Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Urmas Reinola ja Orvi Tali Liina Kaev
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
N.F-i süüdistuses KarS § 121 ja A.G süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2014. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatava A.G kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja süüdistatava N.F-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saar Indrek Kalda 27.05.2014, Tallinn
Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht Süüdistatavad
N.F, isikukood XXX, elukoht XXXXX XXX-X, XXXXX, EV kodanik, XXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel, töötab R OÜ
XXXXXXXXXXXXX,
varem kriminaalkorras karistamata A.G, isikukood XXX, elukoht XXXXXXXXXXXXX XX
XX X, XXXX XXXXXXX, XXXXX XXXXXXXX, EV
kodanik, XXXXXXXXX, emakeel eesti keel, töötab V OY XXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata
Kaitsjad
Vandeadvokaat Ann Saar (N.F ) ja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar (A.G)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2014. a kohtuotsus N.F-i süüdimõistmise osas KarS § 121 järgi 18.07.2010 episoodis. Mõista selles episoodis N.F KarS § 121 järgi õigeks.
2.Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2014. a otsus muutmata.
3.N.F-i kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. A.G kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
4.Hüvitada N.F-ile tema poolt apellatsioonimenetluses tehtud menetluskulud summas 800 (kaheksasada) eurot. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 29. augustil 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.N.F süüdistatakse selles, et tema, töötades Pärnu linnas Ranna pst.3 asuvas ööklubis Sunset Club turvatöötajatena, kasutasid 18.07.2010.a. peale südaööd Sunset Clubi trepi ees grupis A.G-ga füüsilist vägivalda RS suhtes. RS hakkas sisenema ööklubisse ja kui ta astus ööklubi trepile, siis ütles üks turvatöötaja sõna „võtame“ ning turvatöötajad ründasid RS-d eest ja külgedelt ning püüdsid teda selja peale maha lükata kuid RS sai käed ette panna. Peale seda hakkas RS turvatöötajatest eemalduma kuid kaks turvatöötajat võtsid kinni tema vasakust käest ja panid käele käerauad. Samal momendil võttis A.G selja tagant RS kägistamise võttesse pannes käevarre ümber RS kaela, kuid RS sai A.G käe kaela ümbert lahti tõmmata. Seejärel sai A.G kinni võtta RS kaelas olevast jämedast kullast ketist ja hakkas ketiga RS-d pooma. RS laskus vasakule põlvele ja keeras ennast külje peale nii et A.G kukkus RS selja pealt maha tema paremale käele. Seejärel hakkas A.G RS kätt sõrmenukid allpool vastu maad suruma. RS keeras jõuga käe selja üles poole ja A.G sai tema käe keerata selja peale kus oli juba käsi millele oli pandud käerauad ning A.G pani RS käed selja taha käeraudadega kinni. RS oli põlvili ööklubi trepi ees. Seejärel A.G ja N.F tõstsid RS ülakehast tõmmates üles ning lõid kummargil asendis oleva RS näo ja rinnaga vastu asfalti ning surusid maas lamavat RS-d jõuga vastu asfalti. Seejärel lohistasid A.G ja N.F koos teise kahe turvatöötajaga RS ööklubi trepi kõrvale murule. Murule vedamise ajal löödi RS-d eeluurimisel täpselt tuvastamata arvu kordi keha piirkonda eeluurimisel täpselt tuvastamata isikute poolt ning A.G sikutas kaelas olevast ketist ning kägistas ketiga RSd. Kui RS oli pikali maas, käed käeraudadega selja taga kinni, hüppasid A.G ja N.F põlvedega tema seljale, N.F surus parema põlve jõudu kasutades RS kaelapiirkonda ning surusid RS-d jõuga vastu asfalti. A.G oli põlvedega RS seljas ja surus teda vastu maad. Seejärel lõi N.F RS-le põlvega vähemalt ühel korral vastu vasakut kõrva. Sellise tegevusega tekitasid N.F ja A.G RS-le füüsilist valu, teadvusekaotuse ning tervisekahjustused –kaela piirkonna pindmise vigastuse, pea pindmise vigastuse ning rindkere ja küünra kontusiooni (põrutuse). Peale selle tema, olles turvatöötaja, tungis 24.07.2011.a ajavahemikul kell 02.00-02.30 Pärnu linnas Ranna pst.3 asuva ööklubi Sunset Club väliterritooriumi piirava metallist ja musta kilega kaetud vahekäigus selja tagant kallale klubikülastaja GM-le, haarates kinni selja tagant vasakust käest ja 2(16)
väänates käe seljataha. Seejärel viskas ta GM-i betoonpõrandale pikali mille tulemusel lõi GM ära parema puusa ja parempoolse rindkere piirkonna. Peale põrandale pikali viskamist istus N.F GM-le põlvedega selga ja hakkas rebima tema kõhu alt välja paremat kätt, väänates järjest tugevamalt vasakut kätt. Peale kanatanul käte raudu panemist lõi N.F kannatanut jalaga keha piirkonda. N.F tekitas GM-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – pindmise puusa- ja reievigastuse ning pindmise küünarvarrevigastuse ja marrastuse randmel. Samuti lõi N.F maas lamavale AZ-le jalaga kahel korral keha piirkonda, kahel korral rusikaga näkku, kaks korda jalaga näkku ning ühe korra rusikas käega kõhupiirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse – pindmise peavigastuse, silmalau ja silmaümbruse kontusiooni, pindmise õla- ja õlavarrevigastuse, pindmise randme- ja käevigastuse ning säärevigastuse. Peale selle tema, olles turvatöötaja, lõi 14.08.2011.a. kella 01.36 paiku Pärnu linnas Ranna pst.3 asuva ööklubi Sunset Club territooriumil asuva musta kilega kaetud alas käeraudades olevale VB ́ile vähemalt kolmel korral rusikas käe ja põlvega rindkere ja kõhu piirkonda ning hoidis kätt kõverdatud küünarnukiga ümber VB-i kaela ja pigistas kaelast millise tegevusega lämmatas VB-i. Seejärel lõi N.F VB-ile lahtise käega kahel korral kõrvapiirkonda. N.F tekitas VB-ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse – pindmise randme- ja käevigastuse, pindmise õla- ja õlavarre vigastuse, pindmise pea- ja kaelavigastuse. Sellise tegevusega pani N.F toime teise inimese löömise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. A.G süüdistatakse selles, et tema, töötades Pärnu linnas Ranna pst.3 asuvas ööklubis Sunset Club turvatöötajatena, kasutasid 18.07.2010.a. peale südaööd Sunset Clubi trepi ees grupis N.F-iga füüsilist vägivalda RS suhtes. RS hakkas sisenema ööklubisse ja kui ta astus ööklubi trepile, siis ütles üks turvatöötaja sõna „võtame“ ning turvatöötajad ründasid RS-d eest ja külgedelt ning püüdsid teda selja peale maha lükata kuid RS sai käed ette panna. Peale seda hakkas RS turvatöötajatest eemalduma kuid kaks turvatöötajat võtsid kinni tema vasakust käest ja panid käele käerauad. Samal momendil võttis A.G selja tagant RS kägistamise võttesse pannes käevarre ümber RS kaela, kuid RS sai A.G käe kaela ümbert lahti tõmmata. Seejärel sai A.G kinni võtta RS kaelas olevast jämedast kullast ketist ja hakkas ketiga RS-d pooma. RS laskus vasakule põlvele ja keeras ennast külje peale nii et A.G kukkus RS selja pealt maha tema paremale käele. Seejärel hakkas A.G RS kätt sõrmenukid allpool vastu maad suruma. RS keeras jõuga käe selja üles poole ja A.G sai tema käe keerata selja peale kus oli juba käsi millele oli pandud käerauad ning A.G pani RS käed selja taha käeraudadega kinni. RS oli põlvili ööklubi trepi ees. Seejärel A.G ja N.F tõstsid RS ülakehast tõmmates üles ning lõid kummargil asendis oleva RS näo ja rinnaga vastu asfalti ning surusid maas lamavat RS-d jõuga vastu asfalti. Seejärel lohistasid A.G ja N.F koos teise kahe turvatöötajaga RS ööklubi trepi kõrvale murule. Murule vedamise ajal löödi RS-d eeluurimisel täpselt tuvastamata arvu kordi keha piirkonda eeluurimisel täpselt tuvastamata isikute poolt ning A.G sikutas kaelas olevast ketist ning kägistas ketiga RSd. Kui RS oli pikali maas, käed käeraudadega selja taga kinni, hüppasid A.G ja N.F põlvedega tema seljale, N.F surus parema põlve jõudu kasutades RS kaelapiirkonda ning surusid RS-d jõuga vastu asfalti. A.G oli põlvedega RS seljas ja surus teda vastu maad. Seejärel lõi N.F RS-le põlvega vähemalt ühel korral vastu vasakut kõrva. Sellise tegevusega tekitasid N.F ja A.G RS-le füüsilist valu, teadvusekaotuse ning tervisekahjustused –kaela piirkonna pindmise vigastuse, pea pindmise vigastuse ning rindkere ja küünra kontusiooni (põrutuse). Sellise tegevusega pani A.G toime teise inimese löömise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 järgi
3(16)
2.Maakohtu otsusega tunnistati N.F süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel et pöörata karistust täielikult täitmisele, kui N.F ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 toodud kontrollnõudeid. Sama otsusega tunnistati A.G süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel ei pöörata karistust täielikult täitmisele, kui A.G ei pane 18kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 toodud kontrollnõudeid.
