1-13-7729/33 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Ringkonnakohtu poolt apellatsioonimenetluse pooltele kirjalikus menetluses oma seisukohtade esitamiseks esitas A. Tamme kaitsja täiendava seisukoha. Kaitsja märgib, et Pärnu Maakohtu 23.04.2014 a otsuses on süüdistatava ankeetandmetes põhjendamatult jäetud märkimata, et A. Tamm omab tegutsevat ettevõtet K OÜ, mille kaudu on süüdistataval olemas legaalne ja igapäevane sissetulek. Esimese astme kohtus kohtuliku arutelu käigus on tõendamist leidnud fakt, et Argo Tamm, erinevalt kannatanust, viiibis kogu aeg enda krundi piires ning tõendatud on ka fakt, et väidetav sündmuskoht on liigniiske ja kõrkjaid ning umbrohtu täiskasvanud maa-ala. Kriminaalasja toimikus olevad fototabelid kinnitava kaitse sellist väidet. Kaitsja leiab, et kannatanu ÜK ja tunnistaja AK ütlustes leidub mitmeid vastuolusid. Tunnistaja AK ütluste kohaselt olevat kannatanu suu olnud peale lööki verd täis, kuid väidetavalt vahetult peale toimunut on EMO-s kannatanul fikseeritud ainult parema põse pindmine vigastus. Oluline vastuolu ütlustes on ka see, et kannatanu väitel võttis ta pärast seda, kui oli löögi järel püsti tõusnud, enda taskust telefoni ja helistas kohe kohalikule konstaablile. Tunnistaja AK kinnitas aga, et kannatanu tõusis püsti, läks majja telefoni tooma, sest neil ei ole õues telefoni. Kohus on küll uskunud kannatanu sõnu, et ta helistas peale väidetavat intsidenti kohalikule konstaablile (puuduvad kirjalikud tõendid, mis seda väidet kinnitaksid), kuid samas ei ole kohus otsuse tegemisel arvesse võtnud asjaolu, et ka süüdistatav helistas 08.06.2012 a kella 14:03:37 ajal numbrile 112, teavitas tekkinud probleemist ja soovis saada lahendust. Tunnistaja AK andis kohtus ütlusi, et nad ei läinud kohe politseisse, sest kannatanul oli väga halb olla ja oli nädalavahetus. Seetõttu ei ole võimalik selgeks teha, mis kannatanul tegelikult väidetava sündmuse ajal viga oli. Kaitsja leiab, et vaidlust ei ole tõsiasjas, et kui kannatanut oleks löödud süüdistatava poolt rusikaga parema lõua piirkonda, mille tagajärjel tuli kannatanul suust palju verd, siis oleks löögi tagajärjel saadud vigastused olnud fikseeritavad ka EMO-s. Kaitsja seab kahtluse alla ka kannatanu ütlused, et ta kuulis ca 50 meetri kauguselt ajal, mil AK niitis mootoriga muruniitjaga (mille müra on ca 85 dB), et A. Tamm ütles tunnistajale midagi ebatsensuurset, solvavat. See ei ole aga võimalik, mis omakorda tekitab järgmise põhjendatud kahtluse kannatanu poolt antud ütluste tõele vastavuses.

