Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Pavel Gontšarov V.L-ina süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu 22. aprilli 2014. a otsus
Teised apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis
Kannatanu KK ja tema esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa V.L isikukood XXX, elukoht XXXXXXX XXXXXXX XX/X-XX, H OÜ, kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati 12. veebruaril 2013. a Harju Maakohtu poolt KarS § 121 ja § 263 p 1,4 järgi rahalise karistusega 120 päevamäära summas 384 eurot Prokurör Deniss Medvedev ja kaitsja advokaat Mariann Tusti Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 22. aprilli 2014. a kohtuotsus V.L-ina suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kannatanu esindajale vandeadvokaat Natalia Lausmaale välja makstud tasu summas 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.
Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 22. aprilli 2014. a otsusega üldmenetluses tunnistati V.L süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 400 päevamäära summas 1280 eurot. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust osaliselt Harju Maakohtu 12. veebruari 2013. a otsusega mõistetud rahalise karistuse 120 päevamäära võrra ja mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 500 päevamäära summas 1600 eurot. KarS § 65 lg 1 alusel arvati liitkaristusest maha Harju Maakohtu12. veebruari 2013. a kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus 120 päevamäära ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti rahaline karistus 380 päevamäära summas 1216 eurot. KarS § 66 lg 1,3 alusel määrati, et rahaline karistus kuulub tasumisele ositi 12 kuu jooksul. Igakuiselt kuulub tasumisele mitte vähem kui 101,33 eurot. KarS § 74 lg 6 alusel kuulub Harju Maakohtu 9. märtsi 2010. a otsusega mõistetud 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust tingimisi 3-aastase katseajaga iseseisvalt täitmisele. V.L-ilt mõisteti välja KK kasuks tsiviilhagi 1597.50 eurot kuriteoga tekitatud kahju katteks.
2.V.L tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, pani uuesti, kahel erineval päeval, toime kaks vargust. Nimelt ajavahemikul detsember 2011. a kuni 2012. a jaanuarini Tallinnas XXXX XX XX asuvalt krundilt (eramu hoovist) võttis V.L ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära KK-le kuuluva sõiduki Chrysler Grand Voyageri, registreerimismärgiga XXXXXX (VIN-kood 1C4GYB4R0TU111317, väljalaskeaasta 1996), väärtusega vähemalt 250 eurot. Sõiduki äravõtmise pani V.L toime teisi isikuid ära kasutades. Nimelt võttis V.L ühendust puksiiriteenust osutavate isikutega, kellega leppis sõiduki müügis kokku. Vastavalt kokkuleppele tulid puksiiriteenust osutavad isikud nimetatud krundile (eramu hoovi) ning V.L-ina juuresolekul ja juhendamisel viisid puksiirautoga sõiduki ära, toimetades hiljem selle sõiduki vanametallina metallikokkuostu. Sõiduki eest, mis oli äraviimise hetkel utiliseerimist eeldavas seisukorras, maksid puksiiriteenust osutavad isikud V.L-ile 250 eurot. Puksiiriteenust osutavad isikud ei teadnud, et sõiduki müümine ja äraviimine toimub sõiduki omaniku teadmata ja nõusolekuta. Samuti võttis V.L ajavahemikul detsember 2011. a kuni 2012.a jaanuarini Tallinnas XXXX XXXXXX XX asuvalt krundilt (eramu hoovist) ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära KK-le kuuluva sõiduki Chevrolet Trans Sport, registreerimismärgiga XXXXXX (VIN-kood 1GNDX03E1WD212094, väljalaskeaasta 1999), väärtusega vähemalt 250 eurot. Sõiduki äravõtmise pani V.L toime teisi isikuid ära kasutades. Nimelt võttis V.L ühendust puksiiriteenust osutavate isikutega, kellega leppis sõiduki müügis kokku. Vastavalt kokkuleppele tulid puksiiriteenust osutavad isikud nimetatud krundile (eramu hoovi) ning V.L-ina juuresolekul ja juhendamisel viisid puksiirautoga sõiduki ära, toimetades hiljem seda sõidukit vana metallina metallikokkuostu. Sõiduki eest, mis oli äraviimise hetkel utiliseerimist eeldavas seisukorras, maksid puksiiriteenust osutavad isikud V.L-ile 250 eurot. Puksiiriteenust osutavad isikud ei teadnud, et sõiduki müümine ja äraviimine toimub sõiduki omaniku teadmata ja nõusolekuta.
2(6)
Oma tahtliku tegevusega pani V.L toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo (varguse), s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt.
