Kohtulahend

ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm, mille § 2 lg 1 järgi arvutatakse kalavarudele tekitatud kahju suurus § 1 lõikes 1 nimetatud juhul ja lisas 1 või § 1 lõikes 3 nimetatud kahju hüvitamise määrade järgi vastavalt kahjustada saanud isendite arvule, kui kahjustada saanud isendite arvu on võimalik määrata. Eeltoodud määruse lisa 1 kohaselt on alamõõdulise koha püügi korral kahju hüvitamise määr 10 eurot isendi kohta. Kalapüügiseaduse § 25 lg 6 järgi on kalavaru kahjustamisel KPS § 202 loetletud rikkumiste puhul kahju hüvitamise määr selle liigi isendi või kilo kohta sama paragrahvi lõike 4 alusel määratud viiekordne kahju hüvitamise määr. Eeltoodust tulenevalt rikkus Valeriy Kuzakhmetov 03.07.2013. a. Amuur tüüpi mootorpaadis numbrimärgiga XXX, Põllumajandusministeeriumi poolt 16.04.2012 OÜ Peipsi Holdingule (reg nr 11297018) Peipsi järvel kutselise kaluri püügiloa nr IV 120183 alusel teostatud kalapüügiga Kalapüügiseaduse § 20 lg 2, mille järgi on kalapüügil keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Ebaseadusliku kalapüügiga tekitati keskkonnakahju kokku summas 18 850 eurot. Oma teoga pani Valeriy Kuzakhmetov toime kalapüügi nõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, s. o. kuriteo KarS § 361 lg 1 järgi. Aleksandr Pshenichnikov on antud kohtu alla ja süüdistatakse selles, et tema 03.07.2012.a. koos Valeriy Kuzakhmetoviga, olles kutselised kalurid, püüdsid ca 2 km kaugusel kaldast Kauksi ja Kuru vahelisel alal (koordinaatidega N 58o 591,44 ja E 27o 167,85) Amuur tüüpi mootorpaadis numbrimärgiga XXX, Põllumajandusministeeriumi poolt 16.04.2012 OÜ Peipsi Holdingule (reg nr 11297018) Peipsi järvel kutselise kaluri püügiloa nr IV 120183 alusel ebaseaduslikult 377 alamõõdulist koha. Kalapüügiseaduse § 20 lg 2 järgi on kalapüügil keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Kalapüügiseaduse § 17 lg 1 järgi on kehtestatud Kalapüügieeskiri, mille lisa 5 järgi on kehtestatud kohade alammõõdud (Peipsi, Pihkva ja Lämmijärves on kala pikkus ninamiku tipus (suu suletud) kuni sabauime keskmise kiire alguseni (märgitakse l) ning koha alamõõt kala pikkus ninamiku tipus (suu suletud) kuni sabauime lõpuni (märgitakse L). Kala loetakse mõõduliseks, kui kala pikkus on võrdne või suurem kas l või L. Kalapüügieeskirja lisa5 järgi loetakse püütud koha alamõõduliseks, kui l-on väiksem, kui 40 cm ja L-on väiksem, kui 46 cm. Kalapüügiseadus § 202 lg 1 p 1 sõnastuse kohaselt loetakse tõsiseks kalapüüginõuete rikkumiseks kutselisel kalapüügil EL Nõukogu määruse nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud tõsiseid rikkumisi. EL Nõukogu määruse nr 1005/2008 artiklis 42 punktis 1 alapunkti a järgi on tõsised rikkumised tegevused, mis käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina vastavalt sama määruse EL Nõukogu määruse nr 1005/2008 artiklis 3. EL Nõukogu määruse nr 1005/2008 artiklis 3 punkti 1 alapunkti i sõnastuse järgi loetakse ebaseaduslikuks, teatamata või reguleerimata kalapüügiks juhtumit, kui on võtnud pardale, ümberlaadinud või lossinud alamõõdulisi kalu vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kalapüügiseaduse § 25 lg 4 alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.09.2011 määrus nr 122 Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm, mille § 2 lg 1 järgi arvutatakse kalavarudele tekitatud kahju suurus § 1 lõikes 1 nimetatud juhul ja lisas 1 või § 1 lõikes 3 nimetatud kahju hüvitamise määrade järgi vastavalt kahjustada saanud isendite arvule, kui kahjustada saanud isendite arvu on võimalik määrata. Eeltoodud määruse lisa 1 kohaselt on alamõõdulise koha püügi korral kahju hüvitamise määr 10 eurot isendi kohta. Kalapüügiseaduse § 25 lg 6 järgi on kalavaru kahjustamisel KPS § 202 loetletud rikkumiste puhul kahju hüvitamise määr selle liigi isendi või kilo kohta sama paragrahvi lõike 4 alusel määratud viiekordne kahju hüvitamise määr.

Eeltoodust tulenevalt rikkus Aleksandr Pshenichnikov 03.07.2013. a. Amuur tüüpi mootorpaadis numbrimärgiga XXX, Põllumajandusministeeriumi poolt 16.04.2012 OÜ Peipsi Holdingule (reg nr 11297018) Peipsi järvel kutselise kaluri püügiloa nr IV 120183 alusel teostatud kalapüügiga Kalapüügiseaduse § 20 lg 2, mille järgi on kalapüügil keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Ebaseadusliku kalapüügiga tekitati keskkonnakahju kokku summas 18 850 eurot. Oma teoga pani Aleksandr Pshenichnikov toime kalapüügi nõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, s. o. kuriteo KarS § 361 lg 1 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