ESITATUD APELLATSIOONID
3.A.G kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, hinnanud tõendeid ühekülgselt ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. KarS § 121 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitava muu kehalise väärkohtlemise eest. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et ööl vastu 18.juulit 2010.a olid A.G ja N.F OÜ Real Security turvatöötajatena täitmas oma töökohustusi ööklubis Sunset Club. Turvaseaduse § 32 lg 1 p 3 kohaselt on turvatöötajal õigus kinni pidada isik, kes tungib või on tunginud valvatavale objektile, viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta, ohustab valveobjekti, objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Kinnipeetud isik tuleb viivitamata politseile üle anda. Eeltoodust nähtuvalt pidanuks maakohus tuvastama, kas A.G ületas RS-d kinni pidades talle seadusega antud volituste piire. Kohtuliku menetluse käigus kogutud tõenditest nähtuvalt tekkis ööklubis seoses RS käitumisega probleem ning ööklubi personal palus turvatöötajate abi kui RS ja temaga koos olnud isikud rikkusid välisterasssil (nn “seene all”) külastajate rahu. Probleemi põhjuste kohta annavad konflikti osalised erinevaid ütlusi. RS, KS, IR, KR, AS ja TT kinnitavad, et seltskond võttis klubi töötajate nõusolekul enda kasutusse laua. Turvatöötajad sellega ei nõustunud ning kuna RS pidas nende käitumist ebakohaseks ja avaldas nende tegevuse ja välimuse kohta arvamust, siis tekkiski konflikt, mis lõppes sellega, et kohale kutsuti politseipatrull. 18.juulil 2010.a. ööklubis Sunset Club baaridaamina töötanud MO kirjeldab sündmusi eelnevalt nimetatud isikutest erinevalt ning väidab, et RS asus omavoliliselt ümber korraldama mööbli paigutust, häiris baari tööd ning reageeris märkustele üleolevate repliikidega. MO kutsus kohale turvatöötaja RJ, kuid ka tema nõudmistele RS ei allunud ning solvas ja ähvardas teda. MO sõnul jätkas RS oma üleoleku demonstreerimist ka siis kui kohale jõudsid JJ kolleegid. MO-i ütlusi kinnitavad ka RJ, AT, ÜJ, AA, RK ning süüdistatav N.F . Kõik sündmustes osalejad kinnitavad, et mingit vägivalda ükski konflikti osapool ei kasutanud ning kohale saabus politseipatrull, kes toimetas RS ööklubist välja. Maakohus ega prokurör ei ole seadnud kahtluse alla asjaolu, et ööklubil on õigus valida kliente, s.o. keelata klubisse pääs isikutel, kes on sealt eelnevalt eemaldatud. Tunnistajatena üle kuulatud politseitöötajate PN ja TV ütlustest nähtuvalt selgitasid nad RS-le, et viimasel ei tasuks klubisse tagasi pöörduda, kuid kannatanu leidis, et tal on õigus ööklubisse naasta. Eeltoodust nähtuvalt oli RS arvamusel, et temaga on käitutud ebaõiglaselt ning turvatöötajate senine tegevus häiris teda märgatavalt. Järgenud sündmuste osas annavad tunnistajad vastandlikke ütlusi. Kannatanu RS selgitab, et ta suundus rahulikult klubi sissepääsu poole, kui ootamatult ütles keegi turvatöötajatest fraasi “võtame” ning turvamehed ründasid teda, paisates kannatanu pikali ning püüdes tal käsi raudu 4(16)
panna. RS ütlusi kinnitavad ka tunnistajad KS ja IR, kelle väitel ründasid turvamehed kannatanut. Tunnistajad RA, DL, RJ, TN, AT, TÕ, KM ja süüdistatavad A.G ja N.F kinnitavad seevastu, et RS lähenes A.G-le ja lõi viimasele rusikaga näkku. Vaidlustatud lahendis on maakohus asunud seisukohale, et süüdistatavate versiooni kinnitavate tunnistajate ütlused ei ole usutavad. Seejuures on maakohus jätnud tähelepanuta järgmised asjaolud, mis apellandi hinnangul on tõendite hindamise seisukohalt äärmiselt olulised. RS oli politseisõidukist lahkudes veendunud, et turvatöötajad käitusid temaga ebaõiglaselt ning haavasid kõrvaliste isikute juuresolekul tema enesehinnangut; A.G ei olnud eelnenud konfliktis mingil viisil osalenud, ta ei viibinud klubi siseruumides ega ranna poole jääval alal. Ta ei teadnud, miks RS klubist eemaldati ning tal ei saanud olla mingit põhjust takistada kannatanu klubisse naasmist. Kaitsja leiab, et A.G puudus põhjus rünnata RS-d ja korraldada tema kinnipidamist andes teistele turvatöötajatele korralduse “võtame”. Eluliselt ei ole usutav, et turvatöötajad, kes on klubi personalist ja külastajatest selgelt eristatavad oma vormiriietuse tõttu, asuksid arvukate peatvaatajate ees põhjendamatult vägivallatsema rahumeelse külastaja kallal. Samas oli RS agressiivselt meelestatud ning ta tundis ennast sügavalt solvatuna, mistõttu on usutav, et ta elas oma pahameele välja esimese talle ette sattunud turvatöötaja vormis isiku kallal. Turvatöötaja ründamine ning tema löömine on vaieldamatult süütegu ning Turvaseaduse § 32 lg 1 p 2 annab turvatöötajale õiguse pidada kinni süüteos kahtlustatav isik. Seega ei saa pidada ebaseaduslikuks süüdistatavate ja nende kolleegide tegevust, mis oli suunatud RS kinnipidamisele. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et kuigi A.G-le on esitatud süüdistus KarS § 121 järgi ei piisa tema süüdimõistmiseks vaid sellest, et tuvastatakse tema poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamine, vaid selline tegevus peab olema käsitletav ka hädakaitse piiride ületamisena. A.G oli alus pidada RS-d õiguserikkujaks, kuna kannatanu oli teda eelnevalt rünnanud ning seega oli süüdistataval õigus kannatanu kinni pidada. Süüdistatavad A.G ja N.F ning tunnistajad AT, RA, DL, RJ, TN, TÕ ja KM kinnitavad, et RS osutas kinnipidamisel aktiivset vastupanu, mistõttu tuli kasutada käeraudu. Ka pärast nende paigaldamist jätkas kannatanu rabelemist ja turvatöötajate sõimamist ning ähvardamist. Seejuures hakkas kannatanu peksma oma pead vastu asfalti. Apellandil puuduvad alused kahelda eelnimetatud tunnistajate seletustes. Taolises olukorras oli mõistetav ning õigustatud õiguserikkuja kinnihoidmine takistamaks tal nii teiste kui ka enda vigastamist. Selleks hoidsid A.G ja N.F kannatanud maas, toetudes põlvega RS turjale. Taoline käitumine ei põhjustanud kannatanule vigastusi ning oli ilmses vastavuses RS tegevusega. Väidetavat kuldketiga kägistamist ning kannatanu viskamist vastu maad kinnitavad vaid RS ise ning temaga kaasas olnud IR ja KS. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et ülejäänud tunnistajate ütluste kohaselt jooksis IR vahepeal sündmuskohalt mere äärde ja siis tagasi, mistõttu ta ei saanud näha kõiki toimunud sündmusi. KS oli nii enda kui teiste sündmus vahetult pealt näinud isikute sõnul endast väljas, ta püüdis oma abikaasat aidata ning ründas seejuures omakorda turvamehi. Seega ei ole põhjendatud eelistada nimetatud isikute ütlusi teiste vahetult sündmust tajunud tunnistajate seletustele. Maakohus on pidanud oluliseks A.G ja N.F-i süüd kinnitavaks tõendiks RS-l tuvastatud kehavigastusi. Tõepoolest tuvastati RS kaela piirkonna pindmine vigastus, pea pindmised vigastused ning rindkere ja küünra põrutus. Samas ei ole vigastuste iseloom ega raskusaste selline, et nende tekkimine süüdistatavate ja nende väiteid kinnitavate tunnistajate poolt kirjeldatud viisil oleks välistatud. RS on füüsiliselt tugev turske kehaehitusega isik, kelle kinnpidamine nõudis turvatöötajatelt märkimisväärseid jõupingutusi. Kurjategija õiguspärase kinnipidamise käigus võib ta saada vigastusi ilma, et nende tekitaja ületaks hädakaitse piire. Tunnistajad AT, RA, DL, RJ ja TN ning süüdistatavad on kirjeldanud, kuidas RS püüdis peksta peaga vastu asfalti ning seetõttu tuli ta toimetada murule. Kruminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis lükkaksid ümber väite, et RS-l tuvastatud kehavigastused tekitas ta ise eelkirjeldatud viisil.
