Kohtulahend

AMA151)

Põllumajandusministeeriumi poolt 16. aprillil 2012 OÜ-le Peipsi Holding (reg.nr 11297018) väljastatud Peipsi järvel kutselise kaluri püügiloa nr IV 120183 alusel ebaseaduslikult 377 alamõõdulist koha. Süüdistatavad rikkusid kalapüügiseaduse (KPS) § 20 lg-t 2, mille järgi on kalapüügil keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Ebaseadusliku kalapüügiga tekitati keskkonnakahju kokku summas 18 850 eurot. Viru Maakohtu 8. mai 2014. a otsusega mõisteti V. Kuzakhmetov ja A. Pshenichnikov neile esitatud süüdistuses õigeks. Kohus asus seisukohale, et kuriteo toimepanemine ei leidnud kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist. Maakohus tuvastas, et süüdistatavad püüdsid kala lubatud kohas, lubatud ajal ja lubatud püügivahendiga (ääre/avaveemõrdadega). V. Kuzakhmetovi ütluste kohaselt kontrollisid nad püügivahendeid enne 3. juulit 2012 viimati 27. juunil 2012. Järgmise kontrolli kuupäevaks oli plaanitud 30. juuni 2012, kuid ilmastikuolud ei sobinud. Need kaks mõrda, mida oli vaja kontrollida, olid vette lastud aprillis 2012. Aprillist kuni 3. juulini 2012 püüdsid süüdistatavad kala kokku kuuel korral. Seega algas kalapüügiloaga lubatud kalapüük juba aprillis 2012 mõrdade vettelaskmisega ja jätkus kuni 3. juulini 2012 kuuel korral püügivahendite kontrollimise ja kalasaagi pardale võtmisega. Kohus selgitas, et KPS § 3 lg-te 1 ja 3 mõttes ei ole kalapüük alati lühiajaline või hetkeline käitumisakt. Kalapüügiseadus defineerib kalapüüki kui tegevust, mille eesmärk on kala hõivamine selle kinnipüüdmise või surmamise teel. Kalapüügiga on võrdsustatud püügivahenditega veekogul viibimine. Süüdistatavatele esitatud süüdistus käsitles üksnes

Ajaks, mil sündmuskohale saabusid keskkonnainspektsiooni ametnikud, olid kalurid jõudnud kontrollida kahest mõrrast ühte. Esimesena kontrollitud mõrra asukoht ei langenud kokku süüdistuses märgitud koordinaatidega, vaid asus sellest kahe kilomeetri kaugusel kaldast ja ühe kilomeetri kaugusel süüdistuses märgitud kohast. Ajal, kui süüdistatavad kontrollisid mõrra ühte kotti, sorteerisid kala ja lasid alamõõdulist kala tagasi vette, avastasid keskkonnaametnikud kalapaadis neli kalakasti. Ametnikud teavitasid süüdistatavaid neil tekkinud kahtlusest, et osa kalasaagist oli lubamatu ehk tegemist oli alamõõduliste kaladega. Seejärel suunduti sadamasse kalu mõõtma ja sellega kalapüük lõppes. Teise mõrra teine kott jäi kontrollimata. Süüdistuse tekstist ei selgu, millist konkreetset tegu süüdistatavatele ette heidetakse. Prokurör selgitas kohtukõnes, et süüdistatavatele tehtud etteheide seisnes selles, et nad võtsid alamõõdulise koha pardale, olles teadlikud, et alamõõdulise kala püük on seadusega keelatud. Kohus möönis, et kui kalapüügi all mõista kala hõivamise kogu protsessi (mõrdade vettelaskmist, nende kontrollimist, kalasaagi pardale tõstmist ja selle kontrollimist-sorteerimist, eluvõimelise alamõõdulise või mittelubatud kala vettelaskmist), siis ei välju alamõõdulise kala pardale võtmine kui kalapüügi protsessi osa isikutele esitatud süüdistuse piiridest. Ehkki süüdistus oli esitatud üsna üldsõnaliselt, ei rikkunud see maakohtu hinnangul süüdistatavate kaitseõigust. Kohus asus seisukohale, et kalasaagi pardale võtmine ei ole iseenesest õigusvastane tegu. Vastupidi, tegemist on kalapüügi loomuliku osaga. Kala püünisesse minek on kalurite kontrolli all üksnes osaliselt. Kui kalurid paigaldavad vette lubatud kohas ja ajal lubatud püügivahendeid, ei välista see, et püünisesse võib sattuda mittelubatud kala. Kalasaagi tuvastamiseks ei ole kaluritel muud varianti, kui tõsta kalasaak pardale ja seda sorteerida, lastes mittelubatud liiki ja alamõõdulised eluvõimelised kalad tagasi vette. Seda süüdistatavad tegidki. Nad tõstsid esimese mõrra kalasaagi pardale, kontrollisid seda ja sorteerisid alamõõdulise surnud kala eraldi kastidesse. Keskkonnainspektsiooni ametnike saabumise ajal kontrollisid süüdistatavad teise mõrra esimest kotti, lastes eluvõimelise alamõõdulise kala vette. Selline süüdistatavate tegevus on kooskõlas seadusega ega riku ühtegi kalapüüki reguleerivat õigusnormi. Kalapüügiseaduse ega eeskirjaga ei ole keelatud alamõõdulise eluvõime kaotanud kala pardale võtmine ja kalapaati jätmine.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatavate ütluste kohaselt ei võimaldanud ilmastikuolud järvel mõrda välja võtta ja seetõttu oli kala väljavõtmise hetkeks surnud. Tegemist oli kaitseväitega, mida süüdistatavad enne maakohtu istungil polnud esitanud. Prokurör taotles istungil tõendina vastu võtta Keskkonnainspektsiooni poolt esitatud väljavõtte Keskkonnainspektsiooni objekti kontrollimise andmebaasi süsteemist (OKAS), millest nähtuvad ajavahemikus 28. juunist kuni