KarS § 2 lg 2 näeb ette, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ka isik on selle toimepanemises süüdi. Järelikult peab kohus kõigepealt tuvastama, milline tegu, tegevuse või tegevusetuse vormis on süüdistatavate poolt toime pandud, järgmise sammuna kontrollima, kas kohtuliku arutamise käigus tuvastatud tegu vastab konkreetsele süüteokoosseisule, kas on teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning viimasena hindama isikute süüdiolekut KarS § 32 mõttes. Süüdistatavate kalapüüki puudutavad faktilised asjaolud on tuvastatavad eeskätt süüdistatavate endi ütluste, samuti tunnistaja I. M. ütluste ning kohtuliku arutamise käigus uuritud muude tõenditega, milleks on objekti kontrollimise protokoll koos kalade mõõtmistabeliga (kriminaalasja materjalid lk 1-8, 23-36), sündmuskoha vaatlusprotokoll (lk 9-20), kalapüügiloa koopia (lk 37). Kohtuliku arutamise tulemina on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud. Süüdistatavad mõlemad on kutselised kalurid kalapüügiseaduse § 13-2 lg 2 mõttes, kellel on kalapüügiseaduse § 13-2 lg 3-1 kohaselt nõutav kutsekvalifikatsioon - teise astme rannakalur. Süüdistatavad on läbinud vastava koolituse, 70 tundi, kus käsitleti nii praktilisi kui ka teoreetilisi küsimusi, samuti seaduseandlust. Süüdistatavatel on vastavad sertifikaadid. See on tõendatud süüdistatavate ütlustega ( kohtuistungi protokoll lk 16, 20). Esitatud süüdistuse kohaselt on kuriteo toimepanemise ehk nõuete rikkumisega toimepandud ning olulise kahju põhjustanud kalapüügi kuupäevaks 03.07.2012. Käeolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selle üle, et 03.07.2012 ehk süüdistuses näidatud ajal tegelesid süüdistatavad kalapüügiga kalapüügiseaduse § 3 lg 1 ja 3 mõttes. Süüdistatavate tegevus oli suunatud kala hõivamisele nende kinnipüüdmise teel, mis on kalapüük kalapüügiseaduse § 3 lg 1 mõttes, milleks viibisid süüdistatavad veekogul, Peipsi järvel, püügikorda seatud püügivahenditega- vees olid sinna varem paigaldatud püügivahendid- kaks mõrda. Kalapüügiloa kohaselt (lk 37) oli süüdistatavatel õigus tegeleda kalapüügiga ajavahemikus 16.04.2012-31.12.2012, piiranguid kalaliikide ja saagi mahu kohta kalapüügiluba ei sätesta, lubatud püügivahendiks on püünis, nimelt ääre/avaveemõrd arvuga neli. Lähtudes toodud asjaoludest püüdsid süüdistatavad kala lubatud kohas, lubatud püügivahendiga, lubatud ajavahemikus.

Süüdistatav V. Kuzakhmetovi ütlustest (kohtuistungi protokoll lk 14-16) nähtub, et viimati enne 03.07.2012 tema ja kaassüüdistatav kontrollisid püügivahendeid 27.06.2012. Järgmise kontrolli kuupäevaks oli plaanitud 30.06.2012, kui ilmastikuolud ei sobinud. Seda kinnitab ka A. Pshenichnikov (kohtuistungi protokoll lk 18). Need kaks mõrda, mida oli vaja kontrollida, olid vette lastud aprillis 2012 (kohtuistungi protokoll lk 16, V. Kuzakhmetovi ütlused). Kohtule esitatud OKAS kalateatest (kriminaalasja materjalid lk 61) nähtub, et pärast aprilli 2012 püüdsid süüdistatavad kala kuni 03.07.2012 kaasa arvatud kokku kuuel korral. Teatele on märgitud kalapüüdmise igal korral saadud kalasaak. Nimetatud faktilistest asjaoludest tuleneb, et käesolevas kriminaalasjas nimetatud kalapüügiloaga lubatud kalapüük loaga määratud püügivahenditega (püünised, nimelt ääre/avaveemõrrad) algas juba aprillis 2012, mõrdade vette laskmisega, jätkus pärast seda 05., 09., 16., 22.06.2012, jätkus 27.06.2012 veekogul viibimisel püügivahendite kontrollimisega ja kalasaagi pardale võtmisega ning seejärel jätkus 03.07.2012 veekogul viibimisel püügivahendite kontrollimise ja kalasaagi pardale võtmise alustamisega. Siinjuures peab kohus selgitama, et kalapüügiseaduse § 3 lg 1 ja 3 mõttes ei ole kalapüük alati lühiajaline või hetkeline käitumisakt. Seda eriti võib öelda kutselise kalapüügi kohta. Kalapüügiseadus defineerib kalapüüki kui tegevust, mille eesmärk on kala hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel; püügikorda seatud püügivahenditega veekogul viibimine on võrdsustatud kalapüügiga (§ 3 lg 1 ja 3). Kohtu arvates on kalapüük ajalises perspektiivis mitmest käitumisaktist koosnev sihipärane planeeritud tegevus, mis on suunatud lõpptulemusele – kalasaagi pardale võtmisele, kuna just selle viimase akti teostamisega võib lugeda kala kinnipüüdmist lõpule viiduks ehk kalapüügi eesmärki täidetuks. Seoses nimetatud asjaoludega on kohtu tähelepanek järgmine. KrMS § 268 lg 1 ja 5 kohaselt toimub kohtulik arutamine ainult süüdistusakti järgi, kohus ei või tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. KrMS § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg ja koht. Kohtupraktikas on selgelt välja kujunenud seisukoht, et süüdistuses tuleb piisava põhjalikkusega näidata kõik faktilised asjaolud, mis on isiku vastutusele võtmise aluseks. Ilmtingimata kuulub selliste asjaolude hulka süüteo toimepanemise aeg ja koht. Küsimus ei ole käesolevas kriminaalasjas selles, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aega ja kohta süüdistuses määratleda. Kohus tuletab meelde üksnes seda, et süüdistatavatele on süüdistus esitatud seoses üksnes 03.07.2012 väidetavalt toimepandud teoga. Kohus teeb menetlusosalistele selgeks, et kogu isikute tegevus (olgu tegevuse või tegevusetuse vormis), mis jääb 03.07.2012 kuupäeva piiridest välja poole, ei saa olla isikute süüdistuse aluseks olevaks asjaoluks, sest see väljuks esitatud süüdistuse piiridest, ja seda sõltumatult kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaoludest. Arvestades ülaltoodut, ainetuks tuleb lugeda prokuröri poolt kohtukõnes kõlanud argumenti (vt prokuröri kohtukõne kirjalikud teesid), et, juhul kui eeldada just surnud alamõõdulist kala püüdmist, käisid süüdistatavad juunis ja juulis 2012 järvel püügivahendeid kontrollimas ebapiisava sagedusega, ei järginud, olles staažikad kalurid, praktikas ka enda poolt nimetatud tavakäitumist käia saagi kontrollimisel vähemalt 3 päeva tagant, mis ei lase püügil võrgus surra või rikneda. Kohus tuletab meelde, et süüdistatavatele ei ole süüdistus esitatud selles, et ajavahemikus alates aprillis 2012 kuni 03.07.2012 oleks süüdistatavad jätnud püügivahendid kontrollimata piisava sagedusega, rikkudes sellega kalapüügieeskirja § 13-1 lg 1 sätet, mille kohaselt tuleb püüniste kontrollimise sagedus vältima saagi riknemise püünises. Märkuse korras toonitab kohus, et sel juhul oleks süüdistuse puhul tegemist tegevusetuse vormis toomepandud teoga, mis nõuaks uue süüdistuse esitamist, (vt RKKKo lahend 3-1-1-13-07 p 10), mida kohtuliku