5(16)
Maakohtu otsuse kohaselt kinnitavad süüdistatavate süüd ka tunnistajate VT, UU, MO ja K-TT ütlused. Nimetatud isikute ütlusi analüüsides ilmneb, et nad nägid vaid RS kinnipidamist, s.o. tegevust, mis ei ole õigusvastane. Nii kirjeldab tunnistaja MO, kuidas ta nägi RS käte raudu panemist, K-TT nägi RS pikali väänamist, VT ja UU kannatanu kinnipidamist ja maha väänamist, s.o. tegevusi, mis kaasnesid õiguserikkuja kinnipidamisega. Ülemäärast vägivalla kasutamist keegi eelnimetatud tunnistajatest ei kirjelda. Seega põhineb süüdimõistev kohtuotsus vaid RS, tema abikaasa KS ning tunnistaja IR vastuolulistel ütlustel. Kriminaalasjas on tuvastatud, et turvatöötjad kutsusid vahetult pärast konflikti sündmuskohale politseipatrulli ning andis RS neile üle. Seega oli täidetud nõue, et pärast õiguserikkuja kinnipidamist tuleb ta anda üle politseile. Apellandi hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme ulatuses, mis tingib Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse tühistamise. Vaidustatud kohtuotsuses on maakohus põhjendamatult jätnud kõrvale kõik tõendid, mis seavad kahtluse ala süüdistuses esitatud versiooni. Maakohus on märkinud, et turvatöötajatest tunnistajate ütlused on kantud soovist kaitsta süüdistatavaid kui ka turvafirmat ning need ei ole seetõttu usaldusväärsed. Apellant ei saa nõustuda käsitlusega, kus ainuüksi töökoht või suhe süüdistatavaga määrab ütluste usaldusväärsuse ilma, et kohus seejuures analüüsiks tunnistaja ütlusi sisuliselt. Lisaks eeltoodule ei saa apellandi hinnangul liigitada tunnistajaid kategooriatesse ja jätta ainuüksi sellisest liigitusest lähtudes üldsõnaliselt kõrvale nende ütlused viitamata seejuures iga konkreetse isiku puhul põhjustele, mis kohtu arvates seavad need tõendina kahtluse alla. Maakohus ei ole arvestanud ka sellega, et turvatöötajate ütlused langevad täielikult kokku ööklubi Sunset töötajate seletustega. Apellant peab tunnistajate ütluste hindamisel oluliseks tunnistaja TA selgitusi. TA selgitas, et ta viis ennast 18.juulil 2010.a toimunuga vahetult pärast vahejuhtumit kurssi ning tal ei olnud turvatöötajatele mingeid etteheiteid. Apellandile on arusaamatu kohtueelse menetluse käigus ööklubi turvakaamera salvestusega toimunud asjaolud. Tunnistaja TA selgitas kohtuistungil, et kuna 18.juulil 2010.a toimus ööklubis vahejuhtum RS-ga, siis tutvus ta turvakaamera salvestusega. Kuigi salvestuse kvaliteet oli halb, võis eristada, et klubi välistrepil ründab eemalt lähenenud isik turvatöötajat ning lööb teda näkku. Tunnistaja selgituste kohaselt andis ta turvakaamera salvestuse koopia üle politseitöötajatele. Asjaolu, et turvakaamera salvestuse koopia tõepoolest politseile üle anti, kinnitab ka kaitsja taotlusel kriminaalasja materjalide juurde võetud õiend. Samas õiendis väidab kohtueelset menetlust läbi viinud uurija, et salvestus politsei arvutis ei avanenud ning ööklubis selgus, et sealne salvestus on “kottpime”. Kuna kaitsjate hinnangul oli tegemist olulise asitõendiga, siis esitasid nad taotluse nimetatud salvestise koopia väljanõudmiseks, et kohus saaks veenduda, kas salvestis on tõendina kasutatav. Paraku selgus kohtuistungil, et väidetavalt ei ole sellist salvestist politseil kunagi olnudki. Seega on kriminaalasjas kahtlus, et oluline asitõend, mis võiks välistada A.G süü, on kohtueelse menetluse käigus kas kaotatud või hävinenud. Maakohus ei ole asjaolu sisuliselt käsitlenud ning on piirdunud paljasõnalise viitega sellele, et kahe erineva õiendi vahel ei ole vastuolusid. KrMS § 3051 lg 2 sätestab, et kohtuotsus rajaneb üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik arvamust avaldada. Apellandi hinnangul on maakohus eelnimetatud nõuet eiranud. Vaidlustatud kohtulahendis on maakohus muu hulgas märkinud: “Turvatöötajad kinnitasid kohtus, et RS tekitas endale ise vigastusi. Samas ei rääkinud nad sellest kohtueelsel uurimisel” /vaidlustatud lahendi lk.12/. Kohtuotsusest ei 6(16)
selgu, milliseid turvatöötajaid, s.o. kas tunnistajaid või süüdistatavaid eelnimetatud etteheide käsitleb. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et N.F-i , A.G , AT, RA, DL jt poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole kohtuliku uurimise käigus avaldatud. Ainsaks viiteks väidetavale vastuolule on prokuröri poolt DL-le esitatud küsimus: miks Te sellest varem ei ole rääkinud? Seega jääb arusaamatuks, milliste tõendite alusel väidab maakohus, et turvatöötajad on oma ütlusi muutnud ning seega on tegemist ebausaldusväärsete tõenditega. KrMS § 7 g 3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Käeoleval juhul on maakohus rajanud süüdimõistva otsuse sisuliselt vaid kannatanu ja tema lähikondsete seletustele arvestamata seejuures nende ütluste elulist usutavust ning asjaolu, et süüdistatavate väiteid kinnitavad arvukate tunnistajate seletused. Lisaks eeltoodule on maakohus võtnud endale eksperdi rolli väites: “Selliseid vigastusi, kui tuvastati RS-l, ei ole inimene võimaline endale ise tekitama. ... RS kaelal on peened punased jäljed ning on usutav, et need on sinna tekkinud jämedast ketist tirides” /vaidlustatud lahendi lk.12/. Apellandi hinnangul võiks taolisi järeldusi teha eriteadmistega ekspert ning vigastuste tekkimise asjaolusid hinnates on kohus selgelt väljunud oma pädevuse piiridest. Apellant on seisukohal, et eelnimetatud materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumised tingivad kohtuotsuse täieliku tühistamise. Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu 18.veebruari 2014.a otsus kriminaalasjas täies ulatuses ja teha kriminaalasjas uus otsus, millega mõista A.G KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses õigeks.