3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kannatanu KK ja tema esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa. 3.1 Kannatanu esindaja taotleb kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista V.L-ilt KK kasuks välja kokku 3195 eurot tekitatud kahju hüvitamiseks. Määrata kohtuotsuse täitmise viisiks igakuuliste maksete tasumine V.L-ina poolt KK Murru vangla kinnipeetava arvele 100 euro suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni 2015.a. veebruarini ja edaspidi KK poolt osutatud arveldusarvele kuni kogu summa täieliku tasumiseni. Kannatanu esindaja leiab, et kohus alusetult vähendas kannatanule väljamõistetavat kahjuhüvitist poole võrra käesoleva aja kehtivast turuhinnast. Kohtuotsuses puuduvad sellise matemaatilise tehte tegemise põhjendused täielikult. Kohus on lugenud tunnistajate P ja K ütlustega tuvastatuks, et autod olid täiesti sõidukõlbmatud, kuid jätnud arvestamata ja hindamata tunnistajate E ja HK ütlused, mille kohaselt enne KK vahistamist olid mõlemad autod sõidukorras, kuivõrd nad nägid KK nendega sõitmas. Kannatanu esindaja leiab, et nii V.L kui ka tunnistajad P ja K on asjast huvitatud isikuteks, kes ei ole huvitatud andma kohtule tõeseid ütlusi autode tegeliku seisukorra kohta. Tunnistajad K ja P selgitasid, et V.L ei andnud neile üle auto dokumente ning nemad selle tõttu pakkusid talle väga madalat hinda, kusjuures nad ka seda pakutud madalat hinda talle välja ei maksnud. Tunnistajatena asjas üle kuulatud P ja K olid tegelikult vargusele kaasaaitajad, kui mitte varguse kaasosalised, kuivõrd nad pidid päris selgesti aru saama, et kui autode omanik on vanglas, siis peab isikul, kes neile sellele isikule kuuluvaid autosid müügiks pakub, kindlasti olema kirjalik volitus. V.L seda ei olnud ning tal puudusid isegi auto tehnilised dokumendid. Tunnistajate seletustest ja käitumisest on selgelt näha, et nad lootsid saada ebaseaduslikku kasu selle arvelt, et omandavad isiku vara, kes neid omastamisel takistada ei saa, kuna viibib vanglas. Arvestades seda olukorda ja ilmselget soovi alusetult rikastuda, oli nii K kui P huvides anda seletusi, mille kohaselt autode väärtus äraviimise ajal oli võimalikult väike, et vältida võimalikku süüdistuse esitamist neile endile. Arvatavalt selle tõttu, et prokuratuur mingil põhjusel usaldas P ja K ütlusi selle kohta, et tegemist oli väheväärtuslike esemetega, nende vastutusele võtmist kuriteole kaasaaitajatena või varastatud esemete omandajatena üldse ei kaalutudki. Tunnistajad E ja HK kinnitasid, et mõlemad autod olid enne KK vahistamist sõidukorras. Mõlemad autod seisid kinnises hoovis, mistõttu kõrvaliste isikute ligipääs neile oli takistatud ja nad ei olnud igaühele kättesaadavad. Kohtu järeldused selle kohta, nagu oleks kannatanu vara olnud täielikult järelevalveta, ei vasta tõele, kuivõrd KK kriminaalasja menetlenud politseiasutus oli andnud KK vara 22.04.2010. a Nõmme Linnaosavalitsusele hoiule. Kui autosid hakati ära viima, siis äratas see naabrite tähelepanu ja nad kutsusid politsei. Seega ei ole võimalik, et hoovis oleks enne seda võinud vabalt viibida kõrvalised isikud, kes autosid lõhkusid ja hävitasid. VÕS § 127 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju tekitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. KK on saanud kahju temale kuuluvate sõiduautode ebaseadusliku omastamise läbi süüdistatava poolt ning tema asetamiseks võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks olnud, on temale samaväärse sõiduauto omandamiseks vajaliku rahasumma väljamõistmine kahju tekitajalt. Ilmselgelt ei ole käesoleval ajal võimalik tuvastada, millises seisukorras täpselt autod äraviimise hetkel olid.