arutamise käigus tehtud ei olnud. RKKKo lahendis 3-1-1-85-10 on osundatud ka sellele, et tagajärjedelikti puhul (milleks on ilmtingimata KarS § 361 lg 1 järgi ettenähtud koosseis, kuna koosseisuliseks tagajärjeks on oluline keskkonnakahju) ei ole võimalik, et tagajärjele eelnev tegu oleks nii tegevuse kui ka tegevusetuse vormis. Tuvastamisele aga kuulub konkreetselt tagajärjele eelnenud tegu ( vt RKKKO 3-1-1-13-07). Kuna mainitud süüdistuses on isikutele süüks arvatud tegu formuleeritud selliselt, et 03.07.2012 konkreetses kohas ( määratletud koordinaatidega) püüdsid süüdistatavad mootorpaadis püügiloa alusel ebaseaduslikult 377 alamõõdulist kala, tuleneb süüdistuse tekstist, et tegu on toime pandud tegevusega – isikud püüdsid kala. Seega, jätab kohus analüüsimata ka kõik sellised asjaolud, mis on isikute poolt toime pandud 03.07.2013 kalapüügi kestel tegevusetuse vormis, sõltumata sellest, milline on kohtuliku arutamise käigus tegevusetuse vormis realiseerunud süüdistatavate käitumise maht. Mis puudutab süüdistuses esitatud kuupäeva, 03.07.2012, siis puudub sellel ajal teostatud kalapüügi faktiliste asjaolude osas sisuline vaidlus. Mõlemad süüdistatava tunnistavad ja nende ütlused on täielikult kinnitatud objekti kontrollimise akti, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja tunnistaja I.M. ütlustega, et 03.07.2012 viibisid kalurid veekogul, Peipsi järvel, kalapaadiga, umbes 2 km kaugusel kaldast ja püüdsid kala. Süüdistatavate tegevus seisnes 03.07.2012 konkreetselt selles, et nad kontrollisid nende poolt aprillis 2012 vette lastud mõrdasid, kokku oli vette varem lastud 2 mõrda, mida oli vaja kontrollida. Mõrrad olid vette lastud üks teisest ühe kilomeetri kaugusel ühel liinil umbes 2 kilomeetri kaugusel kaldast ( A. Pshenichnikovi ütlused, kohtuistungi protokoll lk 20). Viibides veekogul kontrollisid süüdistatavad esimese mõrra ära, milles on kaks kotti. Süüdistatavad sorteerisid kala. Esimene mõrra sorteerimine toimus järgnevalt: esimeses mõrras oli avastatud 90 % surnud kala, esimeses kotis oli surnud koha, ahvenat ja elus alamõõdulist kohakala, teises kotis oli surnud kala ja elus alamõõduline kala, mis on vette tagasi lastus (V. Kuzakhmetovi ütlused, kohtuistungi protokoll lk 14). Vette oli i esimesest mõrrast tagasi lastud elusolevat alamõõdulist kohakala 30-40 isendit. Surnud kala olid võetud pardale ja ladustatud kastidesse. Peale töö lõpetamist olid süüdistatavatel plaanis teatada keskkonnaasutusele valvetelefonile 1313 surnud alamõõdulisest kalast. Samad ütlused andis süüdistatav A. Pshenichnikov ( kohtuistungi protokoll lk 18). Kohus märgib, et süüdistatavate ütlused ei ole millegagi ümber lükatud ja kohtul ei ole alust ütluste sisus kahelda. Kohus märgib ka sedagi, et ei kannata kriitikat prokuröri väide (vt prokuröri kohtukõne kirjalikud teesid), et ta ei usu süüdistatavaid, et kala oli surnud, esitades samaaegselt retoorilise küsimuse, miks peaks kala surema koguses 377 tükki ühes mõrras ja olema elus teises mõrras? Kohus tuletab meelde, et kohtule tuleb faktiliste asjaolude tõendamiseks esitada kindlad tõendid, mille alusel võiks kohus jõuda tõsikindlale järeldusele asjaolu esinemise või selle puudumise kohta, mitte aga tugineda oma usule. Tegemist on prokuröri poolt faktilise asjaolu esinemise kohta avaldatud oletusega, millele ei saa tugineda süüdismõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus peab vajalikuks osutada sellele, et kui prokuröri arvates on antud kriminaalasjas surnud või elusoleva kala eksisteerimine on tähtsust omav asjaolu, tuleks menetlejal või prokuröril võtta juba kohtueelse uurimise käigus tarvitusele vajalikud uurimismeetmed väljaselgitamiseks „miks peaks kala surema koguses 377 tükki ühes mõrras ja olla elus teises mõrras?“, mitte aga esitada oma oletuse rütoorilise küsimuse vormis kohtuliku arutamise viimasel staadiumil- kohtukõnes. Seda enam, et tunnistaja I. M. vastas prokurörile vägagi konkreetselt, miks kala sureb mõrras – ühe variandina oligi pakutud mõrdade kontrollimise ebapiisav sagedus, teine variant on soe vesi ja kolmas - liiga palju kala ühes kotis (kohtuistungi protokoll lk 8). Kõik variandid oleksid kohtueelse uurimisel käigus kontrollitavad. Omalt poolt kohus märgib, et kala suremine looduses on üldtuntud fakt, see juhtub perioodiliselt, ja see ei ole harvaesinev või väga erandlik nähtus. Miks kala võib

