: rent (st liising), küte, kindlustus, korrashoid, samuti ka osaline kulude katmine vallvanema poolt viitena lisale nr 13b (23000 krooni). Volikogu määrusega kiideti aastaaruanne heaks tervikuna, selle vaatas üle ka volikogu revisjonikomisjon. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et volikogu liikmed olid puudulikult informeeritud kulutustest valla majandusaasta aruannete kinnitamisel, sest tõendid kohtu järeldust ei kinnita. Dokumendid olid avalikud. 24.03.2008 korralduse nr 82 punktis 3 kinnitati Taivo Himmaste kui kommunaalasutuse juhataja valla esindajaks lepingu sõlmimisel. Seega ei olnud tegemist J.O kui vallavanema volitusega Taivo Himmastele lepingu sõlmimiseks. Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldus nr 82 on kollegiaalne otsus, mis võetakse vastu vallavalitsuse liikmete enamuse poolt, ning kirjalikul vormistamisel kirjutab sellele alla vallavanem ja vallasekretär. 24.03.2008 vallavalitsuse istungi protokollist nähtub, et osales 4 vallavalitsuse liiget, J.O selle küsimuse otsustamisel osa ei võtnud, seega otsustasid kolm liiget: MH, KR ja Taivo Himmaste. Eelnõu koostas vallasekretär AL. Vallavalitsuse korralduse allakirjutamist Taivo Himmaste poolt võib vaadelda vorminõude rikkumisena, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58), sest sisulist otsustamist kolme liikme poolt see ei takistanud. Puuduvad tõendid selle kohta, et J.O oleks kuidagi mõjutanud vallavalitsuse liikmeid korralduse vastuvõtmiseks. Kohtu järeldused lepingute ja ülalnimetatud haldusaktide tühisuse kohta on ebaõiged. Sellest tulenevalt on kohus leidnud, et J.O puudus õigus esitada Vändra vallavalitsusele sõidukite kasutamisega seotud arveid ning kasutada arvete tasumiseks Vändra vallavalitsuse krediitkaarte. Omastamine eeldab vähemalt kaudset tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Kohus on tuvastanud, et süüdistatavad tegutsesid otsese tahtlusega (otsuse lk 23 4.lõik). Kohtu seisukoht selles osas on äärmiselt ebaselge. Kohus ei ole põhjendanud, miks omastamise realiseerimiseks oli vaja sõlmida tühised lepingud ja kuidas need täidavad KarS § 201 lg 2 p 2,3 koosseisu. Lepinguid sõlmides ja täites (vallale raha maksmise kohustus oli üldse haldusaktiga vormistamata, kuid ka J.O poolt täidetud), ei teadnud J.O , et talle mitme aasta jooksul lepingute alusel väljamakstavad summad vastavad KarS § 201 lg 2 p 2 ette nähtud koosseisule (suures ulatuses). Tema ei saanud mõjutada ka summade suurust. Lisaks ei teadnud J.O, et tema oli kasu saajaks olukorras, kus faktiliselt on tema ise maksnud auto esimese sissemakse, autot kasutas Vändra Vallavalitsus, kes säästis sellega vahendeid uue auto ostmiseks vallale. Liisingulepingu lõppemisel pidi J.O , mitte Vändra vald, auto jääkväärtusega välja ostma. Kohtu arvamuse kohaselt tahtluse tuvastamiseks piisas, et J.O ja Taivo Himmaste olid staažikad vallavalitsuse liikmed, kes pidid teadma tehingu keelatusest (otsuse lk 10) ning tehing sõlmiti sooviga vältida KVS § 24-st tulenevaid eelpool nimetatud piiranguid. Puudub mõistlik alus arvata, et kui J.O olekski palunud volikogult määrata valla esindaja tehingu sõlmimiseks tema endaga, ei oleks volikogu seda määranud. Põhjus seisnebki selles, et volikogu on juba 2003 aastal vallavanema asetäitjaks määranud Taivo Himmastet.