3(6)
Tunnistaja H, kelle ütlusi võib hinnata erapooletuteks, mäletas äraviimiseks ettevalmistatud auto seisukorda väga üldjoontes ega suutnud isegi meenutada auto marki. Rattad, mis olid politsei saabumisel autol puudu ja mida väidetavalt sooviti alla panna, võisid olla tegelikult äraviijate poolt vahetult enne eemaldatud. Mis puutub auto üldisesse seisukorda, siis võis tunnistaja hinnata üksnes auto välimust. Kapoti alla ta ei vaadanud. Tuleb märkida, et nii tunnistajad P kui K kinnitasid, et mootorid olid autodel alles, puudusid üksnes akud. Seega autode sõiduvõime puudumine äraviimise momendil võis olla tingitud mitte sellest, et nad oleks olnud täielikult sõidukõlbmatud, vaid sellest, et puudus käivitamiseks vajalik aku. Kannatanu esindaja leiab, et KK-le tekitatud kahju hüvitamiseks tuleks V.L-ilt välja mõista vähemalt selline summa, mis võimaldaks tal omandada samaväärse sõiduki. Samaväärsete sõidukite omandamiseks vajalik summa oleks olnud 950 eurot ja 2245 eurot, nagu kohus on tuvastanud. Kannatanu leiab, et vähemalt sellise summa võrra hüvitise saamine oleks tema suhtes õiglane. Isegi kui möönda, et autod võisid olla enne äraviimist mingil määral kahjustatud, siis selle kahju riisiko peab jääma V.L-ina kanda. KK soovib, et kohtuotsuse täitmise viisiks oleks igakuuliste maksete tasumine 100 euro kaupa V.L-ina poolt kuni kogu kahjusumma hüvitamiseni. Selline kohtuotsuse täitmise kord oleks kõige vähem koormav ka V.L-ile, kelle majanduslik olukord teadaolevalt ei ole hea. 3.2 Kannatanu KK apellatsiooni põhjendused ja taotlused on kokkulangevad tema esindaja apellatsiooni põhjenduste ja taotlustega, mistõttu kohtukolleegium ei pea nende kordamist vajalikuks.
4.Apellatsioonile esitatud vastustes paluvad prokurör ja V.L-ina kaitsja jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Nad leiavad, et maakohus on ammendavalt selgitanud, miks kannatanu tsiviilhagi rahuldatakse vaid osaliselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kannatanu ja tema esindaja apellatsioonide väidetega ning prokuröri ja kaitsja vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-117-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et V.L-ina süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 199 lg 2 p-s 9. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on V.L-ina süüditunnistamiseni ning tsiviilhagi osalise rahuldamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav.
4(6)
Kannatanu ja tema esindaja apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida nad esitasid juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Apellatsioonides uuesti tõstatatud väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite äärmiselt põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on kannatanu KK ütlused tsiviilhagi suuruse osas põhjendamatult kõrvale jätnud ja teinud tsiviilhagi osas otsuse vaid süüdistatava V.L-ina ütluste põhjal, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on kohtuotsuse 10-12 leheküljel veenvalt ja jälgitavalt motiveerinud, miks kuulub kannatanu KK tsiviilhagi rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsuses nr 3-2-1-118-08 on astud seisukohale, et kasutatud auto väärtust saab tõendada sarnaste autode müügipakkumiste või müügiarvetega ning sellised tõendid on põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on tsiviilhagi ulatuse kindlaksmääramisel seda põhimõtet järginud. Maakohus on võrrelnud KK-le kuulunud sõidukite väärtust kohtuotsuse tegemise ajal automüügiportaalis olevate sõidukite hinnaga ning põhjendatult leidnud, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Seda põhjusel, et KK-le kuulunud sõidukid ei olnud komplektsed ega sõidukorras. Sõidukite korrasolekut kinnitab vaid kannatanu KK ise. Kohtus üle kuulatud tunnistajate MK, AP, AP ja RH ütlustest nähtub, et sõidukid olid mittekomplektsed, roostetanud ja sõidukõlbmatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et keegi ei hakkaks lammutama täiesti korras sõiduautot. Süüdistada vanametalli kokkuostjaid vargusele kaasaaitamises on kohtukolleegiumi hinnangul alusetu. Tunnistajate MK ja AP ütlustest nähtub, et just V.L oli huvitatud sõidukite müümisest vanarauaks. Selle vastu ei vaidle ka süüdistatav ise. Kannatanu KK viibib vanglas juba alates 2010. aasta kevadest, mistõttu tema elamu ja sõidukid olid alates sellest ajast järelevalveta. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et hoovi värav oli lukustamata, mistõttu hoovi oli vaba ligipääs. Maja aknad olid katki, maja sisemus ja õu rüüstatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on põhjendatult hinnanud sõidutite väärtust kuriteo toimepanemise hetke seisuga. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas sõidukid olid enne KK vahistamist 2010. aasta kevadel sõidukorras või mitte. Seega ei ole tunnistajate E ja EK ütlustel selle kohta, et nad nägid KK enne vahistamist sõidukitega sõitmas, käesolevas asjas tõenduslikku tähtsust.
5(6)
Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus KK tsiviilhagi osalise rahuldamise osas on seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsusega välja mõistetud tsiviilhagi täitmisega hakkab tegelema kohtutäitur täitementluse seadustikus sätestatud korras.
6.Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel kannatanu määratud esindajale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras KK esindajale vandeadvokaat Natalia Lausmaale välja maksta 144 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsioonid kannatanu ja tema esindaja. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Analoogselt toimitakse kannatanu ja tema esindaja menetluskuludega. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse V.L-ina suhtes muutmata, siis jäävad apellatsioonimenetluses menetluskulud riigi kanda.
7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 22. aprilli 2014. a kohtuotsuse V.L-ina suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
/ Meelika Aava
Ivi Kesküla
Pavel Gontšarov
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.