surra või ei või, kas ta oli siiski esimesest mõrrast väljavõtmisel eluvõimeline või ei olnud, kohus ei spekuleeri, sest kohtule ei ole vastavaid tõendeid üldse esitatud, välja arvatud süüdistatavate ütlused, et kala oli mõrras surnud, ja tunnistaja I. M. arvamust, et tema arvates nägi kastides olev alamõõduline kala välja värske olevat. OKAS kalateatest lk 61 nähtub, et kalasaak oli 03.07.2012 kokku 57 kala. Sündmuskoha vaatlusprotokollist 9-10 nähtub, et alamõõdulist kohakala on 377, ehk üle 80% kalasaaki on tõepoolest alamõõduline kohakala (nagu väitsid süüdistatavad – 90%, vahe ei ole oluline)) ja süüdistatavate väitel oli kala osaliselt surnud juba mõrras, surnud kala oli võetud pardale ja ladustatud kahte kasti, eluvõimeline- vette tagasi lastud. See on tuvastatav OKAS kalateate, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja süüdistatavate ütlustega. I. M. poolt väljendatud arvamus, et tema arvates nägi kastides olev alamõõduline kala välja värske olevat, ei kummuta süüdistatavate ütlusi, sest I. M. arvamus baseerub tema enda tajutud asjaolule, et kala oli värske, sest lõputagused paistsid punased ( kohtuistungi protokoll lk 8). Täiendavalt selgitas I. M., et kui väljas on soe ilm ja kala oli 20 minutit olnud pardal, ja enne riknes mõrras, siis ta hakkaks haisema ja kõhu suruks lõhki, seda aga ei olnud kastidesse ladustatud alamõõdulise kohakalaga juhtunud ( kohtuistungi protokoll lk 11). Selle peale kohus märgib, et I. M. arvamus ei kummuta süüdistatavate ütlusi, et kala oli pardale võetud surnuna, sest teada tegelikult ei ole, millal kala mõrras võiks massiliselt surra, nö kala surma saabumise aeg, kas ta oli surnud vees või oli eluvõimeline pardale tõstmise ja võtmise ajal, ei ole tuvastatud. Kui see fakt juhtus suhteliselt lühikest aega enne mõrras oleva saagi pardale võtmist, ehk mõrras riknemine ei olnud niivõrd tugevalt väljendatud, siis ei saa kohus edasi spekuleerida, milline näeks kala välja- kas ka selline olevat, mis on nähtav objekti kontrollimise protokolli lisas foto l nr 8 ja 9 ning sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa fotol nr 2 ja 6. Eraldi kohus märgib, et fotode alusel ei ole kohtule piisavalt selge, kas alamõõdulise kohakala lõputagulised paistavad punaseks. Prokuröri arutlused, et tema arvates oli alamõõduline kala pardale võtmise ajal eluvõimeline, on oletuste tasemel ega saa olla süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel arvestatavaks argumendiks. Kohus märgib lisaks, et nagu oli kohtuliku arutamise käigus tuvastatud süüdistatav A. Pshenichnikovi ütlustega, paiknesid kaks mõrda 1 kilomeetri kaugusel üks teisest. Seega alamõõdulise kala sisenemine esimesse mõrda ei pruugi olla toimunud samaaegselt samadel asjaoludel võrreldes teise mõrraga. Selles valguses ei vääri tähelepanu prokuröri rütoorilise küsimuse vormis püstitatud argument - „ miks peaks alamõõduline kala olema elus ühes mõrras ja surnuna teises“. Märkamist aga väärib see, et kuigi prokuratuur on sellele asjaolule omistanud konkreetset tähtsust, ( kusjuures ei soovinud süüdistatavatega kokkulepet vaid soovis võistelda üldmenetluses), ei ole kohtueelse ega kohtuliku uurimise käigus võetud tarvitusele ühtegi meedet, et hankida selles osas süüdistuse väidet kinnitavaid tõendeid. Edasised faktilised asjaolud on järgmised. Süüdistatavate kalapaadi asukoha kohale, mis on süüdistuses märgitud konkreetse koordinaatidega, saabusid järelevalvet teostavad keskkonnainspektsiooni ametnikud. Selleks ajaks oli kalurite poolt kontrollitud kahest mõrrast üks. See esimene kontrollitud mõrra asukoht ei ole süüdistuses koordinaatidega täheldatud koht, vaid muu koht mis asus 2 kilomeetri kaugusel kaldast, 1 kilomeetril kaugusel süüdistuses koordinaatidega märgitud kohast. Kontrollimine seisnes, nagu nähtub V. Kuzakhmetovi ütlustest (kohtuistungi protokoll lk 15), selles, et mõrra koti (teises sõnakasutuses tünn- venekeelne botška) kontrollrõngale paigaldatakse kontrollkott, kala aetakse kontrollkotti ja see kontrollkott võetakse pardale kalasaagi sorteerimiseks. Kala sorteerimine ilma koti pardale võtmist pole võimalik ( seda kinnitas oma ütlustes ka tunnistaja I. M., et alamõõdulise kala tuvastamiseks ja selle sorteerimiseks ja vette tagasi laskmiseks tuleb kott veest pardale võtta, vees sorteerida ei saa, kohtuistungi protokoll lk 11).