Selle valguses on arusaamatu, millele tugineb kohtu arvamus, et Taivo Himmaste oli teadlik, et temal ei olnud volitusi. Taivo Himmaste ei ole teinud ühtegi toimingut, mida võis vaadelda vara omastamisele kaasaaitamisena (ainelise kaasabi andmisena). Kohtulikul arutamisel uuritud tõendikogumi pinnalt pole võimalik Taivo Himmaste kaasaaitamistahtluse esinemist tõsikindlalt jaatada. Taivo Himmaste oli teadlik, et tema on vallavanema asetäitja volikogu otsuse alusel, mis kehtib tänaseni, ja oli teadlik ka lepingute üldsisust (isikliku sõiduauto valla kasutusse võtmine, mille tingimusi volikogu arutas). Taivo Himmaste viseeris kokku 14 arvet, mille hulgas olid kindlustus-ja kütusearved (lepingutega ette nähtud). Jääb arusaamatuks, mis alusel loetakse nt lepingutes otse nimetatud kulude kohta arvete viseerimist kaasabina omastamisele. Lisaks volikogu liikmetele on ka kohus leidnud (otsuse lk 8 3.lõik), et remondi-ja hoolduskulud tuli maksta. Arvete viseerimine ei kergendanud J.O poolt valla vahendite omastamist, sest a arved. Seega polnud vajadust Taivo Himmastel neid viseerida ning ta tegi seda vaid siis, kui vallavanemat ei olnud mingil põhjusel vallamajas. Sellest aga ei saa järeldada, et Taivo Himmaste oleks tahtlikult soovinud arveid viseerida kindla eesmärgiga, et aidata J.O valla nõudeõigust panga vastu vähendada ja raha omastada, st kergendada J.O poolt väidetava kuriteo toimepanemist. Kohus ei ole otsuses üldse käsitlenud kaitseargumenti seoses juriidilise eksimusega KarS § 39 mõttes. Kui vallasekretär, kes on kõrgema juriidilise haridusega ja pikaajalise kogemusega, on ette valmistanud lepingute tekstid ja määratlenud lepingupooli ning nende esindajaid, ei olnud J.O ega Taivo Himmastel vähimatki kahtlust, et selline leping ei pruugi vastata seadusele. Vändra Vallavalitsuses olid teenistusülesanded ametnike vahel ära jaotatud ja igapäevast kontrolli ei vajanud. Lepinguid seati kahtluse alla võimuvõitluse käigus alles 2009 aastal; sinnamaani on need lepingud kõiki rahuldanud. Omastamise ulatus on kindlaks tehtud ebaõigesti, arvestades ainuüksi kohtu enda seisukohti. Kohus on korduvalt rõhutanud, et vallal ei tekkinud kohustust maksta vaid liisingumakseid, samas on jätnud arvestamata tunnistajate ütlusi, et midagi vald ju pidi sõiduki kasutusse andjale kulud. Kohtu poolt on jäetud arvestamata (ja üldse käsitlemata), et J.O on sama perioodi jooksul tagastanud Vändra Vallavalitsusele: 2005-18000 krooni, 2006 – 18000 krooni, 2007 – 18000 krooni, 2008 – 23000 krooni, 2009 – 34344 krooni. Samuti on jäetud arvestamata võimalik hüvitis, mida oleks Vändra Vallavalitsus pidanud sõiduauto kasutamise eest J.O-le maksma, sest sõiduki tegelik kasutamine valla poolt on toimunud ning puudus alus lugeda seda tasuta kasutamiseks. Sellist kokkulepet J.O-ga ei olnud. Taivo Himmaste puhul on samuti eristamata, mis ulatuses on Taivo Himmaste väidetavalt kaasa aidanud omastamisele. Süüdistusaktis ja kohtuotsuses on märgitud, et ta on viseerinud 14 arvet, kuid kogu summa puudub, ning nende arvete järgi olid osad kulud seaduslikud. Tõendamata on kaasaaitamine omastamisele suures ulatuses.