4.N.F-i kaitsja vaidlustab Pärnu Maakohtu otsust N.F-i poolt KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning taotleb tema õigeksmõistmist. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega. Apellandi arvates kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu. Pärnu Maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele selles osas, mis puudutab nii süüteokoosseisu objektiivseid kui ka subjektiivseid tunnuseid. Kohtulikku uurimist on teostatud ühekülgselt, kohtuotsuses puudub põhjendus, miks omistati N.F-ile KarS § 121 kuriteokoosseis kolmes episoodis.
4.1.Kaitsja ei vaidlusta, et 18.07.2010.a. töötas N.F turvatöötajana Pärnu linnas Ranna pst 3 asuvas ööklubis Sunset Club. Selle süüdistusepisoodi esimene pool hõlmab A.G väidetavat tegevust RS suhtes. Süüdistusepisoodis ei kirjeldata RS eelnevat käitumist, mis tõi kaasa turvatöötajate sekkumise vajaduse. Süüdistuse etteheited N.F-ile algavad pärast seda, kui A.G oli RS käed pannud käeraudadega selja taha kinni. Süüdistuse tekstis on korduvalt osundatud, et N.F ja A.G tegutsesid koos, konkretiseerimata kummagi teopanust. Selle episoodi süüdistuse lõpuosas on N.F-ile ette heidetud konkreetselt vaid seda, et tema surus parema põlve jõudu kasutades RS kaelapiirkonda ja seda, et N.F lõi RS-le põlvega ühel korral vastu vasakut kõrva. Käesoleva süüdistuse tekst on kaitsjalt võtnud võimaluse tagada N.F-ile efektiivset kaitset. Süüdistatav N.F ei ole kunagi omaks võtnud kannatanu RS tahtlikku löömist ja temale tervisekahjustuste tekitamist. On ilmselge, et oma tööülesannetest lähtuvalt pidi N.F tegutsema vastavalt Turvaseaduse §le 32 ja Real Security turvatöötaja ametijuhendile. Süüdistusest ja kohtuotsusest ei selgu, millal lõppes N.F-i tegevus turvatöötajana ja algas süüks arvatav tegevus Kars § 121 mõttes. Samuti ei ole süüdistus ja kohus konkreetselt välja toonud mõlemale KarS § 121 koosseisu alternatiivile vastavat konkreetset faktilist N.F-i tegevust.
7(16)
4.2.Asudes analüüsima 18.07.2010.a. episoodi tõendeid, on Pärnu Maakohus märkinud, et A.G ja N.F süüdistatakse selles, et nemad töötades Pärnu linnas Ranna pst 3 asuvas ööklubis Sunset Club turvatöötajatena, kasutasid 18.07.2010.a. peale südaööd Sunset Clubi ́i trepi ees füüsilist vägivalda RS suhtes (otsuse lk 6, 3. lõik). Esmalt soovib kaitsja juhtida tähelepanu asjaolule, et maakohus on süüdistuse kirjeldamisel seda meelevaldselt käsitlenud grupis toimepandud kuriteona olukorras, kus prokuröri poolt esitatud süüdistusest ei nähtu süüdistatavate tegevus grupis. Edaspidi on kohus ära nimetanud kõik kõnealuses episoodis ütlusi andnud isikute nimed. Kohtuotsusest nähtuvalt kannatanu RS ja tunnistajate KS, IR, KR, AS ja TT ütluste kohaselt tekkis neil sõnavahetus turvameestega ühe laua pärast, peale mida kutsuti neile politsei, kes tuvastas politseiautos RS isiku ning vabastas ta. Kohtuotsusest nähtub, et kannatanu sõnade kohaselt väljus ta politseiautost ning vaatamata politseitöötajate nõuandele mitte ööklubisse tagasi minna, otsustas RS siiski ööklubisse naasta. Kohtuotsusest nähtub, et N.F-i selles episoodis süüditunnistamisel on kohus tuginenud kannatanu RS ja tunnistajate KS, IR, AS, TT, TV, MO, VT, UU ja K-TT ütlustele. Kohus on hinnanud süüdistatavate ja turvatöötajate ütlused vastuolulisteks ja ebausaldusväärseteks. Kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis, otsusest ei nähtu. Kaitsjana leiab, et kannatanu ja temaga kaasas olud isikute ütlustest saab infot asetleidnud konflikti kohta ning kannatanule erivahendite paigaldamise käigus tekkinud rüseluse kohta, kuid nende tunnistajate ütlused ei kinnita N.F-i süüd tahtlikus kehavigastuste tekitamises kannatanule.
4.3.Kaitsja juhib tähelepanu järgmisele: Kannatanu RS on kohtus kirjeldanud, kuidas teda pärast uuesti ööklubisse sisenemisel ründasid turvatöötajad. Kohtus on prokuröri küsimusele N.F-i tegevuse kohta vastanud RS järgmiselt: „Mul on pea vastu maad, mind kägistatakse viimase, ma tean, mul on kaks meest seljas, üks kolmas käis veel jalaga toksimas, ma tõesti ei näinud, kes mida tegi mul seljas. Mul ei ole kukla taga silmasid“ (04.12.2013.a. kohtistungi protokoll lk 8). Kannatanu RS on lisanud, et „... ma arvan, et A.G ei saanud lüüa ... See, kes kõrvalt vaatas, see pidi ka lööma.“ Kaitsja leiab, et RS ütlused N.F-i tegevuse kohta on vastuolulised ja ebamäärased, kuid neist selgub tõsiasi, et RS ei väida, et N.F osales tema suhtes vägivalla tarvitamisel, seda saab vaid oletada. Seda kinnitab RS täiendavalt kohtuistungil – „N.F vaatas mulle lihtsalt külje pealt otsa, ma ei ole selles kindel, kas ta sai lüüa“ (04.12.2013.a. kohtuistungi protokoll lk 12). Tunnistaja KS kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et kõnealuse sündmuse ajal oli turvameeste tegevuse kohta: „.. neid oli seal 4 või 5 või 6, kui kõik on minu abikaasa seljas...“ ( 05.12.2013.a. kohtuistungi protokoll lk 28). Kohtuistungil ei ole KS N.F-i tegevuse kohta konkreetselt ütlusi anda osanud. Ta on vastanud jaatavalt vaid prokuröri küsimusele, kas süüdistatavad kes täna kohtus on, olid ka tema abikaasa seljas. Tunnistajad AS, IR, KR, TT, PN, TV, VT, K-TT, MO on kohtus andnud ütlusi ainult selle kohta, et kannatanu selja peal olid 2-3 turvameest ning veel mõned nende juures. Tunnistajatena on üle kuulatud ka Sunset Cub ́i töötajad ja seal turvateenust osutanud turvamehed – ööklubi töötaja MO, ööklubi haldusjuht TA, ööklubi administraator TN, ööklubi piletimüüjaettekandja KM, ööklubi külastaja TÕ ja ööklubile turvateenust osutav turvajuht AT ning turvatöötajad RA, DL, RJ, ÜJ, AA, RK. Sündmust vahetult pealt näinud tunnistajate RA (18.12.2013.a. kohtuistungi protokoll, lk 12), DL (18.12.2013.a. kohtuistungi protokoll lk 16), RJ 19.12.2013.a. kohtuistungi protokoll, lk 26), TN (19.12.2013.a. kohtuistungi protokoll, lk 23), TÕ (19.12.2013.a. kohtuistungi rptokoll lk 37), KM (19.12.2013.a. kohtuistungi protokoll lk 38-39), AT (19.12.2013.a. kohtuistungi protokoll lk 68)
8(16)