Tunnistaja I. M. ütlustega on tuvastatud, et keskkonnaametnike kohale saabudes kontrollisid süüdistatavad üht mõrda. Tunnistaja nägi, et enamus oli kohakala ja sedagi alamõõduline, kalurid küsisid luba, kas nad võivad vette tagasi lasta. Kaluritele kinnitati, et jah, seda tulebki teha. Tunnistaja I. M. ütlused ja süüdistatav V. Kuzakhmetovi ütlused lahknevad selles osas, kas mõrras, mis oli kontrollimisel ajal, kui kohale saabusid keskkonnaametnikud, oli alamõõduline kohakala elus ( I. M. ütlused, kohtuistungi protokoll lk 7-8) või surnud (V. Kuzakhmetovi ütlused, kohtuistungi protokoll lk 15). V. Kuzakhmetovi ütluste järgi oli mõrras, mida kontrollite ametnike juuresolekul, nii elus kui ka surnud alamõõdulist kohakala, surnud kala protsent oli küll väike, seda jäeti pardale kalakasti. Tunnistaja I. M. väitis kohtuistungil, et ta nägi sorteerimisel elus alamõõdulist kohakala, mida kalurid lasid vette tagasi. A. Pshenichnikovi ütlustest (kohtuistungi protokoll lk 17-20) siiski ei nähtu, et mõrras, mida kontrolliti ametnike juuresolekul, oleks avastatud alamõõduline surnud kohakala. Ta kinnitas (kohtuistungi protokoll lk 19), et alamõõduline kohakala lasti tagasi vette ja see oli elus, lubatud kala ja lubatud liigid olid jäetud paati. Kohus leiab, et tunnistaja I. M. ja süüdistatav V. Kuzakhmetovi ütlustes ilmnenud vastuolu, kas mõrras, mida kontrolliti ametnike juuresoleku,l oli avastatud alamõõduline ainult elus või teatud protsent surnud alamõõdulist kohakala, ei ole põhimõtteline ega mõjuta süüdistatava ega tunnistaja ütluste usaldusväärsust. A. Pshenichnikovi ütlusi arvestades, on piisavalt alust arvata, et mõrras, mida kontrolliti ametnike juuresolekul, oli avastatud elus alamõõduline kohakala, mis oli lastud tagasi vette. Kohus märgib siinjuures, et lastes elusolevat alamõõdulist kala tagasi vette, toimisid mõlemad süüdistatavad õigustatult kooskõlas kalapüügiseaduse § 20 lg 3 sätestatuga, mille kohaselt keelatud on heita tagasi vette püütud kala, kui need on kaotanud eluvõime, ehk teisisõnu alamõõdulise eluvõimelise kala vette tagasilaskmine on igati mõistlik, põhjendatud ja õiguspärane tegu. Ajal, kui süüdistatavad kontrollisid mõrra ühe koti, sorteerides kala ja lastes alamõõdulist kala tagasi vette, avastasid keskkonnaametnikud kalapaadis kalakastid, kokku 4 kalakasti, vt sündmuskoha vaatlusprotokolli ( lk 9-20), ja teatasid süüdistatavatele, et neil on piisav kahtlus, et osa kalasaak on lubamatu ehk tegemist on püütud alamõõdulise kalaga. See on tõendatud tunnistaja I. M. ütlustega (kohtuistungi protokoll lk 8). Süüdistatavatele anti korraldus minna kaldale Lohusuu sadamasse, kus alustatakse kalade mõõtmist. Korraldus oli täidetud. I. M.le võimaldati süüdistatavate kalapaati juhtida, tema juhtimisel oli kalasaak toimetatud Lohusuu sadamasse. Sellega lõppes 03.07.2012 süüdistatavate poolt teostatud kalapüük, mis oli katkestatud keskkonnaametniku korraldusel. Teise mõrra teine kott jäi kontrollimata, kontrollitud sai teise mõrra esimene kott (A. Pshenichnikovi ütlused kohtuistungi protokoll lk 19 , V. Kuzakhmetovi ütlused kohtuistungiprotokoll lk 15). Ülalpool on kohus näidanud, millised on 03.07.2012 süüdistatavate poolt teostatud kalapüügi faktilised asjaolud ehk millised olid süüdistatavate käitumisaktid kalapüügi kestel. Kokkuvõtlikult öeldes süüdistatavate ühine tegu 03.07.2012 seisnes selles, et süüdistatavad läksid veekogule, Peipsi järvele, kalapüügi eesmärgil, viibisid seal püügikorda seatud püügivahenditega (kaks ääre/avaveemõrda) 2 kilomeetri kaugusel kaldast, kontrollisid lõpuni ära ühe mõrra kaks kotti, võtsid kalasaagi pardale ja sorteerisid alamõõdulist surnud kohakala eraldi kastidesse, lubatud kala samuti eraldi kastidesse. Pärast esimese mõrra kontrollimist suundusid süüdistatavad teise kohta 1 kilomeetri kaugusel esimese mõrra asukohast, kus asusid kontrollima teist mõrda, selle esimest kotti, kui kohale saabusid keskkonnaametnikud ja andsid korralduse minna sadamasse, millega kalapüük katkes.