Kohus ei oleks tohtinud panna J.O süüks kindlustusmaksete osalist topeltmaksmist, kuna tema ei ole seda korraldanud. Kui kindlustuslepingud on üksteist osaliselt katnud, seda pidi jälgima eelkõige kindlustusfirma, kes peab sel juhul ka tasaarvestusi tegema. Kohus on tõstatanud lubamatult küsimuse ka 31.03.2008 remondiarve kohta. Kui kohus oleks kaitse tõendeid vastu võtnud, oleks saanud selguse, kuidas vallas kulude arvestus peeti. Kaitsja esitab uuesti FIE TT arved nr 1012, nr 642 , nr 182 nr 210 ja nr 713 koos J.O aruannetega; Estar Teenindus OÜ arved nr 912 ja nr 345 koos J.O aruannetega. Aruannetest nähtub mh seda, et kui toimus J.O (abikaasa) isikliku sõiduauto pesu, siis seda vallavalitsuse arvelt võeti maha. Arvest nr 182 nähtub, et autopesu toimus kolmel korral ja sellele lisatud aruande järgi toimus see 14.02 (VW), 07.03. – VW ja 20.03. – automark märkimata. Kuna isikliku sõiduki kasutamine valla poolt ei ole auto vahetamisest tingituna siiski katkenud, vajas vallavanema auto ikkagi ka pesu ja puhastust. Kohtus oli asjatundjana ülekuulatud politseinik AK, kes osales 16.03.2012 asitõendi vaatluses spetsialistina KrMS § 1091 tähenduses. Osaliselt tema ütlused ei tulenenud menetlustoimingust, mille läbiviimisel asjatundja osales, seega tuli AK muud ütlused, mis puudutavad auto kasutusja liisingulepinguid ning väljamaksete maksustamist, jätta arvestamata kui kogutud menetlusõiguse norme rikkudes. Kohtuotsusest otseselt ei nähtu, millist tõendusväärtust on AK ütlus andnud. Karistus. Kohus ei ole oma otsust rahalise karistuse võimatuse osas põhistanud. Kaitsja arvamusel ei vasta mõistetud karistus süüdistatavate kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. Asjaolu, et kumbki süüdistatav ennast süüdi ei tunnista ega kahetse, on vaid karistust kergendava asjaolu puudumine, mis ei saa süvendada kohtu arvamust, et sel juhul tuleb määrata rangem karistus, kuigi rahalise karistuse puhul ei saa lugeda kergeimaks rahasummat, mis ületaks oluliselt alammäära. J.O ja Taivo Himmaste käitumine pärast viimase arve tasumist detsembris 2009 ei anna alust arvata, et neid on vaja mõjutada tingimisi karistuse ja kriminaalhooldaja juures käimisega, et nad hoiduksid edaspidi sarnaste süütegude toimepanemisest. Mõlema süüdistatava puhul on tegemist isikutega kindla elukoha ja stabiilse varalise seisundiga. J.O ei ole enam vallavalitsuse ametnik, on käesoleval ajal töötu, kuid tänu perekonnale ja talu pidamisele ei ole varatu. Taivo Himmaste on jätkuvalt Vändra vallavalitsuse ametnik kindla palgaga. Süüdistatavate eluviisist lähtuvalt ei vaja nad riikliku järelevalvet nende käitumise üle. Kokkuvõtteks kaitsja leiab, et seos maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude ja kuriteokoosseisu objektiivsete ning subjektiivsete tunnuste vahel pole arusaadav, kohati vastuoluline, mille tõttu leiabki tõendamist süüdistatavate tegudele ebaõige karistusõigusliku hinnangu andmine, st materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Lähtudes eeltoodust KrMS § 337 lg 1 p 4 kaitsja palub võtta vastu täiendavad tõendid ning vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses. Tühistada Pärnu Maakohtu 10.04.2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-7408 ning uue otsusega J.O ja Taivo Himmaste õigeks mõista. Tühistada Pärnu 16.08.2012 määrusega J.O-le kuuluva kinnisvara arestimine nelja kinnistu osas (Martini kinnistu, Vesiveski kinnistu, Jõeääre kinnistu ja Sauna kinnistu); Hüvitada J.O-le ja Taivo Himmastele kaitsja kulud vastavalt esitatud taotlustele.