Süüdistatavatel oli võimalik mõrraga püüki teostada viisil, mis välistanuks kala suremise. Tunnistaja I.M. andis ütlusi, et tema hinnangul oli kala värske. Prokurör ei nõustu, et tunnistaja ütlus ei kummuta süüdistatavate väidet, et kala oli surnud mõrras. Sellisel juhul rääkinuks tunnistaja roiskunud kalast. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 21. juulini 2014.

valdavalt surnud alamõõduline koha, mille nad paigutasid teistest kaladest eraldi kastidesse. Surnud koha jätsid nad paradale ja paigutasid kastidesse, sest eluvõimetu kala järve tagasi viskamine on Kalapüügiseaduse kohaselt keelatud (Kalapüügiseadus § 20 lg 3). Seega on ringkonnakohtu arvates apellatsioonimenetluse keskseks küsimuseks, kas alamõõduline koha oli veest väljavõtmisel eluvõimeline või mitte. Kriminaalkolleegium leiab, et kaevatavas otsuses on see küsimus juba edukalt lahendatud ning prokuröri poolt apellatsioonis esitatud argumentatsioon maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole veenvalt ümbelükatud V. Kuzakhmetovi ja A. Pshenichnikovi väidet, et nende poolt paatitõstetud alamõõduline koha oli juba selle veest väljatõstmisel eluvõimetu. Kolleegiumi arvates on ainsa tõendina, mis võib anda informatsiooni süüdistatavate paadis tuvastatud alamõõdulise koha eluvõimelisuse kohta nende paati tõstmise momendil, käsitletav Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektori I.M. ütlused kohtuistungil. Vastates prokuröri sellesisulisele küsimusele on tunnistaja I.M. väitnud, et paadis olnud alamõõduline koha oli suhteliselt värske, sest lõpusetagused paistsid punased. Ringkonnakohtu hinnangul on tunnistaja taoline väide mitmeti tõlgendatav. Nii ei ole I.M. vastusest võimalik välja lugeda, mida konkreetselt tähendab väljend „suhteliselt värske“. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud väite alusel kuidagi võimalik anda tõsikindlat hinnangust, kas süüdistatavate poolt paati tõstetud alamõõduline koha oli selle väljatõstmise hetkel eluvõimeline või mitte. Täpsustavaid küsimusi ei ole aga prokurör pidanud vajalikuks tunnistajale esitada. Ka ei nähtu I.M. vastusest prokurörile, millise konkreetsete tegevuse tulemusena väitis I.M. , et alamõõduliste kohade lõpusetagused paistsid punased. Nimetatud väitest pole võimalik üheselt aru saada, kas alamõõduliste kohade lõpusetagused olid punased, mis viitaks justkui nende eluvõimelisusele nende püüdmise hetkel või need ainult „paistsid“ tunnistajale punased. Ringkonnakohtule jääb siinjuures mõistetamatuks, millised välise vaatluse kriteeriumid üldse annavad võimaluse teha kindlaks kala eluvõimelisust selle püüdmise hetkel. Samas pole kohtu jaoks usutav, et selleks ainsaks väliseks kriteeriumiks on surnud kalade lõpusetagune värvus. Ka nimetatud osas pole prokurör pidanud vajalikuks tunnistajale täpsustavate küsimuste esitamist. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et tunnistaja taolised ebamäärased väited prokurörile antud vastuses ei lükka ümber süüdistatavate ütlusi, et nende paadis tuvastatud alamõõduline koha oli juba veest väljatõstmisel kaotanud eluvõime. Ringkonnakohtu arvates ei lükka süüdistatavate sellekohaseid ütlusi ümber ka prokuröri poolt kohtukõne teesides esitatu, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et ühes mõrras mida süüdistatavad kontrollisid, oli valdavalt surnud koha ning teises kontrollitavas mõrras mitte. Kohtupraktikas kinnistunud arusaamade kohaselt saab kohtuotsus rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ja tõendamist leidnud objektiivsetel asjaoludel ehk teisisõnu kohtuotsus ei saa tugineda oletustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendi vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega.