Kohus on juba osutanud sellele, et süüdistatavatele esitatud süüdistus on üsna üldsõnaline: 03.07.2012 konkreetses kohas (määratletud koordinaatidega) püüdsid süüdistatavad mootorpaadis püügiloa alusel ebaseaduslikult 377 alamõõdulist kala. Selline formuleering annab kohtule aluse siiski arvata, et prokurör pidas kalapüügi all just tegevuse vormis toimepandud tegu (kuna tegevusetusedelikti korral tuleks süüdistuses näidata mitte ainult seda, mis on isikute poolt jäetud tegemata, vaid konstrueerida ka nõutav tegu- kohtupraktika on selles osas väga ulatuslik, kohus ei peatu sellel; kuna tegevusetusedeliktile kohast süüdistuse sõnastust ei ole, siis leiabki kohus, et isikuid süüdistatakse tegevuse vormis toimepandud teos). Millist konkreetset tagajärjele eelnenud tegu on süüdistuses silmas peetakse, ei ole kohtule teada, süüdistuse tekstist ei ole seda võimalik välja lugeda. Prokuröri kohtukõnest on siiski võimalik ( vt teesid) aru saada, et olles teadlikud, et alamõõdulise kala püük on seadusega keelatud, võtsid süüdistatavad alamõõduline kohakala pardale ehk hõivasid kala ja see tegevus, alamõõdulise kala pardale võtmine, oli ebaseaduslik. Kohus möönab, et kui kalapüügi all mõista kala hõivamise kogu protsessi (mõrdade vette laskmine, mõrdade kontrollimine, kalasaagi pardale tõstmine ja selle kontrollimine-sorteerimine, eluvõimelise alamõõdulise või mittelubatud kala vette laskmine), siis alamõõdulise kala pardale võtmine kui kalapüügi protsessi osa ei välju isikutele esitatud süüdistuse piiridest. Kohus leiab ka, et antud juhul ei ole süüdistatavate kaitseõigus, nimelt olla piisavalt informeeritud asjaoludest, millel baseerub esitatud süüdistus, rikutud. Kuigi süüdistuse teksti sõnastust ei saa pidada kõige paremaks variandiks süüdistuse aluseks olevate faktilistest asjaoludest informeerituse seisukohalt, on kohus veendunud kohtuliku arutamise käigus, et süüdistuse tegelik sisu ehk alamõõdulise kala pardale ebaseaduslik võtmine oli süüdistatavale piisavalt selge. Kohus möönab, et kaitseõiguse teostamise seisukohalt võiks süüdistatavaid eksitada prokuröri kohtukõnes esitatud väide, et isikud eksisid seaduse vastu, sest ei käinud mõrdasid kontrollimas piisava sagedusega. See võiks anda isikutele signaali, et tegelikult prokurör soovib süüdistada isikuid just selles, et nad panid teo toime tegevusetuse vormis, jätsid mõrrad kontrollimata piisava sagedusega ajavahemikul alates aprillist 2012 kuni 03.07.2012, millega rikkusid kalkapüügieeskirja § 13-1 lg 1 sätet, seda enam, et kohtuistungil hakkas prokurör tundma elavat huvi, kui tihti käisid kalurid järvel mõrdasid kontrollimas, ja isegi taotles sellise faktilise asjaolu kohta uue tõendi lisamist (OKAS kalateade). Tegelikult sellist süüdistust isikutele esitatud ei ole ja need faktilised asjaolud väljuvad ilmselgelt esitatud süüdistuse piiridest. Eraldi kohus märgib, et prokuröri kohtukõnest on võimalik ka niiviisi aru saada, et prokurör tegelikult soovis süüdistada isikuid selles, et olles teadlikud, et alamõõdulise kalapüük on keelatud, võttes kalasaagi pardale, jätsid süüdistatavad eluvõimelised alamõõdulised kohakala vette tagasi laskmata ( vt prokuröri kohtukõne kirjalikud teesid lk 3). Kohus veelkord toonitab, et tegevusetuse vormis toimepandud teos süüdistamine (selge, et vette tagasi laskmata jätmine on tegevusetus ja nõutab tegu on eluvõimelise alamõõdulise kohakala vette tagasilaskmine) nõuab uue süüdistuse esitamist, mida ei pidanud prokurör vajalikuks. Sel juhul lähtub kohus sellest, et isikutele on süüdistus tegelikult esitatud selles, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ( ilma koordinaatidega) tõstsid süüdistatavad pardale ühest mõrrast 377 alamõõdulist kala, tekitades sellega keskkonnale kahju, mis on arvestades VV määrusega nt 122 Kalavarude tekitatud kahju hüvitamise määrad kehtestatud määrasid, oluline kahju, rikkudes sellega kalapüügiseaduse § 20 lg 2 sätet, mille kohaselt keelatud püüda kala, mille pikkus on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust.