Alternatiivselt palub kaitsja muuta Pärnu Maakohtu 10.04.2014 otsus karistuse osas ning mõista süüdistatavatele karistuseks rahaline karistus või vabastada vangistusest tingimisi ilma KarS § 75 toodud kontrollnõuete täitmise kohustuseta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Eeltoodud järeldusi ei ole kaitsja poolt vaidlustatud mistõttu kolleegium, nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pea vajalikuks neid korrata ega omapoolseid põhjendusi lisada.

asendaja. Taivo Himmaste ei saanud olla lepingu sõlmimise ajal ka vallavanema asendaja, kuna selleks puudud alus. J.O osales lepingu sõlmimisel ühe lepingupoolena, esindades ennast kui eraisikut. Ta oli samaaegselt ka Vändra vallavanem, seega sõlmis lepingu iseendaga. Kaitsja on leidnud, et J.O nformeeriski volikogu 2005 aasta 18 jaanuari istungil sellise tehingu tegemise vajadusest ning volikogu kohustas vallavalitsust vormistama leping. Volikogul puudus vajadus määrata vallavanemale selles tehingus asendaja sest Taivo Himmaste oli asendajaks määratud vallavolikogu 19.08. 2003 aasta otsusega nr 17. Kolleegium leiab, et eeltoodud põhjendus pole kohtu järeldust kummutav, kuna sõiduki kasutusse võtmise vajadusest informeerimine pole samastatav korruptsiooniohust teatamisena. Asjaolu, et volikogu istungil oleks arutusteemaks olnud lepingu sõlmimine korruptsiooniohu aspektist ei tulene ühestki tõendist, sh. volikogu istungi protokollist ( 1 kd. t.lk. 177-178) ja otsusest( 1 kd. t.lk.180 ) ega ka volikogu liikmete ütlustest. Nimetatud tõendid on maakohtu otsuses refereeritud. Taivo Himmaste oli tõepoolest 25 augustil 2003 aastal jõustunud vallavolikogu otsusega( 2 kd t.lk. 122) kinnitatud vallavanema asetäitjaks, kellel Vändra vallavanema statuudi ( 2 kd. t.lk. 139-142) punkti 12 alusel oli õigus asendada vallavanemat tema äraolekul. Eeltoodud olukorda ja asendamise alust on maakohus otsuses eitanud ning kaitsja pole nimetatud põhistusele ja järeldusele vastuväiteid esitanud. Samuti kolleegium leiab, et iseenesest fakt, et Taivo Himmaste oli vallavanema asetäitjaks kinnitatud ei andnud talle alust vallavanemaga eeltoodud lepingute sõlmimiseks. Ka volikogu ei ole oma otsusega Taivo Himmastele tehingute sõlmimiseks õigust andnud. KVS § 24 lg 1 keelas ametiisikul teha tehinguid iseendaga ja samuti volitada alluvaid tegema vastavaid tehinguid tema asemel. Kuna vallavanem ei olnud lepingute sõlmimise ajal ära ehk tema asendamise alus tehingu sõlmisel asetäitja poolt puudus, sai asetäitja vallavalitsuse nimel lepinguid sõlmida vaid vallavanema volituse alusel. Vaid vallavanema volituse alusel vallavara omandamist puudutava lepingu sõlmist kajastab ka kehtinud Vändra vallavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra § 6 p 8, mille kohaselt saab vallavara omandamise lepingu sõlmida vallavanem või tema poolt volitatud isik.

Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohtul puudus õigus otsuses analüüsida lepingute sõlmimise asjaolusid. Süüdistuse kohaselt lepingud olid aluseks vallavara J.O kasuks pööramisel, mistõttu tuli maakohtul süüdistuse pinnalt tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel lepingute seaduslikkusele ka hinnang anda ja seda ka tsiviilõiguslikust aspektist.

Kohtukolleegium leiab, et J.O tuleb karistada rahalise karistusega 150 päevamäära ja Taivo Himmastet 80 päevamäära ulatuses.

Ivi Kesküla (allkirjastatud digitaalselt)

Pavel Gontšarov (allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Reinola (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.