Süüdistusaktist ja kohtuotsusest nähtuvalt toimus kuriteosündmus 08.06.2012 kella 13.40 kuni 13.50 vahelisel ajal. Apellatsioonis viidatakse võimalikule kõrvaldamata kahtlusele selles, et on ebaselge Argo Tamme asukoht 08.06.2012 kell 12:30. Kohtuistungil ei tekkinud ühtki teist versiooni sellest, et A. Tamm ei viibinud kuriteo toimumise ajal sündmuskohal. Vastupidi, tõendatud sai, et vähemalt kell 12 oli A. Tamm oma krundil ja õues. Kuna vaidlust ei tekkinud, on maakohus seda ka konstateerinud kohtuotsuse lk 3. Tunnistaja TH (A. Tamme abikaasa) kinnitas kohtuistungil (protokolli lk 15-16) vastates kaitsjale, et kella 12 paiku oli ta kodus, nad olid perega õues ja panid kartuleid. Ta ütles ausalt, et ei tea, kus viibis igal hetkel A. Tamm. Vastates prokuröri küsimusele, kus kisa toimumise (sündmuse) ajal oli A. Tamm, vastas tunnistaja: „Kordan, ma ei tea kuna meil on suur pere ja ma ei jälgi, kus meie pereliikmed parasjagu mingil ajahetkel asuvad. Meil oli konkreetne ülesanne (panid kartuleid) ja igaüks tegi seda mida pidi.“ Seega ei lükka TH sõnad ümber tunnistaja AK ja kannatanu ütlusi selles, et A.Tamm viibis sündmuskohal, lõi kannatanut ja tekitades talle kehavigastuse. Löömise tagajärjel kannatanu eemalepaiskumise kaugus on sedastatav ütluste olustikuga seostamise protokollist, mis on kaitsja nõusolekul kohtu poolt aktsepteeritud lubatud tõendina. Seega on protokollist nähtuvalt tõendatud, et kannatanu kukkus peale lööki enda krundile piirikraavist ca 2 m kaugusele. Lööki ja oma krundile kukkumise fakti kinnitasid ka kannatanu ja tunnistaja AK. Samuti ei nähtu ühestki avalikul kohtuistungil (sh kaitsja poolt) esitatud uuritud tõendist, et 8. juunil 2012 oleks olnud sündmuskoht läbimatu liigniiske ala, kus sündmus ei oleks saanud aset leida. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on dokumendid, fotod, kannatanu, tunnistajate ütlused ja ütluste olustikuga seostamise protokollid lubatud tõendid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu lõike 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Nähtuvalt Pärnu Maakohtu 21.04.2014 kohtuistungi protokollist on kohus igakülgselt uurinud kõiki menetluspoolte poolt esitatud tõendeid ja andnud kohtuotsuse põhiosas (lk 3 kuni 6) hinnangu 08.06.2012 sündmusele ja (lk 6 kuni 8) hinnangu 09.08.2013 sündmusele, jõudes esimesel juhul süüdimõistva lahenduseni ja teisel juhul õigeksmõistva lahenduseni, millised kajastuvad kohtuotsuse resolutiivosas. Andes kohtuotsuse lk 8 kuni 9 hinnangu isiku süüle, on kohus põhistanud ka karistuse valikut kohtuotsuse lk 9 kuni 10. Kohtule ei jäänud mingeid kõrvaldamata kahtlusi. Seega on alus öelda, et maakohus on hinnanud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt ja siseveendumuse kohaselt ning ei ole rikutud KrMS § 338 p 1 sätteid ega KrMS §-e 338 p 3, 339 lg 1 p 8. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

A. Tamm andis ise maakohtus ütlusi, mille kohaselt pani ta perega põllul kartuleid maha, samal ajal, kui kõrvalkinnistult oli kuulda muruniiduki töötamist ja hiljem mingit karjumist. Põld ja koht, kus väidetav intsident toimus, asuvad vastastiku, üle kraavi, vahemaa on umbes 10 meetrit. Seda, et nad panid kartuleid maha, on kinnitanud ka A. Tamme elukaaslane TH, kes küll ei osanud kinnitada, kas A. Tamm viibis kogu aeg põllul. Ka tunnistaja AK on kinnitanud, et kui ta oli alustanud niitmist, nägi ta A. Tamme, tema naist ja lapsi nende oma hoovi peal. Kui ta jõudis niitmisega kraaviperveni, tuli A. Tamm tuli oma põllule ja hakkas midagi karjuma, mille peale ta ühel hetkel jättis masina seisma. Seega selles osas, et A. Tamm viibis oma krundil asuval põllul, ei