KarS § 361 lg 1 näeb ette vastutuse kalapüügi nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale. Kuna tegemist tagajärjedeliktiga, tuleb kohtuliku arutamise tulemine tuvastatud isiku tegu; selle õigusvastasus; kuna tegemist on blankeetse normiga, siis tuleb viidata konkreetsele õigusnormile, mida tuvastatud tegu rikub; õigusvastane tagajärg ning põhjuslik seos tuvastatud õigusvastase teo ja saabunud õigusvastase tagajärje vahel. Käesolevas kriminaalasja ei ole vaidlust, et tagajärjena on tuvastatav alamõõdulise kohakala keskkonnast kõrvalejäämine, mis on õigusvastane kalapüügiseaduse § 20 lg 2 alusel, mille kohaselt on alamõõdulise kala püük ehk alamõõdulise kala kalavarudest ja keskkonnast kõrvalejätmine on keelatud. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud süüdistatavate tegu, mis jääb esitatud süüdistuse piiridesse – 377 alamõõdulise kohakala kalapaadi pardale võtmine 03.07.2012. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et nii esimeses kui ka osaliselt kontrollitud teises mõrras oli kalasaagi hulgas nii alamõõdulist kohakala kui ka lubatud teist liiki kala ehk alamõõduline ja muu kala olid ühes kalasaagis. Kohus juhib menetlusosaliste erilist tähelepanu sellele, et süüdistuses puudub viide võimalikule õigusnormile, mille kohaselt oleks kalasaaki pardale võtmine õigusvastane. Kohus selgitab, et iseenesest ei ole kalasaagi pardale võtmine õigusvastane tegevus. Vastupidi, kalasaagi pardale võtmine on kalapüügi protsessi loomulik praktiline osa, ilma milleta oleks kalapüük kui protsess sisutühi. Kohus ei tuvastanud ühtegi õigusnormi, mille kohaselt oleks kalasaagi pardale võtmine keelatud või isegi piiratud. Ka prokurör ei avaldanud kogu kohtuliku arutamise käigus ühtegi viidet vastavale õigusnormile. Kohus selgitab, et kala püünisesse minek kui protsess on süüdistatavate kontrolli all ainult osaliselt. Kalavarude tasakaalu reguleeritakse kalapüügi korral näiteks kalapüügi ajavahemike, kalapüügivahendite, kalapüügi kohtade, kalaliikide lubatavuse või mittelubatavuse kaudu. Kui kalurid paigaldavad vette lubatud kohas lubatud ajal lubatud kalapüügivahendeid kalapüügiloa alusel, ei välista kõik see püünisesse mittelubatud (olgu alamõõdulist või keelatud liike) kala minekut. Kohus üritab teha prokurörile selgeks, et alamõõdulise kala lubatud püünisesse sattumine ei ole süüdistatavate poolt kontrollitav tegu. Alamõõdulise kala püünisesse sattumist ei saa süüdistatavatele ette heita. Alamõõduline kala ei tea, et tema püük on keelatud ja ikka läheb püünisesse. Kaluritel ei ole kalasaagi sisu tuvastamiseks muud valikut või varianti, kui kalasaaki pardale tõsta ja hakata seda kontrollima ja sorteerida, lastes mittelubatud liiki ja alamõõdulist eluvõimelist kala tagasi vette. Süüdistatavate ja tunnistaja I. M. ütlused ühtivad selles, et kalasaaki ei ole võimalik kontrollida, sorteerida vees, selleks tuleb kalasaagi pardale võtta. See tegu oligi süüdistatavate poolt tehtud- esimese mõrra kalasaak oli pardale tõstetud, kontrollitud, alamõõduline surnud kala oli eraldi kastidesse sorteeritud, keskkonnaametnike saabumise ajal kontrollisid ja sorteerisid süüdistatavad teise mõrra esimest kotti, lastes eluvõimelist alamõõdulist kala vette. Kohus kordab, et selline süüdistatavate tegevus on seadusega kooskõlas ega riku ühtegi kalapüüki reguleerivat õigusnormi. Prokuröri kohtukõnes veel ühe variandina jäi kõlama ka seisukoht, et iseenesest võib olla nii, et alamõõdulise kala nö pardale tõstmine, võtmine sorteerimise eesmärgiga ei ole see tegu, mis on seadusega keelatud ( muidu jah teisiti ei ole ju võimalik tuvastada, milline kala on püünises), vaid õigusvastaseks tuleb lugeda just alamõõdulise eluvõimelise kala pardale jätmist ehk alamõõdulise eluvõimelise kala pardal hoidmist kastides. Eluvõimelise alamõõdulise kala kastides hoidmine kalapaadis ongi see tegu, mis on prokuröri arvamusel seadusega vastuolus. Millise seaduse millise paragrahvi, lõike ja punktiga on selline tegevuse vastuolus, jättis prokurör täpsustamata. Seda ei ole täpsustatud ka süüdistuse tekstis. Nii jääbki kohtule ebaselgeks, mida prokurör silmas peab. Kohus ei ole tuvastanud