ütlustest nähtub vastuoludeta, et RS lõi A.G-le rusikaga näkku, mitu turvatöötajat kukkus trepilt maha ning peale seda hakkasid turvatöötajad RS-le käeraudu paigaldama. Süüdistatavate N.F-i ja A.G ütlused kinnitavad eeltoodud tunnistajate ütlusi selle kohta, et RS lõi A.G-le rusikaga näkku. Maakohus ei ole tunnistajate ütlusi analüüsides andnud konkreetset hinnangut, milliste tunnistajate ütlusi tuleb käsitleda usaldusväärsetena. Kohtuotsuse põhjendavast osast võib aimamisi aru saada, et kohus loeb süüdistuse tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks. Küll aga on kohus seadnud sõnaselgelt kahtluse alla süüdistatavate ja turvatöötajatest tunnistajate ütlused, leides, et kohtus üle kuulatud turvatöötajate ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Jõudnud sellisele järeldusele, ei ole kohus põhjendanud, milles seisnevad vastuolud ja miks tuleb asuda seisukohale, et tegemist on ebausaldusväärsete tunnistajatega. Samuti on kohus jätnud täiesti hindamata ööklubi töötajatest tunnistajate ütlused, kes kinnitavad täielikult turvatöötajate kui ka süüdistatavate ütlusi. Tuleb arvestada, et ööklubi töötajad on täiesti neutraalsed isikud, kes ei soovi kaitsta kannatanu ega süüdistatavate huve. Kohus on igasuguse analüüsita asunud ebaõigele seisukohale, et kohtus ei leidnud millegagi tõendamist, et RS oleks süüdistatavaid rünnanud, millele oleks pidanud järgnema nii intensiivne jõu kasutamine. Kaitsja rõhutab veel kord, et RS poolt A.G-le näkku löömine on kohtulikul uurimisel tõendatud. Asjaolu, et A.G löödi, kinnitab veenvalt kohtus uuritud asitõendil CD plaadil olev informatsioon, mille kohaselt nii A.G, kui ka N.F on helistanud politseisse ja teatanud turvatöötajaid rünnanud kliendist. Kaitsja peab meelevaldseks ja põhjendamatuks kohtu etteheidet, millest nähtuvalt turvatöötajad kinnitasid kohtus, et RS tekitas endale ise vigastusi, samas ei rääkinud nad sellest kohtueelsel uurimisel. Kohus ei ole märkinud, kuidas temale on saanud teatavaks turvatöötajate eeluurimisel antud ütlused. Maakohus ei ole süüdimõistvat kohtuotsust tehes hinnanud tõendeid kogumis, vaid on andnud üht liiki tõenditele – meditsiinidokumentidele – suurema kaalu. Sellega on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Nagu kaitsja juba kohtumenetluse käigus viitas, ei ole välja selgitatud vigastuste tekkemehhanism. Samas on oluline märkida ka asjaolu, et turvatöötaja poolt käeraudade paigaldamise käigus võisid isikule tekkida mõningad vigastused, mis ei tähenda tingimata seda, et N.F oli tahtlus – kas otsene või kaudne – tekitada RS-le tervisekahjustust või valu. Ükski tõend ei kinnita, et N.F oleks RS-d löönud. Seega on võimalik hinnata ainult seda, millise tervisekahjustuse sai N.F RS-le käeraudade paigaldamise ajal ettevaatamatusest tekitada. Kohus on otsuses omistanud põhjendamatu tähelepanu äratundmiseks esitamise protokollidele koos nendes sisalduvate selgitustega, mis valdavalt ei lange kokku äratundja kohtus antud ütlustega. Kaitsja soovib märkida, et äratundja poolt antud selgitused on vastuolus turvatöötajate ja ööklubitöötajate ning süüdistatavate ütlustega. Kohtuotsuses on märgitud, et süüdistatavad ja nende kaitsjad kinnitasid, et RS ründas ööklubi trepil A.G, lüües viimasele rusikaga näkku. Nimetatud sündmust salvestas ka turvakaamera, salvestisi aga asitõendina asja juurde lisatud ei ole, samas on aga kriminaalasja juures kaks vastuolulist õiendit, mis käsitlevad turvakaamera salvestist (otsuse lk 12). Kaitsja jääb jätkuvalt seisukohale, et Sunset Club ́i turvakaamera salvestus oli olemas ja sellelt oli nähtav A.G löömine RS poolt. Turvakaamera salvestise olemasolu ja selle nähtavust kinnitab ka turvajuht tunnistaja AT. Kaitsjal ei ole põhjust kahelda Sunset Club ́i haldusjuhi tunnistaja TA ütlustes, millest nähtub, et tema kindlasti andis DVD on politseile üle. Turvakaamera salvestise
9(16)
saamist kinnitab kaitsja poolt kohtule esitatud ja kohtu poolt vastu võetud õiend. Kaitseaktis taotles kaitsja välja nõuda ning asitõendina kriminaalasja materjalide juurde võtta Lääne Prefektuuri Pärnu politseijaoskonnast turvakaamera salvestus, millele on jäädvustatud 18.07.2010.a. sündmused. Kuigi väidetakse, et salvestis oli kottpime, siis oli kaitsjate eesmärgiks veenduda, kas kottpimeda salvestise näol on tegemist sama salvestisega, millelt tunnistaja TA selgelt nägi, et A.G seisis postide juures, Sunseti ukse ees ja teda löödi ja tõmmati alla ja siis oli kaadrist väljas. Kohtuistungil aga ilmnes, et politseil ei ole üldse salvestist olnud. Kaitsja leiab, et maakohus on kõnealuse episoodi osas hinnanud tõendeid erapoolikult ja valikuliselt, tõstnud esile tõendid, mis sobivad süüdistuse versiooniga ning jättes hinnangu andmata muudele tõenditele. Samuti on kohus mõnedele tõenditele omistanud põhjendamatult suurema kaalu kui teistele. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on tõendite hindamise osas nõuetekohaselt põhistamata.
4.4.Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole kohtuotsust langetades lähtunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist ning on jätnud täiesti analüüsimata asjaolu, kas N.F-i tegevuses on otsene või kaudne tahtlus saavutada KarS § 121 eesmärk, s.o. tekitada kannatanule valu ja tervisekahjustus. Uuritud tõenditest nähtuvalt saab lugeda tõendatuks vaid asjaolu, et N.F käeraudade paigaldamisel võis vajutada põlvega RS seljale. Maakohus on jätnud märkimata, et taoline tegevus oli tingitud RS-le käeraudade paigaldamisest. Seda asjaolu kinnitavad kaudselt või otsesõnu kõik tunnistajad ja kannatanu. Kaitsja leiab, et ühestki uuritud tõendist ei nähtu, et N.F oli tahtlus tekitada RS-le tahtlikult tervisekahjustus või põhjustada füüsilist valu. Erivahendite kasutamise käigus võisid RS-le kehavigastused tekkida erivahendite ettevaatamatust kasutamisest.
4.5.24.07.2011 toimunud episoodi osas maitsja märgib, et ta ei vaidlusta asjaolu, et N.F töötas nimetatud kuupäeval Pärnu linnas ööklubis Sunset Club turvatöötajana. Märgitud kuriteoepisoodi analüüsimisel ei ole kohus veenvalt põhjendanud, miks ta eelistab kannatanute ja süüdistuse tunnistajate ütlusi süüdistatava N.F-i , tunnistajate DL, SK, ER, RS ja KS ütlustele. Nimetatud tunnistajad on kinnitanud, et N.F käitus turvaeeskirjade kohaselt igati professionaalselt. Kaitsja jääb jätkuvalt seisukohale, et kui isik varjab oma identiteeti, siis ei saa tema ütlusi ka muude olukordade kirjeldamisel usaldada. Seega peab kaitsja jätkuvalt GM-i ütlusi ebausaldusväärseteks. Kaitsja peab ebausaldusväärseteks ja eluliselt mitteusutavateks tunnistaja AM ütlusi. Tunnistaja AM on N.F-i tegevuse kirjeldamisel kasutanud väljendeid: „ta viskas mu mehe vastu betoonpõrandat, lükkas ja siis hüppas ta peale“ (06.12.2013.a. kohtuistungi protokoll lk 92). See tunnistaja väide ei ole eluliselt usutav, kuna N.F-i kehakaaluga isiku poolt kannatanu betoonpõrandale viskamisega ja temale selga hüppamisega saabuvad tagajärjed on kindlasti oluliselt ulatuslikumad kui GM-il fikseeritud vigastused. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kannatanu AZ on andnud ütlusi, millest on selgesti aru saada, et temal tekkis kaks korda teiste ööklubi külastajatega konflikt, mille algust ta ei mäleta. Kohtulikul uurimisel on ta korduvalt kinnitanud, et temale hilisemal käeraudade paigaldamisel tema üldse N.F ei näinud. Kannatanu AZ kinnitab vastuseks kaitsja küsimusele N.F-i tegevuse kohta, et: „ ma ei tea, mina kuulsin tema häält ainult, minu arust ei ole teinud. Ma räägin, seal olid mingid väikesed poisid, istusid minu peale“ ( 06.12.2013.a. kohtuistungi protokoll lk 80). Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et kannatanu AZ kinnitab kohtule, et tema ei kirjutanud avaldust politseisse (06.12.2013.a. kohtuistungi protokoll, lk 79).