Ringkonnakohtu hinnangul on aga prokuröri ülaltoodud väite näol tegemist vaid oletusega, sest see ei ole objektiivselt kontrollitav ning seetõttu ei saa nimetatule rajada ka süüdimõistvat kohtuotsust. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid tõsikindlalt väita, et süüdistatavate poolt 3. juulil 2012 Peipsi järvel esimesest mõrrast püütud alamõõduline koha oli selle paati tõstmisel eluvõimeline, siis on maakohus nad õigustatult neile inkrimineeritud süüdistuses õigeks mõistnud. Esitatud apellatsioonis esitas prokurör taotluse võtta kriminaalasja juurde ja uurida ringkonnakohtus Keskkonnainspektsiooni objekti kontrollimise andmebaasi süsteemist saadud väljavõtet, millest nähtub kui mitu korda kutselised kalurid on ajavahemikul 28. juuni kuni 3. juuli 2012 kontrollinud Peipsi järvel mõrdu. Samuti palus prokurör ringkonnakohtul tõendina vastu võtta Keskkonnaagentuuri Ilmateenistuse kodulehelt tehtud väljatrüki kohta tuule tugevuse kohta Peipsi järvel ajavahemikul 27. juuni kuni 3. juuli 2012. Oma taotlust nimetatud tõendite vastuvõtmiseks põhistab prokurör sooviga kummutada süüdistatavate ütlused selle kohta, et nad ei saanud ajavahemikul 27. juunist kuni 30 juulini 2012 järvele mõrdu kontrollima minna halbade ilmastikuolude tõttu. Samas on võimalik prokuröri apellatsioonist järeldada, et süüdistatavate nimetatud väite kummutamisega soovib riiklik süüdistus tõendada, et V. Kuzakhmetovil ja A. Pshenichnikovil oli võimalik mõrraga püüki teostada moel, mis välistaks kala suremise mõrras. Ringkonnakohus peab apellatsioonis esitatule vastates vajalikuks märkida, et riiklik süüdistaja on taolist väidet esitades ilmsselgelt vastuoluline ning ei lähtu V. Kuzakhmetovile ja A. Pshenichnikovile esitatud süüdistusest. V. Kuzakhmetovile ja A. Pshenichnikovile esitati süüdistus selles, et nad püüdsid 3. juulil 2012 Peipsi järvest eluvõimelist, kuid alamõõdulist koha. Nimetatud süüdistust toetas prokurör ka oma kohtule esitatud kirjalikuks kohtukõnes. Apellatsioonis esitatud riikliku süüdistaja taotlusest, võtta kriminaalasja juurde täiendavaid tõendeid ning nende tõendite esitamise eesmärgist, saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et riiklik süüdistus heidab V. Kuzakhmetovile ja A. Pshenichnikovile ette, et viimased ei teostanud mõrraga püüki moel, mis välistaks kala suremise. Vabariigi Valitsuse 9. mai 2003 määrusega nr 144 kehtestatud Kalapüügieeskirja § 13 lg 1 kohaselt peab kalapüügil püüniste kontrollimise sagedus vältima saagi riknemise püünises. Eeltoodust nähtub kokkuvõtvalt, et süüdistusakti kohaselt heidab riiklik süüdistaja V. Kuzakhmetovile ja A. Pshenichnikovile ette elusa, kuid alamõõdulise koha püüdmist Kalpüügiseaduse § 20 lg 2 järgi, apellatsioonist tulenevalt aga hoopis seda, et süüdistatavad ei kontrollinud püüniseid moel, mis välistaks saagi riknemise püünises s.o Kalapüügieeskirja § 13 lg 1 rikkumist. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatavate suhtes ainult süüdistusakti järgi. Riigikohus on korduvalt oma otsustes selgitanud, et süüdistuse tekstis peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt V. Kuzakhmetovi ja A. Pshenichnikovi suhtes koostatud süüdistusaktis ei ole neid süüdistatud Kalapüügieeskirja § 13 lg 1 rikkumises ning sellesisulise rikkumise inkrimineerimine süüdistatavatele kohtu poolt oleks ilmselgelt süüdistuse piiridest väljumine, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole lubatav. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata prokuröri taotluse täiendavate tõendite lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde kui asjasse mittepuutuvad ning ei käsitle otsuses pikemalt prokuröri väidet süüdistatavate poolt Kalapüügieeskirja § 13 lg 1 rikkumise kohta.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas

/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.