ole tõepoolest vaidlust. Ütlused erinevad aga osas, kas A. Tammel tekkis konflikt naabritega, mille käigus läks ta oma krundi servale ja lõi seal naabrit ÜK näkku. Seda on oma otsuses märkinud ka maakohus: „Kohtu hinnangul kattub kannatanu ja tunnistaja AK ütlused sündmusega seonduvas olulises teabes piisavalt täpselt, millest tulenevalt ei teki kohtul kõrvaldamata kahtlust nende ütluste tõepärasuses. Nimetatud ütlustele vastanduvad süüdistatava enda ütlused selle kohta, et tema oli küll nimetatud päeval oma aias, kuid kannatanut löönud ei ole. Kohus heidab kõrvale süüdistatava ütlused selle kohta, et tema ei löönud ÜK mis on vastolus olevate tehioludega, samuti kannatanu ÜK, tunnistaja AK samasisuliste ütlustega ning SA Pärnu Haigla erakorralise vastuvõtu patsiendikaardiga, kus on diagnoositud parema põse limaskestal pindmine vigastus.“ Eelnevast tulenevalt ei pea paika apellatsioonis esitatud väide, justkui tugineks A. Tamme süüdimõistmine kohtu ekslikul seisukohal A. Tamme asukohta osas. Samuti ei ole maakohus süüteo toimepanekut lugenud tuvastatuks sellega, et süüdistatav ei vaielnud vastu sellele, et tunnistaja AK viibis kindlal ajal enda krundil. Maakohus, olles ära näidanud, et AK ja ÜK ütlused on vastuolus A. Tamme ütlustega, leidis tõendeid hinnates, et usaldusväärsemaks tuleb pidada AK ja ÜK ütlusi. Lisaks sellele, et need ütlused kattuvad olulistes joontes omavahel, põhjendas kohus nende usaldusväärsust veel sellega, et nende ütlustega haakub SA Pärnu Haigla erakorralise vastuvõtu patsiendikaardil olev info, mille kohaselt tuvastati ÜK-l põse siseküljel kerge põrutus-marrastus. Kohus lisas, et ka tunnistaja TH ütlused ei välista seda, et A. Tamm kannatanut lõi, kuna tunnistaja ütluste kohaselt tema löömist ei näinud, kuid samas ei oska ta öelda, kus A. Tamm igal hetkel viibis. Ringkonnakohus nendib, et tõendite vahelise vastuolu puhul peabki kohus hindama, millist tõendit ta usaldusväärseks peab, millise aga kõrvale jätab (vt nt KrMS § 312 p 2). Maakohus on oma hinnangut tõenditele põhjendanud ning ringkonnakohus peab seda hinnangut õigeks. Märkida tuleb, et kannatanu ÜK ja tunnistaja AK ütlused annavad toimunust tervikliku pildi. Seevastu süüdistatava A. Tamme versiooni puhul on sündmuste kulg ebaselge ja ebaloogiline. A. Tamme kirjeldus toimunust algab justkui sündmuse keskelt ega anna vastust sellele, mis toimus sellele eelnevalt. Nimelt väitis A. Tamm, et kuulis ta pärast seda, kui naaberkrundil oli muruniiduk seisma pandud, sealt kisa, ÜK sõimas teda ja ähvardas kriminaalasjaga. Ta nägi, et ÜK on oma maa peal kraavis pikali maas. Kuna A. Tamme väitel ta enne naabrite poole ei vaadanud, ei saa talle ette heita seda, et tema ütlustest ei nähtu, kuidas ÜK kraavipervele pikali sai. See-eest jääb aga A. Tamme ütluste puhul selguseta see, miks ÜK pikali olles just teda sõimas. A. Tamm jäi ses osas oma ütluses pealiskaudseks, rääkides üldsõnaliselt sõimamisest ja kriminaalasjaga ähvardamisest. Kuivõrd A. Tamme väitel ähvardasid naabrid teda kriminaalasjaga, võib järeldada, et A. Tamm mõtles sõimamise ja ähvardamise all seda, et ÜK ähvardas teda just sellise kaebusega, mis oli käesolevas asjas süüdistuse aluseks. Seoses sellega tuleb aga nentida, et kui AK ja ÜK tahtsid esitada A. Tamme suhtes valekaebuse, polnuks ÜK-l vajadust end kraavipervele pikali visata, vaid oleks piisanud lihtsalt väitmisest, et A. Tamm teda lõi, sest kohtuasjast ei nähtu, et süüdistuses kirjeldatud vahejuhtumil oleks olnud kõrvalisi tunnistajaid. On selge, et kraavi heitmise ja sealt A. Tamme süüdistamisega ei saanud veenda rünnakus A. Tamme ennast ja tema perekonda. Seetõttu ei pea ringkonnakohus A.