10(16)
Süüdistatav N.F ei ole ennast märgitud kuriteoepisoodis süüdi tunnistanud ja on kohtulikul uurimisel andnud ütlusi, et tantsupõrandal toimus kaklus, mida ta läks lahutama. N.F siirdus ühe lahutatud kaklejaga turvaalale. Kaitsja peab oluliseks tunnistajate politseitöötajate ER ja RS ütlusi, millest nähtub, et ööklubist Sunset Club ́ist on tehtud väljakutse politseile, kuna klubikülastajate vahel oli tekkinud konflikt. Tunnistaja KS, kes töötas ööklubi administraatorina, kinnitab, et ööklubis toimus kaklus, kus osales ka AZ. Kaitsja kokkuvõtvalt leiab, et ei ole tõendatud, et N.F oli tahtlus GM-le ja AZ-le tekitada tervisekahjustus või füüsiline valu.
4.6.14.08.2011.a. toimunud episoodi kohta kaitsja märgib, et ta ei nõustu kohtupoolse tõendite analüüsiga ja tehtud järeldustega. Kannatanu VB on õigesti väitnud, et 14.08.2011.a. teda ööklubisse sisse ei lastud, kuid jätnud rääkimata, et nimetatud ööl käitus seltskond, kuhu kuulus ka kannatanu B, agressiivselt. Tunnistaja ŠK kinnitas, et neid klubisse ei siseneda ei lubatud. Tunnistaja MM kinnitas, et 14.08.2011.a. politseitöötajatele oli väljakutse ööklubisse Sunset Club, mille põhjuseks oli asjaolu, et noormees (kannatanu) üritas klubisse pääseda jõudu kasutades. Tunnistaja KS ööklubi administraatorina kinnitas, et 14.08.2011.a. öösel seltskond üritas tungida ööklubisse jõuga ja ei allunud korraldustele. Ööklubil on õigus keelduda klubisse lubamast isikuid, kes on klubis kehtivaid reegleid või avalikku korda rikkunud. Süüdistatav N.F kinnitas, et 14.08.2011.a. seltskond, kuhu kuulus ka VB, käitus agressiivselt ja üritas vaatamata turvameeste keelule tungida jõuga ööklubisse. Kaitsja leiab, et uuritud tõenditest nähtub, et VB-i käitumine oli agressiivne, millega oli põhjendatud temale käeraudade paigaldamine ja politsei kutsumine. Tervisekahjustuse ja valu tekitamine N.F-i poolt ei ole kaitsja arvates tõendatud. Kohus on süüstava tõendina viidanud SA Pärnu Haigla teatisele ja patsiendikaardile. Kaitsja leiab, et kuna anamnees põhineb isiku ütlustel, kus teda ei ole hoiatatud valeütluste andmise eest, siis ei ole seal kajastatu objektiivne tõend. Kaitsja asub seisukohale, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, eelistades süüstavaid tõendeid. Ühestki uuritud tõendist ei nähtu, et N.F oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus või põhjustada valu.
4.7.Kõigi kolme episoodi puhul on kohus jätnud piisava tähelepanuta asjaolu, et kõikidel juhtudel on N.F-i tegevus lähtunud turvaseadusest ja turvatöötaja ametijuhendist. Kaitsja leiab, et kogutud tõendid kinnitavad, et kõigis kolmes episoodis on N.F tegutsenud lähtuvalt turvaseadusest ja ametijuhendist. Kõigil kolmel juhul oli tegemist turvatöötaja ametiülesannete käigus ööklubi külastajate turvalisuse tagamisega. Korrarikkumiste vältimiseks oli vaja kasutada erivahendeid, s t paigaldada korrarikkujatele käerauad. Korrarikkumistele reageerimata jätmisega oleks N.F rikkunud turvatöötaja ametijuhendit. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei ole hinnanud N.F-i tegevust lähtuvalt tema kohustusest täita turvatöötaja tööülesandeid. Vastavalt KrMS §-le 7 lg 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 18.02.2014.a. otsus täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus, millega mõista N.F õigeks.
11(16)
KOHTUISTUNG
5.Kohtuistungil jäid kaitsjad oma apellatsioonides avaldatud seisukohtade juurde. Süüdistatavad toetasid kaitsjate poolt esitatud apellatsioone, palusid neid rahuldada ning neile inkrimineeritud süüdistuses KarS § 121 järgi neid õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ning märkis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Prokurör palus jätta süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Esmalt kohtukolleegium märgib, et asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium siiski nõustub mõlema apellandi kaebuses toodud seisukohaga, et süüdistusest ei selgu, millal lõppes süüdistatavate tegevus turvatöötajana ja algas süüks arvatav tegevus KarS § 121 mõttes, süüdistuses üldse puudub viide Turvaseadusele. Siiski on maakohus oma otsuses viidanud Turvaseaduse vastavatele sätetele, mis kehtestavad turvatöötaja õigusi ja volitusi oma ametiülesannete täitmisel. Kohtukolleegium sedastab, et maakohus oli seotud süüdistatavatele esitatud kvalifikatsiooniga ja süüdistuse mahuga ja ei tohtinud süüdistust omaalgatuslikult sisustada, seega on põhjendatud Turvaseadusest tulenevatele turvatöötajale õigustele viitamine ulatuses, milles turvatöötajad füüsilise jõu kasutamisega selgelt ületasid neile antud volituste piiri. Kohtukolleegium on seisukohal, et turvatöötajat tuleks käsitleda ametiisikuna KarS § 288 mõttes ehk isikuna, kellel on avaliku ülesanne täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise teel. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-169-09, mille kohaselt Turvaseaduse vastavate sätete analüüsi tulemusena järeldub, et turvatöötaja pädevusse ei kuulu mitte ainult valveobjekti puutumatuse tagamine, vaid teatud juhtudel ka avaliku korra kaitse, kusjuures viimasel juhul on turvatöötaja tegevuse aluseks seadusest tulenev pädevus, riigivõimu poolt antud avaliku võimu teostamise volitus. Turvatöötaja käsitlemine ametiisikuna oleks aga tinginud süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimist rangema paragrahvi järgi võimuliialdusena. Kuivõrd süüdistatavatele ette heidetud tegevus oli kvalifitseeritud kehalise väärkohtlemisena, käesolevas asjas tuleb anda hinnang süüdistatavate tegevusele, mis jääb väljapoole Turvaseadusega sätestatud volitustest. Maakohus on asjakohaselt viidanud Turvaseaduse § 32, mis sätestab, et turvatöötajal on õigus: 1) tõkestada pääs valvatavale objektile isikul, kes püüab sinna siseneda loata või muu seadusliku aluseta; 2) valvataval objektil kinni pidada süüteos kahtlustatav isik; 3) kinni pidada isik, kes tungib või on tunginud valvatavale objektile, viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta, ohustab valveobjekti, objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Kinnipeetud isik tuleb viivitamata politseile üle anda; 4) isiku kinnipidamisel teostada isiku ja temaga kaasas olevate esemete turvakontrolli kindlustamaks, et kinnipeetu valduses ei ole esemeid ega aineid, millega ta võib ohustada ennast või teisi. Äravõetud esemed ja ained tuleb viivitamata anda üle politseile. Turvatöötajal on samuti õigus objektil kinnipeetud isiku käitumist, reaalset ohtu või toimepandud teo laadi arvestades: 1) isik objektilt eemaldada; 2) tuvastada isik kohapeal; 3) toimetada süüteos kahtlustatav isik politseisse; 4) toimetada raviasutusse või politseisse isik, kellel on joobe tunnused ja kes oma käitumisega võib ohustada iseennast või teisi isikuid. Tulenevalt Turvaseaduse § 40 lg 4 käeraudu on lubatud kasutada isiku kinnipidamisel, kui on alust arvata, et ta võib põgeneda või rünnata turvatöötajat või sisevalvetöötajat või ohustada teisi isikuid või ennast.