kalapüügiseaduse või kalapüügi eeskirja normide analüüsimisel, et seadus teeks vahet alamõõdulise kala pardale võtmise ja hoidmise vahel ja et alamõõdulise kala võtmine ja hoidmine pardal oleks alti ja ilmtingimata keelatud. Vastupidi, kalapüügiseaduse § 4 ja 20 lg 1, 2 ja 3 eesmärgipõhine analüüsimine annab kohtule võimaluse jõuda järeldusele, et kalapüügi kogu protsessil peab kalur olema piisavalt hoolikas, vältida keelatud tegusid ning juhul, kui püünisesse on jäänud kalapüügiseaduse § 20 lg 2 mõttes ajamõõduline kala, lasta kala vette tagasi, välja arvatud, kui kala on kaotanud eluvõime. Lasta alamõõduline või muu mittelubatud (näiteks teatud liike) kala tagasi vette on võimalik aga siis, kui kalapüügivahendis olevat saaki pardale tõstetakse, võetakse, kontrollitakse ja sorteeritakse. Järelikult kalapüügiseadise § 20 normid ei keela ega välista, vaid hoopis näevad ette kogu kalasaaki pardale tõstmist, võtmist, kontrollimist, sorteerimist eesmärgiga lasta mittelubatud eluvõimeline kala tagasi vette. Sellega kooskõlas on ka süüdistuse tekstis mainitud EL Nõukogu määruse nr 1005/2008 art 3 p 1 alapunkti i sõnastus, et kalapüüki peetakse ebaseaduslikuks, kui kalalaev on võtnud pardale, ümberlaadinud või lossinud alamõõdulisi kalu vastuolus kehtivate õigusaktidega. EL Nõukogu määruses art 3 p 1 alapunkti i sõnastusest tuleneb selgelt, et alamõõdulise kala pardale võtmine ei ole alti keelatud, vaid siis, kui see on vastuolus kehtivate õigusaktidega. Eestis kehtiva kalapüügiseaduse kohaselt tulebki kalasaaki, milles võib olla ka alamõõdulist kala, pardale võtta, ega eluvõimelise alamõõdulise kala tuleb pärast sorteerimist vette tagasi lasta. Milline peaks olema kaluri tegevus juhul, kui kalasaagis on avastatud eluvõime kaotanud alamõõduline kala, ei ole kalapüügiseadus ega kalapüügieeskirjaga sätestatud. Kindlasti on keelatud eluvõime kaotanud alamõõdulise kala vette tagasilaskmine, see keeld on tuletatav kalapüügiseaduse § 20 lg 3 sättestSellises valguses märgib kohus, et tõepoolest oleks süüdistatavate poolt õigusvastaseks teoks alamõõdulise kala kastidesse ladustamine vette tagasilaskmise asemel, sest kalapüügiseaduse § 20 lg 2 ja 3 normide süstemaatilisel lugemisel tekib kaluril kohustus vältida alamõõdulise kala keskkonnast kõrvalejätmist ja sellest tulenevalt kohustus alamõõdulise kala vette tagasi lasta, seda aga juhul, kui kohtuliku arutamise käigus oleks tuvastatud, et esimeses mõrras oleva alamõõduline kala oli pardale võetud eluvõimelisena. Kohtuliku arutamise käigus ei ole prokurör ümber lükanud mitte millegagi süüdistatavate väidet, et alamõõdulise kohakala oli esimeses mõrras kalasaagi pardale võtmisel eluvõime kaotanud (selle faktilise asjaolu esinemise või mitteesinemise analüüs on käesolevas kohtuotsuse toodud). Kalapüügiseaduse ega eeskirjaga ei ole keelatud alamõõdulise eluvõime kaotanud kala pardale võtmine ja kalapaati jätmine, kalapaadis hoidmine kuni kalapüügivahendi kontrolli lõpuni. Märkuse korras tuletab kohus meelde, et igal juhul, kui alamõõdulise kala kaaspüük koha püügi korral ületab 5 % kohasaagist, tuleb püük antud kohas katkestada (vt kalapüügi eeskiri § 44 lg 1 p 4 ja 45 lg 1). See ei oma aga tähtsust käesoleva asja lahendamisel, sest süüdistatavatele ei ole süüdistuses esitatud kalapüügi katkestamata jätmises kalapüügi eeskirja 44 lg 1 p 4 ja 45 lg 1 rikkumisega. Kohtuliku arutamise käigus ei ole kohus tuvastanud, et süüdistatavate poolt toimepandud tegu - 03.07.2012 Peipsi järvel 377 alamõõdulise eluvõime kaotanud kohakala pardale võtmine ja kalapaati kastidesse jätmine, oleks ebaseaduslik ehk et selle teoga oleks rikutud kalapüügiseaduse § 20 lg 2 nõuet. Kuna kohus tuvastas, et süüdistatavate teoga ei ole rikutud kalapüügiseaduse § 20 lg 2 (ega ka muud kalapüüki reguleeritavat) nõuet, seega puudub süüdistatavate teos KarS § 361 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo koosseis - kala püüki nõuete rikkumine, puudub ka vajadus süütekoosseisu muude elementide ( tahtlus, põhjuslik seos tagajärjega) ja süü edasiseks analüüsimiseks (RKKKo 3-1-1-120-13).

Süüdistatavate toimepandud teo puhul ei ole tegemist kuriteoga ehk kuriteokoosseisule vastava teoga, sest puudub teo ebaseaduslikkus.

KOHTU MEETMED

Süüdistatavad V. Kuzakhmetov ja A Pshenichnikov kuuluvad õigeksmõistmisele KrMS § 309 lg 2 alusel - kuriteo tuvastamatuse tõttu. Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) esitatud tsiviilhagi summas 18 850 eurot tuleb jätta läbi vaatamata KrMS § 310 lg 2 alusel. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse käigus (KrMS § 310 lg 3).

KRIMINAALMENETLUSE KULUD

Käeolevas kriminaalasjas on kriminaalmenetluse kuluks KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, mille kinnitamiseks on esitatud kaks arvet, igaühe süüdistatava puhul on kaitsjatasu 1000 eurot. Kohus leiab, et kaitsjatasu puhul on tegemist mõistliku tasuga, mille suurus on vastavuses kriminaalasja keerukuse, selle arutamisele kulutatud aja ehk mahukusega. Arvestades õigusabi osutamise turuhinda ( keskmine 125 eurot tund), kulutas kaitsja kokku kahele süüdistatavale õigusabi osutamisele kokku 16 tundi. Arvestades, et ainult asja arutamine kohtuistungil võttis aega koos kohtuvaidlustega 3 tööpäeva kestel kokku 10 tundi, on 16 tundi kogu õigusabi osutamiseks väga mõistlik ja põhjendatud maht. KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitab menetluskulusid isiku õigeksmõistmise korral riik. Kaitsjatasu summas 1000 eurot V. Kuzakhmetovile ja 1000 eurot A Pshenichnikovile peab hüvitama riik riigi eelarvest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.