Tamme esitatud versiooni toimunust eluliselt usutavaks. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu tõendaks fototabelid seda, et süüdistuses kirjeldatud moel ei olnud võimalik süütegu toime panna. A. Tamme enda poolt politseile saadetud fotodelt (toim.l 3843) on näha, et kõnealuse kraavi puhul on tegemist madala, väga laugete külgedega kraaviga, mis suuremas osas on põhjani kuiv. Seega ei ole tõendatud see, et tegemist on liigniiske alaga, kus ei oleks võimalik seista. Kuna kraavi põhi ei ole lai, ei näe kohtukolleegium, miks ei peaks olema võimalik ühel kraavi nõlval seistes lüüa teisel nõlval seisjat. A. Tamm on ise tähistanud Maa-ameti kaartidel pildistatud ala (s.o kraavi) kui kruntide vahelist piiri vahetult ümbritseva ala (toim.l 44-53). Seda, kus täpselt A. Tamm ÜK löömise ajal seisis, fikseeritud ei ole. Seetõttu ei saa nõustuda kaitsjaga, nagu oleks ütluste olustikuga seotud protokollis näidatud koht, kuhu ÜK kukkus, mitu meetrit eemal kohast, kus teda väidetavalt löödi. Märkida tuleb, et kannatanu (toim.l 54-58) ega tunnistajaga läbi viidud ütluste olustikuga seostamisel (toim.l 64) ei ole protokollis märgitud mingisuguseid mõõtmisandmeid ning ka fotodelt ei ole tuvastatav, et oleks toimunud mingisuguseid mõõtmisi. Kannatanuga läbi viidud ütluste olustikuga seostamise protokollile lisatud fotodest 2. ja 3. (toim.l 56-57) foto kajastavad kohta, kus kannatanu enda väitel seisis ja kuhu ta kukkus. Visuaalselt on tegemist sama kohaga ning ei ole võimalik aru saada, et kannatanu oleks läheduses olevate taimede suhtes oluliselt (2 meetri võrra) liikunud. Ka tunnistaja osutab kannatanu kukkumise kohana umbkaudu samale kohale nagu kannatanu ise. Ringkonnakohus möönab, et kannatanu ÜK ja tunnistaja AK ütluste vahel on vastuolu selles, kas ÜK-l oli telefon taskus, nii et ta sai kohe helistada politseisse, või käis ta toast telefoni toomas. Kohtukolleegium ei pea aga vastuolu selliseks, mis seaks nende ütlused tervikuna kahtluse alla. Nimelt on mõlemad kinnitanud, et pärast vahejuhtumit konstaablile helistati ning viimane soovitas pöörduda EMO-sse. Viimase väite muudab omakorda usaldusväärseks see, et ÜK tõepoolest EMOsse pöördus, mida kinnitab patsiendikaart. Patsiendikaardi kohaselt tuvastati ÜK-l põse siseküljel kerge põrutus-marrastus. Maakohtu istungil üle kuulatud asjatundja HK ütluste kohaselt on kirjeldatud vigastus tekkinud kindlasti traumaatilise jõu tagajärjel ning sellist vigastust ei saa tekitada ise endale põske hammustades.