12(16)
7.Seonduvalt A.G-le ja N.F-ile inkrimineeritud RS kehalise väärkohtlemise episoodiga kohtukolleegium esmalt märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et kannatanu RS oli turvatöötajate poolt Sunset Club’ist eemaldatud, kuid üritas objekti uuesti siseneda. Turvatöötajatel on õigus kinni pidada isik, kes tungib valvatavale objektile, ohustab objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Kannatanu RS enda ütlustega on tõendatud, et konflikti paisumisel oli süüdi ka tema sõnakasutus, kui ta läks trepist üles, ütles süüdistatav A.G , et teda sisse ei lasta, tekkis sõnavahetus ning ta astus veel sammu edasi ning seejärel ütles keegi turvatöötajatest „võtame“ ning kuus või seitse turvatöötajat hüppasid talle korraga peale. Kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu katset uuesti siseneda Sunset Club’isse peale tema eemaldamist klubist, tuleb käsitleda katsena tungida valvatavale objektile, seega oli süüdistatavatel õigus kannatanu kinni pidada. Kannatanu konfliktsest käitumisest võis aru saada, et ta võib ohustada teisi isikuid. Asjaolu, et lisaks kahele süüdistatavale veel neli turvatöötajat olid kannatanu vastas, kui viimane proovis uuesti siseneda klubisse on ilmekaks tunnistuseks, et kannatanu eelnev konfliktne käitumine segas teiste turvatöötajate ülesannete täitmist, mis tingis vajaduse kõigil turvatöötajatel tegeleda selle konkreetse juhtumiga ja isikuga. Seega kohtukolleegium erinevalt maakohtust leiab, et turvatöötajatel esinesid Turvaseadusest tulenevad alused agressiivne kannatanu kinni pidada ja kasutada erivahendina käeraudu. Kuigi Turvaseadus erinevalt kuni 01.07.2014 kehtinud Politsei- ja Piirivalveseadusest ei sätesta vahetu sunni kohaldamise võimalusi, on üheselt mõistetav, et konfliktses olukorras turvatöötajatega ärritunud vastaspool reeglina ei allu turvatöötaja korraldustele ega luba vabatahtlikult enda kinnipidamist koos erivahendina kaeraudade kasutamisega, osutab vastupanu. Ärritunud kannatanu aktiivset vastupanu kinnitasid tunnistajad, kelle ütluste usaldusväärsust pole keegi menetlusosalistest kahtluse alla seadnud – UU, VT. Tunnistaja UU seletas kohtule, et käis mingi väänamine, turvamehi lendas ühele ja teisele poole, üks mees oli keskel ja turvamehed ümber, kukuti pikali aedade otsa. Kohtukolleegium märgib samuti, et ka maakohus möönab oma otsuses, et kannatanu kinnipidamiseks võis olla aluseks tema agressiivsus.
7.1.Asudes seisukohale, et turvameestel esinesid alused kannatanu kinnipidamiseks seoses viimase sooviga tungida valvatavasse objekti, kust ta oli eelnevalt eemaldatud seoses agressiivse käitumisega, ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtust, kas kannatanu ründas füüsiliselt A.G , mis oli nimetatud peamiseks aluseks kannatanu kinnipidamiseks. Sellega seoses jätab kohtukolleegium tähelepanuta apellatsioonides toodud seisukohti seoses videosalvestuse kadumisega, millel oli väidetavalt fikseeritud A.G löömise hetk kannatanu poolt.
7.2.Süüdistuse kohaselt rüseluse käigus aktiivselt vastupanu osutavale kannatanule panid kaks nimetamata turvatöötajat vasakule käele käerauad. Füüsilise jõu kasutamine kannatanu suhtes jätkus ka peale parema käe käeraudadega kinnitamist. Sel hetkel oli RS põlvili ööklubi ees. Seejärel süüdistuse kohaselt A.G ja N.F tõstsid RS ülakehast tõmmates üles ning lõid kummargil asendis oleva RS näo ja rinnaga vastu asfalti ning surusid maas lamavat RS-d jõuga vastu asfalti. Seejärel lohistasid A.G ja N.F koos teiste kahe turvatöötajaga RS ööklubi trepi kõrvale murule. Murule vedamise ajal löödi RS-d eeluurimisel täpselt tuvastamata arvu kordi keha piirkonda eeluurimisel täpselt tuvastamata isikute poolt ning A.G sikutas kaelast olevast ketist ning kägistas ketiga RS-d. Kui RS oli pikali maas, käed käeraudadega selja taga kinni, hüppasid A.G ja N.F põlvedega tema seljale, N.F surus parema põlve jõudu kasutades RS kaelapiirkonda ning surusid RS-d jõuga vastu asfalti. A.G oli põlvedega RS seljas ja surus teda vastu maad. Seejärel lõi N.F RS-le põlvega vähemalt ühel korral vastu vasakut kõrva. Kohtukolleegium märgib, et süüdistuse formuleering on vastuoluline, kuna süüdistuse teksti kohaselt lohistati kannatanu murule, kuid seejärel N.F surus parema põlve jõudu kasutades RS kaelapiirkonda RS-d jõuga ikka vastu asfalti.
13(16)
Kohtukolleegium sedastab, et süüdistatavatele heidetakse ette kogu füüsilise jõu kasutamine RS suhtes. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistuses inkrimineeritud kummargil asendis oleva RS näo ja rinnaga vastu asfalti löömise ja tema seljale põlvedega hüppamise näol võib olla tegemist jätkuva aktiivset vastupanu osutava kannatanu ohjeldamisega tema fikseerimise eesmärgil. Sellist kahtlust tuleb aga tõlgendada süüdistatavate kasuks. Siiski kannatanu kinnipidamisega seoses sellest selgelt väljapoole jäävaks vägivallaks võib nimetada A.G-le etteheidetud kannatanu kettiga kägistamist ning N.F-i poolt kannatanu löömist vastu vasakut kõrva. Alljärgnevalt kohtukolleegium analüüsib, kas nimetatud vägivalla faktid, mis jäävad selgelt väljapoole kinnipidamise ja käeraudade kinnitamise vajadusest, on leidnud tõendamist.
7.3.Lisaks kannatanu RS ütlustele, et A.G kägistas teda ketiga, seda fakti kinnitavad tunnistajad KS, AS ja IR, kes seletas kohtule, et A.G võttis RS-l kaelas olevast ketist kinni nii, et RS ainult korises, A.G tõstis RS-d ketist mitu korda ülesse, siis surus näoga vastu maad. RS ei saanud ise oma pead ja nägu vastu maad taguda, sest teine turvatöötaja (N.F) oli tal ühe põlvega turjal. Nende isikute ütlused on vastavuses ka SA Pärnu Haigla patsiendikaardis, TÜ Kliinikumi kaardis ja kiirabikaardis ja fototabelis RS-l fikseeritud vigastusega, nimelt kaela piirkonna pindmise vigastusega, mis on iseloomulik kägistamisele. Kohtukolleegium leiab, et A.G tegevus kannatanu kägistamisel viimase kaelas olnud ketiga moodustab kehalist väärkohtlemist KarS § 121 tähenduses ning tema süü on selles kuriteos tõendamist leidnud.
7.4.Kuigi N.F paljud tunnistajad nimetavad aktiivseimaks kannatanu kinnipidamise osalejaks, süüdistusest tulenevalt temale inkrimineeritakse selles kuriteo episoodis peale kannatanu käte käeraudadega fikseerimist kannatanu jalaga surumist vastu maad ning vähemalt ühel korral põlvega vastu vasakut kõrva löömist. Maakohus luges tõendatuks, et selline tegevus on aset leidnud ning N.F on löönud kannatanut põlvega vastu kõrva. Kohtukolleegium märgib, et maakohus ei toonud eraldi välja neid tõendeid, millega nimetatud löögi tekitamine N.F-i poolt oli tõendatud. Kannatanu ülekuulamisel kohtus pidi prokurör avaldama kannatanule tema mälu värskendamiseks tema ütlusi, mis olid antud eeluurimisel, nimelt seda, et „tema (N.F) ilmselt lõi mulle põlvega vastu vasakut kõrva.“ Ka peale mälu värskendamist vastas kannatanu prokuröri küsimustele kõrvasse löögi kohta, et „ta arvab, et A.G ei saanud lüüa (kuna oli seljal teda kägistamas), see kes kõrvalt vaatas, see pidi ka lööma“. (T I lk 162). Nähtuvalt nimetatud ütlustest on kannatanu ebakindal positsioonil, kes ikkagi lõi talle põlvega vastu kõrva ning kasutab süüdlase tuvastamiseks välistamismeetodit. Kohtukolleegium märgib, et üldiselt välistamismeetodi kasutamine süüdlase tuvastamiseks on lubatav, kuid selleks peaksid olema veel mingeid tõendid, mille alusel saab kõiki tõendeid kõrvutades jõuda järeldusele sellise seisukoha õigsuses. Maakohus selliseid tõendeid nimetanud ei ole ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus aga tõlgendatakse tema kasuks. Sellest tulenevalt kohtukolleegium jõuab järeldusele, et puuduvad piisavad tõendid järeldamaks, et N.F kinnipidamise järgselt lõi kannatanut põlvega vastu vasakut kõrva ning selles episoodis kuulub süüdistatav õigeksmõistmisele.
7.5.Viimaseks, 18.07.2010 aset leidnud episoodi kohta kohtukolleegium märgib, et nõustub maakohtu järeldustega tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kohta ning ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata. Kohtukolleegium sedastab, et kohtupraktika on irdunud varasemast seisukohast, et ütluste mingis osas ebeusaldusväärsetena tunnistamisel tuleb neid tervikuna tõendi kogumist kõrvale jätma. Nii, maakohus on võtnud arvesse Sunset Club’i töötajate ütlusi osas, millega oli tõendatud aset leidnud konflikt ja kannatanu kinnipidamine, kuid teiste tõenditega kõrvutamise järgselt asus seisukohale, et ebausaldusväärsed on nimetatud tunnistajate ütlused osas, millega eitatakse kannatanule liigsete kehavigastuste tekitamist süüdistatavate poolt. Kohtukolleegium lisaks märgib, et tulenevalt süüdistatava ütlustest lõid teda kinnipidamise järgselt ka teised turvatöötajad,
14(16)
keda ta ei osanud nimetada, seega turvatöötajatest teiste tunnistajate menetlusseisund võis muutuda, seega on veenvalt seletatav nende soov süüdistatavaid kaitsta.
8.Sarnaselt 18.07.2010 episoodiga prokuratuur inkrimineeris N.F-ile kogu füüsilise jõu kasutamist kannatanute GM’i ja AZ’i kinnipidamisel 24.07.2011. Selgelt väljapoole põhjendatud füüsilise jõu kasutamisest nende kinnipidamiseks jäävaks vägivallaks võib välja tuua süüdistuse tekstist GM-i jalaga löömist keha piirkonda peale viimasele käte raudu panemist ning maas lamavale AZ’ile jalaga löömist kahel korral keha piirkonda, kahel korral rusikaga näkku, kahel korral jalaga näkku ning ühel korral rusikaga kõhu piirkonda. Seega maakohus pidi tõendite hindamise tulemusena tuvastama, kas N.F-i poolt olid kannatanutele tekitatud just need süüdistuses nimetatud löögid.
8.1.Kohtukolleegium leiab, et maakohus jõudis põhjendatud järelduseni, et nimetatud löögid olid süüdistatava poolt kannatanutele tekitatud. Seejuures kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud argumendiga, et maakohus pole veenvalt põhjendanud, miks ta eelistab kannatanute ja tunnistajate AM ja LK ütlusi tunnistajate DL, SK, ER, RS ja KS ütlustele. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et viimaste tunnistajate enda ütluste kohaselt ei viibinud nad kogu N.F-ile inkrimineeritud sündmuse juures algusest lõpuni, tunnistaja RS ütlused aga ei haaku olulises osas muude tõenditega.
8.2.Kaitsja poolt toodud argument, et AM ütlused on ebausaldusväärsed põhjusel, et tema kirjeldatud N.F-i tegevuse tulemusena (vastu põrandat lükkamine ja kannatanu peale hüppamine) oleks GM-le tekitatud oluliselt ulatuslikumad kehavigastused on oletuslik ja spekulatiivne, kuna kaitsja ei oma eriteadmisi kehavigastuste tekkemehhanismi kohta. Teiseks, nagu mainitud eespool, ei oma kannatanu lükkamine ja tema peale hüppamine antud kaasuse lahendamiseks ka tähtsust, kuna see tegevus oli suunatud kannatanu kinnipidamisele. Põhjendamata ja sellega ebaseadusliku vägavalla kasutamisena käsitleb kohtukolleegium kannatanutele üksnes löökide tekitamist käte ja jalgadega peale viimastele käte raudu panemist.
9.14.08.2011 toimunud episoodi osas kaitsja peamiseks argumendiks on asjaolu, et kõik VB’ile fikseeritud kehavigastused olid talle tekitatud kinnipidamise tulemusena, kuna viimane käitus agressiivselt ning üritas klubisse tungida. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, eelistades süüstavaid tõendeid. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning esmalt märgib, et kaitsja apellatsioonis toodud viited konkreetsetele tõenditele ei lükka ümber tõendite omavahelise kõrvutamise tulemusena saadud maakohtu järeldust, et N.F lõi käeraudades olevale kannatanu VB’ile vähemalt kolmel korral rusikas käe ja põlvega rindkere ja kõhu piirkonda ning lahtise käega kahel korral kõrva piirkonda. Selline N.F-i tegevus ei ole kuidagi seotud kannatanu kinnipidamise vajadusega, isegi kui see kinnipidamine oli põhjendatud ja vajalik. Maakohus on jõudunud põhjendatud järelduseni, et kannatanu peksmine N.F-i poolt on tõendatud lisaks kannatanu ütlustele ka temal fikseeritud kehavigastustega, mis ei ole iseloomulikud kinnipidamisele ja käte raudu panemisele ning samuti tunnistaja ŠK’i ütlustega, kes nägi kuidas kannatanu peeti kinni ning veeti klubi ruumi sisse, paari tunni pärast aga nägi tunnistaja kannatanut juba läbipekstuna ning kannatanu seletas, et tema peksis SunSet’i turvamees. Sama rääkis kannatanu ka tunnistaja MM-le.
10.Kaitsjad ei ole eraldi süüdistatavatele mõistetud karistust vaidlustanud. Kohtukolleegium leidis, et süüdistatav N.F tuleb õigeks mõista KarS § 121 järgi 18.07.2010 toimunud episoodis, kuna tema süü kannatanu RS löömises süüdistuses kirjeldatud viisil ei ole tõendatud. KrMS § 340 lg 2 p 2 kohaselt uue otsuse tegemise korral või ringkonnakohus mõista süüdistatava õigeks osas kuritegudes ja mõista talle kergema karistuse või jätta karistuse muutmata. Kohtukolleegiumi
15(16)
veendumusel N.F-ile mõistetud karistus on proportsionaalne tema süü suurusele ka kahe kuriteo episoodi toimepanemise eest, seega tuleb jätta temale mõistetud karistuse muutmata. Lisaks süüdistatav N.F-i kergema karistuse mõistmine oleks ebaproportsionaalne kaassüüdistatav A.G mõistetud karistusele 1 kuriteo episoodi toimepanemise eest.
11.Süüdistatava N.F-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saar on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale tema õigeksmõistmise korral õigusabi kulud summas 800 eurot, mis on süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluses. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui kriminaalmenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse N.F-i süüdimõistmise osas 18.07.2010 episoodis, seega teeb otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 järgi. Sellest tulenevalt kuuluvad N.F-i apellatsioonimenetluses kantud kulud hüvitamisele.
12.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2 kohtukolleegium tühistab Pärnu Maakohtu 18.02.2014 otsuse N.F-i süüdimõistmise osas KarS § 121 järgi 18.07.2010 toimunud episoodis. Muus osas jätab kohtukolleegium Pärnu maakohtu otsuse muutmata ning rahuldab N.F-i kaitsja apellatsiooni osaliselt.
Pavel Gontšarov /allkirjastatud digitaalselt/
Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/
Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.